Kalast, murelikult

Eile õhtul helistas härra, kes oli suures mures oma laste, eriti poegade, intellektuaalse ja sotsiaalse jõudluse pärast. Nimelt oli ta kusagilt kuulnud või lugenud, et nimetatud isiksuslikud omadused olevat sõltuvuses teismeeas söödava kala kvantiteedist.

Mina, palun vabandust, ju ise kala ei söö. Ei olegi kunagi söönud. Juba lõhn ei meeldi. On küll paar erandit:

a)kalapulgad ja -burgerid (sest pole lõhna);

b)vobla – mis meenutab lapsepõlvesõbrannat ja tema pööningut, kus õllesõbrast vanaisal kuivasid voblad. Tulisoolased. Soomus võis küüne alla minna, puhastamine oli üldse suhteliselt tüütu. Aga ma sõin neid ja mingit kalalõhna polnud. Oli tolmuse pööningu, soola ja sõbranna kodu lõhn.

Loomulikult ei piisa nendest kogemustest lastele maitsva ja tervisliku kalaroa valmistamiseks. Tegelikult on üldse raske mingit toitu teha, kui sul puudub selle toidu söömiskogemus.

Ma võtsin end täna käsile. Tõin poe kulinaarialetist paneeritud pangaasiust, kalariiulist fileeritud kilusid ja loomulikult ka koti voblaga.

Koju jõudes tervitas kass mind enneolematu entusiasmiga. Lapsed sõid pangaasiust ja pärast lõunat sõime kõik magus(NB!)toiduks ühe vobla. Tolmune pööning ja nööride otsas alistunult rippuvad rümbad meenusid ülima selgusega.

Aga eks ma pean end ikka käsile võtma nende kalade asjus.

Ettevaatust, reisikiri! III

Ega ma teagi, missugune kodust ärakäik reisiks kvalifitseerub. Kui ma sõidan lastega Verevisse ujuma, justkui poleks. Aga kolm päeva Lääne-Virumaal? Ise oma autoga sõitsin, ja veel tagasi ka. (Maanteesõit võõrastel teedel ei kuulu just mu lemmiktegevuse hulka, sellest ka kangelaslikkuse komponendi rõhutamine.)

Aga Lääne-Virumaa kuulub küll mu lemmikpaikade hulka Eestis. Signe kuju Käsmu surnuaial, valged kaptenimajad ja Palmse mõis on juba lapsepõlvest meeles. Need kolm jäid küll seekord nägemata, aga Lääne-Virus on veel teisi kohti ka.

Lihtsalt üks hetk pärast vihma. Rakvere

Kingad katki? Mine Rakverre!

Proua linnusest. Hani mis hani

Vaade linnusele Ivo Schenkenbergi kõrtsist õhtusel ajal

Muuseum Väike-Maarjas. "Siin on etnograafiat ja asju," ütles proua giid ja koduloo-entusiast. (Määratlus oli äärmiselt täpne.)

Muuseum Väike-Maarjas. "Siin on etnograafiat ja asju," ütles proua giid ja koduloo-entusiast. (Määratlus oli äärmiselt täpne.)

Häda ei andnud häbeneda ka Vao tornlinnuses!

Häda ei andnud häbeneda ka Vao tornlinnuses!

Ka sellises kohas võib käia koolis! Kiltsi mõis

Kanala peremees. Põlula piisonifarm

Mõnenädalalne piisonivasikas. No kas pole nunnu?

Nagu alati, on kodust äraoleku juures kõige toredam tagasi tulla.

Kõrreke rääkis pooleliolevast raamatust, mis olevat huvitav, aga õudne, Suur Vend sellest, mida eestlased türklastega jalgpalli mängides valesti tegid. Väikevend oli käinud vahepeal Mammaga kinos, juba teist korda autofilmi vaatamas. Mamma kommentaar: Ma ikka imestan, et ühed teevad niisugust totaalset jama ja teised vaatavad. (Ma olen temaga siinkohal nõus, sada protsenti.)

Tõin kõigile Rakverest karuküpsiseid ka.

Kas veel kellelegi tundub, et Rakvere on selline… isane linn?

4 aastat, 10 kuud, 2 1/2 nädalat ja teen seda, mis meeldib!

Teha seda, mis meeldib, pole tegelikult üldse lihtne. Vähemalt, kui omad vanemat õde ja venda. No ja muidugi ema ja kassi ka, aga nemad nii palju ei loe.

Aga ühel päeval viis ema õe juba peale hommikusööki jalaluu murdnud sõbrannat vaatama ning vend sõitis rattaga sõbra juurde. Oled peaaegu pisarateni kurb – seda oskad sa muidugi kogu oma nelja-aastasest südamest.

Kuni ema ütleb: Tead Väikevend, mis sa arvad, kui me teeksime nüüd üheskoos midagi, mis sulle meeldib?

Sellest ettepanekust ei saa keelduda.

Kõigepealt Mäkk.

Seejärel mänguväljak, kus me kunagi ei käi.

Siis emme kaisus natuke lõunaaund magada.

Emme arvutist Maša multifilmi vaadata.

Süüa õhtuks röstsaiu juustu ja meega ja juua teed.

Seejärel õhtujutuks tervelt kolm peatükki Vendi Lõvisüdameid!

Vot see oli alles päev!

Mamma aed

"On olemas viljaaedu ja iluaedu," arutles Kõrreke. "Aga mis aed see on?" "See on Mamma aed," vastasin.

Kass Marta - meie Siisi tütar esimesest pesakonnast - rõikapuhmas (vist). Ta on suur ja arg loom, nii et võõraste majas olles eelistabki ta toimuval mõne puhma või põõsa vahelt silma peal hoida.

Loomulikult on ühes korralikus Mamma aias ka kasvuhoone!

Mamma aiast. Suislepapuult aia nurgas, vaarikapõõsaste kõrval, saab maailma parimaid õunu.

Tütre mure

Tütar Kõrreke muutus viimastel päevadel silmanähtavalt murelikuks.

Kui me kohe kooliasju ära ei osta, siis ostetakse kõik paremad ära! Üle-eelmisel aastal ju oligi nii ja mul oli umbes nelja tüdrukuga samasugune päevik!

Kuna kooliasjade ostmisest nagunii ei pääse, läksimegi siis poodi. Enne palusin teha revisjoni – et vaadaku, mis eelmisest aastast veel kunsti- ja muudest tarvetest alles.

Kõrrekesel oli täiesti alles vakstu, segamisalus ja pintslid. Lisaks kolm noodi- ja neli sõnadevihikut. Suurel vennal oli neli lehte etikette ja hulk vihikupabereid.

Kõrreke tuli ise kaasa, koolipoiss ütles, et võtku ma normaalne päevik. Selline poiste oma. Eelmisel aastal oli tal autoga, ta oli sellega väga rahul, sest umbes neljal poisil oli veel samasugune.*

Esimesest poest kõike ei saanud. Näiteks Kõrrekese nõudlikule maitsele vastavat päevikut. Ta muutus juba tõsiselt murelikuks – kas tõesti oleme ka sel aastal lootusetult hilja peale jäänud?

Apollost leidsime siiski ka tüdruklapsele sobiva eksemplari. Noh, muid asju, mis olid ennist ostmata jäänud, veel ka. Numbrilises mõttes kulus kahe lapse ja kahe poe peale täpselt kümme korda vähem raha kui eelmistel aastatel. Nii et võiks ju rõõmustada, kui rahaühik poleks vahepeal muutunud. (Kusjuures mõned asjad – nagu näiteks tütre kunstitarbed, on veel osaliselt ostmata, kuna pole täpselt teada, mida uus õpetaja nõuab.)

Suur Vend oli oma päevikuga kah rahul. (Lähtusin tema kunagi öeldud sõnadest ühe uue riidetüki puhul: Sa tead ju, et mulle meeldib kõik, mis on kas lõvi või kotkaga või sini-must-valge! Seda meeles pidades ei ole võimalik eksida.)

Kodus hakkas tüdruk murelikult oma uusi kaustikuid lappama. Osadel oli sisemine äärejoon ju täiesti puudu. Nii ta võttiski joonlaua, tuli seltskonna mõttes söögituppa ning hakks joonima. 5. augustil.

Aga tõepoolest – kuu aja pärast on ju juba kool alanud!

*Vägisi meenub kunagine Baskini anekdoot. Kui naine läheb peole ja näeb, et keegi kannab samasugust kleiti kui tema, on see talle katastroof. Kui mees näeb sama ülikonda, mõtleb ta rahulolevalt: Ma olen tõesti väga moodne! Nagu näha, nii ongi.

Jagatud teadmised

Seda, et pea kahekuine puhkus on inimesele liiast, märkan ma ise ka. Näiteks olen tabanud end suisa mitmel korral perekooli foorumiga lõbustamas.

Aga tegelikult saab ikka palju uusi teadmisi. Kombeõpetuse vallast näiteks – et miks pole viisakas minna külas olles võõrustajate magamistuppa?

Õige vastus: sellepärast, et  inimestel võivad olla magamistoas peidus seksmänguasjad või laibad. (Viidet ei viitsi välja otsida, nii pikk mu puhkus ka nüüd pole.)

Väga piinlik ju igatahes!

***

Aga mitte ainult perekoolitajad ei suuda mind panna tundma end täieliku juhmina.

Eile küsis mu neljane pojanatt: Emme, kuidas tehaks arvuteid?

Pidin tunnistama, et ma õigupoolest ei tea, kuidas neid tehakse.

Väikevend selgitas siis ülima kannatlikkusega: Emme, neid tehakse plastmassist!

***

Elukestev õpe ei pea piirduma ainult inimestega. Lisaks tublidele lastele (Suur Vend on sel suvel väiksemale tähed selgeks õpetanud) on meil ka tubli Hiir. Nii tuli Väikevend täna hommikul magava minu juurde ning teatas, et nemad Hiirega on terve hommiku mulle sedeleid kirjutanud ja mina olgu nüüd nii lahke ja lugegu ette.

Keerasin väikeseks kokku pakitud paperitüki lahti ja lugesin: AUTOP.

Väikevend selgitas: Selle kirjutas Hiir. Hiire nimi ongi Autop!