Kalast, murelikult

Eile õhtul helistas härra, kes oli suures mures oma laste, eriti poegade, intellektuaalse ja sotsiaalse jõudluse pärast. Nimelt oli ta kusagilt kuulnud või lugenud, et nimetatud isiksuslikud omadused olevat sõltuvuses teismeeas söödava kala kvantiteedist.

Mina, palun vabandust, ju ise kala ei söö. Ei olegi kunagi söönud. Juba lõhn ei meeldi. On küll paar erandit:

a)kalapulgad ja -burgerid (sest pole lõhna);

b)vobla – mis meenutab lapsepõlvesõbrannat ja tema pööningut, kus õllesõbrast vanaisal kuivasid voblad. Tulisoolased. Soomus võis küüne alla minna, puhastamine oli üldse suhteliselt tüütu. Aga ma sõin neid ja mingit kalalõhna polnud. Oli tolmuse pööningu, soola ja sõbranna kodu lõhn.

Loomulikult ei piisa nendest kogemustest lastele maitsva ja tervisliku kalaroa valmistamiseks. Tegelikult on üldse raske mingit toitu teha, kui sul puudub selle toidu söömiskogemus.

Ma võtsin end täna käsile. Tõin poe kulinaarialetist paneeritud pangaasiust, kalariiulist fileeritud kilusid ja loomulikult ka koti voblaga.

Koju jõudes tervitas kass mind enneolematu entusiasmiga. Lapsed sõid pangaasiust ja pärast lõunat sõime kõik magus(NB!)toiduks ühe vobla. Tolmune pööning ja nööride otsas alistunult rippuvad rümbad meenusid ülima selgusega.

Aga eks ma pean end ikka käsile võtma nende kalade asjus.