Kadumas

Kuhu kadus tänane päev, suudan ma enam-vähem meenutada: hommikul keetsin kaerahelbeputru, viisin Suure Venna trenni – siis käisin ise end pisut liigutamas – kiirelt koju, et võtta võileib ja  Väikevend ning viia ta võistlustele – võistluste vaheajal lugesin läbi segaseid tundeid tekitanud  Ingmar Bergmani eluloo – siis taas koju – sõime õhtust- mängisime kaks tiiru Augustust (Väikevenna jõulukink) ning küpsetasime-kaunistasime selle aasta viimase piparkoogilaari -ööseks taimeriga pesu-/nõudepesumasin tööle. Ja läinud see päev ongi.

Kuhu on kadunud terve aasta, on juba keerulisem küsimus. Midagi erilist justkui ei juhtunudki. Eriti ei juhtunud midagi minu endaga. Kõrreke lõpetas osaliselt muusikakooli ja hakkas õppima prantsuse keelt. Suur Vend vahetas klubi ja kasvas kõvasti. Lisaks on ta eriliselt intensiivses puberteedis. Mis on väsitav. Mitte ainult mulle, vaid ilmselt talle endale ka, sest niipalju haigusi hakkas talle külge vist viimati tema esimesel eluaastal. Väikevend jätkas korvpalli ja robootikaga, lisaks on omandanud erilise tähtsuse loomasõprade ringi töös osalemine. Kõik koos käisime augustis Taanis, no ja siis mina veel kevadel Istanbulis.

Et sa elaksid huvitavatel aegadel! olevat vana Hiina needus. Minu isiklik aasta oli siis õnneks võrdlemisi  üllatustevaene, lapsed kasvasid, tööd oli palju, kohati tekkis tunne, et mind lihtsalt kõigeks ei jagu. Blogi mõttes tabas mind sageli mõte: ah, sellest olen ma juba kirjutanud! Keda see – peale tulevaste etnoloogide – üldse huvitama peaks?!

Ja siis lõppes aasta ootamatult kiiresti ära.

Kuhu on kõigel küll kiire? Kas niisugune tunne tekibki, kui sa oled parasjagu nii vana, et su vanim laps sai viisteist?

Olen nõutu ja ei teagi, mida soovida. Igavat elu? Seda soovitust võib kergesti valesti mõista. Aeglasemat aega? (No see oleks ju sama, mis hüüda Oh ilus hetk, oh viibi veel! – ning seegi pole kuigi jätkusuutlik soovitus.) Uusi väljakutseid? (Minu eas – no tänan ei! Ei mingeid keerulisi inimsuhteid, kui tohiks paluda – ja tööd on mul kah piisavalt.)

Olgu siis traditsiooniline: ilusat aastalõppu ja head uut aastat! (Ja las igaüks tõlgendab seda ilusat ja head täpselt nii, nagu ise soovib.)

 

Jasmiinitee pühapäeva õhtul

Pühapäevastel õhtutel, ei saa salata, on oma võlu.  Kübeke rahulolu – Väikevend on magama saadetud, suured lapsed toimetavad veel omi asju. Kuni jasmiinitee tõmbas, panin vaikselt järelejäänud kohupiimakoogi tükid külmikusse,  korjasin nõusid masinasse, kastsin lilli. Sellised mõnusad vaiksed tegevused, eks ole.

Tegemata jäänud asjade peale pole enam mõtet närvi minna – kasu sest ju poleks. Oleksin  võinud muidugi alumise korruse põranda nädalavahetusel  ära pesta. Suur Vend oleks võinud öelda kübe varem kui kümme minutit enne üheksat õhtul, et tal läheb homme tööõpetuses vaja mikromootorit ja tiivikut ja et kust selliseid asju osta saab. Mõne tööasja oleks võinud ka veel valmis jõuda. Aga tühja sest.

Ikkagi on tore. Et oli kaks päeva, mil jalad said puhata kontsakingadest, ärgata võis ilma kellata ja teha ise head toitu.  (Ning ega ma ei pea ju meenutama, et kui andsin lastele täna hommikul valida pudru ja omleti vahel, valisid vanim ja noorim viimase, kuid keskmine mitte midagi. ) Süüa oma aia õuntest kõht valutama – seda pole vist lapsepõlve ja möödunud laupäeva vahelisel ajal juhtunud.  Käia trennis ja lubada endale pärast saunatamist.

Iga päev, kui ma ootan Vaba tänaval foori taga – ja seal ootangi ma enam-vähem iga päev – mõtlen, kui erakordselt kaunis on sealt paistev vahtrapuu.  Õhtuti seda enam ei näe, sest väljas on pime.  Ja see pime õhtu jõuab juba päris varakult.

Rüüpad oma jasmiiniteed ja lased kõigel olla just nii, nagu on. Pühapäevaõhtu sügisel.

Uus nädal ja uued väljakutsed ootavad. Eriti tütar Kõrrekesel, kes viiakse muusikaajaloo tunni arvel Wagnerit kuulama (kuigi ma kahtlustan, et laps ise eelistaks neljapäevasel päeval Wagnerile Kättemaksukontorit.) September saab homsega läbi. Tee on samuti jahtunud.

Soov

Umbes aastataguses Eesti Naises meenutas Jelena Skulskaja, kuidas ta oli lapsena palunud oma seltskonnalõvidest vanemaid: jätke palun täna peole minemata. Lihtsalt niisama. Kusagilt ei valuta, jääge sellepärast, et te mind armastate.

Kui su ümber on inimesi, keda paluda – palun jää mu juurde – ja ta jääbki, on see puhas emotsionaalne luksus.

Luksuslikku uut aastat!