Suviseid vestlusi Mammaga

Mammaga koos kohvi juues või niisama telefonis vesteldes kipuvad päevakorrale tulema ikka samad teemad. Kuidas elavad kassid? Mida huvitavat me parasjagu loeme? Missugune on ilm?

Üldiselt tuleb Mamma ise kõigega kenasti toime, kuid kui ilmad olid väga kuumad, arvas ta, et ma võin talle siiski poest jäätist tuua (muu kraamiga pole probleemi, kuid jäätis sulaks enne kojujõudmist ära).

Nii istusin ma parasjagu Mamma juures punasel diivanil, jõime kohvi, limpsisime jäätist ning vestlesime oma ühisest uuest lemmikust Heinsaarest. No võrratu lugudepajataja, kas pole? Missugune stiil ja sõnavara! Arvan, et olin jutustamas parasjagu hr Kirjanduskriitiku Naabrinaise juhtumist (vaata siit), kui Mamma elutuppa astus sisse trepikojanaaber, võluva aktsendiga vene proua.

Ma ei ole teda hommikust saadik näinud! Äkki on sinu rõdule läinud!

Selgus, et täpsustamist mittevajav kadunud isik oli proua kass.

Mamma oli kaastundlik, kuid kinnitas, et kadunud isik ei saa olla tema rõdul ning arvas, et äkki on lipsanud mõnda keldrisse.

Kui naaber oli lahkunud, kas siis uusi kortereid läbi käima või keldribokside juurde, kes seda teab, jätkus vestlus.

Soovitasin Mammale ka Akunini Pelagia-sarja (mida ta etteruttavalt öeldes vägagi naudib – nagu ma isegi), jõin kohvi lõpuni ning läksin koju.

Kassi otsinud proua istus oma kaasaga hoovis ning nad rüüpasid õlut ning vestlesid ühe teismelise poisi ja tema kassiga. Avaldasin lootust, et ka nende kiisu leiab kodutee üles ja sõitsin rattaga koju.

Kui ma järgmisel päeval helistasin, küsisin ka muuseas, et kas proual on sageli kombeks koputamata lihtsalt sisse astuda. (Ütlesin ka, et mina hoiaksin vist sellise naabri puhul ukse lukus.)

Ei, teistel naabritel mitte, ainult sellel ühel. Ning ta oli seda teinud samal õhtul teistki korda. Mamma oli juba magama minemas (olgu öeldud, et Mammal pole see tavaks enne südaööd), kui uks käis ning lõhnade järgi õllerüüpamisega pisut liiale läinud proua küsis Mammalt:

Aga ma hakkasin muretsema, et kus sinu kass on. Pole teda tükk aega näinud!

Mamma kinnitas, et kass Saba pikutab palavaga võrdlemisi roidunult kapi otsas ning proua lahkus rahunenult.

Ka naabriproua kass tuli välja.

Hea ju, kui kõigil inimestel ja loomadel on silm peal hoitud!

Kas sul on mingi vitamiinipuudus või?

Kui lühikeseks ma tuka lõikan? küsis juuksur täna.

Jäin mõttesse.

Oleneb, kas kuu-pooleteise pärast olete avatud…

Nõnda. Koroonahaigete päevased arvud püstitavad rekordeid, avalik elu sulgub ja õhk on taas kevadine. Nagu möödunud aastal, ehkki toonased numbrid tunduksid praegu kui ilus unenägu. Ja nagu ikka, on isiklik ja ühiskondlik pidevas võidujooksus.

Võrdlemisi sündmustevaene koolivaheaeg on otsa saamas.

Vabariigi aastapäev oli. Tegin hommikul kiluvõileibu. Lõunaks tuli tütar kaasaga. Tegin koguni kaks pearooga, viimase aja suure hiti aeglase veise ja kukeseenekastme. Pärast oli pikk pealeõuna veini, lauamängu (kusjuures igati päevakohase mänguga!) ja vestlustega. Erakordselt armas. Selgus, et senises koduses õppe- ja kasvatustöös on jäänud täiesti unarusse esmaabi veiniplekkide teemal. (Kohe soola peale!)

Teine päev tegin karjuse pirukat. (Vaatan siin aeg-ajalt Isa Brown’i, seal nad muudkui joovad teed ja söövad karjuse pirukat.*) Arvamused inglise köögi (või minu interpretatsiooni) kohta lahknesid. (Kuigi lõpuks leidis ka Väikevend armulikult, et kui ma juustu peale paneksin, võiksin ka teinekord teha.)

Tütrega käisime paar päeva hiljem ka viltuses majas Pääsukest vaatamas. Minul oli see küll juba teine kord, aga ikka on vaatamine puhas rõõm. Pärast käisime jaapani toitu söömas.

Veel käisin ühel poolavalikul raamatuesitlusel, kust sain oma Krantsid kätte. Pea tuhat lehekülge garanteeritud elamusi, Kross ju!

Olen teinud tööasju (vähem kui plaanitud) ning käinud enamusel päevadest ka ujumas. Spordiklubi bassein on veel lahti.

Magan halvasti, olen väsinud, kuid loen palju. Heinsaar, siis nüüd muidugi Krantsid ja ROK-s soovitatud Lihunikukunsti lugu. Viimane teeb ütlemata tänulikuks meditsiini ja teaduse arengu eest. Et meil ei ole operatsioone, mille suremus on 300% (lisaks patsiendile ka assistent ja pealtvaataja), et operatsioonide puhul ei pea tugevad mehed opereeritavat kinni hoidma (ja põgenejad seejuures püütakse ning fikseeritakse uuesti!), et teatakse, millest haigused tulevad ja osatakse neid ravida ja ennetada. Ei mäletagi, millal viimati silmad lugemisest valutasid. Härra soovitas C-vitamiini. Loodetavasti aitab (no mitte rohke lugemise, aga väsimuse vastu ehk ikka. Lugemine jääb nagunii vähemaks, kui tunnid algavad.)

Hoiukoduline Artur hoiab siiski rutiini langemast. Mõni päev käitub ta igati etiketikohaselt, näiteks tähistas temagi vabariigi aastapäeva kilu ja munaga (leib jäi temast siiski lauale, sellest ta millegipärast ei hoolinud). Teinekord jälle üllatab, täna oli näiteks leidnud, et hiina roosi potis on head mulda, mida annab laiali kaapida. Täna käis fotograaf ja tegi temast ilupildid. Loodame talle head kodu. Kass Nurr hoiab tast parema meelega eemale.

Järgmisel nädalal on juba märts. Elu kulgeb jälle kardetavasti suures osas arvuti taga. Oh, et iga inimene oma väikesedki rõõmud igast päevast ikka leiaks! Purgi vitamiine ostsin ikka ka.

*Jäin siinkohal mõttesse. Ma ise kirjutaks selle kokku, sest on ju uus mõiste, aga kõik kirjutavad lahku. Eks ma siis ka.

Nagu vanad kingad

Samuti kui jaanuar, algas ka veebruar kümnepäevase eneseisolatsiooniga. See tähendas distantstööd, veebitrenne, regulaarset söögitegu, hilisõhtusi jalutuskäike. (Need on lubatud, küsisin ekstra järele – kui käid üksinda ja rahva sekka ei lähe.) Olen tutvunud kahe eneseisolatsiooni jooksul kohapealsete kojutoomisteenust pakkuvate toidupoodidega. Lõpetasime isolatsiooni koos Väikevennaga, andes vormikohase negatiivse testi.

Peale mida tundsin selgelt seda pääsu-tagant-valla-tunnet. Mille vastu muidugi tervikpilti vaadates tuleks võidelda ja end talitseda. Aga kui isiklikust vaatenurgast läheneda, tähendas see rõõmustavat võimalust minna kontserdile, kinno, teatrisse, raamatupoodi, kohvikusse ja trenni. Ja ma olen kõiki neid võimalusi ka kasutanud, sest ma loomulikult lähenen isiklikust vaatenurgast. Ma kannan maski, hoian distantsi ja teen kõike muud. Teades seejuures suurepäraselt, et veel mõistlikum oleks teha mitte midagi ja olla kodus.

Mamma juurde tema 80 sünnipäeval siiski minna ei julgenud – rohkem, kui anda üle ukse üle pott kolme lilla hüatsindiga ja kingitus (ooperipilet ja Laatsi essekogumik – mõlemad vastavalt Mamma soovile). Hüatsint, nagu täna telefonitsi teada sain, õitsevat ja lõhnavat mis hirmus. Mamma ise tundub rahulik. Õnnitlusi võttis vastu peamiselt telefoni teel, vahepeal väsis ära ja pani telefoni järgmise päevani kotti.

Esmaspäeval sain esimese vaktsiinidoosi. Kõrvaltoimetena olen täheldanud rõõmu ja kergendust.

Veebruar on külm, lumi krudiseb, kui väljas jalutamas käia. Täna hommikul oli alla kahekümne kraadi külma. Minu väike must on käitunud seni eeskujulikult ning hoolimata külmast ning tegutsemispausidest kenasti hommikuti käima läinud.

Üks koolipäev veel enne vaheaega. Panen viimasele suuri lootusi tööasjadega järjele jõudmise osas. On küll paar koosolekut, aga kui ma süstemaatiliselt ette võtan, peaksin kõigega valmis jõudma küll.

Heinsaare-filmi vaatasin siin küll ükspäev eeskujulikult kodusest arvutist. See oli ses mõttes kulukas üritus, et lõppes eespoolmainitud raamatupoekülastusega.

siinpool ust

paar vanu kingi

kütmata tuba

maksmata arved

igitalvine väsimus

sealpool ust

varasuvine maantee

teeservas õitsemas

härghein ja naat

ülal taevas

paar heledat pilve

Kas pole suurepärane? Kuigi tehniliselt võttes pole tuba kütmata ega arved maksmata, on ometigi meeleolu täpselt SEE. (Paari vanu kingi võin küll omaks võtta.)

Homme hommikul siis tööle ja õhtul on trenn. Veel saab.

Aastavahetuse lugemised. Täiega roknroll

Nazarova indie-värk.

Raamatu leidsin juhuslikult raamatukogust. Kiriromaan, kuigi kaasaegselt, läbi sotsiaalmeedia sõnumite. Ma ei teagi tegelikult, mis asi see nüüd oli. Noore inimese inimesekssaamise lugu, groupienduse anatoomia, indiebändide loend, krimka. Omamoodi armas, Venemaad ja Inglist (millest mõlemast ju ma vähemalt kujutan ette, et võiks mingit aimu olla) kokku miksides. Aga kõigega tekkisid mul omad agad. Ilmselt nii kolmkümmend aastat tagasi oleksin sedalaadi raamatut innukamalt lugenud. Sellegipoolest oli omal moel mõjuv, kuigi nii sadakond lehekülge lühemana oleks olnud intensiivsem. Muusikat kuulasin huviga kõrvale, mõned lood olid tuttavad, mõned mitte. Suuri muusikalisi avastusi siiski polnud. Iga ilmselt selline, ja Beethoveni maratonkuulamise vahele ongi ilmselt raske midagi intrigeerivat leida. Ilusad ja huvitavad (ja alati mitte kõige kainemad ja viisakamad) noored bändipoisid – väga ägedad, aga kolmkümmend aastat tagasi.

Aga huvitav lugemine oli tõesti! Ja mis meeldis – kompositsioonitunnetus ja kontrapunkt oli paigas. Noortekana – seda peaks sihtgrupp hindama. Kunagi, kui mu juuniorlaps jutustas mulle ühest loetud kohustusliku kirjanduse raamatust, nentisin, et sealsed juhtumid on üsna ebameeldivad. Sina vist eelistaksid, et roosa poni läks vikerkaarele jalutama, ironiseeris mu poeg. Roosat poni selles raamatus ei ole. Ja ma loodan, et Nika leidis lisaks oma vastustele ka rahu.

Jonevsi metal. See ei tulnud juhuslikult, esmalt käisin suvel Jelgavas, seejärel vaatasin filmi (https://www.youtube.com/watch?v=KXvUooUM-Sc) ning siis panin end raamatujärjekorda. See oli nostaligiline ja mõningaid äratundmishetkigi tekitav lugemine. Ka Jonevs pildus muusikalisi soovitusi, mida ma tegelikult peale paari üritust loobusin kuulamast. Aga mida ma kunagi olen kuulanud ja mis oli nauditavalt mitte-meinstriim. Muusika oli muidugi ettekääne, eks ole. See aeg, need kohad, tänu filmile visualiseeruvad ühtviisi lagunevad paneelmajad ja barokk, postsovieti vaene argipäev ja vaimne vabadus. Ma ei tea, kas ma tahan seda aega tagasi (vist pigem mitte) – kuid see oli raamatukujuliselt siiski võluv lugemine. Hoolimata sellest, et ka see suurekssaamine käis läbi purjujoomiste, kontsertide, vaenulike kampade ja igasugu karvaste ja suleliste abil, oli kõik omamoodi turvaline. Alati sai koju tagasi (kuigi mõnikord ringiga), kuigi maailma parim metal-bänd jäi siiski loomata. Aga jälle ei mingit roosat poni, see on selge. Kuid see-eest oli küllaga vaimukusi ja tabavaid võrdlusi, nii muuseas pillatud Platonit ja Nasreddini.

Beethoveni roknroll. Nojah, kuna ma siin viimastel kuudel nõnda palju LvB muusikat kuulasin, otsisin raamatukogust ka lugemist. Oligi kaks raamatut, üks ilmunud 1957 ja teine 1970. Võtsin kohe mõlemad ning lugesin kohe läbi ka. Ka see lugemine käis väga rohke muusikakuulamise saatel, Alšvangi ülipõhjalikus teoses oli rohkesti noodinäiteid, millest ma muidugi midagi aru ei saanud, aga õnneks on olemas youtube. Nii ma siis lugesin ja kuulasin. (Ning kuna ma olin aasta algul ka eneseisolatsioonis, soovitabki antud kanal mulle ilmselt veel mõnda aega vaheldumisi Beethovenit ja zumbat!)

Päris huvitav oli lugeda teada-tuntud elulugu väga kindla ideoloogia soustis. Natuke tuli tuttav ette ka, kuna ma olin ka lapsena innukas lugeja, kuid ilmselt polnud tookord see ideoloogia minu jaoks nii selgepiiriliselt tunnetatav. Noh, see asjaolu, et lugeja sai teada, mis oli Lenini lemmikteos, oli raamatu ilmumisaega silmas pidades muidugi loogiline. (Spoiler: Lenin hindas Kuupaistesonaati.)

Aga see, kuidas kogu maailm jagati heaks ja halvaks, inimesed vastavalt progressiivseteks ja tagurlikeks, üldse see hinnangutega lajatamine – tahaks väga, et see oleks rohkem sellistesse paksudesse pruunis köites raamatutesse jäänudki. (Kuid tundub hoopis, et praegune aeg on sellele veel oma vindi peale keeranud.) Hinnang on alati kohustuslik, noh, näiteks kui on öeldud, et LvB hindas kõrgelt Mozarti muusikat, tuleb kohe juurde lisada, et frivoolsevõitu ooperisüžeesid pani ta muidugi pahaks. Mõnikord mõjuvad need hinnangud ilmselt tahtmatult muigamapanevalt, nt 70. aastatel valitses kuurvürstkonda kergemeelne rauk Max Friedrich. (Märkusena: mõeldud on muidugi 18. sajandi seitsmekümnendaid.)

Raamatu lugemine paralleelselt muusika kuulamisega mõjub muidugi rikastavalt. Eks neid keerulise iseloomuga geeniusi ongi parem distantsilt – nii paarisaja-aastase aja tagant – vaadata. Aga pean tunnistama, et kõigele lisaks suutis see paras eluloo-tellis tekitada minus ka huvi Saksa kultuuriruumi suhtes.

Rolland’i lühike ja pigem ilukirjandusliku raamatukese peamine väärtus oli minu jaoks lõpus ära toodud helilooja kirjad. Need olid täis dramaatikat, raha- ja tervisemuresid, noorusmälestusi ja sõpruskinnitusi.

Lihtsalt sedasorti lugemine ja kuulamine siis.

Minu kohvitassid ja teised uputused

Rüüpasin hommikul parasjagu kohvi mandlipiimaga ja lahendasin sudokut, kui kuulsin vaikset vulinat. Kahjuks ei olnud ma looduskaunis kohas, vaid omaenese kodus. Vulina põhjus sai kiiresti selgeks: juba varasemast jukerdanud köögiboiler.

Ega midagi, konsulteerisin telefonitsi härraga, keerasin vee kinni, kuivatasin köögipõranda ja -kapi, leppisin kokku töömehega ning sättisin tööasjad natuke ümber.

Igatahes polnud ma ammu ühtegi meest niimoodi oodanud kui töömees Avot, kes pool tunnikest tagasi koos tööriistakasti ja uue boileriga saabus. Ilma veeta on justkui ebamugav – kuigi tõin noorema poja heakskiidul lõunaks burksi ja pealõunal jalutasin kodu lähedal olevasse kaubanduseksusesse, kus pesin rõõmu ja sooja veega käsi ning võtsin pizzaletist tassitäie kohvi.

Ja nagu elus ikka asjad mingil kummalisel moel sünkroniseeruvad, olin jõudnud Saveli päevadega just katkendini:

Neiu astus vastassuunda. Ta nuttis valjusti ja lonksas kohvitassist, mida pigistas mõlema käega. Näinud mind, jäi ta seisma, vahtis ringi ja läigatas kohvi mulle kaela.

Räägitakse, et kohvi juuakse, et reipust koguda. Vannun, et mitte miski ei olnud mulle mitte ealeski nii palju reipust andnud kui see oivaline kohv Keenia varjulistelt nõlvadelt. Ja see aroom jälitas mind veel tubli kolm nädalat. Kerkisin kahe meetri kõrgusele ja asusin piirkonnas ringi jooksma. Tegin tiiru Hohlovkal, Soljankal, Trjehvsvjatitelskil ja rahunesin alles vaikses niiskes nõos, maja juures, kus legendi järgi tuli ilmale helilooja Skrjabin. Õnneks oli ilm jahe, tuline vesi ei jõudnud mu karva põletada. Lisaks oli mul just karvaajamine lõppenud. Uus karv oli lisakaitse.

Ei mäletagi, millal mõni romaan nii täpselt minu tee- (isiklike eelistuste huvides peaks küll ütlema kohvi-) tass on olnud kui Saveli elu ja kujunemise võrratu lugu. (Saveli, kui keegi juhuslikult ei taipa, on kass.)

Väljas õitseb ühekorraga sirel ja kärgatab pikne. Väikevenna haavad paranevad. Varsti saame ka vee tagasi.

 

 

 

Kokkuvõte

Esimese emotsiooniga

Oh, jah. Selline keskeas inimese igav elu, vist. Mis tähendab, et kui kunagi jamaks peaks minema, tundub see tagntjärele ilmselt vägagi meeldiv ajajärk. Lapsed on üldjuhul juba suhteliselt isetoimivad, aga tuleb endiselt ette olukordi, kus mind vajatakse samal ajal eri kohtades. Mamma, kellega suhtlemine on kohati väga keerukas, aga ometi on tema isikus midagi, mis kestab ja jääb ning ilmutab end kõige kujukamalt jõuluaegses hanepraes ja hapukapsastes. Kassid, nemad võtavad kõike väga iseenesestmõisteavalt ja selles on oma võlu ja rahu. Töö – kas kunagi tekib tööga seoses ka tunne, et nüüd on kõik nii hästi, et enam paremini ei saa? Ikka mõtled pärast, et ühes ja teises asjas oleks saanud rohkem ja paremini.

Ma olen mõelnud, et see on kristliku kultuuritaustaga sissekasvatatav süütunne. Mamma ikka räägib, kuidas ta lapsena end kõiges süüdi tundis (ja toob seda välja positiivse näitena). Mis ma oskan selle peale öelda. Ehk on mõni rõõmsam variant inimeksistentsi jaoks siiski ka?

20190425_154315

Kevad: tütrega Pirosmanil.  Oli armas päev, võluvad maalid ja üldse.

Pere

Kaks last on täiesealised. Ma näen neid enda arvates vähe ja see teeb mu natuke kurvaks. Muidugi saan ma aru, et tegelikult oleks kurb asi siis, kui mu lapsed 18- ja 20-aastasena ikka veel emas kinni oleksid. Neil on mõlemal väga toredad kaaslased, see teeb tõesti palju rõõmu. Noorim võsuke on sisenenud keerulisse teismeliseikka. Olen näinud, et see läheb millalgi üle, nii et loodame, et kõik asjaosalised on selleks ajaks vaimse ja füüsilise tervise juures. Õnneks esineb ka helgeid hetki. Ja nagu lapsuke ise ühel päeval autos mulle ütles: Me oleme küll sinuga väga erinevad, aga meil on sarnane huumorimeel.

20190716_194351

Märgiline pilt suviselt Prantsusmaalt. Palusin teha endast pilt, kus ma näeks välja võimalikult noor, ilus ja peenike. Eks selle kõigega ole viimasel ajal keeruline…

Reisid

Käisin klassiga Piiteris, Väikevennaga Prantsusmaal ja Inglismaal ning siis veel Maltal. Aasta algul olime Väikevennaga Soomes.

Omamoodi toredad kõik, kuigi peale Inglismaa olid paigad varem nähtud. Inglismaa, just London, oli Väikevenna soov. See oligi kaheldamatult üks väärt paik, kõigi oma muuseumide ja kunstigaleriide ja ajalooga. Inglismaal veendusin ka tõigas, et ajalugu kleebib. Ükskõik, kust kinni võtmine – näiteks väga ajaloolisest trepikäsipuust – tekitas soovi pärast käsi pesta.

Prantsusmaa oli võluv nagu alati ning ma kavatsen ka edaspidi sinna heal meelel sattuda.

Maltal olin ma juba käinud, aga Vahemeremaadest ei ütle ma kunagi ära, pealegi osutusin ma reisi eest vastutavaks isikuks, ja kõik osutus tegelikult äärmiselt nauditavaks.

20190921_100809

Sügis. (Seene)metsa tänavu jõudsin.

Raamatud

Ei saa öelda, et mul poleks olnud aega lugeda, aga uusi ja vaimustavaid asju sattus vähe ette.  Kui peaks midagi ekstra nimetama, siis ehk Sinist sarvedega looma. Palavikuline, äraminekuline, intensiivne. See ära-igatsus, mis leidis lahenduse nii mitmes eri plaanis. Rahvalike tüüpidega seiklema, argielu eest pakku, lõpuks soojale maale tervist turgutama ja siis päriselt ära. Oskar kuhugi Kungla rahva juurde ja vanaema Neitsi Maarja ja Jeesusega – igale ühele oma. Kõigele lisaks näeb raamat ka stiilne välja. Elamus igatpidi. (Kusjuures näiteks Mammale ei meeldinud, tema jaoks sai fantaasiat kohe alguses nii suures koguses, et ei suutnud rohkem kui kümmekond lehekülge lugedagi.) Huvitava kokkusattumusena mõjub ka tõsiasi, et sarnaselt minu meelest parimas Kiviräha lasteraamatule on ka siin olulised tegelased Oskar ja tema vanaema.

Elulugudest ja mälestustest, mida ma ka ikka heal meelel loen, ei sattunud ette midagi põnevat, kui ehk, siis Vseviovi Kaks esimest nädalat, aga mis žanrisse selle nüüd paigutama peaks, pole aimugi. Veetlev ja vaimukas, see on kindel. Sedasorti raamat, mida lugedes käid raamat käes, ja loed kodus leiduvatele lähikondsetele parimaid lõike. Kusuures žanr pole selle raamatu ainus määramata karakteristik, hetkel on selleks ka asukoht – olen ta ilmselt kellelegi lugeda andnud, kuid kellele, olen unustanud. Ehk jõuab ikka tagasi.

Krimkasid olen lugenud nagu ikka, tööstuslikes kogustes, kuid lemmikuna nimetaksin ehk Myttingi Uju koos uppujatega. Pealkiri pole ehk ülemäära kutsuv, kuid sisu oli võrratu. Kas ta ehk nii väga krimka ongi, perekonnaloolise mõistatuse lahtiharutamine küll. Lisaks peenemast tisleritööst, armastusest, õigest inglise kõrgklassi stiilist, ajaloost, Norrast ja Shetlandist ja lihtsalt väga põnevatest inimestest. Väga võluv lugu, tõesti.

Muusika

Olen võimalusel ikka oma last kuulamas käinud. Tänavu tegi ta paarinädalase vahega nii oma dirigendidebüüdi muusikakoolis kui ka dj-debüüdi raadios (ikka Klassika-). Mõlemad kukkusid minu arvates hästi välja ja olen oma tütre üle väga uhke.  Nende kontserdite puhul, kuhu tuleb pilet osta, olid ehk kõige rohkem meele järgi kaks kontserti pealinnas – üks, kus mängiti Tšaikovski esimest, ja teine, kus oli ERSO ja karismaatiline Theodor tšelloga. Mulle meeldivad ikkagi sellised mitte-nii-moodsad asjad (kuigi Tšaikovski esimest peetud ka omal ajal suisa sündsusetuks).

Kunst

Mind kõnetab ikkagi see päris siinne ja kohalik rohkem kui uhked Inglismaa galeriid. Kuigi jah, vaieldamatult on seal palju vaadata, seal võiks ilmselt kolada päevi (ja miks mitte, sest need, kus mina käisin, on ju kõik puha tasuta). Aga nimetage mulle ainult Pallast ja ma juba lähen, harduspisarad silmis. Õnneks on kahel viimasel aastal olnud kohapeal viltuses majaski viisakad näitused, aga Mäge käisin küll eraldi pealinnas vaatamas. Ja Pirosmani oli loomulikult ka vastupandamatu, kui jutt juba pealinna näitusetele läks.

Veel mõni ilus hetk on…

… kui oled laulupeorongkäigus oma jalad valusaks kõndinud, lapsi innustanud, oma pojaga ühise pildi teinud, ja kui siis kõlavad Mesipuu esimesed read, valguvad silmad pisaraid täis;

… kui näiteks ootamatult mõnel õhtul on kõik lapsed kodus; on siis, kui mõnel lapsel läheb hästi ja ta on ise endaga rahul; on siis, kui kass on süles ja ei ole kuhugi kiiret.

Õnneks mõni ilus hetk ikka oli.

20190124_113045

Talve nägi tänavu küll ainult maalidel ja filmides. Nõmmiku idüll

Edasi? Kes seda teab. Lastel on omad plaanid ja eks nad peavadki nii tegema, nagu süda ja mõistus ütlevad. Vaatasin-kuulasin just vanast Plekktrummist, kuidas Lepajõe ema soovitanud tal õppida kunstseemendamist – väga kasulik ja perspektiivikas eriala olevat. Eile käis Suur Vend Mammal abis söögilauda kokku panemas ning nad olid terve tunni kohvitanud-koogitanud ja rääkinud mu poja tulevikust. Mamma oli arvanud, et /…/erialal olevat tema arust niigi üleproduktsioon, aga /…/ on alati tarvis. Tähendab, kes iganes võib ju soovitada  ja puha, aga oma elu ja valikud peab ju igaüks ikka ise tegema (ja nendega ka elama). Saab ju ehk tõesti ilma süütundeta, kuidagi rõõmsalt ja olemasolevaid hetki nautides.

Ise – no muidugi tahaks reisma minna, aga tänavusel suvel, ma kahtlen, et midagi kuigi suurejoonelist selles plaanis on ette näha. See-eest on aga muidu oodata pöördelisi sündmusi ja uusi algusi. Eks näis.

Isiklikult on mul igal aastal sarnane plaan – soovin rohkem lugeda, vähem kaaluda ja olla muidu ka parem inimene.

Tulgu uus ikka õnnelikum!

Palun kuljuste kõlinat, raske lumekoorma all lookas kuuski, vanaisa kiiktoolis

Pühad on möödas.

Ei olnud millegi poolest erilised.

Nagu ikka, hommikune surnuaiatiir. Mamma, Kõrrekese ja tema peikaga. Olin targu pannud jalga igapäevased madalad kingad, et mitte teha saapaid poriseks. Ilma poolest oleksid ilmselt kummikud olnud veel õigemad. Iseenesest on see ju alati selline armas käimine, tänu Mammale leidsin ka mõned hauad, kuhu pole alati osanud minna. Kokku sai kaksteist küünalt, lisaks veel Mamma ja Kp omad.

Kuigi usuga on mul lood aasta aastalt kesisemad – koguduse liikmemaksu maksan ainult mõeldes potentsiaalsetele kiriklikele matustele – ilmalikud lihtsalt ei kõlba kuhugi! – tahan ikka jõuluõhtul Püha ööd ja Roosikest laulda. Kaasa ei tulnud keegi, Kõrreke on muidu käinud, aga temal oli sedakorda Püha Lillkapsas ahjus. (Sõbranna oli kinkinud Inglismaalt toodud kokaraamatu.)

Õhtul olime Mamma juures nagu ikka. Seltskond oli taas kasvanud, Kõrrekese peika võttis ühes ka oma ema. Mamma kass Saba läks magamistuppa peitu.  Kellele hani, kellele lillkapsas hapukapsaga.  Tegime lahti suvel Maltalt toodud roosa veini. Kõrrke ja tema peika võtsid pidulikult sõna.

Kingitused nagu ikka laulude, luuletuste ja isegi tantsutiiruga – Kõrreke ja Kp demonstreerisid värskelt tantsukursustel omandatut. Kinkidega jäädi vist rahule. Oli neid, kes said raamatuid – näiteks tütreke sai kauni ülevaate kirjandusmaastikest, Kp enda jaoks veel tundmatu kunstiajalookäsitluse, noorim võsuke raamatu, mille ta hoolimata asjaolust, et ta lugeda väga ei armasta, kohe kohapeal ette võttis. (Ta hindas seda umbes sama kõrgelt kui jõulukingiks tellitud uusi kõrvaklappe ja see on juba näitaja.) Mina sain endale uue termostassi ja -kannu (muumiteemalise) ning mõningad konsumeeritavad kingitused. Paki eest Tilisevat lauldes tundus lapsepõlve meenutav üle sooja karjamaa vägagi asjakohane.

Pärast jäätist läksime koju hilisele lauamänguõhtule. Olin Dixitile ostnud lisapildid.

Pärast pühi ja härra lahkumist on kõik olnud rahulik. Suur Vend on olnud peamiselt pruudi juures. Oleme teinud süüa, näiteks Väikevenna soovil täitnud tortillasid, vaadanud filme – näiteks koos Väikevennaga Harry Potteri eri osi ja ilma Väikevennata juba kaks ja pool korda Päevade sõnu (ja ma arvan, et vaatan veel, sest no oli äge ja tark inimene!)

Väikevend on kohtunud sõpradega, käinud külas ning üheskoos jõulurahasid kulutamas (nii tema kui ka ta sõber soetasid endale nutikella ja Väikevend ka vöökoti), täna lähevad kinno Tähesõdu vaatama (kuigi isaga juba korra käidi).20191228_133515

Saime ka eksklusiivtuuri Kõrrekese ja tema peikaga kohaliku kunstikogukonna aastanäitusel. Mõtle, kui piinlik, kui D maalid oleksid alumise korruse väikeses saalis, nentis tütar. Ei olnud, autoportree paistis juba peasaali ukselt ning ka rongimaal oli täiesti auväärses ümbruses.

20191228_131620

Väikevenna lemmikuks oli loomulikult maal lambast

Loen kodus raamatuid, tunnen, et olen ajaga muutunud kriitilisemaks. Millelgi uuel on raske end positiivses plaanis üllatada lasta. Praegu loen Lindgreni kui kirjastaja lugu, mida võib pidada siis jõulukingiks iseendale. Üksikuid huvitavaid lookatkeid, mis aga jäävad kuidagi poolikuks ja pinnapealseks. Lisaks peab kogu aeg nutiseadme ligi hoidma, kuna see on väga Rootsi-keskne käsitlus ja paljud nimed jääksid muidu lihtsalt nimedeks. Üllatas, et tegelikult on oldud kriitiline nii Lindgreni enda suhtes – mitte ainult, et lasteraamatute toimetaja ja kirjanik ühes isikus, vaid näiteks kirjanik Hellsing süüdistas teda otseõnu kitšis (täpset sõnastust vaata pealkirjast), ning samuti on peetud Wiklandi joonistusigi liiga magusaks ja idealiseerivaks.

Palun jätta mulle kuljuste kõlin, raske lumekoorma all lookas kuused, vanaisa kiiktoolis, leevikesed neile jõuluks pandud viljavihkudes.

20191229_103853

Vabad päevad aasta lõpus.

Tundelised nuusked

Minu jaoks on november alati selline masendusttektav kuu, nii et haigeksjäämise üle ei maksa imestada. Vähemalt on, millest Mammaga rääkida. Haigusküsimused on alati tema lemmikud. Lisaks olid jutuks ka kasside käpakäik ning  Taevatrepp (mis ka Mammale väga meeldis). Vestlus  lõppes palvega tuua talle poest sepikut ja suhkruasendajat. Nojah, õnneks käis härra hommikul siinse majapidamise huvides poes ära, ostes Suurele Vennale uue radiaatori, Väikevennale korvpalli, mulle gripitee ja kanasupimaterjali. Viimane oli Väikevenna jaoks, kes suppe ei armasta, suur pettumus. Teised siiski sõid.

Mis veel? Olen lugenud läbi Sinise sarvedega looma. Väga haarav! Unisevõitu algus – meenutas oma fantaasimängulisuses pisut autori lastejutte – ning siis, kui lugu su ühel hetkel intensiivselt endasse haaras, ei saanudki enam aru, millega tegu. Mõjus kuidagi palavikuliselt ja lõpp oli küll  ei-saa-käest-panna- stiilis.

Olen lugenud ka mitmeid Skandinaavia krimkasid. Midagi erilist pole kätte juhtunud, kuigi olen sattunud mõningatele päris huvipakkuvatele detailidele. Noh, näiteks üks Norra krimka, kus tegevus toimub aastal 2007 ning jõuab korraks ka Lätti. Ning leidsin sealt sõna-sõnalt kirjas olevat Suvevaheaeg algas juba maikuus, et lapsed saaksid põllutööl abiks olla. (No tõesti, tänan väga selle eest, et tegu oli Lätiga, kuigi sama tõenäoliselt oleks see võinud ilmselt ka Eesti olla.)

Samuti olen lõpule jõudnud Hjorthi/Rosenfeldti Bergamani-sarjaga. Kuna sarja keskmes on ikkagi uurijate endi lood, siis teeb kaasaelamise raskeks asjaolu, et õigupoolest pole sealt ühtegi sümpaatset detektiivi. Poirot’ ja Wolfe’iga kasvanuna ei suuda ma tõesti kaasaegsete detektiividega, kes mõjuvad otsekui F-diagnooside entsüklopeedia, harjuda. Sari ise oli nii ja naa, ideed olid kohati ka teravmeelsed. Näiteks eelviimase osa mõrtsukas, kes on võtnud sihikule kaasaegsed suunamudijad, võitlemaks leviva labasuse ja mõttelagedusega.

Aga muidu – sügisene koolivaheaeg sai juba nädal tagasi läbi. Väikevend on läinud Lätti võistlustele ning sealt tagasi tulnud. Oleme veetnud tütrega päevakese Pühajärvel spaatades. Olen osalenud halloweeni-teemalisel klassiõhtul. November on alanud. Härra on olnud tavatult pikal – tervelt neli päeva! – kodumaavisiidil ning asunud tagasiteele. Tütar ja ta peika on käinud pidulikul veini- ja pannkoogiõhtul. Oleme kuulnud põrutavaid uudiseid. Mina olen jäänud haigeks.

Ongi kõik.

Sügisjoonikute aeg

Esimesed sügisjoonikud on valmis.

Kui meil siin sügis on, on palju asju kohe teisiti.

Väikevend on aasta vanem. Nii et nüüd on siis – vähemalt kohalikus keeleruumis – kolm teismelist – kaksteist, seitseteist ja kaheksateist.

Kaksteist tähistas laupäeval väiksemalt oma sünnipäeva: kolme sõbra ja kolme sõbrannaga oli plaanis kinoseanss. Film oli eakohane, popkorni kulus palju ning asjaosalised olid rõõmsad. Kingiks toodi traditsiooniliselt raha ja šokolaadi. (Noh, ses mõttes õige kah, et neid kahte asja ei saa kunagi liiga palju.) Lapsevanemate – kes mõlemad olid samuti kohusetundlikult olemas – heaks meeleks sai üritus valutult läbitud. Pärast käisime kogu famiiliaga hiina toitu (sünnipäevalapse valik, muidugimõista) söömas. Vanaemad kinkisid raha ja šokolaadi, õde kassikujulise rahakassa. Mammal oli eraldi šokolaad ka Kõrrekese peikale. Nädalavahetusel luges kaksteist läbi ka kohustusliku kirjanduse Kalevipoja näol, mis talle üllatuslikult meeldis. Eriti siili koht.

Seitseteist osales jalgpallimatšis (2:1), niitis vabatahtlikult muru (ta teeb seda juba hea mitu aastat vabatahtlikult) ning luges Tõdejaõigust. Oma sünnipäevast (umbes kuu tagasi) arvates on ta veel kasvanud. Ning leidis eelmise aasta kooliasju sirvides ka pisut eelmise aasta sünnipäevaraha.

Kaheksateist loeb Põrgupõhjat – tundub olevat selline tüvitekstide aeg. Tema kodust ärakolimise järgselt koguneb väga visalt punast värvi musta pesu, avastasin. Lisaks palus ta, et ma enam talle süüa ei ostaks, nad ei jõua nii palju ära süüa. Ma ikka olen neile viinud šokolaadi, tatart  ja juustu. (See on vist mingi põlvkondade teatevahetus, sest varem tõi vanaema meile kotiga süüa, nüüd tema enam pole toonud. Muide, meie ka ei jõudnud tema toodud asju ära süüa. Aga nüüd tabab mind keset toidupoodi sageli mõte: äkki on mu laps näljas?)

Mina jõudsin nädalavahetusel sõbrannadega veiniõhtule, kukeseenemetsa, lapse sünnipäeva tähistama, trenni, mõned väikesed tööasjad olid ka teha. No ja pühapäevaseks lõunaks keetsin kartuleid ja tegin kukeseenekastet. Härra grillis liha ja halloumit. Kõrreke ja ta peika tulid vähemalt sööma. (Said ikka kõhu täis, ma loodan.) Lugemises olen jõudnud Huvitava ajani.

Pesu nööril ei kuivanud ära, vaid sai vihma käes uuesti märjaks.

Martsipaniõunte järel tunned, et sügisjoonikutes on iseloomu.

Kultuuriürituste piletid kogunevad justkui iseenesest.

 

See suvi, kui ma Pratchetit loen

Olen umbes sama rõõmus kui Mõhk ja Tölpa närimata konti leides, alustades Prachetiga algusest peale. Esimest korda. Rõõm igast leheküljest. Ning raamatuid paistab jaguvat.

Eile käisime tütrega Mässajat kirurgi  vaatamas. Nimelt toodi siia meie linna mitte ainult film, vaid ka kirurg koos oma naisega näha. Pärast vastasid nad küsimustele, mida oli ebaeestlaslikult rohkesti. Oli see vast mees!

Aga päris palju oli mõtlemapanevat. Esimene maailm on ikka nii lahknenud sellest, mis on päris ja vajalik. Tagasi Rootsi pöördudes oli esimesel päeva tulnud vastuvõtule proua oma striiade pärast. Pärast filmi tunduski, et no see ei olegi ju probleem! Samas, kes meist striiadega prouadest siin esimeses maailmas nõustuks, et pole jah mingi probleem?

Sama hästi võib öelda, et mis vahe on, kes jalgpallis võidab, eks ole.

Kuigi, tuleb tunnistada, et sedakorda on Suur Vend saatuslöögid Saksamaa väljalangemise näol – vapralt vastu võtnud. Täna pakkus juba  kommi ja tegi naljagi.

Ühesõnaga siis – tähtsaimad asjad elus –Šoe veši, hea hambaravi ja pehme kemmergupaber – on meil kõik siin vabalt võtta. Oma aias kasvavast piparmündist rääkimata.