Paula, Saba, Nikolai ja muud mured

Viimane puhkusenädal kaob muidugimõista alati kiiresti käest. Olen olnud oma pere ja muude loomade teenistuses.

Nii transportisin ühel päeval Tallinnast Tartusse operatsioonile taksikoer Paula. Nii me sõitisime: innukas Väikevend, uuringunarkoosist toibuv koerake ja tema perenaine. Ja mina, kes ma ei armasta maanteesõitu ja Tallinnas sõitmist suisa kardan. Koer jõudis õigeks ajaks kliinikusse, kus loomaarst juba ootas. Mina sain oma elu esimese kiiruseületamise trahvi.

Teisel päeval olin jälle Mamma kassi juures. Mammale, kes pidi juba möödunud nädala keskel haiglast koju saama, pakuti nimelt võimalus teha ära uuring, mis muidu pidi olema septembris. Ja nii saime siis veel Sabale inimeseks käia. Loomake on ilmselgelt stressis. Kui oli minu päev, siis kurtis ta mulle viis tundi järjest oma rasket elu. Lõpuks ta pisut rahunes, lugesin talle kõva häälega Surnud hingi ette.

Uni pole viimasel ajal olnud suurem asi. Ilmselt on sellele aidanud kaasa mured katkiste telefoni, asendustelefoni, läpaka ja nõudepesumasinaga  ja lapsega, kes on oma elus tegemas olulisi valikuid. (Jah, ja kes ütleb, et see valik, mis tundub täna hea ja mõistlik, tundub seda ka näiteks kolmekümne aasta pärast, ah?) Täna streikis ka veekeedukann, ehk aitab siinkohal lihtsalt katlakivieemaldus.

Aga nagu ma juba kassile ette lugesin:

Tellinud endale kõige kergema õhtusöögi, mis koosnes ainult põrsapraest, riietus ta sedamaid lahti, puges teki alla ja vajus raskesse, sügavasse unne, uinus oivaliselt, nagu magavad üksnes need õnnelikud, keda ei vaeva ei hemorroidid, kirbud ega liiga suured vaimuanded.

Advertisements

Nartsissid, roosid, parlamendisaadik ja värske õhk

Mul on laual suur vaasitäis nartsisse – kahtlustame Suurel Vennal allergilist nohu, nii et pidin selle kollase toreduse oma tuppa ära  tooma. Vaasitäis roose on siin samuti – peale seda, kui Kuki-Galileo oli neid söögitoa laualt neli korda ümber ajanud, tõin nad samuti oma lauale. Alpkannid on küll söögitoas edasi. (Need kassi ei huvita.) Mina olen neid saanud emalt igal sünnipäeval umbes viimased nelikümmend aastat või pisut rohkem ja ei pidanud ka sel aastal pettuma.

Mulle küll meeldib saada lilli, õnnesoove ja kallistusi. (Ja piimašokolaadid, mida ma ise ei söö, jagan laste vahel ära, hea, kui on täpselt kolmega jaguv arv.)

Nädal oli üldse hoogne. Suur Vend jäi küll haigeks ja oli suurema osa koolipäevi kodus. See-eest luges läbi kohustusliku kirjanduse raamatu ja kasvatas kasse.Väikevennal oli jälle pidu ja pillerkaar, kuna nende õpetaja oli haige. See, et õpetaja oli haige, oli küll kurb, aga seda, et õppida ei jäänud, hinnati seevastu kõrgelt.

Mina käisin reedel jälle pealinnas õppekäigul. Muu hulgas kohtusime ka lugupeetud parlamendisaadiku, haridusspetsialisti MS-ga. Ta oli intensiivne, värvikas, poliitiliselt absoluutselt ebakorrektne (ja kohati ka mõnevõrra õudne oma intensiivsuses). Lastele tehti muu hulgaks selgeks ka ristkorrutis, kõvasti karskuspropagandat ja absoluutselt mitte mingisugust valmispropagandat  (kui pastakas välja jätta). Kõigil oli väga lõbus.

Pärast tahtsid lapsed ka pealinnas šopata. Mis seal ikka. Lõpuks ostsin endale ka ühe .. no ütleme siis, et täpilise asja. Ja poistele särgid selga. Poistega on lihtne. Väikevenna maitse on sarnane parlamendisaadiku omaga, tollel oli ka umbes taoline graffiti-stiilis T-särk  (mida ta meile uhkelt demonstreeris)  ja Suurele Vennale tuleb osta võimalikult igavaid musti ja halle riideid. (Nii et musta-halli triibuline särk oli täitsa hea valik.) Kõrrekesele ma midagi peale sokkide osta ei julge (aga neid on tal alati vaja.) Kogu ostetud tilulilu kiideti heaks. (Ma polnudki vist mitu kuud niimoodi nimekrja- ja eelarveväliselt poodelnud, väga tore oli üle pika aja.)

Laupäeval lõpetasin järjekordse nordic noir raamatu ja alustasin Enn Soosaare Isa ja ajaga. Pärast kõiki neid  vääritimõistetud, vägivaldselt koheldud ja intensiivse siseeluga hälbinud rootslasi on see tõeline sõõm värsket õhku.

Ilm ja muu meelelahutus

Ilm on terve detsembri vältel kõikunud plussi ja miinuse vahel just parasjagu nii, et klaaside kraapimine on enne autosseistumist hädatarvilik. Täielikult ära sulavad klaasid enam-vähem hetkeks, kui oled sihtkohta jõudnud.

Väikevend oli meil kolm päeva eemal, võistlustel. Kesiste korvpallitulemuste lohutuseks oli olnud muidu väga sündmusterikas. Kohe nii, et kahe päeva jooksul ei olnud poisil mahti ei telefonile ega isegi sõnumitele vastata. Pühapäevasel hommikul äratas mind aga telefon. Umbes kell kaheksa hommikul. Emme, ma ei tea, kus mu käterätik on! Koju jõudes selgus, et lisaks Limpa pildiga rätikule olid kaduma läinud ka ujumispüksid. Kuigi see on siiski köömes kõige juhtunu seas – nimelt oli toas olnud vana kineskooptelekas, mis oli plahvatanud. Esmalt kõlaritest ja siis  ülejäänu takkapihta. Kuna trennikaaslane E oli unustanud oma esmaabi-jääkoti teleka peale. Tal tulnud telekas koguni kinni maksta. 12 eurot.

Tagasi koju jõudis Väikevend ideaalse ajastusega just siis, kui hiina moodi nuudlid valmis said.

Õhtul käisime Sepa-Avandi ständappi vaatamas. Suur Vend soojalt soovitas. Kui ma eelmüügist piletid  ära ostsin, siis panin tähele alles hiljem, et alla kuutteist ei soovitatud. See ainult suurendas Väikevenna huvi. Tegime siis korraliku teatriskäigu, kookide ja kohviga. Kui nad juba kõik tulid. Kuigi Kõrreke kurtis lakkamatult, et tal on palju õppida ja et ei olnud meigi jaoks aega ja üldse. Etendus oli… nojah. Arvestades piletitele kulunud 60+ raha, siis oli minu jaoks justkui pettumus. (Kuigi OS ise rõhutas oma kultuurse teejoomise osa, jäi sellest siiski kuidagi vajaka.)  Samas lastele, eriti poistele, meeldis. Väikend ütles, et tema oli kõigest aru saanud. Suure Venna kõrget hinnangut oma lemmiknäitlejaile näitas seegi, et tal jäi nägemata Eesti esijalgpalluri mäng tuntud Inglise klubi eest.

Õhtul helistas härra ja ütles, et ärgu ma kurtku. Selle raha eest saaks seal välismaal, kus tema on, ehk ühe pileti. Nii et polnud nokunaljade eest nii palju midagi. Ja koogid olid ka magusad täie raha eest.

Ning õhtul, kui ma nüüd tööasjad kotti panen, siis saan veel vabalt lugeda pisut Saja, aastast, kes aknast alla hüppas. Tasuta pealegi, raamatukogust eile laenutasin. Saja-aastase naljad on küll minu teetass.

Ideaalne viis perekonna üleskasvatamiseks

Kuid teod ei istu oma munadel, seletas ta. Nad matavad need niiskesse mulda ja jätavad sinna.

Ideaalne viis perekonna üleskasvatamiseks, ütles ema ootamatult, kuid tähelepanuväärse veendumusega. Soovin, et saaksin ka teid kõiki kuhugi niiskesse mulda matta ja sinna jätta.

Ääretult karm ja tänamatu on niiviisi rääkida, ütles Larry. Viimati tekitad Gerrys sellega kogu eluks mingid kompleksid.  (Durrell Linnud, loomad ja sugulased.)

Suvepuhkuse lõpp, nagu alati, saabub ootamatult. Kuigi sellega võiks juba harjuda. Et kõigepealt saabub Suure Venna sünnipäev ja siis tööleminek ja taasiseseisvumispäev (viimaste järjekord võib varieeruda).

Siis jõudis koju oma viimasest puhkpillilaagrist ka Kõrreke. Väikevennal algas korvpalli linnalaager. Jõudsime veel käia kinos, vaatamas Lemmikloomade salajast elu (oli ühekorraga nunnu ja üle võlli naljakas) ja teatris Pettsonit ja Findust (mis osutus jälle mõningaseks pettumuseks).

No vot, ja siis läksin pooleteiseks päevaks koolitusele ja jätsin oma munad niiskesse mulda lapsed täitsa omapäi koju. Sest vanaema käib tööl ja vanem õde suudab Väikevenda ilmselt rohkem ohjata ja suunata kui Mamma. Eks ma vahepeal helistasin ikka ka.

Väikevend teataski mulle telefonitsi: Emme, tead, sa ei pea muretsema, ma saingi selle väikese taksikoera!

Õnneks selgus, et tegu oli mäki lasteeinega, kus olid mänguasjad hiljuti kinos nähtud lemmiklooma-filmist.

Kui ma koju tulin, oli Kõrreke otsustanud küpsetada šokolaaditükkidega küpsiseid. Suurt Venda ei olnud. Suurt Venda polnud ka siis, kui küpsised ammu valmis olid.

Eile ta käis peol. Äkki läks täna ka?

Peol?! Suur Vend?!

Jah, kusagil Ülenurmes. Aga ta tuli täitsa normaalsel ajal koju ja nii.

Lõpuks selgus, et suurem poeg oli sel õhtul staadionil ja päris õhtul oli mingis mängus pallipoisiks. Oli saatnud õele ka sõnumi, mille viimane oli küpsetamistuhinas unustanud.

Aga küpsised tulid imelised.

Õhtul lugesin Väikevennale ette peatüki Durrelli raamatust. Lindude, loomade ja sugulaste peatükid on pikad ning kui meile tuleb ette mõni loom, siis me guugeldame ja vaatame pilti ka. Suur Vend tuli vahepeal samuti koju, oli päevaga rahul ning asus õe tehtud küpsiseid nosides telekast jalgpalli vaatama.

Elu on taas koduses ja turvalises rööpas.

IMG_0739

Kuidas saab selliseid küpsiseid? – Saa laps. Oota kuusteist aastat ja pisut peale, mine natukeseks kodust ära ning kui sa tagasi tuled, on ta küpsised valmis teinud.

Minu sulnis juuli – kukeseened, “Kummelimuru” ja kõik muu

Juulikuu on aeg, mille nimel tasub üle elada kõik need ülejäänud. Aeg omandab puhkuse ajal hoopis erineva tähenduse – üsna loogilisena muidugi seetõttu, et suvel on aega ja ülejäänud osa aastast on kõik väga täpselt välja mõõdetud ja kohati on teda isegi väga puudu.

Aga juulihommikul võib näiteks mõelda: täna lähen metsa seenele. Sõidan oma Põlvamaa kukeseenekohta. Seeni on rohkesti, korjan täis mitte ainult kaasavõetud ämbri, vaid ka juhuslikult kaasas olnud kilekoti. Suurema osa viin mugavalt Mammale – liikuda on tal raske, aga seened pakuvad talle suurt huvi. Ta on väga üllatunud, et lapsed minuga metsas ei käi. Lubab teha endale korraliku seenesousti ja ülejäänud paneb sügavkülma.

Kodus loen läbi Kummelimuru. Ma ei ole seda armastusromaanide sarja väga ostnud, kuna raamatuid on kodus niigi selgelt liiga palju ning armastusromaanid pole enamasti minu teetass ka. Kummelimuru oli siiski väga võluv. Olen alati imetlenud inglise aristokraatide ühtaegu muretut ja samas väärikat hoiakut. Noh, nagu see on Waugh’ romaanides või Downton Abbeys. Selle raamatuga läheb kuidagi pikalt, kuna ühegi tegelasega ei teki, vähemalt alguses, mingisugust samastumist. Siiski on selles midagi, mis pooleli jätta ei lase, ning mida edasi, seda rohkem vaatan veel mõnda alguse kohta üle. Kokkuvõtteks -väga nauditav suvine lugemine.

Helistab härra ning kurdab, et Väikevenda on võimatu telefoni teel tabada. Ilmselt küll, ka mina ei näe teda päeva jooksul suurt rohkem kui söögiaegadel, sest hommikust õhtuni käib naabrilastega lakkamatu mängimine. Politseinik ja pätt mingis kaasaegses versioonis, trifaa ja muud taolised ausad mängud, mille käigus aeg-ajalt põlvi katki kukutakse. Ühel päeval oli Väikevenna lasteaia-aegne sõbrapoiss külas – seks puhuks koristas koguni toa – järgmiseks nädalaks sai trennikaaslaselt sünnipäevakutse. See on elu, mille nimel tasub hommikul ärgata!

Õhtuks küpsetab tütar imelisi muffineid tikritega (Mamma aiast) ja mandlitega. Ma söön neid ilmselgelt rohkem, kui see minu vanuses ja õhtusel ajal mõistlik on.

… ja asjad

Elu on kulgenud mööda kodu-töö-laste logistika-trenn trajektoori laiemalt ning mööda arvuti-triikraud-pliit-voodi oma kitsamalt. Mis sa siin ikka suurt üles tähendad. Aga teisest küljest – kuna mu läpakast kukkus sõna otseses mõttes tükk küljest, siis tuleks ehk just võtta viimast. Kuniks teda veel meiega.

9789949386451.jpgKõige meeldivamad hetked on kahtlemata möödunud Väikevennale Oskarit ja asju ette lugedes. Me olime mõlemad kurvad, kui raamat lõppes. Kuigi, kui Kõrreke küsis, et millega see siis lõppes – ta kuulis vast mõnda lugu raamatukogutoast pealt – siis oli seda raske õigupoolest öelda. Lõppes sellega, et õhupall lendas kase otsast minema, aga Oskar leidis üles vanaema ammukadunud sõrmuse – selle järgi võiks ju arvata, et see oli üks igav lugemine. Kuigi tegelikult oli tundeline, fantaasiaküllane ja mõtlemapanev. Ja suhtlus õhupalliga oli muidugimõista puhas romantika.

Eriti tore oli alguses koht, kus AK kirjeldas introvetse poisi hirme: mõelda, täna kutsuvad võõrad poisid mind jalgpalli mängima, aga homme juba onni ehitama ja siis veel äkki tuleb sinna ööseks jääda ja pärast kalal käia… Väikevend kuulas, ja mõtles, et appi-kui-äge-see-oleks! Ja pärast siis rääkisime, kuidas erinevad lapsed erinevaid olukordi näevad. Tõeline introverdi mõistmise aabits.

Muidu pole meil midagi erilist juhtunud. Väikevennal oli vahepeal hääl ära – ta ise arvas, et nüüd ongi häälemurre käes – aga see läks üle. Suur Vend käis paariteistkümne miinuskraadiga õues jalkatrennis ja varbad polnud paar päeva hiljemgi päriselt endised. Kuigi ma viisin ja tõin kenasti autoga. (Teise linna otsa, loomulikult.)

No ja siis alustasime Sirli, Siimu ja saladustega. Tõesti, peale uue raamatu ei muutu meie elus vist midagi.

Selline  elu siis pleedi all, köetud ahju ja õhtujuturaamatutega. (No ja enamasti on ka kohvitass käeulatuses.)