Kuni oled nelikümmend kolm

Üldiselt on muidugi elu ilus. Vähemasti, kui käes on laupäeva õhtu, laual tass kummeliteed ja Kyrö Toriseja-raamat.  Kõik lapsed on kodus, Väikevend on vähemasti alustanud kohustusliku kirjandusega, Suur Vend on käinud klassivenna pool lauamängupealelõunal, Kõrreke seevastu on olnud viimase aja rekordilised pool päeva kodus.

Kuigi, teisest küljest, laual on ka karp valuvaigisteid ja pakk parandamata kontrolltöid.

Valuvaigistid on märk sellest, et pea kogu vaba aja möödunud arginädalast veetsin ma hambaarsti juures. Ehkki kabinetis oli kell sildiga Enjoy the life, ei ole see siiski mu armsaim vabaajategevus. Aga vähemasti tundub, et suve lõpus alanud külastusmaraton jõuab esmaspäeval finišisse. Kui nüüd tagantjärele mõelda, on nende rohkete visiitide kõrghetked ilmselt üks, kus arst manitses tudengit no vaata, patsient nutab sul juba käes (tegelikult ma ikka ei nutnud, kuigi polnud pisaratest vist ka kaugel) ja teine, kus ma pidin rahustama tudengit, kes ilmselgelt teostas antud protseduuri esimest korda elus. Ikka on kunagi esimene kord, ütlesin vist – või midagi muud umbes sama tobedat.

Siis oli veel lastevanemate koosolek Kõrrekese koolis, kus mul tekkis tunne, et minu laps vist küll selles koolis ei käi. (Kui õpetaja lõpetas paljudest asjadest jutu sõnadega nagu teie lapsed teile kindlasti rääkinud on, siis mina polnud eriti millestki kuulnud… Pisut lohutas küll asjaolu, et mu endine kolleeg, kelle kõrval koosolekul istusin, polnud näoilme järgi otsustades vist samuti paljudest asjadest kuulnud.)

Teatris käisime ka, keset nädalat ja Kõrrekesega. Algul pidime minema Fausti vaatama Suure Vennaga, aga kui olin juba piletid ostnud, tuli ilmsiks tõsine takistus. Nimelt olid samale etendusele piletid võtnud ka tema klassiõed. Siis oleks ju saanud avalikuks piinlik fakt, et Suurel Vennal pole mitte ainult ema, vaid et ta käib oma emaga ka teatris. Õnneks selgus, et Kõrreke, kel algul pidi olema proov, aga lõpuks ikkagi ei olnud, sai minuga tulla. VATi etendus oli täpselt nii hea, nagu selle kohta räägiti.

Neljapäeva hommikul läks põhjalikult katki auto, seda otse hetkel, kui hakkasin töö juurde parklasse sisse pöörama. Kui ma õigesti aru sain, oli katki roolivarras. (On vist olemas selline asi?) Töökoda, kus oma autoga ikka käin, võttis selle küll kenasti vastu, kuid aja kohta ei lubanud midagi.

Helistasin täna Mammale. Esmalt rääkis tema mulle oma tervisest, siis mina talle enda omast. Ja siis veel auto omast ka.

Eks ta ole. Väikevend meenutas samuti ühel päeval möödunud aegu, küsides, kas ma mäletan ühte naljavideot – mida issi olla näidanud oma arvutist – kus olid mingid võimlevad vanainimesed. Nad olla olnud väga vanad, neljakümne kolme aastased. Ning nentis kurvastusega, et ilmselt on nad tänaseks kõik surnud.

Nii et naudi elu, kuni oled veel nelikümmend kolm ning suudad isegi võimelda. Lonksuke kummeliteed lugejate terviseks!

Advertisements

1.61 meetrit daamini ja teistest kaunitest kunstidest

Ma ei tea täpselt, missugune peaks olema daami käekoti sisu, kuid fakt, et kriiti sealt igal juhul ei leia. Mina täna leidsin kena jupi. Nii et daam ma ilmselt pole.

Aga muidu püüan küll. Tööl käia ja lapsi kantseldada ja kassile õigel ajal lestarohtu anda.

Nii minu ja Väikevenna koolil kui ka Suure Venna omal oli sel nädalal aastapäev. Me jäime enda omaga rahule, erinevalt Suurest Vennast. Tal oli esimene esinemine uue kooli kooriga. Ma ei tea, kui vanas koolis oleks koor nii kõlanud, oleks A /segakoori dirigent/ meid lihtsalt tundidest ära võtnud ja proovi teinud. Ja bassiühmas, tead, nad ei oska korralikult lauldagi… (Ilmselt ongi viga lihtsalt taustsüsteemis.)

Väikevend on omakorda endiselt rahulolematu tantsutundidega. Mõtlesin, et teen ta tuju paremaks ja kui koos poes olime, panin ette, et võin uued tantsusussid osta.

Ei! karjatas Väikevend. Keegi ei kanna neid enam, see oleks jube. Ainult K.

Ega te ometi tema üle naera, uurisin ettevaatlikult.

Ei, me tunneme talle kaasa, sõnas Väikevend.

Uutest tantsusussidest ta pääses. (See tegi ehk lõpuks siiski ka tuju pisut paremaks.)

Mina pidin täna minema Kõrrkesega toredale kontserdile. Ma käisingi toredal kontserdil, ainult Mammaga, kuna Kõrreke hankis endale tänaseks esinemise. Niisiis võtsin kaasa Mamma, kes, nagu selgus, hindab esisaksofonist LS-t väga kõrgelt. Pärast tänast, täiesti uskumatut kontserti, hindan mina ka. Pea seitsekümmend aastat vana ja endiselt kõrgvormis.

Ja Mamma. Saage aru, ta ei plaksutanud mitte osade vahel, vaid suisa keset pala, täiesti spontaanselt. (Mamma puhul oleks võinud sama hästi oodata, et ta hakkab näppu viskama.)

Väga vaimukad ja filgraansed tõlgendused, eriti Kapi Mõõkade tagumisest.

Kontserdi publikust enamuse moodustasid, nagu Mamma ühtepuhku nentis – näed, see ka kodust välja tulnud! –  stiilis vanainimesed. Kõik olid pidulikult riides. Ka Mammal olid kaelas merevaigust pärlid. Mina kahjuks ka seekord daamiks ei kvalifitseerunud, kuna unustasin oma kingakoti koju.

Koju minnes andsin lubaduse nädalavahetusel Mammaga surnuaiale lehti riisuma minna.

Paula, Saba, Nikolai ja muud mured

Viimane puhkusenädal kaob muidugimõista alati kiiresti käest. Olen olnud oma pere ja muude loomade teenistuses.

Nii transportisin ühel päeval Tallinnast Tartusse operatsioonile taksikoer Paula. Nii me sõitisime: innukas Väikevend, uuringunarkoosist toibuv koerake ja tema perenaine. Ja mina, kes ma ei armasta maanteesõitu ja Tallinnas sõitmist suisa kardan. Koer jõudis õigeks ajaks kliinikusse, kus loomaarst juba ootas. Mina sain oma elu esimese kiiruseületamise trahvi.

Teisel päeval olin jälle Mamma kassi juures. Mammale, kes pidi juba möödunud nädala keskel haiglast koju saama, pakuti nimelt võimalus teha ära uuring, mis muidu pidi olema septembris. Ja nii saime siis veel Sabale inimeseks käia. Loomake on ilmselgelt stressis. Kui oli minu päev, siis kurtis ta mulle viis tundi järjest oma rasket elu. Lõpuks ta pisut rahunes, lugesin talle kõva häälega Surnud hingi ette.

Uni pole viimasel ajal olnud suurem asi. Ilmselt on sellele aidanud kaasa mured katkiste telefoni, asendustelefoni, läpaka ja nõudepesumasinaga  ja lapsega, kes on oma elus tegemas olulisi valikuid. (Jah, ja kes ütleb, et see valik, mis tundub täna hea ja mõistlik, tundub seda ka näiteks kolmekümne aasta pärast, ah?) Täna streikis ka veekeedukann, ehk aitab siinkohal lihtsalt katlakivieemaldus.

Aga nagu ma juba kassile ette lugesin:

Tellinud endale kõige kergema õhtusöögi, mis koosnes ainult põrsapraest, riietus ta sedamaid lahti, puges teki alla ja vajus raskesse, sügavasse unne, uinus oivaliselt, nagu magavad üksnes need õnnelikud, keda ei vaeva ei hemorroidid, kirbud ega liiga suured vaimuanded.

Tavaline harmooniline õhtu

Reet, sellest, kui harmooniline meie elu siin tegelikult on, ma kohe räägin.

Täna, kui jõudsin töölt koju, sõnas Suur Vend: Kuki oli täna tubli, ainult natukene ajalehe servast on näritud.

Jah, võrreldes tavapärase olukorraga, kus ma uurin tapeeditükki ning püüan kindlaks teha, missugusest seinast see pärit võiks olla, pole Äripäeva näritud nurk kõneväärtki.

Suur Vend küsis veel, kas ma saan tal aidata oma arvutis keemia esitlust teha ja pärast ajaloo tööks õppida. Olin küll mõelnud Zweigi filmile – aga noh, hüvasti, Euroopa. Tere tulemast kordamisküsimused.

Kuni me viimistlesime keemia esitlust, oli Kõrreke jõudnud koju, söönud ning jäänud magama. Ta väitis, et tal probleeme pole ning magas edasi.

Vahepeal helistas Mamma ning kurtis, et kass ei harju kuidagi korteriga ja sellega, et enam õue ei saa. Käib ringi ja karjub.  Mu kõrval istus märtriilmel mu vanem poeg (Ma õpiks küll, kui lastaks!)  ja telefoni otsas Mamma, kes on kasside küsimustes alati paljusõnaline.

Seejärel pistis pea ukse vahelt sisse Väikevend, kellele meenus eilsest külmkappi jäänud pool arbuusi. Kuni mina kööki jõudsin, oli Väikevend jõudnud arbuusi lahti lõigata. Isegi Suur Vend võttis tüki.

Kuni me tutvusime Hallsteini doktriini ja sotsiaalse turumajandusega, jäi oma toas magama Väikevend. Ta oli vähemalt magamisriietes, nii et ma ei kontrollinud, kas tal hambad said enne pestud. Homseks jäid ka pidulikud riided valmis panemata.

Siis kuulasin veel Suure Venna aruannet kasside õues käimise kohta – ta väidab, et Nurr saab aru, kui talle õues öelda, et mingu otsigu Kuki üles. (Ilmselt oskab Suur Vend lihtsalt kasside keelt.) Ka Suur Vend on kasside küsimuses tavatult jutukas.

Aga emadepäevaks Väikevenna poolt toodud ja närtsima määratud roosid turgutasin juba eile üles puhtalt dopinguga, ostsin nimelt poest lõikelillede säilitusainet. Tegelikult on kollased roosid ühed mu lemmikud. (Nagu enam-vähem kõik kollased lilled.) Kass Kuki pole neid veel märganud – pärast seda, kui ta oli nad ümber ajanud ja ma vaasi kapi otsa tõstsin.

Kõik magavad peale Kuki, kes arvas, et põrandapesu toimus puhtalt tema meelelahutuse (ning mitte põrandale läinud arbuusimahla) huvides. Igal juhul on põrand puhas ja lapsed magavad.

Nii et vähemalt südaööks on kõik äärmises harmoonias.

Kaotamise maailmarekord

Jaanuari esimestel koolipäevadel oli selge, et Väikevenna pinal on kadunud. Pinalid kaovad teatavasti koos sisuga.

Esimese koolinädala lõpus kadus rahakott. Ka rahakotid kaovad teatavasti koos sisuga. Õpilaspilet, id, pangakaart.

Selgus, et kõige vajalikum asi on õpilaspilet, millega saab ju süüa ja bussiga sõita. Ohkasin, kirjutasin avalduse ja saime uue.

Väikevend pani õpilaspileti telefoni juurde, tal on seal täitsa vastav lahter.

Täna läks ta zooloogiaringi. Zooloogiaringis õpiti kaelkirjakut ja see meeldis Väikevennale väga. Mina läksin trenni. Kui ma trennist tulin, oli kaheksa vastamata kõnet ja mitu sõnumit – kõik mu noorimalt. Selgus, et uus õpilaspilet oli kadunud teel bussipeatusse. Enam ta telefonile ei vastanud.

Jätsin pea kuivatamata, mantli keemilisest puhastusest ära toomata, toidupoes käimata ning läksin zooloogiaringi järele. Seal oli ainult valvelauatädi, kes küll teadis mu poissi – oli ta ju käinud küsimas, ega piletit polnud leitud ja siis istunud veel pikalt fuajees. Ilmselt oli siis hakanud koju jalutama. Ega see väga pikk tee nüüd olegi ja Väikevend oli lõpuks enne mind kodus.

Kui olin öelnud, mida ma Väikevenna asjade kaotamisest arvan ning nentinud, et poodi ma ei jõudnud, kes soovib, võib vabalt nälga surra, aga kes ei soovi, leiab kapist võileivamaterjali, mune, peekonit ja pool avokaadot, leidsin eest võrdlemisi madalat profiili hoidva Väikevenna.  Isegi kodust tööd – üherakuliste joonistamist – oli juba alustanud. (Eriti meeldis talle silmviburlane, kuigi ka vorstile sarnaneval soolekepikesel polnud viga.) Minu pahameel ja nördimus lahtusid.

Homme tuleb kooli Väikevenna lemmikkirjanik  ja ühe ilma autogrammita raamatu siiski veel leidsime. (Limpal ka pole, aga sellel on kaaned küljest loetud, sellega oleks piinlik minna.)

Tundub, et nälga keegi ei sure ja mantli saan homme ära tuua. Ma siiski loodan, et kusagilt tuleb välja see kadunud õpilaspilet, sest nii kiirest – ühe päevaga – pole vist küll ükski laps varem oma õpilaspileti kaotanud. (Ma esimest korda adun,et oma lapsega koos koolis käimisel on ka varjukülgi.)

Kuigi ilmselt ma ohkan lihtsalt sügavamalt ja kirjutan uue avalduse.

See oli kahekümne neljas. Kolmkümmend seitse veel!

Laupäeval kutsusin Väikevenna ühes ning käisime õel puhkpillilaagris järel. Nagu ikka, oli ka lõpukontsert. Ma ei usu, et see väga pikk on, ütlesin seniste kogemuste põhjal pojale. Minu usk ei tähendanud midagi.

Kontsert koosnes viiekümne neljast üksiknumbrist pluss kuuest puupilliorkestri loost. Nii et kui Väikevend umbes pooleteise tunni pärast küsis, kui pikalt meil veel läheb, polnud mul tõesti südant talle öelda, et see oli alles kahekümne neljas lugu ja kolmkümmend seitse on veel tulekul.

Kell üks alanud kontsert lõpes millalgi peale poolt viit. Väikevend aitas oma õel kodinaid autoni kanda. Lapsed olid näljased ja kurnatud. (Olin kavatsenud veel koju tulles ise süüa teha, näiteks kartuleid kodujuustuga.)

Ainult mitte kartuleid! palus mu tütar, kes mittelihasööjana oli toitunud nädala peamiselt keedetud kartulist. Maandusime linna servas asuvas kaubanduskesuses, kus sõime pastat ning ostsime hädavajalikuks osutunud uue sandaalipaari Kõrrekesele ning veepüstoli Väikevennale.

Kodus jõudsime pesta mitme kiire pesutsükliga ära Kõrrekese pesu. Tegin Mamma aia vaarikatest koogi. Hommikusöögilauas sain tütrega isegi pisut vestelda. Kell üheksa läks mu laps sõbranna isa auto peale ning sõitis järgmisse puhkpillilaagrisse.

Täna hommikul viisin laagribussi peale ka Väikevenna. Loodetavasti said kõik vajalikud asjad kaasa, sest kuna Suur Vend tähtsalt teatas, et tema pakkis kolmandas klassis oma asjad ise, siis ei lubanud ka Väikevend mind kuigi palju aidata. Hambahari, kummikarud ja telefoni laadija said igal juhul kaasa, ja suur ratastel reisikott tundus üsna täis.

Poistega jõudsime veel enne Väikevenna laagrit uue Jääaja eelesilinastuselgi ära käia. Saal oli täis lapsi ja popkorni. Film oli ootuspäraselt lõbus, kuid õhtuks juba meelest läinud.

Suurel Vennal lõppes koos muu Euroopaga eile jalgpall otsa. Pole hullu, varsti algab olümpia!

Mina korjasin ära osa Mamma kirsse, käisin Mamma antud nimekirjaga poes ja tõstsin Väikevenna toa ümber. Mamma kasvuhoones valmis täna esimene punane tomat.

 

 

Eit mustas kleidis ja jalgpall

Ilmar Trulli viimase nädala Ekspressi luuletus tekitas ülima äratundmise. Või oli see hoopis soovmõtlemine – minna (natukeseks) peitu ja loota, et keegi mind (natuke aega) ei leiaks. Viimasel ajal on telefonihelin ikka tähendanud, et kellelgi on midagi vaja. Ja et mina peaksin siis tooma-viima-toitma-ära tegema. Eks ma teen ka. (Eit mustas kleidis on tegelikult hea laps. Paar tundi tagasigi, kui Mamma leidis haiglavoodis lebades, et tal on nüüd ja kohe vaja /…/, võtsin ma autovõtmed ja sain soovitu juba teisest apteegist, lasin haigla ukse taga uksekella – ametlik külastusaeg oli juba kaks tundi läbi –  ja viisin ravimikotikese otse Mammale kätte.)

Mu  vaimse võimekuse sudoku-indikaator on viimased päevad suhteliselt nullis. Tähendab, eks ma lahendan ikka ära, aga aega võtab mitu minutit kauem, kui tavaliselt.

See-eest Suur Vend on tänu jalgpallivõistlustele omas elemendis. Nahkdiivanisse teleka ees on ilmselt vajunud juba temakujuline lohk. (Ma ei saa järele kontrollida, kuna ta istub seal enam-vähem kogu aeg.) Ka Väikevend tunneb mängu vastu huvi, kuigi mitte ehk nii kirglikult. Siiski saab Suur Vend olla Suurem ja Targem Vend, Kes Teab Jalgpallist Kõike. Väikevend kuulab aupaklikult.

Homme on Kõrrekesel viimane eksam. Minul on ka eksam.

Ilmad on küll sellised, noh, nagu meil enne jaani ikka. Hommikul on nii pluss-kuus, õhtuks venitab ehk kümneni välja.