Mõned asjad siiski õnnestusid

Igatahes. Kuu algses oli mul veel põhikool lõpetamata ning tööd ja kohustusi hõlmamatul hulgal.

Aga – siin ma nüüd olen. Üheksanda klassi lõpetasin kahekümneühes isikus edukalt. Töö tegin ära, olles leidnud endale piiramatul hulgal kohustusi ka nädalavahetusteks. Klassiga teatrisse? Tore mõte! Koolitus? Nii huvitav! Laulupeole saatjana? Miks mitte?

Nii et kui Mamma kunagi kuu alguse poole küsis, millal ma saaksin temaga Kambja surnuaiale minna, ütlesin, et esimene vaba päev on päev enne jaanipäeva.

Väga hea! Siis tuled mulle kell üheksa järele! 

Aga, nagu öeldud, lubamise hetkel oli see veel kauge tulevikumuusika.

Kui see päev oli käes, aitasin Mammal autosse kanda potid begooniatega, aiatööriistad ja oma vee. (Kui ma avaldasin arvamust, et ehk saab ka Kambjast vett, heideti mulle pilk pealkirjaga kui rumal võib üks inimene olla ja vastati armulikult – on küll, aga väga kaugel.

Surnuaialkäik läks edukalt. Pahandada sain ainult poolteist korda (pool korda siis, kui ma Mamma juhatuse järgi sõites ikkagi valesse serva olin tüürinud ning täie eest siis, kui ei leidnud onu Martini hauda. Mis mõttes ei ole siin? Pakkusin talle Valvet ja Kaljot – (no kes see Kaljo veel on? Aa, Valve mees! – Valve näol oli tegemist Mamma onutütrega, kes neid mehi ikka mäletab…) Pärast käisime veel toidupoes ja koju jõudes andis Mamma mulle bensiiniraha moel, et keelduda polnud võimalik. (Selle raha eest oleks võinud enam-vähem kümme korda Kambjasse ja tagasi sõita ja siis veel toidupoodi ka.)

Pärast seda olen peamiselt maganud, süüa teinud, Skandinaavia krimkasid lugenud, trennis käinud, lauamänge mänginud. Seda vist nimetatakse puhkuseks. Lapsi on mul hetkel poolteist, Väikevend veel justkui on, aga Suur Vend on enamasti pruudi juures. Homme peame koos arsti juurde minema, ja seda kuulsin ka pruudi emalt. Väikevend võitis mind paar päeva tagasi Scrabble ’is.

Mammaga suutsime täna terve tunni peaaegu ilma vaidlemata vestelda. Talle nimelt meeldib koledasti kõike kiruda, ja seejuures talle ei meeldi, kui ma mõnele teemale konstruktiivse lahenduse pakun. Noh, näiteks, täna tuli jutuks kohaliku laulupeo pileti hind. Mamma leidis, et üle mõistuse kallis. Kui ma ütlesin, et eelmüügist maksis täispilet kaksteist ja sooduspilet kaheksa ning ajastukontserdid olid täiesti tasuta, ei osanudki ta kohe midagi kosta. (Ega ta ise nii rahvarohkele üritusele nagunii ei läheks –  laulupidu on ta eluaeg telekast vaadanud – aga lihtsalt avaldas rahuleolematust.)

No vot, üks näide lihtsalt võimalikest vaidlusküsimustest. Läks niigi hästi, võrreldes  ühe eelmise korraga, kui rääkisin ühel kultuursel jalutuskäigul kuuldut ühe kohaliku linnaosa planeerimise kohta – et osad majad olid aiaga villad ja teised ehitati kohe tänava äärde. Selle viimase eest sain eriti pahandada – eriti, kui üritasin selgeks teha, et keegi ei sunni ju inimest tänavaäärsesse korterisse kolima ning mõnele ehk nii meeldibki. (Ma arvan, et Mamma otsib kõigis vestlusparterites Papa asemikku, kellega nad koos ja mõnuga õhtud läbi kõikvõimalikke küsimusi täies üksmeeles põhjasid.)

Õnneks ei tee ma üksi asju valesti. No võtame näiteks Tammsaaregi! Kui Mamma raamatukogust viieköitelise peateose koju tõi, jäi ta rahule vaid esimese osaga. Teine ega kolmas ei kõlbavat kuhugi! Aga noh, mõned asjad, suurteose esimene osa näiteks, õnnestusid siiski ka lugupeetud kirjanikuhärral.

Veel käisin esimest korda seeni korjamas. Sain korraliku kastmejao, ehkki otsimist oli kõvasti ning kukeseened ise olid pisikesed ja kuidagi kuivavõitu.

Ning eilsel kohalikul suurel kontserdil oli Kõrreke kenasti poodiumil, mängis orkestris. Kuulamas olin meie perest ainult mina. Mamma ei tahtnud liiga rahvarohket üritust, Suur Vend oli pruudi juures maal ning Väikevenda kohe üldse ei huvitanud. Muidu oli rahvast murdu. Kava koosnes suures osas operetimuusikast – aga noh, oma laps suurel laval, ja elus tuleb hullematki ette kui operett.

Täna tulid Kõrreke ja ta peika meile lõunale – kukeseenekaste, loomulikult.

 

 

Kurnav puhkus

Kust mul see mõte üldse tuli, mine võta kinni. Teisest küljest, olen kuulnud inimestest – mõnda ma isegi tunnen, kes väidavad, et see maandab stressi ja on muidu tore tegevus. Minu stressi maandaks raamatute lugemine, seenelkäimine, inglaste krimisarjad, lauamängud ja mõõdukas trenn. Nii et tõesti, kust mul selline mõte üldse tuli?!

Igal juhul tegelen ma suurpuhastusega juba rohkem kui nädal ja üks nädal läheb arvatavasti veel. Tegu on siis sellise suurpuhastusega, kus iga raamat võetakse riiulist välja, pühitakse tolm nii riiulilt kui ka raamatult ja siis pannakse jälle raamat riiulisse tagasi, pestakse kardinaid ning pehmeid mönguasju ja tehakse revisjon sahtlitesse tekkinud kultuurkihis.

Alustasin juba eelmise nädala lõpus, kohe, kui Kreekast tulime. Poisid jõudsid vahepeal olla neli päeva isa juures, Kõrreke viis päeva puhkpillilaagris. Mina koristasin, käisin seenel, lugesin Pratchetit. (Nii sai vastuse ka Küsimuste Küsimus – mida teeb ema, kui ta on üksi kodus. Ainus tore asi oli poearve – umbes kuus eurot koos puhastusvahendiga.)  Poisid tulid tagasi.

Kas sa koristad ämblikuvõrgud ka ära? küsis Väikevend murelikult. Aga mõtle, neil võib olla ju pere!

Tütrel käisin ise järel – lõppkontsert kollases koolimajas kestis seejuures traditsioonilised kolm ja pool tundi.

Oi, see on küll tore! hõikas Kõrreke koju jõudes.

Mõtlesin, et ta räägib sellest, kui suurepärane näeb välja suurpuhastatud raamatukogutoas.

Kõrreke pidas silmas uut kassidele ostetud kraapimisposti.

 

 

Kuu pole veel päriselt läbi. Aga.

Igasugu asju juhtus.

IMG_0691

Õudsed asjad võivad sind rünnata kõige ootamatumates kohtades!

Mõni asi läks katki. Näiteks auto. (See, kui sind remonditöökojas juba hääle järgi ära tuntakse, ei ole ju hea enne?) Kuigi, au mu armsale Hondale! – viimased vaevalised hingetõmbed tegi mu auto, sõites kodusele parkimiskohale. Eks ma siis mõtle järele – et kas tasub veel kadunukest reanimeerida.

Siis juhtus keskmisi asju. Näiteks käis Suur Vend reisil Saksamaale ja ta ei jäänud väga rahule. Sest ajakavast oldi maas, peamised atraktsioonid olla olnud Poola Mäkdoonaldsid ja rohkem öid oldigi Poolas. Kohv oli seal kehv. Saksamaal oldi vaid kaks ööd, keelt praktiseerida oli vähe võimalusi ja siis tuli jälle Poola (Mäkdoonaldsid ja lahustuv kohv). Lisaks tekkis reisil olles vajadus hambaarsti järele. Siiski tõi Suur Vend kaasa komme ja lemmikjalgpalliklubi kruusi. Kohustuslikust kaubanduskeskuse-tretist ostis endale kaks T-särki (musta ja halli, ilma kirjadeta).

Siis juhtus päris toredaid asju. Mina olin ka kolm päeva Saksamaal. Bremen on ilus linn. Käisin ooperis. Kuigi reis oli muidu tore, mõjus ooper masendavalt – kujunditest tiine, kaasaaega toodud ning süngetes toonides. Nägin, ma ise usun küll,  ära nii lendava vanaisa, pr(prl?) eurolaulja kuulsa kleidi . Oli tegelane, kes kandis latekskostüümi, ja oli tegelane, kes sibas ringi, otsekui sooviks ta enim päevast sammunormi täis saada. Kõik lõppes õnnetult. (Selles ooperis lõppeb alati kõik õnnetult.)

Lisaks käisin Saksamaal koolis, kunstimuuseumis ja sain mitu korda hästi süüa. (Kuigi praevorst ja hapukapsas jäid vahele. See-eest nägin esimest korda elus pannkoogimasinat – vajutad nupule ja ta teeb sulle pannkoogi.) Kohustusliku kaubanduskeskuse treti tegin samuti kaasa. Tõin poistele mitu kilo jalgpalli (raamatud ja lemmikjalgpalliklubi kruusid), Kõrrekesele vintage-hõngulise suvekleidi (kiideti heaks) ja šokolaadi. Ma ei ole just suurem asi poodleja.

IMG_0761

Moosekandid – moodne versioon

Siis juhtus veel väga, väga toredaid asju.

Kuu esimeses osas käisime Kõrreksega balletti vaatamas.  Ja Luikede järve peaosas nägin oma kunagist kaunist õpilast. (Olin nii liigutatud, et kirjutasin pärast oma elu esimese fännikirja.)

Bremenis õitsesid juba sirelid.

Auto asjus tuleb muidugi midagi ette võtta. Parandada? Osta uuem? Näiteks ilus punane…

Kuu pole veel tegelikult läbi ka.

IMG_0758

Hotelli hommikusöögilauas – justkui Leiutajatekülla oleks sattunud!

 

Elust siin, sellel kevadel

Lugesin täna lasteraamatu arvustust ja tundsin selgelt – kui kahju, et ei olegi kedagi, kellele sellist, tundub, et suurepärast, raamatut ette lugeda.

Siin ei ole enam üldse sageli kedagi. Või kuidas võtta.

Kõrreke on kas kummaski oma kahest koolist, harjutamas, sõpradega või peikaga. (Enamasti peikaga.)

Väikevend on liiga sageli nutiseadmetes, kuigi – õnneks nüüd ilusate ilmadega ikka väljas ka. Jalgpalli mängimas näiteks.

Suur Vend on kas trennis või vaatab kodus jalgpalli. Nädalavahetusel tuli küll minu ja Väikevennaga hiina toitu sööma, kuid kinost  (jänestefilm), keeldus.

Aga õhtuti on meil jah sageli selline rutiinne kahekesiolemine – tema vaatab jalgpalli, mina triigin. (Kumbki tegevustest ei näi lõppevat.) Muidugi mulle meeldiks rohkem, kui ta õpiks – näiteks matemaatikat. Kuigi, jah, ega me siis vist nii palju ei saaks räägitud.

Ilm oli täna hingekriipivalt ilus, nagu esimesed tõeliselt soojad kevadpäevad ikka. Tahtsin kuhugi kodust välja. Jalutasin natuke kesklinnas, käisin kunstinäitusel. Pr Hagen-Schwartzi pildid mõjusid hästi. Me olime ju Kõrrekesega (vist üleeelmisel) suvel temaatilist teatrietendustki näinud, seepärast tundus, nagu kohtuksin mõne vana tuttavaga. Silmad autoportreedel olid väga selge vaatega. Ja Itaalia maastikud olid imelised!

Midagi ilusat ikka.

Õhtul käisin vesivõimlemas – seal oli asendustreener, kes kasutas võigast üheksakümnendate eesti popmuusikat (kuigi trenn ise oli vist päris hea). Seejärel läksin oma tütrele rongijaama vastu (tuli pealinnast orkestrilaagrist ja  kontserdilt).

Pärast valmistasin poistele süüa – tegin sooja süüa õhtul seetõttu, et lõuna ajal polnud kedagi kodus, kes oleks süüa tahtnud. Kõrreke ei soovinud süüa. Isegi pealelõunaselt jalutuskäigult toodud linna parimat porgandikooki ei soovinud!

(Mõnikord tahaksin tegelikult väga ikkagi lasteraamatuid ette lugeda või mänguasjamuuseumisse minna…)

 

Märts on läbi, jääkoorik alles

Viisin eile esimest korda sel aastal pesu õue kuivama. Maja nurga juures oli jääkoorik, mida ma pesukausi tõttu ei märganud, ja kukkusin maha. Nutma ei hakanud, keegi poleks nagunii kuulnud… Kloppisin püksid puhtaks, õnneks olid terveks jäänud – ainult üks voodilina sai poriseks ja tuli uuesti pessu panna.

Tegelikult oli terve kuu selline… jääkoorikuga. Üldiselt olen ma juba selles eas, et naljalt sellest, kuidas asjad välja näevad ja teistele tunduvad, närvi ei lähe ja selles, et lapsed teevad oma elus valikud ikkagi ise (sinu ülesanne on vaid neid valikuvõimalusi näidata) – selles olen ma samuti veendunud, aga ikkagi. Ja kui härra ütleb – tal on muidugi õigus! – et sellest olukorrast tuleb lasta lapsel endal välja tulla, ja sa saad teoorias aru, et jah, meie tema vanuses… siis ilmselt kanaemasüda on see, mis kohe hakkab mingeid kombinatsioone välja mõtlema.

Kõigest hoolimata on olnud mitmeid toredaid kontserte, tänagi käisin Pauluses Purcelli kuulamas, ja pärast tegin veel tiiru botaanikaaiaski. Mitte et seal väga midagi või kedagi peale lumekoorikute ja vareste oleks olnud. Siiski, ühes peenras nägin midagi, mis võiks olla krookus ja teises lumikellukesi.

Muidu on kõik nagu ikka. Kassid ajavad karva mis hirmus. Täna kütsin. Lähen panen homseks munad keema.

Aprillis on plaan minna Mammaga kontserdile, Kõrrekesega balletti vaatama ja kolleegidega ooperisse. Loodan, et ilmad läheva ilusamaks, kassid ei aja enam nii hirmsasti karva ning laps saab suuremaks ja targemaks.

IMG_0637

Sisekosmosest pannkookideni

Minu töine, ja mis seal salata – ka see osa, mis ei peaks töine olema – elu käis viimased nädalad meie tsunftisisese suure väljanäituse tähe all. Nüüd võib sellele vist joone alla tõmmata. Või noh peaaegu alla, sest analüüsimine, kiitmine ja lohutamine on veel ees.

Aga jah, kuigi mu eilne tööpäev kestis pea kuueni välja, olin  endale ja tütrekesele ostnud veel teatripiletid. Sest Hipid tulid ju meie linna. Oli see vast etendus! Algus venis hullult ja siis läks ikka väga diibiks kätte ära. Õnneks pole me allaandjad, sõnas mu tütar, kui nii mõnelegi teatrikülastajale piisas juba esimesest vaatusest. Turgutasime end kohvi ja jäätisekokteiliga. Teine oli ehk pisut parem, aga jah… Ma arvan, et mul pole lihtsalt piisavalt kujutlusvõimet, et psühhonautide rännakut Nõukogude Liidu südamesse täie kaasaelamisega mõista ja selle sisekosmose retke vaimukaid finesse tajuda.

See-eest üleeile äranähtud Rodeo oli tore. Täpselt niisugused need üheksakümnendad olidki. Ehkki ma saan aru, et film oli varjamatult erapoolik, polnud mul selle vastu midagi – see oli ju see Isamaa, keda minagi vastselt valimisikka jõudnuna valisin. (Keda siis veel?) Võtsin kaasa ka Mamma, kelle jaoks nii film kui ka vaatenurk olid just tema tassike teed ja Kõrrekese koos peikaga. Nende jaoks see oligi vist täielik rodeo. Ajaloos on igasugu huvitavaid ja kummalisi aegu olnud.

Igal juhul olin täna väsinud. Alguses lubasin lastele, et läheme välja sööma, pärast olin ikkagi nii väsinud, et seda ka ei jaksanud ning tellisime toidu koju.

Järgmisel nädalal koristan põhjalikult, küpsetan pannkooke ja piirdun enesele mõistetava osaga maailmaruumist. Seda pole palju.

Elamused ja matemaatika

Nägin hiljaaegu unes, et olin oma esimeses koolis, sealne trepp varises ja ma kukkusin alla. Trepp varises nähtavasti mu hirmust matemaatika ees. Tegelikult see, et ma ei oska matemaatikat, oli puhtalt mu enda viga – ma lihtsalt lugesin matemaatikaülesannete lahendamise asemel raamatut. Mitte ainult kodus, vaid isegi koolis. Kusjuures, kui tuli teha (minu elu ainus) matemaatikaeksam põhikooli lõpus, otsustasin ma asja käsile võtta, õppisin ning sain iseendale suureks üllatuseks viie. Mul ei olnud kunagi peale algklasse matemaatika viis olnud.

Gümnaasiumis, kui ma eriti peale mõningaid koolivahetusi ning elumere lainete vaibumisi õppima otsustasin hakata, sain ma üldiselt kõigi ainetega hakkama. Keemia hakkas mulle isegi meeldima ja ma tegin selles ka gümnaasiumi lõpus eksami (sest tundus lihtne). Ja matemaatikaeksamist – ma ei saa siiamaani aru, kuidas see võimalik oli, aga üheksakümnendate alguses oligi vist kõik võimalik – ma pääsesin. Sest oli kirjand emakeeles, esimest korda kohustuslik võõrkeel ning suunaainena (meil oli kirjandusklass) kirjandus. Ja kaks valikeksamit. Ning matemaatikat ma ei oska siiamaani.

Nii et kui härra mulle helistas ja küsis, et kas mina ei saa Suurt Venda matemaatikaga aidata, ja ma selle jutuga Suure Venna toa uksele koputasin, hakkas mu poeg suure häälega naerma. Tõepoolest, sama hästi võiks kassi käest küsida.

Tema mentor on hetkel ära. Kõrreke on oma peika sünnipäeval.

Ja Suurel Vennal on õpetaja, kes on esimest aastat tööl ning kes koostab väga loovaid ja keerulisi ülesandeid. Kõrreke, kes on esimest klassist alates praeguseni välja oma matemaatiktaülesannetega hakkama saanud (põhikoolis osales koguni olümpiaadidel), vaatas neid ja nentis, et selliseid ülesandeid pole tema küll kunagi lahendanud – nii et kui Suur Vend sai vastuseks, et paat liikus veerand tunniga edasi 67 millimeetrit, ei osanud ka Kõrreke viga üles leida.

Härra leidis selle muidugi – viibides samal ajal toidupoes – üks-kaks üles.

Kõik see pikk jutt on siinkohal lihtsalt selleks, et oma oskamatust õigustada.

Tegelikult oli tore nädalavahetus. Koduste töödega sai järje peale, ja käisin kahte filmi ka vaatamas.

WC Süngeima tunni lugu oli just selline film, mis mulle meeldib. Aeglane, ajalooline, süngevõitu vaimukustega ja viimase peal näitlejatega. Oh, kui hea see ikka oli! Ja kuidas ma tegelikult ikkagi ei kujutanudki varem ette, kui tugev oli siseopositsioon WC seisukohale (mida ma igal aastal koolis ju ise õpilastele räägin!) mitte minna sakslastega kokkuleppele. Pisut rehabiliteeris see minu jaoks ka Toona-loo Inglismaad, mis minus jõuetut (ja muidugimõista ka mitte kellelegi peale minu enda korda minevat) pahameelt Inglismaa vastu tekitas. Selle loo Inglismaa oli teistsugune – või tegelikult muidugi sama mündi teine külg. Igal juhul – väga soovitan! (Publik oli ka selline, kes arutles enne filmi algust stiilis, et Tõnis saab koolis paremini hakkama kui Karis ERMis ja kellegi polnud popkorni.)

Täna vaatasin ära musta komöödia Stalini surmast. See oli ka hea, rohkem täpne meeleoludes ja karakterites kui detailides ning terviklikult ka vaimukalt tehtud. Aga ilmselt oli eilne film selle kõrval liiga mõjuv. Aga oli ikka väga häid kohti, näiteks pianist Maria Veniaminovnaga alguses ja Brežnevi altkulmu-pilk lõpukaadrites. Ja siin oli saal peaaegu täis – ning taas ei olnud kellelgi popkorni!

Suur Vend viimati, kui ma veerand tundi tagasi taas uksele koputasin, vahetas parasjagu sõbraga sõnumeid. Matemaatikast. (Kirsikompotti vahukoorega ikka tuli vahepeal õnneks sööma.)

Jah, oleks võinud siiski omal ajal vähem lugeda ja rohkem arvutada.