Kaotamise maailmarekord

Jaanuari esimestel koolipäevadel oli selge, et Väikevenna pinal on kadunud. Pinalid kaovad teatavasti koos sisuga.

Esimese koolinädala lõpus kadus rahakott. Ka rahakotid kaovad teatavasti koos sisuga. Õpilaspilet, id, pangakaart.

Selgus, et kõige vajalikum asi on õpilaspilet, millega saab ju süüa ja bussiga sõita. Ohkasin, kirjutasin avalduse ja saime uue.

Väikevend pani õpilaspileti telefoni juurde, tal on seal täitsa vastav lahter.

Täna läks ta zooloogiaringi. Zooloogiaringis õpiti kaelkirjakut ja see meeldis Väikevennale väga. Mina läksin trenni. Kui ma trennist tulin, oli kaheksa vastamata kõnet ja mitu sõnumit – kõik mu noorimalt. Selgus, et uus õpilaspilet oli kadunud teel bussipeatusse. Enam ta telefonile ei vastanud.

Jätsin pea kuivatamata, mantli keemilisest puhastusest ära toomata, toidupoes käimata ning läksin zooloogiaringi järele. Seal oli ainult valvelauatädi, kes küll teadis mu poissi – oli ta ju käinud küsimas, ega piletit polnud leitud ja siis istunud veel pikalt fuajees. Ilmselt oli siis hakanud koju jalutama. Ega see väga pikk tee nüüd olegi ja Väikevend oli lõpuks enne mind kodus.

Kui olin öelnud, mida ma Väikevenna asjade kaotamisest arvan ning nentinud, et poodi ma ei jõudnud, kes soovib, võib vabalt nälga surra, aga kes ei soovi, leiab kapist võileivamaterjali, mune, peekonit ja pool avokaadot, leidsin eest võrdlemisi madalat profiili hoidva Väikevenna.  Isegi kodust tööd – üherakuliste joonistamist – oli juba alustanud. (Eriti meeldis talle silmviburlane, kuigi ka vorstile sarnaneval soolekepikesel polnud viga.) Minu pahameel ja nördimus lahtusid.

Homme tuleb kooli Väikevenna lemmikkirjanik  ja ühe ilma autogrammita raamatu siiski veel leidsime. (Limpal ka pole, aga sellel on kaaned küljest loetud, sellega oleks piinlik minna.)

Tundub, et nälga keegi ei sure ja mantli saan homme ära tuua. Ma siiski loodan, et kusagilt tuleb välja see kadunud õpilaspilet, sest nii kiirest – ühe päevaga – pole vist küll ükski laps varem oma õpilaspileti kaotanud. (Ma esimest korda adun,et oma lapsega koos koolis käimisel on ka varjukülgi.)

Kuigi ilmselt ma ohkan lihtsalt sügavamalt ja kirjutan uue avalduse.

See oli kahekümne neljas. Kolmkümmend seitse veel!

Laupäeval kutsusin Väikevenna ühes ning käisime õel puhkpillilaagris järel. Nagu ikka, oli ka lõpukontsert. Ma ei usu, et see väga pikk on, ütlesin seniste kogemuste põhjal pojale. Minu usk ei tähendanud midagi.

Kontsert koosnes viiekümne neljast üksiknumbrist pluss kuuest puupilliorkestri loost. Nii et kui Väikevend umbes pooleteise tunni pärast küsis, kui pikalt meil veel läheb, polnud mul tõesti südant talle öelda, et see oli alles kahekümne neljas lugu ja kolmkümmend seitse on veel tulekul.

Kell üks alanud kontsert lõpes millalgi peale poolt viit. Väikevend aitas oma õel kodinaid autoni kanda. Lapsed olid näljased ja kurnatud. (Olin kavatsenud veel koju tulles ise süüa teha, näiteks kartuleid kodujuustuga.)

Ainult mitte kartuleid! palus mu tütar, kes mittelihasööjana oli toitunud nädala peamiselt keedetud kartulist. Maandusime linna servas asuvas kaubanduskesuses, kus sõime pastat ning ostsime hädavajalikuks osutunud uue sandaalipaari Kõrrekesele ning veepüstoli Väikevennale.

Kodus jõudsime pesta mitme kiire pesutsükliga ära Kõrrekese pesu. Tegin Mamma aia vaarikatest koogi. Hommikusöögilauas sain tütrega isegi pisut vestelda. Kell üheksa läks mu laps sõbranna isa auto peale ning sõitis järgmisse puhkpillilaagrisse.

Täna hommikul viisin laagribussi peale ka Väikevenna. Loodetavasti said kõik vajalikud asjad kaasa, sest kuna Suur Vend tähtsalt teatas, et tema pakkis kolmandas klassis oma asjad ise, siis ei lubanud ka Väikevend mind kuigi palju aidata. Hambahari, kummikarud ja telefoni laadija said igal juhul kaasa, ja suur ratastel reisikott tundus üsna täis.

Poistega jõudsime veel enne Väikevenna laagrit uue Jääaja eelesilinastuselgi ära käia. Saal oli täis lapsi ja popkorni. Film oli ootuspäraselt lõbus, kuid õhtuks juba meelest läinud.

Suurel Vennal lõppes koos muu Euroopaga eile jalgpall otsa. Pole hullu, varsti algab olümpia!

Mina korjasin ära osa Mamma kirsse, käisin Mamma antud nimekirjaga poes ja tõstsin Väikevenna toa ümber. Mamma kasvuhoones valmis täna esimene punane tomat.

 

 

Eit mustas kleidis ja jalgpall

Ilmar Trulli viimase nädala Ekspressi luuletus tekitas ülima äratundmise. Või oli see hoopis soovmõtlemine – minna (natukeseks) peitu ja loota, et keegi mind (natuke aega) ei leiaks. Viimasel ajal on telefonihelin ikka tähendanud, et kellelgi on midagi vaja. Ja et mina peaksin siis tooma-viima-toitma-ära tegema. Eks ma teen ka. (Eit mustas kleidis on tegelikult hea laps. Paar tundi tagasigi, kui Mamma leidis haiglavoodis lebades, et tal on nüüd ja kohe vaja /…/, võtsin ma autovõtmed ja sain soovitu juba teisest apteegist, lasin haigla ukse taga uksekella – ametlik külastusaeg oli juba kaks tundi läbi –  ja viisin ravimikotikese otse Mammale kätte.)

Mu  vaimse võimekuse sudoku-indikaator on viimased päevad suhteliselt nullis. Tähendab, eks ma lahendan ikka ära, aga aega võtab mitu minutit kauem, kui tavaliselt.

See-eest Suur Vend on tänu jalgpallivõistlustele omas elemendis. Nahkdiivanisse teleka ees on ilmselt vajunud juba temakujuline lohk. (Ma ei saa järele kontrollida, kuna ta istub seal enam-vähem kogu aeg.) Ka Väikevend tunneb mängu vastu huvi, kuigi mitte ehk nii kirglikult. Siiski saab Suur Vend olla Suurem ja Targem Vend, Kes Teab Jalgpallist Kõike. Väikevend kuulab aupaklikult.

Homme on Kõrrekesel viimane eksam. Minul on ka eksam.

Ilmad on küll sellised, noh, nagu meil enne jaani ikka. Hommikul on nii pluss-kuus, õhtuks venitab ehk kümneni välja.

Korraks ära. Kummalised ajad

Mäletan end lapsena mõtlemas: kui tore oleks see Vinski nähtamatusepulber, käiks ja vaataks, kuidas inimesed elavad, mida teevad ja räägivad.

See aeg vist ongi käes. Oled ära, ja tead ikka, mis juhtub.

Sõitsin täna bussiga pealinna, koolitusele. Hommikusel sõidukorral tukkusin pisut ja lugesin vanamoodsalt raamatut.

Koolitusel aga võtsin sülearvuti lahti.  Vastasin paarile töökirjale, vaatasin fb-st, kuidas kolmas b esines advendilauluga – Väikevenna tukk oli õigupoolest pikkade klassiõdede tagant vaid pisut näha, jälgisin, mis lapsele õppida antakse.  Vestlesin oma lastega telefonitsi. Väikevend kaebas suurema ja suurem väiksema peale. Kui ma helistasin, polnud Kõrreke veel koju jõudnud. Õhtul tagasitulekul lugesin veel raamatut, aga ka poja klassijuhataja kirja – meeldetuletus, et homme läheb mu poeg pealinna, vastasin kahele töökirjale.  Koju jõudes hõigati mulle küll rõõmsalt tere, kuid ega esikusse vastu küll keegi tulla ei viitsinud.

Aga ega mul polnud neile pealinnast pikka saia ja kohukesi ka! (Meil seda kommet polnud – õigupoolest, kui Mamma käiski omal ajal pealinnas, siis pigem kontserdil, mis lõppesid nii hilja, et mingit kohukest polekski saanud osta – aga mu sõbranna Lea ema käis küll ühtelugu tööasjus Tallinnas, ja tõi siis juba mulle ka. Kohukesi ja pika saia.

Kui keegi pole justkui päriselt ära, siis ei oodata teda ka  päriselt tagasi.

 

Ainult tõug loeb. Ei mingit naeru!

Nägin täna unes, et sattusin omaenda kodu lähedal aedade labürinti, kus kohtusin kolleegiga, kes kandis öösinist sametkleiti. Mulle patsutati õlale ning tõdeti, et hobust hinnatakse ikka tõu ning mitte naeru järgi.

Kolleegile meeldis mu unenägu väga. Eriti sametkleit. Ainult ma siis nüüd ei tea, kas ma naersin seal liiga palju või olin ikka piisavalt heast tõust.

Aeg läheb kohutaval kiirusel ja on tihedalt täis töiseid ja seltskondlikke kohustusi ning vahepeal, kui aega saan ja samal ajal on mõni laps juhuslikult võtta, ka emaksolemist.

Kõrreke oli neil päevil pisut tõbine ning sarnanes kuidagi palju väiksemale iseendale. Ta oli toa korda teinud, oli kuidagi mõtlikus meeleolus ning lahendas matemaatikaülesandeid. Ka Suurt Venda on nähtud õpikuga. Trimestri lõpp ligineb ja pilk hinnetelehele ei olnud just liiga paljulubav.

9789985036808.jpgVäikevennal pole hetkel hinnetega muret. Viimased kontrolltööd on läinud kenasti ja kohustuslik Ville-raamat sai plaanitust pea kaks nädalat varem läbi. (Oli olnud väga tore lugemine, Väikevend küsis lootusrikkalt, et ega Villel järge pole.) Vähe sellest! Möödunud nädalalõpul avastasime poest uues Petssoni ja Finduse raamatu, paksema kui senised. Kuni mina juuksuritoolis istusin, oli pool raamatutu juba läbi – Väikevend istus ja nohistas lugeda, jättes peaaegu kasutamata võimaluse juuksuritega vestlusse astuda. (Juuksuritega saab ta millegipärast alati eriti hästi jutule.) Õnneks meenusid talle ta seltskondlikud kohustused ning prouad ilusalongist ei jäänud ka seekord ilma võimalusest temaga vestelda. Pool raamatut jäi veel koju lugeda. Teine pool on nüüdseks läbi ning Väikevend soovitab seda kõigile, eriti muidugi mulle. (Siis sa saad ka lõpuks teada, kes need Krähmud on!)

Mul on palju töiseid asju, uued lakknahast peokingad,  palju mõtteid ja elavad unenäod. Täna hommikul libises mu käte vahelt suur kruusitäis kuuma hommikukohvi otse põrandale. Kass sai väga kohviseks ja jooksis suurest ähmist koonuga vastu kapiust, tuisates lõpuks ülakorrusele, endal kohv karvadest tilkumas.  Ilmselt ongi just Krähmud puudu.

 

Kasulik koduloom

Reisilt tagasi oleme me Kõrrekesega juba enam kui nädal aega.

Oleme vahepeal käinud tööl ja koolis (mis minu puhul teebki sama välja), Kõrreke läbis kolmepäevase puhkpillilaagri ja teinud umbes sada muud asja. Sajast tehtud asjast hoolimata sain ma erinevad kanaleid pidi kolm meeldetuletust asjade kohta, mis mul on endiselt tegemata.

Ometigi olen ma pesnud, sorteerinud ja triikinud enam-vähem polgule sobilikus koguses pesu. Olen käinud külas pannkooke söömas.  Väikevennaga kinos Peeter Paani filmi vaatamas (no selle jaoks ei maksnud küll nüüd suvel raamatut läbi lugeda, see oli pigem nooremale vanserühmale mõeldud Kariibi mere piraadid…) Mõned korrad olen  trenni jõudnud. Osalenud lauamänguvõistlusel. Olen olnud olemas, kui Suur Vend avaldas soovi jonnida teemal meil pole kodus midagi süüa (loodetavasti ei pea ma siinkohal hakkama üles lugema, mida meil kodus süüa oli) – aga mõnikord on ju vaja kedagi, kellega jonnida saab, eks ole. Otsinud koduselt raamaturiiulilt välja Suurele Vennale kohustusliku kirjanduse raamatu (Kärbeste jumala), vaieldes seejuures käegakatsutava tõendiga (raamatu kujul) vastu Kõrrkesele, kes väitis, et meil ei saa seda raamatut olemas olla, kuna tema laenas selle kooli jaoks möödund aastal sõbrannalt. (Ma pole kindel, kas ta mind ikka uskuma jäi, kuigi Suur Vend juba loeb.) Pannud Väikevenna oma kohustusliku kirjanduse raamatu järjekorda.

Ja teha on veel rohkem.

Emme, on ju inimene on ka loom, küsis mõni hetk tagasi Väikevend. Siis oled sina, emme, meie kõige kasulikum koduloom, tunnustas ta mu pingutusi.