Pime, kulukas ja raagus

November on nagu ikka  – pime, kulukas ja raagus. Kuigi kuu teine pool kulgeb kuidagi meeldivamalt, sest terve esimese poole polnud ma päriselt terve. Köhast sain ma lõplikult jagu islandi samblikuga – väga hirmus, aga ka tõhus.

Aga köhast pidin ma jagu saama, sest Kõrreke oli mulle W kontrolletenduse pileti toonud! See oli sedasorti etendus, mis mulle meeldis. Ajalugu käsitleti loovalt ja mitte ülearu üksüheselt, oli nalja ja tõeliseid härdushetki. Suurejooneline lugu, mille sees oli mitmeid väikesi lugusid.

Argiõhtute naelaks on meil siin olnud kass Kuki kõrvade puhastamine ja tohterdamine. Ema, kuidas vanasti kassidel lesti raviti?

Eks ma siis selgitasin, et päris vanasti ei osatud inimestelgi alati parasiite ravida, loomadel ammugi mitte.

Kukikene talus oma hirmsat saatust väärika rahuga – kuigi minust kui protseduuri pealäbiviijast hoiab nüüd targu pisut eemale.

Teistkordse ussirohutableti sain ise kassidele suhu (ja vähemalt minu nähes seda välja ei sülitatud). Järgmisel nädalal siis hambakivi eemaldus narkoosi all. Maksab terve varanduse ja lisaks pidin ühe tööpäeva alguse ümber korraldama. Eks ta ole – ikka ju võhikuna usud, kui loomaarst ütleb, et näete, ige juba veritseb ning protseduur on tingimata vajalik. (Jah, kindlasti oli sel ajalooliselt vanasti-kassil lisaks parasiitidele ka hambakivi.)

Muidu – palju on sellist igapäevast väikest sagimist ja sehkendamist, mis laiemas plaanis ei oma suuremat tähendust, kuid kitsamas suudab mu päevad täis sisustada. Positiivse poole pealt olen saanud nädala keskel oma tütrekesega kokku – käisime koos lõunat söömas ja nii. Veel sain ühelt raamatuoksjonilt (tulu ikka kasside hüvanguks!) endale Saja-aastase. Kes teab, ehk võtangi veelkord lugemiseks ette.

Ma ei ole kindlasti mingi superkokk, veel vähem superema, aga nädalavahetusel olen ikka tahtnud koos lastega lõunat süüa. Nüüd olen aru saanud, et see võib tähendada ka koos lapsega lõunat süüa. Suurel Vennal on lisaks pruudile ka kooli juubel, Kõrreke, kes algul pidi tulema, mõtles ümber ning nii valmistasingi kolme juustu pastat kahele, kellest üks, nimesid nimetamata, tõmbas nina vingu peterselli ja sinepiseemnete peale, aga sõi. (Nina vingutõmbamise peale sai Suurelt Vennalt messingeris pahandada!)

Mis seal ikka. Kõrreke, kes loeb parasjagu uurimistöö jaoks (kurikuulsalt kehva iseloomuga) vanavanaema päevikuid, leidis sealt ühe soovituse, mille tohter talle (ilmselt siis millalgi kolmekümnendatel) oli andnud: iga naine peaks umbes viie aasta järel sünnitama, et ta oma meest ja kaasinimesi vähem tüütaks.

Aga üldiselt on täna vanaisa Aare sünniaastapäev, mis tähendab küünalt ja tundub, et ka marmorkeeksi (juubelipidulised pidid täna otse teatrilavalt siia tulema.)

 

 

Tundelised nuusked

Minu jaoks on november alati selline masendusttektav kuu, nii et haigeksjäämise üle ei maksa imestada. Vähemalt on, millest Mammaga rääkida. Haigusküsimused on alati tema lemmikud. Lisaks olid jutuks ka kasside käpakäik ning  Taevatrepp (mis ka Mammale väga meeldis). Vestlus  lõppes palvega tuua talle poest sepikut ja suhkruasendajat. Nojah, õnneks käis härra hommikul siinse majapidamise huvides poes ära, ostes Suurele Vennale uue radiaatori, Väikevennale korvpalli, mulle gripitee ja kanasupimaterjali. Viimane oli Väikevenna jaoks, kes suppe ei armasta, suur pettumus. Teised siiski sõid.

Mis veel? Olen lugenud läbi Sinise sarvedega looma. Väga haarav! Unisevõitu algus – meenutas oma fantaasimängulisuses pisut autori lastejutte – ning siis, kui lugu su ühel hetkel intensiivselt endasse haaras, ei saanudki enam aru, millega tegu. Mõjus kuidagi palavikuliselt ja lõpp oli küll  ei-saa-käest-panna- stiilis.

Olen lugenud ka mitmeid Skandinaavia krimkasid. Midagi erilist pole kätte juhtunud, kuigi olen sattunud mõningatele päris huvipakkuvatele detailidele. Noh, näiteks üks Norra krimka, kus tegevus toimub aastal 2007 ning jõuab korraks ka Lätti. Ning leidsin sealt sõna-sõnalt kirjas olevat Suvevaheaeg algas juba maikuus, et lapsed saaksid põllutööl abiks olla. (No tõesti, tänan väga selle eest, et tegu oli Lätiga, kuigi sama tõenäoliselt oleks see võinud ilmselt ka Eesti olla.)

Samuti olen lõpule jõudnud Hjorthi/Rosenfeldti Bergamani-sarjaga. Kuna sarja keskmes on ikkagi uurijate endi lood, siis teeb kaasaelamise raskeks asjaolu, et õigupoolest pole sealt ühtegi sümpaatset detektiivi. Poirot’ ja Wolfe’iga kasvanuna ei suuda ma tõesti kaasaegsete detektiividega, kes mõjuvad otsekui F-diagnooside entsüklopeedia, harjuda. Sari ise oli nii ja naa, ideed olid kohati ka teravmeelsed. Näiteks eelviimase osa mõrtsukas, kes on võtnud sihikule kaasaegsed suunamudijad, võitlemaks leviva labasuse ja mõttelagedusega.

Aga muidu – sügisene koolivaheaeg sai juba nädal tagasi läbi. Väikevend on läinud Lätti võistlustele ning sealt tagasi tulnud. Oleme veetnud tütrega päevakese Pühajärvel spaatades. Olen osalenud halloweeni-teemalisel klassiõhtul. November on alanud. Härra on olnud tavatult pikal – tervelt neli päeva! – kodumaavisiidil ning asunud tagasiteele. Tütar ja ta peika on käinud pidulikul veini- ja pannkoogiõhtul. Oleme kuulnud põrutavaid uudiseid. Mina olen jäänud haigeks.

Ongi kõik.

Mõned asjad siiski õnnestusid

Igatahes. Kuu algses oli mul veel põhikool lõpetamata ning tööd ja kohustusi hõlmamatul hulgal.

Aga – siin ma nüüd olen. Üheksanda klassi lõpetasin kahekümneühes isikus edukalt. Töö tegin ära, olles leidnud endale piiramatul hulgal kohustusi ka nädalavahetusteks. Klassiga teatrisse? Tore mõte! Koolitus? Nii huvitav! Laulupeole saatjana? Miks mitte?

Nii et kui Mamma kunagi kuu alguse poole küsis, millal ma saaksin temaga Kambja surnuaiale minna, ütlesin, et esimene vaba päev on päev enne jaanipäeva.

Väga hea! Siis tuled mulle kell üheksa järele! 

Aga, nagu öeldud, lubamise hetkel oli see veel kauge tulevikumuusika.

Kui see päev oli käes, aitasin Mammal autosse kanda potid begooniatega, aiatööriistad ja oma vee. (Kui ma avaldasin arvamust, et ehk saab ka Kambjast vett, heideti mulle pilk pealkirjaga kui rumal võib üks inimene olla ja vastati armulikult – on küll, aga väga kaugel.

Surnuaialkäik läks edukalt. Pahandada sain ainult poolteist korda (pool korda siis, kui ma Mamma juhatuse järgi sõites ikkagi valesse serva olin tüürinud ning täie eest siis, kui ei leidnud onu Martini hauda. Mis mõttes ei ole siin? Pakkusin talle Valvet ja Kaljot – (no kes see Kaljo veel on? Aa, Valve mees! – Valve näol oli tegemist Mamma onutütrega, kes neid mehi ikka mäletab…) Pärast käisime veel toidupoes ja koju jõudes andis Mamma mulle bensiiniraha moel, et keelduda polnud võimalik. (Selle raha eest oleks võinud enam-vähem kümme korda Kambjasse ja tagasi sõita ja siis veel toidupoodi ka.)

Pärast seda olen peamiselt maganud, süüa teinud, Skandinaavia krimkasid lugenud, trennis käinud, lauamänge mänginud. Seda vist nimetatakse puhkuseks. Lapsi on mul hetkel poolteist, Väikevend veel justkui on, aga Suur Vend on enamasti pruudi juures. Homme peame koos arsti juurde minema, ja seda kuulsin ka pruudi emalt. Väikevend võitis mind paar päeva tagasi Scrabble ’is.

Mammaga suutsime täna terve tunni peaaegu ilma vaidlemata vestelda. Talle nimelt meeldib koledasti kõike kiruda, ja seejuures talle ei meeldi, kui ma mõnele teemale konstruktiivse lahenduse pakun. Noh, näiteks, täna tuli jutuks kohaliku laulupeo pileti hind. Mamma leidis, et üle mõistuse kallis. Kui ma ütlesin, et eelmüügist maksis täispilet kaksteist ja sooduspilet kaheksa ning ajastukontserdid olid täiesti tasuta, ei osanudki ta kohe midagi kosta. (Ega ta ise nii rahvarohkele üritusele nagunii ei läheks –  laulupidu on ta eluaeg telekast vaadanud – aga lihtsalt avaldas rahuleolematust.)

No vot, üks näide lihtsalt võimalikest vaidlusküsimustest. Läks niigi hästi, võrreldes  ühe eelmise korraga, kui rääkisin ühel kultuursel jalutuskäigul kuuldut ühe kohaliku linnaosa planeerimise kohta – et osad majad olid aiaga villad ja teised ehitati kohe tänava äärde. Selle viimase eest sain eriti pahandada – eriti, kui üritasin selgeks teha, et keegi ei sunni ju inimest tänavaäärsesse korterisse kolima ning mõnele ehk nii meeldibki. (Ma arvan, et Mamma otsib kõigis vestlusparterites Papa asemikku, kellega nad koos ja mõnuga õhtud läbi kõikvõimalikke küsimusi täies üksmeeles põhjasid.)

Õnneks ei tee ma üksi asju valesti. No võtame näiteks Tammsaaregi! Kui Mamma raamatukogust viieköitelise peateose koju tõi, jäi ta rahule vaid esimese osaga. Teine ega kolmas ei kõlbavat kuhugi! Aga noh, mõned asjad, suurteose esimene osa näiteks, õnnestusid siiski ka lugupeetud kirjanikuhärral.

Veel käisin esimest korda seeni korjamas. Sain korraliku kastmejao, ehkki otsimist oli kõvasti ning kukeseened ise olid pisikesed ja kuidagi kuivavõitu.

Ning eilsel kohalikul suurel kontserdil oli Kõrreke kenasti poodiumil, mängis orkestris. Kuulamas olin meie perest ainult mina. Mamma ei tahtnud liiga rahvarohket üritust, Suur Vend oli pruudi juures maal ning Väikevenda kohe üldse ei huvitanud. Muidu oli rahvast murdu. Kava koosnes suures osas operetimuusikast – aga noh, oma laps suurel laval, ja elus tuleb hullematki ette kui operett.

Täna tulid Kõrreke ja ta peika meile lõunale – kukeseenekaste, loomulikult.

 

 

Kurnav puhkus

Kust mul see mõte üldse tuli, mine võta kinni. Teisest küljest, olen kuulnud inimestest – mõnda ma isegi tunnen, kes väidavad, et see maandab stressi ja on muidu tore tegevus. Minu stressi maandaks raamatute lugemine, seenelkäimine, inglaste krimisarjad, lauamängud ja mõõdukas trenn. Nii et tõesti, kust mul selline mõte üldse tuli?!

Igal juhul tegelen ma suurpuhastusega juba rohkem kui nädal ja üks nädal läheb arvatavasti veel. Tegu on siis sellise suurpuhastusega, kus iga raamat võetakse riiulist välja, pühitakse tolm nii riiulilt kui ka raamatult ja siis pannakse jälle raamat riiulisse tagasi, pestakse kardinaid ning pehmeid mönguasju ja tehakse revisjon sahtlitesse tekkinud kultuurkihis.

Alustasin juba eelmise nädala lõpus, kohe, kui Kreekast tulime. Poisid jõudsid vahepeal olla neli päeva isa juures, Kõrreke viis päeva puhkpillilaagris. Mina koristasin, käisin seenel, lugesin Pratchetit. (Nii sai vastuse ka Küsimuste Küsimus – mida teeb ema, kui ta on üksi kodus. Ainus tore asi oli poearve – umbes kuus eurot koos puhastusvahendiga.)  Poisid tulid tagasi.

Kas sa koristad ämblikuvõrgud ka ära? küsis Väikevend murelikult. Aga mõtle, neil võib olla ju pere!

Tütrel käisin ise järel – lõppkontsert kollases koolimajas kestis seejuures traditsioonilised kolm ja pool tundi.

Oi, see on küll tore! hõikas Kõrreke koju jõudes.

Mõtlesin, et ta räägib sellest, kui suurepärane näeb välja suurpuhastatud raamatukogutoas.

Kõrreke pidas silmas uut kassidele ostetud kraapimisposti.

 

 

Kuu pole veel päriselt läbi. Aga.

Igasugu asju juhtus.

IMG_0691

Õudsed asjad võivad sind rünnata kõige ootamatumates kohtades!

Mõni asi läks katki. Näiteks auto. (See, kui sind remonditöökojas juba hääle järgi ära tuntakse, ei ole ju hea enne?) Kuigi, au mu armsale Hondale! – viimased vaevalised hingetõmbed tegi mu auto, sõites kodusele parkimiskohale. Eks ma siis mõtle järele – et kas tasub veel kadunukest reanimeerida.

Siis juhtus keskmisi asju. Näiteks käis Suur Vend reisil Saksamaale ja ta ei jäänud väga rahule. Sest ajakavast oldi maas, peamised atraktsioonid olla olnud Poola Mäkdoonaldsid ja rohkem öid oldigi Poolas. Kohv oli seal kehv. Saksamaal oldi vaid kaks ööd, keelt praktiseerida oli vähe võimalusi ja siis tuli jälle Poola (Mäkdoonaldsid ja lahustuv kohv). Lisaks tekkis reisil olles vajadus hambaarsti järele. Siiski tõi Suur Vend kaasa komme ja lemmikjalgpalliklubi kruusi. Kohustuslikust kaubanduskeskuse-tretist ostis endale kaks T-särki (musta ja halli, ilma kirjadeta).

Siis juhtus päris toredaid asju. Mina olin ka kolm päeva Saksamaal. Bremen on ilus linn. Käisin ooperis. Kuigi reis oli muidu tore, mõjus ooper masendavalt – kujunditest tiine, kaasaaega toodud ning süngetes toonides. Nägin, ma ise usun küll,  ära nii lendava vanaisa, pr(prl?) eurolaulja kuulsa kleidi . Oli tegelane, kes kandis latekskostüümi, ja oli tegelane, kes sibas ringi, otsekui sooviks ta enim päevast sammunormi täis saada. Kõik lõppes õnnetult. (Selles ooperis lõppeb alati kõik õnnetult.)

Lisaks käisin Saksamaal koolis, kunstimuuseumis ja sain mitu korda hästi süüa. (Kuigi praevorst ja hapukapsas jäid vahele. See-eest nägin esimest korda elus pannkoogimasinat – vajutad nupule ja ta teeb sulle pannkoogi.) Kohustusliku kaubanduskeskuse treti tegin samuti kaasa. Tõin poistele mitu kilo jalgpalli (raamatud ja lemmikjalgpalliklubi kruusid), Kõrrekesele vintage-hõngulise suvekleidi (kiideti heaks) ja šokolaadi. Ma ei ole just suurem asi poodleja.

IMG_0761

Moosekandid – moodne versioon

Siis juhtus veel väga, väga toredaid asju.

Kuu esimeses osas käisime Kõrreksega balletti vaatamas.  Ja Luikede järve peaosas nägin oma kunagist kaunist õpilast. (Olin nii liigutatud, et kirjutasin pärast oma elu esimese fännikirja.)

Bremenis õitsesid juba sirelid.

Auto asjus tuleb muidugi midagi ette võtta. Parandada? Osta uuem? Näiteks ilus punane…

Kuu pole veel tegelikult läbi ka.

IMG_0758

Hotelli hommikusöögilauas – justkui Leiutajatekülla oleks sattunud!

 

Elust siin, sellel kevadel

Lugesin täna lasteraamatu arvustust ja tundsin selgelt – kui kahju, et ei olegi kedagi, kellele sellist, tundub, et suurepärast, raamatut ette lugeda.

Siin ei ole enam üldse sageli kedagi. Või kuidas võtta.

Kõrreke on kas kummaski oma kahest koolist, harjutamas, sõpradega või peikaga. (Enamasti peikaga.)

Väikevend on liiga sageli nutiseadmetes, kuigi – õnneks nüüd ilusate ilmadega ikka väljas ka. Jalgpalli mängimas näiteks.

Suur Vend on kas trennis või vaatab kodus jalgpalli. Nädalavahetusel tuli küll minu ja Väikevennaga hiina toitu sööma, kuid kinost  (jänestefilm), keeldus.

Aga õhtuti on meil jah sageli selline rutiinne kahekesiolemine – tema vaatab jalgpalli, mina triigin. (Kumbki tegevustest ei näi lõppevat.) Muidugi mulle meeldiks rohkem, kui ta õpiks – näiteks matemaatikat. Kuigi, jah, ega me siis vist nii palju ei saaks räägitud.

Ilm oli täna hingekriipivalt ilus, nagu esimesed tõeliselt soojad kevadpäevad ikka. Tahtsin kuhugi kodust välja. Jalutasin natuke kesklinnas, käisin kunstinäitusel. Pr Hagen-Schwartzi pildid mõjusid hästi. Me olime ju Kõrrekesega (vist üleeelmisel) suvel temaatilist teatrietendustki näinud, seepärast tundus, nagu kohtuksin mõne vana tuttavaga. Silmad autoportreedel olid väga selge vaatega. Ja Itaalia maastikud olid imelised!

Midagi ilusat ikka.

Õhtul käisin vesivõimlemas – seal oli asendustreener, kes kasutas võigast üheksakümnendate eesti popmuusikat (kuigi trenn ise oli vist päris hea). Seejärel läksin oma tütrele rongijaama vastu (tuli pealinnast orkestrilaagrist ja  kontserdilt).

Pärast valmistasin poistele süüa – tegin sooja süüa õhtul seetõttu, et lõuna ajal polnud kedagi kodus, kes oleks süüa tahtnud. Kõrreke ei soovinud süüa. Isegi pealelõunaselt jalutuskäigult toodud linna parimat porgandikooki ei soovinud!

(Mõnikord tahaksin tegelikult väga ikkagi lasteraamatuid ette lugeda või mänguasjamuuseumisse minna…)

 

Märts on läbi, jääkoorik alles

Viisin eile esimest korda sel aastal pesu õue kuivama. Maja nurga juures oli jääkoorik, mida ma pesukausi tõttu ei märganud, ja kukkusin maha. Nutma ei hakanud, keegi poleks nagunii kuulnud… Kloppisin püksid puhtaks, õnneks olid terveks jäänud – ainult üks voodilina sai poriseks ja tuli uuesti pessu panna.

Tegelikult oli terve kuu selline… jääkoorikuga. Üldiselt olen ma juba selles eas, et naljalt sellest, kuidas asjad välja näevad ja teistele tunduvad, närvi ei lähe ja selles, et lapsed teevad oma elus valikud ikkagi ise (sinu ülesanne on vaid neid valikuvõimalusi näidata) – selles olen ma samuti veendunud, aga ikkagi. Ja kui härra ütleb – tal on muidugi õigus! – et sellest olukorrast tuleb lasta lapsel endal välja tulla, ja sa saad teoorias aru, et jah, meie tema vanuses… siis ilmselt kanaemasüda on see, mis kohe hakkab mingeid kombinatsioone välja mõtlema.

Kõigest hoolimata on olnud mitmeid toredaid kontserte, tänagi käisin Pauluses Purcelli kuulamas, ja pärast tegin veel tiiru botaanikaaiaski. Mitte et seal väga midagi või kedagi peale lumekoorikute ja vareste oleks olnud. Siiski, ühes peenras nägin midagi, mis võiks olla krookus ja teises lumikellukesi.

Muidu on kõik nagu ikka. Kassid ajavad karva mis hirmus. Täna kütsin. Lähen panen homseks munad keema.

Aprillis on plaan minna Mammaga kontserdile, Kõrrekesega balletti vaatama ja kolleegidega ooperisse. Loodan, et ilmad läheva ilusamaks, kassid ei aja enam nii hirmsasti karva ning laps saab suuremaks ja targemaks.

IMG_0637