Korraks ära. Kummalised ajad

Mäletan end lapsena mõtlemas: kui tore oleks see Vinski nähtamatusepulber, käiks ja vaataks, kuidas inimesed elavad, mida teevad ja räägivad.

See aeg vist ongi käes. Oled ära, ja tead ikka, mis juhtub.

Sõitsin täna bussiga pealinna, koolitusele. Hommikusel sõidukorral tukkusin pisut ja lugesin vanamoodsalt raamatut.

Koolitusel aga võtsin sülearvuti lahti.  Vastasin paarile töökirjale, vaatasin fb-st, kuidas kolmas b esines advendilauluga – Väikevenna tukk oli õigupoolest pikkade klassiõdede tagant vaid pisut näha, jälgisin, mis lapsele õppida antakse.  Vestlesin oma lastega telefonitsi. Väikevend kaebas suurema ja suurem väiksema peale. Kui ma helistasin, polnud Kõrreke veel koju jõudnud. Õhtul tagasitulekul lugesin veel raamatut, aga ka poja klassijuhataja kirja – meeldetuletus, et homme läheb mu poeg pealinna, vastasin kahele töökirjale.  Koju jõudes hõigati mulle küll rõõmsalt tere, kuid ega esikusse vastu küll keegi tulla ei viitsinud.

Aga ega mul polnud neile pealinnast pikka saia ja kohukesi ka! (Meil seda kommet polnud – õigupoolest, kui Mamma käiski omal ajal pealinnas, siis pigem kontserdil, mis lõppesid nii hilja, et mingit kohukest polekski saanud osta – aga mu sõbranna Lea ema käis küll ühtelugu tööasjus Tallinnas, ja tõi siis juba mulle ka. Kohukesi ja pika saia.

Kui keegi pole justkui päriselt ära, siis ei oodata teda ka  päriselt tagasi.

 

No saab ju küll, kui väga tahad!

Möödunud nädal oli kahtlemata üks terve aasta pingelisemaid. (No näiteks reedel oli kindlasti vaja teine kleit selga panna, et õpilased ei arvaks, et ma ööbin ka koolimajas…) Viimasel tööpäeval ma igaks juhuks palusin, et minuga räägitaks lihtlausetes ja vajadusel mitu korda. Lõpuks, mulle vähemalt tundus, sai kõik tehtud. Alati saab.

Ning sain oma autogi kätte – et viia ta järgmise nädala sees hooldusse – nagu juba tüki aja eest plaanitud sai. Uue poolteljega oli kohe värskem tunne – viimane võis tuleneda ka muidugi asjaolust, et korjasin oma träna autost enne, kui ta treilerile tõsteti, kokku.

Reedese õhtu veetsid nii Kõrreke kui Väikevend raamatukogus, lauamänguringis. Kõrreke mänginud sellist pikka ja lõputut mängu, Väikevend seevastu olnud ühes mängulauas ühe vene isa ja tema kahe lapsega. Omavahel suheldud inglise keeles. (Pole veel leidunud inimest, kellega see laps ühis keelt ei leiaks.)

Otsustasin, et sel nädalavahetusel võtan mõnda asja, näiteks koristamist, kergemalt. Lõpetasin koristamise, ahjukütmise ja soojuspumba puhastamisega pool viis laupäeva pealelõunal. Tõsi, vahepeal oli olnud paar käiku, lõunasöök (mis sai eelmisel päeval Suure Vennaga koos valitud ning mida ta lõpuks ei söönudki, kuna see oli tema staadionilt tuleku ajaks jahtunud) ja hommikul olin maganud ka endakohta suisa ebatavaliselt kaua – kella kümneni. Aga ikkagi.

Õhtul küpsetasime ja kaunistasime piparkooke. Ka Suur Vend lõi vahepeal kampa, kirjutades värvilise glasuuriga kümnekonnale piparkoogile oma nime. Väikevend tegi 2D- majasid. Head said. Väikevend sai kotikese Vanaemale viimiseks kaasa, ja mõned on vist veel alles.

Täna õnnestus teha igasuguse planeeerimise väliselt lõunasöök, mida kõik sõid  – salat ja vorstid, Kõrrekesele muidugi taimsed (kuigi ma kahtlustan, et osaliselt olid need plastmassist – noh, taaskasutus on ju igal juhul öko ja kedagi ära ei sööda).

Lisaks saime Suure Vennaga mitu juttu ära räägitud ja ta isegi nõustus minuga tulema… no ma igaks juhuks ära ei sõna!

Väikevend õppis täna vist enam-vähem terve päeva: joonistas mandalat, õppis laulusõnu pähe, lahendas matemaatikaülesandeid ja koostas Tähekese põhjal küsimusi. Kui viimased said valmis, otsustasin kotis kortsu läinud lehe ära triikida – ja paraku kadusid triikimise käigus ka kõik kaksteist küsimust koos vastustega (nagu mingi tagurpidi-võlukunst). Väikevend on õnneks suuremeelne. Ja inglise keele sõnad jäid veel Vanaema juurde õppida.

Väikevend teatas meile ka kurva uudise: merisiga Pruunlaik, kes oli meie kostiline möödunud sügisel, oli surnud loomaringis, arvatavasti vanadussurma. Olime kõik väga kurvad! Aga üks päris nooreke, nii kolmekuune, olevat seevastu lisandunud. Nii et elu läheb edasi, ka merisigadel.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

Avanenud võimalused

Mõtlesin siin nii nädalake tagasi, et kuu lõpus vaja minna päevaks pealinna, koolitusele – oleks vaja õpetada Väikevend iseseisvalt bussiga kodust kooli minema. (Teisipidiminekuga saab ta juba ammu, esimesest klassist peale, kenasti vajadusel hakkama, aga hommikuti läheme me ju ikka koos.) Seda, et igasuguste mõtetega tuleb olla ettevaatlik, tean ma juba ammu.

Nii et igati loogiline, et reedesel õhtul, kui Mamma kassiga arsti juures käidud ja härragi lennuki pealt peaaegu koju sõidutatud, murdus paar ristmikku enne kodu auto pooltelg.

Noh, nüüd on mul igal juhul ideaalne võimalus laps bussiga kooli sõitma õpetada. Harjutamine käib. Väike veerandtunnine hommikune jalutuskäik ning siis bussiga otse kooli ette.

Sain seks puhuks isegi uue mantli. (Vana oli mul kas aastast 1996 või 1997, ilus roheline, mäletan, Elvast hoovipealsest poest sai veel kangas ostetud…)

Eile õhtul saime isegi teatris käidud! Nimelt esines Kõrreke oma muusikakooli orkestriga ühes etenduses, ja Väikevend lubas mulle seltsi pakkuda ja kaasa tulla. Mis sest, et täna käisid klassiga veelkord.

Eile nägime me pealegi Kõrrekesest – istusime rõdul – ainult jalgu. Sest tema ees oli suur kontrabass koos oma suure omanikuga. Aga täna oli Väikevend oma klassiga päris lava lähedal istumas. Vaheajal läinud ta pidulikult orkestriauku ning küsinud Kõrrekese järele. Täisnimega. Klass koos õpetajaga kenasti kaasas. Kõik tutvusid Kõrrekesega, koguni õpetaja tutvustas end ning  Väikevend andis õele pulgakommi.

Pealelõunal loomaringis oli olnud täielik vedamine – sai loomade puure puhastada. Mina tegin rõõmsa avastuse – olgu liiklusega kodu ja kooli vahel, kuidas on, spordiklubi juurest tuleb buss otse koju.

Ja veel mõtlesin, et nüüd ma saan ju hommikuti hakata ajalehte lugema, muidu polnud ju selleks ilmapeal aega.

Ainult tõug loeb. Ei mingit naeru!

Nägin täna unes, et sattusin omaenda kodu lähedal aedade labürinti, kus kohtusin kolleegiga, kes kandis öösinist sametkleiti. Mulle patsutati õlale ning tõdeti, et hobust hinnatakse ikka tõu ning mitte naeru järgi.

Kolleegile meeldis mu unenägu väga. Eriti sametkleit. Ainult ma siis nüüd ei tea, kas ma naersin seal liiga palju või olin ikka piisavalt heast tõust.

Aeg läheb kohutaval kiirusel ja on tihedalt täis töiseid ja seltskondlikke kohustusi ning vahepeal, kui aega saan ja samal ajal on mõni laps juhuslikult võtta, ka emaksolemist.

Kõrreke oli neil päevil pisut tõbine ning sarnanes kuidagi palju väiksemale iseendale. Ta oli toa korda teinud, oli kuidagi mõtlikus meeleolus ning lahendas matemaatikaülesandeid. Ka Suurt Venda on nähtud õpikuga. Trimestri lõpp ligineb ja pilk hinnetelehele ei olnud just liiga paljulubav.

9789985036808.jpgVäikevennal pole hetkel hinnetega muret. Viimased kontrolltööd on läinud kenasti ja kohustuslik Ville-raamat sai plaanitust pea kaks nädalat varem läbi. (Oli olnud väga tore lugemine, Väikevend küsis lootusrikkalt, et ega Villel järge pole.) Vähe sellest! Möödunud nädalalõpul avastasime poest uues Petssoni ja Finduse raamatu, paksema kui senised. Kuni mina juuksuritoolis istusin, oli pool raamatutu juba läbi – Väikevend istus ja nohistas lugeda, jättes peaaegu kasutamata võimaluse juuksuritega vestlusse astuda. (Juuksuritega saab ta millegipärast alati eriti hästi jutule.) Õnneks meenusid talle ta seltskondlikud kohustused ning prouad ilusalongist ei jäänud ka seekord ilma võimalusest temaga vestelda. Pool raamatut jäi veel koju lugeda. Teine pool on nüüdseks läbi ning Väikevend soovitab seda kõigile, eriti muidugi mulle. (Siis sa saad ka lõpuks teada, kes need Krähmud on!)

Mul on palju töiseid asju, uued lakknahast peokingad,  palju mõtteid ja elavad unenäod. Täna hommikul libises mu käte vahelt suur kruusitäis kuuma hommikukohvi otse põrandale. Kass sai väga kohviseks ja jooksis suurest ähmist koonuga vastu kapiust, tuisates lõpuks ülakorrusele, endal kohv karvadest tilkumas.  Ilmselt ongi just Krähmud puudu.

 

Emadepäevakingitus

Täna oli siis see päev, kui Mamma ja Vanaema said lõpuks oma kingi kätte. Sest õigeks päevaks olid vaid ümbrik piletitega.

Me läksime ikka ise ka. Suur Vend jäi küll koju füüsikat õppima. Aga Kõrreke tuli otse flööditunnist ja Väikevend oli ka ühes. Lubasin talle sadat viiulit ja vaheajal kooki.

Sadat viiulit polnud. Koosseis oli väike. Ikka oluliselt väiksem kui päriselt. Aga kõik esitused ühtaegu ülevoolavalt kurvad ja samas otsekui silmategevalt ülemeelikud ja tehniliselt ikka väga head. Meenusid Kusturica filmid. Esisimblimängija, kes oli ise umbes sama suur ja lai, nagu ta pill, oli kah fantastiliselt osav. Nad mängisid muide ilma noodi ja dirigendita, esimesed viiulid käisid kordamööda juhatamas.

Isegi Mammal polnud halba sõna öelda. Kuigi, jah, Lillede valss polnud ikka küll üldse see, mille saatel õrnad õied liueldes tapeedilt ellu ärkavad. Selles olime kõik üksmeelel.

Õigupoolest tundus Mamma isegi rahul. Vanaema ei arvanud midagi, kuigi tundus ka päris rahul.

Väikevennale meeldisid nii kook kui Mõõkade tants. Eelviimase loo ajal tuli uni peale, aga suure plaksutamisega ärkas üles ja elas viimase loo uuesti täie raha eest kaasa.

Kõrreke tegi suure hulga tähelepanekuid, kuid ei suutnud meenutada, kuidas öeldakse selle viiulimängija kohta, kes mustlasorkestris dirigendirolli võtab.

Kodus aitasin Suurel Vennal füüsika mõisteid õppida.

See õige sõna on primas.

Kasulik koduloom

Reisilt tagasi oleme me Kõrrekesega juba enam kui nädal aega.

Oleme vahepeal käinud tööl ja koolis (mis minu puhul teebki sama välja), Kõrreke läbis kolmepäevase puhkpillilaagri ja teinud umbes sada muud asja. Sajast tehtud asjast hoolimata sain ma erinevad kanaleid pidi kolm meeldetuletust asjade kohta, mis mul on endiselt tegemata.

Ometigi olen ma pesnud, sorteerinud ja triikinud enam-vähem polgule sobilikus koguses pesu. Olen käinud külas pannkooke söömas.  Väikevennaga kinos Peeter Paani filmi vaatamas (no selle jaoks ei maksnud küll nüüd suvel raamatut läbi lugeda, see oli pigem nooremale vanserühmale mõeldud Kariibi mere piraadid…) Mõned korrad olen  trenni jõudnud. Osalenud lauamänguvõistlusel. Olen olnud olemas, kui Suur Vend avaldas soovi jonnida teemal meil pole kodus midagi süüa (loodetavasti ei pea ma siinkohal hakkama üles lugema, mida meil kodus süüa oli) – aga mõnikord on ju vaja kedagi, kellega jonnida saab, eks ole. Otsinud koduselt raamaturiiulilt välja Suurele Vennale kohustusliku kirjanduse raamatu (Kärbeste jumala), vaieldes seejuures käegakatsutava tõendiga (raamatu kujul) vastu Kõrrkesele, kes väitis, et meil ei saa seda raamatut olemas olla, kuna tema laenas selle kooli jaoks möödund aastal sõbrannalt. (Ma pole kindel, kas ta mind ikka uskuma jäi, kuigi Suur Vend juba loeb.) Pannud Väikevenna oma kohustusliku kirjanduse raamatu järjekorda.

Ja teha on veel rohkem.

Emme, on ju inimene on ka loom, küsis mõni hetk tagasi Väikevend. Siis oled sina, emme, meie kõige kasulikum koduloom, tunnustas ta mu pingutusi.