Timukate vajalikkusest

Timukate vajalikkuse küsimuses ei jäeta lugejale kaksipidi arvamust. Ma arvan, et praegusel ajastul pole ma mitte ainus, kes aeg-ajalt tabab end mõttelt, kuivõrd vastuolus on praegune õigussüsteem inimeste õiglustundega. Aga et mitte samastada end ajalehele lugejakirju saatva pensionäriga,  jätkan parem raamatu teemal.

Mis oli hea – minu arvates senistest Melchiori lugudest parim. Lugu ise oli selline täiesti klassikaline krimka, kus lisandub uusi detaile ja kus lugeja lõpuks mõistab, et kõik oluline info oli tal ju õigupoolest algusest peale teada.

Keskaeg ise, üks sarja peategelasi Melchiori enda kõrval, seostub muidugi Eesti ajaloo kontekstis  pildiliselt kõige enam Priria kloostri viimaste päevadega. Hargla keskaegses Tallinnas seda kloostrit alles ehitatakse. Ka orduriigi eksistents on veel iseenesestmõistetav, ehkki ilmneb mõningaid märke selle nõrgenemisest.  (Lääne -Euroopas on muidugi juba tugevate kuningate ja kuningriikide aeg kätte jõudnud.)

Kohati kirjeldab Hargla XV sajandi alguse Tallinnat etnograafilise naudinguga – näiteks timuka kohustustest, piinamis- ja hukkamisvõtetest, sotsiaalsest positsioonist. Või linnasaunade korraldusest. Kusjuures need on apteekrikäega välja mõõdetud  (ja Hillar Palametsa häälega kõrvus kõlavad) doosid.

See enam-vähem kohustuslik lõik vägivaldset seksi on muidugi, tundub, mingi Hargla isiklik teema – mille vajalikkus ühes heas krimkas on sügavalt maitse asi. Aga raamatu testosteroonitase on sellega siis tõestatud.

Aga üldiselt – 400 lehekülge puhast lugemisnaudingut.