Headest päevadest

Ühel argiõhtul nentis Väikevend: Siis ju oligi hea päev, kui keegi ei oksendanud ega kukkunud trepist.

Ilmselt küll.

Nii et arvestades, et käesoleval nädalal on ta tõesti oksendanud, kukkunud trepist, põrganud trennis kokku teise innuka noorjalgpalluriga (mille tagajärjel lonkas kaks päeva), lõppes tänane päev tõesti hästi.

Mõnikord meenub Elu Enne Lapsi. Päevad, kui mu suurim hirm oli riidehoiunumbri kaotamine. (Huvitav, kas selle hirmu jaoks ka mingi peen võõrsõna on?) Siis, kui tulid Kõrreke ja Suur Vend, lisandusid need tavalised kanaemahirmud. Samas, pärast seda., kui Kõrreke õppis lugema – ja seda õppis ta küllaltki varakult – oli ta enamasti lugevas olekus ning Suur Vend on ilmselt loomult suhteliselt ettevaatlik ning nii polnud nende pärast justkui põhjust ülearu palju karta. Aga Väikevend. Nojah, kui pimedus ja üksi kodus olemine välja jätta, et karda ta midagi.

Ning isalt sai ta sünnipäevaks tõukeratta. Nii et kui ma ta täna sõbraga, hangitud talle iseloomulikul viisil – noh, ta käib mu klassivennaga koos trennis – kokkulepitud kohtumisele skeitparki viisin – käisin ma ise järgnevad paar tundi nagu nõeltel. Kas tuleb telefonikõne haiglast? Lapselt endalt?

Noh, tegelikult tuli laps ise.

Ka tütar tuli oma peikaga meile lõunale – söömaks ilmselt viimast tänavust värsketest kukeseentest – ise eile korjasin!-  tehtud kastet. Mõlemad olid olnud vahepeal angiinis, kuid nüüd terveks saanud.  Suur Vend oli olnud eelmisel õhtul koorilaagris, kus õpiti selgeks kaks laulupeolaulu ja läks sealt otse mängule. (3:1)

Aga täna olid lõuna ajal kõik kodus.

Ilm oli erakordselt kaunis.

Ning keegi ei oksendanud ega kukkunud trepist.

20181014_103534

Hommik botaanikaaias. Kui sa pole veel seal käinud sügisvärve vaatamas, siis mine, kuniks neid veel on!

Kuidas lõppes september ja algas oktoober

Esimene koolikuu on küll kiirelt kuhugi kadunud! Päikest on olnud rohkesti, aga kuu lõpus on ilmad jahedamad – viimati seenel käies kandsin kindaid.

Seenemetsas jalutades sain esmalt telefonikõne vanemalt pojalt. (Ema, kas sa kaitsmed pesid ära? Kus nad on?)

Seejärel nooremalt pojalt. (Ema, kus mu rahakott on?)

Seejärel vanemalt pojalt, kes naases mängult ning oli võtme maha unustanud.

Ega midagi. Korv oli täis ja seenemetsast koju saab umbes poole tunniga. (Seenekorvi viisin pärast Mammale. Mulle sobib selline tööjaotus väga. Ja Mamma on ka rahul.)

Järgmisel päeval helistas Kõrreke ja ütles, et tuleb ennelõunal mantlile järele.

Kui ta õhtuks polnud jõudnud, olin väga mures. Kas mu lapsega on ikka kõik korras? Kindlasti on midagi juhtunud! Ema, kas sa ei tunne Kõrrekest? küsis Suur Vend ja naeris.

Kõrrke koos peikaga saabusid, kui õunakook ja piparmünditee valmis olid. Kõik mu lapsed võiksid kogu aeg laua taga istuda. Süda, teate, on kohe rahul.

Oktoober algab muusikapäevaga ja see tähendab muidugi kontserte. Klassi viisin kontserdimajja, kus võluvad noored muusikud esinesid unustamatule publikule. Ei, kohale toodud eri vanuses lapsed käitusid korralikult, eks kõigile olid sõnad peale loetud. Aga kohalikud pensionärid võtsid üritusest viimast. Vähe sellest, et dressides ja jopedes on ju igati mugav otse turult kontserdimajja tulla (ja kes see viitsib siis neid garderoobi viia!), kaks prouat olid kohal koos koeraga. (Ei, polnud hullu, ta haukus ainult palade vahel.) Osade vahel plaksutamist pole vaja mainidagi. Või seda, kui minu taga istuv proua hetk peale loo algust valju häälega minult küsis, kas teie kuulsite, mida nad mängivad? Hea, et Mamma ei tulnud (nagu tal algselt plaanis oli) tal on niigi tervisega probleeme. Aga kava oli tore ja emotsionaalne, ei tulegi ette, et oleksin näiteks Kuupaistesonaati niimoodi kontserdil kuulanud.

Õhtul käisin Kõrrkese muusikakutsekoolis kontserdil. Seal on teatavasti maailma ilusaim kontserdisaal, mis oli sedakorda rahvast puupüsti täis. Kontsert ise oli täiesti maagiline. Kõrrekesest nägin ainult pilliotsa (nagu ikka), aga soolodes oli teda mitmel korral kuulda.  Isegi Mamma, keda seekord miski – peaaegu – häirimas polnud (ei tea, esimeses pooles oli see repertuaar kuidagi ühetaoline…) jäi üldjoontes siiski rahule. Minu arvates oli kõik lummav! Eriti Pärdi Fratres ja siis Griegi klaverikontsert.

Kui ma Mamma koju viisin, pani Mamma mulle seenepurgid kaasa.