Kui su teismeline laps tuleb su tuppa, et sulle midagi olulist teatada, siis… Nojah, põhimõtteliselt hingad kergendatult, kui ta ütleb, et on peale pikka kaalumist otsustanud hakata taimetoitlaseks. Ma olen sellele isegi mõelnud, aga jama on selles, et mulle tegelikult meeldib liha ning verivorstid kuuluvad suisa mu lemmikute hulka. (Kuigi ta oleks sellele mõttele võinud tulla paar nädalat tagasi, enne, kui ma poolaasta toiduraha ära maksin.)
Igal juhul sai mu tütar ise ka aru, et kui ma teda seepeale järgmisel hommikul seenele kutsusin, ei sobinud keelduda. Kuigi, nagu mu ohtlikult tark laps teatas, olevat seened loomadele lähemal kui taimedele. Ostsime talle varasel hommikul kodu-lähedalt-poest paari kummikuid. Veel paar aastat tagasi poleks kummikukandmine ilmselt ühegi ettekäänega läbi läinud, aga nüüd pani ta need metsaminekuks jalga, koos isa ostetud (lapse meelest jubedate) lillade dressipükstega. Ning tuletas meelde aega, kui sügisel tähendas hommikune kummikute jalgapanemine võimalust kõndida kooliteel läbi kõik lombid.
Saime imelise päikesepaistelise ühise hommiku metsas. Seened pealekauba. Ses suhtes olen mina muidugi puhtalt kukeseeneusku, kõik muu võib minu poolest metsa jääda. Puravikud korjaksin ka ära, kuid kahjuks meie Põlvamaa-metsas on neid ainult väga headel seeneaastatel. See aasta seda pole, kuid oma kaasavõetud plastikämbrid korjasime kukeseeni kenasti täis.
Pärast metsaskäiku tahtsin kohe linna tagasi jõudes poest läbi minna. Kõrreke jäi vankumatult autosse (lillad dressipüksid!), ehkki ütlesin, et käin toidupoes, taluturul ja võtan sularaha välja.
Kodus seeni puhastades sattusin peale täiesti fantastilisele filmile, pealkirjaks Kloostriga seotud. Ausõna, kui ma elaksin Petseris, siis ma laseksin end kohe laulatada (peaasi, et isa Jevgeni paari paneks), saaksin lapse ja laseksin ta ristida (peaasi, et isa Jevgeni ristiks) et ja sureksin ära ka (kui ainult isa Jevgeni mataks). Missugune mees! Ning sinna juurde veel õde Olga (kes töötas kolmkümmend aastat meestejuuksurina, kuid jäi neitsiks – Jumal olgu kiidetud! ütles selle peale isa Jevgeni) ning pühamees Gennadi, kes elab koos oma kassiga ning palvetab iga päev kloostri ees, et maailm ikka püsiks. (Ainult palve najal püsibki!) Kusjuures tore oli see, et ma tundsin filmi järgi autori ära, kuigi ma pole just kõige süstemaatilisem dokude fänn. (Peaks olema võimalik ETV2 pealt järele vaadata, kui kedagi huvitab.)
Lõunasöögi ajal püüdsin kõigile meele järele olla. Seenekastme tegin ilma peekonita, kuid praadisin seda eraldi teise panni peal. Seenekastet ei söö meil teatavasti Väikevend. Peekon ei sobi siis nüüdsest Kõrrekesele. Ning kui siis Suur Vend (kes loobus salatist) küsis, ega ma ometi seda jubedat peekonit külmkapist toidu sisse ei pannud, võisin ühest küljest küll poisi maha rahustada, kuid teisalt otsustasin, et kui ma ühel hetkel pean juba neli erinevat sööki tegema, siis ma parem loobun üldse.
Eks näis, mis homme saab – plaanis on muskaatkõrvitsa-suitsujuustu supp. Kuigi idee poolest võiks see ju ka Väikevennale sobida – reedel kurtis ta, et oli koolipuhvetist ostetud hakklihapitsast osa järele jätnud, kuna liha kraapinud ja ajanud kurgu valutama.