Usuküsimus

Kui su teismeline laps tuleb su tuppa, et sulle midagi olulist teatada, siis… Nojah, põhimõtteliselt hingad kergendatult, kui ta ütleb, et on peale pikka kaalumist otsustanud hakata taimetoitlaseks. Ma olen sellele isegi mõelnud, aga jama on selles, et mulle tegelikult meeldib liha ning verivorstid kuuluvad suisa mu lemmikute hulka. (Kuigi ta oleks sellele mõttele võinud tulla paar nädalat tagasi, enne, kui ma poolaasta toiduraha ära maksin.)

Igal juhul sai mu tütar ise ka aru, et kui ma teda seepeale järgmisel hommikul seenele kutsusin, ei sobinud keelduda. Kuigi, nagu mu ohtlikult tark laps teatas, olevat seened loomadele lähemal kui taimedele. Ostsime talle varasel hommikul kodu-lähedalt-poest paari kummikuid. Veel paar aastat tagasi poleks kummikukandmine ilmselt ühegi ettekäänega läbi läinud, aga nüüd pani ta need metsaminekuks jalga, koos isa ostetud (lapse meelest jubedate) lillade dressipükstega. Ning tuletas meelde aega, kui sügisel tähendas hommikune kummikute jalgapanemine võimalust kõndida kooliteel läbi kõik lombid.

Saime imelise päikesepaistelise ühise hommiku metsas. Seened pealekauba. Ses suhtes olen mina muidugi puhtalt kukeseeneusku, kõik muu võib minu poolest metsa jääda. Puravikud korjaksin ka ära, kuid kahjuks meie Põlvamaa-metsas on neid ainult väga headel seeneaastatel. See aasta seda pole, kuid oma kaasavõetud plastikämbrid korjasime kukeseeni  kenasti täis.

Pärast metsaskäiku tahtsin kohe linna tagasi jõudes poest läbi minna. Kõrreke jäi vankumatult autosse (lillad dressipüksid!), ehkki ütlesin, et käin toidupoes, taluturul ja võtan sularaha välja.

Kodus seeni puhastades sattusin peale täiesti fantastilisele filmile, pealkirjaks Kloostriga seotud. Ausõna, kui ma elaksin Petseris, siis ma laseksin end kohe laulatada (peaasi, et isa Jevgeni paari paneks), saaksin lapse ja laseksin ta ristida (peaasi, et isa Jevgeni ristiks) et  ja sureksin ära ka (kui ainult isa Jevgeni mataks). Missugune mees! Ning sinna juurde veel õde Olga (kes töötas kolmkümmend aastat meestejuuksurina, kuid jäi neitsiks – Jumal olgu kiidetud! ütles selle peale isa Jevgeni) ning pühamees Gennadi, kes elab koos oma kassiga ning palvetab iga päev kloostri ees, et maailm ikka püsiks. (Ainult palve najal püsibki!) Kusjuures tore oli see, et ma tundsin filmi järgi autori ära, kuigi ma pole just kõige süstemaatilisem dokude fänn. (Peaks olema võimalik ETV2 pealt järele vaadata, kui kedagi huvitab.)

Lõunasöögi ajal püüdsin kõigile meele järele olla. Seenekastme tegin ilma peekonita, kuid praadisin seda eraldi teise panni peal. Seenekastet ei söö meil teatavasti Väikevend. Peekon ei sobi siis nüüdsest Kõrrekesele. Ning kui siis Suur Vend (kes loobus salatist) küsis, ega ma ometi seda jubedat peekonit külmkapist toidu sisse ei pannud, võisin ühest küljest küll poisi maha rahustada, kuid teisalt otsustasin, et kui ma ühel hetkel pean juba neli erinevat sööki tegema, siis ma parem loobun üldse.

Eks näis, mis homme saab – plaanis on muskaatkõrvitsa-suitsujuustu supp. Kuigi idee poolest võiks see ju ka Väikevennale sobida – reedel kurtis ta, et oli koolipuhvetist ostetud hakklihapitsast osa järele jätnud, kuna liha kraapinud ja ajanud kurgu valutama.

Igav elu, verdtarretava karjatusega

Mis ma teinud olen? Koristanud, peamiselt. Kui alustad suurpuhastusega, siis on raske seda ühekorraga ära lõpetada. Maja on suur, ja kogu aeg kippus meenuma luuleklassika: Must lagi on meie toal,/ on must ja suitsuga,/sääl ämblikuvõrku, sääl nõge,/ on ritsikaid, prussakaid ka. Olgu öeldud, et luuleread ostusid peaaegu et prohvetlikest. Mitte tolmu ja mustuse mõttes, seda ikka koguneb ja seda oli juba enne ka näha. Kokku kasutasin ära peaaegu terve kanistritäie tööstuslikku klaasipesuvahendit, mis osutus nii tõhusaks, et nühkisin üle ka suurema osa muid objekte, mis otseselt ei liigutanud.

Väikevenna tuba sai täielikult ümber seatud, tema akna taga laiuvast verandast, mis seni oli kasutusel kolikambrina, sai mulle uus pesukuivatusruum. Härra tegi verandale koguni valge lae.

Verandale (ehk-äkki-läheb-vaja-mõttega) ära pandud papist titeraamatud viisin jooksvalt kaubanduskeskusesse restile. Võtsin sealt omakorda Tasuja. Villu võitlused – et ühel päeval on nagunii Väikevennal koolis vaja. (Väikevend avaldas seepeale soovi, et ma selle talle unejutuna ette loeksin. Ma keeldusin. See oli üks kolmest kohustusliku kirjanduse raamatust, mis mulle ei meeldinud.)

Koristamine sujus igavalt ja vääramatult.

Kenal pühapäevasel hommikul oli jõudnud parasjagu tagumise tuulekoja juurde. Koristustööde rahulikust ja sündsast lõpetamisest ei tulnud paraku midagi välja, kuna leidsin sealt  (ehk-läheb-kunagi-vaja-mõttega) ära pandud tapeedirullide tagant ehtsa koipesa koos vingerdavate röövikutega. Ma arvan, et vaiksel pühapäevasel hommikul oli mu karjatust üle tänava kuulda. Siin aitas ainult üks asi: kummikindad, prügikotid ja tööstuslik klaasipesuvahend. Härra, kes oli enam-vähem ühe jalaga juba hommikusel laeval, lõhkus veel riiuli karkassigi välja – arvatavasti olid varaseimad röövikujäänused seal rahus ja vaikuses mumifitseerunud juba ammu enne meie sissekolimist.

Loodan, et mul õnnestus jätta Villule vaba ringike edasiseks võitluseks. (Villu on ämblik, kes sinna sangarlikult võrku kuduma hakkas, kui ma lõpetasin.)

Vaatepilt ei taha silme eest kaduda ja näen õudusunenägusid. Eile käisime õhtul küll lastega veel Elistvere loomapargis, aga öösel nägin ikkagi unes nii Mihkel Rauda kui ka seda, et jõin siidrit, istusin autorooli ja jäin koheselt politseile vahele.*

Aga Elistveres oli tore. Kõik loomad olid näha peale sigade, kes on katkuhirmus eraldatud. Ilvesed kõndisid ringi nagu modellid sähvivate fotokate ees, karu ajas end istuli, piisonitel oli vasikas ja Kõrreke arvas tõemeeli, miks me  võiks küsida, kas mõni neist merisigadest on müügiks. Tal üks sõbranna oli sealt kaks rotti ostnud.

Kunstiklassika – junnid purgis

Mina kurtsin veelkord tütrele oma õudse hommiku üle. Tema käskis hoopis mõelda, kui õudne hommik oli koidel, kellel tapeti korraga kõik sugulased. Jah, tõesti, vaesete koide peale ma polnud mõelnudki. Nii et pole mul siin midagi vaja draamakuningannat mängida.

* Ma igaks juhuks ütlen, et ma ei ole tegelikult kunagi nii teinud. Ükskord ainult ületasin kiirust ja siis sain politseinikult pahandada. Ma pidin lubama, et ma enam kunagi nii ei tee – ja ei tee ka. (Ja kui ma üldse alkoholi pruugin, siis siidrile eelistan ka üht kindlat sorti õlut või valget veini!)

Kaitstud: Saab otsa

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Võitlus nähtamatu vastasega

Õudused tulevad ikka üheskoos. Suuremad lapsed on hakkama saanud lollusega (ükshaaval, seejuures). Väiksem on jõudnud küsimuseni: Emme, kui ma siia inglise keele klassi sisse ei saa, kas ma siis ei saagi kooli minna? Lisaks läksid nad vahepeal omavahel tülli, ja siis veel mõned minuga ka. Ja nagu kõigest veel vähe, tuli ka terve rida ootamatuid väljaminekuid, (seni) küll mitte suurtes summades, aga see-eest ühekorraga.

Kordad küll nagu mantrat Aafrikast pärit vanasõna – seni kuni pole juhtunud, pole vaja veel muretseda – ja kui on juba juhtunud, pole vaja enam muretseda.

Lõpuks teatasin Suurele Vennale, et täna tulgu trennist ise koju ja Kõrrekesele, et kutsugu Väikevend õigel ajal tuppa ning läksin bodycombatisse pingeid maandama. Mõjus hästi. Visualiseerisin löögid oma tusatujusse – ehkki minu esituses nägi capoeira samm kindlasti pigem välja nagu kaerajaan – ja hakkas hetkega kergem. (Huvitava antropoloogilise asjaoluna pani veel tähele, et trenn oli keskmisest oluliselt venekeelsema osalejaskonnaga.)

Koju tagasi tulles haarasin härjal sarvist. Mõtlesin välja, kuidas probleeme lahendada ja hakkasin otsast peale.

Või on veel variante?

Kui ema streikis. Kokkuvõtteks

Kõik on elus ning ka – teatud mööndustega – tervise juures. (Ja möönduseks tuleb lugeda Väikevenna allergilist reaktsiooni lasteaias toimuvate remonttööde, mitte koduse olukorra peale.)

Plusspoolele tuleb kanda rohked maitsvad toidud, korda tehtud toad, köetud saun, pestud pesu, puhastatud soojuspump. Lisaks teadasaamine, et mõnikord on vist lihtsam ise teha kui teisi juhendada (vähemalt juhendada nii, et sa juhendatavale närvidele ei käi.)

Kadudena palun panna kirja pool pudelit köögipõrandale valgunud pesugeeli, katkiläinud (ja minu poolt asemele ostetud) pesurest ja minu närvirakud (hävinud täpselt kindlakstegematul hulgal).

Väikevenna eelkooliasjad said ära tehtud siiski koos minuga. Ka pesu triikisin mina uue nädala algul ära. (Kui Kõrreke rõõmsalt teatas, et näed, pesu ei pidanudki triikima, võisin ma vaid nentida, et pidi küll, aga keegi lihtsalt ei triikinud.)

Tagajärjed: osalejatele kogemusi. Alates sellest, kuidas võib end tunda see kena inimene, kes on hommikuks putru keetnud. (Sest ülejäänud hakkavad vinguma.) Või mida teha, kui sa planeerid hoolikalt oma menüüd, aga keegi on vahepeal midagi nahka pannud. Ja hulga praktilisi oskusi muidugi ka.

Kui ma esmaspäeva õhtul oma pleedi otsisin – streik oli siis juba ametlikult täitsa läbi – teatas Väikevend, et mina istugu ja streikigu rahulikult, tema ise toob mulle pleedi ja paneb ümber ka.

Vist on nüüd peale streiki ka kahel korral nõudepesumasin meelde tuletamata tühjendatud.

Streigi eelõhtul

Meeleolu, võiks öelda, on ootamatult elev.

Õhtul sain terve oma pesakonna kokku ja läksime kaubanduskeskusesse. Alustasime kohvikust – mul oli täna palgapäev ka – ja kuulasin ära laste endi mõtted, mida ja kuidas nad kavatsevad süüa teha.

Kõrreke ja Suur Vend ei jõudnud menüü küsimuses üksmeelele, niisiis andsin peale kohvikut neile kummalegi viisteist raha – mille eest pidi siis välja mõtlema ühe päeva toidusedeli.

Tunni aja pärast pidime uuesti kohtuma.

Mida mina tegin? Minul, teate, oli Väikevend. Ta ei vea kunagi alt.

Näiteks käisime üheskoos rõivapoes. Jäin silmitsema üht kleiti.

Oo, emme, see sobiks sulle kindlasti! Aga… kui palju see maksab?

Kuuskümmend üheksa eurot?! Siis pane see kohe tagasi. Seda ei tohi sa küll ostma hakata!

Väikevend vedas mind kõrvalasuvasse toidupoodi. Legomehikese asjus olime enne juba kokku leppinud, Suurele Vennale-Kõrrekesele ostsin ristsõnavihikud, ja oligi kogu mu reedeõhtune ostukorv.

Vahepeal kohtusime ka suuremate lastega. Mõlemad tundusid rõõmsad. Kõrreke soovis säilitada salapära. Suur Vend teatas, et oli ostnud spagette ja lihapalle.

Selgitasin talle sõna kanalihamass tähendust. (Nii et tulevadki siis enam-vähem veiseajukotletid…)

Siis ostsin endale ilusa käekotiriputamiskonksu töö juurde. Vahepeal käis veel Kõrreke, küsis auto võtit, et senised ostud ära viia ning ummisjalu poodi tagasi salatimaterjali järele tormata. Suur Vend leidis samuti, et peaks veel perele süüa juurde ostma ning tuli tagasi šokolaaditahvliga.

Kodus pakiti toidukraam lahti (Kõrreke mind kööki tulla ei lubanud). Suur Vend, kellele kodukoristustööde jagamisel jäi ülemine korrus ja vannitoad, alustas meie kõigiga pahandamist. Väikevenna vedelevad asjad läksid esimese meeldetuletamise ja selle ignoreerimise peale joonelt prügikasti. Mind manitseti korduvalt, et tulgu ma ja pangu oma raamatud ise riiulisse.

(Ma arvan, et ma juba nägin enda tavalist käitumist peeglist. Jube tüütu, kui sa pead oma ajalehe käest panema, selleks, et mingeid raamatuid kohale sättida!)

Sellegipoolest olen rõõmus. Tavalise laupäevahommikuse koristamise asemel lähen hoopis trenni!

Mulle, teate, aitab!

Mulle, teate aitab!

Olin tulnud hommikul allakorrusele, et kohvivesi keema panna ja mõnusalt aeglast pühapäevahommikut alustada.

Köögis selgus, et Suur Vend oli hakanud küpsetama pannkooke. Mis iseenesest oli tore. Aga. Terve köök oli täis tainapritsmeid – köögikaal, kapiuksed, kraanikausiümbrus. Ületäidetud prügikasti kaane alt paistsid munakoored ja untsuläinud pannkoogilöga. Sisulise poole pealt – tainas oli ilmselgelt liiga vedel, kuigi Suur Vend ise väitis, et oli järginud kuldset 2-3-4 reeglit (kaks muna, kolm tassi jahu ja neli piima-vee segu, kunagise telekoka Hildur Soku järgi). Polnud ka ime, et koogid ei tahtnud küpseda. Lisaks oli ka õli otsa saanud.

Panin tainasse jahu juurde, otsisin külmkapist mageda või, viisin prügikasti välja ja tõstisin panni õigele, suuremale plaadile. Pooleteise tunni pärast lõpetasin põrandapesuga.

Ja siis ma otustasin.

Järgmisel nädalavahetusel ma streigin.

Annan Suurele Vennale ja Kõrrekesele raha ja võin aidata autoga poes käia. Aga söögid teevad ise, maja koristavad ise. Pesukastid pesevad tühjaks ja vaatavad, et Väikevennal oleksid eelkooli kodused tööd tehtud. Aa, soojuspumba puhastamine ka. Kõrrekesel peakski mugavam olema, sest ta on must neli senitmeetrit pikem.

Mina koristan oma toa ja loen, pleed ümber ja piimaga kohvitass käes, Imelisi ajalugusid ja ootan söömakutsumist. Kui mul on tuju, aitan lauda ka katta.

Aga emme, sa peaksid loosungi ka tegema! ütles Suur Vend.

Jah, minu loosung ongi: mulle aitab!

Suuremad lapsed hakkasid juba kokaraamatuid uurima.

Emme, mida sa veiseajukotletist arvad?