Mõned asjad siiski õnnestusid

Igatahes. Kuu algses oli mul veel põhikool lõpetamata ning tööd ja kohustusi hõlmamatul hulgal.

Aga – siin ma nüüd olen. Üheksanda klassi lõpetasin kahekümneühes isikus edukalt. Töö tegin ära, olles leidnud endale piiramatul hulgal kohustusi ka nädalavahetusteks. Klassiga teatrisse? Tore mõte! Koolitus? Nii huvitav! Laulupeole saatjana? Miks mitte?

Nii et kui Mamma kunagi kuu alguse poole küsis, millal ma saaksin temaga Kambja surnuaiale minna, ütlesin, et esimene vaba päev on päev enne jaanipäeva.

Väga hea! Siis tuled mulle kell üheksa järele! 

Aga, nagu öeldud, lubamise hetkel oli see veel kauge tulevikumuusika.

Kui see päev oli käes, aitasin Mammal autosse kanda potid begooniatega, aiatööriistad ja oma vee. (Kui ma avaldasin arvamust, et ehk saab ka Kambjast vett, heideti mulle pilk pealkirjaga kui rumal võib üks inimene olla ja vastati armulikult – on küll, aga väga kaugel.

Surnuaialkäik läks edukalt. Pahandada sain ainult poolteist korda (pool korda siis, kui ma Mamma juhatuse järgi sõites ikkagi valesse serva olin tüürinud ning täie eest siis, kui ei leidnud onu Martini hauda. Mis mõttes ei ole siin? Pakkusin talle Valvet ja Kaljot – (no kes see Kaljo veel on? Aa, Valve mees! – Valve näol oli tegemist Mamma onutütrega, kes neid mehi ikka mäletab…) Pärast käisime veel toidupoes ja koju jõudes andis Mamma mulle bensiiniraha moel, et keelduda polnud võimalik. (Selle raha eest oleks võinud enam-vähem kümme korda Kambjasse ja tagasi sõita ja siis veel toidupoodi ka.)

Pärast seda olen peamiselt maganud, süüa teinud, Skandinaavia krimkasid lugenud, trennis käinud, lauamänge mänginud. Seda vist nimetatakse puhkuseks. Lapsi on mul hetkel poolteist, Väikevend veel justkui on, aga Suur Vend on enamasti pruudi juures. Homme peame koos arsti juurde minema, ja seda kuulsin ka pruudi emalt. Väikevend võitis mind paar päeva tagasi Scrabble ’is.

Mammaga suutsime täna terve tunni peaaegu ilma vaidlemata vestelda. Talle nimelt meeldib koledasti kõike kiruda, ja seejuures talle ei meeldi, kui ma mõnele teemale konstruktiivse lahenduse pakun. Noh, näiteks, täna tuli jutuks kohaliku laulupeo pileti hind. Mamma leidis, et üle mõistuse kallis. Kui ma ütlesin, et eelmüügist maksis täispilet kaksteist ja sooduspilet kaheksa ning ajastukontserdid olid täiesti tasuta, ei osanudki ta kohe midagi kosta. (Ega ta ise nii rahvarohkele üritusele nagunii ei läheks –  laulupidu on ta eluaeg telekast vaadanud – aga lihtsalt avaldas rahuleolematust.)

No vot, üks näide lihtsalt võimalikest vaidlusküsimustest. Läks niigi hästi, võrreldes  ühe eelmise korraga, kui rääkisin ühel kultuursel jalutuskäigul kuuldut ühe kohaliku linnaosa planeerimise kohta – et osad majad olid aiaga villad ja teised ehitati kohe tänava äärde. Selle viimase eest sain eriti pahandada – eriti, kui üritasin selgeks teha, et keegi ei sunni ju inimest tänavaäärsesse korterisse kolima ning mõnele ehk nii meeldibki. (Ma arvan, et Mamma otsib kõigis vestlusparterites Papa asemikku, kellega nad koos ja mõnuga õhtud läbi kõikvõimalikke küsimusi täies üksmeeles põhjasid.)

Õnneks ei tee ma üksi asju valesti. No võtame näiteks Tammsaaregi! Kui Mamma raamatukogust viieköitelise peateose koju tõi, jäi ta rahule vaid esimese osaga. Teine ega kolmas ei kõlbavat kuhugi! Aga noh, mõned asjad, suurteose esimene osa näiteks, õnnestusid siiski ka lugupeetud kirjanikuhärral.

Veel käisin esimest korda seeni korjamas. Sain korraliku kastmejao, ehkki otsimist oli kõvasti ning kukeseened ise olid pisikesed ja kuidagi kuivavõitu.

Ning eilsel kohalikul suurel kontserdil oli Kõrreke kenasti poodiumil, mängis orkestris. Kuulamas olin meie perest ainult mina. Mamma ei tahtnud liiga rahvarohket üritust, Suur Vend oli pruudi juures maal ning Väikevenda kohe üldse ei huvitanud. Muidu oli rahvast murdu. Kava koosnes suures osas operetimuusikast – aga noh, oma laps suurel laval, ja elus tuleb hullematki ette kui operett.

Täna tulid Kõrreke ja ta peika meile lõunale – kukeseenekaste, loomulikult.

 

 

Jasmiinide õitsemise nädal

Täna oli üle kahe nädala esimene päev, kui sain ilma äratuskellata tõusta. Magasin kaheksani.

On olnud pöörane aeg. Üks suurematest lastest naases möödunud nädala lõpus kooli suunapraktikalt, jäi põhjalikult haigeks ning läks paari päeva pärast ikkagi koolireisile (paludes mul enne endale tervisekindlustus teha). Täna tuli tagasi. Tõi Väikevennale kommi, emale tumedat šokolaadi ja elevandipildiga puruteed, endale mett ja halvaad. Esimene meie perest, kes on koguni Moskvas käinud. (Peteburi meeldis talle rohkem.) Pilte tal väga polnud (mõned pruudist oli ikka teinud). Oli endiselt haige. Tegime kohe elevandipildiga teed.

Teine laps sai osa Tenetis ning eile õhtul viisin lapse pilliga jaama, et mu järeltulija enamvähem keset ööd oma Hollivuudi karjääriga saaks alata. Esimene võttepäev olevat nüüdseks läbi.

Väikevend tuli minuga täna puhtast vastutulelikkusest kinno lastefilmi vaatama. Eks ema eest tuleb ju mõnikord hoolitseda!

Mina, tundub, olen vahepeal peaaegu et ära lõpetanud üheksanda klassi. Minu vanuses on see pisut justkui väsitav. Tõenäoliselt osalesin ka ilmselt viimast korda elus põhikooli lõpueksamitel. (Edukalt.)

Lisaks jõudsin ka pealinna West Side’i vaatama. Olin ära unustanud, kui dramaatilise lõpuga see kõik oli. Vaatasin kavast, et esimeses lavastuses oli peaosas Sallo. Pärast Mammaga rääkides ütles ta, et oli käinud tolle lavastuse esietedusel.

Papa oleks eile saanud kaheksakümmend. Viisin täna surnuaeda kimbu rukkililli, Papa lemmikuid. Papa õde suri möödunud kuul Ühendriikides üheksakümnesena. Üks ajastu on möödas. Tädi Helgi Ameerikas oli see, kellele Papa justkui kogu elu muljet tahtis avaldada. Tädi lapsed on ameeriklased, nendega on suhtlus soiku vajunud, ja nii ongi. Mamma veel helistas-kirjutas Papa õega, nüüd on sellega kõik.

Kohapealne argielu jätkub. Riputasin õue pesunöörile reisilt tulnud lapse 12 särki. Homme arsti juurde. Tööle – veel viimane nädal enne puhkust.

Uued teadmised ja uus teadmatus

Kust sa pärit oled?

Tartust.

Ei, aga päriselt?

Päriselt ka Tartust.

(Tundsin, et mu päritolu jätab justkui soovida. Kuulu järgi ulatub algus kuhugi Mulgimaale, aga ei ole ma seal kunagi elanud, murdekeelt rääkinud, seal lapsepõlvesuvesid veetnud ega mulgi korpe küpsetama õppinud…)

*

Ma kohe ei saa neid begooniaid vaadata, suu hakkab vett jooksma, nii head hapud. (Öelduna surnuaias.)

20190608_132330

Isuäratavate begooniatega surnuaed.

*

Mis söök see on?

Tatiruug!

*

Mida öelda, kui ülemsootska sulle isiklikult hansat valab ja õnnistust soovib?

Ja andku jumal jagajale ka!

*

Ning lõpus puhas kuld, kuuldud teel imelise Obinitsa järve äärest külapoodi: Ikka oleks pidanud sellele mehele minema, kes su järele itkeb, mitte sellele, kelle järele sina itked.

 

*

Teel koolituselt koju istus rongis mu kõrvale lugupeetud rahvaluuleteadlane. Oli äärmiselt huvitav vestlus, mis hõlmas lilli, seenelkäimist, metsa, sugulasrahvaid ja Seto toite. Lõpuks jäi lugupeetud rahvaluuleteadlane poolelt sõnalt magama ja mina läksin pisut nõutuna rongist maha.  (Mamma on oma kasvatusega sellisest olulisest küsimusest täiesti mööda läinud – mida teha, kui su vestluspartner rongis uinub ning sinu peatus tuleb kätte? Viga võib muidugi olla ka minus kui vestluspartneris, ma möönan.)

20190609_074221

Ideaalne koht väikeseks õhtuseks (ja ka hommikuseks!) supluseks, kas pole?

 

*

Aga üldiselt – nii head sööki kui Setomaal, pole ma kunagi ühelgi koolitusel saanud! Leiba ostsin kaasa ka, kuid sõir oli kahjuks juba otsa saanud.

 

 

 

Ajakadu

Nomaiteaginüüd.

Kuu on läbi saanud nii, et nagu ei märganudki. Kõik maikuu kohustuslikud verstapostid (emadepäev, tänuüritused, hooaja lõppkontsert, lõpetuseks sõbranna sünnipäev) on muidugimõista eeskujulikult läbitud, lisaks ka boonusena klassireis Piiterisse.

Aga ikkagi imelik on vaadata, et sirel maja ees hakkab juba närtsima ning samuti oli võõrastav kalendris lehte keerata.

Aga muidu. Peterburis olin käinud lapsena, kaheksakümnendatel. Mälupildis olid losside baroksed sinikuldsed fassaadid, ilmselt Kesk-Aasiast pärit lõhnad Peterburi turul (äärmiselt intensiivne lõhnamälestus, midagi samaväärset pole kunagi hiljem kogenud) ning lõputud antiikmütoloogiaainelised (minu toonane kirglik armastus!) marmorkujud Ermitaažis. (Viimase puhul meenub Mamma tulutu püüd mind ka postimpressioniste vaatama viia – ma ei allunud ta provokatsioonile ning jäin truuks marmorjumalatele.) On ka kuldne toidumälestus – kui küsisime Mammaga einelauas viinerite söömiseks nuga, tegi teenindaja suured silmad: kas te tahate midagi lõigata? (Muide, nuga meile leiti. Seesama teenindaja hõikas üle saali Vassiljevna! Too neile nuga, nad tahavad midagi lõigata!)

20190524_135845

Täpselt nagu sinikuldsest mälupildist. Ainult veel värvikam

20190524_133321

20190525_122124

Jälle üks aed, kuhu ei saa minna. Otsekui Alice’iga Imedemaal (tegelikult Ermitaažis)

Seekord olin ju põhimõtteliselt tööl, nii et postimpressionistid jäid ka tänavu nägemata. (Kõlab nagu põhjus tagasi minna.) Eks said kõik needsamad klassikalised kohad läbi käidud. Väga ootamatu ja meeleolukas oli kohata oma endisi õpilasi – üht Rembrandti Kadunud poja ja teist Peterhofi purskkaevude juures. Venelased jumaldavad minu hinnangul kahte asja – tsaariperekonda ja oktoobrirevolutsiooni (oleks justkui loogiline, et nad neist kahest ühe välja valiksid, sest üks sai ju teisele hukatuslikuks…) Bütsantslikult külluslik maitse kombineeritud barokiga on igal juhul vaatamist väärt. Ja restaureeritud Aurora paistis öisel paadisõidul mööda Neeva jõge vägagi maaliline. 

20190526_003357

Öine Neeva

Ootamatult äge oli ka rääkida vene keeles (ehkki nooremad teenindajad pakkusid ise ikka agaralt inglist, otsisin ja leidsin mõnuga venekeelseid sõnu. Mõtle, omal ajal sai õpitud keel selgeks nii, et ei pannud justkui tähelegi! Uue sõnagi sain selgeks – расческа (olin nimelt selle maha unustanud ja pidin selle siis reedeõhtusest Peterburist kusagilt leidma.) Igal juhul sain koos kolleegiga kaasas olnud vene keele õpetajalt aktsendita rääkimise eest kiitagi. Ja söögid – hommikune hirsipuder, hiljem täidetud pliinid või borš – väga hea oli kõik! (Noad toodi seekord küsimatagi.)

20190526_140406

Sellist hoiatust pole varem nägema juhtunud.

20190526_140511

Peterhoff. Lihtsalt ilus!

Üldiselt on Venemaal omamoodi tore. Nostalgiline ja eksootiline ühtaegu. Ehk peaks millalgi ikkagi Kuldse ringi ka üle vaatama? Kaasa ostsin vaid maiustusi ning tsaarinnade-raamatu Mamma jaoks. Vene kohukesed (kass Matroškini pildiga) maitsevad nagu kohukesed lapsepõlves (ja Valgevenes).

Nädal peale reisi on läinud nagu unes – tutipäev, koolitus pealinnas, kõige juurde ja vahele olen kenasti jõudnud likvideerida grillpeo jäänused (härra oli siin vahepeal laste juures), pesnud tööstuslikes kogustes pesu, koristanud.

Eile oli üle pika aja vaba päev. See oligi see imelik hetk, kui tuli kalendrilehte keerata ja ma ei saanud äkitselt aru, kuhu oli terve kuu kadunud. Aga samas ütles kalender, et tegu on lastekaitsepäevaga.

Küpsetasin õhtuks pannkooke, ka Kõrreke ja ta peika tulid külla. Väikevend viitsis ekstra poodi kondenspiima järel käia. Kõrreke võitis mind scrabble’is kahe punktiga. Pärast vaatasime veel telekast koos  Dvořáki filmi. Kõrreke kommenteeris muusikat ning tegime üheskoos prognoose sisu osas (mis osutusid tõeseks).  Kõrrekese peika tõi aiast värsket piparmünti ja keetis teed.  Praha tundus imelise linnana, mida kinnitas ka Kõrrekese peika, kes on seal käinud. Suurte lastega on tore.

Üldse on tegelikult tore, ainult aja kadumine ei anna rahu.