Pime, kulukas ja raagus

November on nagu ikka  – pime, kulukas ja raagus. Kuigi kuu teine pool kulgeb kuidagi meeldivamalt, sest terve esimese poole polnud ma päriselt terve. Köhast sain ma lõplikult jagu islandi samblikuga – väga hirmus, aga ka tõhus.

Aga köhast pidin ma jagu saama, sest Kõrreke oli mulle W kontrolletenduse pileti toonud! See oli sedasorti etendus, mis mulle meeldis. Ajalugu käsitleti loovalt ja mitte ülearu üksüheselt, oli nalja ja tõeliseid härdushetki. Suurejooneline lugu, mille sees oli mitmeid väikesi lugusid.

Argiõhtute naelaks on meil siin olnud kass Kuki kõrvade puhastamine ja tohterdamine. Ema, kuidas vanasti kassidel lesti raviti?

Eks ma siis selgitasin, et päris vanasti ei osatud inimestelgi alati parasiite ravida, loomadel ammugi mitte.

Kukikene talus oma hirmsat saatust väärika rahuga – kuigi minust kui protseduuri pealäbiviijast hoiab nüüd targu pisut eemale.

Teistkordse ussirohutableti sain ise kassidele suhu (ja vähemalt minu nähes seda välja ei sülitatud). Järgmisel nädalal siis hambakivi eemaldus narkoosi all. Maksab terve varanduse ja lisaks pidin ühe tööpäeva alguse ümber korraldama. Eks ta ole – ikka ju võhikuna usud, kui loomaarst ütleb, et näete, ige juba veritseb ning protseduur on tingimata vajalik. (Jah, kindlasti oli sel ajalooliselt vanasti-kassil lisaks parasiitidele ka hambakivi.)

Muidu – palju on sellist igapäevast väikest sagimist ja sehkendamist, mis laiemas plaanis ei oma suuremat tähendust, kuid kitsamas suudab mu päevad täis sisustada. Positiivse poole pealt olen saanud nädala keskel oma tütrekesega kokku – käisime koos lõunat söömas ja nii. Veel sain ühelt raamatuoksjonilt (tulu ikka kasside hüvanguks!) endale Saja-aastase. Kes teab, ehk võtangi veelkord lugemiseks ette.

Ma ei ole kindlasti mingi superkokk, veel vähem superema, aga nädalavahetusel olen ikka tahtnud koos lastega lõunat süüa. Nüüd olen aru saanud, et see võib tähendada ka koos lapsega lõunat süüa. Suurel Vennal on lisaks pruudile ka kooli juubel, Kõrreke, kes algul pidi tulema, mõtles ümber ning nii valmistasingi kolme juustu pastat kahele, kellest üks, nimesid nimetamata, tõmbas nina vingu peterselli ja sinepiseemnete peale, aga sõi. (Nina vingutõmbamise peale sai Suurelt Vennalt messingeris pahandada!)

Mis seal ikka. Kõrreke, kes loeb parasjagu uurimistöö jaoks (kurikuulsalt kehva iseloomuga) vanavanaema päevikuid, leidis sealt ühe soovituse, mille tohter talle (ilmselt siis millalgi kolmekümnendatel) oli andnud: iga naine peaks umbes viie aasta järel sünnitama, et ta oma meest ja kaasinimesi vähem tüütaks.

Aga üldiselt on täna vanaisa Aare sünniaastapäev, mis tähendab küünalt ja tundub, et ka marmorkeeksi (juubelipidulised pidid täna otse teatrilavalt siia tulema.)

 

 

Küpses eas kassidega proua märkmeraamatust

Nõndaks. Olen terve mööduva nädala igal argipäeval kaalunud: kas võtta tervisepäev või minna tööle. Ning jõudnud järeldusele, et esimese variandi korraldamine oleks märksa energiatnõudvam kui haigena tööleminek. Väikevend jäi samuti tõbiseks, tema oli küll kodus.

Sest jah, seitsmendas klassis ju veel ometi võib tunda haigeolemisest pisut süngevõitu rõõmu ning jääda hommikul tööle tõttavast emast koju, rüübates teed ning lugedes Harry Potterit (Väikevenna lemmikosa on teine, sest et Dobby).

Ma ise, kui mu haiguse huvitavad sümptomid ka peale nädalat ei taandunud, tegin seda, mida inimesed ikka teevad. Esmalt guugeldasin ning siis helistasin perearstile. Nüüd võtan teist päeva rohtu. Härraga olen proovinud ka oma haigusest rääkida, aga tema taandab kõik mu mured ühte põhjusesse: oleksid pidanud lapsena sporti tegema. (Kahtlemata oleks pidanud, aga hetkel on sellega pisut keeruline midagi ette võtta.) Mamma, keda kõik tervise küsimused alati väga huvitavad, võttis aga kõik kokku sõnadega: küllap sa ikka trenni tehes külmetasid ja sellepärast haigeks jäid. (Tema on alati sporti tervisele ohtlikuks pidanud.)

Selline mitte enam esimeses nooruses inimese blogi, millest sa ikka muust kirjutad, kui oma tervisest. Iga päev toob midagi uut ja huvitavat.

Ka kassidega käisin arsti juures. Suur Vend ütles, et tema arvates on Kukil ussid, peaks minema. Neljapäeva õhtul, kui oli aeg kassid puuridesse panna ja tohtrihärra juurde viia, ei olnud kodus ühtki last peale tõbise Väikevenna ning ka kasse oli napilt. Nurruke sai küll hirmsa kräunumise saatel puuri pistetud, aga rohkem kadunud looma kui meie Kuki oli võimatu tol hetkel leida. Noh, teda oligi võimatu leida ning nii läksin loomaarsti juurde üheainsa kaeblikult kräunuva kassiga. Nii kui olime kohale jõudnud, helistas Väikevend ning teatas, et Kuki ilmus välja kohe, kui hädaoht oli möödunud. Nurrukene kaalus kolm kilo, sai ussirohtu ja pakikese kiudaineterohket eritoitu ning aja hambakivi eemaldamiseks. Viisin Nurru koju ning saime siiski ka Kuki puuri pandud. Õnneks on loomaarst päris lähedal, nii et ei jäänud ka Kuki tehnoülevaatus sooritamata. See kass ei lõppegi ära, ütles tohtrihärra, kui Kukit puurist välja võtsime. Kukit oli 5,9 kilo. Loomaarsti arvates on seda palju. Nojah, aga kuidas seda toitumist piirata, kui teine kass on meil selline pisut anorektilisevõitu? Ka loomaarstil ei tulnud paremat mõtet, kui et me peaksime ära kolima – nii et saaks kasside toidunõud eraldi panna. Ka Kuki sai ussirohtu, lisaks veel kõrvarohtu. Ning aja hambakivi eemaldamiseks. Maksma läks see kõik omajagu ning hambakivi läheb veel nii kahekskümmend kassi kohta. (Küpses eas proua võib ju kurta, et kõik on tänapäeval nii kalliks läinud?)

Ei ole ju liiga paks?

Sõbranna rääkis, et oli näinud mind unes lõunamaareisil heledat verd valges ülikonnas mehega. Meenus Notke Surmatants. Jah, eks minu eas peab kõigele mõtlema.

Tundelised nuusked

Minu jaoks on november alati selline masendusttektav kuu, nii et haigeksjäämise üle ei maksa imestada. Vähemalt on, millest Mammaga rääkida. Haigusküsimused on alati tema lemmikud. Lisaks olid jutuks ka kasside käpakäik ning  Taevatrepp (mis ka Mammale väga meeldis). Vestlus  lõppes palvega tuua talle poest sepikut ja suhkruasendajat. Nojah, õnneks käis härra hommikul siinse majapidamise huvides poes ära, ostes Suurele Vennale uue radiaatori, Väikevennale korvpalli, mulle gripitee ja kanasupimaterjali. Viimane oli Väikevenna jaoks, kes suppe ei armasta, suur pettumus. Teised siiski sõid.

Mis veel? Olen lugenud läbi Sinise sarvedega looma. Väga haarav! Unisevõitu algus – meenutas oma fantaasimängulisuses pisut autori lastejutte – ning siis, kui lugu su ühel hetkel intensiivselt endasse haaras, ei saanudki enam aru, millega tegu. Mõjus kuidagi palavikuliselt ja lõpp oli küll  ei-saa-käest-panna- stiilis.

Olen lugenud ka mitmeid Skandinaavia krimkasid. Midagi erilist pole kätte juhtunud, kuigi olen sattunud mõningatele päris huvipakkuvatele detailidele. Noh, näiteks üks Norra krimka, kus tegevus toimub aastal 2007 ning jõuab korraks ka Lätti. Ning leidsin sealt sõna-sõnalt kirjas olevat Suvevaheaeg algas juba maikuus, et lapsed saaksid põllutööl abiks olla. (No tõesti, tänan väga selle eest, et tegu oli Lätiga, kuigi sama tõenäoliselt oleks see võinud ilmselt ka Eesti olla.)

Samuti olen lõpule jõudnud Hjorthi/Rosenfeldti Bergamani-sarjaga. Kuna sarja keskmes on ikkagi uurijate endi lood, siis teeb kaasaelamise raskeks asjaolu, et õigupoolest pole sealt ühtegi sümpaatset detektiivi. Poirot’ ja Wolfe’iga kasvanuna ei suuda ma tõesti kaasaegsete detektiividega, kes mõjuvad otsekui F-diagnooside entsüklopeedia, harjuda. Sari ise oli nii ja naa, ideed olid kohati ka teravmeelsed. Näiteks eelviimase osa mõrtsukas, kes on võtnud sihikule kaasaegsed suunamudijad, võitlemaks leviva labasuse ja mõttelagedusega.

Aga muidu – sügisene koolivaheaeg sai juba nädal tagasi läbi. Väikevend on läinud Lätti võistlustele ning sealt tagasi tulnud. Oleme veetnud tütrega päevakese Pühajärvel spaatades. Olen osalenud halloweeni-teemalisel klassiõhtul. November on alanud. Härra on olnud tavatult pikal – tervelt neli päeva! – kodumaavisiidil ning asunud tagasiteele. Tütar ja ta peika on käinud pidulikul veini- ja pannkoogiõhtul. Oleme kuulnud põrutavaid uudiseid. Mina olen jäänud haigeks.

Ongi kõik.