Kohanemine ja väsimine

Mõnes mõttes tundub, et me oleme harjunud. Kui ühel õhtul möödunudnädalasel õhtul ütlesin poistele, et õde on tulemas, küsis vanem neist: Noh, kas jälle mõni kontsert või etendus?

Ei olnud, kontsert oli alles paari päeva pärast. Sedakorda oli kultuurilis-ajalooline loeng.

Päevad algavad varakult, mul on alati nii olnud, et valgel ajal ärkangi varem. Võimlemine või ujumine, viimasega alustasin märtsi viimasel õhtul. See oli ka viimane õhtuujumine. Sest ma saan aru küll, et jõe äärde karget kevadist õhtut veetma tulnud kodanikud ei vaadanud mitte mind, vaid hullu, kes märtsis ujub, aga kuidagi ebamugav oli sellegipoolest. Järgnevalt olen käinud hommikuti. Eile oli liiv osaliselt jääs, kuid linnud vidistasid laulda, kalamehed (nemad millegipärast ei häiri), olid kohad sisse võtnud ja valgus oli nagu kevadhommikuti ikka. Ainult parte ja näitleja HK-d polnud veel kohal.

Siis on tööpäevad. Pikal vahetunnil käin jalutamas, kui võimalik. Kahel päeval nädalas lähen töö juurde, ülejäänud päevadel toimetan kodus. Teen süüa, koosolekupäevadel käib juunior pizza järel. Üks nädal ei olnud koosolekut ja rütm läks kaotsi. Kesknädalal on õhtuti jooga (läbi veebi muidugi). Aga tööde parandamine, tagasisidesidestamine ja kõik muu võtab aega pea magamaminekuni välja.

Kui jaksan, loen veel raamatut. Krossi kirjade juurest jõudsin sujuvalt Kaaseteelisteni, mida olen ju varemgi lugenud, olen jõudnud stagnatsioonini. Ei, mitte et nõukogudeaegsed olmemured ja väliseestlaste kohati umbusklik suhtumine oleksid midagi otseselt igavat, aga antud ajas ja kohas ei teki suuremat haakumist.

Ühtegi head krimisarjagi pole, mida vaadata. No olgu, Midsomerit võib ju, ja Poirot’d ka, kuid need on ju nähtud kordi. Praegune reedeõhtune Ääremaa – jah, Walesis on kaunis loodus ja kõmri keel on võluv mis võluv, aga… No vähemalt Barnaby ja Poirot ei olnud ravimsõltuvuses, ei maganud oma kahtlusalustega ega omanud üldse mingil moel puntrassejooksnud isiklikku elu. Ilmselt pole tasakaalukad isiksused parasjagu moes.

Hoiukoduline Artur liikus edasi, loodetavasti oma päriskoju. Meil läks kahe kassiga keeruliseks. Aga uues kohas saab ta olla tõeline boss ja äss, ja see peaks talle sobima. Nüüd on meil ainult Nurruke. Väikevend arvab, et temaga tuleks arsti juurde minna.

Muud polegi. Väsimus on küll. Millest, täielik müstika. Ei teegi nagu midagi ja otseselt pole ju kurta millegi üle.

Distantselu tavaline

Hommikul magan äratuskellani välja. Mis on ju hästi. Sest öiseid potentsiaalseid segajaid on

a)hoiukoduline Artur, kes võib ronida lillepotti ja kukkuda koos sellega postamendilt alla, näuguda või ka lihtsalt mängida;

b)piiksuma hakkav külmakapp;

c)uni läheb lihtsalt ära.

Öö oli seega rahulik. Kassid toita. Seejuures valvata, et Artur laseks Nurrul rahus süüa.* (Katsu sa ise süüa, kui keegi kräunub kõrva ääres!) Hommikusöök, täna näiteks soojad juustusepikud. Väikevennale piparmünditee meega, mulle kohv.

Siis tunnid. Seejuures on ilmselge, et kinnised uksed ei meeldi kassidele. Ühe või teise ukse taga on alati keegi kräunumas. (Mis mõttes nad panevad uksed kinni?!)

Pika vahetunni ajal jalutan pakiautomaadini, et tuua ära saadetis kasside tuluoksjonilt. (Olin vahepeal juba unustanud tehtud pakkumise, üks ese – käsitööseep – oli meeles, aga teine oli meeldiv üllatus. Kas tõesti? Aga tegelikult on muidugi aus värk ja kasside heaks pole ju inimesel ometi millekski kahju!)

Teisipäeval on meil koosolekutepäev ning on kujunenud, et saadan siis peale tundide lõppu Väikevenna pizzat tooma, kodu lähedal poes on vastav müügilett täiesti olemas. Koju oli jõudnud ka Suur Vend, nii et ka tema sai oma pepperoni. Kõige suurem üllatus oli aga see, et olin nooremal pojal palunud tuua poest ka torusiili ning pannud talle selleks ka kilekoti seljakotti (et olmekeemia toiduga kokku ei puutuks) – ja kui mu koosolek lõppes, leidsin lisaks oma pizzale tõesti esikust ka kenasti kileotti pakendatud pudeli. Olin meeldivalt üllatunud, et see meeles püsis.

Õhtul käisin veel ujumas ning ka kahekümneminutilises individuaaltrennis. Seal palusin, et me teeksime joogat. Need olid imetoredad kakskümmned minutit, millest ma nautisin viimast kui ühte. Homme saab veel ujuma, siis on klubi kinni ka. Nuriseda pole muidugi midagi, olud ja ajad on sellised.

Õhtul teed keetes, võileibu tehes ja iginäljast Arturit toites helistasin Mammale. Ta kirjeldas, kuidas ta kass Sabaga jalutamas käis ja kujutluspilt oli igati tujutõstev. Mamma oskus pisikestest asjadest rõõmu leida tuleb välja selgemalt kui kunagi varem.

Õhtused uudised. Olen vahepeal toonud Nurru toidukausi ülakorrusele, et ta rahus süüa saaks – see tuleb alla tagasi viia (ja pole kahtlustki, kes sealt viimased riismed konsumeerib.) Kavatsen veel lugeda.

Krossi kirjad on tõeline odüsseia, väga huvitav (ja õnneks väga mahukas), olen umbes poole peal. Olen muidugi sündmuste käigust üldjoontes varasemaltki lugenud, aga kirjad on selline ühtaegu argine ja aus pilt, mis olud tegelikult neljakümnendatel ja viiekümnendate algul valitsesid ja kuidas inimesed nende olude pillutada olid. Ja ometi sai jääda väärikaks ja vaimselt vabaks, see on ikka imekspandav.

Laual on vaas tulpidega – eilne naistepäevaüllatus poistelt. Panin juurde vaskmündi, nagu soovitati, et tulbid hästi püsiksid. Muus mõttes on kevad ühtaegu kaugel ja lähedal. Valgus ja pikenevad päevad ning lumi ja libedad tänavad ühekorrga.

Aasta on möödas, ja me ei ole vist õppinud viirusega elama. Või kuidas võtta. Mamma saab nädala lõpus teise vaktsiinisüsti ning ta lubas uurida, millal ma talle külla võin minna.

*Kusjuures veel hullem, kui keegi kräunub su kõrva ääres ja piidleb sind üksisilmi, kui sa parasjagu sööd, on ilmselt uudishimu seedimise viimase otsa puhul. Ka siis on Arturil komme Nurru üksisilmi jõllitada. Ausalt öeldes on edukaks soorituseks vaja Artur minema ajada ning teha seda seejuures nii, et Nurr omakorda paigale jääks. (Kas see ongi siis nüüd kakablogi?)

Kas sul on mingi vitamiinipuudus või?

Kui lühikeseks ma tuka lõikan? küsis juuksur täna.

Jäin mõttesse.

Oleneb, kas kuu-pooleteise pärast olete avatud…

Nõnda. Koroonahaigete päevased arvud püstitavad rekordeid, avalik elu sulgub ja õhk on taas kevadine. Nagu möödunud aastal, ehkki toonased numbrid tunduksid praegu kui ilus unenägu. Ja nagu ikka, on isiklik ja ühiskondlik pidevas võidujooksus.

Võrdlemisi sündmustevaene koolivaheaeg on otsa saamas.

Vabariigi aastapäev oli. Tegin hommikul kiluvõileibu. Lõunaks tuli tütar kaasaga. Tegin koguni kaks pearooga, viimase aja suure hiti aeglase veise ja kukeseenekastme. Pärast oli pikk pealeõuna veini, lauamängu (kusjuures igati päevakohase mänguga!) ja vestlustega. Erakordselt armas. Selgus, et senises koduses õppe- ja kasvatustöös on jäänud täiesti unarusse esmaabi veiniplekkide teemal. (Kohe soola peale!)

Teine päev tegin karjuse pirukat. (Vaatan siin aeg-ajalt Isa Brown’i, seal nad muudkui joovad teed ja söövad karjuse pirukat.*) Arvamused inglise köögi (või minu interpretatsiooni) kohta lahknesid. (Kuigi lõpuks leidis ka Väikevend armulikult, et kui ma juustu peale paneksin, võiksin ka teinekord teha.)

Tütrega käisime paar päeva hiljem ka viltuses majas Pääsukest vaatamas. Minul oli see küll juba teine kord, aga ikka on vaatamine puhas rõõm. Pärast käisime jaapani toitu söömas.

Veel käisin ühel poolavalikul raamatuesitlusel, kust sain oma Krantsid kätte. Pea tuhat lehekülge garanteeritud elamusi, Kross ju!

Olen teinud tööasju (vähem kui plaanitud) ning käinud enamusel päevadest ka ujumas. Spordiklubi bassein on veel lahti.

Magan halvasti, olen väsinud, kuid loen palju. Heinsaar, siis nüüd muidugi Krantsid ja ROK-s soovitatud Lihunikukunsti lugu. Viimane teeb ütlemata tänulikuks meditsiini ja teaduse arengu eest. Et meil ei ole operatsioone, mille suremus on 300% (lisaks patsiendile ka assistent ja pealtvaataja), et operatsioonide puhul ei pea tugevad mehed opereeritavat kinni hoidma (ja põgenejad seejuures püütakse ning fikseeritakse uuesti!), et teatakse, millest haigused tulevad ja osatakse neid ravida ja ennetada. Ei mäletagi, millal viimati silmad lugemisest valutasid. Härra soovitas C-vitamiini. Loodetavasti aitab (no mitte rohke lugemise, aga väsimuse vastu ehk ikka. Lugemine jääb nagunii vähemaks, kui tunnid algavad.)

Hoiukoduline Artur hoiab siiski rutiini langemast. Mõni päev käitub ta igati etiketikohaselt, näiteks tähistas temagi vabariigi aastapäeva kilu ja munaga (leib jäi temast siiski lauale, sellest ta millegipärast ei hoolinud). Teinekord jälle üllatab, täna oli näiteks leidnud, et hiina roosi potis on head mulda, mida annab laiali kaapida. Täna käis fotograaf ja tegi temast ilupildid. Loodame talle head kodu. Kass Nurr hoiab tast parema meelega eemale.

Järgmisel nädalal on juba märts. Elu kulgeb jälle kardetavasti suures osas arvuti taga. Oh, et iga inimene oma väikesedki rõõmud igast päevast ikka leiaks! Purgi vitamiine ostsin ikka ka.

*Jäin siinkohal mõttesse. Ma ise kirjutaks selle kokku, sest on ju uus mõiste, aga kõik kirjutavad lahku. Eks ma siis ka.

Nagu vanad kingad

Samuti kui jaanuar, algas ka veebruar kümnepäevase eneseisolatsiooniga. See tähendas distantstööd, veebitrenne, regulaarset söögitegu, hilisõhtusi jalutuskäike. (Need on lubatud, küsisin ekstra järele – kui käid üksinda ja rahva sekka ei lähe.) Olen tutvunud kahe eneseisolatsiooni jooksul kohapealsete kojutoomisteenust pakkuvate toidupoodidega. Lõpetasime isolatsiooni koos Väikevennaga, andes vormikohase negatiivse testi.

Peale mida tundsin selgelt seda pääsu-tagant-valla-tunnet. Mille vastu muidugi tervikpilti vaadates tuleks võidelda ja end talitseda. Aga kui isiklikust vaatenurgast läheneda, tähendas see rõõmustavat võimalust minna kontserdile, kinno, teatrisse, raamatupoodi, kohvikusse ja trenni. Ja ma olen kõiki neid võimalusi ka kasutanud, sest ma loomulikult lähenen isiklikust vaatenurgast. Ma kannan maski, hoian distantsi ja teen kõike muud. Teades seejuures suurepäraselt, et veel mõistlikum oleks teha mitte midagi ja olla kodus.

Mamma juurde tema 80 sünnipäeval siiski minna ei julgenud – rohkem, kui anda üle ukse üle pott kolme lilla hüatsindiga ja kingitus (ooperipilet ja Laatsi essekogumik – mõlemad vastavalt Mamma soovile). Hüatsint, nagu täna telefonitsi teada sain, õitsevat ja lõhnavat mis hirmus. Mamma ise tundub rahulik. Õnnitlusi võttis vastu peamiselt telefoni teel, vahepeal väsis ära ja pani telefoni järgmise päevani kotti.

Esmaspäeval sain esimese vaktsiinidoosi. Kõrvaltoimetena olen täheldanud rõõmu ja kergendust.

Veebruar on külm, lumi krudiseb, kui väljas jalutamas käia. Täna hommikul oli alla kahekümne kraadi külma. Minu väike must on käitunud seni eeskujulikult ning hoolimata külmast ning tegutsemispausidest kenasti hommikuti käima läinud.

Üks koolipäev veel enne vaheaega. Panen viimasele suuri lootusi tööasjadega järjele jõudmise osas. On küll paar koosolekut, aga kui ma süstemaatiliselt ette võtan, peaksin kõigega valmis jõudma küll.

Heinsaare-filmi vaatasin siin küll ükspäev eeskujulikult kodusest arvutist. See oli ses mõttes kulukas üritus, et lõppes eespoolmainitud raamatupoekülastusega.

siinpool ust

paar vanu kingi

kütmata tuba

maksmata arved

igitalvine väsimus

sealpool ust

varasuvine maantee

teeservas õitsemas

härghein ja naat

ülal taevas

paar heledat pilve

Kas pole suurepärane? Kuigi tehniliselt võttes pole tuba kütmata ega arved maksmata, on ometigi meeleolu täpselt SEE. (Paari vanu kingi võin küll omaks võtta.)

Homme hommikul siis tööle ja õhtul on trenn. Veel saab.

Aastavahetuse lugemised. Täiega roknroll

Nazarova indie-värk.

Raamatu leidsin juhuslikult raamatukogust. Kiriromaan, kuigi kaasaegselt, läbi sotsiaalmeedia sõnumite. Ma ei teagi tegelikult, mis asi see nüüd oli. Noore inimese inimesekssaamise lugu, groupienduse anatoomia, indiebändide loend, krimka. Omamoodi armas, Venemaad ja Inglist (millest mõlemast ju ma vähemalt kujutan ette, et võiks mingit aimu olla) kokku miksides. Aga kõigega tekkisid mul omad agad. Ilmselt nii kolmkümmend aastat tagasi oleksin sedalaadi raamatut innukamalt lugenud. Sellegipoolest oli omal moel mõjuv, kuigi nii sadakond lehekülge lühemana oleks olnud intensiivsem. Muusikat kuulasin huviga kõrvale, mõned lood olid tuttavad, mõned mitte. Suuri muusikalisi avastusi siiski polnud. Iga ilmselt selline, ja Beethoveni maratonkuulamise vahele ongi ilmselt raske midagi intrigeerivat leida. Ilusad ja huvitavad (ja alati mitte kõige kainemad ja viisakamad) noored bändipoisid – väga ägedad, aga kolmkümmend aastat tagasi.

Aga huvitav lugemine oli tõesti! Ja mis meeldis – kompositsioonitunnetus ja kontrapunkt oli paigas. Noortekana – seda peaks sihtgrupp hindama. Kunagi, kui mu juuniorlaps jutustas mulle ühest loetud kohustusliku kirjanduse raamatust, nentisin, et sealsed juhtumid on üsna ebameeldivad. Sina vist eelistaksid, et roosa poni läks vikerkaarele jalutama, ironiseeris mu poeg. Roosat poni selles raamatus ei ole. Ja ma loodan, et Nika leidis lisaks oma vastustele ka rahu.

Jonevsi metal. See ei tulnud juhuslikult, esmalt käisin suvel Jelgavas, seejärel vaatasin filmi (https://www.youtube.com/watch?v=KXvUooUM-Sc) ning siis panin end raamatujärjekorda. See oli nostaligiline ja mõningaid äratundmishetkigi tekitav lugemine. Ka Jonevs pildus muusikalisi soovitusi, mida ma tegelikult peale paari üritust loobusin kuulamast. Aga mida ma kunagi olen kuulanud ja mis oli nauditavalt mitte-meinstriim. Muusika oli muidugi ettekääne, eks ole. See aeg, need kohad, tänu filmile visualiseeruvad ühtviisi lagunevad paneelmajad ja barokk, postsovieti vaene argipäev ja vaimne vabadus. Ma ei tea, kas ma tahan seda aega tagasi (vist pigem mitte) – kuid see oli raamatukujuliselt siiski võluv lugemine. Hoolimata sellest, et ka see suurekssaamine käis läbi purjujoomiste, kontsertide, vaenulike kampade ja igasugu karvaste ja suleliste abil, oli kõik omamoodi turvaline. Alati sai koju tagasi (kuigi mõnikord ringiga), kuigi maailma parim metal-bänd jäi siiski loomata. Aga jälle ei mingit roosat poni, see on selge. Kuid see-eest oli küllaga vaimukusi ja tabavaid võrdlusi, nii muuseas pillatud Platonit ja Nasreddini.

Beethoveni roknroll. Nojah, kuna ma siin viimastel kuudel nõnda palju LvB muusikat kuulasin, otsisin raamatukogust ka lugemist. Oligi kaks raamatut, üks ilmunud 1957 ja teine 1970. Võtsin kohe mõlemad ning lugesin kohe läbi ka. Ka see lugemine käis väga rohke muusikakuulamise saatel, Alšvangi ülipõhjalikus teoses oli rohkesti noodinäiteid, millest ma muidugi midagi aru ei saanud, aga õnneks on olemas youtube. Nii ma siis lugesin ja kuulasin. (Ning kuna ma olin aasta algul ka eneseisolatsioonis, soovitabki antud kanal mulle ilmselt veel mõnda aega vaheldumisi Beethovenit ja zumbat!)

Päris huvitav oli lugeda teada-tuntud elulugu väga kindla ideoloogia soustis. Natuke tuli tuttav ette ka, kuna ma olin ka lapsena innukas lugeja, kuid ilmselt polnud tookord see ideoloogia minu jaoks nii selgepiiriliselt tunnetatav. Noh, see asjaolu, et lugeja sai teada, mis oli Lenini lemmikteos, oli raamatu ilmumisaega silmas pidades muidugi loogiline. (Spoiler: Lenin hindas Kuupaistesonaati.)

Aga see, kuidas kogu maailm jagati heaks ja halvaks, inimesed vastavalt progressiivseteks ja tagurlikeks, üldse see hinnangutega lajatamine – tahaks väga, et see oleks rohkem sellistesse paksudesse pruunis köites raamatutesse jäänudki. (Kuid tundub hoopis, et praegune aeg on sellele veel oma vindi peale keeranud.) Hinnang on alati kohustuslik, noh, näiteks kui on öeldud, et LvB hindas kõrgelt Mozarti muusikat, tuleb kohe juurde lisada, et frivoolsevõitu ooperisüžeesid pani ta muidugi pahaks. Mõnikord mõjuvad need hinnangud ilmselt tahtmatult muigamapanevalt, nt 70. aastatel valitses kuurvürstkonda kergemeelne rauk Max Friedrich. (Märkusena: mõeldud on muidugi 18. sajandi seitsmekümnendaid.)

Raamatu lugemine paralleelselt muusika kuulamisega mõjub muidugi rikastavalt. Eks neid keerulise iseloomuga geeniusi ongi parem distantsilt – nii paarisaja-aastase aja tagant – vaadata. Aga pean tunnistama, et kõigele lisaks suutis see paras eluloo-tellis tekitada minus ka huvi Saksa kultuuriruumi suhtes.

Rolland’i lühike ja pigem ilukirjandusliku raamatukese peamine väärtus oli minu jaoks lõpus ära toodud helilooja kirjad. Need olid täis dramaatikat, raha- ja tervisemuresid, noorusmälestusi ja sõpruskinnitusi.

Lihtsalt sedasorti lugemine ja kuulamine siis.

Mis oli hästi?

Mida ma sel aastal tegin? Suure osa ajast istusin ausalt öeldes sellesama kirjutuslaua taga, kus praegugi.

Vahepeal tundus, et ei tahagi midagi kokku võtta, sest nii kehva aastat varasemast ei mäletagi ja mis sest negatiivsusest ikka kerida. Kusjuures, meil keegi ei põdenud isegi koroonat. Aga mis oli hästi?

Lisaks sellele mittepõdemisele – oli aega raamatuid lugeda, süüa teha, looduses käia.

Tegelikult aasta alguses oli suhteliselt ebatavaline asjaolu, et ma otsustasin pidada üle aastate oma sünnipäeva. Viisin sünnipäevalised Elektriteatrisse Teofrastust (kui kellelgi nägemata, siis palun väga, siin ta on: https://etv2.err.ee/1203262/teofrastus) vaatama ning seejärel käisime söömas Umb Rohus. Kinoseanss, nagu selgus, jäi paljudele pikaks ajaks viimaseks ning restoran läks pankrotti. Nii et pidu enne katku, võiks öelda!

Mis sai edasi?

Mu suuremad lapsed omandasid keskhariduse. Haridustee jätkub. Kõige tähtsam on leida midagi, mida sa päriselt ka tahad teha. Eks hetkel ongi aeg sellele mõelda ja aeg ka ümber mõelda. Hirmus oleks tegeleda terve elu millegagi, mis sind ei huvita või mida sa ei suuda enda jaoks mõtestada.

Mu tütar abiellus ja neil õnnestus oma pulmapidugi juuli lõpus, kahe koroonalaine vahel, ära pidada. Tal on väga tore kaasa ning lisaks pakuvad nad hoiukodu juba teisele kõutsihärrale. (Filipile järgnes Gilbert.) Samuti saab tütre õnnestumiste hulka kanda uurimistöö oma dramaatilisest vanavanaemast, tänu millele saime kutse koguni presidendi juurde.

Väikevend on juba valmis teinud oma loovtöö (pannud kokku arvuti) ning loovutas suuremeelselt oma vana, aga vägagi korraliku läpaka mulle. Lisaks sai Väikevend aasta lõpus ehk mõnevõrra üllatuslikultki heade ja väga heade tulemustega tunnistuse. (Eriti meeldisid talle tänavu alanud keemia ja füüsika.) Ja kui su neljateistaastane teatab, et läheb mõnede klassikaaslastega nädalavahetusel matkarajale, siis on põhjust olla tänulik. Matkaradadele ja sõpradele ja oma lapsele, kes on nii toredad sõbrad osanud valida. (Seegi üritus oli osa ühe klassiõe loovtööst, nii et lisaks on põhjust olla tänulik ka loovtöödele kui sellistele.)

Reisimisega oli tänavu kehvasti mis kehvasti, aga see oli nii kõigil. Ses mõttes oli tore, et käisime Suure Venna ja ta pruudiga ära Ahvenamaal. See on üks kõige erilisema loodusega kohti ning mu reisikaaslased olid suurepärased. Siis veel väike Läti losside trett, kuhu ma läksin päris üksi, aga kus oli ometi päris tore (ning tegelikult kohtasin seal ka päris ammust tuttavat), ning pärast suvitasime veel Väikevennaga mõned päevad Pärnuski.

Tallinnas jõudsin ära näha Vabbe ja Tartus Pääsukese. Need olid väga hingekosutavad, Pääsukest peaks nüüd veel vaatamas käima, kuniks see võimalik on. Minu jaoks olid eriti kõnetavad maalid seitsmekümnendatest – mõni pilt tõi väga elavaid lõhna- ja värvimälestusi, mille olemasolust ise teadlikki polnud – jah, just sellised olid õhk ja inimesed, kui ma olin väike.

Kontserte oli muidugi vähem kui tavaliselt, kuid sellegipoolest võtsin Beethoveni aastat väga tõsiselt. Ehk otse kontserdisaalis kuulatutest oligi kõige toredam Randalu-Singi sonaatide õhtu, kus me mõlemad Mammaga mask peas istusime ja viimast kui takti nautisime. Lisaks oli tore, et õnnestus kuulata nii veebi vahendusel kui ka päriselt oma tütrekest mängimas. Veebi vahendusel kuulasin-vaatasin üldse muusikat (ilmselt polnud tänavune kodune vaikusetarve nii suur, kui varasemalt), peamiselt Beethovenit. Oli rohkesti jututeemasid Mammaga, nii mõnigi kord venis Beethoveni-jutt pea tunnipikkuseks. Siia lõpetuseks sobib sõbranna eile räägitud anekdoot.

Kuidas teha vahet Bachil ja Beethovenil?

Bach on inimene ja Beethoven koer!

Olen lugenud gr-i andmetel tänavu üle 20 raamatu, kusjuures ilmselt mõni kiiresti loetud ja mitte kuigi sügava mulje jätnud krimka võis ka kirja panemata jääda. Tuleb tunnistada, et ma tegelikult pole praegu kuigi kiire lugeja, nooremana, koolieas, oli päev ja raamat ikka suhteliselt tavaline. (Ja kahekümne raamatu ringis aasta jooksul lugeda – no kas nii vähe üldse on võimalik?) Tervelt seitset olen hinnanud maksimaalselt, viie tärni vääriliseks. Suhteliselt kõrged hinnangud on ilmselt ka tingitud asjaolust, et jätan südamerahuga mittekõnetavad raamatud pooleli. (Selle kunsti olen alles aastate jooksul omandanud.)

Mõnest lugemismuljest olen jupiti kirjutanud ka, aga oma nimekirjale ja käesolevale aastale mõeldes tundus eriti kõnekas vana rokikorüfee rongiraamat, mis sattus mu lugemislauale suhteliselt juhuslikult (tegin ühel kasside tuluoksjonil pakkumise, unustasin selle ära, ja sain mõni aeg hiljem teate, et olen selle oksjoni ka võitnud). Ega midagi, saatuse vastu ei saa, ja raamat, millest ma mitte midagi ei lootnud, osutus suurepäraseks. Patti kirjutab oma lemmikkohvikust, oma abikaasast ja nende armastusloost ja mehe surmast, oma reisidest, oma kassidest, oma kadunud mantlist, ja teeb seda nii, et lugedes on raske käest äragi panna.

“Mina hakkan kirjutama,” ütlesin talle. “Mida sina teed?”

“Ma hakkan mõtlema,” vastas ta.

“Noh, mõtlemine on üsna sama nagu kirjutamine.

“Jah,” ütles ta, “ainult et peas.”

Ta oli saamas nelja-aastaseks ning ma imetlesin tema tähelepanekut. Mina kirjutasin, Jackson mõtiskles ja Fred lendas, ning me kõik olime keskendumise vereringe kaudu mingitmoodi seotud. Meil oli õnnelik päev ja kui päike hakkas madalamale vajuma, korjasin meie asjad koos paari sulega kokku ja Jack jooksis ees, oodates juba isa naasmist.

Nii lihtne ja nii ilus, et klomp tuleb seda lugedes. Puhas poeesia! Mida õnneks jagus ja mis õnneks (tänu kassidele!) on mul ka koduses riiulis olemas.

Mis veel? On olnud kargeid hommikuid aprillist oktoobrini, mis algavad suplusega Emajões. Olen üldse palju liikunud, see on lihtsalt vaimse tervise mõttes hädatarvilik. On olnud palju hetki kevadises, suvises ja sügiseses metsas ning veel selle kuu algul käisin klassiga detsembrikuises rabas. Nii et aasta kokkuvõttes on tähelepanuväärne ka asjaolu, et hoolimata oma Tiina kommide ja tumeda šokolaadi lembusest kaalun ma aasta lõpus mõne kilo vähem kui aasta alguses. (No igas mõttes ebatavaline aasta!)

Nojah.

Et lastel oleks hästi. Et lähedaste tervis oleks korras. Et oleks aega lugeda ja mõelda. Et lapsed saaksid koolis käia. Et vaktsineerimine jõuaks viirusest ette. Et kõik saaksid teha seda, mis neile hingelähedane – kes käia kirikus, kes spordiklubis ja kes kontserdil ja et selle pärast ei kraageldaks ega öeldaks halvasti. Et üldse ei öeldaks halvasti. Et oleks oidu tänavusest aastast head asjad kaasa võtta ning halbu mitte liiga sageli meenutada.

Head aastalõppu ja ilusat uut!

Teistmoodi jõulud

Alguses ei pidanud midagi teistmoodi olema. Aga kuna Mamma on haritud daam, kes võtab alati spetsialistide teaduspõhiseid soovitusi kuulda, ja need manitsesid jõulu lähiringis tähistama, siis ikkagi teatas Mamma, et tema tänavu külalisi ei kutsu. Aga hane ja kapsa teeb valmis.

Et säästa Mammat ühistranspordist ja muust sellisest, sõidutasin ta ise turule. Pakkusin ka poodiminekut, kuid Mamma väitis, et tal on kõik olemas. No nii, ja keda ma nägin järgmisel päeval kesklinnas kaubamajas? Mammat! Tal oli kummilint terapeudi juurde jäänud ja siis leidnud ikkagi, et käib poes ka ära. Nojah, vähemalt suutsin teda veenda mitte minema eluga riskides meile jõulukinke hankima. (Lapsed siiski said kommi ja raha, neid saab ehk eluga riskimata.)

Jõuluhommikul käisime koos surnuaial. Mamma ostis pärjad kalmistu pärjamüüjate seas konkurentsitult kõige nässakamat ikebanat pakkuvalt müüjalt. Kui ma hiljem selle kohta pärisin, väitis ta, et elanud lapsena selle prouaga samas majas. Väga mammalik argument pärjavalikul. Tänavusel küünlatiirul osaleid ka Härra ja Suur Vend. Viimane küünal läks kodus Kukikesele.

Aga jah, kõigest hoolimata tegi Mamma oma hane ja hapukapsa valmis ja pani meile kaasa. Minule jäi ainult taimne pearoog, tegin läätsepikkpoissi. Samuti olin ostnud nii tavalisi kui noriverivorste. Kõrreke tuli varem kuuske ehtima. See on õnneks lihtne, pühkisime oma kunstkuuse tolmust puhtaks. Värvigammaks sai traditsiooniline punane ja valge. Jõuluehetega on alati nii toredaid mälestusi: väikesed puidust mänguasjad, mis on Kõrrekese-Suure Venna lapsepõlve aegadest meid teeninud, koolilaadalt ostetud heelgeldatud lumehelbed, Saksast toodud päkapikud, sulgi ajav öökull. Suur osa ei mahtunudki puule.

Siis saabusid ka Kõrrekese kaasa ja viimase ema. Toimusid ka telefonikõned Mamma ja Vanaemaga. Viimane on meil moodne, temaga tegid lapsed koguni videokõne.

Toit oli peaaegu sama maitsev kui Mamma juures.

Kingipakkide lunastamiseks loeti sürrealistlikku luulet, vemmalvärsse, lauldi ja eteldi jõuluklassikat, tantsiti Argentiina tangot. Laste pakkides oli kõigis mõni raamat, isegi Suurele Vennale olin leidnud staarjalgpallitreeneri eluloo. Lisaks õnnestus näha ka tavaliselt väljapeetud Suurt Venda tõeliselt rabatuna, kui ta silmitses kingikotist leitud täiendust oma mündikogule. Kõrreke teatas, et oli pakis olevat raamatut isegi osta mõelnud. Siis on ju hästi, kui sellise jõulukingiks saad. Minu kingitus – antikvariaadilõhnaline pilt beduiinist dromedari seljas tegi mulle rohkelt nalja ja südamest head meelt. Kommi sain ka rohkesti. (Kohe väga rohkesti.)

Mõnes mõttes oli kõik nagu päris, nagu ikka on olnud. Ainult Mamma oli oma kodus kassiga kahekesi, ja aias põles küünal. Nii et teisest küljest oli kõik täiesti valesti, nagu terve see aasta on olnud. Sellised jõulud siis.

Rõõm või katkestus

Küll sul on ilus mask! hüüdis kolleeg, möödudes koridoris (ning hoides hoolega vahet). Mask on meie aja rokokoolehvik. Sobigu kokku tualetiga, andku edasi sõnumit meeleolust ja olgu ka muus osas laitmatult elegantne. Täna ostsin endale moonidega maski pidupäevaks.

Muidu on olnud hull töötegemise nädal. Mitmel päeval olen lõpetanud töised asjad arvuti taga südaöö paiku. Ja igal hommikul töökeskkondadesse sisse logides on tunne nagu advendikalendrit avaval lapsel: eks näis, mis täna ja homme ja üldse saab. Arvatavasti on sama tunne paljudel, ja süüdistada pole kedagi.

Olen ikka Mammale helistanud. Eks temal on ka paremaid ja halvemaid päevi, aga kriitilistes olukordades oskab ta ikka rahulikuks jääda ning on valmis asju huumoriga võtma.

Talle väga meeldis lugu, mida ma täna Klassikaraadiost kuulsin ja Mammagagi jagasin. Nimelt oli pianist Barenboim kohtunud dirigent Fischeriga ning jutuks tulnud Beethoveni 7. sonaadi 4. osa algus. Fischer juhtinud tähelepanu, missugune suurepärane näide on see huumori kohta muusikas: kolm noodikest ning sellele järgneb tõeline ha-ha-ha-trillerdus, justkui mingi rõõmusõnumi ootus. Mõni aasta hiljem kohtunud Barenboim teise ilmakuulsa pianist Arrauga, kes rääkinud, et tegu on perfektse näitega traagikast muusikas: mängib kolm nooti – ja juba teda katkestatakse! Jälle kolm nooti – ning uus katkestus! Mammale pakkus lugu palju lõbu. (Kui keegi peaks soovima saadet järele kuulata, siis palun väga: https://klassikaraadio.err.ee/1181536/must-klahv-valge-klahv).

Vähemalt vaheldus tavapärastele uudistele: kui suur on tänane number (positiivse diagnoosi saanute oma siis), kes lähikondsetest isoleerub, kuidas läheb lastel (üli)koolis ja kes õpib-töötab distantsilt.

Hoolimata väga töisest nädalast olen jõudnud mõned korrad ka raeplatsi uisuväljale. Jõululaulud, mis kaubanduskeskuses tunduksid talumatult imalad, on seal täiesti omal kohal. Eile läksin sinna peale tööd – olin istunud enam-vähem kaheksast viieni töölaua taga, parandanud töid, pannud hindeid, andnud viimaseid kontakttunde, saanud oma klassiga pooleks tunniks kokku, et jagada pakke ja soovida häid pühi, parandanud veel töid, pannud veel hindeid. Ja kui ma siis tõusin ning vaatasin, et uisud on veel paari päeva tagusest korrast auto peal, läksin ja tegin mõned tiirud. Needsamad jõululaulud, imelised noored inimesed uiskudel ning õrn lumesadu. Missugune hetk selle töötegemise-nädala lõpetuseks!

Jõulukingid on olemas, mõnda üksikut ootan veel pakiautomaati. Tavapärase käsitöölaada-treti ärajäämine annab pakkide ilmselt sisus tunda, aga nii on tänavu mõistlik.

Vaatasin nädala jooksul õhtuti jupikaupa ära ka imelise Soome filmi – https://etv.err.ee/1160870/meisterkokk-cheng. Minu siiras soovitus – teeb meele heaks. Ja kui võrratu muusika – need hiinalikud meloodiad soome akordioniga mängitult.

Otsida rõõmu või katkestust, see valik on alati.

Koormad ja bassihääl

Mõned päevad tagasi võtsin oma haardesse sületäie küttepuid – liigutus, mida ma olen teinud aastate viisi ja harjumuspäraselt. Seekord ei läinud harjumuspäraselt ja ma tõstsin oma selja korralikult paigast. Ikka nii korralikult, et kaalusin koguni haiguslehe võtmist. Haiguslehe asemel võtsin siiski valuvaigisteid, sest et rabamatk klassiga, sinna juba nipsust kedagi asendama ei leia. Noh, kui ma püsti saan, siis ma liigun küll, nii et matkarada sai edukalt läbitud.

Mis seal ikka. Ma olen loomult vilets delegeerija. Ikka on nii, et kui olen korra palunud, siis ma ei hakka teist korda ütlema, vaid teen ise. Hetkel ei tee, sest ei saa. Raske on kummardada, küünitada ja tassida. Nii et poisid tühjendavad nõudepesumasina, tassivad puud katlaruumi ja poekotid auto peale ja autost tuppa. Suur Vend viis veel aiast lehekotidki prügikasti. Ja nad teevad seda kõike ilma mingi virina või kiunuta. Poes tegid nad seda tegelikult ka varem, eriti innukalt Väikevend (kellega suurest abistamisinnust ja härrasmehelikkusest lähtuvalt pidin teinekord kauplema, et võiksin oma käekoti ikka ise võtta).

Kunagi, kui Väikevend oli imik turvahällis, käisin ma lastega poes. Väikevend turvahälliga ühes käes, poekotid teises ja kusagil veel mudilastest Suur Vend ja Kõrreke. Meile tulid vastu sugulased – proua kõndis nagu proua kunagi ning ta kaasa ja poisid kandsid kotte. Oh, kui kade ma siis olin! Nüüd olen ma ise ka poistega poes käies proua ja see on hea tunne!

Igal juhul oli eile õhtul Mammaga paljust rääkida. Terviseküsimused on tema jaoks alati väga huvitavad. Tuleb tunnistada, et minu vigastus on mõjunud ka empaatiavõimet suurendavalt – saan nüüd väga hästi aru, kui inimene ütleb: Oota! Ma tõusen püsti. (Ja siis tulebki oodata. Sest inimene tõuseb püsti.) Mamma läheb uuel nädalal ravivesivõimlemisse. Ostis seks puhuks uue trikoogi. Jälle hea kogemusi vahetada, ka mina olen innukas vesivõimleja.

Eile hommikul käis Väikevend juuksuris. Tema lemmikuks on kohalik barbershop meesjuuksuritega. Pärstpoole, kui olin end oma toas mugavalt sisse seadnud, tuli Suur Vend pärima, kes oli see mees, kellega ma allkorrusel rääkisin? Mees? Jah, ma olin vaadanud järelvaatamisest krimkat ja pärast oma toas ooperimuusikat kuulanud, aga ühegi mehega küll omateada vestelnud polnud.

Mees, kellega ma rääkisin, oli bassihäälne juuksuri juurde asutav Väikevend.