Kurnav puhkus

Kust mul see mõte üldse tuli, mine võta kinni. Teisest küljest, olen kuulnud inimestest – mõnda ma isegi tunnen, kes väidavad, et see maandab stressi ja on muidu tore tegevus. Minu stressi maandaks raamatute lugemine, seenelkäimine, inglaste krimisarjad, lauamängud ja mõõdukas trenn. Nii et tõesti, kust mul selline mõte üldse tuli?!

Igal juhul tegelen ma suurpuhastusega juba rohkem kui nädal ja üks nädal läheb arvatavasti veel. Tegu on siis sellise suurpuhastusega, kus iga raamat võetakse riiulist välja, pühitakse tolm nii riiulilt kui ka raamatult ja siis pannakse jälle raamat riiulisse tagasi, pestakse kardinaid ning pehmeid mönguasju ja tehakse revisjon sahtlitesse tekkinud kultuurkihis.

Alustasin juba eelmise nädala lõpus, kohe, kui Kreekast tulime. Poisid jõudsid vahepeal olla neli päeva isa juures, Kõrreke viis päeva puhkpillilaagris. Mina koristasin, käisin seenel, lugesin Pratchetit. (Nii sai vastuse ka Küsimuste Küsimus – mida teeb ema, kui ta on üksi kodus. Ainus tore asi oli poearve – umbes koos eurot koos puhastusvahendiga.)  Poisid tulid tagasi.

Kas sa koristad ämblikuvõrgud ka ära? küsis Väikevend murelikult. Aga mõtle, neil võib olla ju pere!

Tütrel käisin ise järel – lõppkontsert kollases koolimajas kestis seejuures traditsioonilised kolm ja pool tundi.

Oi, see on küll tore! hõikas Kõrreke koju jõudes.

Mõtlesin, et ta räägib sellest, kui suurepärane näeb välja suurpuhastatud raamatukogutoas.

Kõrreke pidas silmas uut kassidele ostetud kraapimisposti.

 

 

Advertisements

Ettevaatust, reisikiri! XIII

Kreeka oli unistus. Umbes sama, et keegi ütleks, et palun, siin on sulle pilet Pemberleysse või Soolavaresele, mine nüüd! Müüte armastasin  juba lapsena ja kui ma nüüd, täiskasvanuna olen üle lugenud, olen ikka armastanud. (Ja kellele siis ei meeldiks Antiikmütoloogia?!) Erinevatel põhjustel oli see Kreekas-käik edasi lükkanunud, aga nüüd sai see siis teoks.

20180630_202220

Kaasa võtsin oma vanima ja noorima, Suur Vend eelistas jääda koju jalgpalli vaatama ja kasse toitma. Väikevenna ja kultuurireisi osas oli teatud kahtlusi  – mõtle, millal mina alles kultuurireisidele kaasa sain, ütles loomulikult vanim – ja et kas ta ikka jaksab ja üldse.

Aga hoolimata oma ootusest ja ärevusest olime me ühel ööl lennukis, et kenasti hommikul Ateenas maanduda.

Giid oli meile vana tuttav – olime Kõrrekesega koos tutvunud tema juhatusel Küprosega, ning laps oli veel napilt kuu varem käinud temaga Piiteris. Ja me ei pidanud ka sedakorda pettuma – saime juba esimesel päeval kinnitust, et ikka keegi lööb oma venna maha või mõrvab kogemata isa. Just nii!

20180705_154539

Kiri T-särgil, Kreeka on vist ainus paik maailmas, kus selline tekst on kirjandusklassika ja mitte roppus. (Suurele Vennale me sellegipoolest seda särki ei ostnud.)

 

Emotsioonide mahalaadimine on võtnud aega ning ma ei tea, kas ma sellega praegugi, mitu head päeva kodus olnuna, hakkama olen saanud.

Lihtsalt, teate, kõik need kohad ongi olemas! Olümpia, kuhu sõidad mööda käänulisi mägiteid ja Ateena, kus sa tohutu palavuses (+37°C) lähed koos turistide hordiga mäkke, ja suudad siiski kõigest sellest rahvamassist ja palavusest ja sellest, et Väikevend otsustas ühel hetkel minna omal käel kultuurimälestisega tutvuma ja kadus silmist (telefon minu kotis) – kõigest sellest hoolimata suudad siiski tunda vaimustust. (Telefoni aku saab tühjaks, tütarlaps grupist saab kuumarabanduse, kuid vähemalt Väikevend ilmub õigeks ajaks kokkulepitud kohta.)

20180705_123749

Ärge uskuge inimtühje fotosid turismiobjektide kohta!

Ja siis need paigad, mis ei ole nii tapvalt ajaloolised, kuid seda armsamad  – Hydra saar, kus autode asemel (neid on saarel kolm – kaks prügiveoautot ja üks limusiin tähtsate vaimulike jaoks) liigeldakse muulade ja eeslitega. (Meie nägime küll ainult ühte eeslit!) Ja nagu ikka – rannad, tavernad ja kassid kõik ühes koos. Väikevend hindaski päeva saartel kõige kõrgemalt. Kuigi, kui nii võtta, on Kreekas ikka kõik nii kohutavalt ajalooline!

20180703_120420

Teeb tööd nagu muul. (Kuigi Väikevend väitis, et muul öelda on ebaviisakas. Ega sa ju kesksoolise kohta ka ei ütle, et kuule, kesksooline. Ta peab ikka ise otsustama, kes ta on!)

Jah, õhtu- ja lõunasöögid tavernides –  kui Väikevend ühel päeval Kreekas minult küsis, et kui ma peaksin valima ühe toidu ja sööma seda elu lõpuni, siis vastasin talle pikemalt mõtlemata, et see oleks kindlasti kreeka salat. (Aga tingimata ehtsate väikeste krimpsus oliividega, millel kivid sees ja mis on kasvanud Peloponnesosel!) Maisijahuga segatud leib. Valge vein. (Suurem osa reisiseltsilistest – kellede seas, nagu ikka juhtub, oli tuttavaidki – hindasid muidugi kõrgelt kala ja mereande.)

20180705_223220

Väikevend palus, et ma teeksin ta toidust pilti, nii, et teda ennast pole näha. Niisiis, esiplaanil Väikevenna gyros pita ja tagant paistab Kõrrekese salat ja grillitud juust.

Suplused meres. Viimasel hommikul panin kella kuueks helisema, et veel viimane kord  nautida tulisoolast ja sinist lahesoppi, vaatega saarel asuvale kloostrile.

Ja siis viimasel päeval Mystras. Jälle mäe otsas, jälle hingekinnivõtvalt kaunis. Kindlus, sedakorda nunnakloostriga. Püha õde, vana, lahke ja Väikevennastki lühem, tuli kloostriõuel vastu. 20180706_12263220180706_124909

 

 

 

 

 

 

20180706_123827

 

 

 

 

 

 

Palju oli sellest, mis piltidele ei jäänudki – Väikevenna igaõhtune asjaajamine tänaval grillmaisi müüva mehega, vaimulikrüüs hiiglaslik mehemürakas, käekõrval tilluke roosas kleidis tüdruk, palavus, rõõm ja teadmine, et ma tahan Kreekasse tagasi minna. Ma igaks juhuks täpsustan, et ka Väikevend ikka jaksas ja üldse.

(Koju tulles tegime Kõrrekesega kohe, kui olime piisavalt puhanud, kreeka salatit!)

20180704_215722

Üks tore proua, kes igal õhtul oma roosade tuttidega nässupuhvit jalutas, sai pildile.

 

20180702_180710

Kreeka!

See suvi, kui ma Pratchetit loen

Olen umbes sama rõõmus kui Mõhk ja Tölpa närimata konti leides, alustades Prachetiga algusest peale. Esimest korda. Rõõm igast leheküljest. Ning raamatuid paistab jaguvat.

Eile käisime tütrega Mässajat kirurgi  vaatamas. Nimelt toodi siia meie linna mitte ainult film, vaid ka kirurg koos oma naisega näha. Pärast vastasid nad küsimustele, mida oli ebaeestlaslikult rohkesti. Oli see vast mees!

Aga päris palju oli mõtlemapanevat. Esimene maailm on ikka nii lahknenud sellest, mis on päris ja vajalik. Tagasi Rootsi pöördudes oli esimesel päeva tulnud vastuvõtule proa oma striiade pärast. Pärast filmi tunduski, et no see ei olegi ju probleem! Samas, kes meist striiadega prouadest siin esimeses maailmas nõustuks, et pole jah mingi probleem?

Sama hästi võib öelda, et mis vahe on, kes jalgpallis võidab, eks ole.

Kuigi, tuleb tunnistada, et sedakorda on Suur Vend saatuslöögid Saksamaa väljalangemise näol – vapralt vastu võtnud. Täna pakkus juba  kommi ja tegi naljagi.

Ühesõnaga siis – tähtsaimad asjad elus –Šoe veši, hea hambaravi ja pehme kemmergupaber – on meil kõik siin vabalt võtta. Oma aias kasvavast piparmündist rääkimata.

 

 

Enda omad. Heas ja halvas

Ema, keegi on minu hambapasta vannitoast ära võtnud!

Jutt, nagu selgus, oli eriliselt peenest tuubist, mis tõesti oli mõne aja eest peeglialusele riiulile ilmunud.

Ma ise ostsin selle! See maksis kolm ja pool eurot! Ja mul oli ammu tunne, et keegi veel tarvitab seda!

Lubasin rahalise kahju hüvitada. Süüdlane, kes hambapastatuubiga oli sündmuskohalt lahkunud, oli ilmselt Suur Vend, kes läks kooliõe poole ööbimisega peole.

Jajah. Kümme aastat tagasi võis olla küsimus selles, kes oli teise mänguasja tuuri pannud või teise kommid ära söönud.

Tütar muutus siiski rahulikuks, hoolimata tõsiasjast, et oma peent hambapastat ta tõenäoliselt enne hommikut ei näe.

Mõni kuritöö jääb siiski lahendamata ka.

Näiteks tolmuimeja. Avastasin eile, et keegi oli ära võtnud tolmuimeja koti, kuid polnud uut sisse pannud ning tolmuimejat oli kotitult kasutatud. Asi päädis sellega, et läksin õhtul uut ostma, sest vana töötas küll puhastatult ja kotiga mõnda aega, kuid siis kuumenes totaalselt üle ning jõud rauges.

Vanem poeg ütles, et tema vana kotti ära ei võtnud. Kõrreke, kes põhimõtteliselt on samuti kotivahetussuutlik, ütles, et tema pole seda ammu teinud. Mina ka ei teinud, ausõna.

Lisaks oli kogu selle tolmuimeja-teema keskele haakinud end teema Väikevend. Kes oli eile kahe-kolme ajal pealelõunal läinud sõpradega paariks tunniks staadionile jalkat mängima. Rulaga. (Iga kord, kui ta rulaga koduväravast kaugemale läheb, tunneb mu kanaemasüda hirmu.)

Kell kaheksa polnud ta veel koju jõudnud. Telefonile ei vastanud. Kuid, nagu selgus, oli mu telefonil vastamata kõne tundmatult numbrilt. Loomulikult teab kanaemasüda sellepeale kaljukindlalt, et ta laps lebab teadvusetult haiglas/on röövitud ning tema eest tahetakse esitada lunarahanõuet. Kas sina suudad minna tolmuimejat ostma, kui su laps lebab teadvusetult haiglas/on röövitud ning tema eest tahetakse esitada lunarahanõuet?

Läksin staadionile. Peale mõningast ostmist tuvastasin neoonroheliste tossude järgi oma poja. Rula ja seljakott telefoniga olid eemal. Viisin lapse autoga koju. Laps ütles, et tema ei teagi, kuidas tolmuimeja kotti vahetatakse.

Seejärel läksin ostsin uue tolmuimeja. Väga kallist ei julgenud valida. Meil võib siin ju kõike juhtuda.

Uus tolmuimeja mõjus nii inspireerivalt, et Väikevend koristas oma toa täiesti vabatahtlikult ja erilise põhjalikkusega. (Voodi alt ka imesin!)

Papa, jalgpall ja maasikad

Üks asju, mis alati, aastast aastasse kordus – korraga tulid papa sünnipäev, jalgpall ja maasikad. Niisiis läksime täna Mamma juurde – Papa oleks üleeile saanud 79.

Mamma oli telefonivestlustes Kõrrekesele kurtnud, et ta ratastega poekott läks katki. Nii õnnestus meil lõpuks ometi Mammat, kes eluaeg on hoidnud ah-mis-te-kulutate-seda-poleks-küll-vaja-olnud-joont, siiski Papa sünnipäeva puhul rõõmustada. Nii kinkisime Mammale lisaks rukkililledele (Papa lemmikud) ka uue sinise ratastega poekoti.

Mamma pakkus karbonaadi, kukeseenekastet, maasikaid, jäätist ja jalgpalli.

Kass Saba, kes muidu hoiab külaliste tulles madalat profiili, tuli meid mitut puhku nuusutama.

Mamma rääkis, et naabrite kass oli – seotuna fassaadiremondi ja tellingutega – lasknud tellinguid mööda jalga ega polnud pärast osanud koju minna. Siis olevat naabrivanamees kassi kätte saanud, kuid polnud pärast enam oma rõdu kaudu koju pääsenud. Õnneks sai ta Mamma rõdu kaudu sisse. Järgmisel päeval oli põgenemine toimunud teises suunas. Teiselt poolt naabrimutt juba maganud, kui vanamees oma kassiga (rõdu kaudu) sisse astus.

(Lapsed leidsid, et see olevat umbes nagu lause eesti keele harjutusest, stiilis pane kirjavahemärgid!)

Kõrreke kommenteeris jalgpalli kohta, et palle peaks olema rohkem või mehi vähem, sellisel kujul olevat mäng mõttetu.

Mamma ja Suur Vend, pere innukaimad tugitoolisportlased, vestlesid asjatundlikult möödunud mängudest. Mamma kiitis, et Ronaldo oskavat pea sama ilusaid väravaid lüüa kui meie Vassiljev.

Poisid otsustasid jääda veel teisekski mänguks. Mina käisin vahepeal vesivõimlemas, siis läksin poistele järele. Juhtis vale meeskond. Väikevend, kelle tõin hommikul koju klassiõe ööbimisega sünnipäevapeolt, oli jäänud magama.

Mäng sai läbi. Maasikad olid otsas. Ülejäänud karbonaad pakiti Suurele Vennale kaasa. Võisin koju minnes Mamma vana ratastega poekoti prügikasti panna.

Mamma oli uue poekotiga väga rahul.

Sünnipäev oli sellega läbi.

Jalgpall läks kodus edasi. Kodus ütles Suur Vend, pannes karbonaadi praeahju sooja, et Mammaga oli olnud väga huvitav. Kuni ma ära olin olnud, sai rääkida Mammaga sugulastest ja jalgpallist.

Eluhea

Nädala alguses märkasin, et igapäevane peavalutablettide hulk on kasvanud kaheni, unustamine on muutunud epideemiliseks ja õhtul koju jõudes ajas nutma kasvõi pestud põrandalt leitud plekk.

Praeguseks on kõik pinged maas.

Tunnistused on jagatud ja saadud. (Neil muidugi, kes veel nii anakronistlikke pabereid üleüldse koolidest saavad.) Lilled on jagatud ja saadud, lisaks oli ka šokolaade. Meil on kodus üldse viimasel ajal väga palju šokolaadi.

Eksamid on tehtud ja parandatud. Suur Vend sai oma viimase matemaatikavõla õiendatud, ja tulemuseks oli neli! (Me ei suutnudki meenutada, millal ta viimati matemaatikat neljale oskas.) Eks nad härraga koos – kaasaegse tehnika vahendusel siis – õppisid. Lõppkokkuvõttes olid esimese gümnaasiumiaasta tulemused üllatavalt viisakad.

Eile õhtul, mõnusa pingelanguse hetkel, tegi Suur Vend lahti oma Venemaalt ostetus kurgi-arbuusilimonaadi. Valasime kristallpokaalidesse. Kõrrekese peika ütles toosti. Jõime limonaadi, mis maitses nagu kurgi-arbuusilimonaad, sõime kõrvale Белочка komme ja arbuuse ning meeleolu oli ülev. Natuke limonaadi läks maha ka, aga see ei ajanud enam nutma.

Täna pealelõunal saabus jälle kainestav argipäev, kui bussiga trenni sõitnud Väikevend avastas end  vale bussi pealt ning trenni ei jõudnud.

Need on need tänapäeva lapsed, vangutas Suur Vend pead, muudkui ninapidi telefonis ja ei märka midagi.

Nii see on. Kuid siiski nägin asja positiivset külge – kuna pääsesin lapsele teise linna otsa trenni järeleminekust, jõudsin ise end balance’isse venitama. See tundus just täna erakordselt nauditavana.

Mul on veel tööl mõned (rõõmsad) kohustused, Kõrrekesel on pillimängukoolis erialaeksam. Suure Venna puhul kohustuste nappuse üle muidugi kurta ei saa – alanud jalgpalli MM mõjub kindlasti omajagu kurnavalt.