Asja ei saa parandada, kui see pole katki läinud

Loomulikult, ka mina olen nõus kahe käega alla kirjutama Väikese Printsi sõnadele, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Ja sellega olen ka nõus, et asjad, ka tähtsad asjad on ikkagi ainult asjad ja ei muud. Aga praegu tundub asjakohane ebaelulise ilukirjanduse asemel pigem Murphy seadusi meenutada.

Minul on katki auto. Auto helistas mulle ka (Mitte-Taavi isikus) ja ütles et katkist mootori andurit ei saa siinmail kusagilt, isegi lammutustest olevat ta uurinud, ja tellida tuleb originaaljupp. Noh, raha ja aeg, eks ole.

Ilma autota on vabal päeval ju täitsa tore. Kuigi näiteks, kui ma olen poes ja seal poes ei ole neid nõudepesumasina tablette, mida ma olen harjunud ostma ja kuhu on kirjutatud öko, siis ma ostan ikkagi ära need, mis seal poes on. Ja kui ma olen olnud nii mõtlematu, et pannud ühe ja sama poeskäigu ajal ostukärusse nii kartulid, piima kui ka meloni ning veel üht-teist nipet-näpet, siis taipan ma alles teisel pool kassaaparaati, et ma pean kogu selle kraami oma kandekotti mahutama ja kuidagi ka koju toimetama… Harjumise asi. Ja argipäevahommikuti on peale esimest hommikut, kui me Väikevennaga jalgratastel 7.59 kooli ette jõudsime, samas kandis elav kolleeg meid auto peale võtnud. Meil on olnud mitmeid harivaid veerandtunde, näiteks sai Väikevend (ja mina ka) teada, miks sirelilehed välja pungudes kleebivad ja muud elulist. Õpetajatega on väga huvitav vestelda!

Tegelikult on see auto ainult üks asi. Neid on meil veel.

Nii saabus – vist samal päeval, kui mina autotult koju naasesin – Suur Vend staadionilt ning näitas mulle nukralt oma prille. Pall oli vastu klaasi lennanud ning klaas raamist lahti. Prillipoest saadeti mind kullapoodi, kust prillipaar laserkeevitusse toimetatakse.

Aga lisaks prillidele on lastel ka telefonid. Ning kui Kõrreke mulle mõni aeg tagasi demonstreeris, kuidas tema telefon üldse käima ei lähe, viisin selle muidugi remonti. Nädalake hiljem tuli ka diagnoos: veekahjustus. Remondi eest küsiti kolmekohalist summat. (Ta kukkus, jah, vette, aga ma ei arvanud, et sellest. Üldse, isa pani selle kausi sinna radika alla. Ja sina ei öelnud mulle, kui sa kütmise ära lõpetasid.) Igal juhul lubas härra isa, et laps saab selle raha telefoni remondiks. Läksin siis täna kohale ning sain aru, et ilmselt on mõistlikum osta uus telefon, kuna vana eest tuleks lisaks remondikulule välja käia ka raha uue laadija ostmiseks – selle juhtme olevat kass puruks närinud.(?) Uus telefon sai siis täpselt isa poolt antud remondiraha eest, ja nagu ma aru saan, olevat parem veel kui eelmine. Soodsam, kuid vaieldamatult ebapedagoogilisem variant. Miks elu keeldub tänapäeval näitlikust õpetunnist, ah?

Ma muidugi ei tea, kuidas on see võimalik, aga ei Väikevend ega Nurr Siidikera pole minu kätte veel ainsatki katkist asja nõutul ilmel toimetanud. Küllap jõuavad veel.

Aga muidu oli tore nädal. Suurel Vennal oli Röövlitütar Ronja etendus kooli näiteringiga, Kõrrekesel kõnevõistlus, Väikevennal Jüripäeva jooks ning minu töö-juure pidu. Ma suure osa nädalast muudkui väntasin, ehk muutub säär sellest vähemalt siredamaks?

Advertisements

Aga Taavit ma ei leidnudki!

Ajastus poleks saanud olla parem ka siis, kui see oleks olnud täpselt planeeritud ja kooli tööplaani sisse kantud. Kõik õpilased tulid üksi ja paarikesi, mõni lihtsalt vaatas uudishimulikult, suur osa lehvitas, mitmed astusid ka ligi ja uurisid murelikult. No pole ju sugugi igapäevane, kui su õpetaja autot parasjagu rihmade abil treilerile tõmmatakse.

Väikevend seisis, nägu tõsine, koolikott seljas ning kunstiringis tehtud kukepilt käes. Ronisime mõlemad kabiini. Ilusa punase treileriga polnudki veel koolist koju sõitnud meist keegi – ei mina, Väikevend ega mu auto.

Lisaks oli saanud eelneva ööpäeva jooksul kogeda tõelisi tibihetki. Eelmisel päeval, kui oranž, kuid tundmatu märgutuli mu armatuurlaual süttis, põikasin sisse esimese garaaži juurde, millel oli silt väljas.

See on mootor, öeldi mulle. Aga et neil olevat just arvuti katki, siis saadeti mind kahe raudtee vahele Taavi juurde.

Vabandust, kas te olete Taavi, küsisin ühes paljudest garaažidest kahe raudtee vahel.

Meesisik, kes nägi välja nagu mõni poistebändi liige nii kaheksakümnendaist, ei olnud Taavi. Kuid vähemalt oli ta mees vajalike riistadega. Ta ütles, et see tuli ei tähenda, et ma sõita ei võiks ning leppisime aja kokku tänaseks pealelõunaks.

Tööle sain kenasti, võtsin veel teelolevast bussipeatusest kolleegigi peale. Aga pärast tööpäeva lõppu sõitis auto viiskümmend meetrit ning see oli kõik. Nüüd põlesid juba kõik tuled. Väikevend silmitses murelikult vaheldumisi nii mind kui oma kukepilti.

Helistasin mehele, kes juhtis, nagu peatselt selgus, punast treilerit.

Mis auto teil on?

Honda, vastasin.

Aga täpsemalt?

Roheline Honda!

No igal juhul leiti meid kooli parkla kõrvalt üles. (Selleks ajaks olid kõik mu õpilased meist mööda marssinud.)

Täpselt seitse minutit enne kokkulepitud aega pani treilerijuht meid selle garaaži juures, kust ma eile Taavit ei leidnud, maha. See Mitte-Taavi lubas mu auto ette võtta.

Korjasime Väikevennaga auto pealt kokku kõik oma kooli-, käe- ja vihikukotid ning kukepildi ning jalutasime koju. Koduni oli ehk kümmekond minutit jalutamist ning ilm oli absoluutselt suurepärane.

Nii et õhtul jalgrattaga trenni minna tundus täiesti tore mõte. Ja see oligi tore. Loodetavasti püsib veel kena rattasõiduilm ka lähipäevadel.

Kui õndsus mingi*

Kui tänane päev oleks pilt, siis oleks seal Väikevenna seljast heidetud jope. (Mille mina muidugi terrassilt üles korjasin ning nagisse riputasin.) Soe, päikseline ja mis kõige tähtsam, vaba päev.

Oh, kui kohutavalt oli vaja seda päeva. Päeva tarviduseta kuhugi viia, kellelegi järele minna, kellelegi plaksutada, rääkimata kohustusest võtta ette järgmine pakk parandatavaid töid. Hommikul on hoopis teine värv, kui saad ilma äratuskellata ärgata.

Kui pead kogu aeg tubli olema, siis see väsitab kuidagi ära.

Kõige tublim meist oli muidugi Kõrreke, kes sai muusikaajaloo lõpueksamil kümne. (Väikevend isegi ei usukund, et selline hinne olemas on.) Isegi Mamma minetas hetkeks oma tavapärase lakkamatu kritiseerimiskombe ning ütles, et tubli tüdruk, väga süstemaatiline, kohe nagu professor. Kõrrekesele tegi see nalja – suur süstemaatilisus seisnenud selles, et jagas lood nendeks, mille ta ära tundis ja nendeks, mida (veel) ei tundnud. Aga tubli tüdruk muidugi.

Mamma viisime autoga koju, nii et õnneks ei jõudnud ta oma kriitikaga Kõrrekese ja Suure Venna kooli aulakontserdi kohta enam jätkata ka. Ja mulle seal meeldis. Laulud ja üldse. (Üldse tähendab, et on imepärane näha kõigi nende ilusate laste kasvamist. Mõndasid Kõrrekese klassikaaslasi tean ma juba lasteaiast. Nüüd on nad kaunid siredad neiud. Poisse ma vist kõiki enam ära ei tundnudki. (Need, kes on orkestris, tundsin ära pillide järgi.) Suure Venna klass laulis ühe laulu ka esimese klassi lastega – ning seal nad kõik reas seisid – Väikevenna sõbranna M, ning naabripoisid A ja R. Viimane tuli rõdule minuga rääkima, oli hästi viisakas – ülikond ja kollane lips muutsid tavapäraselt vaikse olekuga poisi äärmiselt väärikaks. Ja sealt rõdult oli hea lisaks esinejatele ka pealtvaatajaid – eriti meeldivad mulle vanemad, kes aasta aastalt ikka koos oma lastele plaksutamas käivad. Kooli endine direktor (ning Kõrrekese bioloogiaõpetaja) tegi muutumatult kõigist esinejaist pilte – ta teeb seda igal aastal. Korraks tekkis kurb meel, kui ma mõtlesin, et see on see maailm, kuhu Väikevend kuuluma ei hakka. Aga mis seal ikka. Meie kool, st minu ja Väikevenna oma, on jälle teistmoodi väga tore. Nii et see oli siis see laulud ja üldse.)

Väikevend oli samal ajal oma teise naabripoisi üheteistkümnendal sünnipäeval. Seal oli palju mängitud ning Väikevenna suureks rõõmuks oli M, tema suur juht ja õpetaja, valinud ta võistkondade moodustamisel enda kõrvale teiseks kapteniks. See oli tõesti suur au, nagu sa isegi aru saad.

Tänane päev on kulgenud suurepärases, absoluutselt suurepärases rütmis. See tähendab, et igaüks tegi, mida tahtis. Mina käisin koristasin pisut, käisin ujumas, magasin pika ja mõnusa lõunaune ning küpsetasin õhtuks õunakoogi. Kõrreke sai kokku oma Rootsis elava sõbrannaga, koos käidi uisutamas ning pärast tuldi meile. Ning kui ma küsisin Kõrrekeselt, et kas ta tuba polnud ehk liiga segamini sõbranna kutsumiseks, siis vastas mu tütar, et A tuba olevat igal juhul veel rohkem segamini. Seda on minul küll raske ette kujutada. Veel tellisime tütrele internetist lillelise suvekleidi. Suur Vend oli neli tundi staadionil ja pärast mängis arvutis. Väikevend läks kohe hommikul õue ja saabus sealt ehk poolt tundi tagasi. Isegi süüa oli vaevalt mahti.

Aa, ja siis ma tegin ära koduse töö, mille mu kaheksandikud mulle jätsid. (Õpetaja, te peate seda vaatama!) Seda on kõik muidugi juba ammu vaadanud, aga noh, nüüd siis lõpuks mina ka. Lõpp kiskus minu jaoks täitsa härdaks.

Selline päev siis. Ja selline nädal.

*Pealkiri on pärit Underi luuletusest Sinine terrass. Selle viimane rida kõlab see meeli uimastab kui õndsus mingi. Mu pinginaaber, kellele millegipärast luuletused väga meelde ei tahtnud jääda, õppis suure vaevaga luuetuse pähe, aga seda tunnis vastates unustas viimased sõnad ära. Hiljem muidugi on kogu muu luuletus ammu meelest läinud, aga need viimased sõnad on ikka meeles.

Argipäeva idülliline pealeõuna

Kõrreke õpib muusikaajaloo lõputööks. See on väga tore, sest see tähendab, et ta kuulab väga palju väga ilusat muusikat. Lisaks oli meil veel tumedas šokolaadis tikreid ja sukaadi ning Väikevend viidud klassivenna sünnipäevale. Nii et saame segamatult mõnuleda.

Kõigil lugudel on nii igavad pealkirjad. No näiteks: 9. sümfoonia, d-moll.

Aa jaa, Beethoven, tunnen ma ära. Aga ma arvan, et kui näiteks kirjanikud oma lugudele viise kirjutaksid, oleksid need sama mannetud, kui heliloojate pandud pealkirjad.

Aga vaata näiteks impressioniste! Saab küll, kui tahab! on Kõrreke teismelisele omaselt resoluutne.

Siis sain palju huvitavat teada Haydni üllatussümfooniast. Pauk olevat seal selleks, et uinuvat ja seedivat õukonda ärkvel hoida. Selline ergutus kuluks ausalt öeldes ka mulle sageli pealeõunati ära.

Veel arutame, kuidas eristada Chopini valssi ja nokturni. Valsi algus on liuglev, tahaks justkui valssi tantsida. Aga nokturni järgi saaks Kõrrekese arvates tantsida pigem mingit hüppetantsu.

Kõige parem olevat aga ära tunda Schuberti Lõpetamata sümfooniat. See algavat nimelt köhimisega. Nii et kui sa ei tea veel, kuidas see kõlab, siis oota köhimist. Küllap tuleb ka Schuberti Lõpetamata sümfoonia, h-moll.

Selle (ja natuke ka järgmise) nädala pudi ja padi

foto0292 Kogu möödunud nädalal oli tegevust palju nagu oraval rattas, aga mingeid märke küll – minul vähemalt – maha jätta ei õnnestunud.

Käisime Kõrrekesega teatris, Maailmale nähtamatud pisarad olid jõudnud otse meie kodulinna. Saime südamest naerda, palju rääkida ja üle pika aja kahekesi koos midagi teha. Tähendab, ma muidugi tean, et mul on tütar – sest kes see muu mu kodus ikka flööti harjutab ja endale uue näovee tuua palub – aga tore, kui mul on mahti seda ka tähele panna. Ja selline antošatšehhontelik elegantne huumor ja kurbus koos, maailmale nähtamatud pisarad, oli täpselt see koht ja hetk, kus oli hea rõõmustada – et näed, minu tütar!, näed, Linnateater! Oh, mul on meeles, kui me käisime Mammaga kahekesi vaatamas Mrožeki Tangot, Mati Undi lavastus oli. (Kas see on võimalik, et see oli 1989. aasta lavastus, nagu väidab internet?!) Anne Reemann ja Andrus Vaarik olid siis samamoodi laval nagu nüüd, kui me Kõrrekesega teatris käisime. Peaks Mammalt küsima, kas tema mäletab seda veel.

Väikevend käis reedel pranglimas. Ta oli tulemuses pettunud, kuidas siis nii, Tartumaa 1.-3 klasside pranglijate hulgas alles 21. koht. Pisut lohutasid teda auhinnaks saadud kõrvaklapid. Neist on meil kodus alati epideemiline puudus.

Laupäeval tõime Väikevennaga oma rattad parandusest ära. Kui me läbi pargi remonditöökotta jalutasime, nägime kõigepealt käbisid. Selliseid, mille kallal oravatel on kõvasti nakitsemist olnud. Kui me tagasi sõitsime, nägime oravat ka. Siis hakkas vihma sadama ning minu värskelt hooldatud rattal jooksis kett nii totaalselt kokku, et pidin remonditöökotta tagasi minema. Pärast enam oravat ei näinud.

Suurel Vennal oli reedel vastu laupäeva koolinäideni ööproov ja pühapäeval esimene play-off. Esimene möödus lõbusalt (ehkki väsitavalt) ja teine kaotusega.

Järgmisel nädalal on sünnipäevad (senise seisuga 2 tk) aulakontsert (kahel lapsel, õnneks ühekorraga), muusikakooli muusikaajaloo lõpueksam (Kõrrekesel), kordusmäng (Suurel Vennal) ning õnneks ka pühad. Vaja läheb kingitusi, kaabut, teadmisi, õnne, sibulakoori ja mune.

Aga äkki just see ongi SEE?

Magad hommikul sisse. No sellepärast magad, et oled eelmisel õhtul jäänud tööasjadega hilja peale ning saanud alles peale südaööd magama.

Aga jõuad hommikul keeta siiski kiire kohvi ning  teha lapsele võileivagi kooli kaasa. Tee peal kordab laps üle jutustamise. Olgu ta muidu nii suur jutupaunik kui tahes, aga klassi ees jutustamine pole siiski tema teetass. Räägime veel sellest, et peaksime õhtul rattad hooldusesse viima. Pärast tuleks küll koju tagasi jalutada, aga praegu ongi ju liikumisaasta!

Tööl selgub, et üks tund jääb ära, kuna lapsed tahavad loengut kuulama minna. Parandasin ära kõik parandamata tööd ja  jõin veel pisut kohvi.

Väikevennal oli täna robootika ja minul järelevastamine. Väikevend oli saanud õpetajalt kiita. Mina kiitsin jälle oma õpilasi. Kõik said tööd tehtud.

Viisin Väikevenna koju. Lasin oma küüned ilusaks roosaks teha,  et sobiks roosidega mu kleidil. (Teate ju küll, mida vanem eit, seda roosam kleit.)’

Tulin koju. Päike paistis. Tõstsin oma ratta garaažist õue. Väikevend tegi kindlaks, millise venna vana ratta ta sel kevadel sõita võtab. Sõitisme rattatöökotta. Siis panime kiivri kotti ning  käisime raamatupoe kohvikus ja poes. Väikevend sai endale päikeseprillid. Jalutasime koju.

Põõsastes olid linnud (ei olnud ei varesed ega varblased, teisi linde ma ei tea.) Majade juures olid koerad. Kindlasti oleks lõhnanud päris tugevalt kevade järele, kui jahedus oleks nina tatiseks teinud. Jalutada oli tore.

Kodus rääkis Kõrreke, kuidas ta geograafias jutustamas käis. Mina küll merepõhja reljeefist midagi ei teadnud. Tore, kui sul on tark tütar!

Väikevend mängis veel oma legodega. Mina avastasin Suure Venna õpikud. Need olid häbiväärses olukorras, osadel polnud üldse ümbrispaberit, osadel oli see nii räbal, et jube. Panin kuuele õpikule paberid ümber. Väikevennal sedakorda õppida polnud antud.

Väikevend käis duši all. Lugesin Väikevennale ette viimased peatükid Suurest Sõbralikust Hiiglasest. Me nautisime kogu raamatut üheskoos ja ülimal määral. Laulsin lapsele unelaulu.

Emme, mis sa arvad, kas sa oled piisavalt hea?

Ei, emme, sa oled kõige parem maailmas!

Seejärel väike pesutriikimine ja vestlus Suure Vennaga. Tal tuleb tihe nädalavahetus: näidendi ööproov ja play-off mängud.  Suure Venna lemmikmeeskond võidab.

Kõige tavalisem päev. Või hoopis kõige õnnelikum? Või mis seal tegelikult vahet…

 

Tutvumine elu seaduspäradega

Väikevend oli väga rõõmus, kui ta valiti korvpallis meeskonda ja saab esimest korda elus sõita võistlustele. Noh, samamoodi, nagu venna ju koguaeg saab. Et ema paneb kotti vee ja müslibatoonid ning annab bussi- ja kuluraha.

Väikevend oli väga rõõmus, kui ta valiti oma klassi pranglimismeeskonda ja ta saaks esmakordselt minna pranglimisvõistlustele.  Sest arvutamises on ta tubli. (Ainus võimalus, et ta näiteks autosõidu ajal pisut aegagi vait oleks, on kas reedeti, kui hommikul tulevad autoraadiost uudised loomaaiast või muudel päevadel siis, kui anda talle mõni arvutamisülesanne.)

Ja otse loomulikult toimuvad korvpallivõistlused samal päeval ja samal ajal ja eri linnades.

Kui me Väikevennaga koolist koju tulime, oli ta kindel, et valib pranglimise.

Pärast trenni jälle, et korvpalli.

Telefonikõne härrale andis tulemuseks soovituse valida see, mida on harvemini. Ema jälle soovitas valida see, mida ta rohkem tahab.

Aga ta tahabki ju mõlemat!