Kuidas toimid sina?

Kui sa oled minuga umbes samast ajast ja kohast, siis sa ehk mäletad raamatut Kuidas toimid sina? Seal õpetasid kaks pioneeri, Valli ja Volli, lihtsate igapäevaeluliste juhtumite kaudu, kuidas viisakalt käituda. (Minule muuseas lapsena meeldis see raamat väga.) Ja ma juurdlen siin juba eile õhtust saadik ühe etiketiküsimuse kallal.

Juhtum on võetud rootslaste telekrimkast Irene Huss.

Daam, vast nii kolmekümne ringis, tuleb suveõhtul švipsispäi taksoga koju. Elutoas on ta mees, kellega ta musitab ja ehk toimub seal muudki. Siis näidatakse prouat, veinipokaal pihus, tulemas oma maja terrassile. Terrassil lebab ilmselt vannitoa aknast kukkunud teadvusetu preili, välimuse järgi immigrant. Preilil on seljas proua kallis disainerkleit ning sõrmes tema laulatussõrmus. Mida peaks tegema sellises olukorras tõeline daam?

No ma saan aru, et preili pead vastu terrasi taguda, nagu filmis tehti, on loomulikult ebasünnis. Muuseas, ka kiirabi kutsumine oleks olnud tegelikult vale, sest tegu oli ebaseaduslikult riigis viibiva immigrandiga.

Mitte et see küsimus mind hetkel väga puudutaks – komponentidest maja-moemajakleit-laulatussõrmus on mul suurem osa puudu.

Kas õige oleks nõnda, nagu tegi Oskar Rütli, kui nõukogude võim tuli temalt maja üle võtma – s.t panna võtmed lauale ning astuda sirgeselgselt uksest välja? Kutsuda ikkagi kiirabi? Juua rahulikult oma veinipokaal tühjaks, kuni truudusetu tropp oma jamad ise ära klaarib? Mida oleksid küll teinud Valli ja Volli?

Tõeline vennaarm

Väikevend mängis oma semudega aias, mina korjasin õunavormi tegemiseks õunu.

Väikevend vilistas.

Kuule, Väikevend, ehk sa lõpetaskid selle vilistamise, ütleb naabripoiss M, kamba vanim ja autoriteetseim liige.

Ütlen tahtmatult: Kui sa kuuleksid vaid Väikevenna venda laulmas, siis sa ilmselt suisa paluksid Väikevenda edasi vilistada.

Kas su vend laulab hästi? pöördub M nüüd Väikevenna poole.

Jaa!

Suvepohmelus

Aga see polnud veel kõige hullem, mis Stjopa magamistoas eest leidis: juveliiriproua tumbal lamaskles logedas poosis veel keegi kolmas – see oli hirmuäratavalt suur must kass, ühes käpas viinapits ja teises kahvel, mille otsa ta oli jõudnud torgata marineeritud seene.

Valgus, mida magamistoas oli niigi napilt, kippus Stjopa silme ees hoopis kustuma. “Niiviisi minnaksegi hulluks…” mõtles ta ja haaras uksepiidast kinni. (Autor: ei ole võimalik, et sa ära ei tunne.)

See uksepiidast kinnihaaramise tunne on suve lõpetamise ja töölemineku ajal pidev. Alates hommikust, kui tütar vaatab üllatnult, kui sa oled pool üheksa kodust minemas, käekott õlal ning raamatumapp kaenlas. (Ee… kuhu sina siis lähed? Tööle?!) Esimestel päevadel pühid küll vaid monitorilt tolmu ning avad ettevaatliku uudishimuga kirjutuslaua sahtleid ja töömeile. Ning tuled lõuna paiku koju ja lähed otsustavalt magama.

Samu sümptomeid märkad väikeste variatsioonidega ka lastel. Suur Vend käis näiteks lauluproovis. Ning teatas seepeale, et imelik on olla, vist ei saagi trenni minna. Soovitasin pisut puhata. Peale väikest tukastust sai siiski ka trennis käidud.

Kui tervelt kolmele järjestikusele tööpäevale poleks järgnenud nädalavahetust, virvendaks praeguseks vist kass viinapitsi ja marineeritud seenega tervel perel silme ees ning käsi otsiks uksepiidast tuge. Teisalt pole ma kindel, kas selles nädalavahetuses pole mitte uus annus suve ja päikest ja muud sellist, millest esmaspäeval jälle raske on lahti lasta. Imeline ju tegelikult, et suvevaheaeg kõigist neist kõrvaltoimetest hoolimata igal aastal vääramatult siiski olemas on! Ning jaanipäevani, kui nii võtta, on kõigest kümme kuud!

Meil aiaäärne tänavas

Puhkusteaeg on lõppenud. Kamp kohe-kohe-koolilapsi ning algklassijuntse on nüüd silmanähtavalt tänaval omapäi. Eks ta ole. Meie oma käib hommikuti enamasti raamatukogus tunnikese arvutimänge mängimas. Siis on päeva edenedes ka teised lapsed tänavale jõudnud. Naabripoisiga kahekesi mängitakse valdavalt legodega. Kui plikad ka mestis, siis organiseeritakse trihvaa, korraldatakse tõukerataste või rulluiskude võiduasõite, ning täna oli toimunud kastanimunade oksjon. (Näiteks kolme mütsiga tammetõru eest sai ühe kastanimuna.) Mõnikord, kui raha on – Väikevennal saanud just täna otsa – käiakse poes kommi ostmas.

Aeg-ajalt tunnneb mõni kohe-kohe-koolilaps end üksildaselt. Nii kurtis mulle Väikevenna sõbranna M, kui ma parasjagu töölt tulin: tema suurem vend S peaks tema järele valvama, aga istuvat terve päeva ainult arvuti taga. Varsti oli ta siiski oma Venna käest viiskümmend senti saanud ning nad lontsisid Väikevennaga poodi.

Mitte et meie peres asjad kuidagi teisiti käiksid. Kui olin palunud Kõrrekesel Väikevennale pelmeene keeta, nentis esimene, et oli küll aknast Väikevenda hõiganud, aga too polnud väljagi teinud. Eks ma siis keetsin lõpuks ise need pelmeenid…

Kunagi tulevad ikka emad-isad töölt koju, kutsuvad tuppa oma lille, rohuga mänginud lapsukesed, pesevad ning plaasterdavad, annavad süüa, vaatavad ehk isegi üheskoos Kättemaksukontorit ning loevad unejuttu.

Puhkuse viimased päevad

P1050321

Tänavune, valdavalt päikeseline ning kaunis puhkus kulmineerus kuldlõikena – kasutan terminit loomulikult humanitaarile omase vaba käega – viimases paaris päevas. Pidu, traumapunkt, jonn, rõõm, seened, smurfid, õunad, McDonalds ning kukkumine nõgestesse.

Eilsel päeval vaatasime ära smurfifilmi, ma tegelikult olen juba ligemale aasta suutnud ise lastefilmidest kõrvale hoida. Aga noh, mõni aeg tagasi sai lubatud, et tulen sedakorda kaasa ja nii me tegimegi täismängu, s.t peale kino läksime veel Mäkki ka. (Ainult popkorni ma siiski endale kindlaks jäädes ostma ei hakanud.)

Õhtul, peale korvpalli linnalaagrit, tõmbas Väikevend rulluisud jalga. Kogu see lastekamp oli päris vahva vaadata, kõigil rattad all ning lõbu laialt. Kuni kohutava kisani, millega naabriplikad ukse taha jõudsid.

Naabripoiss A oli Väikevennale otsa kukkunud, ja nii, et tema rulluisu pidur oli Väikevenna põlve alla suure haava tõmmanud. Ma olen kuulnud Väikevenna suust igasugust kisa, aga sellist veel küll mitte. Puhastasin haava, niipalju kui Väikevend lubas ning sõitsime traumapunkti.

Ma polnudki seal juba üle nädala käinud – Suure Venna pöidlajamast oli möödas pisut rohkem kui nädal, Kõrrekse varbast üle kahe nädala. Nii et nüüd võib koolivaheaja tegevustest maha tõmmata trauamapunkti külastuse kõigi laste nime juurest. Tehtud! Esmalt ootasime poolteist tundi – mitte keegi arsti juurde ei pääsenud, ainult inimesi tuli järjest juurde. Tundus, et kõik need, kes Tartu laulukaare all isamaalisi laule ei laulnud, kogunesidki kõik EMOsse. (Ehk oleks siiski pidanud esimese ürituse plaani võtma?) Lõpuks sai haav teibitud ja Väikevend koju õhtust sööma.

Taasiseseisvumispäeval seeneleminekule olin ma juba ammu mõelnud. Suutsin pesakonna suviseid rütme arvesse võttes päris varakult – umbes üheksa ajal – koos toidukoti ja korvidega autosse lastida. Oma lapsepõlvest mäletan, et seeneleminekuks tuli tõusta enam-vähem öösel, sest kui Mamma autoaknast nägi, et mõni seeneline on temast ette jõudnud, oli ta kindel, et käigu võib ebaõnnestunuks lugeda.

Täna oli küll teisi seenelisi. Aga õnneks oli ka seeni. Ja absoluutselt suurepärane ilm. Kõrreke liipas oma ortoeedilise sandaaliga omi radu, et nautida seentega omaette olemist. Mina võtsin poisid sappa. Väikevend tüdis varsti kukeseentest ja otsustas korjata mustikaid ja pohli. Ta täitsa korjas neid, kuigi sõi suurema osa juba metsas ära. Ülejäänud keskendusid kukeseentele. Ega me väga kaua ei korjanud, ehk nii kaks tundi enne piknikku ja siis veel Kõrreksega piknikuplatsi ümbrusest nii kolmveerand tundi.

Ärasõidule asutades tuli mulle taas lapsepõlv meelde. Nagu Papa kunagi Mammale ütles: Sa nagu ei saa kohe ühtegi seent metsa jätta!, tegin ka mina viimase tiiru auto ümber, plätud juba jalas ning autovõtmed pihus. Ma leidsin muuseas veel päris mitu kukeseent! Nüüd on küll vist kõik kaasas, nentisin kui kohvitermoseid, prügikotti, kummikuid ja seenekorve pagasiruumis loendades.

Juba poolel teel koju helistas Suurele Vennale sõber ning kutsus kalale. Nii ta siis kodust minema kiirustas.

Puhastasin ära kaks ja pool kilo kukeseeni, tegin korda kuivainete kapi, puhastasin soojuspumba ning küpsetasin oma aia õuntest koogi. Olgu see siis taasiseseisvumisele või viimasele puhkusepäevale mõeldes. Koogisöömise ajaks jõudis Suur Vend koju ning ka Väikevend nõustus oma rullid alt võtma.

Õhtul duši alla minnes oli Väikevend äärmiselt tähtis, kui ma ümber haava toidukilet mässisin. Õige suvi jätab ikka kehale mõned armid, vähemalt kui oled kuueaastane.

Meeleolukas ning rõõmus puhkus oli!

Tee iseseisvuse juurde

Meie laste tee iseseisvumise suunas on ikka alanud kohalikust raamatukogust, kodust pisut vähem kui kilomeetri kaugusel. Väikevend ei erine ses suhtes õest-vennast. Ka tema alustas mõni aeg tagasi raamatukogus käimist. Rattaga ma teda küll veel üksi ei luba, aga jala küll. Raamatukogus saab teatavasti iga päev tund aega arvutimänge mängida. (Mõnikord laenutab ta ka filme, ajakirju või raamatuid.)

Täna hommikul kauples ta end auto peale, mina olin just kodust trenni minemas.

Tagasi ma võin väga hästi ise tulla. Siis on tee allamäge. Aga kodust raamatukokku pean ma vantsima. Siis ma mõtlen mõne laulu välja. Mul ei ole eelmine enam päris hästi meeles, aga umbes nii: “Ma olen nii üksildane ja korjan kastanimune.” See ei läinud päris riimi, aga nii võib ka, eks? Kuidas seda inimest nimetatakse, kes niimoodi kirjutab?

See, kes lihtsalt kirjutab, on kirjanik, aga see kes luuletusi kirjutab, on luuletaja.

See on umbes siis nagu valetaja!

Teeristil läks Väikevend autost välja, ületas kenasti ülekäiguraja ja astus väärikal sammul raamatukokku.

Suur Vend on nüüd kaksteist!

Eilne Suure Venna sünnipäev oli rõõmus ja tegevusrikas. Eelmisel õhtul olime Kõrrekesega arutanud, et mis ja kuidas. Et kas näiteks õhupalle on ikka hommikuks vaja. Aga Kõrreke teatas tarmukalt, et ta võib kasvõi ise need täis puhuda, aga õhupallid peavad olema. Ning et kui temal on sünnipäev, loobub ta pigem päkapikkudest kui sünnipäevaõhupallidest.

Õhupallid olid, ja tervelt kaksteist. Kõrreke puhus suurema osa, mina koogiteo kõrvalt ka mõned. Kümme minutit enne sünnipäeva algust sai Suur Vend läbi Harry Potteri tulepeekri-osa ning läks magama.

Et siis öösel kaheteistkümneseks saanuna hommikul sünnipäevalauluga ärgata. Suure kingituse asemel oli raamat emalt, lõhn õelt ning pilt Väikevennalt. Eks ta oli ise saanud enne valida: kas suur kingitus ja väike pidu või väike kink, aga suur pidu. Sünnipäevalaps valis viimase variandi ning rõõmustas kõigi kingituste üle – mida, loomulikult õhtul veel lisaks tuli.

Tõime päralejõudmiseks lennutransporti kasutanud isa koju ning peale väikest hingetõmbeaega läksime õhtul seiklusparki Suure Venna sünnipäeva tähistama. Kui sul on kamp varateismelisi + paar väiksemat poissi, kellega sa ei oska midagi peale hakata, saada nad puu otsa. Kõik ronisid palju tahtsid – ning siis liuglesid veel kõrgelt alla ka. Õnneks söödi pärast lisaks friikatele-viineritele tühjaks ka puuviljavaagnad.

Mina olin vihma puhuks igaks juhuks ka viktoriini koostanud. (Teate küll, Koduvana ning tema kasvatuslikud mängud!) Vihma küll ei tulnud, aga viktoriini tegime enne koogisöömist siiski ära ning keegi ei virisenud.

Pärast mängiti veel tükk aega jalkaplatsil, sest energiat, tundus, oli endiselt üle. Ja jäi ka peale peo lõppu üle, sest Väikevend hüppas koju jõudes otse autost naabrilastega võidu jooksma. (Viimaste päevade põhiline mäng, inspireeritud ilmselt käimasolevates kergejõustiku maailmavõistlustest).

Suur Vend vaatas üle oma kingiümbrikud, pani paar isa toodud münti albumisse ning läks rõõmsal meelel sünnipäevaks saadud raamatut lugema. Ta oli oma päevaga väga rahul.

Meie oma Suure Vennaga samuti. Juba kaksteist aastat!

P1050267