Kuidas toimid sina?

Kui sa oled minuga umbes samast ajast ja kohast, siis sa ehk mäletad raamatut Kuidas toimid sina? Seal õpetasid kaks pioneeri, Valli ja Volli, lihtsate igapäevaeluliste juhtumite kaudu, kuidas viisakalt käituda. (Minule muuseas lapsena meeldis see raamat väga.) Ja ma juurdlen siin juba eile õhtust saadik ühe etiketiküsimuse kallal.

Juhtum on võetud rootslaste telekrimkast Irene Huss.

Daam, vast nii kolmekümne ringis, tuleb suveõhtul švipsispäi taksoga koju. Elutoas on ta mees, kellega ta musitab ja ehk toimub seal muudki. Siis näidatakse prouat, veinipokaal pihus, tulemas oma maja terrassile. Terrassil lebab ilmselt vannitoa aknast kukkunud teadvusetu preili, välimuse järgi immigrant. Preilil on seljas proua kallis disainerkleit ning sõrmes tema laulatussõrmus. Mida peaks tegema sellises olukorras tõeline daam?

No ma saan aru, et preili pead vastu terrasi taguda, nagu filmis tehti, on loomulikult ebasünnis. Muuseas, ka kiirabi kutsumine oleks olnud tegelikult vale, sest tegu oli ebaseaduslikult riigis viibiva immigrandiga.

Mitte et see küsimus mind hetkel väga puudutaks – komponentidest maja-moemajakleit-laulatussõrmus on mul suurem osa puudu.

Kas õige oleks nõnda, nagu tegi Oskar Rütli, kui nõukogude võim tuli temalt maja üle võtma – s.t panna võtmed lauale ning astuda sirgeselgselt uksest välja? Kutsuda ikkagi kiirabi? Juua rahulikult oma veinipokaal tühjaks, kuni truudusetu tropp oma jamad ise ära klaarib? Mida oleksid küll teinud Valli ja Volli?

Tõeline vennaarm

Väikevend mängis oma semudega aias, mina korjasin õunavormi tegemiseks õunu.

Väikevend vilistas.

Kuule, Väikevend, ehk sa lõpetaskid selle vilistamise, ütleb naabripoiss M, kamba vanim ja autoriteetseim liige.

Ütlen tahtmatult: Kui sa kuuleksid vaid Väikevenna venda laulmas, siis sa ilmselt suisa paluksid Väikevenda edasi vilistada.

Kas su vend laulab hästi? pöördub M nüüd Väikevenna poole.

Jaa!

Suvepohmelus

Aga see polnud veel kõige hullem, mis Stjopa magamistoas eest leidis: juveliiriproua tumbal lamaskles logedas poosis veel keegi kolmas – see oli hirmuäratavalt suur must kass, ühes käpas viinapits ja teises kahvel, mille otsa ta oli jõudnud torgata marineeritud seene.

Valgus, mida magamistoas oli niigi napilt, kippus Stjopa silme ees hoopis kustuma. “Niiviisi minnaksegi hulluks…” mõtles ta ja haaras uksepiidast kinni. (Autor: ei ole võimalik, et sa ära ei tunne.)

See uksepiidast kinnihaaramise tunne on suve lõpetamise ja töölemineku ajal pidev. Alates hommikust, kui tütar vaatab üllatnult, kui sa oled pool üheksa kodust minemas, käekott õlal ning raamatumapp kaenlas. (Ee… kuhu sina siis lähed? Tööle?!) Esimestel päevadel pühid küll vaid monitorilt tolmu ning avad ettevaatliku uudishimuga kirjutuslaua sahtleid ja töömeile. Ning tuled lõuna paiku koju ja lähed otsustavalt magama.

Samu sümptomeid märkad väikeste variatsioonidega ka lastel. Suur Vend käis näiteks lauluproovis. Ning teatas seepeale, et imelik on olla, vist ei saagi trenni minna. Soovitasin pisut puhata. Peale väikest tukastust sai siiski ka trennis käidud.

Kui tervelt kolmele järjestikusele tööpäevale poleks järgnenud nädalavahetust, virvendaks praeguseks vist kass viinapitsi ja marineeritud seenega tervel perel silme ees ning käsi otsiks uksepiidast tuge. Teisalt pole ma kindel, kas selles nädalavahetuses pole mitte uus annus suve ja päikest ja muud sellist, millest esmaspäeval jälle raske on lahti lasta. Imeline ju tegelikult, et suvevaheaeg kõigist neist kõrvaltoimetest hoolimata igal aastal vääramatult siiski olemas on! Ning jaanipäevani, kui nii võtta, on kõigest kümme kuud!

Meil aiaäärne tänavas

Puhkusteaeg on lõppenud. Kamp kohe-kohe-koolilapsi ning algklassijuntse on nüüd silmanähtavalt tänaval omapäi. Eks ta ole. Meie oma käib hommikuti enamasti raamatukogus tunnikese arvutimänge mängimas. Siis on päeva edenedes ka teised lapsed tänavale jõudnud. Naabripoisiga kahekesi mängitakse valdavalt legodega. Kui plikad ka mestis, siis organiseeritakse trihvaa, korraldatakse tõukerataste või rulluiskude võiduasõite, ning täna oli toimunud kastanimunade oksjon. (Näiteks kolme mütsiga tammetõru eest sai ühe kastanimuna.) Mõnikord, kui raha on – Väikevennal saanud just täna otsa – käiakse poes kommi ostmas.

Aeg-ajalt tunnneb mõni kohe-kohe-koolilaps end üksildaselt. Nii kurtis mulle Väikevenna sõbranna M, kui ma parasjagu töölt tulin: tema suurem vend S peaks tema järele valvama, aga istuvat terve päeva ainult arvuti taga. Varsti oli ta siiski oma Venna käest viiskümmend senti saanud ning nad lontsisid Väikevennaga poodi.

Mitte et meie peres asjad kuidagi teisiti käiksid. Kui olin palunud Kõrrekesel Väikevennale pelmeene keeta, nentis esimene, et oli küll aknast Väikevenda hõiganud, aga too polnud väljagi teinud. Eks ma siis keetsin lõpuks ise need pelmeenid…

Kunagi tulevad ikka emad-isad töölt koju, kutsuvad tuppa oma lille, rohuga mänginud lapsukesed, pesevad ning plaasterdavad, annavad süüa, vaatavad ehk isegi üheskoos Kättemaksukontorit ning loevad unejuttu.

Puhkuse viimased päevad

P1050321

Tänavune, valdavalt päikeseline ning kaunis puhkus kulmineerus kuldlõikena – kasutan terminit loomulikult humanitaarile omase vaba käega – viimases paaris päevas. Pidu, traumapunkt, jonn, rõõm, seened, smurfid, õunad, McDonalds ning kukkumine nõgestesse.

Eilsel päeval vaatasime ära smurfifilmi, ma tegelikult olen juba ligemale aasta suutnud ise lastefilmidest kõrvale hoida. Aga noh, mõni aeg tagasi sai lubatud, et tulen sedakorda kaasa ja nii me tegimegi täismängu, s.t peale kino läksime veel Mäkki ka. (Ainult popkorni ma siiski endale kindlaks jäädes ostma ei hakanud.)

Õhtul, peale korvpalli linnalaagrit, tõmbas Väikevend rulluisud jalga. Kogu see lastekamp oli päris vahva vaadata, kõigil rattad all ning lõbu laialt. Kuni kohutava kisani, millega naabriplikad ukse taha jõudsid.

Naabripoiss A oli Väikevennale otsa kukkunud, ja nii, et tema rulluisu pidur oli Väikevenna põlve alla suure haava tõmmanud. Ma olen kuulnud Väikevenna suust igasugust kisa, aga sellist veel küll mitte. Puhastasin haava, niipalju kui Väikevend lubas ning sõitsime traumapunkti.

Ma polnudki seal juba üle nädala käinud – Suure Venna pöidlajamast oli möödas pisut rohkem kui nädal, Kõrrekse varbast üle kahe nädala. Nii et nüüd võib koolivaheaja tegevustest maha tõmmata trauamapunkti külastuse kõigi laste nime juurest. Tehtud! Esmalt ootasime poolteist tundi – mitte keegi arsti juurde ei pääsenud, ainult inimesi tuli järjest juurde. Tundus, et kõik need, kes Tartu laulukaare all isamaalisi laule ei laulnud, kogunesidki kõik EMOsse. (Ehk oleks siiski pidanud esimese ürituse plaani võtma?) Lõpuks sai haav teibitud ja Väikevend koju õhtust sööma.

Taasiseseisvumispäeval seeneleminekule olin ma juba ammu mõelnud. Suutsin pesakonna suviseid rütme arvesse võttes päris varakult – umbes üheksa ajal – koos toidukoti ja korvidega autosse lastida. Oma lapsepõlvest mäletan, et seeneleminekuks tuli tõusta enam-vähem öösel, sest kui Mamma autoaknast nägi, et mõni seeneline on temast ette jõudnud, oli ta kindel, et käigu võib ebaõnnestunuks lugeda.

Täna oli küll teisi seenelisi. Aga õnneks oli ka seeni. Ja absoluutselt suurepärane ilm. Kõrreke liipas oma ortoeedilise sandaaliga omi radu, et nautida seentega omaette olemist. Mina võtsin poisid sappa. Väikevend tüdis varsti kukeseentest ja otsustas korjata mustikaid ja pohli. Ta täitsa korjas neid, kuigi sõi suurema osa juba metsas ära. Ülejäänud keskendusid kukeseentele. Ega me väga kaua ei korjanud, ehk nii kaks tundi enne piknikku ja siis veel Kõrreksega piknikuplatsi ümbrusest nii kolmveerand tundi.

Ärasõidule asutades tuli mulle taas lapsepõlv meelde. Nagu Papa kunagi Mammale ütles: Sa nagu ei saa kohe ühtegi seent metsa jätta!, tegin ka mina viimase tiiru auto ümber, plätud juba jalas ning autovõtmed pihus. Ma leidsin muuseas veel päris mitu kukeseent! Nüüd on küll vist kõik kaasas, nentisin kui kohvitermoseid, prügikotti, kummikuid ja seenekorve pagasiruumis loendades.

Juba poolel teel koju helistas Suurele Vennale sõber ning kutsus kalale. Nii ta siis kodust minema kiirustas.

Puhastasin ära kaks ja pool kilo kukeseeni, tegin korda kuivainete kapi, puhastasin soojuspumba ning küpsetasin oma aia õuntest koogi. Olgu see siis taasiseseisvumisele või viimasele puhkusepäevale mõeldes. Koogisöömise ajaks jõudis Suur Vend koju ning ka Väikevend nõustus oma rullid alt võtma.

Õhtul duši alla minnes oli Väikevend äärmiselt tähtis, kui ma ümber haava toidukilet mässisin. Õige suvi jätab ikka kehale mõned armid, vähemalt kui oled kuueaastane.

Meeleolukas ning rõõmus puhkus oli!

Tee iseseisvuse juurde

Meie laste tee iseseisvumise suunas on ikka alanud kohalikust raamatukogust, kodust pisut vähem kui kilomeetri kaugusel. Väikevend ei erine ses suhtes õest-vennast. Ka tema alustas mõni aeg tagasi raamatukogus käimist. Rattaga ma teda küll veel üksi ei luba, aga jala küll. Raamatukogus saab teatavasti iga päev tund aega arvutimänge mängida. (Mõnikord laenutab ta ka filme, ajakirju või raamatuid.)

Täna hommikul kauples ta end auto peale, mina olin just kodust trenni minemas.

Tagasi ma võin väga hästi ise tulla. Siis on tee allamäge. Aga kodust raamatukokku pean ma vantsima. Siis ma mõtlen mõne laulu välja. Mul ei ole eelmine enam päris hästi meeles, aga umbes nii: “Ma olen nii üksildane ja korjan kastanimune.” See ei läinud päris riimi, aga nii võib ka, eks? Kuidas seda inimest nimetatakse, kes niimoodi kirjutab?

See, kes lihtsalt kirjutab, on kirjanik, aga see kes luuletusi kirjutab, on luuletaja.

See on umbes siis nagu valetaja!

Teeristil läks Väikevend autost välja, ületas kenasti ülekäiguraja ja astus väärikal sammul raamatukokku.

Suur Vend on nüüd kaksteist!

Eilne Suure Venna sünnipäev oli rõõmus ja tegevusrikas. Eelmisel õhtul olime Kõrrekesega arutanud, et mis ja kuidas. Et kas näiteks õhupalle on ikka hommikuks vaja. Aga Kõrreke teatas tarmukalt, et ta võib kasvõi ise need täis puhuda, aga õhupallid peavad olema. Ning et kui temal on sünnipäev, loobub ta pigem päkapikkudest kui sünnipäevaõhupallidest.

Õhupallid olid, ja tervelt kaksteist. Kõrreke puhus suurema osa, mina koogiteo kõrvalt ka mõned. Kümme minutit enne sünnipäeva algust sai Suur Vend läbi Harry Potteri tulepeekri-osa ning läks magama.

Et siis öösel kaheteistkümneseks saanuna hommikul sünnipäevalauluga ärgata. Suure kingituse asemel oli raamat emalt, lõhn õelt ning pilt Väikevennalt. Eks ta oli ise saanud enne valida: kas suur kingitus ja väike pidu või väike kink, aga suur pidu. Sünnipäevalaps valis viimase variandi ning rõõmustas kõigi kingituste üle – mida, loomulikult õhtul veel lisaks tuli.

Tõime päralejõudmiseks lennutransporti kasutanud isa koju ning peale väikest hingetõmbeaega läksime õhtul seiklusparki Suure Venna sünnipäeva tähistama. Kui sul on kamp varateismelisi + paar väiksemat poissi, kellega sa ei oska midagi peale hakata, saada nad puu otsa. Kõik ronisid palju tahtsid – ning siis liuglesid veel kõrgelt alla ka. Õnneks söödi pärast lisaks friikatele-viineritele tühjaks ka puuviljavaagnad.

Mina olin vihma puhuks igaks juhuks ka viktoriini koostanud. (Teate küll, Koduvana ning tema kasvatuslikud mängud!) Vihma küll ei tulnud, aga viktoriini tegime enne koogisöömist siiski ära ning keegi ei virisenud.

Pärast mängiti veel tükk aega jalkaplatsil, sest energiat, tundus, oli endiselt üle. Ja jäi ka peale peo lõppu üle, sest Väikevend hüppas koju jõudes otse autost naabrilastega võidu jooksma. (Viimaste päevade põhiline mäng, inspireeritud ilmselt käimasolevates kergejõustiku maailmavõistlustest).

Suur Vend vaatas üle oma kingiümbrikud, pani paar isa toodud münti albumisse ning läks rõõmsal meelel sünnipäevaks saadud raamatut lugema. Ta oli oma päevaga väga rahul.

Meie oma Suure Vennaga samuti. Juba kaksteist aastat!

P1050267

Tood tagasi lamba, kitse ja lapse

Õhtu, tagasi tood kõik, /…/ tood lamba, tood kitse, tood emale tagasi lapse.

See on vana luuletus, mille read eesti keeles ju nii kenasti kõlavad kirjanik JK* luulekogus.

Täna on see õhtu, kui kõik on jälle kodus ja koos.

Eile tuli Väikevend Vanaema juurest. Siis mina koolituselt. Täna pidi tulema Suur Vend. Aga et treeneri väikebussi kohad olid selleks ajaks jagatud, kui mina oma reisilt tagasi jõudsin, siis selgus, et seisukohast koju toodagu! vist siiski ei piisa ning tuleb ise oma laps Käärikult koju toimetada. Hüvasti, ühepajatoit, mida ma lootsin mõnusalt teha, alustades rattaga turuleminekust.

Käärikule jõudsime me Väikevennaga ennelõunal. Ehk oleks parem, kui ma oleks pisut hiljem tulnud. Poiste toa kultuurkiht väärinuks arheoloogilisi kaevamisi. Treener leidis limonaadi- ja spordijookide taarast, krõpsupakenditest ja -purust, jäätisepaberitest, päevatekkidest ja veel määramatust massist vilunult üksikuid sokke ja püüdis tubadele enne üleandmist vähe viisakamat ilmet anda. Taaskord tuli meelde kirjandusparalleel – nii kirjutas JK** oma mälestustes, kuidas proua E enne koduabilise tulekut oma lapse toale viisakamat väljanägemist andis…

Poisid ja ka Väikevend teiste seas sõid lõunat. Tähendab, Väikevend sõi umbes seitse fusilli-jupikest ning tervelt pool magustoitu. Sõitisme koju, võtsime enda juurde autosse veel ühe poisi. Mul oli hea meel näha, et ta oli Tartusse jõudes veel elus, sest vahepeal ma tõesti kartsin, et Väikevend on ta surnuks rääkinud.

Kodus kadus Suur Vend kadus kiiresti ülakorrusele pooleli jäänud Harry Potterit lugema, Väikevend tuppa ei tulnudki, sest kohalik lastekamp oli tänaval juba aktsioonis.

Kojutulekute juures on tore, et lapsed söövad justkui paremini. Õhtuks tehtud õunavormist jäi vaid pisike kribal ning isegi värske Paadi pagari leib söödi peaaegu tervenisti ära. Lisaks veel mitu kaussi müslit ja aiast õunu. (Vähemalt kui ma nad tuppa tõin, südamed välja lõikasin ja filmivaatamise kõrvale pihku pistsin). Vahepeal vaadatasid nimelt mõlemad vennad koos naabripoisiga ära Detsembrikuumuse, millele filmi omanik (ikka seesama naabripoiss) lisas ka võluva ajalootunni.

Hiljem läksin mina ujuma (nad keegi ei viitsi eriti minuga kaasa tulla!), Suur Vend oli vahelduse mõttes tugitoolisportlane ning Väikevend mängis naabrilastega aias kaugushüpet – paraku avastasin selle, et püksid olid jäänud päevasest käigust vahetamata, alles siis, kui lapse tuppa kutsusin.

Õnneks pole pesumasina täissaamisega probleeme. Kuna Suure Venna hiiglaslikus spordikotis oli must pesu segamini puhtaga ning lisaks ka jalanõudega, võin Väikevenna püksid kasvõi kolm korda läbi pesta.

Augustiöö erilist malbust ei vähenda isegi teadmine mustast pesust ega asjaolust, et puhkuse lõpuni on jäänud vaid loetud päevad. Martsipanõunad on valmis, ma olen kodus, mu lapsed on kodus. Puhas luksus.

*Täisnime ei kirjuta ma siinkohal mitte austuse puudumisest, vaid vastupidi. Minu söön-vorsti-kammin-pead-postitus (Kaamos rules!-i -mäletate? määratlus) on vaevalt midagi, mis otsingumootoris vastavas seoses välja peaks tulema. Aga vastav luulekogu on mu väga ammuste lemmikute seas küll. (See olgu siis siinkohal tsitaadi seos ja põhjendus.)

**Vt eelmist selgitust. Täpsustus: tegu on initsiaalidest hoolimata erinevate kirjanikega. Kuigi ka siinkohal viidatu on minu isiklik lemmik.

Kõnelused kõrvitsaga ja muud sõnumid

Ma ei teagi, mis nendest kahest on õigupoolest sündsusetum – kas hankida augustis endale nohu või minna kolmepäevasele koolitusele. Ja seda vabatahtlikult – vähemasti, mis puudutab viimast.

Õnneks oli valikus ka tuba ühele, nii ma siis olen kaks õhtut külitanud, otsides asendit, milles vähemalt ühe ninapoolega oleks võimalik hingata ning loen Lingvistilist metsa.

Ilmselt tingituna mõningast hapnikupuudusest (selline pisike, kuid tunnetuslikult määratu deviantne nihe võrreldes tavalisega), tundub kõik väga loogiline ning üldse mitte fantastiline.

/…/inimene ei saa kõrvitsaga rääkida mitte seetõttu, et see oleks põhimõtteliselt võimatu, vaid probleemi olemus on puhtal kujul semiootiline. Mõlemad, nii inimene kui ka kõrvits, on kommunikatiivsed süsteemid, kuid me lihtsalt ei kohtu ühises keeleruumis. /…/ Usutavasti teevad meie lapselapsed kõrvitsaga rääkimises juba märkimisväärseid edusamme.

Tähendab, mitte, et see oleks parim, mis Mikital öelda, küll aga pani lihtsalt ägedalt kaasa noogutama (ning kohe seejärel järjekordset taskurätikut otsima). Aga raamat on muidugi puhas sulavõi ja kärjemesi, nagu kirjutas tavainimene – kes, nagu teada, on sellistes küsimustes eksimatu.

Aga üldiselt, ära kuula, mida kolmandat päeva enamal või vähemal määral hüpoksias viibiv inimene räägib. Loe parem raamatut, mine kuula ritsikaid või metsa või vaata vähemalt sportigi. Sest nagu spordilaagris viibiv Suur Vend oma sõnumis kirjutas: Mul läheb hästi ja Kanter pani kolmanda koha kinni. August pole veel poole pealgi.

Kuhu kaovad suvised päevad?

See on uskumatu, kuidas need viimased järelejäänud päevad täiesti märkamatult kaovad. No tõesti, sellest tundub olevat möödas mõni hetk, kui ma omale hommikukohvi tassi valasin ja lastega tänastest plaanidest rääkisin.

Mina võtsin hommikul jalgratta ning sõitsin joogasse. (Spordiklubis tuli minuga rääkima ülikoolikaaslane – ja tal oli hall habe ning nagu selgus, on ta minust ainult pool aastat vanem!) Pärast trenni väntasin turule – ega sinna praegusel ajal teisiti eriti ei saagi, sest turuesine parkla on autodest pungil. Augustikuine turg otse pakatab lõhnadest! Kui kodutänavasse sisse sõitsin, tuli mulle vastu Väikevend – oli käinud raamatukogus (Suur Vend oli lubanud).

Lugesin ja vastasin mõned kirjad, tegin lõunasöögi. Värske kartul tilliga, kodujuust ja värske hapukurk. Kõik sõid. Väikevend tahtis ainult päris kurki. Seda oli ka, naabrinaine just eelmisel päeval andis terve kotitäie kurki-tomatit.

Väikevend ehitas naabripoisiga legodest allveelaeva, lasi end naabrite aiavoolikust märjaks kasta ning käis koos sõpradega poes. Ostis ühe lutsukommi.

Pealelõunal küpsetasin tarte tatin’ i. (Olen parematki teinud, ainult ei mäleta, kust ma selle parema tarvis retsepti võtsin. ) Tulid Vanaema ja Mamma. Sõime kooki vaniljejäätisega ning jõime roosat prantsuse veini. Näitasin oma reisipilte. Kõik olid nii iseenda moodi, et suisa naljakas.

Kõrreke oma  võluvalt sarkastiliste  (ei tea, kust see laps küll selles sarkasmi võtab…) kommentaaridega. No näiteks rääkis ta, et ma olevat talt Arriagast ja viimase kolmeteistkümneselt kirjutatud ooperist rääkides küsinud, et kus siis tema ooper on. (No ta ju on just parasjagu 13.)

Ja siis ma ütlesin emale, et sina oled ju palju vanem ja sinul peaks siis juba kolm ooperit olema!
 

Või kui ma näitasin pilt hotelliesises basseinis ujumisest, nentis mu laps: No eks sa hakkasid siis kohe otsi ujuma!

(Tjahh, see komme mul tõesti on. Nimelt ujudes kilomeetreid mõõta.)

Väikevend kurtis Vanaemale rahapuudust, sõi kooki ja jäätist – eriti jäätist – ning jooksis naabrilastega mängima.

Mamma tõi kausitäie kuumaasikaid ja tomateid, silitas kassi ning tuvastas väikese õunapuu sordi Suislepaks.

Vanaema vestles Väikevennaga ning äraminnes poetas mulle käekotti ümbriku lastele koolitarvete ostmiseks.

Õhtul käisime Väikevennaga basseinis ujumas. (Suuremaid lapsi, ma kardan, ei õnnestu mul enam peale juulikuist isaga Tropical Islandil käiku endaga ainsassegi kohalikku ujulasse meelitada… Väikevend ikka veel tuleb minuga kaasa, kui ma ütlen, et ma muidu kurvastan.

Ja Suur Vend? No hommikul oli ta sõpradega staadionil, lõuna ajal bowlingus ning õhtul läks uuest staadionile – sedakorda küll ametlikult, pallipoisina.

Kuhu see päev siis kadus?

Täna mõtlesin ehmatusega, et see ongi mu viimane ainult-puhkuse-nädal, järgmisel nädalal on juba mitmepäevane koolitus. Ja mu ülikoolikaaslase sõnad – meie eas hakkavad vist kõik ennast liigutamas käima… Mis ealine ma siis olen? Mitte ainult suvised päevad, vaid suisa terved aastad on justkui kuhugi kadunud, nii et pole märganudki?!