Minu täiesti isiklik lugemisaasta, vol 3

Kevad. Nohuse ninaga lugedes haakus Fournier` huumor kuidagi eriliselt ühte.

Rääkisin neile oma laste hooldekodu viimasest jõulupeost. Sellest, kuidas lapsed kuuse ümber ajasid, kuidas laulukooris ajas iga laulja oma joru, kuidas kuusk lõpuks põlema läks, kuidas projektor filmi näitamise ajal ümber aeti, kuidas kreemitort maha kukkus ja kuidas lapsevanemad neljakäpakil laua all konutasid, sest nad otsisid varju petankikuulide eest, mille üks mõtlematu isa oli kinkinud oma pojale, kes neid loopis – ja kuidas selle kõige taustaks kõlas “Üks roosike on tõusnud.”

Selline väike seltskondlik nali, hea rääkida ja olla kindel, et oled ka järgmisel korral kutsutud. Ilus raamat oli muuseas.

Kõigist neist igatsustest ja soovidest, mida vanemad oma lastele peale panevad ja mis ei ole kahe raske puudega poja kaudu täituma määratud. Ja isa õrnusest oma linnupoja moodi poegade vastu, kelle  aju oli ka linnu oma.

Minu tütar Marie rääkis klassiõdedele, et tal on kaks puuetega venda. Nad ei uskunud teda. Nad ütlesid, et see ei saa tõsi olla, et ta lihtsalt uhkustab.

Isa loetleb toredaid argiseid ja pidulikke asju, mida ta teeks, kui ta poisid oleksid tavalised lapsed.

Raamat tegi meele kurvaks. Mathieu` ja Thomase pärast. Ja nende isa pärast. Ja maailma pärast. Ja samas meeldis, sest oli hästi kirjutatud. Napilt ning täpselt, kurvastamapanevalt ja naljakalt. Kevadel, ma mäletan, olin ise ka kurb ja raamat sobis minu kevadega kokku.

Suvel ma lugesin palju. Eesti kirjandust kohe mitme raamatu jagu (Kivirähk ja Kilusk näiteks) ja siis veel ühte elamuslikumat ajaloo-alast asja, mis mulle viimasel ajal ette juhtunud (elamuslikkust tugevdas kindlasti asjaolu, et hakkasin lugema Normandias, kus ka raamatus kirjeldet sündmused hargnema hakkasid).

Suveraamat – Hvostov. Hakkasin seda lugema bussis vihmasel augustihommikul Ida-Virusse koolitusele sõites. See oli mitmekordne rännak, mitte ainult kujutluses, vaid ka reaalsuses. Koolitus ise muuseas tipnes Hvostovi ettekandega.

Väga mehelik raamat oli. Minu jaoks oligi see pubest meheks teema raamatus keskne. Aja koloriit on ilmselt puhas eksootika teisest ajast või ruumist inimestele.

Eriti võluv oli ses mõttes kirjanikuisanda isiklikus ettekandes soomlaste jaoks loodud peatükk. Kuigi emotsioone kandsid rohkem isa- ja naisteliinid. Seda, eriti isaküsimust, rõhutas ka peatükkide järjestus. Huvitaval moel on ema justkui nähtamatu (v.a tema päritolu). Identiteediküsimus on oluline neile, kel põhjust selles kahelda. Poiss kinnisest linnast, isa poolt sibirjak, ema poolt eestlane, kehalises astmaatik. Linnas, kus polnud teada ainsatki põliselanikku.

Hvostov ise pidas seda – nii raamatu sissejuhatuses kui ka loengus –  soovituslikuks õppematerjaliks nõukogude aja kohta. Selle kohta ütleks: nii ja naa. Õppematerjal, mis keskmisele õpilasele kohane, on kindlasti lühem.  Samuti – kui kusagil on nõnda värvikad seksuaalse ärkamise kirjeldused – jääb muu osa tekstist sagedasti üldse tähelepanuta.

Minu meelest olid tuumaks suhted isaga. Kas see, kui isa ei saanud aru, kui tähtis oli lapse saladus, oli põlvkondadevaheline või ajastuomane mõistmatus, ma ei tea.

Aga raamatu kohta tahan veel öelda kahte asja:

1)oleks võinud toimetada oluliselt lühemaks;

2)pr Sehkendaja, Su ema eksemplar on ikka minu käes, ma pole unustanud.

Suvest sügisesse – Lodge. Juulis alustasin ja sügisesel koolivaheajal lõpetasin. Esmalt triloogia – mida olin varem lugenud, ainult et vales järjekorras – ja siis Mõtleb.

Lugemisnauding garanteeritud, esimesest viimase leheküljeni. Selline mitmemõõteline värk üleni, kui sulle tundub, et oled ühest mõõtmest aru saanud, siis üllatus! – avaneb järgmine. Ja nii mitu korda järjest. Sealjuures viiakse lugeja giidikäel läbi  teadusmaailma, kirjanikuks-olemise, juhtimisteooria, humaitaaria ja inseneriteaduse konflikti, kreeka müütide ja ihuliku ja hingelise armastuse. Nalja saab muidugi lakkamatult.

Ja tsiteerida saab täpselt sellel teemal, millel parasjagu vaja. Näiteks lennusõidu kohta.  Või depilatsiooni vajalikkuse kohta. Või hommikuse ärkamise  seosest surmaigatsusega:

“Surmainstinkt – mis see veel on?” Wilcox peatas lihakübeme tema teel suhu, et seda küsimust esitada.  “Raske seletada. Põhiliselt on see idee, et alateadlikult igatseme me kõik surra, siirduda olematusse, sest olemine on nii piinarikas.” “Kell viis hommikul tunnen ma tihtipeale nii,” märkis Wilcox. “Aga kui ma tõusen, siis see tunne millegipärast kaob.”

Nojah. Kes on lugenud see mõistab.

Talv. Tegelikult alustasin Siili elegantsi oktoobri lõpus, sügisese koolivaheaja viimastel päevadel ning lõpetasin mõni päev tagasi.  Kui ma ütleksin, et oli ilus raamat, siis, meenutades Soolavarese Tjorvenit, kõlab see, nagu räägiksin kuivikleivast. Aga Siili elegants ei ole kuivikleib!

Et jah. Majahoidja Renée Michel, salajane autodidakt. Majatäis parasjagu jõukaid, parasjagu ülbeid  ja pariislasi. Kasse ja koeri. Ning nende seas kaheteistkümnene Paloma, kes on kaotanud elu mõtte ning kavatseb end tappa.

Asjad hakkavad juhtuma, kui majja kolib jaapanlane Kakuro. Kes näeb.  Nii et

uskumatu, kuidas minu ametikorter, mis veel eile mitte kellelegi vähimatki huvi ei pakkunud, tundub nüüd äkki olevat kogu maailma tähelepanu keskpunktis.

Ja tundub, et kõik on võimalik. Leida elu mõte. Leida mõistmine. Leida armastus. Surra nii, et tunned:

meelsasti jooksin teie seltsis veel viimase tassikese teed.

Raamatu lõppedes valdas mind tõeline tunnetetulv,  tuli tahtmine nutta. Nii hingekriipivalt kurb ja samas ka lootusrikas.

(NB! Pr Rõivas võib oma eksemplari samuti iga hetk kätte saada!)

Maailmalõpp jäi tulemata – aasta lõpp on aga kohe käes. Loeme veel! (Mina sain näiteks jõuluks Mariase Oxfordi romaani.)

Väga rahulikud jõulud

See oli vist üleeile, kui minu ees, ning see tähendas ühtlasi ka, et kaubanduskeskuse sularahaautomaadi ees, oli selline kena, kolmekümnendates abielupaar. Naise silmades oli tuli, kui ta, ülim erutus hääles, kõneles:

Nii, emale me saime nüüd selle ja kui me midagi juude ostame, on temaga korras… isale on juba olemas… Avele peame veel minema ja ära võtma…aga Mart… vot seda ma küll ei tea, mis Mardiga saab…

Proua pööritas nii ilmekalt silmi, et ka mulle, kes ma Marti ei tunne, sai selgeks, et Mardiga läheb tõesti raskeks.

Ma ise olin ka rahuleidmisega raskustes. Harilikult on jõulutunne peale tulnud suuremate laste kooli jumalateenistusel. Nüüd on neil uus direktori kaa-tee, teaduspõhise maailmavaatega, ja keelas jumalateenimise ära. Kirikus toimus kontsert ja ma ei läinud järele vaatama, mismoodi  täpselt kirik ja teaduspõhisus  teineteisele käe ulatavad.

Aga õnneks on olemas sõbrad ja piparkoogid. Nii õnnestuski päev enne jõululaupäeva aeg totaalselt maha võtta. Panin oma lapsed ja Mamma tehtud tainakamaka autole ning veetsime enam-vähem terve päeva stressivabalt, süües kõrvitsasuppi, rüübates glögit vahukoorega, küpsetades ja kaunistades piparkooke. Ning et programm liiga lühikeseks ei jääks, oli sõbranna A ette valmistanud ka õunapirukate taina ning pannud sulama spinati. (Seda nähes pidin hämmeldusega tõdema, et mul on õnnestunud kasvatada kolm last kaelakandvaiks absoluutselt ilma spinatita – ise ka imestan!) Ka lapsed olid õhtuks täiesti vennastunud. Koostati nimekirju toitudest, mida nad ei söö (nt spinat, hapukapsas, verivorst), mängiti monopoli, hüpati batuudil (!) , söödi (v.a spinati-kitsejuustupirukat) ja õhtu lõpetas klassika pudelikeerutamise näol.

Jõululaupäeva alustasime kaartidest. Hilinevad jõulukaartid on, tundub, üks peretraditsioonidest. Aga pühade ajal on vähemalt aega meisterdada. Väikevend tegi kohe ühe hooga valmis ka päkapikkude maja, kuigi viimane päkapikunoos – uus hambahari- oli hommikul sussist välja võetud ja sussidki aknalaualt maha tõstetud.

Surnuaial oli külm ja lumine. Väikevend istus kelgul, Kõrreke vedas teda. Meie Suure Vennaga panime küünlaid põlema, kulutades kümnekonnale küünlale terve toosi tikke. Suur Vend, kes eelistab isa ostetud poosesid tosse praktilistele talvesaabastele, külmetas põhjalikult ära varbad.

Kirikusse lapsed ei tulnud. Jäid hoopis koju arvutist oma jõuluevngeeliumi Iidse lepingu näol vaatama. Kui ma koju tagasi jõudsin, tormas uksele vastu Väikevend:

Emme, kui sa ära olid, helistas Mamma. Mamma käis ka surnuaial ja kui ta tagasi jõudis, oli kuuse all jõuluvana!

Pärast mõningas selgitamist, tuli välja, et jõuluvana oli jätnud kuuse alla  pakid ning ise siiski lahkunud.

Õhtu jooksul tuli välja et mida-keegi-ei-söö-nimekiri polegi nii absoluutne. Selgus, et ehkki Kõrreke ei söö pühimõtteliselt hapukapsast, sööb ta siiski seda kord aastas, kui on jõulud ja Mamma pakub jõulukapsast. Väikevend sööb ka verivorsti, kui on jõulud ning Mamma on vorstid ahjus krõbedaks küpsetanud.

Mina sain oma jõuluhetke, kui poodi vahukoore järele jalutasin. Linn oli tühi. Akendest paistsid küünlad ja kaetud lauad. Kõik olid korraga kodus.

Jõuluvanas ei pea pettuma isegi siis, kui ta on käinud kuuse all. Minu pakkides oli kohvi, tumedat šokolaadi ja raamat. Lapsed said igaüks kolm suuremat pakki – pehme, kõva ja ülikõva ning olid samuti rahul. Tahvelarvutit, mida suuremad lapsed soovisid, ei olnud, aga keegi polnud ka pettunud. Tähelepanuväärne oli, et mõlemad suuremad lapsed olid oma kingilunastamisluuletused ise välja mõelnud.

Tänasel hommikul ärgates oli ainus huvitav küsimus – missugune film esimesena vaatamiseks välja valiti. Surma vägised,  esimene osa. Võitlus Voldemortiga on tõeline rahusadam, võrreldes argipäevadega, kuhu peavad ära mahtuma humanitaarist ema, kaks teismelist ja energiline koolieelik.

Olgu teilgi, armsad sõbrad, ikka selliseid sadamaid, kuhu elutormide eest varjuda! Rahulikke ja rõõmsaid pühi!

Kolmteist aastat tagasi

Oli esmaspäev ja ma vaatasin Mamma-Papa juures Kuldvillakut.  Ja ma tundsin, et nüüd see peale hakkabki.

Hakkaski. Kulmineerudes  vastu hommikut sõnades:

Kell on neli-null-kaks, palju õnne, teil sündis tütar.

See kestab, ja kestab praeguseni välja.

Kuigi maimuke on must juba pikem ja üldiselt ka palju tublim ja andekam ja ilusam ka. (Aga uudishimulik on ta tänaseni ning ükski Kuldvillak juba naljalt vahele ei jää.)

Aga homseks oleme me täiega valmis. Tort ootab kaunistamist, Suure Venna kingitus on juba kolm nädalat tagasi kindlas kohas (tema enda sahtlis) ning Väikevend ütles mulle, et ma ütleks õele, et karistuseks jonnimise eest jääb ta unejutt ära ning asus hoopis õele pilti joonistama. (Salaja muidugi.) Mina ütlesin, et lähen toon venna sõbra sünnipäevalt (vend oli samal ajal juba koridoris ja hoidis kõigest väest itsitust tagasi) ning läksime poodi küünalde järele. Kolmteist aastat, see tähendab kahte pakki küünlaid!

Meil on au õnne soovida!

Peaaegu kolmteist

Klassiõhtuks on ju vaja uut kleiti. Sellest saab õnneks isegi ema aru. Kleit on vastupandamatu: ülemine osa on liibuv ja sinna on sädeleva kirjaga kirjutatud Love  ja seelikuosa on valgest tüllist. Ema millegipärast ohkab.

Peaaegu-kolmeteistkümnene ütleb: Ema, ega sina seda kandma ei pea!

Ja ema, kes mäletab liigagi hästi oma teisemeliseeas Mamma poolt kojutoodud tädiriideid, saab aru, et peaaegu-kolmeteistkümnesel on täiesti õigus.

Klassiõhtult saabub tütar külmast – ja ehk mitte ainult külmast – õhetavate põskedega, kui kell on parajasti sealmaal, et ema on kaalunud juba helistamist. (Nii igaks juhuks.) Tantsud ja mängud (ikka tüdrukultele välja loositud poisid ja vastupidi ja äraarvamised ja kõik see, mis alati on käinud kaasas peaaegu-kolmeteistkümnestega). Ja kingiks saadud ilutulestike taevasselennutamine ja  Mäekuninga mängimisega kooliesisel veel õhtupikenduseks pealekauba.

Õppimine? Mis naljakad küsimused emal ikka on.  Noh eks õppimisega ka kuidagi saab.

Ja küllap saabki.

Kuigi, kui oled peaaegu kolmteist, on ju nii palju muud tähtsat, millest mõelda.

Vanaemasuhtlus. Kullaproov kontrollitud

Argipäevane telefonikõne ei tõota enamasti midagi head. Ehk leidub kusagil inimesi, kes helistavad keset tööpäeva ütlemaks ligimesele, et too on ilus, tark ja hea ja soovivad päeva edasist edukat kulgu, aga minu numbrit neil pole.

Nii tähendab telefonihelin kas ootamatult aegunud kuupiletit, ärasõitnud bussi, kadumaläinud või mahaunustatud asja – või siis tahetakse mulle midagi müüa. Aga eile helistas mulle Mamma ning teatas talle omasel resoluutsel moel: tänavu on ta nõus ainult siis piparkoogitaina tegema, kui meie poole endale võtame.

Mammaga, teadagi, et vaielda.

Meilidedega pole lood valdavalt paremad kui telefonikõnedega. (Lisanduvad veel arved.)

Täna oli meil töö-juure jõuluüritus ning lapsehoid oli kokku lepitud sedakorda Vanaemaga. Saatsin pika kirja, mis lapsele lasteaeda kaasa sai ja kust selle leida võib ja sain vastuseks kaks sõna:

Yes boss!

Vähemalt vanaemasid olen ma osanud oma lastele valida!