Ettevaatust, reisikiri! IX

Kohtusin täna pooltuttavaga, kes, kuulnud et ma käisin Küprosel, teatas valjuhäälselt, et talle seal küll ei meeldinud, kuna kohalikus lennujaamas olnud kolm kella, mis kõik ise aega näitasid.

Huvitav küll, mulle jäid justkui teistlaadi asjad meelde.

Kõrreke sai ühe aasta ja seitsme kuu vanuselt Suureks Õeks. See oli ka viimane kord, mil ma oma tütrega kahekesi olin. Saarel keset Vahemerd oli see  taaskord võimalik. Laps oli vahepeal märkamatult maailma mõnusaimaks reisikaaslaseks kasvanud. Just tema soovil sai kogu kultuuriprogramm sajaprotsendiliselt kaasa tehtud. Tore oli olla koos inimesega, kellega sai lõputult tsiteerida mälu järgi lasteraamatuid, proovida ära kõigi söögikohtade kreeka salatid ja silitada ja pildistada üles kõik kohatud kassid.

Ja kasse oli saarel paksult. Ei olnud ainsatki väikest poekest, söögikohta või majakest, kus hoolikal vaatlusel mõni kass – sagedamini küll mõned kassid – silma poleks hakanud. Kõige rohkem oli punaseid, pisut vähemal määral triibikuid. Valdavalt lühikarvalised. Lasid end kenasti silitada. Esimesed kassid oli saarele toonud pärimuse järgi Constantunuse ema Helena ise. Sadade kasside kõrval nägime ehk nelja-viit koera. Igal juhul – suurepärane paik kassisõpradele!

See võib tunduda tavalise kassina, aga just tema käest ostis Kõrreke kõrvarõngad (hõbedased liblikad). Tähendab, Küprosel ongi see tavaline.

See võib tunduda tavalise kassina, aga just tema käest ostis Kõrreke kõrvarõngad (hõbedased liblikad). Tähendab, Küprosel ongi see tavaline.

Kohalikku loomaaeda läksime ka, kohe esimesel päeval ja omal käel. Esmalt linnaliinibussiga lõpp-peatusesse, seejärel väikese bussiga veel seitseteist kilomeetrit linnast välja ning lõpuks kilomeeter jalgsi astuda. Nägime õpetatud lindude etendust, palju loomi ja mõningaid linde, kellest toonekured, paabulinnud ja erakordselt koledad kanad vabalt ringi jalutasid. Kõrreke leidis wallabyde näol – sealses loomaaias olid muide albiino-wallabyd – endale uued lemmikoomad, silitas kitsi, patsutas puid ja hoidis käe peal öökulli. Täielik õndsus, ühesõnaga.

Liik: loomaaiakana

Liik: loomaaiakana

Söögi kohta teatas giid, et enamasti võetakse Küprosel neli kilo juurde. Alguses tundus, et nii lähebki – otsustasime esimesel õhtul minna ja süüa midagi kerget, näiteks mõne kohaliku magustoidu. Meile soovitati baklavat. See on selline asi, mis koosneb lehttaignast, täidiseks rohke mesi, siirup ja pähklid. Andsime samas sõna hilisõhtune baklavasöömine järgmisest päevast maha jätta. Mina naasesin samas kaalus ilmselt tänu sellele, et olin enamasti oma taimetoitlasest tütrekesega solidaarne ning sõime edaspidi koos kreeka salatit. Mida serveeriti muide alati laimipoolega ning ideaaljuhul ka oliividega, mis õigel kujul on just sellised, et on kasvanud söögikoha omaniku vanaema aias ja koos kividega leotatud ja sisse tehtud. Mine proovi  näiteks igati väärika nimega Dias Zeusi restoranis järele!

Söögi mõttes oli kõik ideaalne – värske, maitsev ja kohapeal valmistatud, aga kohv on seal küll jube. Loobusin isegi oma igahommikusest annusest, kui avastasin, et ma võtan seda umbes nagu arstirohtu – katsun kiirest alla neelata ja siis veel klaasitäie vett peale juua.

Giid oli meil samuti fantastiline! Ta oleks isegi Väikevenna surnuks rääkinud! Nautisime Kõrrekesega ülimal määral tema poeetilist stiili. Näiteks: Neoliitikumi inimesed ehitasid oma maja ikka ümara põhiplaaniga. Ümarvorm sümboliseerib ürgset naiselikkust. Sellepärast kannavad naised ikka kleite ja seelikuid. Aga mehed – nemad on lihtsalt lapikud! Peale sellist põrutavat avaldust oli ta, ma arvan, tervelt kümme sekundit vait. Aga väga tore oli, ausõna! Ja kuna ta rääkis ja rääkis ja rääkis kogu aeg, siis isegi nendel hetkedel, kui oli vaba aeg, tundus, nagu oleks kõrvus ikka tema juttu kuulda.

Kultuurkiht  oli saarel muidugi vägev. Kreeka, Rooma, seejärel Bütsants, ristisõdijad-Lusignanid, veneetslased ja Ottomanid, siis veel Brittide võim. Türgi poolt okupeeritud Põhja-Küproses käisime ka ära. Mõni imelik inimene on kohe õnnelik, kui näeb vaheajal piiramatult sambaid, potikilde ja mosaiike. Ning asjaolu, et just seal saarel sündis kreeklaste armastusjumalanna on igati usutav. Tõesti, kus mujal ta saanukski seda teha!

Turistid ajalooga tutvumas. Täiesti tavaline kreeka teater.

Turistid ajalooga tutvumas. Täiesti tavaline kreeka teater.

Päike oli ka kohal. Kuigi harjumatu oli see tema lõunamaine komme tähelepanuväärse kiirusega loojuda! Sooja oli kakskümmend kaheksa kraadi, lopsakad ja eredad lilled õitsesid, banaanipuude ja granaatõunapuude viljad olid valmis, mandariinid aga veel pisut rohelisevõitu. Kohalikele elanikele – küpriootidele – oli päike mõjunud kahel võimalikul moel: nad olid selle mõjul omandanud kas erakordselt lopsakad vormid või siis vastupidi, justkui päikese mõjul kokku kuivanud.

Viimastel päevadel nägime-kuulsime paaril korral ka vihma, Küprose kombe kohaselt koos äikesetormiga. Ilmselt tegutses peajumal ise! Täiesti müstiline kogemus oli äikesetorm, millega kaasnes nii tugev vihmasadu, et bussijuht pidi sõiduki mõneks ajaks peatama. Olime parasjagu Troodose mäestiku juures, nii et välgud valgustasid seda omalaadse vaatemänguna.

Koju tagasi jõudes libises Kõrreke oma suvistel kingadel mööda Tallinna lennujaama jäist asfalti ning pani ette lennukile tagasi minna.

Järgmine otselend on juba kevadel!

PS! Sealse lennujaama kellasid ma isegi ei märganud.

Kuidas me Kõrrekesega reisile läksime ja mis veel kaduma läks

Reisiplaanid olid meil varakult, juba kevadel tehtud: tütreke tahtis nimelt väga Kreekamaale minna. No ja mina ka, muidugimõista. Kahjuks jäi Kreeka reis toimumata, kuna giid suri ära. Siis valisime üheskoos hoolikalt asendusreisi, otsustasime Tuneesia kasuks. Küsisin end sügisvaheajaks vabaks. Kahjuks me ei läinud Tuneesiasse, kuna vahepeal lasti seal turiste maha. Siis enam õigupoolest eriti valida polnudki, nii et olime sunnitud sõitma Küprosele.

Enne seda juhtus mitu asja. Väikevend kaotas ära vormisärgi ja minu koduvõtme.

Kaks päeva enne reisi toimumist jäin kellegi pikkade näppude tõttu ilma oma rahakotist koos dokumentidega. Pass ja juhiluba olid õnneks mujal.

Päev enne reisi kaotas väikevend ära mütsi.

Siis algas lastel koolivaheaeg ning meie Kõrrekesega sõitisime nädalaks Küprosele.

Koju tulles selgus, et Väikevend oli kaotanud ära oma vormipüksid. Pesumasin lakkas peale üheksa-aastast ustavat teenistust töötamast, kui seal sees ulpis parasjagu esimene masinatäis reisipesu.

Aga täna saabus õnnelik sõnum: Väikevenna vormisärk tuli trennikaaslase kotist välja! Nii et kunagi ei maksa lootust kaotada!

Sõnad ja nukud ja Muki

Väikevend kirjutas meil nädalavahetusel uurimistööd. Ravimtaimedest. Ta oli äärmiselt nördinud, lugedes, et vanarahvas nimetas kummelit kanaperseks. Seda ma küll töösse ei kirjuta! oli ta resoluutne. Töö sai enam-vähem valmis, homme on vaja veel kasutatud kirjandus lisada ja ehk ka mõned pildid juurde kleepida. Luuletada tuli ka – luuletus algas umbes nii, et hiirepoisil oli häda, kurk on valus, varbas mäda – aga järgmisel päeval oli vaja hädasti Tallinnasse minna.

Tallinnasse on hädasti vaja minna tegelikult Väikevennal endal – nimelt on neil homme klassiga õppekäik. Trennikotist tõstsime vormi ja tossud välja ning panime pealinna-minekuks tarviliku kraami sisse.

Kõrrekesel on homme kontsert. Ta oskab fagotil juba mängida Muki on koerake, kuid homme esineb siiski flöödiga. Ka flöödiõpetaja oli vahepeal fagotist kuulda saanud. Huvitav, miks kõik minu jaoks autoriteetsed inimesed – sina  ja isa ja flöödiõpetaja – arvavad sellest ühtemoodi, mõtiskles tütreke. (Tõesti, ilmselt on puhas kokkusattumus, et me kõik arvasime, et tuleks keskenduda hoopis põhikooli ja muusikakooli lõpetamisele. ) Aga fagott on muidugi stiilne ja võimas pill, ei saa salata.

Eile mängisime tütrega scrabble´it. Jäime pärast mängu arutlema sõnade ilu üle. Mina arvasin, et kõige ilusam eestikeelne sõna on metsatee, tütre arvates väin.  Ehk saan ma kunagi omale siis Väino-nimelise lapselapse? Teda saaks siis näiteks Väintsiks kutsuda?

Täna see-eest käisime kogu pesakonnaga ja lasime end raha eest käeraudadega luku taha panna –põgenemistoas nimelt. Välja me õudsest nukutoast ei pääsenud, aga kavatseme tagasi minna ja seepärast mõistatust ära seletada ei lasknud. Väikevend hakkas vahepeal päris kartma, ülejäänute meelest oli tegu väga ägeda mänguga. Mulle hullult meeldis veel see, kuidas kõik koostööd tegid ja üldse ei vingunud (kui välja jätta, et Väikevend tahtis lihtsalt pimedast ruumist  minema). Pärast käisime veel üheskoos pizzat söömas. Vaene Kõrreke, taimetoitlane saab valida kõigest ühe pizza. Aga ta oli ise väga rõõmus, väitis, et tegelikult oleks võinud lisaks vegetarianale ka margherita valida ja teatas teda usutlenud Suurele Vennale, et nii nüüd jääbki.

Luuletuse hiirepoiss sai muidugi õigeks ajaks terveks, sest jõi kummeliteed. Pani veel mett ka sisse. Tundub päris hea mõte.

Külm ja soe elamise aeg

Paljud blogid, mida ma olen ikka varasemalt lugenud, kui vaba hetk tekib, on justkui varjusurmas. Ja ma saan sellest aru küll – ka mul on pidevalt selline tunne, et elamisekski ei jagu aega, rääkimata siis jäädvustamisest.

Pealegi, mis siin ikka: lapsed, töö, kass – ja nuriseda pole õigupoolest millegi ega kellegi üle. Kõik on omad.

Koolis töötada on tore. Kogu aeg juhtub midagi, igav pole hetkekski. (Eile sain näiteks vahelduseks esimesele klassile kunstiõpetust anda ja minu enda klassi plikad kukkusid õppekäigul vette. )

Isegi tööleminek hommikuti on vägagi nauditav, sest mul on ju Väikevend seltsiks. Enamasti kuulame koos poole kaheksaseid uudiseid. Siis harjutame veel, kui on olnud õppida mõni luuletus või midagi. Täna olid näiteks saksa keele värvid. Ja siis jääb veel aega meenutusteks ja plaanidekski.

Eile käis Väikevend koos klassivennaga kinos. Olid vaadanud õudset filmi ja Väikevend meenutas: See oli vahepeal ikkagi päris hirmus, ma arvan, et sulle poleks meeldinud. Aga õnneks said sa kodus olla ja koristada, sa võisid isegi ümiseda ja keelgi ei öelnud, et mis sa siin ümised.

Kõrreke oli väga ärritunud. (Ise sa ütled, et sulle ei meeldi vägivaldsed asjad ja nüüd lased lapse sellist filmi vaatama! Pealegi pole ta esimest osa üleüldse näinud!)

Suurel Vennal oli hommikul kehaline staadionil. Eelmisel nädalal tõin mina lapsele paari sõrmikuid, üle-eelmisel Vanaema. Ning loomulikult läks ta tundi ilma sõrmikuteta. Tal olevat nii külm hakanud, et kaalunud isegi vahepeal koju tulekut. Aga otsustanud, et jääb siiski meheks, kes külma ei karda. Ja õhtune trenn oli nii kaugel kodust, kui kaugele siin linnas üldse meie kodust minna annab – aga kuupiletirahast on senini keeldunud – käivad sõbraga koos, ratastega.

Täna otsustasin iseloomu kasvatada ning jätsin vihikuvirna lauale. Hoopis kütsin kodus ning koristasin pisut keldrikorrust. Trenni jõudsin ka. Tagasiteel ostsin poest juba kätekreemi ja huulepalsamit. Ilmad on jahedad tõesti.

Aga kodus oli soe. Väikevend vaatas vennaga Kättemaksukontori lõpuni, käis duši all ja ronis oma siniseruuduliste pidžaamapükstega minu voodisse unejuttu kuulama. Unejuturaamatuks on meil Madlike. Me pole ammu enam ühestki raamatust järgmisel hommikul koos kooli sõites vestelnud. Väikevend mõtleb palju nii Madlikese kui ka Abbe ja Miia üle.  (Ta mõistab ammugi, et ta ilmaaegu pelgas raamatut, mille kaanel on vihmavarjuga tüdruk.)

Ma arvan, et ka Kõrrekesel pole põhjust muretseda – eks Jaanikingu Liisbetki tahtis, et õde räägiks talle vaimudest, mõrtsukatest ja sõjast.

Mis mõttes on argipäev hall?

Koogi pidin tegelikult küpsetama pühapäeval – aga esiteks läks mul tööasjadega kaua ning teiseks oli tütar Kõrreke õhtul koogivormi välja otsinud ning tegi hoopiski oma imelist Nutella-kooki.

Nii et halvaa-õunakook, mille tarvis kõik koostisained olid koju valmis toodud, sai valmis hoopiski esmaspäeva pealelõunal. See osutus minu viimase aja õnnetu kokakunsti taustal – ikka on nii, et keegi midagi ei söö – fenomenaalselt populaarseks. Igati meeldiv vaheldus tavalisele uimasevõitu nädala algusele, kus kõik meeldiv tundub valgusaastate kaugusel. Ehk peaks teinekordki proovima.

9789949565054Edasi. Väikevenna kooli tuli kirjanik. See oli nii oodatud sündmus, et noormees oli nõus omaenda sünnipäevarahadest ostma endale raamatu. Kohustuslikuna oli just eelmisel nädalal loetud sama autori Kolmanda a kriminaliste. Väikevend seisis pikalt raamatupoes riiuli ees ning valis hoolega parima välja. Ning hakkas seda ka vabatahtlikult lugema. Ikkagi autogramm sees! Väga meeldiv kohtumine!

Siis veel. Eile oli mul ülipikk tööpäev – koolist linna, koosolekule –  ning koju jõudsin alles päris õhtul, kaheksa ajal. Keda aga polnud, oli Suur Vend.  Oli küll üks vastamata kõne telefonis tund aega varasemast, aga enam telefoni ei võetud. Ta oli läinud nimelt jalgpallitrenni (nagu selgus, kui olin murest hullununa otsinud üles tema klassivenna ema fb-kaudud ning saanud informeeritud klassivenna kaudu asjast kuulda  – no ja minut hiljem helistas ka noorjalgpallur ise.)  Ja vähe sellest, Suur Vend oli saanud ka matas viie miinuse. See oli päris lihtne ülesanne, viskas ta õhtul end teleka ette mugavalt sisse seades. (Jalgpall!)

Nii. Ja täna jõudis meile siis fagott. Mul on tunne, et ei mina ega Suur Vend, keda sageli kangekaelsuses süüdistatakse, ei küündi tegelikult Kõrrekeseni. Kui ta on midagi otsustanud, siis ta seda ka teeb. Hetkel, tundub, on ta otsustanud hakata fagotti õppima. Ise otsis Ülenurmest õpetaja, ise organiseeris pilli laenutamise ning ütles, et ta räägib isaga tundide eest maksmise eest. Tõesti, põhikooli ja muusikakooli lõpetamine ning kooli ajalehe toimetamine ei anna ikka seda õiget koormust kätte. Midagi peaks siiski juurde võtma!

Elu teismelise emana on siiski huvitav. Veel kuu aega tagasi oli mul kodus omnivoorist flöödimängija, nüüd hoopis veganist fagotimängija.

Ja siis ma mõtlesin – näed, Väikevend on laenutanud kahel korral merisea, Kõrreke siis fagoti – mille (või kellega?) Suur Vend võiks küll saabuda?

Fagotihelid ei olnud just… kõige meeldivamad. Õnneks mängitakse meil küll ka flööti edasi – kuigi see juhtub traditsiooniliselt ennekõike siis, kui ma olen trennis.

Tead sa üldse, mis pill fagott on? Mina enne eriti küll ei teadnud, kui tütar mulle mõne lingi saatis.

Nädal on umbes poole peal…