Üks kevadine nädal kui unenägu

Inimesed teevad, ma olen kuulnud (ja ise fb-s näinud) nädalavahetusel igasuguseid asju. Osalevad x öödel, y päevadel ja z kokkutulekutel. Mina viimasel ajal magan. Muidu ikka öösiti, aga nädalavahetustel ka päeval. Pühapäevaseks õhtuks olen juba nii palju kosutavat und nautinud, et vastan arvatavasti nädala alguses tulnud kirjadele. Varsti.

Väikevend käis möödunud nädalal klassiekskursioonil Lätis. Elu parim ekskursioon! olevat olnud enam-vähem üksmeelne hinnang kogu kambalt. Turaida linnus, seikluspark ja maa-alused järved. Meeneks ostis endale suure kaunistatud kepi, millega ta nüüd mööda maja ringi kopsib ning taskulambiga noa. Minule toodi merevaigust käevõru.

Kõrrekesel oli ära tutipäev ja samuti tegi ta ära kõik, mis veel põhikooli õppekava täitmisest puudu jäi. Vastas vene keelt ning õmbles dressipluusi. Lisaks osales ka Mamma kassi toitmises ja kastis Mamma tomateid.

Suur Vend sooritas lõpuks matemaatikaeksami ning ülejäänud aja tegi ka midagi. Mida täpsemalt, on üks ajaloo suuri müstilisi küsimusi. Vanaemaga koos käis ka Mammat vaatamas.

Mina ajasin tööl asjad segamini, unustasin ära ja siis tegin, mis suutsin, et kõik lõpuks ära klaarida. Hinded on väljas ja hing sees. Viisin auto parandusse. (Ikka see tagumine parempoolne stabika kont ja lisaks vilistav hääl. Makstud summa oli kolmekohaline.)  Lisaks toitsin Mamma kassi. Tähendab, ma ikka loodan, et see on endiselt Mamma kass Saba, kellele ma krõbuskeid, kiisueinet ja värsket vett panen. Uueks päevaks on alati kõik söödud. Siis andsin mõningatele lastele ekskursioonide tarbeks raha. Kellele ja kui palju, enam täpselt ei mäleta, aga summa oli kolmekohaline. Nädala keskel käisin verd andmas ja sain aumärgi (kahekümne viienda korra eest) ja mett. Käisin Mammat vaatamas, viisin talle ajalehti ja ravimeid. Ilmselt tegin midagi veel, aga olen selle ära unustanud.

Päevad on väga päikeselised, sirelid õitsevad ja linnud vidistavad. Ei raatsi öösekski akent kinni panna. Värske õhuga tuleb hea uni ja värvikad unenäod.

Need jõulud, kurva lõpuga

Kui ma kunagi elus kunagi veel peaksin lund rookides kurtma, püüan selleaastaseid jõule meenutada. Aga muidu oli kõik nagu ikka. Surnuaiale tulid kõik lapsed täiesti vabatahtlikult kaasa. Meenutasime kadunukesi hea sõnaga ja panime küünlad põlema. Mul olid porile mõeldes kummikud jalas.

Kirikus käisime ka, sedakorda keskaegses Jaani kirikus, mis mulle suuremate laste kooli jõulukontserdi ajal hea tunde jättis. Mõte kippus küll rändama – kuidas sellessamas paigas ka poole tuhande aasta eest inimesed jõululaupäeval kogunesid, kuidas kellamehe ülesandeks oli tol ajal ka sigu ja koeri peletada, kuidas mõni laps ehk ka siis toolil jalgu kõlgutas (nagu Väikevend seekord) ning range ilmega suurem õde teda pahaselt vaatas (nagu Kõrreke). Aga meeleolu oli küll õige. Ka tuledesäras kesklinn tundus kaunis.

Mamma juures oli nagu ikka. Õhtusöök – hani ja kapsas – nagu igal jõulul. Kingitused olid ka sel aastal päkapikkude poolt kuuse alla poetatud. Mamma mängis klaverit. Kõrreke ja Väikevend laulsid. Ka Suur Vend jorises kaasa, kui me mõne tuntud laulu üles võtsime. Minul oli luuletus, Vanaema rääkis anekdoodi. Kui Kõrreke enne kurtis, et ta vist ei oskakski jõuluvanale kirjutada, sest ta ei tea isegi, mida tahab ja Suur Vend arvas sama, siis selgus, et vana on lastest targem ning kõik olid rõõmsad. Mina seekord raamatuid ei saanud, aga mõni ootamatult edev asi tavapärasele kohvile ja tumedale šokolaadile oli lisaks. Nii tore, kui keegi on sinu peale mõelnud.

Peale jäätist ja kohvi palus Kõrreke näha, kuidas Mamma oma kassile rohtu annab. Olin alguses paaril päeval Mammal abiks käinud, aga siis omandas ta iseseisvalt tehnika kass käterätikusse muumiaks keerata ja kaks tabletti turtsuvale Martale suhu suruda. Vaatepilt oli lõbus, kass oli ootuspäraselt nördinud ning Mamma ootamatult osav.
Põgene, vaba laps, ütles Vanaema solvunult minema jooksnud Martale lõpetuseks järele ning kõik naersid südamest.

Kodus oli küll etteaimatav vaidlus Väikevennaga, kas uhke Kariibi mere piraatide lego tuleks kohe kokku panna või oodata hommikuni, aga lõpuks soostus poiss siiski hommikuga ning läks hambaid pesema.

Hommik oli mõnus. Lapsed vaatasid jõuluks saadud filme ja sõid piparkooke, Väikevend pusis poole päevani oma legoga, mina lugesin Roosi nime.  Keskaeg on mu vaieldamatu lemmikajastu ning seda lugu pole ma vist viimased kümme aastat lugenud. Nii et alati ei peagi jõuluks uusi raamatuid saama, mõni vana lemmik on samuti hea ette võtta.

Helises telefon.

Mamma kass Martal oli alanud krambihoog ning loomake tuli haiglasse viia. Kass lebas krampides samal rätikul, kuhu ta eelmisel päeval nii osavalt sisse oli mässitud.

Pisut rohkem kui tunni aja pärast tulime loomakliinikust välja. Kast kassiga, kes veel eelmisel õhtul oli meid kõiki naerma ajanud, oli teibiga kinni tõmmatud. Ülehomme matame Marta, meie oma kadunud Siisi pojakese – ma ise olin kuus aastat tagasi ämmaemandaks – Mamma juurde aeda.

Niisugused jõulud siis sel aastal.

Elust, kohvist ja muidu õppimisest

Meie peres lähevad neli liiget viiest hommikul kooli – ainult kass jääb koju magama, sest kõigi koolis olles pole tal võimalik olla lakkamatult valel pool ust – ja et midagi niisama, meeleavalduse mõttes teha, selleks on kassid liialt pragmaatilised.

Niisiis, esimesel poole argipäevast kõik on koolis. Suur Vend eelmisel nädalal kaks päeva puudus (haiguse tõttu) ning neid haavu lakume siiamaani. Ma olen pidanud juba õpetama matemaatikat (mida ma eriti ei oska) ning saksa keelt, mida ma kah eriti ei oska. Ülikooli ajal tegin ma küll saksa keeles vist arvestusegi, kuid see nädal on vist esimene kord, kui mul peale viimast arvestust ka saksa keelt vaja on läinud. Jajah, saksa keelt on vaja õppida siis selleks, et sul oleks võimalik seda oma lapsele õpetada. Üldiselt olen ma kõik unustanud. Nii matemaatika kui ka saksa keel meenuvad otsekui mingi kauge unenägu, kus oli kahtlemata mingi oma sisemine loogika, aga see justkui ei taha meenuda. Aga eks unenägudelgi on teinekord järjed. (Umbes nagu Autod 2 või Jääaeg 4.)

Väikevenna koolipäevad algavad ja lõppevad veel kenasti käsi minu pihus. Mõnikord otsib ta mind vahetunnis kallistamiseks üles. Viimaseid päevi kuueaastane koolipoiss, nagu ta meil on. Koolikotigi unustas üleeile kooli, garderoobi. Kodused ülesanded on ka, näiteks aabitsast lehekülg ilmekalt lugeda. Õnneks sel päeval, kui aabits koos kotiga kooli ununes, midagi õppida polnud.

Kõrreke õpib muidugi iseseisvalt, nagu ta seda alati teinud on. Kurdab ainult, et taskuraha saab ruttu otsa, kuna ta peab selle eest ise riideid ka ostma. Enda arvates olen ma talle küll nii viimase poole aasta jaooksul ainüksi teksaseid vähemalt kolm paari ostnud, ning edevad kingad valisid nad viimati koos isaga, kuid ilmselt on see kõigest vaid piisake vajaminevast rõivaste hulgast. Ja ema, meil on ju NII erinev maitse! Häda ja viletsus on silmaga näha – ning raha kulub samuti palju. (Võiksin loosungile kahe käega alla kirjutada.)

Seevastu käisime Suure Vennaga mõni päev tagasi poes, et ta saaks osta Väikevennale kingi ja kanda viimased sünnipäevarahad arvele. Seda ta ka tegi, ning lisaks tegi ka mulle kohvi välja! Meenus Mamma, kes alati sellistes küsimustes on hoidnud ah-mis-nüüd-mina-joont. Mina seevastu tundsin, et olen kaheteist aasta ja ühe kuuga oma capuccino ära teeninud küll. (Ainult nii kaua pidingi seda Suure Venna sünnist arvates ootama!)

Kadunud Asjade Maailmas lõhnab šokolaadi järele!

Pole midagi igavamat võõrastest unenägudest! (Paljulubav sissejuhatus…)

Niisiis, nägin unes, et sõitsin oma autoga ühte võõrasse linna. Millegipärast mulle tundus, et tegu on Rakverega. Igal juhul ma parkisin oma auto ning läksin jalutama. Ilm oli kevadine ja soe ning ühel hetkel riputasin oma musta mantli ühes välikohvikus tooli seljaotele ja kõndisin ise edasi. Välikohvikuid oli hästi palju, kõigist tuli isuäratavat šokolaadikookide lõhna, kuid teadsin, et mul on rahakotis vaid kuus eurot ja ma ei saa endale kohvikus meelisklemist lubada. Kuni märkasin, et ma ei tea enam öelda, kuhu jäi mu mantel ning enamgi veel… ammugi ei tea ma seda, kuhu ma olin parkinud oma auto! Äkitselt olin ühes suures ja peenes, ent labürinditaolises konverentsihoones. Kurtsin oma muret ühele kenale usaldusväärsele naisele, kes kandis tähelepanuväärset punast siilipead, see lubas mind juhatada vähemasti mu mantlini. Panin käekoti korraks toolile ning läksin temaga kaasa. Tulemuseks oli mudugi see, et ühel hetkel oli kadunud nii sõbralik punapea, minu käekott, minu mantel ja minu auto. Kõndisin meeleheitlikult ringi, kohvikutest tulvav šokolaadilõhn järjest tugevnes. Lõpuks leidsin üles oma käekoti, kuid tundsin erakordselt selgelt, et see oli ka kõik, milleks ma suuteline olen ja tegin silmad lahti.

Tütar oli toonud mu padja kõrvale kolm tükki šokolaadi.

Läksin alumisele korrusele ja jutustasin lastele oma unenäost. See pakkus neile palju lõbu. Tütar teatas, et tal on vaja minna ostma uusi vardaid, et kooli kudumistöö lõpetada (üks olemasolevatest varrastest oli murdunud). Läksin võtma oma rahakotti, et anda lapsele varraste jaoks raha – ent kus on mu kott?

Lastel oli endiselt väga lõbus. Käekott, nagu selgus, oli täiesti ebaootuspäraselt omal kohal. Rahakotis oli kuus eurot, millest kolm andsin tütrele.

Tütreke läks bussiga kaubamajja vardaid ostma, Suur Vend paažina kaasas – Väikevend oleks ka tahtnud, aga teda ei võetud. Mina joon oma šokolaadi kõrvale kohvi ning mõtlen, kas kolme euro eest saab ikka plastikvardad (omahind paar senti) või oleks pidanud rohkem kaasa andma?

Käes on viimane hiline hommik koolivaheajast.

Sõda, röövlid ja Piazzolla

Hiljaaegu veetis kõrvapõletikust tervenev Väikevend aega Mamma juures. Mamma juures olemise kõige toredam asi on film Nimed marmortahvlil. See on  Väikevenna lemmikfilm olnud vähemalt pooled tema neljast eluaastast.

Oleme saavutanud kompromissi kahe äärmusliku olukorra vahel:

a)Väikevend vaatab filmi nii palju kordi järjest, kui Mamma juures viibitav aeg seda võimaldab (Mamma ja Väikevenna variant);

b)film on kapi otsas/ tädile laenatud (minu variant/ minu variant Mamma-poolse teostusega).

Kompromiss seisneb selles, et filmi võib vaadata üks kord iga päeva kohta. (Väikevend püüdis küll Mammale selgeks teha, et ema lubas iga päevapooliku kohta filmi kuus korda vaadata, kuid isegi Mamma ei läinud liimile.)

***

Laupäeval lõunat süües kuulasime Piazzollat. Väikevend kuulas tähelepanelikult.

Kas see on sõjast, huvitus ta militaarspetsialistina.

***

Mind ennast huvitab väga viimati nähtud unenägu. Nimelt sündis mulle veel üks poeg.

Mis me talle nimeks paneme, tundis huvi lapse abstraktsel kujul esinenud  isa. (No võtku mind see ja teine, ei suutnud seda urrima isa isegi kohe peale ärkamist enam visualiseerida!)

Kasper, Jesper või Joonatan, vastasin.

Huvitav, mida see unenägu küll tähendada võiks?

Nägin

Kirikuid, kloostreid, sünagooge ja losse. Aeg ja lugu igal hingetõmbel.

Kamalduulide klooster, mida püütakse taaselustada, aga mille ranged nõuded ei ole ilmselt ajastu vaimuga kooskõlas. Isegi jumalateenistusi ja ühiseid söömaaegu peeti vaid loetud korrad aastas, suurem osa ajast möödus üksikkongis.

Wigry, kamalduulide klooster

Varssavi ülestõusu ajast pärit mänguasjad. Muuseum, kus foto tehtud, on külastamist vääriv.

Väikese tüdruku särk, õmmeldud sõja esimesel aastal langenud isa särgist. Karukese meisterdas lapsele ta kongikaaslane Tailfingenis.

Tükike Eestist – Eesti saatkond Poolas, esindatud siinkohal raamaturiiuli kujul.

Riiulinurk Eesti saatkonnast Varssavis

Koht, kuhu sisse minnes koolilaste grupid lõbusalt pilte klõpsisid ja nalja heitsid,  aga kust välja tulles vaadati sõnatult üksisilmi enda ette.

Mu vanem poeg uuris kodus gaasikambrisse saadetavate fotot ning küsis, osutades kõige pisemale, Väikevennastki väiksemale sellile, hääles uskumatus: kas TEMA ka?!

Jah, tema ka.

/…/

Linn, mis võtab pahviks. Ei, tõsiselt, ma hakkasin isegi korraks mõtlema, kas oleks võimalik sinna elama kolida. Ülikool on, jõgi on. Kuningaloss  on ka. Kirikutest, sünagoogidest ja juudi stiilis äridest – suured sildid, väikesed poed – rääkimata.

Vanimaid sünagooge Euroopas. Krakov, Kazimiers

Jäätist limpsivad nunnad. Ilm oli tõesti palav!

Lihtsalt Krakov. Lihtsalt ilus.

Ja siis tuli veel see:

Peale kontserti mööda öist Krakovit võõrastemajja tagasi jalutades tulime üle Visla. See oli ainus kord, kui ma selle reisi vältel tundsin tõsist soovi ka iseend pildile lasta jäädvustada, et ma mäletaksin seda õhtut ja seda tunnet.  (Pilte sai tehtud muidugi rohkem , eriti söögikohtades, kus oli hästi palju sellist tee-sina-minust-siis-ma teen-sinust pakkumisi, aga need on sellised suurema tähendsuseta klõpsud.)

Krakov. Visla. Öö

Ja siis viimane päev.

Lublin oma (osaliselt) seismesaja-aastase lossiga.

Algus Kazimiri ajast, praeguseks näeb välja nagu neogootika.

Majdanek ja Treblinka. Viimane oli kõige mõjusam. Keset suurt metsa. Kellukad ja linnulaul.  Ja kivid.

Mõistlik inimene muidugi nii ei puhka. Sõidab hoopis Ibizale näiteks…