Üks kevadine nädal kui unenägu

Inimesed teevad, ma olen kuulnud (ja ise fb-s näinud) nädalavahetusel igasuguseid asju. Osalevad x öödel, y päevadel ja z kokkutulekutel. Mina viimasel ajal magan. Muidu ikka öösiti, aga nädalavahetustel ka päeval. Pühapäevaseks õhtuks olen juba nii palju kosutavat und nautinud, et vastan arvatavasti nädala alguses tulnud kirjadele. Varsti.

Väikevend käis möödunud nädalal klassiekskursioonil Lätis. Elu parim ekskursioon! olevat olnud enam-vähem üksmeelne hinnang kogu kambalt. Turaida linnus, seikluspark ja maa-alused järved. Meeneks ostis endale suure kaunistatud kepi, millega ta nüüd mööda maja ringi kopsib ning taskulambiga noa. Minule toodi merevaigust käevõru.

Kõrrekesel oli ära tutipäev ja samuti tegi ta ära kõik, mis veel põhikooli õppekava täitmisest puudu jäi. Vastas vene keelt ning õmbles dressipluusi. Lisaks osales ka Mamma kassi toitmises ja kastis Mamma tomateid.

Suur Vend sooritas lõpuks matemaatikaeksami ning ülejäänud aja tegi ka midagi. Mida täpsemalt, on üks ajaloo suuri müstilisi küsimusi. Vanaemaga koos käis ka Mammat vaatamas.

Mina ajasin tööl asjad segamini, unustasin ära ja siis tegin, mis suutsin, et kõik lõpuks ära klaarida. Hinded on väljas ja hing sees. Viisin auto parandusse. (Ikka see tagumine parempoolne stabika kont ja lisaks vilistav hääl. Makstud summa oli kolmekohaline.)  Lisaks toitsin Mamma kassi. Tähendab, ma ikka loodan, et see on endiselt Mamma kass Saba, kellele ma krõbuskeid, kiisueinet ja värsket vett panen. Uueks päevaks on alati kõik söödud. Siis andsin mõningatele lastele ekskursioonide tarbeks raha. Kellele ja kui palju, enam täpselt ei mäleta, aga summa oli kolmekohaline. Nädala keskel käisin verd andmas ja sain aumärgi (kahekümne viienda korra eest) ja mett. Käisin Mammat vaatamas, viisin talle ajalehti ja ravimeid. Ilmselt tegin midagi veel, aga olen selle ära unustanud.

Päevad on väga päikeselised, sirelid õitsevad ja linnud vidistavad. Ei raatsi öösekski akent kinni panna. Värske õhuga tuleb hea uni ja värvikad unenäod.

Need jõulud, kurva lõpuga

Kui ma kunagi elus kunagi veel peaksin lund rookides kurtma, püüan selleaastaseid jõule meenutada. Aga muidu oli kõik nagu ikka. Surnuaiale tulid kõik lapsed täiesti vabatahtlikult kaasa. Meenutasime kadunukesi hea sõnaga ja panime küünlad põlema. Mul olid porile mõeldes kummikud jalas.

Kirikus käisime ka, sedakorda keskaegses Jaani kirikus, mis mulle suuremate laste kooli jõulukontserdi ajal hea tunde jättis. Mõte kippus küll rändama – kuidas sellessamas paigas ka poole tuhande aasta eest inimesed jõululaupäeval kogunesid, kuidas kellamehe ülesandeks oli tol ajal ka sigu ja koeri peletada, kuidas mõni laps ehk ka siis toolil jalgu kõlgutas (nagu Väikevend seekord) ning range ilmega suurem õde teda pahaselt vaatas (nagu Kõrreke). Aga meeleolu oli küll õige. Ka tuledesäras kesklinn tundus kaunis.

Mamma juures oli nagu ikka. Õhtusöök – hani ja kapsas – nagu igal jõulul. Kingitused olid ka sel aastal päkapikkude poolt kuuse alla poetatud. Mamma mängis klaverit. Kõrreke ja Väikevend laulsid. Ka Suur Vend jorises kaasa, kui me mõne tuntud laulu üles võtsime. Minul oli luuletus, Vanaema rääkis anekdoodi. Kui Kõrreke enne kurtis, et ta vist ei oskakski jõuluvanale kirjutada, sest ta ei tea isegi, mida tahab ja Suur Vend arvas sama, siis selgus, et vana on lastest targem ning kõik olid rõõmsad. Mina seekord raamatuid ei saanud, aga mõni ootamatult edev asi tavapärasele kohvile ja tumedale šokolaadile oli lisaks. Nii tore, kui keegi on sinu peale mõelnud.

Peale jäätist ja kohvi palus Kõrreke näha, kuidas Mamma oma kassile rohtu annab. Olin alguses paaril päeval Mammal abiks käinud, aga siis omandas ta iseseisvalt tehnika kass käterätikusse muumiaks keerata ja kaks tabletti turtsuvale Martale suhu suruda. Vaatepilt oli lõbus, kass oli ootuspäraselt nördinud ning Mamma ootamatult osav.
Põgene, vaba laps, ütles Vanaema solvunult minema jooksnud Martale lõpetuseks järele ning kõik naersid südamest.

Kodus oli küll etteaimatav vaidlus Väikevennaga, kas uhke Kariibi mere piraatide lego tuleks kohe kokku panna või oodata hommikuni, aga lõpuks soostus poiss siiski hommikuga ning läks hambaid pesema.

Hommik oli mõnus. Lapsed vaatasid jõuluks saadud filme ja sõid piparkooke, Väikevend pusis poole päevani oma legoga, mina lugesin Roosi nime.  Keskaeg on mu vaieldamatu lemmikajastu ning seda lugu pole ma vist viimased kümme aastat lugenud. Nii et alati ei peagi jõuluks uusi raamatuid saama, mõni vana lemmik on samuti hea ette võtta.

Helises telefon.

Mamma kass Martal oli alanud krambihoog ning loomake tuli haiglasse viia. Kass lebas krampides samal rätikul, kuhu ta eelmisel päeval nii osavalt sisse oli mässitud.

Pisut rohkem kui tunni aja pärast tulime loomakliinikust välja. Kast kassiga, kes veel eelmisel õhtul oli meid kõiki naerma ajanud, oli teibiga kinni tõmmatud. Ülehomme matame Marta, meie oma kadunud Siisi pojakese – ma ise olin kuus aastat tagasi ämmaemandaks – Mamma juurde aeda.

Niisugused jõulud siis sel aastal.

Elust, kohvist ja muidu õppimisest

Meie peres lähevad neli liiget viiest hommikul kooli – ainult kass jääb koju magama, sest kõigi koolis olles pole tal võimalik olla lakkamatult valel pool ust – ja et midagi niisama, meeleavalduse mõttes teha, selleks on kassid liialt pragmaatilised.

Niisiis, esimesel poole argipäevast kõik on koolis. Suur Vend eelmisel nädalal kaks päeva puudus (haiguse tõttu) ning neid haavu lakume siiamaani. Ma olen pidanud juba õpetama matemaatikat (mida ma eriti ei oska) ning saksa keelt, mida ma kah eriti ei oska. Ülikooli ajal tegin ma küll saksa keeles vist arvestusegi, kuid see nädal on vist esimene kord, kui mul peale viimast arvestust ka saksa keelt vaja on läinud. Jajah, saksa keelt on vaja õppida siis selleks, et sul oleks võimalik seda oma lapsele õpetada. Üldiselt olen ma kõik unustanud. Nii matemaatika kui ka saksa keel meenuvad otsekui mingi kauge unenägu, kus oli kahtlemata mingi oma sisemine loogika, aga see justkui ei taha meenuda. Aga eks unenägudelgi on teinekord järjed. (Umbes nagu Autod 2 või Jääaeg 4.)

Väikevenna koolipäevad algavad ja lõppevad veel kenasti käsi minu pihus. Mõnikord otsib ta mind vahetunnis kallistamiseks üles. Viimaseid päevi kuueaastane koolipoiss, nagu ta meil on. Koolikotigi unustas üleeile kooli, garderoobi. Kodused ülesanded on ka, näiteks aabitsast lehekülg ilmekalt lugeda. Õnneks sel päeval, kui aabits koos kotiga kooli ununes, midagi õppida polnud.

Kõrreke õpib muidugi iseseisvalt, nagu ta seda alati teinud on. Kurdab ainult, et taskuraha saab ruttu otsa, kuna ta peab selle eest ise riideid ka ostma. Enda arvates olen ma talle küll nii viimase poole aasta jaooksul ainüksi teksaseid vähemalt kolm paari ostnud, ning edevad kingad valisid nad viimati koos isaga, kuid ilmselt on see kõigest vaid piisake vajaminevast rõivaste hulgast. Ja ema, meil on ju NII erinev maitse! Häda ja viletsus on silmaga näha – ning raha kulub samuti palju. (Võiksin loosungile kahe käega alla kirjutada.)

Seevastu käisime Suure Vennaga mõni päev tagasi poes, et ta saaks osta Väikevennale kingi ja kanda viimased sünnipäevarahad arvele. Seda ta ka tegi, ning lisaks tegi ka mulle kohvi välja! Meenus Mamma, kes alati sellistes küsimustes on hoidnud ah-mis-nüüd-mina-joont. Mina seevastu tundsin, et olen kaheteist aasta ja ühe kuuga oma capuccino ära teeninud küll. (Ainult nii kaua pidingi seda Suure Venna sünnist arvates ootama!)

Kadunud Asjade Maailmas lõhnab šokolaadi järele!

Pole midagi igavamat võõrastest unenägudest! (Paljulubav sissejuhatus…)

Niisiis, nägin unes, et sõitsin oma autoga ühte võõrasse linna. Millegipärast mulle tundus, et tegu on Rakverega. Igal juhul ma parkisin oma auto ning läksin jalutama. Ilm oli kevadine ja soe ning ühel hetkel riputasin oma musta mantli ühes välikohvikus tooli seljaotele ja kõndisin ise edasi. Välikohvikuid oli hästi palju, kõigist tuli isuäratavat šokolaadikookide lõhna, kuid teadsin, et mul on rahakotis vaid kuus eurot ja ma ei saa endale kohvikus meelisklemist lubada. Kuni märkasin, et ma ei tea enam öelda, kuhu jäi mu mantel ning enamgi veel… ammugi ei tea ma seda, kuhu ma olin parkinud oma auto! Äkitselt olin ühes suures ja peenes, ent labürinditaolises konverentsihoones. Kurtsin oma muret ühele kenale usaldusväärsele naisele, kes kandis tähelepanuväärset punast siilipead, see lubas mind juhatada vähemasti mu mantlini. Panin käekoti korraks toolile ning läksin temaga kaasa. Tulemuseks oli mudugi see, et ühel hetkel oli kadunud nii sõbralik punapea, minu käekott, minu mantel ja minu auto. Kõndisin meeleheitlikult ringi, kohvikutest tulvav šokolaadilõhn järjest tugevnes. Lõpuks leidsin üles oma käekoti, kuid tundsin erakordselt selgelt, et see oli ka kõik, milleks ma suuteline olen ja tegin silmad lahti.

Tütar oli toonud mu padja kõrvale kolm tükki šokolaadi.

Läksin alumisele korrusele ja jutustasin lastele oma unenäost. See pakkus neile palju lõbu. Tütar teatas, et tal on vaja minna ostma uusi vardaid, et kooli kudumistöö lõpetada (üks olemasolevatest varrastest oli murdunud). Läksin võtma oma rahakotti, et anda lapsele varraste jaoks raha – ent kus on mu kott?

Lastel oli endiselt väga lõbus. Käekott, nagu selgus, oli täiesti ebaootuspäraselt omal kohal. Rahakotis oli kuus eurot, millest kolm andsin tütrele.

Tütreke läks bussiga kaubamajja vardaid ostma, Suur Vend paažina kaasas – Väikevend oleks ka tahtnud, aga teda ei võetud. Mina joon oma šokolaadi kõrvale kohvi ning mõtlen, kas kolme euro eest saab ikka plastikvardad (omahind paar senti) või oleks pidanud rohkem kaasa andma?

Käes on viimane hiline hommik koolivaheajast.

Sõda, röövlid ja Piazzolla

Hiljaaegu veetis kõrvapõletikust tervenev Väikevend aega Mamma juures. Mamma juures olemise kõige toredam asi on film Nimed marmortahvlil. See on  Väikevenna lemmikfilm olnud vähemalt pooled tema neljast eluaastast.

Oleme saavutanud kompromissi kahe äärmusliku olukorra vahel:

a)Väikevend vaatab filmi nii palju kordi järjest, kui Mamma juures viibitav aeg seda võimaldab (Mamma ja Väikevenna variant);

b)film on kapi otsas/ tädile laenatud (minu variant/ minu variant Mamma-poolse teostusega).

Kompromiss seisneb selles, et filmi võib vaadata üks kord iga päeva kohta. (Väikevend püüdis küll Mammale selgeks teha, et ema lubas iga päevapooliku kohta filmi kuus korda vaadata, kuid isegi Mamma ei läinud liimile.)

***

Laupäeval lõunat süües kuulasime Piazzollat. Väikevend kuulas tähelepanelikult.

Kas see on sõjast, huvitus ta militaarspetsialistina.

***

Mind ennast huvitab väga viimati nähtud unenägu. Nimelt sündis mulle veel üks poeg.

Mis me talle nimeks paneme, tundis huvi lapse abstraktsel kujul esinenud  isa. (No võtku mind see ja teine, ei suutnud seda urrima isa isegi kohe peale ärkamist enam visualiseerida!)

Kasper, Jesper või Joonatan, vastasin.

Huvitav, mida see unenägu küll tähendada võiks?

Ühe lapse ärakadumine

Seda lugu olen ma kirjutanud pikalt. Algus oli päris lootusrikas.

Laps, lastekodupoiss, ei erinenudki möödunud aastal ühest tavalisest kaheksasest klutist. Noh, keskkonnast tulenevate mööndustega, muidugi.

Sel suvel olid lood teised. Ilmselt on siin põhjuseid mitmeid. Paar aastat vanema õe väikelastekodueast väljakasvamine. Nooremal õel, nagu ka parimal sõbral P-l tegelikult vedas – nad leidsid enesele kodu. Aga meie poisi jaoks olid muidugi ka need kaotused.

Miks mõnel lapsel kohe elu algusest peale nii läheb, et see vähenegi, mis talle antud, õigupoolest päriselt tuge, mõistmist ja arendamist ei leia, on küsimus, millele polegi vastust. Kas on üldse nii jõukat ühiskonda, kus kõik lapsed üles leitakse ja keegi kaduma ei lähe? Kui vanemate hoole all olevate laste puhul juhtub, et huvitegevuse juurde suunamine on lapsele juba vaat et kurnavgi, siis lastekodulaste puhul ei ole individuaalsete annete maksimaalne väljaarendamine prioriteetne. Õigupoolest seda vist eriti ei toimugi. Ilusa ilmaga kõik õue mängima, halava ilmaga telekas ja arvutimängud.

Kusjuures, hoolimata sellest, et tavapärane kooliprogramm meie sõbrale  algusest peale jõukohane pole olnud, pole laps ju lootusetult rumal. Oleme arvutanud autosõidul kilomeetreid, mänginud lauamänge  ja juttu rääkinud. Arvatavasti on madalamagi potentsiaaliga kodus kasvanuid tavakoolistki ema-isa-spetsialistide toel vähemalt põhikooli lõpuni veetud. Maailmapilt on muidugi lootusetult ahtake. Noh, näiteks ei tee laps vahet raamatul ja ajakirjal.  Õhtujuttu vähemalt lapse enda sõnutsi neile ei loeta…

Sotsiaalne mahajäämus on kujuteldamatu. Koolibuss viib lapsed otse lastekodust kooli ja toob tagasi. Kõrvalekalded marssruudilt on üksikud. Pealinna poiss oma elus veel jõudnud pole.

Kogemus, kus lapsuke kinos mulle ummisjalu naistetualetti järele tormas, tõmbas kriipsu peale meie veekeskuse-plaanile. Mina ise elan kahtlemata üle olukorra, kui tegelane mulle näiteks naiste riietusruumi järgi tuleks, aga oma tütre ja teiste daamide koha pealt ma muidugi kindel olla ei saaks.

Käisime siis kaks korda kinos, korra mäkis, rannas, mänguasjamuuseumis, mänguplatsidel – noh, nagu ikka. Samas oli kodune olemine üha raskem. Poiss ei tahtnud tegelikult eriti midagi teha peale filmide vaatamise ja arvutimängude. Ühismängimisest ei tulnud eriti midagi välja. Sportimisest samuti eriti mitte. Raamatutest pakkusid huvi rohkem titeraamatud  ja postritega autoajakirjad. Ning veel rohkem filmiriiul.

Veel aasta tagasi ma tundsin, et kontakt selle lapsega on võimalik. Nüüd justkui enam pole. Säravaid silmi täheldasingi ainult arvutimängude juures.

Lastekodu muidugi ei soosi vähimalgi määral põhjus-tagajärg seose kujunemist. Kui ma palun lapsi õunakoogi jaoks aiast õunu tuua, siis mu omad lapsed teavad, et kui nad ütleksid ei viitsi, siis ma lihtsalt ei küpsetagi seda kooki. Lastekodupoiss võib seda endale lubada, sest kokatädid teevad ju menüüs ette nähtud koogi valmis nii ehk nii.

Seal, kust poiss pärit, valmistataks inimesi ette justkui rantjee-eluks. Mis antud kontekstis tähendab muidugi hooldekodu…

Muidugi on nendel külaskäikudel kasvatuslik mõju mu enese lastele.  Heita pilk maailma, kuhu tavaline, oma kodus kasvav armastatud laps oma kooli-huvikooli-kasvatuslike mängude maailmast tavaliselt ei näe.  Samas jagan ma ses küsimuses täielkult Judy Abboti eetikat, et vaesed ei tohi olla liik kasulikke koduloomi, kes on olemas selleks, et jõukamatel oleks võimalik kellegi peal oma heategvusprogramm läbi viia.

Mina lahendusi ei tea.  Ma näen, kuidas üks laps kaob ja kuidas selle peatamiseks polegi võimalust. Soov, et see laps – sirgete juustega poiss – leiaks omale kodu ja armastavad vanemad, pole vist eriti realistlik?  Enda koju pole mul kindlasti võimalik erivajadustega last kasvatada võtta – selle väikese inimese armastusdefitsiidi likvideerimine nõuaks ilmselt täielikku pühendumist.

Küsisin meie sõbralt teda tagasi sõidutades, mis talle kõige rohkem meeldis.

See, et telekal võis kanaleid vahetada.

Uudiste vahetamise rubriigis möödunud nädala algul andis ta muuhulgas teada, et kasvataja isal oli kuuekümnes juubel ja et nüüd on lastekodusse toodud ka tema väikevend.

Viies lapse sellest perest.