Viimane neljakümne teisest

Võiks ju arvata, et vanemaks saades hakkab maakera kuidagi aeglasemalt pöörlema. Aga tühjagi! Ja külgetõmbejõud on samuti endises töökorras, s.t et kõik, mis võib maha kukkuda ja katki minna, seda ka teeb. (Kuigi – mõni asi tuleb ka juurde – nii meisterdas tööõpetuse traaditööst vaimustuses Väikevend mulle uue vispli )

Möödunud nädalavahetusel, kui tõin Väikevenda parasjagu trennikaaslase sünnipäevalt koju, juhtis üks lapsevanem tähelepanu mu esimesele parempoolsele rehvile. Sest seal oli auk. Rehv sai lähedalasuvas tanklas küll õhku täis, kuid kodus selgus, et nädalavahetusel inimesed siiski puhkavad, mitte ei remondi autosid.

Enne, kui ma uued rehvid alla sain, vajas remonti ka Väikevend. Kes esmaspäevases trennis kukkus peaga vastu põrandat. Kui ta koju tuli, pikali heitis ning vastuseks minu ettepanekule matemaatikaülesanded ära teha vaikselt ütles, et ei jaksa enam käsi-jalgu liigutada, sain aru,  et laps tuleb arstile ette näidata. Helistasin ka kaaslapsevanemale.Tema  kommentaar: ma ei saa aru, kuidas nad sul nii sageli traumasid saavad. Minuga küll nii ei olnud.

Lastehaigla valvearst oli noorepoolne mees, kes võitis hoobilt Väikevenna südame. Piisas sellest, et nad võrdlesid oma kasside poolt kraabitud käsi. Üldiselt funktsioneeris Väikevend siiski võrdlemisi kenasti, kuigi küsimusele, et kas varem on ka nii olnud, et enam ei jaksa justkui midagi, vastas mu poeg tõsiselt, et kui trenn on kestnud poolteist tundi, siis enam sama kiiresti joosta ei jõua.

Igal juhul pikutasime mõlemad järgmise päeva kodus. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimane kord hoolduslehe võtsin. Väikevend magas palju ja vaatas Tjorveni filmi. Matemaatikaülesanded said samuti päeva jooksul tehtud. Lugesin Mankelli Viiendat naist. Kummaline küll, nii kümmekond aastat tagasi ei kõnetanud Mankell mind üldse, nüüd mõjus ta ootamatult paeluvalt. Just need kohad, kus ta räägib vananemisest, muutuvast maailmast, tööst, mis sööb su koos naha ja karvadega.

Ja ülejärgmisel päeval läksime juba uuesti kooli ka. Kaua sa ikka jõuad pikutada!

Suur Vend sõitis täna klassiga Stockholmi, nii et nädalavahetuse peab jalgpall ilma temata toime tulema.

Niimoodi vist keskealised elavadki? Töö, autole uued rehvid, lapsega arsti juurde, poistega õppida,  lapsele reisikindlustus ära teha ja arenguvestlus kokku leppida, võistlusete raha treenerile üle kanda. Hommikuti kohv ja õhtuti piparmünditee.  Heal päeval jõuab veel trenni ja pisut lugeda, saada kingiks vispel, silitada kasse, kuulata tütre avaldusi (viimasel ajal võrdlemisi päevapoliitilisi) ja ühel eriti toredal pealõunal ostsin endale uue, täpilise termostassi.

Homsest siis neljakümne kolmas.

Advertisements

Kaotamise maailmarekord

Jaanuari esimestel koolipäevadel oli selge, et Väikevenna pinal on kadunud. Pinalid kaovad teatavasti koos sisuga.

Esimese koolinädala lõpus kadus rahakott. Ka rahakotid kaovad teatavasti koos sisuga. Õpilaspilet, id, pangakaart.

Selgus, et kõige vajalikum asi on õpilaspilet, millega saab ju süüa ja bussiga sõita. Ohkasin, kirjutasin avalduse ja saime uue.

Väikevend pani õpilaspileti telefoni juurde, tal on seal täitsa vastav lahter.

Täna läks ta zooloogiaringi. Zooloogiaringis õpiti kaelkirjakut ja see meeldis Väikevennale väga. Mina läksin trenni. Kui ma trennist tulin, oli kaheksa vastamata kõnet ja mitu sõnumit – kõik mu noorimalt. Selgus, et uus õpilaspilet oli kadunud teel bussipeatusse. Enam ta telefonile ei vastanud.

Jätsin pea kuivatamata, mantli keemilisest puhastusest ära toomata, toidupoes käimata ning läksin zooloogiaringi järele. Seal oli ainult valvelauatädi, kes küll teadis mu poissi – oli ta ju käinud küsimas, ega piletit polnud leitud ja siis istunud veel pikalt fuajees. Ilmselt oli siis hakanud koju jalutama. Ega see väga pikk tee nüüd olegi ja Väikevend oli lõpuks enne mind kodus.

Kui olin öelnud, mida ma Väikevenna asjade kaotamisest arvan ning nentinud, et poodi ma ei jõudnud, kes soovib, võib vabalt nälga surra, aga kes ei soovi, leiab kapist võileivamaterjali, mune, peekonit ja pool avokaadot, leidsin eest võrdlemisi madalat profiili hoidva Väikevenna.  Isegi kodust tööd – üherakuliste joonistamist – oli juba alustanud. (Eriti meeldis talle silmviburlane, kuigi ka vorstile sarnaneval soolekepikesel polnud viga.) Minu pahameel ja nördimus lahtusid.

Homme tuleb kooli Väikevenna lemmikkirjanik  ja ühe ilma autogrammita raamatu siiski veel leidsime. (Limpal ka pole, aga sellel on kaaned küljest loetud, sellega oleks piinlik minna.)

Tundub, et nälga keegi ei sure ja mantli saan homme ära tuua. Ma siiski loodan, et kusagilt tuleb välja see kadunud õpilaspilet, sest nii kiirest – ühe päevaga – pole vist küll ükski laps varem oma õpilaspileti kaotanud. (Ma esimest korda adun,et oma lapsega koos koolis käimisel on ka varjukülgi.)

Kuigi ilmselt ma ohkan lihtsalt sügavamalt ja kirjutan uue avalduse.

Mutt roosas hommikumantlis

Sel nädalal kutsus sõbranna kaasa  Lantimiskunstnikke vaatama – tal oli õnnestunud Paide etendusele piletid hankida. See oli üks tore teatriskäik, Paides käisin ma ilmselt viimati lapsepõlves, kui Papa-Mamma teinekord (mis asjaoludel, peaks üle küsima) tegid poodlustreti marssruudil Paide-Türi. Vaatasin  seda lantimisteooriat ja -praktikat suure rõõmuga, kuigi mõistsin, et ainus tegelane, kellega end samastada suudan, on ühe nohiku roosas hommikumantlis ema. (Fantastiline roll Linnateatri noorelt näitlejannalt!)

Mul on samuti roosa hommikumantel, lapsed viimaseks sünnipäevaks kinkisid. (Kusjuures, lapsena jättis roosa värv mu ükskõikseks, teismeeas ma suisa jälestasin seda, aga praegu tundub täiesti toredana. Mida vanem eit… teadagi…)

Ja selle nädala alguses tabasin ühel hommikul peegli ees juukseid kammides oma juuksejuurtelt halli. Imelikul kombel ei leidnud ma hiljem enda juustest seda halli kohta üles. Äkki oli mul lihtsalt tuhk peas?

Ja sealsamas sain ma siis fb-s kirja klassivennalt, kes küsis, kas ma olin ühel päeval spordiklubi basseinis ujunud. Et tema oli mulle tähendusrikkalt naeratada üritanud, aga ma ei teinud väljagi. No teate, ma pole enam selles eas, et meeste naeratusi uurida. Oli küll mingi keskealine, pisut kiilanev härra, aga ma tõesti lähemalt ei uurinud. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tegin ülejärgmisel päeval peatuse teel töölt koju ühes kenas väikeses kohvikus ja võtsin tassi kohvi. Kõrvallauda istus üks prillidega minuvanune  – või pisut noorem –  proua, kes mind tervitas ja sõnas: Ja sina, Iibis, et muutu küll nende aastatega üldse! (Kes iganes see inimene ka oli, on ilmselt ise nende aastatega siiski muutunud. Ma oleks küsima läinud, kui ta poleks oma kaaslasega olnud nõnda vestlusse süvenenud. Hiljem ma siiski vist enam-vähem mõtlesin välja, kellega on tegu, analüüsides häbitult vestluskatkeid, mida ma kõrvalt lauast tahtmatult kuulsin.)

Tegelikult on see vale, muutun küll. Kui Suur Vend oli väike ja tal olid võistlused, olin ma kui Ustav Ülo alati kohal, pakk konrolltöid süles ja papptopsiga kohvi näpuvahel ja veetsin tolmu ja higi järele lõhnavates spordisaalides ühe nädalavahetuse teise järel. Plaksutasin, ergutasin, otsisin vajadusel külma peale panna ja tõin juua juurde. Täna viisin aga Väikevenna võistlustele, läksin ise ujumistiirule ja vesizumbasse, jõudsin parasjagu vaatama kolmest mängust keskmist ning seejärel läksin koju süüa tegema. Isegi koju palusin tal tulla peaaegu-naabripoisi isaga.

Kui issi oleks, siis tema oleks küll kõiki mänge vaatama tulnud, ütles Väikevend mulle etteheitvalt. (Lihtne on olla ideaalne lapsevanem maa ja mere taga.)

Tulin koju, tegin spagetivormi – kuna sel nädalavahetusel on Kõrreke puhkpillilaagris, võisin piirduda ühe toiduga, mis kena – ja vaatasin Midsomeri mõrvu. Ka mutil roosas hommikumantlis on omad – kuigi mitte just kuigi  rafineeritud – rõõmud.

Kuidas uus aasta tuli

Eilsel õhtul läks Kõrreke oma sõprade juurde ja meie poistega jäime koju. Mis me siis tegime?

Esmalt küpsetasin meie viimase aja lemmiku, sidrunikeeksi – ehtne Ida Savi retsept! – ja käisime sellega Mammal ja kass Sabal külas. Mamma keetis meile kohvi ja kurtis, et tema telefoniga on lood kummalised – mõnikord ta justkui saab oma sõnumeid lugeda ja teinekord jälle mitte. Tal oli kümneid lugemata sõnumeid. Lugesin need kõik Mammale ette. Sõbranna soovis ilusat aastalõppu – Ma pean Kaile helistama! ; suurem osa oli aga ühelt a-nimeliselt õpilase emalt kes ei saanud küll ühel, küll teisel põhjusel tundi tulla. Tore, et Mamma teada sai, enne kui aasta läbi. Mamma kiitis keeksi igati heaks ja see tõi kaasa rohkesti toidumälestusi Valli kohvikust, Kaunase kondiitrileitst ja loomulikult ei saanud me jätta hea sõnaga meenutamata ka Vikerkaare kohviku kohupiimatorti.

Koju tagasi jõudes tabas meid Püha Jalgpall. Et nad seal Inglismaal ei anna oma jalgpalluritele ka aasta viimasel päeval armu! Kuulsin Suurelt Vennalt suure hulga infot jalgpalli kohta, mille ma suuremalt jaolt ka praeguseks unustanud olen.

Lõpuks sai jalgpall otsa ja praad lauale. Mamma oli purgiga kõrvitsaid ka kaasa pannud.

Enne kui me oma (alkoholivaba) vahuveini lahti tegime, kuulasime presidendi kõnet ka. Mis oli oma sisutuses mõningane pettumus. Siis läksime tänavale naabritega klaase kokku lööma, rakette õhku laskma ja suhtlema.Ega meil muidu, kui aastavahetusel, sellist suuremat seltsielu pole, aga see komme on väga armas. Naabrite pisim oli esmakordselt kvalifitseerunud oma nelja aasta vanuses üleval olema, suurematel oli muidugi oma seltsielu. Ka uued naabrid, kes möödunud aastal vastasmajja kolisid, olid väljas. Mõtlesin küll, et sel aastal pikalt välja lobisema ei jää (vihma sadas ja kuus kraadi oli sooja, nagu meil jõulude ja jaani ajal ikka), kuid kui tuppa tagasi jõudsin, oli uus  aasta juba poolteist tundi kestnud.

Hommikul saabus lõpuks see aeg, kus jalgpalli polnud – sest kuidas muidu võis juhtuda, et saime Väikevennaga ära vaadatud tema jõuluks saadud Lemmikloomade salajase elu? Ma püüdsin salaja lugeda selle aasta esimest kriminulli, kuid Väikevend kutsus mind korrale. Kõrreke saabus parasjagu Viini uusaastakontserdi ajal. (Ma polnud jõudnud veel muretsemagi hakata.) Vaatasime koos kontserdi lõpuni. Imeline oma ajatus elegantsuses. Piletid sinna maksavad neljakohalise summa, kuigi Kõrrekese sõbranna olevat uurinud ja tõdenud, et kui broneeringud ära öeldakse, võib kõigest kaheksasajaga ka kätte saada.

Kõrreke läks väsitavast aastavahetusest end välja puhkama, mina tegin süüa ja lugesin siiski aasta esimest kriminulli.

Aga õhtul äratasin oma tütre üles ja läksime meiegi kontserdile. Kohalik vaskpilliansambel mängis Jaani kirikus mõnevõrra eklektilist, kuid aasta esimesele päevale sobivat kava. Alguses pidi ka Mamma tulema, kuid mõtles ümber ning otsustas, et see on tema jaoks siiski liig. Kuna kontserdipiletiga sai meie lemmikkohvikus ka soodustust, siis loomulikult ei saanud me seda võimalust kasutamata jätta. Poistele ostsime ka koogid kaasa.

Kodus keetsin piparmünditeed ja mängisime Ticket to Ride’i, mille Väikevend oma lauamängupoe kinkekaartide eest möödunud nädalal ostis. Väga tore mäng oli (mina võitsin!), kuigi aega kulus küll tublisti rohkem kui müüja-härra meile öelnud oli.

Mida me ei teinud – ei valanud tina, kuna Kõrreke keelas ära, tehes kindlaks, et minu ostetud tina oli suuremalt osalt hoopis plii ja see on mürgine.

Aga tundub, et uus aasta on kätte jõudnud ka ilma õnnevalamiseta.

Rõõmsat 2017. aastat kõigile!