Poiste ja Mammaga metsas

P1040852

Kui hommikul sajab seenevihma, ongi õige päev seenele minna. Väikevend, kes seeni ei söö, otsib neid siiski sambla seest hea meelega. Motivatsioonikriisi hetkel tuleb vaid meenutada, et tegu on peitusemänguga, kus sina oled alati otsija ja seened need, kes on end ära peitnud.

Hiiremaal, kus kõik asjad on teatavasti natuke teist pidi, olevat Väikevenna sõnutsi esinenud ka juhtumeid, kus seened otsivad inimesi.

Ma arvan, et mõne tunni korjamise kohta saime me täitsa parasjagu seeni. Kuigi Mamma arvates me keegi muidugi ei tea, mis tähendab õigupoolest palju seeni.

Suur Vend otsustas panustada hoopiski mustikatele. Neid oli tema arvates väga palju.

Te ei teagi, mis tähendab palju mustikaid! ütles Mamma.

Sammal oli roheline, mustikad sinised, kukeseened kollased ning kanarbik lilla. Väikevend laulis omaette:

Sa mu väike emmeke, sa oled täitsa lambalihast tehtud.

Lõuna paiku pidasime piknikku, metsas pole kunagi seda, et keegi toiduga vinguks. Praemuna ja singiga leivad söödi viimseni ära, rääkimata Mamma õunakoogist.

Tagasi sõitisme teiselt poolt järve, sealkandis oli Mamma koolieelikuna ikka suviti oma tädide pool. Ta rääkis, kuidas nad panid linnaminekuks ilusad kleidid ja põlvikud, võtsid munakorvid ning kõndisid kuus kilomeetrit bussi peale. Müüsid linnas munad ära ja sõitsid õhtul tagasi. Lemmiktädi oli Maali-tädi, kes oli heatahtlik, Minna-tädi seevastu armastanud inimestega õel olla. Mamma lapsepõlv, see tähendab muidugi neljakümnendaid.

Seened said sedakorda kõik Mammale – minu sügavkülm on täis mis täis – kes kutsus meid homme lõunaks seenesoustile.

Õhtul vaatasime pr Tafkavi saadetud õppefilmi mängurluse kahjulikkusest. Poistele meeldis James Bond väga.

Mustikakook tuleb mul vist homme ikka endal valmis teha.

Advertisements

Korraks vaid! (Mati Nuude häälel)

Mõtlen Kõrrekesele  ja mulle meenub Mati Nuude. Ei, mitte, et Saksamaa-reis lapse  figuurile erilist mõju oleks avaldanud – mu tütreke koosneb endiselt peamiselt juustest ja jalgadest, ainult, et teda enam pole siinmail.

Nad tulid öösel vastu laupäeva. Palju kallistusi ja musta pesu. Mulle toodi ka kingitusi – või mis sina siis arvad? Kingitused olid: poolteist pakki nätsu, üks tume šokolaad, ehtsa meekärjega käsitööseep, lõikelaud ning pannilabidad (2tk). No nagu välismaalt, kas pole? Järgmisel päeval võttis härra veelkord kogu lapselemendi, et minna suguvõsa kokkutulekule. Laupäeva õhtul naases  peenem rahvas kohtumiselt sugulastega (eriti Suur Vend peab veresidemeid väga tähtsaks). Mina olin käinud raamatuesitlusel  (ka Väikevend tahtis väga minuga kaasa tulla, kuid Suur Vend vestles temaga tõsiselt). Ning  lisaks olin ma pesnud ja ära triikunud viis masinatäit pesu. Kõige selle järel pakkis Kõrreke uuesti kohvri, et minna pühapäeval kümneks päevaks vehklemislaagisse.

Uuesti kuulsin ma oma tütreksest pühapäeva hilisõhtul ja läbi telefoni. Siis oli küll paanika. Prillikruvi oli kadunud! Kuniks mina last rahustasin, uurisin võimalusi (saata Cargoga vanad prillid, külastada Otepää ainsat prillipoodi?), oli trennikaaslane puuduva kruvi leidnud ning treener (no nüüd ma usun küll, et on väga hea treener!) prillid ära parandanud. Laps oli jälle rõõmus ja ütles, et laagris meeldib talle väga.

Muidu läheb ka hästi. Suur Vend ostis reisil kokku hoitud raha eest uue mündialbumi – tavalisest euromündialbumist kipub juba väheks jääma – ning uurib kataloogidest oma kogu rariteetide väärtust ning plaanib juba ette, missuguseid münte võiks soetada sünnipäevaraha eest. Väikevend on nagu Väikevend ikka. Peamiselt ehitab legosid ümber ja käib ema kallistamas.

Täna on siis see päev!

Ma olen elanud siin linnas nii kaua, kui ma mäletan. Aga jänest linnatänaval nägin ma esmakordselt. Silkas Kabeli tänaval üle tee, surnuaialt piki raudteed linna poole. Nii et pole midagi, et  oled juba elus kõike näinud.

Tänane kodukoristus võttis tavapärasest täpselt kaks korda vähem aega. Ma olen tegelikult alati kahtlustanud, et kõige aeganõudvam on see asjadele kohtade leidmine. Esmalt tee kindlaks, kelle oma või kes selle vedelema jättis. Mitte et see lihtne või üheseltvõetav oleks. Küll on asi vahepeal omanikku vahetanud või siis tekib tüli küsimusest, kas kohale tagasi peaks panema isik, kes võttis või see, kes viimati kasutas. Isegi kui jõutakse selles küsimuses üksmeelele (või vähemalt loobutakse otseselt vastu vaidlemast), on ema poolt väga kitsarinnaline oodata, et see kõigest kahe-kolme meeldetuletuse peale ka kohale saab. Lihtsam – kuigi mitte nii kasvatuslik – on ise ära viia/teha/panna. Täna polnudki nagu midagi teha – hiina roosi alla oli pudenud mõni kuivanud leht ja õis, paar kassi karvatuusti oli kirjutus- ja aknalaual, mõned käsitis pestavad asjad oli vaja nõuderestilt ära panna. No ja põrandad imeda. Tolm tekib ilmselt ka siis, kui kogu muu elutegevus on lõppenud.

Siis paned vooditesse puhta pesu ja tualettruumi käterätid. Ema ja hotelliteenija elu on vist päris sarnane. Teretulemast-kook telliti seekord küpsise-vahukoore, mis tähendab, et ta ootab ammugi. Sest nagu teada, peab hea küpsisetort üleöö külmas olema.

Selle  nädalaga on toormoosisahtlid sügavkülmas toonud kaasa koduperenaise jaoks verdtarretava avastuse – rohkem enam ei mahu, aga mul on veel mustsõstar ja mustikad tegemata!

Nägin täna hommikul jänest. Lapsed tulevad koju. Aias on esimesed õunad valmis. Suvi on poole peal.

Äkki on veel mõni jõud peale füüsika? Vähemalt kraanikausiski?

Sirvisin eelmisel nädalal tütar Kõrrekese poolt minu lugemislauale poetatud Imelist Teadust, kus oli juttu loosungi all Komplekteeri oma laps ise! kaasaegse geneetika võimalustest. Kraabid naharaku ja tellid omale unelmate lapse. Ja ma mõtlesin, et ma poleks küll omale ise osanud nii ägedaid lapsi komplekteerida, kui nad mul tegelikkuses on (eriti ägedad tunduvad nad muidugi hetkel, pikema eemaloleku aegu…). Äkki oleks küsinud hoopis blondi ja sõnakuulelikku tütart ning mustalokilist musikaalset poega?  Ja ma siis selle barbi ja kahe keniga peale oleks hakanud?

Üldse tulevad viimasel ajal igasugu rõõmsad asjad mõttesse. Näiteks et ma olen rahul iseenda ja oma vanusega ja sellega, et mul on just praegu sellises vanuses lapsed nagu mul on. Et saab juba rääkida ja mängida Scrabble’ it, selmet lugeda umbes sajaviiekümnendat korda ette raamatut Õnneseen Muki (tegelikkuses oli neid kordi muidugi rohkem, sest Suur Vend, kes toona oli veel üks Üsna Väike Vend, nõudis seda ja ainult seda raamatut endale unejutuks mitu aastat jutti.) Väikesed lapsed olid ka toredad, ja enne laste sündi oli ju samuti elu (vist), ainult et praeguse aja vastu see justkui ei saa.

Selle, et elus ei käi asjad ainult füüsikaseaduste järgi, lükkas mõni päev enne reisileminekut ümber ei keegi muu kui Väikevend. Sest ta oli surmkindel, et näeb kraanikausi äravoolus minu pärli. Ja kõige imetabasem, et see pärl oligi seal! Kaks kuud, ja ma sain ta kätte!

Laste äraolek on ühelt poolt kuidagi vabastav – et saadki mõned mõtted lõpuni mõelda, lugeda järjest mitu Robert Van Guliku hiina krimkat, minna pärast trenni veel ujumistiirule ning sauna ning juurelda õhtul toidupoes: kas võtta täna üks või kaks kuklit?  Ja nõudepesumasin ei taha samuti kuidagi täis saada, aga täna ööseks tuleb vist ikkagi käivitada, muidu tuleb homne hommikukohv juua põrsapildiga kruusist.

Ah, aga igatsus tuleb ikkagi peale.

Vaikne, puhas ja igav

Nagu polekski jutt minu kodust.  Aga lapsed pakkisid kohvrid ning lahkusid koos härra isa ja proua vanaemaga külastama vastavalt oma nõbusid ja tädi, õde ja õelapsi ning tütart ja lapselapsi ja on hetkel ära juba kolmandat päeva.

Esimesed teated on lootustandvad – autos ei oksendanud keegi, Poola hotellis pääseti hommikusest pudrust (kuid kahjuks polnud ka pannkooke). Eile õhtul jõuti Berliini.

Side on olnud lünklik, kuid olen siiski veendunud, et lapsed on täie tervise juures. Ega muidu poleks Kõrreke saatnud sõnumit: Emme, kas sina lubad Väikevennal mängukonsooli osta?

Mina käin trennis, loen kriminulle ning ei tohi ära unustada, et kass Nurr Siidikera joob vett ainult Kõrrekese laual asetsevast printsessi pildiga kruusist.

Käed-jalad tegemist täis

Kui ma kunagi väga kauges tulevikus, näiteks nii viie aasta pärast, oma elatud elu üle juurdlen ning jõuan käimasoleva juulini, võiksin hakata juurdlema: mis juhtus? Lebasin ma oimetuna haiglavoodis, taltsutasin halva käitumisega kodulooma või olin värskelt usku pööranud? Sest doktoritööd või oma äri käimalükkamist või muud tõsist põhjust oma möödunud päevade kohta paljutähenduslikult vaikida mul ju ometi pole?!

Peale härraste naasmist lavalaudadele on mul nii palju teha! Päeva kõige tähtsam küsimus on muidugi see, mida täna süüa saab. Kas teha kukeseenekastet või kartuliputru ungari moodi? Kas küpsetada õhtuks kooki või teha hoopis tervislik salat? Ühel päeval peale Väikevenna tagastamist kodumaa pinnale ostis härra koguni forelli ning küpsetas selle ahjus ka ära. Paraku selgus, et Väikevend, kes üldiselt on rohkem isa tegu (kuigi ema nägu), ei söö sarnaselt mulle kala.

Võtame siis näiteks tänase päeva. Kõrreke keetis hommikuks tatrahelbeputru, härrasrahvas praadis omletti. Mind äratas Kõrreke, tulles küsima, mitu kopatäit kohvi läheb kannu. Nii otsese vihje peale ei jäänud muidugi muud üle, kui voodist välja tulla.  Peale hommikusööki läksime Väikevennaga ning tegime väikese rattatiiru. Kõrreke võttis ratta ning sõitis Mamma aeda vaarikale. Seejärel läksime kohaliku korvpallikooli promoüritusele, kus Väikevend mängis tunnikese palli ning mina käisin poes.  Koju toodi koorem küttepuid.  Õnneks tegelesid nendega härrased. Minal küpsetasin valmis poole Manhattani toorjuustukoogist. Vajalik autosõit ning lõunasöök. Olin just supi kaussidesse tõstnud, kui meenus, et juustkoogi pealmine kiht oli saanud juba tükk aega tagasi ahju. Õnneks nägi kook veel kena välja. Peale lõunasööki puhastasin vaarikaid. Leidsin terve ämbri ja kausi peale vaid seitse ussi. Nii armsad ussikesed, nunnutas Väikevend napsas paar peotäit marju ning läks naabrpoisi juurde, kus neil oli päeva kohaseima mänguasjana aiakastmisvoolik.  Kui ma olin potitäie toormoosi valmis saanud, avastasin, et peaksin plastkarpe juurde tooma. Läksin jalgrattaga. Väikevend tahtis algul kaasa, aga ostsin ta pooliku nätsupakiga ära. Nägin, kuidas mu esikpoeg lõhub puid. Ütlemata kena vaatepilt. Siis käisime Emajões ujumas. Vesi oli väga, väga soe. Suur Vend mattis ajaviiteks oma plätud liiva alla ning ehitas vee äärde basseiniga lossi. Mina lugesin ja ujusin. Kui me vees olime, läks taevas pilve ja inimesed rannas hakkasid vaikselt rannalinasid kokku panema, et enne sadu koju minna. Kui me omi kodinaid kokku korjasime, ei mäletanud Suur Vend enam, kus on plätu.  Lõpuks, kui kõik olid asjad kokku pakkinud, käidud veel teist ja kolmandat korda liivaseid jalgu loputamas, Väikevend oli roninud üle redeli ning nõudnud, et teda fotografeeritaks ning vihma hakkas sadama, leidis ka Suur Vend üles, kuhu plätu oli maetd. Tulime koju, ning Väikevend märkas, et ta oli unustanud oma täispuhutava kitarri jõe äärde.  Kitarr leiti üles, kohv sai valmis ning õhtusöök – juustukook värske vaarika toormoosiga, ootas ammugi.  Hetkel paistab õhtune päike sisse magamistoa aknast  ning Väikevend vaidleb  valjuhäälselt tänaval naabripoisiga, kellel on rohkem raha. (Minu omal olevat kuus tuhat.) Võib olla mängime veel mõne lauamängu.

Ka homme on ootamas mitmed hädatarvilikud toimetused – Väikevennaga trenni, Mammaga aiandisse ning loodetavasti mitu head sööki.