Sukasilmadest ja vabadusest

Priiuse põlistamise päeva kontseptsioon meeldis mulle väga. Ja pani jahmatusega mõtlema, et tegelikult olen ma selle teise priiuseaja ju enam-vähem teadlikus eas täiega ära näinud ja läbi elanud (õnneks/kahjuks mitte läbi näinud ja ära elanud…)

Mul on kahju, et mul pole endal sellieid täiesti igapäevaelulisi märkmeid kaheksakümnendate lõpust/üheksakümnendate algusest. Et siis sellest ajast, kui näiteks Tartu teenindusmajas pakuti sukasilmade ülesvõtmise teenust, kusagil vasakut kätt koridori peal sai ka metallnööpe ja -neete riietele kinnitada.*

Elu vabaduses on vist see, kui enamasti vabadusele eriti ei mõtle. Tõtt öelda, kuna kolmapäeva hommikul läks kiireks (pidin sularaha välja võtma, et kolleegile teatripiletite raha ära viia), polnud aega lippugi vardasse tõmmata.

Peale tööd (minu ainus lühem tööpäev) ja trenni läksin poodi. Mõtlesin, et ostan suurema osa pika nädalavahetuse kraamist. Selline mõte oli tulnud ilmselt paljudele. Suures poes töötas kolm kassat ja sabas oli kaheksateist inimest. Seisin ja vaatasin järjest tigedamaid tuure koguvat järjekorda. Pahandati kassapidajaga ja paar pensionäri jättiski demonstratiivselt oma kaupa täislaotud käru poodi. Mõelda, kui üheksakümnendal oleks olnud poes nii palju kaupa – kõik oleksid olnud vist rõõmuga nõus ootama? Nüüd siis õigustatud pahameel. Vaatasin ka kella, õnneks jõudsin viia noosi koju, võtta lasteaiast väiksema poisi, et minna suurema mängu vaatama. Sõpruskohtumine teise kohaliku klubiga lõppes 60:49.

Õhtuks tegin liha ja salatit, kõik sõid. Panin mustad trenniriided pessu. Suure Venna treener oli võistluste pildid juba Facebooki üles laadinud.

Kuidas küll kaheksakümnendate pereemad sedasama tegid? Autoga, kui see peres oli, sõitsid ju valdavalt mehed. Lapsed toodi lasteaiast vist ikka jala või bussiga. Süüa tuli teha sellest, mis poest õnnestus hankida (ja poed pandi seejuures hiljemalt kaheksa kinni ka.) Vedas, kui oli pesumasin – ja Mammal oli, ainult, et tsentrifuugimiseks tuli veest tilkuv pesu käsitsi ümber tõsta. Nõudepesumasinat nägin esmakordselt klassiekskursioonil Soome 1990. aastal ning tundus äärmiselt võõrastav.

*Viimasest teenusest tundsin teravat puudust paar kuud tagasi, kui poja tuliuutelt teksadelt irdus kannaga metallnööp. Nööp teatavasti garantii alla ei käi. Riieteparanudstöökojas vaadati mind nõutult ja soovitati lihtsalt õmmeldavat varianti. Lõpuks sain nööbipoes nõuka-aegse kogemusega müüjalt paari sendi eest uue nööbi ja tõhusa soovituse see ise haamriga pahemalt poolt paika lüüa. Prouad, kelle sünniaeg jääb möödunud sajandi keskpaiga ümber, teavad ja oskavad tõepoolest kõike!

Kogu tõde

Väikevend oli vaadanud Mamma juures Kättemaksukontorit ning viis ka ema uuema infoga kurssi:

Seal oli üks selline lugu, üks mees keetis hästi palju sülti ja kõik arvasid, et see oli inimene, aga pärast tuli välja, et hoopis põdrakene. Nii kahju oli põdrakesest!

Põrutavale paljastusele järgnevad kaks samaaegset hüüatust.

Suur Vend: See oli hoopis kits, mitte põder!

Kõrreke: Oh, see oli siis ju hoopis teine mees!

Aga see pole veel kõik. Tänu Väikevennale tean ma isegi seda, mis toimub pealinnas.

Seal on kõik lund täis ja autodel pole kusagil parkida ja siis nad saavad seal trahvi. Kõik saavad trahvi.

Nad räägivad seal muidu peaaegu sama keelt, mis meie. Peaaegu sama. Kui ma ütlen “tere”, siis nemad ütlevad niimoodi: “therre”.

Ning – kui ma juba lubasin kogu tõde, siis tuleb mul häbiga tõdeda, et mul õnnestus ära rikkuda Suure Venna koolivaheaeg. Ah et kuidas?

Ma nimelt palusin tal tund aega tagasi koolikotist sinna kogunenud praht välja võtta ning algavaks nädalaks tunniplaan päevikusse kirjutada.

Muidu oli nii tore vaheaeg, ainult sina rikkusid tänase õhtuga kõik ära!

Ilusaid ja võõraid sulgi. (Inimestest ja kassidest.)

Selle kevadise vaheaja lõppedes võiks keerutada seelikut nagu mõisapreili Nikolai I aegsel Venemaal – mis sest, et inimene oli seal vaid mängukanniks kassi käppade vahel. Olgugi, et täna naised saunas (palun mitte võtta kujundlikult, kui ma ütlen naised saunas siis ma mõtlengi naisi spordiklubi saunas) väitsid, et tänavune suvi pidi tulema hiline, lühike ja vihmane.

Nimelt olen jõudnud õnnelikku etappi, kus lapsed võib saata kinno, ja ise võib sel ajal üldse mitte kinno minna – või minna vaatama hiljem ja mõnda muud filmi. Näiteks Elavaid pilte. Ma ei oska kohe öeldagi, kui väga see mulle meeldis. Kuigi tegelikult oli ju kurb film. Pigem on naisel tuge majast või kasvõi lauast või klaverist kui meestest – olgu siis isa või mees või armsam või poeg või pojapoeg. Ja muidugi tõdemus, et ei oska naised ikka õigel hetkel endale igavaid ja turvalisi juliusi võtta, ikka õhatakse huvitavate ja ohtlike erikute poole.

Elavate piltidega minu isiklik sellekevadine girlpower ei lõppenud. Kunstihoonesse kutsus kolleeg.

Kunstihoonet mäletan juba lapsepõlvest – ja mõni asi on muutumatu. Nagu näiteks prouad, kes jalutavad kunstisaalis, üleriided garderoobis, aga barett peas. Nagu mingi viibe, ühenduslüli lapsepõlve kunstinäitustega. Millegipärast meenus ka, et Anu Raua ema Valda on tõlkinud eesti keelde Kuristiku rukkis. Tütar on siis ürgsete teemade juures tagasi.

Anu Raua vaibad olid tõesti võimsad. Kunstist oskan ma veel vähem kirjutada kui filmikunstist, aga see müstilisus ja vägi ja värvid olid võimsad. Ühe väikese kübeme tõin koju kaasa. m2rts13 037

Kuidas võib nii pehmes substantsis nagu seda on lambad ja vaibad, olla nii palju jõudu, on õigupoolest seletamatu.

Ja nagu sellest veel vähe, nägin ära ka Utoopia ranniku. Siin oli jälle taskaalu mõttes palju kõrge lennuga mehi. Naised olid armasamad, emad ja õed – mitte, et selles poleks olnud piisavalt lusti ja võlu – aga mehed ja isad ja vennad olid ikka tähtsamad küll. Kõik need väikekodanlikust idüllist pärit mässajad ja revolutsionäärid – ega neid just mugav pidada pole. Mõni aeg sünnitab neid pealegi hulgim.

Aga teatri koha pealt – ma arvan, et viimastel aastatel olen ma näinud nii vähe täiskasvanute etendusi, näidake mulle mida tahes, ikka meeldib.

Istusin pealinna bussilt maha tulles kahekümnekraadises pakases autosse. Oli esimene kevadöö.

Kell kaks jõudsin koju, kass ootas mind juba. Indiviidi vabaduse teema, tundus, teda eriti ei huvitanud. Aga inimene oli ilmselgelt hea soe asi võtta küll.

Münt, tõend, klotsid

Mul on üldiselt suurepärane mälu, kuid isegi mina jään vahel jänni. Näiteks on mul tarvis paelu – saabaste sidumiseks. Istun maha, pigistan silmad kinni ja asun meenutama. Kingapaead on mul tikukarbis, karp lebab suhkrutoosis, suhkrutoos on mähitud käterätti, käterätt on prügiämbris, prügiämber puhvetkapis, puhvetkapp vannitoas, sisse astudes vasakut kätt. Avan silmad. Lähen paelu tooma, ja selgub, et kõik on vastupidi. Puhvetkapp pole vannis, vaid rõdul, tema sees pole prügiämber, vaid portfell, portfellis pole käterätik, vaid minu uus sügismantel, mantli taskus pole suhkrutoos, vaid üksik saabas, saapa sees pole tikutoos, vaid taskurätik, selle sisse pole keeratud mitte paelad, vaid knopkad, et nendega pilte seina kinnitada. Kuid pildid on samuti kes-teab-kus. Poeet Pampuškini mure Grigor Osteri Muinasjutust pisiasjadega

Suurel Vennal oli mõni aeg tagasi suur mure. Nimelt oli ta saanud isa sõbralt kingiks väärtusliku, Peeter I aegadest pärit mündi. Ning kui isa küsis, kas münt on albumisse pandud, ütles poiss, et ei tea, vist andis ema kätte. Otsisin kõigist kohtadest, kuhu mina sellise väärtasja oleksin panna võinud. Ei olnud kusagil. Kas tõesti olen mina lapse mündi ära kaotanud?

Selgus saabus hiljuti, kui poiss oli ära võistlustel ning mina aitasin Väikevennal poiste tuba koristada. Mõtelsin, et viskan ka sahtlitest vähemalt lahtise prahi ära. Ja seal, otse kommi- ja nätsupaberite, sahtlit mööda laiali puistatud pähklite, vanade tunnikontrollide, jalkakaartide ümbriste, äratulnud hammaste, õnnetina tükkide, katkiste kõrvaklappide, sentide, ööride ja santiimide vahel oli tõesti ka kadunud münt.

Nendelesamadele võistlustele minnes oli vaja ära küsida kahest tunnist. Hiljaaegu üle pika aja e-kooli sisse logides vaatasin, et need tunnid on ikkagi põhjuseta puudumiseks jäetud. Ometi treener oli ju poistele tõendi kaasa pannud?

Selgus saabus eile. Laps käis klassiga Jurmalas ning andis mulle õhtul spordikoti – Emme, mul läks küpsisepakk kotti laiali.

Panin märjad (ja küpsiepurused) ujumisriided pessu ja läksin prügikasti juurde kotti sodist tühjendama. Seal, ujumisriietest märg ja küpsisepuruga koos, oli ka kadunud tõend.

Oma tuppa ning legodele komistades minnes märkis poiss: Väikevend jätab kogu aeg oma mänguasjad vedelema!

Eks ta võtab sinust eeskuju. Äkki peaksite koos hakkama õhtuti oma asju ära panema?

Peaks vist jah, soostus Suur Vend ootamatult kergelt.

Ilmselt oli tõesti väsitav sõit.

See siis ongi…

Ma arvan, et sa tead seda luuletust, mida ikka matustel loetakse – Kas see siis oligi elu. Anna Haava luuletus on.

Muidugi, ilmalik matus on õudne ja annab alati piisavalt põhjust meenutamaks, kas mul ikka sai möödunud aasta eest kirikumaks makstud. (Sai küll.) Aga seesama Anna Haava rida jääb kummitama.

Minu elu möödub, mul on tunne, ühes käes autovõtmed, teises korraga umbes kolm-neli poe-, trenni-, lapse-, käe- ja muud kotti. Kusagil leidub veel käsi, mis suunab Väikevenna mõnest põnevast porisest lumehangest eemale. (Äkki mul ongi rohkem kui kaks kätt, pole ise lihtsalt märganud?)

Mööduv nädal oli kas kergelt skisofreeniline sigatüükalik, kus ma viibisin justkui pidevalt kahes kohas korraga. Käisin lapsega koolivestlusel, kooli koosolekul, spordiklubi lepingut sõlmimas, lapsega arsti juures, küünetehniku juures (sellest oleks muidugi sünnis vaikida, kuna eeskujulik intellektuaalne naisblogija – vt kommentaare – leiab, et parim tema küüntele on seep ja hari, mitte küünelakk). Muide, ma käin ka tööl. Ja kuna Väikevend jäi taas haigeks, korraldasin ka tema hoidu. Trenni jõudsin ka mõned korrad. Nädalavahetusel parandasin kotitäie töid ja käisin poistega korvpalli vaatamas – no ega kõrvapõletikus väiksemaga suurt muud ette ei võtagi. Pesud on pestud ja triigitud. Väikevenna eelkooli kodused tööd tehtud. Kolm kooki tegin nädala jooksul ka.

Mida ma ei teinud? Ei lugenud raamatut – kui välja jätta viisteist lehkülge Frenchi ja Koulut, laenatud Kõrrekeselt – sel ajal kui mu tütar mu arvutist e-koolis käis ja mul tekkis oma töös paus. Ei vaadanud ainsatki filmi. Ei rääkinud vist ainsatki olulist juttu. Kõrrekese vanuses oleksin ilmselt sedavõrd puuduliku elu(viisi) küll otsustavalt hukka mõistnud.

Ennelõunal – triikisin just parasjagu voodilinu, kõrval Väikevend tähti kirjutamas – üks tekikott – ja rida Ü-tähti, kaks vannilina ja kaks korda sõna küür – hakkaski kuidagi nagu kurb. Et kuhu siis on armastus ära kadunud.

Tegelikult ju polnudki kadunud. Istus ja kirjutas juba ürask, üks jalg tagumiku all, vihiku ümber ring kustutuskummi purust.

Naistepäev – tehtud ja teoskil

Ööl vastu neljapäeva hakkas Väikevend köhima, ja seda kohe põhjalikult. Äratasin Mamma hommikul kella poole seitsmese telefonikõnega – Mamma, muuseas, on alati armastanud hommikuti pikalt magada. Panin köhiva lapse auto peale, sõitsime valveapteeki ja sealt viisin poisi Mammale hoida.

Õhtuks oli köhast saanud juba kõrvavalu. Ma ise olin jõudnud käia vahepeal tööl, hambaarsti juures, toidupoes ja kooli infotunnis. Lõpuks siis kõrvaarst ja veelkord apteek.

Enne magamaminekut tekkis mul tunne, et suurem osa sellest ajast, mis ma olin ühtaegu kodus ja ärkvel, veetsin ma vannitoa ukse taga oma korda oodates. (Ehkki aja pikkus on teatavasti sõltuv asjaolust, kummal pool vannitoa ust sa parasjagu ootad, tundub mulle, et seoses kahe lapse sisenemisega puberteeti olen ma järjest sagedamini valel pool ust.)

Täna oli Väikevend algul Mamma hoida. Siis lõbustas ta minu töö juures kuuendikke. Näiteks küsides: Emme, mida sa sinna tahvlile kritseldad? , illustreerides ise värviliste kriitidega teemat hellenism kassi, koera ja hiire pildiga ning lõpuks, kui ma panin ta oma arvutisse legomänge mängima, hõiskas ta rõõmsalt: Yes, jõudsin teisele levelile! Kõigil oli lõbu laialt. Pärast oli ta tunnikese Suure Venna hoole all.

Siis viisime üheskoos bussilt maha jäänud õe muusikakooli, käisime poes ja tegime kirjut koera.

Naistepäev siiski . Ja šokolaadi mulle pealegi toodi. Lilli ma ei saanud, kahju küll. Aga Väikevend joonistas kokku neli pilti (lisaks veel tahvlile ka, eks ole).

Ning Kõrreke, kes ootab väga koos Suure Venna klassiga Jurmala veeparki minekut, teatas, et pärast lähevad nad veel koos ka sööma. Selle koha nimi olevat Libido.

Väikevenna kõrvast ei voola enam punakat vedelikku. Nii et kokkuvõttes võib päevaga rahule jääda.