Elust, kunstist ja tervisest

Nädal enne vaheaega oli töine elu kogunud veelgi tuure. Loovtööde kaitsmine, mis oli kevadest sügisesse lükkunud, viimased vastajad ja vastamised ning siis olin ma veel ise endale kombineerinud pealinna Egiptuse. Selle Kumu oma. Koos võimalusega ka oma suur lemmik Vabbe näol ära näha.

Surm ei ole naljaasi. Kala sarkofaag

Olgu öeldud, et nii Egiptus kui Vabbe õigustasid mu ootusi ning valmisolekut veel peale (tõsi küll, lühemapoolset) tööpäeva rongiga Tallinnasse sõita. Egiptust oleks küll soovinud kauem vaadata, aga Vabbe oli küll täiega Wunderbar! Neljapäev on suurepärane päev pealinnas kunsti vaatamas käia, kuna muuseum on pikemalt lahti.

Kunagi oli maailm lahti. Siis jälle täiega kinni. Lõuna-Itaalia

Ainult veganrestoran, kus me muidu ikka tütrega koos oleme käinud, polnud ilma armsa lapseta see, mis koos armsa lapsega. (Kuigi šokolaadikook, tuleb tunnistada, oli siiski oivaline.)

Rongis parandasin ma ära ka kõik parandamata tööd, kuigi, ma kardan, et kommentaarid said vist veel kehvema käekirjaga kui tavaliselt.

Möödunud nädala reede oli ainus päev, kui jõudsin valges koju – ning ausalt öeldes oli see ka ainus päev kui mul oleks olnud võimalik oma järeltulija koroonatestile viia. Nii et kas pole suurepärane kokkusattumus, et ma seda just tegema pidingi. Testi (negatiivne) vastus tuli kiirelt, vähem kui ööpäevaga.

Olgugi, et ma ise olin vastuse negatiivsuses ette kindel, oli seda siiski tarvis, et perearsti jutule pääseda. Ausalt öeldes peab haige olemiseks praegusel ajal tõesti raudne tervis olema. Umbes poole tunni jooksul õnnestus pereõde telefonitsi ka tabada – meile pakuti täpselt ühte saadaolevat aega. Õnneks on ka minul koolivaheaeg, mis ei tähenda küll, et mul tööd teha poleks, aga ma saan seda teha nii, et saab ka lapsega arsti juurde. See-eest eriarsti juurde sain aja veebruariks. (Helistasin seepeale erakliinikusse, seal saab mõne nädala pärast jutule…)

Ma hakkan aru saama Mammast, kellel arstide juures käimine võtab suure osa ajast ning pakub ilmselt ka mõningast meelelahutust.

Esmaspäeval, kui pakkusin oma vanemale pojale, et võin talle hommikuks putru keeta, oli ta väga imestnud – kas ma tööle ei lähegi? Üliõpilastel küll mingit vaheaega pole!

Igal juhul sain üle pika aja pojale hommikusööki valmistada.

Lõuna paiku selgus teinegi imeline asjaolu – nimelt nõustus mu noorem poeg sööma täisterapastat (olin juba vaimu valmis pannud, et pean kaks erinevat keetma).

Üldse vaatan, et pesamuna hakkab suureks saama. Ühel hommikul passisin peegli ees pluusi ja seelikut ning küsisin talt, ega ma nendes riietes paks ei tundu.

Mu poeg läbis tuleproovi eeskujulikult. (Ema, sa ei tundu nendes riietes paks ning üleüldse, sa polegi paks!)

Vanem poeg kommenteeris elutargalt: hommik oleks olnud rikutud, kui sa kuidagi teisiti oleksid vastanud.

Seosetuid pudemeid käesolevast nädalast

Reedene õhtu. Võimalus tööasjad umbes-peaaegu kaheks ööpäevaks peast visata. Sel nädalal oli kahel päeval peale-tööd-koolitus.

Ühel neist päevadest olin lubanud oma sugulasele, et annan kaasava eelarve hääle tema jaoks olulisele projektile. Ma unustasin tööl olles mitte ainult oma hääle anda, vaid ilmselt ka asjaolu, et mul üleüldse on sugulasi.

Kui ma kolmapäeva õhtul pool viis oma arvuti sulgesin, püüdes mitte mõelda, et oleksin pidanud vastama veel mõnele kirjale ja kirjutama valmis ühe paberil dokumendi, läksin hoopiski botaanikaaeda.

Ilm oli päikeseline, osaliselt olid värvid ja meeleolud juba täiega sügises, kuid roosid õitsesid veel mis hirmus. Lõpuks jalutasin raekoja platsi poole, mulle meenus, et ka seal saab vist veel hääletada ning astusingi raekotta sisse. Kui apteek välja jätta, käisin vist raekojas viimati Väikevenna sünni puhust lusikat vastu võtmas.

Igal juhul olin täitnud oma kohuse kodulinlase ja sugulasena.

Järgmisel päeval, mu ainsal pisutki lühemal tööpäeval, olin mõelnud sõita metsa. Minu armas metsatukk, minu seened ja minu meditatsioon. Mitte asjaõigusseaduslikus mõttes muidugi. Ja ilmselt mitte ka tundelis-poeetilises mõttes, sest pärast tööpäeva olin nii väsinud, et tulin koju magama. Hiljem ka koristasin pisut ning lugesin lõpuni õõvastava, kuid omal moel siiski pooleli-jätta-ka-ei-saa vanakreekaaegse mõrvamüsteeriumi (https://www.rahvaraamat.ee/p/ideede-koobas/36763/et?isbn=9789985659076#). Leidisin kodust lauda koristades kolleegi aukirja, mis jäi juunis minu kätte.

Täna hommikul andsin tänukirja ja kinkekaardi (õnneks tähtajatu!) kolleegile üle. Ta oli need ka ise unustanud, nii et minu unustamisest polnud õnneks suuremat. Tööpäev läks kiiresti, tundide andmine ongi see osa tööst, mis mulle ikka meeldib.

Päeva jooksul sain teada, et tütreke ei tunne end hästi ning mul oli üle tüki aja rahuldada oma emainstinkte, viies lapsele ravumit, suppi ja kooki. (Olgu siinkohal öeldud, et miski neist polnud mu enda tehtud…)

Reedesel õhtul maksin arveid, võtsin ette uue krimka ning käisin võimlemas. Mõned neist tegevustest olid päris toredad. Vahetult enne kella kümmet selgus, et hoolimata sellest, et olin täna toidupoes käinud kahel korral, olin jätnud pehme kassitoidu ostmata. Lippasin läbi surnuaia poodi, kus tegin õlle- ja džinnipurkide ja närviliselt kella vaatavate kodanikega tihedalt palistatud poes endale kassitoitude juurde teed.

Loodetavasti õnnestub nädalavahetusel end rehabiliteerida nii emana, kassiomanikuna kui ka seenelisena.