Kolimisjärgne segadus

Kolimisega käib ikka kaasas mõningane segadus. Noh, et ei leia öösel tualetti minnes lülitit üles ja nii.

Igasugused tehnilised uuendused on minu jaoks alati olnud loodusõnnetus. Nüüd olengi ma ise sattunud keset Islandi tuhapilve. Enne õpin laitmatult ütlema Eyjafjallajökulli liustikul purskama hakanud Fimmvörðuhálsi vulkaan kui worpressiga sildistama ja tõstan oma lipud küljepaneelile.

Jõuad juba mõelda, et no oli nüüd seda jama vaja, eks ole.  (Ehkki otsus kolida oli enam kui läbimõeldud.)

Jah, juhatagu keegi mind nüüd mu oma kodus vannituppa, eks ole.

Silmad kevadpäikesest kissis

Uus algus. Olen alati mõelnud, et kevadel oleks õige sünnitada laps.  (Kuulake siinkohal mu sõnu, ärge nähke tegusid – lapsukesed Iibisepesas on nimelt  sündinud kenasti talvel, suvel ja sügisel. )

Niisiis, tundub, et kevadeti sünnivad siin hoopis blogid.

Võttes aluseks tõekspidamise, et inimene on see, mida sööb, on pesa täis omnivoore.

Kõrreke loeb peamiselt raamatuid. Käib ujumas. Üldiselt on hajameelne ja väga armas. Hetkel on tal ülelugemisel Ellen, Milda ja Pavarotti. Võib muidugi ka olla, et on juba üle loetud, pooleli oli see siis, kui ma päeval tema toas käisin.

Lõvipoiss vaatab igal õhtul Aktuaalset kaamerat. Kannab hoolt kassi ja lillede eest. Tahab saada sportlaseks.  Kokkab. Viimati luges õhtul vanu Tähekesi.  Suurema osa õhtutest veedab siiski sõpradega staadionil.

Väikevend elab kõigi maailma Väikeste Vendade elu. On pisut hellitatud, kuid sellegipoolest sageli oma mängudega üksi. Õhtuti paneb mõõga oma voodi alla, et kaitsta mind piraatide ja pättide eest. Kui näeb liivakastis sipelgat, jookseb ruttu minu juurde, nutuvõru ümber suu. Hetkel on terveneva haige seisundis.

Õhtujutuks tellis Pannkoogitorti, mille Kõrreke talle kooliraamatukogust tõi. (Ülejäänud Pettsoni ja Finduse lood on meil kodus olemas ja juba peas. )

Väikevenna tervisest  johtuvalt olen mina hetkel haige lapsukesega kodus. Lugesin kassina päikeselisel terrassil peesitades Maimu Laretei mälestusi ja jõin lugematu arvu tasse kohvi.  Olgu öeldud, see oli ka esimene laisklemispäev üle pika aja. Ei muidugi, vahepeal andsin lapsele rohtu, keetsin putru ning suppi,  pesin pesu, kontrollisin Kõrrekese inglise keele sõnu – aga neid asju teen ma ju nii või teisiti.

Igal juhul oli täna aega märgata KUI käes on juba kevad.