Monthly Archives: juuni 2014
Kaitstud: Kohanemisraskused
Kaitstud: Toidust, jalgpallist ja ilmast
Suvi on täiega käes
Mamma aed. Üleeile
Käisime Kõrrekesega paar päeva tagasi ühes võõras spordiklubis, kuna seal demonstreeriti uut joogakava. Lisaks mitmele muule tähelepanuväärsele asjale – joogi ja tema uus kava nende seas – nägime me ka Tõelist Tibi. Ehedus polnud mitte ainult silmaga nähtav – pikajalgne imekaunis blondiin, kes absoluutselt häirimatult pidas administraatorileti juures klubist lahkuva sõbrannaga maha pika vestluse, laskmata end vähimalgi määral segada administraatorist või päris mitmest järjekorras ootavast inimesest. Kõige tõupuhtam oli vestlus ise – absoluutselt kõigele vastas ta täiega.
Ma kardan, et igas muus mõttes pole mul lootustki sellistesse kõrgustesse jõuda – eks preili oli ju must oma kakskümmend sentimeetrit pikem (kuigi ma olen joogaga ennast sentimeetri võrra rohkem sirgu venitanud küll). Aga.
Öelda, et suvi on täiega käes, seda võin ma ju endale siiski lubada.
Jasmiin Mamma aias. Üleeile
Seda enam, et suve algust tähistavad jalgpall ja Papa sünni(aasta)päev on juba käes, viimane neist isegi juba möödas. Tähistasime seda Mamma tehtud pirukate, lihapallide ja vahukooretordiga. Peo lõpuks oli kass Saba kadunud. Kõrreke leidis ta pesumasinast magamast. Vot niisugune pidu oli!
Aga ikkagi, teate, on täiega imelik, et vaba aega justkui polegi. Sest üldiselt on ju ikka nii, et kui lastel tunnistused käes, saad ise omad otsad rahulikult kokku tõmmata. Sel aastal tundub mõni hetk, et aega on isegi vähem kui muidu. Noh, näiteks sel nädalal ma joogasse lihtsalt ei saagi minna, ükski kord ei sobi. See-eest värbasin suveks Kõrrekese, tema käib siis minu eest.
Kõrreke jõuab üldse kõikjale. Eile käis oma pasunakoori puhkpilliorkestriga kahel korral laulupeotulele mängimas. See oli väga lustlik ettevõtmine. Hommikul käisime Väikevennaga kuulamas-vaatamas ka. Väikevennal õnnestus jääda vist küll igale tehtud fotole, aga noh, vähemalt on temagi nüüd laulupeost osa saanud. Õhtuse retke võttis Kõrrekese orkester ette jalgratastel, nähes oma siniste kiivrikatetega välja võluvad ja seenesarnased. Tasuks saadud puffi (või kuidas seda nüüd eesti keeles peaks kirjutama) ja pudeli kalja andis ta Suurele Vennale.
Inglisillal, eile.
Oligi viimasel hea jalgpalli vaadata. Seda tehakse meil muidugi täiega! Kui Väikevenna toimekas päev kolleegidega õues mängides on ühelpool, istuvad vennased üheskoos elutoas ja vaatavad jalgpalli. Suur Vend oskab muidugi näha ka ajaloolist perspektiivi: ma mäletan, et mina vaatasin ka umbes esimeses klassis ja ei saanud mitte millestki aru. Nüüd peab ta hoolega tabelit, kritiseerib kohtunikke ja elab muidu igati kaasa. Mingiks päevaks, või ajavahet arvestades õigupoolest küll ööks, on ta vist klassivendadega ühisvaatamise organiseerinud.
Nii et ka küpsel eal on omad võlud. Täiega.
Suur Õde ja Väike Vend
Iibisepesast 