Mõni triip minu madratsist

Eile õhtul sattusime Suure Vennaga Ukraina tõsieluseebile. Seal peeti parasjagu noorpaarile kõnet ning toodi muu hulgas järgmine sügavamõtteline võrdlus: Elu on nagu madrats. Ikka must triip ja siis valge. Kas pole võrratu kujund, ah?

Niisiis, minu viimaste päevade triibud.

Üleeile käisime poistega Põlvamaal seenel. Saime 442 grammi kukeseeni. Seened olid tillukesed. Erinevalt seenelistest. Stiilipuhtalt Žiguliga oli saabunud küll vaid üks autotäis.

Siis ma seeni korjates kohe mõtlesin. Et huvitav, kas see on mingi emaslooma instinkt. Õpetada pojad metsikus keskkonnas toime tulema ja ning metsloomade seas – nägime konna, siplegaid, liblikat ja kuulsime kägu – ellu jääma. Kuigi õpetusest on ju vähe kasu, kui laps lihtsalt seent ei söö! (Katse veenda Väikevenda seeni sööma jäi endiselt tulemusteta. Mulle meeldib neid otsida, mitte süüa, teatas ta resoluutselt.)

Kõrrekest polnud meiega seenel seetõttu, et tal oli planeeritud veeta päev muidu Rootsis elava sõbrannaga. Päevast jäi isegi väheks, nii et tütar küsis end ka ööseks A poole. Koju jõudis ta järgmise päeva lõunaks. Mis söögiks on? Kukeseened, see on suurepärane!, leidis ta ning läks magama ning magas õhtuni välja. Mul tekkis kohe küsimus, et mida väsitavat oli siis eelmisel öösel tehtud. Kui laps lõpuks õhtusöögiks üles ärkas, selgus, et vaadatud oli üht Harry Potteri fan fictionit. (Sa, emme, ikka tead, mis asi on fan fiction?) Siis kell kaks öösel oli mindud batuudile hüppama. Seejärel oli vaadatud õudusfilmi. Tõepoolest mõistetav, et pärast sellist ööd tuleb end korralikult välja puhata.

Suur Vend veetis eile täistööpäeva – kella kahest lõunal kella kümneni õhtul staadionil. Täna tuli küll jätkuva jalgpalli tõttu lühem päev teha. Ka Väikevend oli staadionil, teda oli koguni Suure Venna poolt nii korv- kui jalgpalli mängima võetud. Staadionilt saabuti koos Suure Venna sõbraga ning suuremad poisid läksid koos ka ära. Sõbra telekast tuleb ju ikka põnevam jalgpall. Vähemalt söödi enne kausike maasikamagustoitu.

Ka Väikevend oleks nii väga tahtnud suurte poistega kaasa minna, kuid pidi siiski leppima ema, õe ning lisakausikese magustoiduga.

Kõrrekesega vaatasime täna Puhkust Roomas. Noor Audrey Hepburn, Rooma ja romantiline film, puhas tüdrukute värk. Lisaks kõigele tahtis Kõrreke väga ühe soengu tegemist harjutada, nii et mul on nüüd absoluutselt võrratu krunn! Isegi Suur Vend leidis, et ma näen kaunis välja, aga tema arvates oli asi kleidis! (Mehed!)

Ma muidugi ei tea, kas mu mustad triibud arvestatakse ära, kui Väikevend kukkus katki oma põlved ja rattapidurid, Suur Vend oma jalad ning kaerhelbed läksid röstimise käigus kõrbema? Pidin täitsa uued tooma, kuigi jah, sooja ilmaga rattal poodi sõita pole teab mis hirmus asi… Ning poiste põlved on õigupoolest kogu suve katki. Nii et mina ka ei tea, kuidas selle madratsiga siis jääb.

Kohanemisraskused

Töörütmist väljumine polegi nii lihtne. Võtad raamatu kätte, loed ühe peatüki. Kohvikruus saab tühjaks, kõnnid mööda maja ringi. Äkki peaks näiteks külmkappi koristama? Kraanikausse puhastama? Laste koolikotid pessu panema?

Enne jaanilaupäeva ütles Suur Vend, et tema ei tahagi muud, kui kodus olla ja grillida. Millest ma saan tegelikult aru küll. Miks mitte. Kutsusin ka laste vanaemad. Et kui nad näiteks ei taha üksi olla. Ütlesin ka seda, et ma pärast kedagi koju ei vii, kuna olin endale isegi pudeli õlut ostnud. Mis seisab siiamaani puutumatult kapi peal. Nad mõlemad, nii Vanaema kui Mamma, lubasid mõelda ning loomulikult olid mõlemad kohal kui viis kopikat.

Pakkusin grillitud liha ja vorstide ja salati kõrvale vanaemadele valget veini. Veini nad jõid, ja pärast aitasid lastel kummikomme ka grillida. Vanaema osutus selles eriti osavaks. Ja võib olla oli ka veinil oma mõju selles, et ta rääkis meile oma lapsepõlvest Siberis (ta ei tee seda tavaliselt kunagi).

Tuld me ei teinud, kui grillil hõõguvaid süsi mitte arvestada.

Järgmisel päeval ei teinud vist mitte keegi mitte midagi. Mis oli kuidagi päris väsitav.

Siis tõmbad jaaniõhtul lipu vardast maha ning argipäev on käes.

Sul on kodus üks teismeline, kelle arvates ema nõudmine tuba ära koristada on ennekuulmatu. Ta pidas täiesti tõega seda enda suhtes ebaõiglaseks. (Täpsed sõnad ma jätan siinkohal ära toomata, arvestades, et seda võivad lugeda ka rasedad või väikelaste emad. Iga asi omal ajal.) Teine teismeline, kes on ilmselgelt liiga pikalt arvutis, ja kui ta sealt ära ajada, suundub ta virtuaalellu läbi telefoni. Sööma ei saa ta selle tõttu tulla, ja kui tuleb, ütleb, et toit on jahtunud ja loivab söömata minema.

Siis on veel muidugi Väikevend, kelle peamine tegevus on umbes selline:

Välja arvatud muidugi juhul, kui on söögiaeg. Siis on tema omakorda kas telefonis või kadunud. Ja kui ma ta sealt kätte saan, siis on söök tõepoolest jahtunud.

Ja ma mõtlen, et jah, loomulikult peaksin ma olema rangem ja nii. Aga tegelikult ma vist ei usu, et reeglite järgimine ja viimseni ratsionaliseeritud elu inimesed õnnelikuks teeb. Või teeb? (Ja siis tuleb veel meelde, et VV ütles tänases EE-s, et õnn polegi inimõigus.)

Jaanilaupäeval oli taevas muide topeltvikerkaar. Mis tähendas ju ka vihmahoogude vahele ikkagi killukest päikest. Ning veel tuli meelde: kui ma eile õhtul pannkooke küpsetasin, siis polnud küll kellelgi midagi pakilist ees.

P1060045

Toidust, jalgpallist ja ilmast

Sel aastal on juuni varasematest erinev. Esiteks muidugi see, et nii palju tööd kui tänavu, pole mul juunis küll varem olnud. (Ja ehkki kolmapäevast algab ametlikult puhkus, tuleb siis ka veel korra koolist läbi minna.) Päev küll algab pisut hiljem, aga koju olen jõudnud sageli alles pealelõunal. Mis sa muud sellises olukorras teed, kui hõikad hommikul ukselt veel mõnuga voodis ringutavale pesakonnale, et pitsad või pelmeenid on külmkapis. Ja et suuremad vaadaku, et väiksem kah lõuna ajal söömata ei jääks. Lapsed muidugi selle olukorra üle ei nurise. Külmutatud pitsa on nende meelest vägagi söök.

Hea naabrilastega mängimise või jalgpalli või orkestriproovide vahele võtta. (Kuigi viimastega on nüüd kuni laulupeoni ühel pool, sest Kõrrekese ja Suure Venna kooli aktused olid täna ära.) Väikevend mängib naabrilastega jalgpallivõistlusi. Kolm poissi ja kaks tüdrukut. Neljas kambajõmm on ka, aga temale ei meeldivat mängud, kus tuleb joosta. Nii nad siis kolmekesi mängivad ning Väikevend on mures, et ikka vastav särk (tal on neid kaks, ühel on peal Ronaldo ja teisel Robben) võtta oleks. Mängu vaheajal tulevad tüdrukud ja üritavad näidata moderntantsu. Aga siis me ajame nad jälle ära ja hakkame uuesti jalgpalli mängima.

Suur Vend elab muidugi Brasiilia aja järgi. Mõnikord on see päris väsitav. Tead emps, ma ei tea, ma vist täna jätan öise mängu vahele, mind tõesti ei huvita Venemaa ja Lõuna-Korea mäng, kurtis kurnatud poeg mõni päev tagasi. Lubasin talle, et ta võib tõepoolest mängu vahele jätta, pole probleemi.

Ilma mõttes ei tundu muidugi ühegi kandi pealt, et käes ongi üks nendest nappidest soojadest suvistest kuudest. Plaan juunis võimalikult palju rattaga sõita on praeguse hetke seisuga läbi kukkunud, sest kes see ikka sõidab, kui ilm on selline, et parasjagu sajab, või siis selline, et kohe hakkab sadama. (Ja hakkab ka.)

See-eest müüs eile kodu-lähedal-poe ees proua maasikatalunik Eesti maasikad. Ma ostsin kaks kilo ja need söödi piima ja suhkruga ja vahukoorega ja niismama eilse õhtuga ära. Erakordselt magusad olid!

Täna saabusin koju selle juuni arvestuses rekordiliselt vara, juba keskpäevaks. Ma keetsin kanasuppi. Soe loorberilõhnaline kanapuljong oli täiest vastavuses tänase ilmaga. Kõik sõid. Ja Suur Vend arutles, et kui ma nüüd teeksin näiteks hapukapsaid, siis ta isegi prooviks neid süüa. Aga ühepajatoiduga nõustuks vaid siis, kui oleks kaks päeva söömata. No pole ka ime, et õue vaadates jõulutoidud meenuvad!

Kanasupp tuli muide tõesti maitsev, kuigi ma olen minetanud süüa valmistades ajaplaneerimise oskuse. Töisel režiimil olles, see tähendab umbes viimased kümme kuud, on isetehtud toit võrdunud enamasti pasta või frikadellisupiga. Tänane lõuna sai valmis umbes poole neljaks.

Aga suurt vahet ju pole, kui jalgpall algab alles öösel ning väljas on kaksteist kraadi külma sooja ja vihm. Sama hästi, kui öelda, et kolme päeva pärast on jaanilaupäev, võib vist meenutada, et poole aasta pärast on jõulud…

Suvi on täiega käes

Mamma aed.  Üleeile

Mamma aed. Üleeile

Käisime Kõrrekesega paar päeva tagasi ühes võõras spordiklubis, kuna seal demonstreeriti uut joogakava. Lisaks mitmele muule tähelepanuväärsele asjale – joogi ja tema uus kava nende seas – nägime me ka Tõelist Tibi. Ehedus polnud mitte ainult silmaga nähtav – pikajalgne imekaunis blondiin, kes absoluutselt häirimatult pidas administraatorileti juures klubist lahkuva sõbrannaga maha pika vestluse, laskmata end vähimalgi määral segada administraatorist või päris mitmest järjekorras ootavast inimesest. Kõige tõupuhtam oli vestlus ise – absoluutselt kõigele vastas ta täiega.

Ma kardan, et igas muus mõttes pole mul lootustki sellistesse kõrgustesse jõuda – eks preili oli ju must oma kakskümmend sentimeetrit pikem (kuigi ma olen joogaga ennast sentimeetri võrra rohkem sirgu venitanud küll). Aga.
Öelda, et suvi on täiega käes, seda võin ma ju endale siiski lubada.

Jasmiin Mamma aias. Üleeile

Jasmiin Mamma aias. Üleeile

Seda enam, et suve algust tähistavad jalgpall ja Papa sünni(aasta)päev on juba käes, viimane neist isegi juba möödas. Tähistasime seda Mamma tehtud pirukate, lihapallide ja vahukooretordiga. Peo lõpuks oli kass Saba kadunud. Kõrreke leidis ta pesumasinast magamast. Vot niisugune pidu oli!

Aga ikkagi, teate, on täiega imelik, et vaba aega justkui polegi. Sest üldiselt on ju ikka nii, et kui lastel tunnistused käes, saad ise omad otsad rahulikult kokku tõmmata. Sel aastal tundub mõni hetk, et aega on isegi vähem kui muidu. Noh, näiteks sel nädalal ma joogasse lihtsalt ei saagi minna, ükski kord ei sobi. See-eest värbasin suveks Kõrrekese, tema käib siis minu eest.

Kõrreke jõuab üldse kõikjale. Eile käis oma pasunakoori puhkpilliorkestriga kahel korral laulupeotulele mängimas. See oli väga lustlik ettevõtmine. Hommikul käisime Väikevennaga kuulamas-vaatamas ka. Väikevennal õnnestus jääda vist küll igale tehtud fotole, aga noh, vähemalt on temagi nüüd laulupeost osa saanud. Õhtuse retke võttis Kõrrekese orkester ette jalgratastel, nähes oma siniste kiivrikatetega välja võluvad ja seenesarnased. Tasuks saadud puffi (või kuidas seda nüüd eesti keeles peaks kirjutama) ja pudeli kalja andis ta Suurele Vennale.

Inglisillal, eile.

Inglisillal, eile.

Oligi viimasel hea jalgpalli vaadata. Seda tehakse meil muidugi täiega! Kui Väikevenna toimekas päev kolleegidega õues mängides on ühelpool, istuvad vennased üheskoos elutoas ja vaatavad jalgpalli. Suur Vend oskab muidugi näha ka ajaloolist perspektiivi: ma mäletan, et mina vaatasin ka umbes esimeses klassis ja ei saanud mitte millestki aru. Nüüd peab ta hoolega tabelit, kritiseerib kohtunikke ja elab muidu igati kaasa. Mingiks päevaks, või ajavahet arvestades õigupoolest küll ööks, on ta vist klassivendadega ühisvaatamise organiseerinud.

Nii et ka küpsel eal on omad võlud. Täiega.

Suur Õde ja Väike Vend

Suur Õde ja Väike Vend

Jalgpalli lähenemine ja tagavaraosad

Kui leiad oma seitsmeaastase toksimas otsingmootorisse kui proo on ronaldo, võid olla kindel, et varsti hakkab peale. Jalgpall, see tähendab.

Soovitasin küsida hoopis kui hea on Ronaldo.

Vastuseks saime teada, et sama hea, kui Messi. Väikevend oli rahul. Tal on nimelt Ronaldo nimega särk.

Täna sai Väikevend uued sõjaväemustriga lühikesed suvised püksid. Oligi hea, sest tervelt kaks paari pükse oli naabripoistega peetud veesõja käigus märjaks saanud. Vaata, siin on tagavaaosad ka, ulatas sõjamees mulle pisikese koti needi ja nööbiga.

Väikevend lõpetas esimese klassi

Esimese klassi lõpp hakkas meie koju jõudma esemelisel kujul. Noh, tulid näiteks kehalise asjad, jope ja kaks vihmavarju. Siis kunstitarbed – ainsana kvalifitseerus teises klassis jätkama karp õlipastelle. Kriitide, plastiliinitükkide, kolme pooliku pintsli ja veenötsiku seest ilmus nähtavale ka üksik võimlemissuss. Paar katkisi sandaale ja teine katkisi tosse – viimaseid annab ehk veel parandada. Kuni täna hommuikul, peale spordipäeva, saingi kätte veel paari halle kindaid ning kanna villi jooksnud lapse.

Õhtul oli aktus. Väikevenna klass esines lauluga. Kõik lapsed said millegi eest kiita. Väikevenna kiidukirjal seisis väga tublile sportlasele.

Kui kõik kiitus-, au- ja tänukirjad ning tunnistused olid jagatud, muutus saal, eriti vastsed teise klassi õpilased ning saalisviibivate titteeas õdede-vendade vanemad väga rõõmsaks. Suvevaheaeg võis alata.

Kodus ootasid kohupiimakook ja kingitus. Väikevend sõi kooki. Kingiks saadud raamatut hindas koolipoiss kõrgelt ning lubas selle tingimata suve jooksul läbi lugeda.