Ma olin lummatud esimesest hetkest, kui ma selle raamatupoes kätte võtsin. Kadunud maailmad on midagi minu jaoks, kes ma tõepoolest kipun kaotama kõike, alates autovõtmetest ja lõpetades tervete maailmadega.
See maailm on siis kenasti üles kirjutatud, nii et päriselt kadunud ta ju pole. Leseteadus, nagu nendib autor, on tõeline härrasmeeste hobi ja ajaviide. Selles ei teki muidugi kahtlustki, sest ainult tõelisel härrasmehel jätkub kannatust selliseks eksplitsiitseks uurimuseks. Mitte midagi ei jää varjule:
Püüdsin alati tabada päeva, kui lesed keetsid pliidi peal oma vähest pesu ja selle välja kuivama viisid. Hiilisin mööda varjulist leseaeda, et vahtida nende keskea rõõme, mis olid tõelised etnograafia pärlid. Kui uhkelt lehvisid nööridel need vanaema trussikud, pikkade säärtega, alt ilusate pitsidega, nagu roosad flamingod. See oli kaunis vaatepilt, üks ilusamaid looduses. Varsti on see juba peaaegu kadunud liik. Ei tea, mida kannavad kord tuleviku lesed? Ega ometi neid väikeseid punaseid stringe? Vaesekesed, neil hakkab neis ju külm!
See on selline tekst, mida lugedes tahaks samal ajal naerda ja pisara poetada. Nii kaunilt kirjutatud, et hirmus hakkab. Ja tekib tunne, et õhtumaine inimese unikaalsusest kõnelemine on enesepett. Inimelu mustrid on palju, palju universaalsemad. Lõpuks lähevad ju kõik elud vääramatult surma suunas.
Üle kaheksakümnene on juba eas, kus päevad hakkavad täis saama. Kui saad vanaks, tunnetus muutub. Mõttes ollakse üksi ja valmistutakse mehele järele minema. Ei kogu enam, vaid “valmistud ette”, nagu lesed ütlesid. Vaatad aknast välja, et vaja seda teha ja seda, aed on vajunud viltu, maja tahaks uut katust. Aga siis jääd mõtlema, et kellele ma teen.
Turvalisus oli kadunud maailmas isegi äraminekus. Mees oli ees, mõnikord lapsedki, nende juurde mindigi. Sageli tulid nood veel kenasti unenäos järgigi. Mis saab küll kärgperede-aegsetest leskedest?
Või mis jääb meelde neile tulevastele leskedele, kes praegusel ajal isaga mänguasjapoes käivad? Üks ilusamaid hetki mu meelest on linnaskäigu-meenutus. (Umbes nagu mõni Parijõgi lugu! Tema lood, mida lugesin Papa soovitusel lapsena, on vist umbes samast ajast, kui Kasemaa leskede lapseksolemise-lood?)
Väike lesk läheb isaga linna, ja minnakse restorani. Mis toitu valida?
Lesk ei oska midagi võtta, seina peal on menüü, aga ta on nii maalaps, harjunud lihtsate söökidega, mis kodus pakutakse, seepärast ei oska ta midagi valida. “Ma tahan piimasuppi,” ütleb lesk vaikse häälega. /…/ Siis läksime mänguasjapoodi. Mis sa siis valid, küsis isa. Ma valisin siis väikese kuusepuu, sest mul ei olnud kodus veel sellist. Suur mänguasjapood, aga ma valisin nii väikese asja… Isa naerab sellepeale. Väike tüdruk punastab. Isa on nii tore.
Ja fotod seal raamatus, need on nii tõelised. Ma ise kannan enamasti väikest fotokat käekotis, ühel klõpsul pole justkui mingit väärtust. (Noh, kui just feissbukki üles ei pane või midagi.) Aga pildid, kus inimesed panevad ilusad riided selga ja teevad tõsise näo pähe (pilditegu pole ju naljategu!) on sellised… päris. Siidikleidid ja nöörsaapad, juukselokid ja -paelad, kraed ja sukad. Pilk alati otse kaamerasse.
Tükike kadunud maailmast jääb sellistes piltides ja lugudes alles.
Ilus, kas pole?
