Loogilised lahendused

Jalgpall kestab veel nädala lõpuni. Kuigi, ma kahtlustan, et sügavasisulisi mõtteavaldusi jagub oluliselt kauemaks.

Mulle näiteks väga meeldis Suure Venna põhjendus, miks ta Inglismaa ja Itaalia mängus oli Itaalia poolt. Nimelt hindab Suure Venna parim sõber P väga jalgpalli sünnimaa esitusi, minu vanem poeg on seevastu jälle ammusest ajast Saksamaa poolehoidja. Mis see Saksamaa siia puutus? Aga nimelt nõnda: Ma olen Itaalia poolt, sest kui Inglismaa võidaks Itaaliat, siis ta kaotaks ikkagi poolfinaalis Saksamaale.

Otse loomulikult vaatasime me ka tänast mängu. Nentisin meesterivi vaadates, et hispaanlased on kõik habetunud.

Aga Piimameister Ottos on nad jälle kõik kiilakad!

Näed kui hea on olla kursis erinevate spordialadega! Võrdlusi pudeneb varrukast!

Mida teha aga siis, kui vaatad pojaga jalkat, aga tütar Kõrreke tahab demonstreerida oma vastselt omandatud kaarditrikke? Poiste toas on samal ajal Väikevend, kes on küll tükk aega tagasi magama pandud, aga ilmselgelt veel ei maga – seega tuleb saata Kõrreke Väikevennale trikke näitama. Väikevend hindab sellist tähelepanu väga. Peatselt oli Kõrreke uuesti all – kui õde oli talle lisaks trikkide demonstrerimisele ka ühe selgeks õpetanud ja lubanud, et kui ta nüüd ilusasti magama jääb, õpetatakse talle ka hommikul uus trikk – siis – mida tegi Väikevend?

Jah, jäi tõepoolest magama. (Huvitav, kaarditrikke pole nimetatud üheski kasvatusraamatus kui sobilikku vahendit unetu maimukese silampilkseks uinutamiseks.)

Leskede maailma saladused ja mõned küsimused

Ma olin lummatud esimesest hetkest, kui ma selle raamatupoes kätte võtsin. Kadunud maailmad on midagi minu jaoks, kes ma tõepoolest kipun kaotama kõike, alates autovõtmetest ja lõpetades tervete maailmadega.

See maailm on siis kenasti üles kirjutatud, nii et päriselt kadunud ta ju pole. Leseteadus, nagu nendib autor, on tõeline härrasmeeste hobi ja ajaviide. Selles ei teki muidugi kahtlustki, sest ainult tõelisel härrasmehel jätkub kannatust selliseks eksplitsiitseks uurimuseks. Mitte midagi ei jää varjule:

Püüdsin alati tabada päeva, kui lesed keetsid pliidi peal oma vähest pesu ja selle välja kuivama viisid. Hiilisin mööda varjulist leseaeda, et vahtida nende keskea rõõme, mis olid tõelised etnograafia pärlid. Kui uhkelt lehvisid nööridel need vanaema trussikud, pikkade säärtega, alt ilusate pitsidega, nagu roosad flamingod. See oli kaunis vaatepilt, üks ilusamaid looduses. Varsti on see juba peaaegu kadunud liik. Ei tea, mida kannavad kord tuleviku lesed? Ega ometi neid väikeseid punaseid stringe? Vaesekesed, neil hakkab neis ju külm!

See on selline tekst, mida lugedes tahaks samal ajal naerda ja pisara poetada. Nii kaunilt kirjutatud, et hirmus hakkab. Ja tekib tunne, et õhtumaine inimese unikaalsusest kõnelemine on enesepett. Inimelu mustrid on palju, palju universaalsemad. Lõpuks lähevad ju kõik elud vääramatult surma suunas.

Üle kaheksakümnene on juba eas, kus päevad hakkavad täis saama. Kui saad vanaks, tunnetus muutub. Mõttes ollakse üksi ja valmistutakse mehele järele minema. Ei kogu enam, vaid “valmistud ette”, nagu lesed ütlesid. Vaatad aknast välja, et vaja seda teha ja seda, aed on vajunud viltu, maja tahaks uut katust. Aga siis jääd mõtlema, et kellele ma teen.

Turvalisus oli kadunud maailmas isegi äraminekus. Mees oli ees, mõnikord lapsedki, nende juurde mindigi. Sageli tulid nood veel kenasti unenäos järgigi. Mis saab küll kärgperede-aegsetest leskedest?

Või mis jääb meelde neile tulevastele leskedele, kes praegusel ajal isaga mänguasjapoes käivad? Üks ilusamaid hetki mu meelest on linnaskäigu-meenutus. (Umbes nagu mõni Parijõgi lugu! Tema lood, mida lugesin Papa soovitusel lapsena, on vist umbes samast ajast, kui Kasemaa leskede lapseksolemise-lood?)

Väike lesk läheb isaga linna, ja minnakse restorani. Mis toitu valida?

Lesk ei oska midagi võtta, seina peal on menüü, aga ta on nii maalaps, harjunud lihtsate söökidega, mis kodus pakutakse, seepärast ei oska ta midagi valida. “Ma tahan piimasuppi,” ütleb lesk vaikse häälega. /…/ Siis läksime mänguasjapoodi. Mis sa siis valid, küsis isa. Ma valisin siis väikese kuusepuu, sest mul ei olnud kodus veel sellist. Suur mänguasjapood, aga ma valisin nii väikese asja… Isa naerab sellepeale. Väike tüdruk punastab. Isa on nii tore.

Ja fotod seal raamatus, need on nii tõelised. Ma ise kannan enamasti väikest fotokat käekotis, ühel klõpsul pole justkui mingit väärtust. (Noh, kui just feissbukki üles ei pane või midagi.) Aga pildid, kus inimesed panevad ilusad riided selga ja teevad tõsise näo pähe (pilditegu pole ju naljategu!) on sellised… päris. Siidikleidid ja nöörsaapad, juukselokid ja -paelad, kraed ja sukad. Pilk alati otse kaamerasse.

Tükike kadunud maailmast jääb sellistes piltides ja lugudes alles.

Ilus, kas pole?

Söök, seltsielu, raha ja igavik

Olen nüüd lõpuks aru saanud, mida tähendab mu vanema poja hommikune pole mitte midagi süüa. See tähendab ainult üht: köögikapis on kindlat sorti šokolaadimüsli otsas. Häda pärast kõlbab ka kaeahelbepuder, kui keegi selle valmis teeb. Kõik muu – võileivamaterjal, krõbinad või mõni muu müsli – tähendab, et midagi süüa ikkagi pole.

Mõned asjad asjad ajavad mind varsti halliks. Näiteks teema lapsed ja raha. Nüüd suvel annan taskuraha nädala kaupa, muidu kandsin korraga terve kuu jao üle. Loomulikult on lapsel eneseväärikuse huvides tarvis, et saaks omale jäätist või juua osta. Ning loomulikult on üritusi – ekskursioonid, võistlused ja muu taoline, kus kulub rohkem ja milleks olen lisaaha andnud. Üleeilsel meeste laulupäeval andsin 5 + 5 raha. Teine viis oli tegelikult selle nädala taskuraha. Õhtuks oli kõik ära kulunud. Viis jäätist, kalja, kuum koer, vist midagi oli veel. Kohapeal oli küll lõunaks suppi jagatud, aga seda oli olnud vähe, ning kui seda ütleb Suur Vend, kes suurem supisõber just pole, pidi seda ikka väga vähe olema.

Kuidas teistel rahadega oli? küsisin huvi pärast.

M-l oli 23 eurot, tema kulutas ainult kolm ära. Aga R-l oli 12 eurot ja temal kulus samuti kümme. Nii et emps, kui minul oleks ka 12 olnud, oleks ka kaks järele jäänud.

Raudne loogika, ei ole midagi öelda.

Kas ma nüüd sellel nädalal raha ei saagi?

Oijah, seevastu Väikevend tõi mulle kolm senti ning andis need mulle nii, et keelduda polnud võimalik: Emme, sa pead oma auto ära remontima!

Eelmisel nädalal käisid lapsed kokku kolmel sünnipäeval, mis peeti spordimuuseumis, kinos ja suvilas. Ilma autota on see tõepoolest mõnevõrra tülikas. Ma ise käisin jalgrattaga klassikokkutulekul.

Täna lugesin, et aeg saab peatselt otsa. Ma loodan, et see juhtub enne, kui raha ja muud mured mu lõplikult halliks ajavad. Igaveses peatuses tahaks siiski võimalikult rõõsk ja kabe välja paista.

Isiklikud edetabelid

Ükspäev koostasid lapsed siin oma isiklikke edetabeleid. Olin kohe korralikult kõrvust tõstetud. Väikevenna tabelis olin esikohal, mulle järgnesid vend ja õde ning kõik maailma koerad ja kõik maailma kassid. Kõrrekese tabelis jagasin esikohta Nurriga. Suure Venna tabeli tipus oli Sergei Pareiko, seejärel tuli ema. (Ilmselt pean rohkem trenni tegema!)

Muidugi on jalgpall kõige tähtsam maailmas. Sellega on leppinud isegi Kõrreke, kes vaatab alistunult internetist Kättemaksukontori vanu osasid ning loeb rõõmsalt Minu perest ja muudest loomadest. Jah, isegi mu tütar on aru saanud, et telekapuldile pretendeerida oleks temast ülima mõistmatuse ülesnäitamine. Ta üritas vennaga viisakas olla ning korra küsis koguni seltskondliku vestluse mõttes, et kellega Eesti nüüd mängib.

Aga täna nägin mina ka jalgpalli! Kohe päris mängu. Suure Venna klubi mängis teise kohaliku tegijaga. Mäng jäi viiki ning Suur Vend lõi viimastel sekunditel viigivärava. Raudselt parim jalgpall sel aastal!

Kass ja hiir. Empiirilised uurimused

Tead, emme, kuidas saab teada, kas kaisukad ärkavad öösel ellu või mitte, küsib mult Väikevend, kui me lasteaiast ratastel vihma trotsides kodu poole väntame.

Tuleb panna kaisukas öösel põrandale ja jätta täpselt meelde, kuhu sa ta panid. Siis hommikul saadki teada – kui on samas asendis, on lihtsalt mänguasi, aga kui on liigutanud, on elus.

Hiir seati täna magama minnes näilliselt hooletusse poosi põrndal ning Väikevend manitses mind ettevatlik olema. Eks siis hommikul selgub.

Kõrreke see-eest teeb kassi abil ilmavaatlusi.

Mul on tunne, et vihmasadu on varasemaga võrreldes väiksemaks jäänud, ütleb ta kassi tuppa lastes. Nurri karv oli enne palju märjem.

Poiste ja tüdrukute suvi ja söök

Kõik need pisiasjad, mis teevad suvest suve, need ammendamatud naudinguteallikad, on justkui juba käes.

Lakkamatu jalgpall, mis viib Suure Venna staadionile mängima kui ka koju jõudes paaniliselt hõikama:

Miskellonkasmängjubakäibkuidaseison?

Kõrrekesega läksime täna poodi. Sisemine harakas tahaks endale kõiki kulinaid ja sisemine printsess kõiki neid lendlevaid kleite. Proovisin mitut selga, ning oh häda, kaks kleiti istusid kui valatult. Tütreke valis endale bikiinid. Nojah, enim, mis ma suutsin, oli teha süda kõvaks ning valida kuldne kesktee (nulli ja kahe vahel). Lõpuks ostsime veel poistele sokke ja pesu – need, kummaline küll, olid kodus veel takkapihta tänulikudki.

Tegime Kõrrekesega täna lõunaks külmsuppi. See tuli täiesti vaimustavalt hea – vähemalt nende jaoks, kes külmsuppe armastavad. Mina ja mu tütar, meie armastame õnneks küll.

Õnneks leidis õhtune purukattega rabarberikook rohkem poolehoidjaid.

Kui ma kaheksa ajal trennist tulin, asutas Suur Vend juba magama minema.

Kas laps on haigeks jäänud? Kahest jalgpallimängust on vaevalt esimese esimene poolaeg läbi.

Me läheme R ja S-ga homme kalale. Me saame pool seitse kokku.

Kui ma Väikennale unelaulu laulsin, suurem vennastest juba magas.

Mis on õnn?

Eksistentsiaalsed küsimused elust ja õnnest leiavad vastuse, kui vaadata Discovery Investigationilt järjest paari lugu. Siis saab selgeks, et õnn on see, et su eksabikaasa ei soovi sind kindlustuspoliisi tõttu tappa, et su ema ei lange paranolise inimröövli ohvriks, et su lapsed ei põe kummalist haigust, mille esinemissagus on näiteks üks kümnele miljonile ja millele ravi pole välja mõeldud. Tõeline õnn, kas pole?

Ka lapsi tabas tõeline õnn vanaemalt tunnistuste eest saadava preemia näol. Õnn oli muidugi üürike – poiss ostis endale väravavahikindad ning piiga külastas ilusalongi. Hea, et mul üks tütreke ongi – järgmiseks nädalaks on neiul juba uus aeg broneeritud. (Kas nii hakkabki olema?) Väravavahikindad on ilu kõrval ju suisa jääva väärtusega investeering.

Mis see on?

“Mis see on?” arutas ta endamisi.
Kas see võib ehk olla ühe väikese pingviini pepu, kui seda altpoolt läbi jäätüki vaadata? On vist küll.”

(Donald Bisset Pingviinipoju)

Umbes samalaadsed mõtted tabasid mind tänasel hommikul, kui Väikevenda lasteaeda viies andsin ülekäiguraja juures teed väikesele kollase gerberaga tüdrukule. Kas see ongi siis viimane koolipäev? Aga… kus on sel juhul minu omade lilled?!

Väikevend kiirelt rühma ja Mamma juurde piibelehtede järele. Suur Vend oli veel kodus ning lubas ka juba päris varakult orkestri tõttu kooli tõtanud Kõrrekesele tema kimbu ära viia.

Väga ootamatu igatahes – kuigi ka meil olid täna aktused.

***
Pealelõuna veetsin Kõrrekesega – sõime koos lõunat, ostsime lapsukesele kenad suvised sandaalid ning koogi jaoks maasikaid ja beseesid. Sest tulgu suvevaheaeg kuitahes ootamatult, igatahes ei saa ta ju tulla ilma maasika-vahukooretordita!

***
Suurel Vennal oli täna esimene Eesti meistrikate mäng jalgpallis. Sai olla platsil suurema osa ajast ja lõi ka värava! Kokku võideti teist kohalikku klubi koguni 12:1. Suur Vend oli veendunud, et nende edu taga on asjaolu, et nende treener on hästi sõbralik, aga vastaste oma kuri.

Tort maitses kodus hästi. Suur Vend sai loa vaadata tänaõhtune jalgpall lõpuni. Suvevaheaeg ju!