Väikesest Sohvist ja muust

Emme, onju, et väikesed ongi lihtsalt nunnumad. Ja vaata, Nurr on ka väga tore, aga ta enamasti magab. Sohvi mängib ja on ärkvel. Tegelikult ei ole muidugi välimus tähtis, tähtis on see, missugune sa sisemuselt oled. Noh, nagu näiteks tigudega on.

No vot, niimoodi meil Sohviga lähebki. Ta harjus meie kõigiga kiiresti. Magab kordamööda kõigi juures voodis. Iseloomult on väga uudishimulik ja lustlik. Kui ta uudishimu viib teda söögilauale, hiina roosi või papüüruse potti, siis me võtame pritspudeli, kui kodus oleme. Alati me kahjuks pole. Loodetavasti toibuvad hiina roos ja papüürus peatselt.

Nurr võtab olukorda ootamatult rahulikult, isegi mõningase huviga. Lebab näiteks aknalaual ja vaatab toimekat kassimudilast poolsuletud silmade alt.

Muidu kaotame asju ning elame koolivaheaja ootuses. Väikevend on ära kaotanud mütsi, puhvi ja prillid. Ja enamasti hommikul autosse kindad. (Need saab õhtul alati kätte, et järgmisel hommikul oleks, mida unustada.) Prillide kaotamise lugu oli jabur ja lõppes pisaratega, nii et ma pidin last lohutama – parem ju ikka, kui prillid kadunud ja laps alles (kui vastupidi).  Teised lapsed midagi ei kaota, aga Kõrreke kukkus oma tuliuued teksad kooli minnes lõhki. Kahjuks ei kuulu ta lõhkiste teksade austajate hulka.

Poistel on olnud vaheaja-eelsed õppekäigus. Suur Vend käis Viljandis teatris ja nägi oma silmaga oma suurt lemmikut – OS – ning oli vaimustuses. Saage aru. Suur Vend. Teatrist.

Väikevend käis pealinnas. Vabaõhumuuseumis oli olnud väga äge orienteerumismäng (eriti äge ilmselt seetõttu, et nende tiim oli võinud) ja tervishoiu omas vaimustuti reaktsioonimõõtmisest.(Ja siis me muudkui mõõtsime reaktsiooni, kui teised käisid seksivaid kriipsujukusid vaatamas.) Õige küll, seal olevat ju nüüd paljunemiskorrus.

img_0921

Väike Sohvi pingviiniga

Minul oli jäljetult kadunud kaabits. Ostsin uue punase kaabitsa. Sest aeg on juba sealmaal, et kolmel hommikul on olnud klaasid jääs.

Kuidas Sohvi (ajutiselt?) sisse kolis

Et alustada algusest, tuleb ajas minna ehk nii poolteist-kaks nädalat tagasi, kui Väikevend kambajõmmidega teatas, et meie maja juures on väike valge kass, kes on kindlasti näljas ja kellel pole kodu. Nad panid talle kuhugi õue krõbinaid. Ühel korral koju sõites nägin ka mina seda kassipoega.

No ja kas maksab siis imestada, et kuni ma pühapäeval trennis käisin, oli see loom sisse kolinud. Väike, pisut räpane, silmad rähmased ja nohus. Nagu selgus, oli ta toodud naabriprouale rätiga ukse taha. Temal on juba kaks kassi ning pisikesele tehti lihtsalt kuuri ase. Kas mul oli mingigi muu võimalus kui käia poes, osta juurde kast, krõbuskeid ja silikonliiva ja keeta talle silmade puhastamiseks kummeliteed?

Kõige suurem murekoht on muidugi Nurr. Kes on väga ara loomuga ja kardab absoluutselt kõiki kasse peale ühe, naabrite Mummukese (kes inimnahas olles oleks ilmselt külalollike – too loom tõesti ei saa isegi vist alati aru, kas ta on omas kodus või võõras ning suhtub kõigisse kahe- või neljajalgsetesse ühtviisi muutumatu sõbralikkusega (võimalik, et ta ei tee neil vahet). Aga kõik ülejäänud loomad – Nurr on peljanud isegi loomaringist laenuks olnud merisigu.

Tõime siis pisikese kostilise esialgu minu tuppa – ma sain ise ka aru, et teatud põhjustel oli see kõige sobivam ruum majas. Muidugi koos liivakastiga – õnneks oskas ta seda kasutada, kuid kahjuks haises mu toas varsti umbes nagu laudas.

Pesime kassi puhtaks, millel ta lasi võrdlemisi rahulikult sündida. Kui ehk otsene vannisolek välja jätta, on ta kogu aja lakkamatult nurrunud.

Umbes teisel õhtul tekkis talle nimi. Kõrreke, kes valmistub kunstiajaloo arvestuseks, ei suutnud geneereida midagi peale kreeka sammaste – dooria, joonia, korintose. Ja nii ta siis suupäraselt Sohviks, mis teadupärast ju kreeklastel tarkust tähendab, saigi.

img_0902

Väike Sohvi

Sööb endiselt tänavakassi kombel, s.t kõik, mis kvalifitseerub toiduks, tuleb igaks juhuks kohe ära süüa. Löögi all on olnud Väikevenna maisihelbed ja Kõrrekese makaronid. Ehk võõrutab see lapsed toiduga mööda maja ringi kondamise kombest.

Ma isegi ei mäleta, millal mu lapsed mõnes küsimuses nii ühte meelt oleksid olnud. Kõrreke armastab teadupärast lihtsalt kõiki kasse. Suur Vend, nagu ma aru saan, peab teda tema suurte tarkade kollaste silmade tõttu kadunud Siisikese reinkarnatsiooniks.

Kui ma selgitasin, et püüame siiski talle hea kodu leida, teatas Väikevend, et tema juba teab ühte inimest, kes teda endale tahab.

Kes see inimene siis on, küsisin.

Mina! hüüdis mu noorim.

Hetkel oleme vahepeal kasse kokku lasknud . ja kui inimesi kodus, siis ikka uksed lahti hoidnud. Käib ettevaatlik piidlemine ja mõningane kõhistamine. Suur Vend on väga hooles, et Nurr end tõrjutuna ei tunneks ega luba pisikesel ülbitseda.

img_0898

Nurr ja Sohvi

Miinuspoolele tuleb hetkel kanda minu läpaka n-täht, mis ei ole pärast seda, kui Sohvi seda pisut käpaga urgitses, enam endine. Muretsemist oli ka justkui pisut vähem.

Kui sünnib päris tita, on vähemalt üheksa kuud aega mõttega harjuda. Aga kassid kuidagi lihtsalt kolivad meile sisse. Kas kellelgi veel nii on?

(Ma pole tegelikult kaotanud lõplikku lootust, et ehk on kusagil keegi, kes on just sellisest väikesest valgest kassist unistanud.)

Ma ju ise olen endale sellised lapsed kasvatanud, tuletan ma endale pühapäevast alates meelde. Nüüd on siis tagajärg – armas, pehme ja nurruv – käes.

Pühapäevase hommikukohvi kõrvale

Uskumatul moel on oktoobrist juba rohkem kui nädal möödunud. Tore, et pole väga külm – kuigi tuult ja vihma on ikka olnud. Mõned tööpäevad on erinevatel põhjustel päris pikaks veninud. Aga on olnud

*muusikat; (Kõrreke esines muusikapäeval, see on siis nädal tagasi oma muusikakooli sümfonieti koosseisus ja see oli tore põhjus kuulata kesk pühapäevast päeva Eesti kauneimas kontserdisaalis Mozarti ja Kanchelit (tore leid!))

img_0843

On ju kõige ilusam kontserdikoht?

*veel muusikat; (Käisime tütrega kesk arginädalat ooperis ja vaatasime ära väga militaarse, kaasaaega toodud ja visuaalselt väga koleda Aida – õnneks päästis asja nagu ikka muusika. Sellel ooperiõhtul oli ka tagajärg: Väikevenna tegemata jäänud matemaatikaülesanded. )

*jalgpall ja medal; (Suur Vend osales koolidevahelistel jalkavõistlustel ja sai hõbemedali. Kusjuures finaalikaotus tuli alles penaltiseerias, nii et see polnudki ju kellegi kaotus.)

*seened; (Oktoobrikuus on metsas täitsa tore, ainult külm hakkab. Aga eks seenelkäimissõltuvus on sarnane kõigi teistega – võid ju lubada küll, et see kord jääb viimaseks, aga kes seda ikka usub. Mu telefon on igal juhul täis seenepilte, mida ma talve tulles saan igatsevalt vaadata.)

img_0855

Vist siiski selle aasta viimased. Aga mine tea.

*rõõm; (Reedeseks õhtuks olin trennist tulles kogu nädalast kirjeldamatult väsinud. Kodus kohtusin erakordselt heas tujus Kõrrekest  – kelle argipäevad kipuvad ju minu omadest pikemakski. Ei ole olemas väsimust, mida üks siiras kallistus rõõmsamaks teha ei suuda.)

*Püha Õuverpoord. (Sellega ostmisega lõppes ka Väikevenna mure sünnipäevaks saadud raha pärast – kõik sai korraga ära kulutatud – ja isalt veel tulevase taskuraha arvelt krediitigi küsitud. Tänasel hommikul vihma ei sadanud, nii et esimene tiir on sellega oma tänavas tehtud.)

img_0864

Nüüd said tähtsad asjad ja hommikukohv otsa. On aeg alustada matemaatikaülesannetega, Väikevend.