Kui kogu aeg on kiire

Täna spordiklubi garderoobis avastasin, et mu seelik on lõhiku juurest pisut rebenenud. Hea, must sobiva pikkusega seelik. No kust sellist võtta? Pealegi, tundus mulle tol hetkel seal kappide vahel, alles ostetud.

Tegelikult on hästi kiire kogu aeg. Töö, ja siis veel need kaunid kunstid. Vähem kui nädala jooksul olen käinud kahel korral kinos ning kahel teatris.

Kino ei tähenda muidugi mitte diipi käimasolevat festivali, vaid kõige tavalisemaid meinstriimfilme. Vaatasime Väikevennaga ära Queeni filmi. Vaevalt olid algustiitrid ära olnud, kui Väikevend mulle ütles: ema, see on mu lemmikfilm! Polnud viga ning meil mõlemal oli tegu, et mitte kaasa laulda. Järgmisel päeval tõi Väikevend autosse Queeni plaadid ning usutavasti on just nende kuulamine aidanud pisut leevendada mu viimasel ajal keerulisi suhteid öise unega. Ning sama soojaga ostsimeära piletid ka dokumentaalvariandile.

Järgmisel päeval olid siis Grindelwaldi kord. Ka Kõrreke tuli ühes. Ehkki päev ise oli tore, sisaldades ka hiina toidu söömist ning meeleolukaid vestlusi, ei kõnetanud film mind kuigvõrd. Pauku ja tossu ja muid eriefekte oli küll täie raha eest, aga lugu oli hüplik ning sisaldas ka sellist kurioosumit nagu närviline Mcgonagall. Näitlejad olid muidugi head, Newt sama sümpaatne kui esimeses osas, aga ikkagi jäi minu jaoks midagi puudu. (Sisu oli justkui napilt.)

Teatris nägime Kõrrekese ja ta peikaga ära Keisri hullu. Minus tekitas see pisut ebakndlust, ka piletite ostuga viivitasin viimase hetkeni, sest nagu ikka oma suurte lemmikute tõlgendustega – äkki ei meeldi üldse ja siis oleks hirmus. Ei olnud hirmus. Dramatiseering oli päris korralik ning tuletas hästi meelde, kui hea raamatuga ikka tegu oli.

Ühe korra käisin veel töökohustuste raames teatris Biedremanni vaatamas. Ei teagi, et kas asi oli argiõhtus, töökohustustes (ehkki mul on tublid ja viisakad lapsed, pole neid vaja üle lugeda ega manitseda), aga sain küll mõistusega aru, et on head näitlejad ning huvitav näidend, oli elamus selline käib-kah!

Aastalõpp läheneb ning päevad on kohustusi täis. Tegin endale reegli, et rohkem kui kaks pakki töid korraga koju ei võta. Mõtlen rohkem suvele kui jõuludele.

Aeg läheb. Seelik tuleb ilmselt minema visata. Kui mõtlema hakata, oli see mul kindlalt olemas juba suvel 2012. Sellise tempo juures pole vist tõesti vahet, kas jõulud või jaanipäev. (Aga ikkagi… teate, kui raske on leida poest normaalseid, täiskasvanud inimesele sobivaid riideid?)

Ja Krossi romaan tuleks ikka  veelkord ette võtta.

 

Advertisements

Sügisjoonikute aeg

Esimesed sügisjoonikud on valmis.

Kui meil siin sügis on, on palju asju kohe teisiti.

Väikevend on aasta vanem. Nii et nüüd on siis – vähemalt kohalikus keeleruumis – kolm teismelist – kaksteist, seitseteist ja kaheksateist.

Kaksteist tähistas laupäeval väiksemalt oma sünnipäeva: kolme sõbra ja kolme sõbrannaga oli plaanis kinoseanss. Film oli eakohane, popkorni kulus palju ning asjaosalised olid rõõmsad. Kingiks toodi traditsiooniliselt raha ja šokolaadi. (Noh, ses mõttes õige kah, et neid kahte asja ei saa kunagi liiga palju.) Lapsevanemate – kes mõlemad olid samuti kohusetundlikult olemas – heaks meeleks sai üritus valutult läbitud. Pärast käisime kogu famiiliaga hiina toitu (sünnipäevalapse valik, muidugimõista) söömas. Vanaemad kinkisid raha ja šokolaadi, õde kassikujulise rahakassa. Mammal oli eraldi šokolaad ka Kõrrekese peikale. Nädalavahetusel luges kaksteist läbi ka kohustusliku kirjanduse Kalevipoja näol, mis talle üllatuslikult meeldis. Eriti siili koht.

Seitseteist osales jalgpallimatšis (2:1), niitis vabatahtlikult muru (ta teeb seda juba hea mitu aastat vabatahtlikult) ning luges Tõdejaõigust. Oma sünnipäevast (umbes kuu tagasi) arvates on ta veel kasvanud. Ning leidis eelmise aasta kooliasju sirvides ka pisut eelmise aasta sünnipäevaraha.

Kaheksateist loeb Põrgupõhjat – tundub olevat selline tüvitekstide aeg. Tema kodust ärakolimise järgselt koguneb väga visalt punast värvi musta pesu, avastasin. Lisaks palus ta, et ma enam talle süüa ei ostaks, nad ei jõua nii palju ära süüa. Ma ikka olen neile viinud šokolaadi, tatart  ja juustu. (See on vist mingi põlvkondade teatevahetus, sest varem tõi vanaema meile kotiga süüa, nüüd tema enam pole toonud. Muide, meie ka ei jõudnud tema toodud asju ära süüa. Aga nüüd tabab mind keset toidupoodi sageli mõte: äkki on mu laps näljas?)

Mina jõudsin nädalavahetusel sõbrannadega veiniõhtule, kukeseenemetsa, lapse sünnipäeva tähistama, trenni, mõned väikesed tööasjad olid ka teha. No ja pühapäevaseks lõunaks keetsin kartuleid ja tegin kukeseenekastet. Härra grillis liha ja halloumit. Kõrreke ja ta peika tulid vähemalt sööma. (Said ikka kõhu täis, ma loodan.) Lugemises olen jõudnud Huvitava ajani.

Pesu nööril ei kuivanud ära, vaid sai vihma käes uuesti märjaks.

Martsipaniõunte järel tunned, et sügisjoonikutes on iseloomu.

Kultuuriürituste piletid kogunevad justkui iseenesest.

 

Kuidas kõik saavad vanemaks ja kas vaim on valmis

Tänavune koolialgus on selline ebamäärane. Kõigil kolmel koolilapsel algab see erinevatel päevadel.

Väikevend alustab alles esmaspäeval. Täna käis juuksuris, pidulike riiete koha pealt selgus poes, et olen täiega hiljaks jäänud – kusagil polnud enam särgipoegagi. Eks siis kombineerime midagi viisakamat olemasolevatest. Õpikutele said kaaned ümber ja Väikevend ise soovis uutest koolitarvetest tingimata valgendajat.

Aga muidu on ta võtnud päevadest enne koolivaheaja lõppu viimast – käinud jalgpallilaagris, klassiõega kinos (Kättemaksukontor) ja isegi väikesel arstlikul protseduuril. (Tänu viimasele olin mina kaks päeva ilmselt elu viimasel hoolduselehel, kuna mõne nädala pärast saab ka juunior 12 täis.)

Suur Vend alustas eile. See oli ka esimene kord, kui ta klassijuhatajale lille ei viinud. (Ta on otsapidi veel selles eas, kus kõik on hästi mustvalge.) Kuna ta on ka mentoriks kümnendikele, läks ta päev üsna pikaks – kuigi päris ööseks ei saanud hommikuse jalgpalli pärast jääda.

Kui ma pakkusin, et ostan ta õpikutele kaaned, keeldus ta sellest resoluutselt.

Ema, ma olen täiskasvanu!

Seda oled sa üheteistkümne ja poole kuu pärast!

Vaatasin kurvalt põrandal hunnikus olevaid õpikuid, kuid vägisi ei hakanud siiski kaasi ümber panema. (Enda täiskasvanu-manifestatsiooniks on tõenäoliselt ka ohtlikumaid ka tervistkahjustavamaid viise.) Nii jäigi Suurele Vennale ainsaks vajaminevaks koolitarbeks – kui üldiseks kasutuseks toodud kaustikud-pastakad välja jätta – uued jooksutossud. Ma ise arvasin, et ehk oleks uusi vaja. Nagu salgus, olidki vanad umbes neli numbrit väikesed, uued said siis parajad – 45,5.

Kõrreke pani täna selga valge vintagekleidi, koolitekli pähe ning läks aktusele rattaga. Lilled lubas kaubamajaesistelt tädidelt ise osta.

Tõenäoliselt paneb ka õpikutele paberid ümber.

Ka tema sai suureks ja kolis peika juurde. Mis on ühest küljest küll tore, sest lõpuks ometi oli mul võimalus kellelegi ära sokutada need Vanaema poolt toodud lõputud delikatesskurgi-, oliivi- ja konservoapurgid, ning teiseks – minu kolimistingimuseks oli ka see, et laps kolib välja koos oma musta pesuga. (Täie teadmisega, et see võib tähendada mulle kas olemasoleva pesumasina remondi või uue soetamise või mõlema kulusid.)

Aga. Mul on ikkagi kuidagi kurb. Kuigi – loomulikult on täiesti ootuspärane, et kaheksateistkümneaastaselt tahetakse väljuda ema kas-sa-söönud-oled-kas-sa-oma-tuba-ei-tahaks-korda-teha-kes-jättis-kohvikannu-pesemata?-maailmast. Ja Kõrrekese peika on absoluutselt kõige toredam peika, keda üks ema võiks oma tütrele ette kujutada.

Mõnikord ma soovin, et mu lapsed oleksid veel sellises… hõlmatavamas eas. Muidugi, samas meenub mulle, et sellise eaga kaasneb emale suhteliselt hõlmamatu hulk kohustusi.

Ma ise – mul polnud täna aktust ega midagi, kuid see-eest viisin Suure Venna varajasel hommikul võistlusteks bussi peale – käisin seenel. Leidsin mõned puravikud. (Ma ei ole üldse puravikuinimene.) Metsas oli varahommikul siiski suurepärane.

Vähemalt Vanaemaskonnaga on kõik endine. Mamma keetis meile meie oma aia õuntest moosi. Kui ta helistas Suurele Vennale ja palus õunu juurde tuua, oli ta väga üllatunud ja kiitis mulle mu poega selle eest, et oskaski tuua ilusad õunad. Ühtegi mäda ei olnud! Vanaema helistas eile Suurele Vennale, kui viimane oli just oma kooli üritusel ega saanud rääkida. Ma ei saanudki aru, mida ta tahtis, kurtis mu poeg mulle täna. Helistasin tagasi – äkki vajab vanainimene midagi? Vanaema oli lihtsalt teada tahtnud, kas vaim on kooliks valmis.

Kevad käes, luuadki püüavad lehte minna

Mind painas mõnda aega soov osta endale kübar. Proovisin endale erinevates poodides suurt hulka kübaraid, enne kui leidsin ühe, mis mitte ainult lihtsalt ei mahtunud, vaid ka meeldis.

Sättisin selle kohe järgmisel hommikul pähe ning nägin enda arvates rabav välja. Väikevend, kellega me koos hommikuti kooli läheme, küsis ettevaatlikult: Ema, sa võtad selle ju tööl ikka peast ära?

Nojah. Ma vähemalt püüdsin.

Nagu ka siis, kui ma otsustasin, et viin oma lapsukesed (nagu korralik ema) teatrisse muusikali vaatama. Selleks, et Suurt Venda perega teatrisse saada, kasutasin manipuleerimist, äraostmist ja kõiki muidu alatuid võtteid. Ja siis teatas ta mulle eelmisel nädalal vaguralt: Ema, meil on neljapäeval kooriga esinemine. Seda on ta osanud eluaeg: kui mul on talle teatripilet, hangib ta endale sünnipäevakutse, mängu – ja nüüd siis kooriga esinemise.

Nojah. Ega midagi. Kevad on käes ning meie kliimas tuleb sellest võtta viimast. Kuivatada õues pesu, sõita jalgrattaga ning siis, kui keegi ei näe, võib kübaragi pähe panna. (Teatrisse lubas tulla Kõrrekese peika.)

Elust siin, sellel kevadel

Lugesin täna lasteraamatu arvustust ja tundsin selgelt – kui kahju, et ei olegi kedagi, kellele sellist, tundub, et suurepärast, raamatut ette lugeda.

Siin ei ole enam üldse sageli kedagi. Või kuidas võtta.

Kõrreke on kas kummaski oma kahest koolist, harjutamas, sõpradega või peikaga. (Enamasti peikaga.)

Väikevend on liiga sageli nutiseadmetes, kuigi – õnneks nüüd ilusate ilmadega ikka väljas ka. Jalgpalli mängimas näiteks.

Suur Vend on kas trennis või vaatab kodus jalgpalli. Nädalavahetusel tuli küll minu ja Väikevennaga hiina toitu sööma, kuid kinost  (jänestefilm), keeldus.

Aga õhtuti on meil jah sageli selline rutiinne kahekesiolemine – tema vaatab jalgpalli, mina triigin. (Kumbki tegevustest ei näi lõppevat.) Muidugi mulle meeldiks rohkem, kui ta õpiks – näiteks matemaatikat. Kuigi, jah, ega me siis vist nii palju ei saaks räägitud.

Ilm oli täna hingekriipivalt ilus, nagu esimesed tõeliselt soojad kevadpäevad ikka. Tahtsin kuhugi kodust välja. Jalutasin natuke kesklinnas, käisin kunstinäitusel. Pr Hagen-Schwartzi pildid mõjusid hästi. Me olime ju Kõrrekesega (vist üleeelmisel) suvel temaatilist teatrietendustki näinud, seepärast tundus, nagu kohtuksin mõne vana tuttavaga. Silmad autoportreedel olid väga selge vaatega. Ja Itaalia maastikud olid imelised!

Midagi ilusat ikka.

Õhtul käisin vesivõimlemas – seal oli asendustreener, kes kasutas võigast üheksakümnendate eesti popmuusikat (kuigi trenn ise oli vist päris hea). Seejärel läksin oma tütrele rongijaama vastu (tuli pealinnast orkestrilaagrist ja  kontserdilt).

Pärast valmistasin poistele süüa – tegin sooja süüa õhtul seetõttu, et lõuna ajal polnud kedagi kodus, kes oleks süüa tahtnud. Kõrreke ei soovinud süüa. Isegi pealelõunaselt jalutuskäigult toodud linna parimat porgandikooki ei soovinud!

(Mõnikord tahaksin tegelikult väga ikkagi lasteraamatuid ette lugeda või mänguasjamuuseumisse minna…)

 

… rõõmud jäävad

Mõne koha pealt saan ma ikka targemaks ka. Näiteks ei hakanud sel aastal kedagi utsitama mune värvima – kui on ette näha, et mingit vaimustust selline ettepanek ei tekita, ei ole vaja ennast üles ärritada. Keetsin lihtsalt nii valgeid kui pruune mune ja hommikukseks pidulikuks kiluleibade kõrvale koksimiseks sobisid nad väga hästi. Leidsin veel hommikulauda viimase Valgevenest toodud meelõhnalise vahaküünla. Ning Suur Vend selgitas meile munakoksimise füüsikat – tähtis ei ole, kummalt munalt tuleb löök, jõud olevat ikka samasugune. Igal juhul jäi tema muna terveks. Pashat ma ka ei teinud – poisid seda ei armasta – vaid piirdusin tavalise kohupiimakoogiga. Ning lõunat sõime hoopis koos vanaemadega väljas.

Mis oli tore mitmes mõttes. Esiteks ei pidanud ise süüa tegema (mis võiks üks piduliku päeva mõte ju ollagi), teiseks rõõmustasid vanaemad kõiki lapsi suure šokolaadiga (mulle oli samuti šokolaad) ning kolmandaks – sain Vanaemalt paari ta enda kootud sokke. Esimesed tema poolt mulle kootud sokid. Ma ju tunnen teda napid kakskümmend viis aastat, tõesti, ega siis sokke saa mõnele suvalisele inimesel kududa! Ma olen liigutatud ja tunnen end kvalifitseerunumana kui eales varem.

Tore oli ka see, et teatrikohviku ettekandja tundis Mammas ära oma klaveriõpetaja. Ettekandja oli lisaks kõigele veel ka Mamma klassiõe lapselaps. Taaskohtumine oli rõõmustav, sisaldades nii kallistamist kui ka telefoninumbrite vahetamist.

Jutt läks lastaiamälestustele. Mamma meenutas oma viimast lasteada Karlovas, ühes majas, kus praegu on erakliinik. Allkorrusel olid lasteaiaruumid ja üleval kasvataja eluruum. Kui Väiksel Mammal ei tulnud lõuna ajal und, siis viis kasvataja ta üles oma korterisse, võttis sülle ja lasi tal klaverit mängida. Huvitaval kombel olid kõige negatiivsemad lasteaiamälestused mu enda lastel. Kõrreke mäletas, kuidas üks poiss sai pahandada, kuna oli karu joonistanud nii suurena, et kõrvad ei mahtunud paberile ära. Suur Vend oli saanud pahandada, kuna oli talvepildile joonistanud päikese. Ja Väikevend pandud karistuseks selle eest, et ta magama ei jää, teise tuppa alukate ja särgiväel seisma. (Kindlasti aitab see juhul, kui laps ei jää magama…) Minul endal on lasteaiast väga helged mälestused – mitte niivõrd üksiksündmused, aga mul olid noored ja rõõmsa meelega kasvatajad (lasteaed ise oli kah just avatud!), ilmselt kontrastiks kodule, kus olid tõsimeelsed, ranged ja suhteliselt eakad vanemad.

Ainult Vanaema ei rääkinud midagi lasteaiast, küll aga jutustas meile telekast nähtud Prillitoosi ümber.

Oli meeleolukas lõunasöök.

Õhtul vestlesime Suure Vennaga ning Väikevend luges läbi kohustusliku kirjanduse. Bert meeldis talle seejuures vähem kui poisid Pal-tänavalt. Aga kõige kõrgemalt hindab ta siiski viimast kohalikku linnakirjanikku.

Täna peale tööd sattusin kogemata ka kaubamaja päevadele. Ma üldiselt hoian alati sedasorti asjust kaugemale, aga läksin õpilastele teatripileteid välja ostma ning nii see siis juhtus. Ning ei teagi, kuhu nüüd silmi peita, kuid ostsin endale teksakleidi. See riidehilp on mulle alati seostunud keskeaga. Ongi  siis käes?