Lõpuks saab kõik korda. (Või kantakse maha.)

Öeldagu mis tahes, igavalt see aasta alanud ei ole.

Kui uus aasta oli, nagu viimastel kordadel ikka, väärikalt vastu võetud, välja magatud ja oli saabunud argipäev – olingi parasjagu tööl vaikselt oma asju toimetamas – helistas mu tütar, kes teatas, et boileri tihendite vahelt lahmab vett. Jätsin töö kus seda ja teist, läksin koju, et veekraan kinni keerata, boiler elektrivõgust välja lülitada ning tualettruumi vaipkate rulli keerata.

Selle käigus tundsin, et olen haige. Kurguvalu ja ilmselt ka palavik. Ma ei hakanud tegelikult kraadima, sest mul poleks haige olemiseks nagunii aega olnud.

Samal õhtul kütma hakates mõistsin, et ka katlaruumis lekib.

Torumeest, kes meil tavaliselt on käinud töid tegemas, ma kätte ei saanud . Õnneks selgus, et peigmeestest on kasu. Mitte et Kõrrekese peika ise torutöid oleks teinud, aga ta vähemalt teadis torumeest.

Järgmiselt hommikul oleks tahtnud vaid pleedi all külitada ning kuuma teed rüübates SerafimatjaBogdani lugeda.

Mõtlesin, et viin Väikevenna teaduslaagrisse, toon kohalikust lennujaamast Suure Venna ja siis alustan haige olemisega.

Kui ma Suure Venna koju tõin, helises mu telefon ja selgus, et Väikevend oli teaduslaagris kukkunud ning viidud kiirabiga haiglasse.

Väikevend ise toru ei võtnud, sõitsin ise kohale. Väikevend lebas voodis, juhtmetega monitoride külge kinnitatud, kuid oli vähemalt teadvusel. Oli kukkunud suusahüppesimulatsioonilt. Diagnoositi põrutus ning tunnikese pärast võisin ta koju viia.

Õhtul sain Kõrrekese peikalt torumehe numbri ning järgmisel hommikul oli ta kohal ka. Boiler tuli küll välja vahetada, kuid katlaruumis oli õnneks vaja vaid mingit väikest jubinat.

(Juba Tjorven teadis, et torumehed teenivad roppu raha…)

Teisipäeval viisin remonti oma auto. (Kui juba mina kuulen imelikke hääli, siis ongi asi täiega imelik.) Seekord vahetati hammasrihm, õli ja süüteküünad ning remonditi õlileke. Imelikud hääled tulid piduriklotsidest ja see tehakse korda järgmisel nädalal.

Neljapäeval saabus lõpuks päev, mil Suur Vend soostus kohtuma matemaatika eraõpetajaga. Olen talle umbes seitsmendast klassist alates rääkinud, et võiks. Tal võtabki uute mõtetega harjumine pisut aega. Kui neiu eraõpetaja (Kõrrekese tuttav bridžiklubist) oli käinud, tuli Suur Vend ja teatas toonil, nagu tema oleks ammu meile rääkinud, et tahab eraõpetajat, kuid me pole kuidagi asja vajalikkusele pihta saanud: Saad aru, ta tegelebki tund aega minuga ja oskab mulle kõik ära seletada, millest ma aru ei saa.

Reedeks sain enam-vähem terveks. Olen juba selles eas, et terve olemine valmistab mulle suur rõõmu.

Ja seda veel ka, et oskan hinnata – kui hea, et on olemas inimesed, kes oskavad remontida boilereid ja torusid ja teavad, mida tähendavad imelikud hääled autos. (Järgmisel nädalal külastan hambaarsti!)

Väikevend tunneb end juba ammu reipana.

Väljas on talv kätte jõudnud.

 

Advertisements

Algaja mürsiku talvevaheaeg

Väikevend küsis täna, kas ei tundu, et aeg läheb kiiresti. Ja kuidas veel!

Jõuluvaheja tulles oli Väikevend oma soovid väga täpselt sõnastanud. Emalt sooviti kõrvaklappe (et vanem inimene oskaks õigeid valikuid teha, saadeti igaks juhuks ka veebipoe link), jalgpalli ja natuke raha, isalt nerfipüstolit. Vanaemad kingivad nagunii raha. Raha läheb vaja oma korraliku geimerarvuti komplekteerimiseks.

Jõuluajal saab muidugi perega koos olla ja head süüa. Mamma teeb hane ja. Kui veab, lubavad nad ka küünlad põlema panna. Surnuaial oli tuul, seal väga ei saanud, aga ruumis nad ikka lubasid. Loomulikult sai Väikevend jõuluks kõrvaklapid (need õiged), uue jalgpalli, nerfipüstoli, kommi ja piparkooke (Väikevend eriti piparkooke ei söö ja jagas need perekonnale laiali), no ja raha ikka ka. Kingituste eest Väikevend laulis ja tegi plaksuga kätekõverdusi.

Vana-aasta õhtul sõitis Väikevend ema ja rongiga pealinna. Õde oli koos pilliga juba varakult teele läinud. Raudteejaamast jalutati tädi T ja tema koerte juurde. Koerad, siin ma olen! sõnas Väikevend tädi T maja ees. Kas saab inimesel rohkem vedada – tädi oli just koertega jalutama minemas. Tädi T juures söödi ning pärast pani tädi veel kaasa hiiglasliku kommikarbi.

Siis mindi koos ema ja kommikarbiga kontserdimajja. Seal oli õel orkestiga esinemine. Loomulikult on see väga uhke tunne, kui just sinu õde sellises kohas pilli mängib! Juurde näidati veel pilte metsast. Väga huvitav oli mõelda, mismoodi need pildid ja filmid üles võeti. Kui oli näiteks drooni kasutatud, tuli igaks juhuks ema müksata – et tema ka aru saaks. Pärast plaksutati kaua, ja seal oli samuti oli Väikevennast abi. Kes muidu emale õiget plaksutamistehnikat näitaks?

Peale kontserdi lõppu tuli kiirest rongijaama minna, et aastavahetuseks koju tagasi jõuda. Õel oli rongijaamas peika vastas. Tal oli väga ilus müts… või oli see vihmavari…

Kodus oli venna juba liha ahju pannud. Uue aasta tulles koguneti tänavale, et naabritele head uut aastat soovida ja pokaale kokku lüüa. Üheskoos lasti õhku ka ilutulestikud. Väikevenda kahjuks ei lubatud neid süütama, kuid see-eest oli ta koos emaga poes käies nuiapalunud senikaua, kuni ema ostis väikese komplekt paukhernestest, säraküünaldest ja muust sellisest. Väikevend lubas pühalikult, et ta võib paukherneid kõigi pereliikmetega jagada, ning ema ohkaski lõpuks, et ega üle kaheteistaastased vist selle vastu huvi ei tunnekski… Pereliikmetest ei tundnud huvitaval kombel keegi paukherneste vastu huvi.

Uusaasta hommik oli selle poolest imelik, et ema tahtis Viini uusaastakontserti vaadata ja Simpsonid pidid ootama. No kontserdi teiseks pooleks läkski ema Mamma juurde, siis sai uut aastat korralikult alustada.

Kui ema tagasi tuli, ja esmalt lõunaks pastat keetis ja õhtuks ka magustoitu tegi, võis eluga juba päris rahul olla. Ega uue aasta magustoit ole niisama, see on ikka ennustamisega. Väikevend sai endale magustoidu koos metspähkliga, mis pidi tähendama, et ta saab metsikult rikkaks.

Magustoidu kõrvale nägi kogu perekond, kuidas eestlane Inglismaal värava lõi.

Ka muidu on aasta algus olnud täitsa tore – lisaks on käidud veekeskuses ja Väikevend on omale jõulurahade eest soetanud juba värvimuutva klaviatuuri. Suur juht ja õpetaja venna näol sõitis küll isa juurde. Seepeale tegi ema kohe imelikku toitu – keetis tatraputru. Väikevend ütles, et tema teeb endale natuke pastat. Sest äkki on ema tatrapuder nii hea, et ta pärast enam koolis tatart ei tahagi. Kas polnud kavalasti välja mõeldud?

Homme alustab Väikevend teaduslaagriga.

Kui see aeg ainult nii kiirelt ei läheks.

Nojah, head uut aastat igal juhul!

 

Missugune ta siis oli?

Siin ma nüüd siis olen. Kõik selle aasta must pesu on hetke seisuga pestud ja triigitud. Triigitud on ka Väikevenna ajaloo õpimapp. (Ilmselt peaks sisu siiski uute kaante külge kinnitama.) Pooleliolevad raamatud on läbi loetud. Ilm on nagu meil siin aastaringselt – pluss viis ja sajab vihma.

Aasta lõpuni on jäänud vähem kui ööpäev.

Lastest ja emakssaamisest

Nad saavad endiselt suuremaks, targemaks ja tublimaks.

Sel aastal lõpetas Suur Vend meie kõigi rõõmuks põhikooli ning sai sisse täpselt sellesse gümnaasiumisse, kuhu soovis (ning lisaks veel kahte, kuhu ei soovinud).

Mina olen avastanud, et Suure Vennaga poodi minnes saan end tunda tõelise daamina – kõik kotid kannab mu poeg. Samuti ei pidanud sel suvel ainsatki korda meelde tuletama muruniitmist või kodust ära minnes lillede kastmist. Eks ta ole – gümnaasiumipoisi värk. Selle kooliaasta esimese nelja kuu jooksul on ta käinud klassiga kaks korda teatris, ERMis ja KUMUs ja tutvumas kultuurikolledžiga.

Teevad sust vägisi kultuurse inimese, nentisin.

Tundub küll, ohkas poiss. Aga ega ta ei nurisenud.

Lisaks on ta ilmutanud mõningast huvi minevikusündmuste ja muude tähtsate küsimuste (näiteks: kuidas aru saada, et tüdruk ennast meigib?) vastu.

Kui selle matemaatikaga nüüd ka kuidagi otsa peale saaks.

Sel aastal on mu tütar leidnud endale satelpeika, mis tähendab, et kui ta varasemalt oli harva kodus, siis nüüd veel harvemini. Ja siis ka peikaga. Mis on iseenenesest tore, sest noormees ise on väga tore. Ning lisaks on mu tütar teinud ka nähtavasti elulise otsuse, mis on ehk rohkem muusika poole kaldu, kui mulle meeldiks. Aga siinkohal – kui paned lapse muusikakooli, siis ilmselt ongi võimalus, et seal hakkab talle meeldima ja nii see siis lähebki. Lisaks on mu vastselt täisealiseks saanud laps alustanud autokooliga. Aga üldiselt – suure lapse ema on ka täitsa mõnus olla!

Väikevend on… Väikevend. Alati kärsitu. Riidepoodides soovib endale sageli riideid, mida keeldun ostmast (suuremate lastega pole mul sedasorti kogemusi olnud), ootab suureksaamist – kui saab kaksteist, võib ise pürotehnikat osta, ja kui kaheksateist, koguni tätoveerida ja kui eriti hästi läheb, koeragi võtta! Aga ta on mulle hommikuti koos kooli sõites mõnus kaaslane, teinekord tuleb ja teeb keset tööpäeva kalli (kuigi hoolitseb, et mõni ta klassikaaslane seda pealt ei näe) ning on õiglase meelega ning väga heasüdamlik poiss. Koolis hindab kõrgelt puutööd, inglise keelt ja ajalugu, kuid tantsutund ei meeldi talle üldse. Matemaatikas tahab alati töö esimesena ära viia ja seetõttu tulevad lohakusvead. Sel aastal vahetas korvpalli jalgpalli vastu ja üldiselt on eluga rahul.

Sel aastal olen saanud kolmekordselt emaks – aastat alustades olin veel emme või (Suurel Vennal) kuule, aga aasta lõpul ütlevad kõik mulle ema. (Härra on seevastu paps.) Mul ei ole emakssaamise vastu kõige vähematki!

 

Muudest toredatest hetkedest

Tore on olla igal hommikul kahe üksmeelse kassi poolt tervitatud. (Ja hommikusöögi asjus on nad alati üksmeelsed.)

Tore oli käia suvel seenemetsas.

Tore oli avastada oma reisidel mõnd suurepärast kunstimuuseumi.

Tore oli suvisel laulupeol.

Tore oli avatud talude päeval.

Ääretu nauding oli kuulata Saarsalut saksofoni mängimas.

Tööl on samuti olnud rohkesti rõõmupakkuvaid hetki.

 

Reisidest

Sellist suurt reisi mööduval aastal justkui polnudki. Aga oli rohkesti väiksemaid, nii mõnigi suhteliselt ootamatu.

Kevadel käisin Brüsselis. Seekordsest Brüsselis-käigust meenuvad mulle kusntimuuseum, täis vanade Madalmaade meistrite töid, kohtumine igireipa ML-ga ning oma kunagise ajalooõpetajaga üheskoos hotellitoas veinijoomine. Ühesõnaga, väga meeleolukad kaks päeva.

Veel rohkem kevadel sõitsin oma klassiga Stockholmi. Ilm on kehv ja hall, kuid ABBA muuseum ja laevamelu värvikad. (Kuigi päris väsitavad.)

Bussireisil polnud ammu käinud, kuid juuli lõpus-augusti algul läksime Kõrrekesega koos Valgevenesse. Reis oli (minu jaoks) nii nostalgiat pakkuv kui üllatav, Kõrrekese jaoks vist ainult viimast. Igal juhul on Valgevene puhas, odav ja vaatamistvääriv ning ennekõike – Valgevene ei ole Venemaa.

Sama üllatuslik, kui võimalus sõita kevadel Brüsselisse, oli detsembrikuine Strasbourg’is-käik. Ja üllatusliku reisi omakorda üllatav külg oli see, et tegelikult olime suurema osa aega hoopiski Saksamaal (kus ma varem käinud polnudki, kui lennujaamas viibimist mitte arvestada.) Sellest kujunes vist üks mu elu täiuslikumaid koolitusi – mitte ainult ette nähtud programm (mis oli väga hea), vaid ka vaba aeg kunstimuuseumides ja pisut ka jõuluturgudel oli vägagi nauditav. (Kuigi Kölni muuseum jäi mul pooleli ja katedraali oleks ka soovinud sisse vaadata.) Aga selline ootamatu ja meeldejääv reis vastu aastalõppu.

Loetud raamatutest

Huvitaval kombel lugesin häid raamatuid – noh, selliseid, mille kohta ei ütle, et ah, oli kah, alles aasta lõpus. Ja ühendav märksõna nende kohta on lood kadunud maailmadest.

Kyrö Toriseja-raamatut olen vist juba maininud. No nii nautisin! Just selline saab-naerda-ja-saab-nutta raamat. (Aga pisarad tulid puhtast meeleliigutusest.) Nojah, eks see üks vana mehe testamendi kirjutamise lugu ole. (Ja sinna juurde kirstu ehitamise lugu – kuigi kirstulaudadest saab raamatu lõpus ikkagi häll.) Hästi võluvad tegelaskujud – Perenaine, hästikasvatatud vurle, Narva taksojuht ja Kolehmainen (kelle Taimaalt pärit proua käest ülikonda tellima minnes ei maininud Toriseja sõnagagi muruniidukit, höövelpinki ega isegi mitte seda jahukotti, mille ta isa tema isale neljakümne kaheksandal aastal laenas).

Kui kõike otsitakse arvutist, siis ei pea inimesed enam mälus tuhnima ja jäävad lolliks. Kui arvutivõrk kokku jookseb, siis jooksevad ka inimesed, sest neil pole enam kindalt jalgealust. Neil pole asukohta ilma positsioneerijata ega tundeid ilma telesarjadeta. Selline on see inimese elu aastal kakstuhat ja mis ta nüüd ongi. Palju, kahjuks.

Ka minu arvates on infoühiskond veel nagu arengufaasis, ütles poeg.

Ja-jah. Vord Eskortide ja talutööde maailm on igal juhul kindel jalgealune.

Aga väga nautimisväärne raamat, nagu vist suurem osa soome kirjandusest minu jaoks on olnud.

Lindgreni elulugu oli samuti üks tänavusi lugemisrosinaid.  Lapsepõlve ilma Pipi, Karlssoni või Bullerby lasteta ei oskaks ma ette kujutada ei enda ega oma laste puhul. Need on nii iseenesestmõistetavad lood, mis olid mul peas juba enda lapsepõlvest, kuid ometi ei väsinud ma neid oma pesakonnale ette lugemast senikaua kuni nad kuulata viitsisid.

Tean, et sellele raamatule on (eriti meeslugejate poolt) ette heidetud liiga feministlikku vaatepunkti. Samas see ju ongi väga iseseisva ja üldsuse arvamust trotsiva naise elu lugu.

Üldised faktid on ju teada – idülliline lapsepõlv, üksikemadus kui teadlik valik, abielu ja tütar, kelle haige olles sündis ja Pipi. Aga mida tähendas üksiemadus aastal 1926, missugust vastukaja tekitas Pipi ilmumine neljakümnendatel – ega ma seda eelnevalt ette kujutada osanud. Ja juhtumist, kui AL maksustatakse vastavalt sd parimatele traditsioonidele 102% tulumaksuga ja mis sellele järgnes, polnud ma kuulundki.

Raamatu teevad eriti hinnatavaks rohked väljavõtted kirjadest ja suur hulk fotosid.

Olin vaimustuses, kui lõpetasin – püüdsin tegelikult hästi aeglaselt lugeda, et head asja kauem jätkuks –  ning viisin raamatu ka Mammale lugeda. Iga kord, kui helistasin, uurisin, kuhu ta lugemisega jõudnud oli ning saime mitmestki teemast ka jutuainet. Tõesti, kes ei armastaks Astrid Lindgrenit?

Toona mälestusteraamatu lõpetasin aasta eelviimasel päeval. See oli üks kaasahaaravamaid lugusid, mida viimastel aastatel olen lugenud. Kuigi, kui tavaliselt meeldivad mulle sedasorti raamatud, kus saab nii naerda kui nutta, siis ETG omas naerda eriti ei saa. Muidugi on siin selliseid muigamapanevaid detaile, nagu armsa Ärni pamp või Onku Paul  kogu oma värvikas olemuses, kuid ka nendes oli paras annus traagikat.

Elini maailma iseloomulikuks jooneks oli mu meelest asjaolu, et tädi Alma Haapsalu maja eesukse-trepp jäi ehitamata, kuna tädi ostsis trepi jaoks mõeldud raha eest klaveri. Selline paralleelmaailmase lugu, kus ühes on sõjaeelne Haapsalu, klassikaline muusika, armas Ärni  ja mure, ega ilm pole liiga külm, et last õue lubada. Ja siis põgenemine, pagulaslaagrid, Inglismaa klassiühiskond (ma ei suuda vist enam kunagi Downton Abbey’t varasema pilguga vaadata…) poolik haridus, mis vastavalt kohalikule haridussüsteemile pidi selliseks jäämagi. Ning paralleelmaailm, kus needsamad lihtsaid töid tegevad endised haritlased käivad  vabrikutööl, seljas kulunud, kuid healõikelised mantlid, võileib portfellis ja kodus radioola – majapidamise uhkus! – Eesti lipuga. Oh jah. Teenijad, kelle puhul majaproua nendib, et näeb esimest korda teenijat Beethovenit kuulamas.

Kõik see on kirja pandud väga kujundirikkalt ning kogu süžeele keeravad oma vindi peale veel üheksakümnendate Eesti (ja ennekõike Haapsalu) muljed.

Oh-kui-hea-raamat!

Mis ees?

Loodetavasti kulub autoremondi ja hambaravi peale vähem raha kui sel aastal… Kuigi uut punast autot ma samuti kardetavasti endale ei osta. Traditsioonilised numbritega mõõdetavad soovid – lugeda rohkem raamatuid ja võtta kaalust alla – pole ka saabuval aastal oma aktuaalsust kaotanud.

Loomulikult tahaksin reisida, lemmiksihtpunktiks endiselt Vahemere-äärsed maad.

Soovin, et Mamma tervis peaks vastu.

Et lapsed tuleksid oma kooliasjadega toime ja tunneksid elust rõõmu (eriti kena, kui see rõõm oleks sedasorti, mis lapsevanemat halliks ei aja.)

Et suvel oleks rohkesti päikest ja vihma just parasjagu niipalju, et oleks põhjust metsa seenele minna.

Printsidest ja hobustest vist enam ei unista. (Kui uus punane auto välja jätta.)

Varutud on mõned rongi-, mõned kontserdi-, mõned balleti- ja mõned muusikalipiletid. (Ühe teatrietenduse peaks veel päeva jooksul üle täpsustama.) Lisaks hulk parimaid kavatsusi.

Niisiis – ilusat aastalõppu!

 

Teate, mul sai siin vahepeal laps suureks

Kui sa pole piisavalt ettenägelik ning sünnitad lapse kolm päeva enne jõululaupäeva, siis pole ka hiljem vaja kurta, et lapse sünnipäev aasta aasta järel kuhugi jõuluaskelduste vahele ära kaob.

Sedakorda oli siis kaheksateistkümnes sünnipäev.

Kaheksateist aastat tagasi olin ma totaalses eufoorias ja see pole vist päriselt siiani üle läinud. Nüüd on mu väike tüdruk suur, toimekas, nutikas. Oskab pilli ja bridži mängida ja omab peikat. Käib autokoolis.

Sünnipäevaks tahtis endale uut pillikasti. Isa panustas veel autokooli ja mina pesupoe kinkekaardiga. Aga laps oli kõige rõõmsam ikkagi pillikasti üle. Demonstreeris kõigile pereliikmeile oma uut mänguasja innuga, mis oli ehk samaväärne uue nuku puhul viisteist aastat tagasi.

Niisiis, alates neljapäevast – kooli jõulupidu nii minul kui sünnipäevalapse enesel – on mu tütar suur. Ja suurtel on – nagu ütles Pipi – ainult kuhjaviisi igavat tööd, ja pentsikud riided, ja konnasilmad, ja kumminaalmaksud.

Nii et pole ka imestada, et laps kurtis tundvat end vanana, oma sõnade järgi suisa fossiilsena. (Küsisin seepeale, et kuidas siis mina end tema arvates tundma peaksin.)

Esmapilgul pole varasemaga võrreldes veel väliseid muutusi näha. Kuigi jah, sõbrannalt tellis ta sünnipäevaks soojad sokid, mille peale viimane imestanud, kas kaheksateist ongi siis juba selline iga.

Ja sünnipäeva tähistamine toimub endistviisi siis, kui jõulupidudest aega üle jääb.

Kuni oled nelikümmend kolm

Üldiselt on muidugi elu ilus. Vähemasti, kui käes on laupäeva õhtu, laual tass kummeliteed ja Kyrö Toriseja-raamat.  Kõik lapsed on kodus, Väikevend on vähemasti alustanud kohustusliku kirjandusega, Suur Vend on käinud klassivenna pool lauamängupealelõunal, Kõrreke seevastu on olnud viimase aja rekordilised pool päeva kodus.

Kuigi, teisest küljest, laual on ka karp valuvaigisteid ja pakk parandamata kontrolltöid.

Valuvaigistid on märk sellest, et pea kogu vaba aja möödunud arginädalast veetsin ma hambaarsti juures. Ehkki kabinetis oli kell sildiga Enjoy the life, ei ole see siiski mu armsaim vabaajategevus. Aga vähemasti tundub, et suve lõpus alanud külastusmaraton jõuab esmaspäeval finišisse. Kui nüüd tagantjärele mõelda, on nende rohkete visiitide kõrghetked ilmselt üks, kus arst manitses tudengit no vaata, patsient nutab sul juba käes (tegelikult ma ikka ei nutnud, kuigi polnud pisaratest vist ka kaugel) ja teine, kus ma pidin rahustama tudengit, kes ilmselgelt teostas antud protseduuri esimest korda elus. Ikka on kunagi esimene kord, ütlesin vist – või midagi muud umbes sama tobedat.

Siis oli veel lastevanemate koosolek Kõrrekese koolis, kus mul tekkis tunne, et minu laps vist küll selles koolis ei käi. (Kui õpetaja lõpetas paljudest asjadest jutu sõnadega nagu teie lapsed teile kindlasti rääkinud on, siis mina polnud eriti millestki kuulnud… Pisut lohutas küll asjaolu, et mu endine kolleeg, kelle kõrval koosolekul istusin, polnud näoilme järgi otsustades vist samuti paljudest asjadest kuulnud.)

Teatris käisime ka, keset nädalat ja Kõrrekesega. Algul pidime minema Fausti vaatama Suure Vennaga, aga kui olin juba piletid ostnud, tuli ilmsiks tõsine takistus. Nimelt olid samale etendusele piletid võtnud ka tema klassiõed. Siis oleks ju saanud avalikuks piinlik fakt, et Suurel Vennal pole mitte ainult ema, vaid et ta käib oma emaga ka teatris. Õnneks selgus, et Kõrreke, kel algul pidi olema proov, aga lõpuks ikkagi ei olnud, sai minuga tulla. VATi etendus oli täpselt nii hea, nagu selle kohta räägiti.

Neljapäeva hommikul läks põhjalikult katki auto, seda otse hetkel, kui hakkasin töö juurde parklasse sisse pöörama. Kui ma õigesti aru sain, oli katki roolivarras. (On vist olemas selline asi?) Töökoda, kus oma autoga ikka käin, võttis selle küll kenasti vastu, kuid aja kohta ei lubanud midagi.

Helistasin täna Mammale. Esmalt rääkis tema mulle oma tervisest, siis mina talle enda omast. Ja siis veel auto omast ka.

Eks ta ole. Väikevend meenutas samuti ühel päeval möödunud aegu, küsides, kas ma mäletan ühte naljavideot – mida issi olla näidanud oma arvutist – kus olid mingid võimlevad vanainimesed. Nad olla olnud väga vanad, neljakümne kolme aastased. Ning nentis kurvastusega, et ilmselt on nad tänaseks kõik surnud.

Nii et naudi elu, kuni oled veel nelikümmend kolm ning suudad isegi võimelda. Lonksuke kummeliteed lugejate terviseks!

1.61 meetrit daamini ja teistest kaunitest kunstidest

Ma ei tea täpselt, missugune peaks olema daami käekoti sisu, kuid fakt, et kriiti sealt igal juhul ei leia. Mina täna leidsin kena jupi. Nii et daam ma ilmselt pole.

Aga muidu püüan küll. Tööl käia ja lapsi kantseldada ja kassile õigel ajal lestarohtu anda.

Nii minu ja Väikevenna koolil kui ka Suure Venna omal oli sel nädalal aastapäev. Me jäime enda omaga rahule, erinevalt Suurest Vennast. Tal oli esimene esinemine uue kooli kooriga. Ma ei tea, kui vanas koolis oleks koor nii kõlanud, oleks A /segakoori dirigent/ meid lihtsalt tundidest ära võtnud ja proovi teinud. Ja bassiühmas, tead, nad ei oska korralikult lauldagi… (Ilmselt ongi viga lihtsalt taustsüsteemis.)

Väikevend on omakorda endiselt rahulolematu tantsutundidega. Mõtlesin, et teen ta tuju paremaks ja kui koos poes olime, panin ette, et võin uued tantsusussid osta.

Ei! karjatas Väikevend. Keegi ei kanna neid enam, see oleks jube. Ainult K.

Ega te ometi tema üle naera, uurisin ettevaatlikult.

Ei, me tunneme talle kaasa, sõnas Väikevend.

Uutest tantsusussidest ta pääses. (See tegi ehk lõpuks siiski ka tuju pisut paremaks.)

Mina pidin täna minema Kõrrkesega toredale kontserdile. Ma käisingi toredal kontserdil, ainult Mammaga, kuna Kõrreke hankis endale tänaseks esinemise. Niisiis võtsin kaasa Mamma, kes, nagu selgus, hindab esisaksofonist LS-t väga kõrgelt. Pärast tänast, täiesti uskumatut kontserti, hindan mina ka. Pea seitsekümmend aastat vana ja endiselt kõrgvormis.

Ja Mamma. Saage aru, ta ei plaksutanud mitte osade vahel, vaid suisa keset pala, täiesti spontaanselt. (Mamma puhul oleks võinud sama hästi oodata, et ta hakkab näppu viskama.)

Väga vaimukad ja filgraansed tõlgendused, eriti Kapi Mõõkade tagumisest.

Kontserdi publikust enamuse moodustasid, nagu Mamma ühtepuhku nentis – näed, see ka kodust välja tulnud! –  stiilis vanainimesed. Kõik olid pidulikult riides. Ka Mammal olid kaelas merevaigust pärlid. Mina kahjuks ka seekord daamiks ei kvalifitseerunud, kuna unustasin oma kingakoti koju.

Koju minnes andsin lubaduse nädalavahetusel Mammaga surnuaiale lehti riisuma minna.

Riietusküsimus ja muud toimetused

Eelmine nädal oli võrdlemisi sündmusterohke.

Osalesin erinevates rollides lastevanemate koosolekul. Sel puhul panin lõpuks ennast isegi korralikult riidesse – mul oli üks seni kandmata kena roheline kleit.  (Kuigi ripsmete värvimise unustasin ära, nagu ikka).  Koosolekul, kus osalesin lapsevanemana, tõdesin et meie poiss pole ainus, kellele ei meeldi tantsutund. (Ja märkust keeldub valimast partnerit pole me veel saanudki!)

Samal päeval oli minu hea kolleeg, Väikevenna õpetaja, jätnud mulle lauale kirja: Väikevend palunud edasi öelda, et läheb peale kooli poodi ja ostab endale sealt ühed head püksid. 

Veensin püksiostjat ootama nädalavahetuseni. Pükse peab ikka proovima, ja parem ju, kui mina ka olen.

Järgmisel päeval panin jälle sama rohelise kleidi. Sest koosolekutelt jõudsin koju väsinuna, kleit jäi kappi panemata ning nii see siis läks.

Pärast selgus, et väga hea, et läks, kuna Väikevennaga läksime koolist otse EMOsse – rahvastepallis saadud sõrmevigastus.

EMOs oli inimesi vähe, kuid oodata tuli ikka kaua. Kui nad teaksid, kui valus mul on, kutsuksid nad mu sisse, arvas Väikevend. Noh, lõpuks kutsutigi. Luu oli terve, kuid sõrmele – parema käe keskmisele – pandi siiski fiksaator. Väga piinlik oli arstile keskmist sõrme näidata, leidis Väikevend.

Kurbade asjade kõrval – trenn ja kehaline jäävad nüüd ära – oli ka rõõmus hetk – Väikevend ei saa ka tantsutunnis osaleda! Ma kukun seal kogu aeg ja see on väga ohtlik! Olgu siis nii.

Koju jõudes ei kulunudki kaua aega, kui asutasime end Kõrrekesega kohaliku sümfooniaorkestri hooaja avakontserdile minema. Nii et hea, et kleit juba seljas oli (kuigi ripsmed jõudsin ära värvida.) Olin piletite ostmisega jäänud hilja peale, ja nii olid meil rõdul enam-vähem kuuldemängu-kohad. Kõrreke nägi siiski dirigenti ning mina ühte tšellot ja ühte koorilauljat. Mamma ei soovinud seekord tulla ning parem oligi. Sest ühe koha peal hakkas rahvas osade vahel plaksutama ning Mamma tervis pole viimasel ajal kiita. Muidu oli kontsert meeleolukas, Puccini ja Tubina muusika oli kena kuulata. Väga erilisi emotsioone siiski ei tekkinud, kuigi laenatud koorid – teatri oma koor on ju teatavasti Shanghais – kõlasid täitsa pole-viga.

Laupäeval käisin seenel ja pohlal. Seejuures õnnestus pohli korjates kaotada ära oma seenenuga. Kõige tõhusamaks asenduseks osutus SEBi koodikaart. (Huvitav, kui nad paroolikaardid ära kaotavad, kas siis peab inimene hakkama isikutunnistusega seeni korjama?) Ilm on küll vilets, kuid minu metsas olles paistis isegi päike.

Veel nägin laupäeval müügil võid ja ostsin kohe igaks juhuks ühe paki. (Hiljem mõtlesin, et äkki oleks võinud rohkem võtta.) Kaheksakümnedate lapsepõlv tuli meelde.

Pühapäeval läksime poistega poodi riideid ostma. Suur Vend oli nüüd hoolega gümnaasiumis silmad lahti hoidnud (et mida kantakse) ning valis välja mõned hilbud ja jalanõud. Nagu ikka, ühevärvilised, pretensioonitud ja igavad. Väikevend sai omale kõige muu kõrval ka ühed head püksid. (Temale meeldivad ka värvid ja mustrid.) Aga kui Väikevend tahtis koolis käimiseks dresse, tegi Suur Vend talle asja selgeks. (Ilmselgelt on ta võrreldes emaga moeküsimuses autoriteet.) Kui jõudsime kassa juurde, küsisin Suurelt Vennalt, kas tal sokke pole vaja.

Tegelikult vist on, aga las midagi jääb papsile ka.

Väikevend ootab oma sünnipäeva, mis on juba ülehomme. Sünnipäevasooviks on Rubiku kuubik. (Ja leppisime kokku, et sünnipäeva hommikul saab ta oma head püksid ka jalga panna.)

PS! Huvitav, kas selline ongi riietumisblogi? Või käib see kuidagi teistmoodi?