Kokkuvõte

Esimese emotsiooniga

Oh, jah. Selline keskeas inimese igav elu, vist. Mis tähendab, et kui kunagi jamaks peaks minema, tundub see tagntjärele ilmselt vägagi meeldiv ajajärk. Lapsed on üldjuhul juba suhteliselt isetoimivad, aga tuleb endiselt ette olukordi, kus mind vajatakse samal ajal eri kohtades. Mamma, kellega suhtlemine on kohati väga keerukas, aga ometi on tema isikus midagi, mis kestab ja jääb ning ilmutab end kõige kujukamalt jõuluaegses hanepraes ja hapukapsastes. Kassid, nemad võtavad kõike väga iseenesestmõisteavalt ja selles on oma võlu ja rahu. Töö – kas kunagi tekib tööga seoses ka tunne, et nüüd on kõik nii hästi, et enam paremini ei saa? Ikka mõtled pärast, et ühes ja teises asjas oleks saanud rohkem ja paremini.

Ma olen mõelnud, et see on kristliku kultuuritaustaga sissekasvatatav süütunne. Mamma ikka räägib, kuidas ta lapsena end kõiges süüdi tundis (ja toob seda välja positiivse näitena). Mis ma oskan selle peale öelda. Ehk on mõni rõõmsam variant inimeksistentsi jaoks siiski ka?

20190425_154315

Kevad: tütrega Pirosmanil.  Oli armas päev, võluvad maalid ja üldse.

Pere

Kaks last on täiesealised. Ma näen neid enda arvates vähe ja see teeb mu natuke kurvaks. Muidugi saan ma aru, et tegelikult oleks kurb asi siis, kui mu lapsed 18- ja 20-aastasena ikka veel emas kinni oleksid. Neil on mõlemal väga toredad kaaslased, see teeb tõesti palju rõõmu. Noorim võsuke on sisenenud keerulisse teismeliseikka. Olen näinud, et see läheb millalgi üle, nii et loodame, et kõik asjaosalised on selleks ajaks vaimse ja füüsilise tervise juures. Õnneks esineb ka helgeid hetki. Ja nagu lapsuke ise ühel päeval autos mulle ütles: Me oleme küll sinuga väga erinevad, aga meil on sarnane huumorimeel.

20190716_194351

Märgiline pilt suviselt Prantsusmaalt. Palusin teha endast pilt, kus ma näeks välja võimalikult noor, ilus ja peenike. Eks selle kõigega ole viimasel ajal keeruline…

Reisid

Käisin klassiga Piiteris, Väikevennaga Prantsusmaal ja Inglismaal ning siis veel Maltal. Aasta algul olime Väikevennaga Soomes.

Omamoodi toredad kõik, kuigi peale Inglismaa olid paigad varem nähtud. Inglismaa, just London, oli Väikevenna soov. See oligi kaheldamatult üks väärt paik, kõigi oma muuseumide ja kunstigaleriide ja ajalooga. Inglismaal veendusin ka tõigas, et ajalugu kleebib. Ükskõik, kust kinni võtmine – näiteks väga ajaloolisest trepikäsipuust – tekitas soovi pärast käsi pesta.

Prantsusmaa oli võluv nagu alati ning ma kavatsen ka edaspidi sinna heal meelel sattuda.

Maltal olin ma juba käinud, aga Vahemeremaadest ei ütle ma kunagi ära, pealegi osutusin ma reisi eest vastutavaks isikuks, ja kõik osutus tegelikult äärmiselt nauditavaks.

20190921_100809

Sügis. (Seene)metsa tänavu jõudsin.

Raamatud

Ei saa öelda, et mul poleks olnud aega lugeda, aga uusi ja vaimustavaid asju sattus vähe ette.  Kui peaks midagi ekstra nimetama, siis ehk Sinist sarvedega looma. Palavikuline, äraminekuline, intensiivne. See ära-igatsus, mis leidis lahenduse nii mitmes eri plaanis. Rahvalike tüüpidega seiklema, argielu eest pakku, lõpuks soojale maale tervist turgutama ja siis päriselt ära. Oskar kuhugi Kungla rahva juurde ja vanaema Neitsi Maarja ja Jeesusega – igale ühele oma. Kõigele lisaks näeb raamat ka stiilne välja. Elamus igatpidi. (Kusjuures näiteks Mammale ei meeldinud, tema jaoks sai fantaasiat kohe alguses nii suures koguses, et ei suutnud rohkem kui kümmekond lehekülge lugedagi.) Huvitava kokkusattumusena mõjub ka tõsiasi, et sarnaselt minu meelest parimas Kiviräha lasteraamatule on ka siin olulised tegelased Oskar ja tema vanaema.

Elulugudest ja mälestustest, mida ma ka ikka heal meelel loen, ei sattunud ette midagi põnevat, kui ehk, siis Vseviovi Kaks esimest nädalat, aga mis žanrisse selle nüüd paigutama peaks, pole aimugi. Veetlev ja vaimukas, see on kindel. Sedasorti raamat, mida lugedes käid raamat käes, ja loed kodus leiduvatele lähikondsetele parimaid lõike. Kusuures žanr pole selle raamatu ainus määramata karakteristik, hetkel on selleks ka asukoht – olen ta ilmselt kellelegi lugeda andnud, kuid kellele, olen unustanud. Ehk jõuab ikka tagasi.

Krimkasid olen lugenud nagu ikka, tööstuslikes kogustes, kuid lemmikuna nimetaksin ehk Myttingi Uju koos uppujatega. Pealkiri pole ehk ülemäära kutsuv, kuid sisu oli võrratu. Kas ta ehk nii väga krimka ongi, perekonnaloolise mõistatuse lahtiharutamine küll. Lisaks peenemast tisleritööst, armastusest, õigest inglise kõrgklassi stiilist, ajaloost, Norrast ja Shetlandist ja lihtsalt väga põnevatest inimestest. Väga võluv lugu, tõesti.

Muusika

Olen võimalusel ikka oma last kuulamas käinud. Tänavu tegi ta paarinädalase vahega nii oma dirigendidebüüdi muusikakoolis kui ka dj-debüüdi raadios (ikka Klassika-). Mõlemad kukkusid minu arvates hästi välja ja olen oma tütre üle väga uhke.  Nende kontserdite puhul, kuhu tuleb pilet osta, olid ehk kõige rohkem meele järgi kaks kontserti pealinnas – üks, kus mängiti Tšaikovski esimest, ja teine, kus oli ERSO ja karismaatiline Theodor tšelloga. Mulle meeldivad ikkagi sellised mitte-nii-moodsad asjad (kuigi Tšaikovski esimest peetud ka omal ajal suisa sündsusetuks).

Kunst

Mind kõnetab ikkagi see päris siinne ja kohalik rohkem kui uhked Inglismaa galeriid. Kuigi jah, vaieldamatult on seal palju vaadata, seal võiks ilmselt kolada päevi (ja miks mitte, sest need, kus mina käisin, on ju kõik puha tasuta). Aga nimetage mulle ainult Pallast ja ma juba lähen, harduspisarad silmis. Õnneks on kahel viimasel aastal olnud kohapeal viltuses majaski viisakad näitused, aga Mäge käisin küll eraldi pealinnas vaatamas. Ja Pirosmani oli loomulikult ka vastupandamatu, kui jutt juba pealinna näitusetele läks.

Veel mõni ilus hetk on…

… kui oled laulupeorongkäigus oma jalad valusaks kõndinud, lapsi innustanud, oma pojaga ühise pildi teinud, ja kui siis kõlavad Mesipuu esimesed read, valguvad silmad pisaraid täis;

… kui näiteks ootamatult mõnel õhtul on kõik lapsed kodus; on siis, kui mõnel lapsel läheb hästi ja ta on ise endaga rahul; on siis, kui kass on süles ja ei ole kuhugi kiiret.

Õnneks mõni ilus hetk ikka oli.

20190124_113045

Talve nägi tänavu küll ainult maalidel ja filmides. Nõmmiku idüll

Edasi? Kes seda teab. Lastel on omad plaanid ja eks nad peavadki nii tegema, nagu süda ja mõistus ütlevad. Vaatasin-kuulasin just vanast Plekktrummist, kuidas Lepajõe ema soovitanud tal õppida kunstseemendamist – väga kasulik ja perspektiivikas eriala olevat. Eile käis Suur Vend Mammal abis söögilauda kokku panemas ning nad olid terve tunni kohvitanud-koogitanud ja rääkinud mu poja tulevikust. Mamma oli arvanud, et /…/erialal olevat tema arust niigi üleproduktsioon, aga /…/ on alati tarvis. Tähendab, kes iganes võib ju soovitada  ja puha, aga oma elu ja valikud peab ju igaüks ikka ise tegema (ja nendega ka elama). Saab ju ehk tõesti ilma süütundeta, kuidagi rõõmsalt ja olemasolevaid hetki nautides.

Ise – no muidugi tahaks reisma minna, aga tänavusel suvel, ma kahtlen, et midagi kuigi suurejoonelist selles plaanis on ette näha. See-eest on aga muidu oodata pöördelisi sündmusi ja uusi algusi. Eks näis.

Isiklikult on mul igal aastal sarnane plaan – soovin rohkem lugeda, vähem kaaluda ja olla muidu ka parem inimene.

Tulgu uus ikka õnnelikum!

Palun kuljuste kõlinat, raske lumekoorma all lookas kuuski, vanaisa kiiktoolis

Pühad on möödas.

Ei olnud millegi poolest erilised.

Nagu ikka, hommikune surnuaiatiir. Mamma, Kõrrekese ja tema peikaga. Olin targu pannud jalga igapäevased madalad kingad, et mitte teha saapaid poriseks. Ilma poolest oleksid ilmselt kummikud olnud veel õigemad. Iseenesest on see ju alati selline armas käimine, tänu Mammale leidsin ka mõned hauad, kuhu pole alati osanud minna. Kokku sai kaksteist küünalt, lisaks veel Mamma ja Kp omad.

Kuigi usuga on mul lood aasta aastalt kesisemad – koguduse liikmemaksu maksan ainult mõeldes potentsiaalsetele kiriklikele matustele – ilmalikud lihtsalt ei kõlba kuhugi! – tahan ikka jõuluõhtul Püha ööd ja Roosikest laulda. Kaasa ei tulnud keegi, Kõrreke on muidu käinud, aga temal oli sedakorda Püha Lillkapsas ahjus. (Sõbranna oli kinkinud Inglismaalt toodud kokaraamatu.)

Õhtul olime Mamma juures nagu ikka. Seltskond oli taas kasvanud, Kõrrekese peika võttis ühes ka oma ema. Mamma kass Saba läks magamistuppa peitu.  Kellele hani, kellele lillkapsas hapukapsaga.  Tegime lahti suvel Maltalt toodud roosa veini. Kõrrke ja tema peika võtsid pidulikult sõna.

Kingitused nagu ikka laulude, luuletuste ja isegi tantsutiiruga – Kõrreke ja Kp demonstreerisid värskelt tantsukursustel omandatut. Kinkidega jäädi vist rahule. Oli neid, kes said raamatuid – näiteks tütreke sai kauni ülevaate kirjandusmaastikest, Kp enda jaoks veel tundmatu kunstiajalookäsitluse, noorim võsuke raamatu, mille ta hoolimata asjaolust, et ta lugeda väga ei armasta, kohe kohapeal ette võttis. (Ta hindas seda umbes sama kõrgelt kui jõulukingiks tellitud uusi kõrvaklappe ja see on juba näitaja.) Mina sain endale uue termostassi ja -kannu (muumiteemalise) ning mõningad konsumeeritavad kingitused. Paki eest Tilisevat lauldes tundus lapsepõlve meenutav üle sooja karjamaa vägagi asjakohane.

Pärast jäätist läksime koju hilisele lauamänguõhtule. Olin Dixitile ostnud lisapildid.

Pärast pühi ja härra lahkumist on kõik olnud rahulik. Suur Vend on olnud peamiselt pruudi juures. Oleme teinud süüa, näiteks Väikevenna soovil täitnud tortillasid, vaadanud filme – näiteks koos Väikevennaga Harry Potteri eri osi ja ilma Väikevennata juba kaks ja pool korda Päevade sõnu (ja ma arvan, et vaatan veel, sest no oli äge ja tark inimene!)

Väikevend on kohtunud sõpradega, käinud külas ning üheskoos jõulurahasid kulutamas (nii tema kui ka ta sõber soetasid endale nutikella ja Väikevend ka vöökoti), täna lähevad kinno Tähesõdu vaatama (kuigi isaga juba korra käidi).20191228_133515

Saime ka eksklusiivtuuri Kõrrekese ja tema peikaga kohaliku kunstikogukonna aastanäitusel. Mõtle, kui piinlik, kui D maalid oleksid alumise korruse väikeses saalis, nentis tütar. Ei olnud, autoportree paistis juba peasaali ukselt ning ka rongimaal oli täiesti auväärses ümbruses.

20191228_131620

Väikevenna lemmikuks oli loomulikult maal lambast

Loen kodus raamatuid, tunnen, et olen ajaga muutunud kriitilisemaks. Millelgi uuel on raske end positiivses plaanis üllatada lasta. Praegu loen Lindgreni kui kirjastaja lugu, mida võib pidada siis jõulukingiks iseendale. Üksikuid huvitavaid lookatkeid, mis aga jäävad kuidagi poolikuks ja pinnapealseks. Lisaks peab kogu aeg nutiseadme ligi hoidma, kuna see on väga Rootsi-keskne käsitlus ja paljud nimed jääksid muidu lihtsalt nimedeks. Üllatas, et tegelikult on oldud kriitiline nii Lindgreni enda suhtes – mitte ainult, et lasteraamatute toimetaja ja kirjanik ühes isikus, vaid näiteks kirjanik Hellsing süüdistas teda otseõnu kitšis (täpset sõnastust vaata pealkirjast), ning samuti on peetud Wiklandi joonistusigi liiga magusaks ja idealiseerivaks.

Palun jätta mulle kuljuste kõlin, raske lumekoorma all lookas kuused, vanaisa kiiktoolis, leevikesed neile jõuluks pandud viljavihkudes.

20191229_103853

Vabad päevad aasta lõpus.

Kui Mary tahtis midagi arukat öelda

Mary tahtis öelda midagi väga arukat, aga ühtki mõtet ei tulnud talle parajasti pähe.

Hetkel telekast näidatav brittide Uhkus ja eelarvamus on mu ammuseid lemmikuid. Võtsin riiulist raamatu ning tabasin end mõttelt, et kahtlemata oleks meeliülendav end samastada Elizabethiga (kuigi, kust neid Darcysid ikka nii väga võtta tänastes oludes?), kuid Mary püüdlus arukale sõnavõtule kõnetas justkui rohkem.

Kuidagi on aeg jõudnud sinnamaale, et homme ongi jõululaupäev.

Mis on detsembris toimunud?

Kooliskäijail muidugi hinded, kellel välja panna, kellel saada.

Siis jõulupeod ja -laadad – õnnestus küpsetada antud otstarvetel kaks erinevat pitsat. Ühte pitsaküpsetamisesõhtusse jääb ka ilmselt üks mu aegade häbiplekke emana.

Ema, kas ma võiksin ka tükikese saada? – Homme kooli jõululaadalt ostad!

(Küpsetasin heategeval, mitte kasusaamiseesmärgil.)

Korra käisme Suure Venna ja ta pruudiga teatris (lavaka külalisetendus Tšehhovi novellide põhjal).

Tütrega lasime rahvamassidel end kanda rahvusliku muuseumi jõululaadal. Kulutasin päris rohkelt (peamiselt konsumeeritavatele) kinkidele, nägin tuttavaid, vaatasin kulinaid ja vidinaid (aga ei ostnud endale midagi), eriti igatsevalt vaatasin ühte tikitud pihlamarjadega sõrmikupaari (aga kolmekümmet raha iseenda peale kulutada ei raatsinud). Jupi suitsuvorsti ostsin siiski ka koju. (Kas seda paremat sorti? küsis muigega pilgus Väikevend.)

Toomapäeval sai mu vanim laps kakskümmend. See oli väga emotsionaalne kogemus, kuigi mõnes mõttes eeldab eraldi elava lapse sünnipäev minult üha vähem. Ilmutasin kindlameelsust ning keeldusin ostmast hüatsindipoti ümbriseks kõige moodsamat, heegeldatud, rohkete tupsude ja lehvidega ümbrist ning jäin kindlaks täiesti vanamoodsale maalitud klaasile. Õige päeva hommikul viisin koogi (ilma ema tehtud koogita ei saa ju kuidagi) ja paar päeva hiljem perekondlik lõuna. Pidu sõpradega oli samuti õnnestunud (kutse sai ka suurem vendadest koos pruudiga).  Laps ise tundus väga rõõmus.

Päev hiljem oli poja pruudi sünnipäev – mis tähendas seda, et käisin enne pojal abis kingitusi valimas. Ta oli väga mures, kas ikka saab hästi.

Siis komplekteerida kingitused – nojah, õnneks olin käinud tollel jõululaadal ja raamatupoes ja internetis, nii et sain hakkama.  Kingituste arv on aasta aastalt  kasvamas. Ja kui tekkis tunne, et nüüd on kõik, siis tuli poeg oma pruudi juurest priske kingikotiga – saadetis pruudi vanematelt. (Mis teadagi, pani salaja ohkama, sest tähendab ju teatavasti vastukingitust. Kas sa tahad kallistada, küsis mu suur poeg. Ta saab mõnest asjast rääkimatagi aru.)

Aga jõulu- või aastalõputunne? Ma ei tea, ehk ongi asjad nii, et kui peres pole väikelapsi, siis tunned rõõmu lihtsalt võimalusest raamatuid lugeda, päeval magada ja niimoodi kassi silitada, et pole kuhugi kiiret.

Ühtegi arukat mõtet ei tule endiselt.

Pime, kulukas ja raagus

November on nagu ikka  – pime, kulukas ja raagus. Kuigi kuu teine pool kulgeb kuidagi meeldivamalt, sest terve esimese poole polnud ma päriselt terve. Köhast sain ma lõplikult jagu islandi samblikuga – väga hirmus, aga ka tõhus.

Aga köhast pidin ma jagu saama, sest Kõrreke oli mulle W kontrolletenduse pileti toonud! See oli sedasorti etendus, mis mulle meeldis. Ajalugu käsitleti loovalt ja mitte ülearu üksüheselt, oli nalja ja tõeliseid härdushetki. Suurejooneline lugu, mille sees oli mitmeid väikesi lugusid.

Argiõhtute naelaks on meil siin olnud kass Kuki kõrvade puhastamine ja tohterdamine. Ema, kuidas vanasti kassidel lesti raviti?

Eks ma siis selgitasin, et päris vanasti ei osatud inimestelgi alati parasiite ravida, loomadel ammugi mitte.

Kukikene talus oma hirmsat saatust väärika rahuga – kuigi minust kui protseduuri pealäbiviijast hoiab nüüd targu pisut eemale.

Teistkordse ussirohutableti sain ise kassidele suhu (ja vähemalt minu nähes seda välja ei sülitatud). Järgmisel nädalal siis hambakivi eemaldus narkoosi all. Maksab terve varanduse ja lisaks pidin ühe tööpäeva alguse ümber korraldama. Eks ta ole – ikka ju võhikuna usud, kui loomaarst ütleb, et näete, ige juba veritseb ning protseduur on tingimata vajalik. (Jah, kindlasti oli sel ajalooliselt vanasti-kassil lisaks parasiitidele ka hambakivi.)

Muidu – palju on sellist igapäevast väikest sagimist ja sehkendamist, mis laiemas plaanis ei oma suuremat tähendust, kuid kitsamas suudab mu päevad täis sisustada. Positiivse poole pealt olen saanud nädala keskel oma tütrekesega kokku – käisime koos lõunat söömas ja nii. Veel sain ühelt raamatuoksjonilt (tulu ikka kasside hüvanguks!) endale Saja-aastase. Kes teab, ehk võtangi veelkord lugemiseks ette.

Ma ei ole kindlasti mingi superkokk, veel vähem superema, aga nädalavahetusel olen ikka tahtnud koos lastega lõunat süüa. Nüüd olen aru saanud, et see võib tähendada ka koos lapsega lõunat süüa. Suurel Vennal on lisaks pruudile ka kooli juubel, Kõrreke, kes algul pidi tulema, mõtles ümber ning nii valmistasingi kolme juustu pastat kahele, kellest üks, nimesid nimetamata, tõmbas nina vingu peterselli ja sinepiseemnete peale, aga sõi. (Nina vingutõmbamise peale sai Suurelt Vennalt messingeris pahandada!)

Mis seal ikka. Kõrreke, kes loeb parasjagu uurimistöö jaoks (kurikuulsalt kehva iseloomuga) vanavanaema päevikuid, leidis sealt ühe soovituse, mille tohter talle (ilmselt siis millalgi kolmekümnendatel) oli andnud: iga naine peaks umbes viie aasta järel sünnitama, et ta oma meest ja kaasinimesi vähem tüütaks.

Aga üldiselt on täna vanaisa Aare sünniaastapäev, mis tähendab küünalt ja tundub, et ka marmorkeeksi (juubelipidulised pidid täna otse teatrilavalt siia tulema.)

 

 

Küpses eas kassidega proua märkmeraamatust

Nõndaks. Olen terve mööduva nädala igal argipäeval kaalunud: kas võtta tervisepäev või minna tööle. Ning jõudnud järeldusele, et esimese variandi korraldamine oleks märksa energiatnõudvam kui haigena tööleminek. Väikevend jäi samuti tõbiseks, tema oli küll kodus.

Sest jah, seitsmendas klassis ju veel ometi võib tunda haigeolemisest pisut süngevõitu rõõmu ning jääda hommikul tööle tõttavast emast koju, rüübates teed ning lugedes Harry Potterit (Väikevenna lemmikosa on teine, sest et Dobby).

Ma ise, kui mu haiguse huvitavad sümptomid ka peale nädalat ei taandunud, tegin seda, mida inimesed ikka teevad. Esmalt guugeldasin ning siis helistasin perearstile. Nüüd võtan teist päeva rohtu. Härraga olen proovinud ka oma haigusest rääkida, aga tema taandab kõik mu mured ühte põhjusesse: oleksid pidanud lapsena sporti tegema. (Kahtlemata oleks pidanud, aga hetkel on sellega pisut keeruline midagi ette võtta.) Mamma, keda kõik tervise küsimused alati väga huvitavad, võttis aga kõik kokku sõnadega: küllap sa ikka trenni tehes külmetasid ja sellepärast haigeks jäid. (Tema on alati sporti tervisele ohtlikuks pidanud.)

Selline mitte enam esimeses nooruses inimese blogi, millest sa ikka muust kirjutad, kui oma tervisest. Iga päev toob midagi uut ja huvitavat.

Ka kassidega käisin arsti juures. Suur Vend ütles, et tema arvates on Kukil ussid, peaks minema. Neljapäeva õhtul, kui oli aeg kassid puuridesse panna ja tohtrihärra juurde viia, ei olnud kodus ühtki last peale tõbise Väikevenna ning ka kasse oli napilt. Nurruke sai küll hirmsa kräunumise saatel puuri pistetud, aga rohkem kadunud looma kui meie Kuki oli võimatu tol hetkel leida. Noh, teda oligi võimatu leida ning nii läksin loomaarsti juurde üheainsa kaeblikult kräunuva kassiga. Nii kui olime kohale jõudnud, helistas Väikevend ning teatas, et Kuki ilmus välja kohe, kui hädaoht oli möödunud. Nurrukene kaalus kolm kilo, sai ussirohtu ja pakikese kiudaineterohket eritoitu ning aja hambakivi eemaldamiseks. Viisin Nurru koju ning saime siiski ka Kuki puuri pandud. Õnneks on loomaarst päris lähedal, nii et ei jäänud ka Kuki tehnoülevaatus sooritamata. See kass ei lõppegi ära, ütles tohtrihärra, kui Kukit puurist välja võtsime. Kukit oli 5,9 kilo. Loomaarsti arvates on seda palju. Nojah, aga kuidas seda toitumist piirata, kui teine kass on meil selline pisut anorektilisevõitu? Ka loomaarstil ei tulnud paremat mõtet, kui et me peaksime ära kolima – nii et saaks kasside toidunõud eraldi panna. Ka Kuki sai ussirohtu, lisaks veel kõrvarohtu. Ning aja hambakivi eemaldamiseks. Maksma läks see kõik omajagu ning hambakivi läheb veel nii kahekskümmend kassi kohta. (Küpses eas proua võib ju kurta, et kõik on tänapäeval nii kalliks läinud?)

Ei ole ju liiga paks?

Sõbranna rääkis, et oli näinud mind unes lõunamaareisil heledat verd valges ülikonnas mehega. Meenus Notke Surmatants. Jah, eks minu eas peab kõigele mõtlema.

Viienda Avenüü hääbumine

Mul on ammu tunne, et nad panevad tänapäeval lõhnad liiga suurtesse pudelitesse. Sinna on terve igavik tagasi, kui ma endale igapäevaseks kasutamiseks Viienda Avenüü ostsin. Ma olen sellest juba täiesti tüdinenud, kuid sellegipoolest kohusetundlikult kasutanud. Sel nädalal, ma arvan, saab pudel lõpuks tühjaks. Samas on huvitav, et mu lemmik, NR nimilõhn, mis on kolm korda väiksemas pudelis ja mida ma kasutan ainult erilistel puhkudel, on samuti otsakorral. (Neid erilisi puhke pole ju nii palju?)

Üldse juhtub siin peatselt igasugu asju. Suur Vend saab valmis, tema kaheksateistkümnes sünnipäev on käega katsuda. (Sündimise tähtajast on juba kaheksateist aastat täis, aga äärmiselt rahumeelse isikuna polnud tal kuhugi kiiret.) Sedakorda ta vist isegi ootab oma sünnipäeva.

Vihmased ilmad on tähendanud mitmeid saagirohkeid seenelkäike, kuid Tartuffile lähen küll ainult siis, kui on kindel, et ei saja. See-eest vaatasime siseruumides Väikevennaga ära EJ Rocketmani, mis polnud paha, ja Mimino, mis oli õigupoolest võrratu.

Üldse on hetkel tunne, et mul polegi enam väikelapsi, ja  see ajab pisut segadusse. Väikevend oli kuus päeva spordilaagris, ja kui ta tagasi tulin, olin mina parasjagu ühel nädalavahetuse-üritusel. Nii juhtuski, et ma ei näinud teda pea nädala. Laagris kaotas ainult rahakoti (ja selle sai ka treener hiljem kätte) ning tema musta pesu hulka oli sattunud üks võõras särk (omanik teada). Ning kui me lõpuks kohtusime, sain küll kiire kallistuse ning tunde, et ta on selle nädalaga kasvanud, kuid emast küll puudust tundnud pole. Kui kolmeteistkümnes sünnipäev peatselt tulekul, on see vist normaalne.

Nii et jah, Avenüüga on lõpp (tõeline kergendus!), august sajune (see on tore muidugi seente mõttes) ning lapsed suured. Ilmselt võin endale uue igapäevase lõhna osta, aga laste suurekssaamise ja ilmade suhtes tuleb leppida sellega, mis parasjagu käes on. Vastupanu pole ilmselt mõttekas.

 

Lõpuks on ikkagi kõik päevad vennad

Selle nädala kolmapäev võiks olla ideaalse puhkusepäeva võrdkuju. Juba eelmisel õhtul tuli tütar peikaga pannkooke sööma, tuues kaasa karbikese metsvaarikatega ja Peterburist kommi ja teed. (Peterburi-reis oli nende sünnipäeva- ja jõulukink, mis oli justsama ka teoks saanud.)

Kolmapäeva hommikul käisime seenel.  Kukeseeni oli päris rohkesti, Mammale mõeldes võtsin korjasin ära ka kõik puhtad puravikud. Lõunat sõime oma suvises lemmikkohas otse keset Põlvamaa metsi.

Poisid said hilise lõuna, läksin ise Mamma juurest läbi – seened ja paari päeva pärast Mamma poolt korraldatava suguvõsaürituse viimased kokkulepped.

Pealelõuna raamatu ja kohviga. Kui Suur Vend tuli trennist, läks pesumasin tööle, ja kuivama sain spordisärgid riputada otse vikerkaare alla.

Päris vastu ööd läksime Kõrrekese ja ta peikaga veel välikinno Hommikueinele. Kõrreke oli vaimustuses, mind jättis  – visuaalsest sulnidusest ja võrratust kassnäitlejast hoolimata – külmaks ning tema peika arvamus paiknes vist kusagil seal vahel.

Aga õhtu oli eriliselt kaunis ning film, nagu öeldud, silmale ilus vaadata (ja kõrvale kuulata) ning isegi koju oli pärast rattaga läbi erakordselt sooja juulikuise öö mõnus sõita.

Järgnev hommik oli esialgu samuti tore. Väikevend magas pikalt, mina otsustasin minna ühe jutiga hommikusse trenni ja pärast turule. Avastasin, et olin oma telefoni koju jätnud. Mõtlesin küll, et äkki peaks vahepeal koju järele minema ja igaks juhuks veel Mammale helistama (mõtlesin ettekäändeks ja positiivseks alguseks küsida tema kotletiretsepti), aga eelmisel päeval oli ju kõik täitsa hästi.

Kui ma ükskord koju jõudsin, oli 7 vastamata kõnet. Viis Mammalt ja kaks Kõrrekeselt, kes oli mulle helistanud, et ma Mammale helistaksin. Selgus, et Mamma oli jäänud haigeks ja tema peen suguvõsapiknik väljasõiduga tuleb ära jätta. Mamma oli läinud vahepeal pahandanud poeketiga, kust olin tema näpunäidete järgi toidud tellinud. Sina pead arvuti teel ühendust võtma, helista vat sellel numbril! Mis mul muud üle jäi, helistasin ja kirjutasin, sain pahandada nii teenindajalt kui Mammalt. Mis Mamma tervisega õigupoolest oli, ei saanudki sotti. (Mis sa arvad, et mul midagi muud on, kui need igapäevased hädad!) Nojah, lõpuks saime asjad vähemalt tellitud toitude osas korda.

Täna käisin Mammat vaatamas, ta soolas parajasti seeni. Viisin talle koti kartuleid ja kimbu lilli, viimaste eest sain peaaegu pahandada, aga lõpuks siiski kiita. (Olin ostnud kimbukese jorjeneid onult poe eest, nii et Mamma võitles ah-mis-sa kulutad-suhtumise ja tõekspidamiste, et onudelt-tädidelt poe ees tuleb ikka osta, vahel. Väga ilus värviline kimp oli.)

Väikevennaga vaatasime Lõvikuninga ka ära. Ka see polnud minu hinnangul suurem asi, välja arvata ehk dublaaž. Kuidagi… ma ei teagi. Loomad olid ju nunnud, süžee ju ka ette teada õnneliku lõpuga  Hamleti lastevariant (kus kuninganna jääb truuks, Ofelia ei lähe hulluks ja Hamlet pärib riigi), aga ei kõnetanud. Ainus hea asi oli, et käisime Väikevennaga koos kinos, ta ikka mõnikord veel hoolitseb oma raskes eas ema eest.

Aga lõpuks läheb ikka kõik hästi. Seened saavad purki, lilled vaasi ja suvi võib jätkuda. (Võib-olla lõpetan lähipäevil isegi reisipostituse ja vaatan ära Pallase näituse viltuses majas. Ja kotletiretsepti peaks Mammalt tõepoolest küsima.)20190724_105816

Puhkus, teate

Mida ma tegin puhkuse esimesed päevad, ei mäleta. Vist magasin ja lugesin.

Kuni laulupeoni, muidugi. Sest see juba vahele ei jää. Sedakorda poistekoori saatjana. Nii et kõigile, kes kurdavad, et piletid on kallid ja üldse on raske peo ajaks täpseid plaane teha: pakkuge end mõnele lastekollektiivile saatjaks. Laulupeoplaanid on paigas, saate kogu peomelu (koos supi ja magamiskotiga koolimajas magamisega) täiesti tasuta ja lisaks võite ka kontserti kuulata. (Kui jaksate.) Ja ajaloolisele Küsimuste Küsimusele – et kas lauluväljakule oleks veel mõni mahtunud – võin ausalt vastata, et ei oleks.

Sedakorda olimegi perekonda esindamas mina ja Suur Vend. Väikevend meil teatavasti ei laula, kuid oli siiski Mamma pool kanatiibu süües rongkäigust klassikaaslased, ema, klassijuhataja ja venna ära näinud. Suurele Vennale ja tema pruudile oli mul õnnelik võimalus paar korda kohvigi välja teha ja muljeid vahetada.

Aga miks polnud peol Kõrrekest? No tema oli gastrollil Prantsusmaal. Ma saan aru, et esinemised olid menukad, kodumajutus Catrherine’i ja Robert’i juures imearmas ja laps ise muljetest tulvil.

Tegelikult olid Väikevennal laulupeoga omad plaanid: olla kolm päeva üksi kodus. Kahjuks need ei täitunud, kui tuli suhelda mõlema vanaemaga, kellele mõte üksildasest väikelpasest rahu ei andnud, ning seejärel saabus ka isa. Peale laulupidu kohtusime korraks, kuna mina saabusin hommikul pool kolm ning  härrased lahkusid pool neli –  et  veeta mõned päevad isa juures.  Nii sain ise rahulikult kogu peo järelvaatamisest ära näha.

Kukeseeni käisin samuti korjamas, ning kinos Oudolfi aedu ja Mozarti ja tema sõpru kontserdil kuulamas. Viimasele olin kaasa kutsunud ka Mamma. Kuna seal esines ka tema endine õpilane, oli ta ka lilled võtnud. (Kas sa ei kartnud, et ma juhtmetesse takerdun ja maha kukun, küsis ta mult pärast lillede üleandmist. Ei, vastasin, ma teadsin, et sa saad hakkama!)

Kõrrekes ja ta peikaga käisime eile Kirvetüüd vaatamas. No Mäeotsa lavastused ikka kõnetavad alati! Nii hea etendus oli – absoluutselt kõik oli paigas. Kahju ainult, et Suur Vend oli unustanud oma pruudilt küsida, kas tema ka tahaks tulla. (Leppisime kokku, et jätan edaspidi SV vahele ja pöördun otse tütarlapse poole. Küll tema juba mu poisi ka kaasa võtab!)

Ühel õhtul istusin arvuti taga ja lahendasin sudokut, kui kass Nurr tuli sülle. Nurr oli poolteist tundi süles, nurrus, mina silitasin ja sügasin teda. Sain aru, et kui saad istuda poolteist tundi, kass süles, ja kummalgi pole kiire, siis ongi puhkus.

Ilusad ja huvitavad asjad sel nädalal

Ootamatult tabas mind neljapäeva – tegelikult muidugi reede, nagu Epp ütles –  hommikul naistepäev. Ma olin selle unustanud, kuid kui ma hommikul munavõileiba tegin, saabusid kohalikud härrased kolme roosiga. Suur Vend selgitas, näol tähtis ilme: Nüüd ei tohi ma küll selliseid tähtpäevi unustada.  (Nojah, kuu aega pruudiga – äkki keegi veel ei tea? –  on senini hästi mõjunud, kui mitte arvestada tema pangaarvet.) Hiljem tööl sain veel häid soove ja lilli ning päeva saldoks jäi lisaks kolmele roosile ka üheksa tulpi, pisut šokolaadi, mõningad kallistused ja üks pulgakomm. (Viimase ulatas mulle pidulikult üks viiendas klassis õppiv härrasmees.)

Iseeendale lubasin naiste-(või palga?)päeva puhul uue mopi – vana oli eelmisel nädalal minu raske koorma all murdunud. Võtsin selle ka kohe kasutusse.

Tütre ja ta peika jaoks tähendab nädal kolimist, leidsid ja endale tillukese korteri, kuhu nad eilse seisuga on suurema osa oma asju kohale viinud. Eile aitas neid peika isa, täna lähen mina ja aitan ära kolida basiilikupotid ja peika kaabud. Eilsel õhtul nägin nende pesakese puhtjususlikult ära ka. Juhus seisnes selles, et mulle helistas Mamma, kellel olid käinud külalised. Mamma kurtis, et tal oli üks kook täitsa üle jäänud. (Kana oli ka üle jäänud, aga sellest ma loobusin.) Lubasin koogi ära tuua, kuid siis mõtlesin, et ehk kuluks see kook just kolimisest kurnatud lastele. Lapsed palusid, et ma ostaks ka juust ja tikke ja nii ma siis läksingi. Pisike korter oli täis kaste raamatutega ja osadeks lahti võetud mööblit. Lapsed olid rõõmsad, olid juba seadnud töökorda vinüülimängija (Arvo Pärdi plaat oli parasjagu peal). Jõime sealsamas kastide vahel teed. Tundus, et kodumängimine pakub neile suurt lõbu.

Väikevend seevastu naudib tõelist hiirte pidu – kuna vend on hõivatud küll UPT, küll pruudiga (no ja trennis käib ka endiselt!), siis on tema saanud enamasti vaba voli mängida Suure Venna mängukonsoolis.

Kassid ajavad karva ning võtavad juba mõõduka kestvusega õhuvanne. Kevad pole enam kaugel!