Kaitstud: Pitsast ning sinistest ja punastest

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

Kevad käes, luuadki püüavad lehte minna

Mind painas mõnda aega soov osta endale kübar. Proovisin endale erinevates poodides suurt hulka kübaraid, enne kui leidsin ühe, mis mitte ainult lihtsalt ei mahtunud, vaid ka meeldis.

Sättisin selle kohe järgmisel hommikul pähe ning nägin enda arvates rabav välja. Väikevend, kellega me koos hommikuti kooli läheme, küsis ettevaatlikult: Ema, sa võtad selle ju tööl ikka peast ära?

Nojah. Ma vähemalt püüdsin.

Nagu ka siis, kui ma otsustasin, et viin oma lapsukesed (nagu korralik ema) teatrisse muusikali vaatama. Selleks, et Suurt Venda perega teatrisse saada, kasutasin manipuleerimist, äraostmist ja kõiki muidu alatuid võtteid. Ja siis teatas ta mulle eelmisel nädalal vaguralt: Ema, meil on neljapäeval kooriga esinemine. Seda on ta osanud eluaeg: kui mul on talle teatripilet, hangib ta endale sünnipäevakutse, mängu – ja nüüd siis kooriga esinemise.

Nojah. Ega midagi. Kevad on käes ning meie kliimas tuleb sellest võtta viimast. Kuivatada õues pesu, sõita jalgrattaga ning siis, kui keegi ei näe, võib kübaragi pähe panna. (Teatrisse lubas tulla Kõrrekese peika.)

Elust siin, sellel kevadel

Lugesin täna lasteraamatu arvustust ja tundsin selgelt – kui kahju, et ei olegi kedagi, kellele sellist, tundub, et suurepärast, raamatut ette lugeda.

Siin ei ole enam üldse sageli kedagi. Või kuidas võtta.

Kõrreke on kas kummaski oma kahest koolist, harjutamas, sõpradega või peikaga. (Enamasti peikaga.)

Väikevend on liiga sageli nutiseadmetes, kuigi – õnneks nüüd ilusate ilmadega ikka väljas ka. Jalgpalli mängimas näiteks.

Suur Vend on kas trennis või vaatab kodus jalgpalli. Nädalavahetusel tuli küll minu ja Väikevennaga hiina toitu sööma, kuid kinost  (jänestefilm), keeldus.

Aga õhtuti on meil jah sageli selline rutiinne kahekesiolemine – tema vaatab jalgpalli, mina triigin. (Kumbki tegevustest ei näi lõppevat.) Muidugi mulle meeldiks rohkem, kui ta õpiks – näiteks matemaatikat. Kuigi, jah, ega me siis vist nii palju ei saaks räägitud.

Ilm oli täna hingekriipivalt ilus, nagu esimesed tõeliselt soojad kevadpäevad ikka. Tahtsin kuhugi kodust välja. Jalutasin natuke kesklinnas, käisin kunstinäitusel. Pr Hagen-Schwartzi pildid mõjusid hästi. Me olime ju Kõrrekesega (vist üleeelmisel) suvel temaatilist teatrietendustki näinud, seepärast tundus, nagu kohtuksin mõne vana tuttavaga. Silmad autoportreedel olid väga selge vaatega. Ja Itaalia maastikud olid imelised!

Midagi ilusat ikka.

Õhtul käisin vesivõimlemas – seal oli asendustreener, kes kasutas võigast üheksakümnendate eesti popmuusikat (kuigi trenn ise oli vist päris hea). Seejärel läksin oma tütrele rongijaama vastu (tuli pealinnast orkestrilaagrist ja  kontserdilt).

Pärast valmistasin poistele süüa – tegin sooja süüa õhtul seetõttu, et lõuna ajal polnud kedagi kodus, kes oleks süüa tahtnud. Kõrreke ei soovinud süüa. Isegi pealelõunaselt jalutuskäigult toodud linna parimat porgandikooki ei soovinud!

(Mõnikord tahaksin tegelikult väga ikkagi lasteraamatuid ette lugeda või mänguasjamuuseumisse minna…)

 

… rõõmud jäävad

Mõne koha pealt saan ma ikka targemaks ka. Näiteks ei hakanud sel aastal kedagi utsitama mune värvima – kui on ette näha, et mingit vaimustust selline ettepanek ei tekita, ei ole vaja ennast üles ärritada. Keetsin lihtsalt nii valgeid kui pruune mune ja hommikukseks pidulikuks kiluleibade kõrvale koksimiseks sobisid nad väga hästi. Leidsin veel hommikulauda viimase Valgevenest toodud meelõhnalise vahaküünla. Ning Suur Vend selgitas meile munakoksimise füüsikat – tähtis ei ole, kummalt munalt tuleb löök, jõud olevat ikka samasugune. Igal juhul jäi tema muna terveks. Pashat ma ka ei teinud – poisid seda ei armasta – vaid piirdusin tavalise kohupiimakoogiga. Ning lõunat sõime hoopis koos vanaemadega väljas.

Mis oli tore mitmes mõttes. Esiteks ei pidanud ise süüa tegema (mis võiks üks piduliku päeva mõte ju ollagi), teiseks rõõmustasid vanaemad kõiki lapsi suure šokolaadiga (mulle oli samuti šokolaad) ning kolmandaks – sain Vanaemalt paari ta enda kootud sokke. Esimesed tema poolt mulle kootud sokid. Ma ju tunnen teda napid kakskümmend viis aastat, tõesti, ega siis sokke saa mõnele suvalisele inimesel kududa! Ma olen liigutatud ja tunnen end kvalifitseerunumana kui eales varem.

Tore oli ka see, et teatrikohviku ettekandja tundis Mammas ära oma klaveriõpetaja. Ettekandja oli lisaks kõigele veel ka Mamma klassiõe lapselaps. Taaskohtumine oli rõõmustav, sisaldades nii kallistamist kui ka telefoninumbrite vahetamist.

Jutt läks lastaiamälestustele. Mamma meenutas oma viimast lasteada Karlovas, ühes majas, kus praegu on erakliinik. Allkorrusel olid lasteaiaruumid ja üleval kasvataja eluruum. Kui Väiksel Mammal ei tulnud lõuna ajal und, siis viis kasvataja ta üles oma korterisse, võttis sülle ja lasi tal klaverit mängida. Huvitaval kombel olid kõige negatiivsemad lasteaiamälestused mu enda lastel. Kõrreke mäletas, kuidas üks poiss sai pahandada, kuna oli karu joonistanud nii suurena, et kõrvad ei mahtunud paberile ära. Suur Vend oli saanud pahandada, kuna oli talvepildile joonistanud päikese. Ja Väikevend pandud karistuseks selle eest, et ta magama ei jää, teise tuppa alukate ja särgiväel seisma. (Kindlasti aitab see juhul, kui laps ei jää magama…) Minul endal on lasteaiast väga helged mälestused – mitte niivõrd üksiksündmused, aga mul olid noored ja rõõmsa meelega kasvatajad (lasteaed ise oli kah just avatud!), ilmselt kontrastiks kodule, kus olid tõsimeelsed, ranged ja suhteliselt eakad vanemad.

Ainult Vanaema ei rääkinud midagi lasteaiast, küll aga jutustas meile telekast nähtud Prillitoosi ümber.

Oli meeleolukas lõunasöök.

Õhtul vestlesime Suure Vennaga ning Väikevend luges läbi kohustusliku kirjanduse. Bert meeldis talle seejuures vähem kui poisid Pal-tänavalt. Aga kõige kõrgemalt hindab ta siiski viimast kohalikku linnakirjanikku.

Täna peale tööd sattusin kogemata ka kaubamaja päevadele. Ma üldiselt hoian alati sedasorti asjust kaugemale, aga läksin õpilastele teatripileteid välja ostma ning nii see siis juhtus. Ning ei teagi, kuhu nüüd silmi peita, kuid ostsin endale teksakleidi. See riidehilp on mulle alati seostunud keskeaga. Ongi  siis käes?

 

Enne putru ja koitu ning muud ealised iseärasused

Möödunud nädalal käis mu vanem poeg spordiarsti juures. Sai üldiselt kõigi näitajate eest kiita, kuid arst nentis, et taastumine on aastaga kehvemaks läinud. Soovitas üle vaadata toitumise.

Ning alustuseks süüa näiteks hommikuti putru.

Ema, kas sa ei tahaks pisut varem ärgata ja putru keeta? Sulle maitseb ju ka puder.

Jah, tõesti maitseb. Eriti, kui keegi selle valmis keedab. (See juhtub siis, kui ma ööbin näiteks hotellis.)

Kas sa ise ei tahaks hommikuti putru keeta? See pole üldse raske.

Ma tean. Aga arst ütles, et kui muidu vajavad minu ealised und seitse tundi, siis sportlased vajavad rohkem, kaheksa tundi.

Nii ma siis olengi juba üle nädala aja hommikuti putru keetnud.

*

Lisaks lastele on mul veel auväärses eas auto. Muidu tehti ta korda, igasugu asju vahetati välja, kokku kulus ikka hull summa. Aga paar päeva peale piduriklotside vahetamist hakkas auto vilistama. Viisin möödunud nädalal parandusse. Remondimees ütles, et tegi mu autoga kvartalile tiiru peale, aga ei vilistanud.

Mu tütar arvas, et äkki on mul auto-hüpohondria. Et tegelikult on autoga kõik korras, ma lihtsalt kujutan vilistamist ette.

Täna viisin siiski uuesti auto remonditöökotta. Generaatori rihm oli ikkagi pisut lõdvalt. Loodame, et vanakese tervis peab nüüd mõnda aega.

*

Mamma sai täna 77. Viisin talle hüatsindi ja jõime koos piparmünditeed.

Koju jõudes võtsin sügavkülmast moosi sulama. Homse pudru jaoks.

Kas sa oled tähele pannud, et ka Väikevennal on muredeiga alanud? küsis minult Suur Vend.

Kollane siidpael ümber

Minu jaanuar oli küll väga kirju. Ma jõudsin:

*hankida torumehe ja lasta tal paigaldada uue boileri;

*viia lapse teaduslaagrisse ja saada kätte EMOst;

*teha tööd ning tunda süütunnet, kuna mulle tundub, et ma peaksin rohkem tööd tegema;

*teha koduseid majapidamistöid ning saada kuu lõpul visteerima tulnud härralt hävitav hinnang – talle tundub, et ma peaksin rohkem panustama majapidamistöödesse;

*käia päris rohkelt zumbatamas ning tunda sellest väga suurt lõbu, hoolimata asjaolust, et mul puudub rütmitunne ning sammukombinatsioonid ei jää hästi meelde;

*kuulata suurepärast fagotimängijat;

*käia vaatamas Cocod ja olla sellest pisarateni liigutatud – no nii hea film oli, mis sest, et laste-;

*lugeda läbi Serafima ja Bogdani ja nentida, et oli veel värvikam, mõjuvam ning sügavam, kui ma enne lugema hakkamist arvasin (kuigi keeletoimetaja puudumine oli kohati ikka päris valus);

*sõita pealinna õppekäigule ja kohtuda väga igava tädi ametnikuga ning veel igavama Tiidu-nimelise parlamendisaadikuga;

*kuulda hüpersupermegaägedat uudist oma endise õpilase kohta;

*saada aasta vanemaks. Selle käigus sain rohkelt kollaseid lilli, mis on mu lemmikud. Koduste tulbikimp oli kinni seotud kollase siidpaelaga. Kaardid olid joonistanud nii Kõrreke ja ta peika kui ka Väikevend. Härralt sain uued kojamehed koos paigaldusega (lisaks veel lambipirne). Käisime kogu perega teatrikohvikus lõunal. Töö juures pidasin sünnipäeva järgmisel päeval ja sain veel lilli, kommi, kallistusi ja sünnipäevalaulu. Ühe punase pastaka ka.

Kuu algul oleksin ma peaaegu olnud ka haige, aga mul polnud selleks lihtsalt aega. Ehk oligi nii parem.

Olen kõigi heade asjade eest tänulik. Vaasides on lilled ja kapp on šokolaadi täis. Veebruaris käin edasi zumbatamas, püüan teha rohkem tööd ja üldse. Kõige pimedam aeg on ju juba möödas ka.

Köietantsija autor, tervitused Ugandast ning muud asjad

Mida ma näiteks tegin reede õhtul, seda ma isegi mäleta. Aga seda, et tütar oli oma huuli värvinud ja läks sõbrannadega välja, mäletan küll. Mina tegin ilmselt seda, mida emad ikka teevad: triikisin pesu, vaatasin telekat. Aga seda, et ma pidin öösel tütrele kõigepealt Türile ja siis Raplasse järele minema, mäletan siiamaani selgelt. Olin läbi une väga nördinud – mis mõttes Türi ja siis Rapla, kas ta siis ise ei teagi, kus ta õigupoolest on. Millegipärast ei olnud ma autoga, vaid bussiga, ja seda ma pean ütlema, et bussiühendus Türi ja Rapla vahel jätab kõvasti soovida.

Tütar, kes tegelikult magas selleks ajaks muidugi oma voodis, oli näinud unes, et ma pahandasin temaga. (Muidugi pahandasin, mis asja tal sinna Türisse ja Raplasse keset ööd oli!)

Aga mida me tegime laupäeval, oli teada juba väga ammu. Ega MK siis ometi iga päev meie linnas esine! Kõrreke jättis isegi oma pealinna-esinemise ära (pidi orkestriga ühe loo mängima) – sest äkki ei jõua tagasi. Kui me sellest mõni nädal varem rääkisime, elavnes ootamatult ka Suur Vend.

MK? Kas te lähete?

Arvestades Suure Venna huvi muusika vastu – kui kooris laulmine välja jätta – olime me Kõrrekesega mõlemad veendunud, et Suur Vend ajab fagotikorüfee mõne jalgpalluriga segi. (Me oleks võinud muidugi teada, et Suur Vend ei aja kunagi jalgpallureid kellegagi segi.) Igal juhul selgus, et ka mu vanem poeg peab muusikakursuse läbimiseks külastama mõnd kontserti ning õpetaja oli just seda soovitanud.

Nii me siis läksimegi päris suure seltskonnaga – Mamma, mu vanemad lapsed, tütre peika ning ma ise. Kuna Mammal on nii kuulmise kui nägemisega probleeme, olin võtnud esimese rea piletid. Loomulikult sain Mamma käest pahandada. Parim olevat kümnes rida!

Aga see-eest oli Kõrrekesel vaade otse oma iidolile. See oli suurepärane muusika tõesti suurepärases esituses. Ja nagu kontserdielamusest üksi veel vähe oleks, siis Kõrrekese pilliõpetaja, kes mängis ise orkestris kaasa, võttis ta pärast lava taha ja laps sai oma Ma olen teie raamatut lugenud, herra Piibeleht, kaks korda koguni! südamelt ära öelda.

(Kavalehte ostma hakates selgus, et mulle oli lõuna paiku poes Uganda tuhandešillingiline kaheeurose pähe antud. Ilus münt on! Suure Venna kogus veel polnudki – ja tervelt kakskümmend kolm senti on ta väärt ka.)

Öösel nägin unes, et pidin õpilast klaveril saatma ja selgus, et ma ei oska klaverit mängida. Ma olin nii veendunud, et tegu on algava dementsusega, et ärkasin väga murelikuna üles. Siis hakkas mulle koitma, et ma polegi kunagi osanud klaverit mängida. Missugune kergendus!

Ootan huviga uusi öid, väga huvitav on viimasel ajal.

Aga üldiselt peab nentima, et aeg on jälle kohutava kiirusega möödunud. Kui nii edasi läheb, on varsti kevad käes.