Kasvatustöö raske koorem

Ärkasin täna hommikul enne kaheksat, sest juba pikemat aega oli käinud mingi kummaline sebimine: kassid näugusid, vannituba oli kausutuses, lapsed vestlesid omavahel. Tulin voodist välja ning kaardistasin olukorra. Väikevend vaatas allkorrusel telekat, Suur Vend askeldas kassidega ning Kõrreke oli läinud hommikusele jooksutiirule. Poisid on mul vist pigem lõokesed küll, eriti Väikevend, aga tütar armastab minu senise kogemuse järgi küll pigem hommikusest unest viimast võtta.

Aga mis seal ikka. Tänavukevadine koolivaheaeg ongi kuidagi väga intensiivselt alanud. Eile hommikul sõidutasin oma keskmise lapse gümnaasiumikatsetele. Andsin talle kaasa veepudeli ja šokolaadi. Ta arvas, et viimast polevat vaja, kuid mina kinnitasin, et šokolaad on ju puhas maagia. Ta oli väga närvis. Kolme tunni pärast jätsin kanasupi pliidile podisema ning läksin talle vastu. Testid olid olnud päris rasked. Šokolaad oli ka marjaks ära kulunud, kuna kõht oli tühjaks läinud.

Koju jõudes teatas ta otsustavalt, et kass Kuki tuleb ka välja viia. Väikevend läks erutatult Kuki ja vanema vennaga kaasa. Tehti tiir õues.Vennastel oli Kuki ja tema õueviimise suhtes palju erinevaid seisukohti. Kas jalutada teda kaelarihmaga? Kas lasta ta õue koos Nurriga (kes oma aiast eriti välja ei lähe)? Väikevend kardab, et nad hakkavad üksteist taga ajama, sattuvad kodust kaugele ning ei leia enam tagasiteed.

Varsti olid kõik kassid ja poisid toas ja supp sai valmis. Kõrreke, kes oli oma toas magamas, äratati üles. (Tema jaoks oli valminud porgandi-bataadi-ingveri- suitsujuustupüreesupp.)

Kuidas siis läks? küsis Kõrreke.

Ta ei julgenud eriti sülest maha minnagi, vastas Suur Vend. (Eks võrreldes gümnaasiumikatsetega olegi kassikese esmakordne väljaviimine ikka tõeline Sündmus.)

Aga pealelõunal käisime vaatamas Minu elu tsukiinina, mis oli üks väga, väga hea asi. Nii Kõrreke kui Väikevend olid lummatud, minust rääkimata. (Suur Vend jäi koju arvutimängu mängima.)  Kuid õhtul, kujutage pilti, lubas Suur Vend endale osta teatripileti. Ehk saabki gümnaasiumiküpseks?

Täna hommikul oli Kõrreke jooksmas terve tunni. Naastes oli ta reibas ja näljane.

Suure Venna tänane mure on trepil mängivad kassid: äkki nad kukuvad trepist alla? Närviline keelamine ei andnud tulemusi, ta tõi kassid ükshaaval süles ära ja manitses: minge mängige kuskil mujal!

Pealinna teatrisse ja Mamma lumepallisupp

Nad on sul ju päris suureks kasvanud, nentis Väikevend heatahtlikult, kui me reede õhtul kooli juurest autoga koju sõitsime.

Tõesti, kuna mul jäi üks pilet ootamatult vabaks, sai Väikevend minu seitsmendikega kaasa teatrisse. Nad on kasvanud, ja olid Väikevenna suhtes armulikud – nii võis ka tema minna peale teatrit klassi ägedamate kuttidega Hessi – ja pääseda nii ema ja tema kolleegiga kohvitamisest!

Teatris vaatasime Printsi ja kerjust. Lapsed elasid kõik väga kaasa, ja kui lõpuks ikka õige prints krooni pähe sai, kostus selja tagant kergendatud yes! Minu jaoks on kergendus, et järgmisel reedel ma ei pea pealinna sõitma, nagu kahel viimasel nädalal. Need on küll toredad ja meeleolukad käigud, aga ma tahaks nüüd natuke aega nii, et ei peaks kell kuus ärkama ja  kogu aeg üle lugema rahasid ja lapsi.

Kuigi, etendus, nagu öeldud, oli tore ja hoogne ning JZ  nii kuninga kui ka kurja röövlipealikuna kuulata oli suisa lust. Võib olla võtan millalgi raamatugi ette?

Väikevennal oli üldse hea nädal, saksa keele vihik ei ununenud kordagi maha ja ta arvati kooli korvpallimeeskonda. (Ta poleks saanud olla õnnelikum, kui ta oleks NBA-sse pääsenud.)

Suur Vend õnnestus saata ühe gümnaasiumi lahtiste uste päevadele hoolimata ma-võin-ju-kodulehelt-ka-vaadata– suhtumisest.Nii et vähemalt siht on silme ees.

Aga kõige tähtsam selle nädala jooksul oli Mamma sünnipäevapidu. Menüüs oli karbonaad ja seenekaste, kurgi-tillisalat (kus Mammale iseloomulikult on tilli rohkem kui kurki), magustoiduks lumepallisupp. Ja siis loomulikult martsipanlilledega tort. Kinkisime Mammale kontserdipileti ja tulbid. Väikevend katsus suurema osa sünnipäevast kass Sabat allakorrusele meelitada. Lõpuks see tal ka õnnestus, kui ta kassi lihtsalt sülle võttis, hoolimata Sabakese metsikust rabelemisest. Lõpuks pääses ta vabaks. Kõik olid rõõmsad.

Kodus tuli Suur Vend sõjaga. Õppisime siis koos Suure Vennaga poolteist tundi teist ilmasõda. Ma usun, et mina võiksin tema range õpetaja käest juba täitsa nelja kätte saada.

Aga Mamma, nagu öeldud, saab homme seitsekümmend kuus. Kui ma juukseid käisin lõikamas, ütles mu juuksur, et juuksejuurtel on juba halli, aga veel saab niimoodi kammida, et välja ei paista. Õudne lugu – siis oled vist tõesti vana, kui su laps halliks läheb?! (Minu omad on õnneks veel üsna kartulikoorevärvi, Väikevend küll pisut heledam.)

Mamma teeb muide suurepärast lumepallisuppi!

 

 

Viimane neljakümne teisest

Võiks ju arvata, et vanemaks saades hakkab maakera kuidagi aeglasemalt pöörlema. Aga tühjagi! Ja külgetõmbejõud on samuti endises töökorras, s.t et kõik, mis võib maha kukkuda ja katki minna, seda ka teeb. (Kuigi – mõni asi tuleb ka juurde – nii meisterdas tööõpetuse traaditööst vaimustuses Väikevend mulle uue vispli )

Möödunud nädalavahetusel, kui tõin Väikevenda parasjagu trennikaaslase sünnipäevalt koju, juhtis üks lapsevanem tähelepanu mu esimesele parempoolsele rehvile. Sest seal oli auk. Rehv sai lähedalasuvas tanklas küll õhku täis, kuid kodus selgus, et nädalavahetusel inimesed siiski puhkavad, mitte ei remondi autosid.

Enne, kui ma uued rehvid alla sain, vajas remonti ka Väikevend. Kes esmaspäevases trennis kukkus peaga vastu põrandat. Kui ta koju tuli, pikali heitis ning vastuseks minu ettepanekule matemaatikaülesanded ära teha vaikselt ütles, et ei jaksa enam käsi-jalgu liigutada, sain aru,  et laps tuleb arstile ette näidata. Helistasin ka kaaslapsevanemale.Tema  kommentaar: ma ei saa aru, kuidas nad sul nii sageli traumasid saavad. Minuga küll nii ei olnud.

Lastehaigla valvearst oli noorepoolne mees, kes võitis hoobilt Väikevenna südame. Piisas sellest, et nad võrdlesid oma kasside poolt kraabitud käsi. Üldiselt funktsioneeris Väikevend siiski võrdlemisi kenasti, kuigi küsimusele, et kas varem on ka nii olnud, et enam ei jaksa justkui midagi, vastas mu poeg tõsiselt, et kui trenn on kestnud poolteist tundi, siis enam sama kiiresti joosta ei jõua.

Igal juhul pikutasime mõlemad järgmise päeva kodus. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimane kord hoolduslehe võtsin. Väikevend magas palju ja vaatas Tjorveni filmi. Matemaatikaülesanded said samuti päeva jooksul tehtud. Lugesin Mankelli Viiendat naist. Kummaline küll, nii kümmekond aastat tagasi ei kõnetanud Mankell mind üldse, nüüd mõjus ta ootamatult paeluvalt. Just need kohad, kus ta räägib vananemisest, muutuvast maailmast, tööst, mis sööb su koos naha ja karvadega.

Ja ülejärgmisel päeval läksime juba uuesti kooli ka. Kaua sa ikka jõuad pikutada!

Suur Vend sõitis täna klassiga Stockholmi, nii et nädalavahetuse peab jalgpall ilma temata toime tulema.

Niimoodi vist keskealised elavadki? Töö, autole uued rehvid, lapsega arsti juurde, poistega õppida,  lapsele reisikindlustus ära teha ja arenguvestlus kokku leppida, võistlusete raha treenerile üle kanda. Hommikuti kohv ja õhtuti piparmünditee.  Heal päeval jõuab veel trenni ja pisut lugeda, saada kingiks vispel, silitada kasse, kuulata tütre avaldusi (viimasel ajal võrdlemisi päevapoliitilisi) ja ühel eriti toredal pealõunal ostsin endale uue, täpilise termostassi.

Homsest siis neljakümne kolmas.

Mutt roosas hommikumantlis

Sel nädalal kutsus sõbranna kaasa  Lantimiskunstnikke vaatama – tal oli õnnestunud Paide etendusele piletid hankida. See oli üks tore teatriskäik, Paides käisin ma ilmselt viimati lapsepõlves, kui Papa-Mamma teinekord (mis asjaoludel, peaks üle küsima) tegid poodlustreti marssruudil Paide-Türi. Vaatasin  seda lantimisteooriat ja -praktikat suure rõõmuga, kuigi mõistsin, et ainus tegelane, kellega end samastada suudan, on ühe nohiku roosas hommikumantlis ema. (Fantastiline roll Linnateatri noorelt näitlejannalt!)

Mul on samuti roosa hommikumantel, lapsed viimaseks sünnipäevaks kinkisid. (Kusjuures, lapsena jättis roosa värv mu ükskõikseks, teismeeas ma suisa jälestasin seda, aga praegu tundub täiesti toredana. Mida vanem eit… teadagi…)

Ja selle nädala alguses tabasin ühel hommikul peegli ees juukseid kammides oma juuksejuurtelt halli. Imelikul kombel ei leidnud ma hiljem enda juustest seda halli kohta üles. Äkki oli mul lihtsalt tuhk peas?

Ja sealsamas sain ma siis fb-s kirja klassivennalt, kes küsis, kas ma olin ühel päeval spordiklubi basseinis ujunud. Et tema oli mulle tähendusrikkalt naeratada üritanud, aga ma ei teinud väljagi. No teate, ma pole enam selles eas, et meeste naeratusi uurida. Oli küll mingi keskealine, pisut kiilanev härra, aga ma tõesti lähemalt ei uurinud. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tegin ülejärgmisel päeval peatuse teel töölt koju ühes kenas väikeses kohvikus ja võtsin tassi kohvi. Kõrvallauda istus üks prillidega minuvanune  – või pisut noorem –  proua, kes mind tervitas ja sõnas: Ja sina, Iibis, et muutu küll nende aastatega üldse! (Kes iganes see inimene ka oli, on ilmselt ise nende aastatega siiski muutunud. Ma oleks küsima läinud, kui ta poleks oma kaaslasega olnud nõnda vestlusse süvenenud. Hiljem ma siiski vist enam-vähem mõtlesin välja, kellega on tegu, analüüsides häbitult vestluskatkeid, mida ma kõrvalt lauast tahtmatult kuulsin.)

Tegelikult on see vale, muutun küll. Kui Suur Vend oli väike ja tal olid võistlused, olin ma kui Ustav Ülo alati kohal, pakk konrolltöid süles ja papptopsiga kohvi näpuvahel ja veetsin tolmu ja higi järele lõhnavates spordisaalides ühe nädalavahetuse teise järel. Plaksutasin, ergutasin, otsisin vajadusel külma peale panna ja tõin juua juurde. Täna viisin aga Väikevenna võistlustele, läksin ise ujumistiirule ja vesizumbasse, jõudsin parasjagu vaatama kolmest mängust keskmist ning seejärel läksin koju süüa tegema. Isegi koju palusin tal tulla peaaegu-naabripoisi isaga.

Kui issi oleks, siis tema oleks küll kõiki mänge vaatama tulnud, ütles Väikevend mulle etteheitvalt. (Lihtne on olla ideaalne lapsevanem maa ja mere taga.)

Tulin koju, tegin spagetivormi – kuna sel nädalavahetusel on Kõrreke puhkpillilaagris, võisin piirduda ühe toiduga, mis kena – ja vaatasin Midsomeri mõrvu. Ka mutil roosas hommikumantlis on omad – kuigi mitte just kuigi  rafineeritud – rõõmud.

Glamuurist ja arvepidamisest

Huvitav, mida teevad inimesed tavaliselt öösel vastu pühapäeva?

Mina näiteks ootan last. Ei, mitte midagi romantilist – ega isegi mitte midagi günekoloogilist. Lihtsalt, lubasin kella üheks öösel vastu minna.

Kuna, teate, meie Nataša esimesele ballile järgnes peatselt teine – sest miks mitte minna, kui mulle toodi kutse ja kleit on olemas? 

Kõrrekese elustiil on viimasel ajal tõesti  glamuurne – küll bridžiõhtu väikelinnas, küll kontserdid, peod ja ballid. Aga tõepoolest, miks mitte, kui sa saad järgmisel nädalal seitseteist ja must kleit ja punane huulepulk on olemas.

Poisid elavad oma argiste rõõmude, jalgpalli, kasside ja teatud määral isegi koolitööde rütmis. Väikevend saab peatselt oma elu esimese hinnetega tunnistuse. Mina olen neile möödunud nädalal mõlemale kaasa elanud – Suure Vennaga ajaloo kontrolltööks õppinud  ja Väikevennaga saksa keele sõnu.

Ise  üritan üle pika aja eelarve järgi elada. Mis vähemalt hetkel on teinud elu mõnevõrra lihtsamaks – kui jõulukuul tuleb lisaks tavalistele kuludele ja jõuluvanaarvetele ära mahutada ka nt kuluartiklid nagu loomaarst ja Suure Venna klassireis (ilmselt sügisel räägiti, aga mina olin justkui pisut jahmunud, kui lugesin õpetaja kirja, kus seisis: reisiraha /kolmekohaline summa/ tuua esmaspäevaks). Miks see siis elu lihtsamaks teeb? Ma olen  juba ette kindel, et igasugused ostuööd (kuhu ma muidugi eriti ei kibelegi) ja nunnud käsitööd pakkuvad jõululaadad (sinna ma läheksin muidugi küll) jäävad minust külastamata. Ka kosmeetikakataloogid, mida nii üks kui teine kolleeg huviga silmitseb – Kuidas sulle see lõhn tundub? Hõõru, näed, siit, randmele? Ega ei ole liiga magus?  (no muul juhul ma vähemasti vaataksin ja nuusutaksin), jätan samuti heaga lappamata. (Tegelikult pakkus küll Suur Vend, et kui mul raha pole, võib ta praegu reisiraha ise ära maksta – tema  sünnipäev ju alles augustis oli, nii et tal veel raha küll – aga noh, nii hull mu olukord siiski õnneks pole.)

Nii et kui mu elus ka puudub glamuur, on vähemasti selgus majas ja meel rahulik. Viimased päevad enne vaheaega on mõnusad –  hinded on väljas, lapsed rõõmsad ja entusiastlikud – veel on viimased laulu- ja näidendiproovid. Minul on ka osa oma klassi näidendis. Lapsed pakkusid mulle peaosa (roheline keskeakriisis sookoll), millest ma keeldusin. Aga kõrvalosa jaoks (rohelise sookolli roheline laps) harjutan hoolega ning loodan  oma repliiki mitte ära unustada. (Kes ütles, et minu elus puudub glamuur?)

Ilm ja muu meelelahutus

Ilm on terve detsembri vältel kõikunud plussi ja miinuse vahel just parasjagu nii, et klaaside kraapimine on enne autosseistumist hädatarvilik. Täielikult ära sulavad klaasid enam-vähem hetkeks, kui oled sihtkohta jõudnud.

Väikevend oli meil kolm päeva eemal, võistlustel. Kesiste korvpallitulemuste lohutuseks oli olnud muidu väga sündmusterikas. Kohe nii, et kahe päeva jooksul ei olnud poisil mahti ei telefonile ega isegi sõnumitele vastata. Pühapäevasel hommikul äratas mind aga telefon. Umbes kell kaheksa hommikul. Emme, ma ei tea, kus mu käterätik on! Koju jõudes selgus, et lisaks Limpa pildiga rätikule olid kaduma läinud ka ujumispüksid. Kuigi see on siiski köömes kõige juhtunu seas – nimelt oli toas olnud vana kineskooptelekas, mis oli plahvatanud. Esmalt kõlaritest ja siis  ülejäänu takkapihta. Kuna trennikaaslane E oli unustanud oma esmaabi-jääkoti teleka peale. Tal tulnud telekas koguni kinni maksta. 12 eurot.

Tagasi koju jõudis Väikevend ideaalse ajastusega just siis, kui hiina moodi nuudlid valmis said.

Õhtul käisime Sepa-Avandi ständappi vaatamas. Suur Vend soojalt soovitas. Kui ma eelmüügist piletid  ära ostsin, siis panin tähele alles hiljem, et alla kuutteist ei soovitatud. See ainult suurendas Väikevenna huvi. Tegime siis korraliku teatriskäigu, kookide ja kohviga. Kui nad juba kõik tulid. Kuigi Kõrreke kurtis lakkamatult, et tal on palju õppida ja et ei olnud meigi jaoks aega ja üldse. Etendus oli… nojah. Arvestades piletitele kulunud 60+ raha, siis oli minu jaoks justkui pettumus. (Kuigi OS ise rõhutas oma kultuurse teejoomise osa, jäi sellest siiski kuidagi vajaka.)  Samas lastele, eriti poistele, meeldis. Väikend ütles, et tema oli kõigest aru saanud. Suure Venna kõrget hinnangut oma lemmiknäitlejaile näitas seegi, et tal jäi nägemata Eesti esijalgpalluri mäng tuntud Inglise klubi eest.

Õhtul helistas härra ja ütles, et ärgu ma kurtku. Selle raha eest saaks seal välismaal, kus tema on, ehk ühe pileti. Nii et polnud nokunaljade eest nii palju midagi. Ja koogid olid ka magusad täie raha eest.

Ning õhtul, kui ma nüüd tööasjad kotti panen, siis saan veel vabalt lugeda pisut Saja, aastast, kes aknast alla hüppas. Tasuta pealegi, raamatukogust eile laenutasin. Saja-aastase naljad on küll minu teetass.

Laat ja tennised

Osadest jõulunuhtlustest – nagu päkapikud – olen ma juba enam-vähem pääsenud. Ükskord tulid, tõid priskemat sorti advendikalendrid ning jätsid kirjad juurde – vahepeal on niipalju uusi lapsi sündinud, et näed, sel aastal rohkem ei jõua. Arvake, kas Väikevennal on veel mõni šokolaad alles? (Ma ütlesin, et kalender oli selline priskemat sorti.) Nii et Väikevennal pole enam isegi kalendrimuret.

Aga siis on veel jõululaat. Väikevend pani end sinna kirja kui pizzamüüja. Ta oli selle nimel nõus isegi matemaatikaülesanded ainult sümboolse vingumise saatel ära tegema. Ja nojah, kui ma nüüd meenutama hakkan, olen ka Suurele Vennale kooli jõululaadaks seda küpsetanud.

Tegin siis juba kaks plaaditäit – ühe koju ja teise kooli. Kodusest kogusest jäi kaks tükki üle, panin siis hommikul juba need ka kandikule.

Ütlesin Väikevennale, et müügu näiteks viiekümne sendiga, peaasi, et üle ei jääks. Alguses Väikevend nii tegigi, siis, äri edenedes, tõstis hinna eurole tükist ja piiras ühele inimesele müüdavate tükkide arvu kolmele. Igatahes, pizzaäri läks erakordselt hästi ja vähe sellest, pärast laadakulutusi (maiustused ja kaks volditud tamagotchit, hädavajalikud ostud, nagu isegi mõistate) jäi isegi kuus eurot üle. Ennekuulmatu!

Suur Vend jäi aga haigeks. Mis on absoluutselt loogiline, kuna ta keeldub tenniseid saabaste vastu vahetamast. Eile oli väljas miinus kaheksa.  Ja Suurt Venda tabas vastupandamatu tung minna juuksurisse. Ta võttis küll minu käest bussikaardi, ent käis mõlemad otsad jala. Kui ta tuppa tuli, läks tema ümbruses märgatvalt külmemaks. Seose tänase palavikuga on loomulikult meelevaldne. Vähemalt kasside päev oli korda läinud – kui ma õhtupoole koju jõudsin, lebasid nad mõlemad Suure Venna külje all voodis ning nagu ma aru sain, oli nii veedetud suurem osa tänasest päevast. Nurr olevat tükk aega veel Kukit lakkunud – ega selle kluti oskusi enese kasimisel saa ilmselt usaldada. Ma kahtlustan, et nurru lõid vist kõik kolm.

Tegin õhtuks poistele makarone hakklihaga ja Kõrrekesele bulgurit oliivide ja kapparitega. Suure kannutäie piparmünditeed keetsin ka. See on vist mingi emaslooma ürgne instinkt – kui näed kõiki oma lapsi söömas, tunned sügavat rahulolu.

Järgmisel aastal teeme jälle pizza.