Ilusad ja huvitavad asjad sel nädalal

Ootamatult tabas mind neljapäeva – tegelikult muidugi reede, nagu Epp ütles –  hommikul naistepäev. Ma olin selle unustanud, kuid kui ma hommikul munavõileiba tegin, saabusid kohalikud härrased kolme roosiga. Suur Vend selgitas, näol tähtis ilme: Nüüd ei tohi ma küll selliseid tähtpäevi unustada.  (Nojah, kuu aega pruudiga – äkki keegi veel ei tea? –  on senini hästi mõjunud, kui mitte arvestada tema pangaarvet.) Hiljem tööl sain veel häid soove ja lilli ning päeva saldoks jäi lisaks kolmele roosile ka üheksa tulpi, pisut šokolaadi, mõningad kallistused ja üks pulgakomm. (Viimase ulatas mulle pidulikult üks viiendas klassis õppiv härrasmees.)

Iseeendale lubasin naiste-(või palga?)päeva puhul uue mopi – vana oli eelmisel nädalal minu raske koorma all murdunud. Võtsin selle ka kohe kasutusse.

Tütre ja ta peika jaoks tähendab nädal kolimist, leidsid ja endale tillukese korteri, kuhu nad eilse seisuga on suurema osa oma asju kohale viinud. Eile aitas neid peika isa, täna lähen mina ja aitan ära kolida basiilikupotid ja peika kaabud. Eilsel õhtul nägin nende pesakese puhtjususlikult ära ka. Juhus seisnes selles, et mulle helistas Mamma, kellel olid käinud külalised. Mamma kurtis, et tal oli üks kook täitsa üle jäänud. (Kana oli ka üle jäänud, aga sellest ma loobusin.) Lubasin koogi ära tuua, kuid siis mõtlesin, et ehk kuluks see kook just kolimisest kurnatud lastele. Lapsed palusid, et ma ostaks ka juust ja tikke ja nii ma siis läksingi. Pisike korter oli täis kaste raamatutega ja osadeks lahti võetud mööblit. Lapsed olid rõõmsad, olid juba seadnud töökorda vinüülimängija (Arvo Pärdi plaat oli parasjagu peal). Jõime sealsamas kastide vahel teed. Tundus, et kodumängimine pakub neile suurt lõbu.

Väikevend seevastu naudib tõelist hiirte pidu – kuna vend on hõivatud küll UPT, küll pruudiga (no ja trennis käib ka endiselt!), siis on tema saanud enamasti vaba voli mängida Suure Venna mängukonsoolis.

Kassid ajavad karva ning võtavad juba mõõduka kestvusega õhuvanne. Kevad pole enam kaugel!

Üks kaheteistkümnendik

Niisiis, jaanuar tundub tänasega läbi saavat. Kuidagi väga kiiresti, kas pole.

On olnud külm, lumine ja tegus. Ning kuklas pidevalt tunne, et midagi olulist on ununenud. (Ja mõnikord ongi.)

Olen käinud kahel korral pealinnas, mõlemad käigud on olnud töised. Mägi sai Kumus nähtud, sümbolismilt läbi joostud. Viimasest on kahju, et polnud aega vaadata. Ning teisel korral oli Kojamees. (See Riigikogu oma.) Kes oma piiritu entusiasmiga ja usuga sellesse, mida ta teeb, polnud üldsegi halb variant tutvumaks seadusandliku võimuinstitutsiooniga.

Jaanuarisse jääb veel võrdlemisi õudne teatrikülastus (mis aga tugevdas usku armastusse.) Nimelt oli Kõrreke lubanud tulla minuga teatrisse komöödiaetendust. Kõrreke jäi kahjuks haigeks. Ja komöödia ise oli väga mõttetult kulutatud aeg ja raha. Aga – saage aru, Kõrrekese peika tuli minuga kaasa (et pilet raisku ei läheks). Armastuse vägi on ikka suur!

Siis sain ma veel aasta vanemaks. Mis juhtus tänavu küll täiesti argipäeval, aga sellest hoolimata oli päris tore. Esiteks, see, et minu poisid said täiesti ise hakkama mitte ainult hommikuse lauluga,*vaid laud oli kaetud piduliku linaga** ning vaasis olid kollased roosid.*** Töö juures läks pidu edasi, ja mu klass tegi mulle oma tunni ajal ka tõelise üllatuspeo. Õhtul tütre, ta peika ja sõbrannaga šampanjat rüübates tundsin end päevast täiesti kurnatuna. Kõigi tähistamiste juurde kuulusid ka koogid või kringlid (päeva jooksul kokku neli), nii et minu suurepärane plaan uuest eluaastast äärmiselt tervislikult toituda läks suurejooneliselt vett vedama alates esimestest tundidest.

Oleme käinud erinevate koosseisudega vaatamas Pääsukest, Lottet ja veel ühte koera. Väikevend ja mina vaatasime kõiki filme. Neist kaks esimest moodustasid oma setude teemaga kena terviku.

Muidu… ma ei teagi. Lugenud olen Püramiide, Öövahtkonda ja siis ühte perverssevõitu krimkat, mis ei meeldinud mulle algusest peale, kuid mida ma pooleli ka ei jätnud (kuna tahtsin teada, millega asi lõppeb.)

Ma arvan, et enne, kui jaanuar otsa saab, jõuan veel poiste trenniriided pesumasinasse panna.

*Ma ei tea, mis kell sa hommikul tõusta kavatsed, aga vaata, et sa pool seitse voodis oled, et me saaksime su üles laulda, öeldi mulle rangelt.

**Täpsemalt vaadates oli tegu küll jõululinaga, aga pole ju vaja nii täpselt vaadata!

***Kollased lilled on alati mu lemmikud!

Need päevad, kui lapse sünnipäev on ära olnud, aga jõuludeni on veel aega

Jeesusega on raske konkureerida, nentis mu tütar, kui temalt sünnipäevaplaanide kohta päriti. Igal juhul, hoolimata asjaolust, et laps elab omaette, ei tähendanud, et ta oma ema tehtud koogist ilma peaks jääma! Ka Väikevend tuli enne viimast tänavust koolihommikut õe juurde. Kõrreke keetis koogi kõrvale kohvi ning rääkis emakeele proovikeksamist. Mina ning peigmehe ema, kes samuti jõuluks koju oli saabunud, kuulasime huviga. Pärast resümeeris Väikevend: te olete selles mõttes ühtemoodi, et naerate samade asjade üle.

Koolis jagati tunnistusi, vähemalt põhikoolijütsidel – nagu Väikevend meil ju ka on. Jõulupeod olid juba eelmistel päevadel peetud. Pealelõunal kütsin kodus maja, Väikevend läks jalgpallitrenni, Suur Vend endise klassivenna sünnipäevale ning ka mina vedasin end patuselt piparkoogise nädala lõpetuseks spordiklubisse. Kui ma tagasi jõudsin, oli Väikevennal külas naabripoiss, ning mulle tehti selgeks, et ta lihtsalt peab meile ööseks jääma, sest /…/. Nojah, kui peab, siis peab. R on tegelikult tore ja südamlik laps, nii et mis seal ikka.

Õhtul saabus härra suuskade ja suurte kohvritega ning võttis vähemalt kütmise üle.

Tütar sai pealelõunal tähelepanuväärse sünnipäevakingi kinnituse näol,  et  tema inglise keele eksam, mille ta siin mõned nädalad tagasi sooritas, päädis tsee-kaks tasemega. Ning lisaks avati samal õhtul kohalike maalikunstnike aastanäitus ning ka tema peika maal riputati üles. Oleme uhked!

Järgmisel päeval sõime Pierre’is  sünnipäevapuhust lõunat. Läksin Mammale autoga järele – tal oli olnud just pidulik esmakohtumine tänavuse jõuluhanega. Väikevend jättis piduliku sündmuse puhul telefoni koju ning Suur Vend, kes tundis eelmise õhtu sünnipäevapeost veel kurnatuna, pani selga kraega särgi. Lisaks oli vanaemadel võimalus oma lapselast kiita. Seda tehti südamest, ehkki tõenäoliselt kuulsid nad tsee-kahest alles esimest korda elus.

Mul on nüüd tütar, kes on üheksateist. (Imelik küll – tollest talvest, kui ma tegin professor Piirimäele viimase eksami ning vaatasin telekast Muumitrolle ning ennekõike olin muidugi viimase vindi peal esiklapse ootel – ei tundugi olevat nii väga palju aega möödas.)

Mängud

Oota natuke, mul siin mõrvatakse parasjagu inimest, ütlesin ma hommikul oma lapsele – kuigi veretöö leidis aset Midsomeris, ja seal võiks sellega ju tõesti harjunud olla!

Eks ta nii ole. Igaüks elab justkui oma maailmades ja sellest on kuidagi kole kahju. Ostsin paar päeva tagasi uue lauamängu, ja me polegi veel seda mänginud, sest selleks on vaja vähemalt kolme ja me ei saa  mängijaid kuidagi kokku.

Reede õhtul käisime Väikevennaga Eia jõule vaatamas. No kes ei tahaks sellist kodu nagu Lauritsal ja Mooritsal ja Atsil, kus on ema, isa ja koer, värskeltküpsetatud kuklite lõhn ja õhtuti istutakse koos lauda. Meil ei saa seda viimasel ajal kuidagimoodi – argipäeviti jõuavad kõik koju eri ajal, enamasti on veel siis kellegi trenn ja kõht läheb ka erinevatel aegadel tühjaks. Sedakorda ei saanudki kordagi kõik koos süüa isegi nädalavahetusel. Reedel oli Väikevend peenel piljardimänguga sünnipäeval, siis pühapäeval oli Suur Vend aastalõputurniiril ja Väikevend trenni jõulupeol, ja lõpuks, kui pühapäevaõhtul olid pannkoogid valmis, helistas Suurele Vennale härra. Tema telefonikõned on väga pikad, ning meil Väikevennaga olid koogid selleks ajaks söödud, kui Suur Vend veel oma isaga vestles – s.t iga paari minuti järel telefoni jah…ei…mhmh ütles. (Ehkki, kui nüüd hakata mõtlema, on minu kõned Mammaga vist üsna samasugused.)

Aga Eia film oli tõesti imelius! (Ja ma loodan, et kusagil on päriselt ka selline maailm ja sellised inimesed olemas, kes igal õhtul üheskoos lauda istuvad.)

Muidu on olnud parasjagu pingeline. Kõige pikemal tööpäeval oli  pärast tunne, et ma hommikul läksin oma klassi ja õhtul tulin sealt välja, aga kas vahepeal ka midagi on olnud, ei mäleta. Kontrollisin järgmisel päeval kolleegilt – olin ikka käinud õigel ajal korda pidamas. Ise seda küll meenutada ei suutnud. Kui sellest kodus rääkisin, noogutas Suur Vend mõistvalt – neil oli ka üks õpetaja tunniga peale hakanud, siis vestelnud korraks ühe klassiõega, ning uuesti tunniga otsast peale alustanud. Ma üldse ei imesta – mul endal tuleb välja panna kolmsada seitsekümmend kaheksa poolaastahinnet.

Ühel argiõhtul käisime Mammaga vaatamas Pähklipurejat – kinos kanti otse üle Londoni kuninglikke baleriine. Muusika oli ootuspäraselt imekaunis, lavastus muinasjutuline ning Mamma luges huviga ka vaheajal ekraanile projitseeritavaid säutse. (Mina vastasin e-päevikus kirjadele.)

Aga positiivse poole pealt võib välja tuua, et õpetasin oma noorima viit lehte ja potkitnoid mängima. Õigupoolest peaks hankima koju korralikud mängukaardid. Üks pakk oli, aga see sai vist Kõrrekese kätte. Siis leidsin ühe vana paki pasjansiladumise kaarte härra poolt valmistatud mustas nahkvutlaris. (Mäletate aega, kus pasjanssi ei laotud veel arvuti taga?) Viie lehe mängimiseks olid need täiesti sobivad. Imelik oli ainult see, et Väikevend, kes silmapaistva kompetentsiga kõiki oma arvutimänge mängib, kaardimängustrateegiale alguses hästi pihta ei saanud. Aga homme kordame, ja plaanis on ka valetamisega viis lehte. Kui ma väike olin, olid kaardimängud pea ainsad, mida Mamma-Papa minuga mängida viitsisid. (Mamma mängis ka kabet, milles ta – mõnevõrra ootamatult – oli päris kibe käsi.)

Tore, kui on kellega mängida.

 

Kui kogu aeg on kiire

Täna spordiklubi garderoobis avastasin, et mu seelik on lõhiku juurest pisut rebenenud. Hea, must sobiva pikkusega seelik. No kust sellist võtta? Pealegi, tundus mulle tol hetkel seal kappide vahel, alles ostetud.

Tegelikult on hästi kiire kogu aeg. Töö, ja siis veel need kaunid kunstid. Vähem kui nädala jooksul olen käinud kahel korral kinos ning kahel teatris.

Kino ei tähenda muidugi mitte diipi käimasolevat festivali, vaid kõige tavalisemaid meinstriimfilme. Vaatasime Väikevennaga ära Queeni filmi. Vaevalt olid algustiitrid ära olnud, kui Väikevend mulle ütles: ema, see on mu lemmikfilm! Polnud viga ning meil mõlemal oli tegu, et mitte kaasa laulda. Järgmisel päeval tõi Väikevend autosse Queeni plaadid ning usutavasti on just nende kuulamine aidanud pisut leevendada mu viimasel ajal keerulisi suhteid öise unega. Ning sama soojaga ostsimeära piletid ka dokumentaalvariandile.

Järgmisel päeval olid siis Grindelwaldi kord. Ka Kõrreke tuli ühes. Ehkki päev ise oli tore, sisaldades ka hiina toidu söömist ning meeleolukaid vestlusi, ei kõnetanud film mind kuigvõrd. Pauku ja tossu ja muid eriefekte oli küll täie raha eest, aga lugu oli hüplik ning sisaldas ka sellist kurioosumit nagu närviline Mcgonagall. Näitlejad olid muidugi head, Newt sama sümpaatne kui esimeses osas, aga ikkagi jäi minu jaoks midagi puudu. (Sisu oli justkui napilt.)

Teatris nägime Kõrrekese ja ta peikaga ära Keisri hullu. Minus tekitas see pisut ebakndlust, ka piletite ostuga viivitasin viimase hetkeni, sest nagu ikka oma suurte lemmikute tõlgendustega – äkki ei meeldi üldse ja siis oleks hirmus. Ei olnud hirmus. Dramatiseering oli päris korralik ning tuletas hästi meelde, kui hea raamatuga ikka tegu oli.

Ühe korra käisin veel töökohustuste raames teatris Biedremanni vaatamas. Ei teagi, et kas asi oli argiõhtus, töökohustustes (ehkki mul on tublid ja viisakad lapsed, pole neid vaja üle lugeda ega manitseda), aga sain küll mõistusega aru, et on head näitlejad ning huvitav näidend, oli elamus selline käib-kah!

Aastalõpp läheneb ning päevad on kohustusi täis. Tegin endale reegli, et rohkem kui kaks pakki töid korraga koju ei võta. Mõtlen rohkem suvele kui jõuludele.

Aeg läheb. Seelik tuleb ilmselt minema visata. Kui mõtlema hakata, oli see mul kindlalt olemas juba suvel 2012. Sellise tempo juures pole vist tõesti vahet, kas jõulud või jaanipäev. (Aga ikkagi… teate, kui raske on leida poest normaalseid, täiskasvanud inimesele sobivaid riideid?)

Ja Krossi romaan tuleks ikka  veelkord ette võtta.

 

Sügisjoonikute aeg

Esimesed sügisjoonikud on valmis.

Kui meil siin sügis on, on palju asju kohe teisiti.

Väikevend on aasta vanem. Nii et nüüd on siis – vähemalt kohalikus keeleruumis – kolm teismelist – kaksteist, seitseteist ja kaheksateist.

Kaksteist tähistas laupäeval väiksemalt oma sünnipäeva: kolme sõbra ja kolme sõbrannaga oli plaanis kinoseanss. Film oli eakohane, popkorni kulus palju ning asjaosalised olid rõõmsad. Kingiks toodi traditsiooniliselt raha ja šokolaadi. (Noh, ses mõttes õige kah, et neid kahte asja ei saa kunagi liiga palju.) Lapsevanemate – kes mõlemad olid samuti kohusetundlikult olemas – heaks meeleks sai üritus valutult läbitud. Pärast käisime kogu famiiliaga hiina toitu (sünnipäevalapse valik, muidugimõista) söömas. Vanaemad kinkisid raha ja šokolaadi, õde kassikujulise rahakassa. Mammal oli eraldi šokolaad ka Kõrrekese peikale. Nädalavahetusel luges kaksteist läbi ka kohustusliku kirjanduse Kalevipoja näol, mis talle üllatuslikult meeldis. Eriti siili koht.

Seitseteist osales jalgpallimatšis (2:1), niitis vabatahtlikult muru (ta teeb seda juba hea mitu aastat vabatahtlikult) ning luges Tõdejaõigust. Oma sünnipäevast (umbes kuu tagasi) arvates on ta veel kasvanud. Ning leidis eelmise aasta kooliasju sirvides ka pisut eelmise aasta sünnipäevaraha.

Kaheksateist loeb Põrgupõhjat – tundub olevat selline tüvitekstide aeg. Tema kodust ärakolimise järgselt koguneb väga visalt punast värvi musta pesu, avastasin. Lisaks palus ta, et ma enam talle süüa ei ostaks, nad ei jõua nii palju ära süüa. Ma ikka olen neile viinud šokolaadi, tatart  ja juustu. (See on vist mingi põlvkondade teatevahetus, sest varem tõi vanaema meile kotiga süüa, nüüd tema enam pole toonud. Muide, meie ka ei jõudnud tema toodud asju ära süüa. Aga nüüd tabab mind keset toidupoodi sageli mõte: äkki on mu laps näljas?)

Mina jõudsin nädalavahetusel sõbrannadega veiniõhtule, kukeseenemetsa, lapse sünnipäeva tähistama, trenni, mõned väikesed tööasjad olid ka teha. No ja pühapäevaseks lõunaks keetsin kartuleid ja tegin kukeseenekastet. Härra grillis liha ja halloumit. Kõrreke ja ta peika tulid vähemalt sööma. (Said ikka kõhu täis, ma loodan.) Lugemises olen jõudnud Huvitava ajani.

Pesu nööril ei kuivanud ära, vaid sai vihma käes uuesti märjaks.

Martsipaniõunte järel tunned, et sügisjoonikutes on iseloomu.

Kultuuriürituste piletid kogunevad justkui iseenesest.