Üks täiesti tavaline hommik

Hommikune eneseületus pole viimasel ajal tähendanud mitte lihtsalt teki alt välja tulemist, vaid ka Väikevennaäratust. Paned tule põlema. (Meil on natuke üle poole tunni aega!) Ei midagi.

Räägid. Absoluutselt sõbralikult. Ikka ei midagi. Tuled ja selgitad. Et vaja on voodist välja tulla ja riidesse panna. Et poole tunni pärast tuleb juba kodust välja sõita. Et kahekümne viie minuti pärast tuleb välja sõita.

Tõstad lapse voodist välja. Laps volksab sülest põrandale ja on hetke pärast uuesti voodis. Soostub viimaks variandiga, et ema paneb ta riidesse.

Kusjuures, siinkohal võimalust, et ema provokatsioonidele ei allu, pole olemas. Sest ma pean ju kaheksaks tööl olema ja ma ei saa käituda nii eeskujulikult nagu Lärmisepa Lota ema, eks ole. Kellel oli tubli koduperenaisena aega lasta lapsel jonnida.

Niisiis, ema paneb riidesse. Muumidega pikakäiseline särk ei sobi (liiga lapsik). Dinosaurused sobivad. Veerand tundi väljasõiduni.

Köögis hakkab kõik otsast peale.

Kas sa tahad, ma teen sulle ka juustuleiba?

Ei. Väikevend leiab külmkapist jänksi joogi.

Ma ei taha mitte midagi!

Keedan kohvi, teen endale võileiva valmis.

Ma tahan ka võileiba! Ja müslit!

Väikevend, me peame kümne minuti pärast välja sõitma. Sa ei jõua mõlemat süüa.

Panen saia rösterisse ja otsin külmkapist uuesti või ja juustu välja. Teen lapsele röstsaia  valmis.

Kui ma ise lõpuks oma hommikusöögi juurde naasen, kuulen, kuidas Väikevend läheb kööki ja hakkab kaussi müslit raputama. Kuulen paraku ka seda, kuidas osa krõbuskeid põrandale pudiseb.

Keegi on paki halvasti lahti teinud!

Viis minutit. Väikevend pole veel sööma hakanud, vaid pühib põrandat…

Lõpuks saab Väikevend söödud. Oleksime pidanud välja minema viis minutit tagasi.

Emme, mul on vaja pissile minna!

Õnneks võtab Suur Vend autovõtme ja paneb seni auto sooja ja lükkab lume maha.

Kodust sõidame välja ajal, kui ma peaks juba olema teel lasteaiast tööle.

Väikevend, me vist täna ei saa aknalt lehvitada, mul pole aega sind oodata.

Aga ma teen hästi kiiresti!

Selgub, et kui Väikevend tahab, võib ta teha tõepoolest kiiresti.

Tööl teele, kombineerides vedamisi  – näedsa, jõudsingi rohelisega läbi – mittevedamistega – mida, tahaks teada, teeb see Subaru kolmekümnese kiirusega tipptunnil ja peatänaval keskmises sõidureas?! – jõuan tööle.

Jälle napikas.

Külmade päevade aegu

jaan13 002Laupäeva hommikul ärgates ja aknast välja vaadates oli näha, et on külm.  Naabermajade korstnatest tuli suitsu.  Päike tõusis raudtee tagant (nagu ikka).  Lapsed magasid,  tegin ise ka tule katlasse.

Hea rahulik hommik. Keetsin õiget kaerahelbeputru, seda, millega läheb kakskümmend (ja mitte kaks) minutit. Maitses nagu lapsepõlves. (Ka siis keetsin ma pudru muuseas ise valmis, sest Mamma ei ärganud kunagi nii vara üles, et oleks saanud hommikuks putru süüa.)

Päikeseloojangu aegu olime juba külas. Tee peal kuulasime vene muinasjutte Aarne Üksküla esituses. Auto salongis oli tükk aega tavatult jahe ja kõik noogutasid mõistvalt, kui Jemelja ei tahtnud oma ahjult alla kobida. Külas oli tore. Ehk peaks ka endale jäätisemasina muretsema? Tagasiteel kuulasime veel vene muinasjutte.

Pühapäevasel hommikul oli küll mõni kraad soojem eelmisest päevast, kuid Suure Venna plaan sõbra perega suusamäele minna lükkus siiski mõnele järgmisele korrale. Alustasin ka seda päeva kütmisest.

Lapsed vaatasid Kariibi mere piraate,  mina parandasin töid. Pealelõunal käis Väikevend naabripoisi juures mängimas.

Oli mitmeid sisukaid vestlusi. Vaidluse Kõrrekese ja Suure Venna vahel – teemaks, kas Lääne-Rooma langemine on mõjustanud kuidagi ka nende isiklikku olemist  – lõppes, kui ma otsisin riiulist välja Fichte ja lugesin lastele tema liivatera näitest.

Väikevenna kodused ülesanded jäid paraku kuni õhtuni unarusse. Banaanikeeks oli juba peaaegu valmis, kui Suur Vend lasi oma pedagoogilisel talendil õilmitseda:

Kui sul on kaks eurot ja sa ostad endale kaheeurose minifiguuri, siis kui palju raha sulle järele jääb?

Nii oli palju lihtsam arvutada, kui palju on kaks miinus kaks ja kilpkonna kilbimustrit värvida.

Banaanikeeksile raputasime ohtralt tuhkushkrut ja keetsime kõrvale teed Kenyan sunrise. 

Aga meil on ka juba täiesti soe, ainult miinus kaheksa. Õhtul peale trenni panin veel pisut puid alla.

Äkki ikkagi oli vahepeal maailmalõpp?

Mina ei saa aru. Istuda enam-vähem terve nädalavahetus kodus ja kulutada tohutult raha – kusjuures ma ei ostnud internetist ekskavaatorit ega midagi…  Lihtsalt lapse võistluste eest ja broileriparanadajale ja nii õnnestus ära maksta  üle tuhande vana raha (kuigi kuus-seitsekümmend praeguses muidugi  polekski nagu midagi.) Ja see polnud sugugi ainus peapeale pööratud asi siin majas.

Kui ma ütlen, et üks laps oli võistlustel ja teine luges enam-vähem terve laupäeva-pühapäeva raamatut, siis jah, see kõlab ainult näiliselt väga igapäevaselt.

Nimelt käis võistlustel tütar Kõrreke – vehklemisvõistlused Haapsalus – ning raamatut luges Suur Vend. Ja vähe sellest – Kääbiku läbi saanud – ja see polnud isegi mitte kohustuslik kirjandus – alustas ta kohe Sõrmuse vennaskonda… Väikevend oli temaga täitsa hädas. Vend muudkui luges.

Rohkem polnudki midagi. Sest koristamine, söögitegu, soojuspumba puhastamine, triikimine, kütmine ja Väikevennaga eelkooli koduste ülesannete tegemine on ju mitte midagi. Ainult see oli veel teistmoodi võrreldes tavalisega, et minul käis rohkem külalisi kui lastel.

 

Hei, jälle maailm päästetud!

Esimene koolinädal on täistuuridel käimas. Kolm päeva, ja mitte ühelgi neist pole ma enne poolt kaheksat koju jõudnud.

 

Hommikusest ärkamisest ma parem ei räägi. Eile, peale veerandtunnist intensiivset äratustegevust oli ainsaks tagajärjeks, et Väikevend tõusis padjalt käsipõsakile ja magas selles asendis edasi.

Töö juures koosolekut oodates näitas kolleeg raamatut sellest, kuidas inimene peaks oma keha sõnumeid märkama.

Mis sinu keha sulle täna öelnud on, küsis ta minult. On sul mõni murettekitav moment?

Jah, mulle teeb muret see, et kui äratuskell heliseb, siis ma kohe üldse ei taha tuld põlema panna ja teki alt välja tulla!

Aga ei maksa siis kõiki sõnumeid tõsiselt võtta.

(Pealegi, tegelikult mulle enamasti meeldib mu töö täitsa hästi.)

Igapäevane lasteaia-, eelkooli- ja trennilogistika  on ootuspärane. Samuti ka lapsega perearsti juurde minek. (Noh, kas just ootus-, aga vähemalt plaanipärane. Nagu ka järgnev käik apteeki. Ja kuna ühest rohupoest pole kõiki ravumeid saada, siis veel ka teise apteeki.)  Aga igal õhtul on ka mõni üllatus varuks. Mahaunustatud asjad. Purunenud prillid. Või ujumistrikoo, mille ma olin lapsele enne ujumistundide algust aegsasti ostnud, aga mis tuli siiski poes ümber vahetada.

Kui ma Kõrrekese ja tema uue ujumistrikooga (mis lõpuks osutus ikka kallimaks, kui  arvestanud olin) kodu poole sõitsin, sain aru, et olin päeva jooksul auto plaadimängijas olevat 73 minuti pikkust plaati kahe tiiru jagu kuulanud.

Õhtul kodus avastasin, et ikka ununes poisile hambaarstiaeg kinni panna ja mall tuua. (Nad muudkui kaotavad neid koolis ja tagasi ei taha, mul on töö juures sahtel malle täis!) Kui Väikevend on magama pandud, tahtis Kõrreke tööõpetuse jaoks tükki tapeeti ja Suur Vend abi ajaloo koduses töös.  Koduse töö kirjutamise käigus sai tühjaks tindipliiats ja kodune tagavara, nagu selgus, on ammendunud.

(Mine võta mu käekotist pinal, seal peaks olema!)

Tütar tuli mu toa uksele, ütles igaks juhuks hästi kiiresti:

emme, ma ei taha sinult mitte midagi, enne kui hakkas minuga kass Nurrist rääkima.

Tänaseks on maailm päästetud. Homme alustan otsast peale.

Aasta on alanud, koolivaheaeg lõppenud

Algus – Bilbo Baggins ja Pähklipureja.

Koolivaheaeg algas Kõrrekese sünnipäevaga. Seda otsustas jänes tähistada, kutsudes kokku kõik oma sõbrad ja sugulased ja viia nad Kääbiku ühiskülastusele. Psühhoterapeudi arvet pole veel ükski lapsevanem saatnud – see-eest hakkas Suur Vend raamatut lugema ning jänese ema juurdleb endiselt, kas tegu on kõige vägivaldsema filmiga, mida ta oma elus näinud on.

Järgnevatest suurpuhastuse-päevadest ei mäleta vist ükski pereliige õigupoolest midagi. Kodused on juba harjunud must eemale hoidma, kui ma koristan. See-eest peale suurpuhastust õnnestus viia kogu pesakond ka sel hooajal Pähklipurejat  vaatama.

(Kas poisid tulid vabatahtlikult? tundis härra viisakalt huvi.

Mitte päris, pidin möönma. Ma pidin neid ikka ähvardama… )

Et tantsulavastust pisut elavdada, olin eelmisel õhtul autost träni kokku korjates unustanud laelambi põlema ning viisteist minutit enne etenduse algust selgus, et aku on tühi. Takso tuli õnneks kiiresti. Tegelikult meeldis etendus kõigile, ma arvan, et me polegi seda rohkem kui kolm-neli korda vaadanud. No maksimaalselt viis.

Härra saabus linna just parasjagu, et meid balletietenduselt koju viia, minu auto aku täis laadida ning öösel koos esikpojaga mere taha lennata.

Aastavahetus – Skyfall,  ängribööds ja Tuneesia

Ei, õnneks mitte härrastel. Nemad jõudsid kenasti pärale, aga meie Kõrreksega käisime ja vaatasime mõlemad ära oma elu esimese Bondi-filmi. Meil oli päris lõbus. Erinevalt Bondist, James Bondist, kes tundus kuidagi vaevatud ja väsinud.  Väikevennal Vanaema  juures oli samuti tore. Vanaema oli ostnud ängripöödsi-mängu. (Ainult profaanisilmale võis see omada mõningaid ühisjooni mänguga Reis ümber maailma.)

Vana-aastaõhtul käsime  traditsiooniliselt* veekeskuses vana aasta muresid maha pesemas. Seejärel käisime Mamma juures – olin eelmisel õhtul kahelt allesjäänud võsukeselt küsinud, kas nad sooviksid olla kodus või minna Mamma juurde telekat vaatama.

(Ja mida siis sina teed? päris Väikevend varjamatu irooniaga hääles. Loed raamatut, jah?!) 

Nii, nagu Väikevend arvas, läkski. Sel ajal kui lapsed vaatasid telekat, lugesin mina läbi Tuneesia, mille Mamma jõuluks sai. Valasime õnne.

Siis sõitsime kesklinna ilutulestikke vaatama. (Kipun ikka unustama, et mulle ei meeldi purjus inimesed.) Kuusk ja tuled ja taevased värgid olid kaunid. Kõrreke oli minu peale solvunud, kuna kõndis minu poolt soovitatud teepoolel, libises ja kukkus. Väikevend jooksis keelamisest hoolimata kõige porisemas kohas. Soovisime head uut aastat.

Kodutänaval lasksime õhku ka omad raketid. Kasutasin kõige ohutumat moodust (ehk naabrimeest). Väikevend traavis rõõmsalt naabripoisiga ringi, naabrid pakkusid plasttopsist šampust. Kõik oli peaaegu nagu päris.

Järgmisel hommikul – taas traditsiooniline – risalamande, mis seekord ennustas palju sõpru Väikevennale, palju tarkust Kõrrekesele ning palju raha mulle. (Huvitav, ma juba eelmisel aastal pidin palju raha saama – ilmselt on mingid segadused ettenähtud noosi kättetoimetamisega.)

dets12 182

Vaheaja lõpp – Lendavad põhjapõdrad, Kalevipoeg  ja muu sport

Tööaasta algas päris varakult  peale, Väikevend sai  aasta esimesel nädalal kaks päeva lasteaiaski käia. Ühe päeva olid Kõrrekesega, käisid kinos Lendavaid põhjapõtru vaatamas ja Mäkis.

Viimaks saabusid ka härra ja Suur Vend tagasi. Vahelduse mõttes tegeldi erinevate talispordialadega  – näiteks ujumine ja suusatamine. Mina olin viimasest vabastatud, käisin veelkord ujumas, keetsin suppi ja kütsin ahju.

Täheldasin, et ka köögiviljadest supp süüakse paremini ära (s.t sööb rohkem inimesi kui ma ise), kui seada mäelt tulijad fakti ette, et kas kõrvitsasupp või üldse mitte midagi. (Ainult Väikevend valis viimase.)

Ma ise sain viimase nädalaga kokku üle kümne ujutud kilomeetri.  Pole aasta alguse kohta paha.

Uus kooliveerand algab – Suur Vend asus juba Kalevipoja juurde – tähtaeg on ülehomme. (Minul, muuseas, on see, isegi Eno Raua variandina, siiani lugemata.)

*Siinkohal on mul ilmavõimat jätta tsiteerimata Ilmar Tõnissoni kirjutist Traditsioonid.

Tõlkisin siis selle kuulutuse, mis kõneles mingisuguse seltsi “teisest traditsioonilisest väljasõidust Peipsile”. Minu inglasest sõber pidi saama naerukrambid. “T e i n e  traditsiooniline,” ütles ta. See on parim nali, mida ma olen kuulnud!”