2013 in review

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2013 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The concert hall at the Sydney Opera House holds 2,700 people. This blog was viewed about 51,000 times in 2013. If it were a concert at Sydney Opera House, it would take about 19 sold-out performances for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

Advertisements

Koolivaheajal saab endale mõndagi lubada

Lubada näiteks seda, et ei lähe poodi. Suhtud sellesse, et leib on otsas nagu Marie- Antoinette  – kes mäletatavasti soovitas naistel, kes kurtsid, et neil pole lastele leiba anda, hoopis kooke süüa. Ja küpsetadki koogi ja serveerid seda õhtusöögiks.

Lähed näiteks täpselt sellisesse trenni, kuhu tahad ja mitte sinna, mis sinu taksojuhilogistikaga sobib.  Ning lisaks kõigele avastad, et suudad vähemasti trennisoojana võtta lootosasendi. Vähe sellest – õnnestub oma silmaga näha inimest, kes on näinud sel aastal lund  – joogatreener tuli Lapimaalt!

Mängid näiteks lastega lauamänge. Ja keegi ei lähe tülli ega tee sobi. Ning minul, saage aru, minul, kes ma ei võida vist loteriiga ka siis, kui võiduvõimalus on kõik loosid peale ühe võidavad, õnnestus ühel päeval kõiki oma lapsi Tsitadellis võita!

Lugeda näiteks raamatuid. Roosi nime sain läbi, kapil ootavad Matemaatika õhtuõpik ning Eilne maailm. Väikevennaga loeme päeval muinasjutte ja õhtul  Karlssonit. Viimasel puhul avastan ühtelugu lisapaarid kikitavaid kõrvu. No tõesti, kellele ei meeldi Karlsson?! Ning sellele tänu tekib ka huvitavaid arutelusid – näiteks, et kas Karlssoni vanaema oli päriselt olemas. Väikevend oli kindel, et loomulikult oli.  Kõrreke arvas, et Karlsson ei tahtnud Väikevennast kehvem olla ning mõtles vanaema välja. Ma ise ei osanud muud arvata, et kui Karlssonil oli vanaema, siis igal juhul just täpselt selline, nagu ta kirjeldas.

Saada näiteks elamusi. Kohe koolivaheaja algul käisime vaatamas mustkunstietendust, mis oli väga lõbus. Piletid ostsin ma küll ennekõike Suure Venna palvel, aga pettuma ei pidanud küll keegi. Loomulikult tehti meil kodus paar järgnevat päeva pidevalt kaarditrikke.

Täna oli siis selleaastase Pähklipureja kord. Suur Vend keeldus kaasa tulemast. Väikevend õnneks siiski tuli, Kõrrekesest rääkimata. Ning tänu piletiülejäägile oli rõõm kokku saada minu ristitütre ja tema õega.  Viimaste sõnutsi olid nad viimati käinud Pähklipurejat vaatamas täpselt aasta tagasi (siis saime ka teatris kokku). Nii Väikevend kui Kõrreke lubasid ka järgmine aasta minuga kaasa tulla. Muinasjuttudest ei saa kunagi küllalt. Majateenija viskab oma luua kus seda ja teist, söepõletajast saab tema prints ning pahad rotid taltsutatakse ära.

Terve nädal on veel ees.  Otsapidi küll juba töine ja tundub, et ka endiselt vihmane – aga siiski elu üle järelemõtlemise, uute lootuste ja küünlapõletamise nädal  – ja loodetavasti siiski vähemalt natukenegi ka niisama-logelemise nädal.

Need jõulud, kurva lõpuga

Kui ma kunagi elus kunagi veel peaksin lund rookides kurtma, püüan selleaastaseid jõule meenutada. Aga muidu oli kõik nagu ikka. Surnuaiale tulid kõik lapsed täiesti vabatahtlikult kaasa. Meenutasime kadunukesi hea sõnaga ja panime küünlad põlema. Mul olid porile mõeldes kummikud jalas.

Kirikus käisime ka, sedakorda keskaegses Jaani kirikus, mis mulle suuremate laste kooli jõulukontserdi ajal hea tunde jättis. Mõte kippus küll rändama – kuidas sellessamas paigas ka poole tuhande aasta eest inimesed jõululaupäeval kogunesid, kuidas kellamehe ülesandeks oli tol ajal ka sigu ja koeri peletada, kuidas mõni laps ehk ka siis toolil jalgu kõlgutas (nagu Väikevend seekord) ning range ilmega suurem õde teda pahaselt vaatas (nagu Kõrreke). Aga meeleolu oli küll õige. Ka tuledesäras kesklinn tundus kaunis.

Mamma juures oli nagu ikka. Õhtusöök – hani ja kapsas – nagu igal jõulul. Kingitused olid ka sel aastal päkapikkude poolt kuuse alla poetatud. Mamma mängis klaverit. Kõrreke ja Väikevend laulsid. Ka Suur Vend jorises kaasa, kui me mõne tuntud laulu üles võtsime. Minul oli luuletus, Vanaema rääkis anekdoodi. Kui Kõrreke enne kurtis, et ta vist ei oskakski jõuluvanale kirjutada, sest ta ei tea isegi, mida tahab ja Suur Vend arvas sama, siis selgus, et vana on lastest targem ning kõik olid rõõmsad. Mina seekord raamatuid ei saanud, aga mõni ootamatult edev asi tavapärasele kohvile ja tumedale šokolaadile oli lisaks. Nii tore, kui keegi on sinu peale mõelnud.

Peale jäätist ja kohvi palus Kõrreke näha, kuidas Mamma oma kassile rohtu annab. Olin alguses paaril päeval Mammal abiks käinud, aga siis omandas ta iseseisvalt tehnika kass käterätikusse muumiaks keerata ja kaks tabletti turtsuvale Martale suhu suruda. Vaatepilt oli lõbus, kass oli ootuspäraselt nördinud ning Mamma ootamatult osav.
Põgene, vaba laps, ütles Vanaema solvunult minema jooksnud Martale lõpetuseks järele ning kõik naersid südamest.

Kodus oli küll etteaimatav vaidlus Väikevennaga, kas uhke Kariibi mere piraatide lego tuleks kohe kokku panna või oodata hommikuni, aga lõpuks soostus poiss siiski hommikuga ning läks hambaid pesema.

Hommik oli mõnus. Lapsed vaatasid jõuluks saadud filme ja sõid piparkooke, Väikevend pusis poole päevani oma legoga, mina lugesin Roosi nime.  Keskaeg on mu vaieldamatu lemmikajastu ning seda lugu pole ma vist viimased kümme aastat lugenud. Nii et alati ei peagi jõuluks uusi raamatuid saama, mõni vana lemmik on samuti hea ette võtta.

Helises telefon.

Mamma kass Martal oli alanud krambihoog ning loomake tuli haiglasse viia. Kass lebas krampides samal rätikul, kuhu ta eelmisel päeval nii osavalt sisse oli mässitud.

Pisut rohkem kui tunni aja pärast tulime loomakliinikust välja. Kast kassiga, kes veel eelmisel õhtul oli meid kõiki naerma ajanud, oli teibiga kinni tõmmatud. Ülehomme matame Marta, meie oma kadunud Siisi pojakese – ma ise olin kuus aastat tagasi ämmaemandaks – Mamma juurde aeda.

Niisugused jõulud siis sel aastal.

Jõulud, need ühed ja ainsad

Lapsepõlve jõulumälestused on sulanud üheks tervikuks: lumine surnuaed, seitsme küünlaga kuusk, praekapsas ja jõuluhani, jõuluvana, sageli ka külalised, alati üks ja sama pere, pereema sealjuures väsimatult oma tervise üle kurtmas. Enamasti sain ikka jõuluks ka mõne raamatu, millega sobival ajal oma tuppa taganesin.

Siis sain suureks ja minu unistuseks oli Mamma-Papa juurde minekust pääseda, et olla jõulude ajal lihtsalt kahekesi oma kallimaga. Üks kord vist proovisime ka, aga lõpuks tuli ikkagi traditsioonidele alla vanduda. Ainult selja- ja õla- ja peavaluga tädi H-st olime aja jooksul kuidagi vabanenud.

Ja nii on mul siiamaani, nüüd juba üksi oma lastega, igal aastal. Ühe erandiga.

Neliteist aastat ja kaks päeva tagasi sündis mu tütreke. Kargel talvisel ööl, Toomemäe sünnitusmajas. Ööl, kui ta sündis, lasi härra talle Mozarti muusikat ja väitis, et ta saab juba kõigest aru. Jõululapäeva hommikul lubati meid koju.

Midagi niivõrd täiuslikku polnud mul varem olnud. Minu tütar! Nii veatu, nii eriline. Härra käis õhtu saabudes poes, mul on meeles, ta ostis Eesti Ekspressi, verivorsti ja tütrele roosade karudega kõrina. Toolil istuda ma veel ei saanud, külitasime koos elutoa vaibal ja see oli kõige täiuslikum jõuluõhtu minu elus. Võimalik, et oli kuusk ja kingitused, võib olla ei olnud.

Ilusaim kingitus oli ise saabunud. Ja on nüüdseks oma neljateistkümne aastaga kasvanud minust pikemaks, saanud minust targemaks, nutikam ja ilusam on ta nagunii. Oma elu kõige esimesi jõule ta muidugi ei mäleta, see meelespidamine on minu mureks.

Sellest ajast alates on olnud üha korduv muster: lastega surnuaiale, kirikusse, Mamma juurde. Kuusk Mamma toas on jäänud pisemaks. Küünlad on endiselt ehtsad, hani ja kapsas lõhnavad samamoodi kui lapsepõlves. Kui veab, saab endiselt kingiks mõne raamatu. Ka kõik hilisemad pühad on sulanud ühte, mõnel aastal on võib olla olnud külm, teisel porine, keegi on olnud haige, Mamma pole olnud hanega rahul, jõuluvanale on sobinud liiga varased kellaajad, mõne lapse pakis on rohkem komme kui mulle meeldib või siis ükskord sai Väikevend eriti tüütuid helisid tegeva roboti või veel midagi.

Aga selliseid pühi nagu ma kogesin neliteist jõulu tagasi, pole rohkem olnud. Ja enam vist ei tule.

Ka traditsioonides on muidugi oma võlu. Ja hea on, kui kõik su lapsed on terved ja rõõmsad, et on maitsvat toitu jõululauale panna ja et sul on võimalik kõigile oma armsatele kingitus teha. See pole ju tegelikult hea, see on suurepärane!

Kauneid pühi!

Inspiratsioon: jõulud, Kõrreke, Ritsik.

Tulemused ja pääsemine uppuvalt laevalt

Poisid said täna oma teise tunnistuse. Väikevenna oma oli vahva. Tähtede õige kujuga on probleeme, muidu saab kõigega hakkama. Õpetaja kiidab eraldi veel aususe ning õiglase meele eest, ja selle eest ka, et lapsel on alati oma arvamus. Selline lugu siis Väikevennaga.

Suure Venna oma oli traditsioonilisem, ehkki oma vau!-efektiga. Hinded olid neljad-viied pooleks, kuid käitumine – esimest korda kogu koolistaaži ajal – eeskujulik! (Tähendab, väikeste professorpoiste emad kehitavad muidugi nüüd õlgu, aga tavaliste poiste emad, ma arvan, mõistavad mu tundeid.)

Kõrrekese õpetaja lubas tunnistusi jaanuariks.Hea seegi, esimene veerand ei saanud üldse. Muidugi ma ju tean e-koolist ammu, et kolm nelja, aga noh, tahaks siiski oma käega ka katsuda. Vanaemade jaoks peab vist ikka ise välja printima. Mamma toob ehk homme muusikakooli tunnistuse ühes. No midagigi.

Tütreke tuli nüüdsama tagasi pealinnast. Käidi klassiga teletornis ja Titanicu näitust vaatamas. Sääl saab iga külastaja omale Titanicu-nime. Kõrreke oli koerakasvatajast juudi proua, elukohaga Pariisis. Uppuvalt laevalt pääses eluga. Ka muidu olnud hea päev.

Niisiis, hetkel võib eluga igati rahul olla.

Ärijuttu tuletõrjepritsidest ja mustkunstist

Peremees, peremees, Emil on kohal ja ostab täie hooga tuletõrjepritse kokku, kas ta tohib seda teha?

Nõnda hädaldas mäeletatavasti Kassisalu Liina Mäepoole oksjonil. Jah, kui Liina oleks olnud täna hommikul kohal meie kooli jõululaadal, oleks ta tormanud otse minu klassi, seitsmenda tsee tundi ning hüüdnud sama Väikevenna kohta. Tegelikult polnud aga Liinat vajagi.

Väikevend kauples hommikul, kui ta oli üle saanud kurvastusest, et tema pole midagi müügiks meisterdanud, välja minu käest kaks viiskümmnend ning tormas laadale. Enne, kui kell oli jõudnud tundigi käia, oli Väikevend esimeste ostutega minu klassis. Heegeldatud fööbi ning neli piparkoogikest trofeena käes, ta lausa pakatas laadamelust. Tunni keskel tormas ta minu juurde, et näidata mulle uut ostu ragulka näol. Tunni lõppedes oli laadaline uuesti platsil. Raha on hädasti juurde vaja. Muffin, jõuluehe ning küpsisemagustoit oli järgmise tunni noos. Seitse senti tõi ta tagasi. Ülejärgmise tunni lõppedes tõi ta mulle veel raha tagasi. Ma müüsin ragulka maha, oli äärmiselt rahulolev kommentaar. Laat sai läbi ning koolipäeva lõppedes olid söödav osa laadasaagist ka söödud.

Kõrreke ja Suur Vend olid samuti oma koolipäevaga rahul. Neil oli käinud esinemas mustkunstnik JV, kes oli musta maagia abil lastele kokakoolat välja võlunud ja mõned olid seda isegi maitsta saanud. Nüüd on muidugi küsimuste küsimus, kas me läheme seda mustkunsti ka lähemalt vaatama. Tundub, et piletimüügitrikk on maagil õnnestunud.