Väikevenna suvepuhkus. Stiilinäide

Kui Väikevennal algas viimane kooliveerand, oli tal raske sundida end matemaatikaülesandeid lahendama. Nii saigi välja käidud lubadus, et ma ostan talle uued jalkapuutsad, kui kevadine tunnistus tuleb viisakas. Mis tähendab, et Väikevend sai endale tõesti uued spordijalatsid.

Ta oli nii tänulik, et üldse ei vingunud, kui ma tahtsin pisut ehte- ja rõivapoodides ringi vaadata.

See on sinu jaoks umbes nagu tehnika- või spordipood minu jaoks, oli ta väga mõistev.

Uusi jalanõusid tuli kohe staadionile testima minna. Et naasta mõne tunni pärast koos villiga jalal.

Täna läks Väikevend välja koos õuverpoordiga. Selle ostis ta endale sünnipäevarahade eest, hiljem hakkas rahapuuduses olles ostu kahetsema ning müüs selle oma isale maha. Isa lubab tal suuremeelselt oma tasakaaluliikurit kasutada.

Tänane sõit lõppes dramaatiliselt. Väikevend naases marrastuste, muhkude ja oigamisega. Ta oli kukkunud suurelt kiiruselt asfaldile ning käsi oli saanud hirmsasti haiget.

Ega midagi. Oligi juba hea mitu kuud möödas, kui viimati traumapunktis käisime. Seal oli rahvast palju ja tuli pidevalt juurde.

Mõni laps nuttis suure häälega, mõni oigas vaikselt, vahepeal tuli juurde inimesi küll kiirabi, küll politsei poolt eskordituna.

Istusin seal ooteruumis ja tundsin, kuidas aeg kaob. Olin plaaninud trenni minna ja kooki küpsetada, aga selle asemel istusin Väikevennaga traumapunktis. Väikevenna käsi enam nii palju ei valutanud, hoopis kannal olev vill hakkas valu tegema.

Läks ligi kolm tundi, enne kui meid sisse tagasi kutsuti. Luumurdu polnud.

Kas tema oli see, kes batuudilt kukkus?

Ei, see oli tasakaaluliikur, ütles Väikevend väärikalt.

Meedikud arutlesid omavahel, missugust terminit kasutada. Sest sõiduk oli justkui motoriseeritud, kuid mootorrattaks ega rolleriks ei kvalifitseeru, jalgratas pole ta ammugi.

Ah, pane lihtsalt, et ühelt tasapinnalt teisele, soovitas vanem kolleeg.

Kolme tunni jooksul oli imelisest päikesepaistelisest pealeõunast saanud tihe vihmasadu äikesemürinaga.

Trenni ma enam ei jõudnud, aga selle aasta esimese rabarberikoogi küpsetasin valmis. Suure Venna eeskujul oli ka Väikevend teatanud, et tema ei kavatse küll sellist asja süüa.

Ammu pole ükski kook nii kiiresti ja nii jäägitult ära söödud.

Väljas on imeline, absoluutselt imeline aeg. Sirelid ja kastanid õitsevad, õhk on vihmajärgselt värske.

Ja linnud, nagu Väikevend täpselt teab, mitte ei laula niisama kõva häälega, vaid hüüavad lindude keeles kuule, meil koorusid just kaksikud pojad!

Järgmisel nädalal läheb Väikevend anatoomiateemalisse teaduslaagrisse.

Advertisements

Kas veebruaris on elu?

Selle aasta veebruaris on mind aegade algusest saadik painanud küsimus leidnud vastuse.

Ja mitte ainult hommikuti, kui on näha, millega kass Kuki jälle hakkama on saanud. (Aga ta paneb oma pea nii armsalt sulle pihku, justkui paitaks sind oma pehme käpaga ja lööb seejuures lakkamatult nurru. Nii et kes saab talle pahaks panna, et ta on leidnud Väikevenna toast liimipulga, minu juurest kätekreemi ning kraadiklaasi ja söögitoa laualt küünla ja nende kõigiga mänginud.)

Väikevend on osalenud veebruari teises pooles loodusmaja talvelaagris, kus käidi metsas loomade jälgedega tutvumas ning saunas koos jääauguvõimalusega. Väikevend käis jääaugus kaheksa korda.

Viimase kuu aja jooksul õnnestus mul päev enne vabariigi sünnipäeva sõita teist korda auklikuks auto rehv. Meeskolleeg pani mulle alla tagavararehvi.

 

Eesti sünnipäeva tähistati meil samuti innukalt. Väikevend käis klassiga Kevadet vaatamas. Õpetaja oli neile filmi tähtsuse nõnda selgeks teinud, et ehkki Väikevennal oli veel eelmisel õhtul olnud palavik, keeldus ta resoluutselt koju jäämast ja haige olemast. Pärast seda on ta pidevalt omaette laulnud kui mina alles noor veel olin. Film jättis talle sügava mulje (eriti loomulikult Toots).

Päris-tähtpäeval olid kiluvõileivad ja lipp, seejärel käisime Kõrrekesega omakorda kinos, tutvusime Novembriga. Ma ei tea, kas November on veebruaris parim valik. Pärast filmi vaatasime nõutult Kõrrekesega üksteisele otsa: kuhu kadus huumor? Ja meenusid ka Suure Venna muljed – tema käis oma klassiga ja vaatas filmi juba varem ära – et ehk need, kes on lugenud, saavad paremini aru.

Peaaegu oleks presidendi kõnet ka kuulanud, kuid kahjuks sel hetkel, kui proua president alustas, otsustas meie alumise korruse tualettruumi segisti voolik puruneda. Järgmised kaks päeva kuivatasin vaipkatet.

Vahepeal viisin oma vanima ja noorima lennukile. Lennuk viis nad isa juurde, veetma sportlikku nädalavahetust. Tutvuti onu Jukkaga, kes oli tegelikult 62, aga nägi välja nagu 40, nagu hindas Väikevend. Onu Jukkal oli majake just suusakeskuse juures, nii kaks päeva tegeldi mäesuusatamisega ja käidi ka saunas. (Mis oli tark tegu, sest kodus oli soe vesi kinni keeratud.)

Suur Vend käis pärast jalgpalli Vanaema juures vannis. Läksin talle sinna kuivade saabastega järele – polnudki ammu seal lapse järel käinud.

Täna õhtul oli siis Väikevennal ees suurem koduste tööde hunnik, torumees E tuli ja vahetas ära segisti (nii et nüüd saab jälle ennast kodus ka pesta) ning meie Suure Vennaga mõistatasime, missugune Kõrreke küll välja näeb. Sest nägin internetipangast, et värske stipendiaat (nad saavad sealt pasunamängu-kutsekoolist ju stipendiumi, ja esimene raha oli just üle kantud), oli kulutanud juuksuris jahmatamapaneva summa.

Rehvi on mul aega vahetama minna ülehomme, homme peale tööd olen oma onupojaga nimelt Mamma teenistuses.

Kõrrekesel on lokid. (Täie raha eest.)

Ja Väikevend saab oma onu Jukka juurde unustatud jaki ilmselt juba nelja nädala pärast kätte.

Ilmselgelt ON veebruaris elu.

(Väikevenna toast kostab endiselt kui mina alles noor veel olin.)

 

Väikesest Sohvist ja muust

Emme, onju, et väikesed ongi lihtsalt nunnumad. Ja vaata, Nurr on ka väga tore, aga ta enamasti magab. Sohvi mängib ja on ärkvel. Tegelikult ei ole muidugi välimus tähtis, tähtis on see, missugune sa sisemuselt oled. Noh, nagu näiteks tigudega on.

No vot, niimoodi meil Sohviga lähebki. Ta harjus meie kõigiga kiiresti. Magab kordamööda kõigi juures voodis. Iseloomult on väga uudishimulik ja lustlik. Kui ta uudishimu viib teda söögilauale, hiina roosi või papüüruse potti, siis me võtame pritspudeli, kui kodus oleme. Alati me kahjuks pole. Loodetavasti toibuvad hiina roos ja papüürus peatselt.

Nurr võtab olukorda ootamatult rahulikult, isegi mõningase huviga. Lebab näiteks aknalaual ja vaatab toimekat kassimudilast poolsuletud silmade alt.

Muidu kaotame asju ning elame koolivaheaja ootuses. Väikevend on ära kaotanud mütsi, puhvi ja prillid. Ja enamasti hommikul autosse kindad. (Need saab õhtul alati kätte, et järgmisel hommikul oleks, mida unustada.) Prillide kaotamise lugu oli jabur ja lõppes pisaratega, nii et ma pidin last lohutama – parem ju ikka, kui prillid kadunud ja laps alles (kui vastupidi).  Teised lapsed midagi ei kaota, aga Kõrreke kukkus oma tuliuued teksad kooli minnes lõhki. Kahjuks ei kuulu ta lõhkiste teksade austajate hulka.

Poistel on olnud vaheaja-eelsed õppekäigus. Suur Vend käis Viljandis teatris ja nägi oma silmaga oma suurt lemmikut – OS – ning oli vaimustuses. Saage aru. Suur Vend. Teatrist.

Väikevend käis pealinnas. Vabaõhumuuseumis oli olnud väga äge orienteerumismäng (eriti äge ilmselt seetõttu, et nende tiim oli võinud) ja tervishoiu omas vaimustuti reaktsioonimõõtmisest.(Ja siis me muudkui mõõtsime reaktsiooni, kui teised käisid seksivaid kriipsujukusid vaatamas.) Õige küll, seal olevat ju nüüd paljunemiskorrus.

img_0921

Väike Sohvi pingviiniga

Minul oli jäljetult kadunud kaabits. Ostsin uue punase kaabitsa. Sest aeg on juba sealmaal, et kolmel hommikul on olnud klaasid jääs.

Kümneaastane Väikevend

Ainult õpetajate lapsed oskavad sündida septembris, nentis mu kolleeg (kellel ka endal kodus septembris sündinud pojanatt).

Raha on vähe, hirmus kiire on ja haigused ründavad täiega.

Aga. Kõigest sellest hoolimata sai Väikevend siiski kümme aastat vanaks ja nii see nüüd aastaks jääb.

Esmaspäeva õhtul läks üheksasena magama ning ärkas teisipäeval kümnesena. Kodus hommikul enne kooli jõudis koogi pealt parasjagu küünlad puhuda, kooki süüa. Siis kooli, et pakkuda ehtsa loomasõbrana Oravakesi ja Põhjakarusid.

Kooli tuli vastu kogunisti härra isa. Ema tõi koosolekult tulles kaasa tordi ning isaga jõuti osta uus telefon ja sellele ümber kuldsed kaaned.

Sõprade pidu mängumaal oli tore sellepoolest, et lapsed said endaga ise toimetatud. Klassiõde L-l oli küll minust pisut kahju ning ta käis ikka minuga juttu puhumas. Lapsed olid hea isuga ning viineripirukaid ja juua käis härra samas majas asuvast poest juurdegi toomas. Tordi peal oli pilt kassist, koerast ja eeslist ning Väikevend tegi sellest oma uue telefoniga ka pilti.

Järgmisel õhtul käisime vanaemadega kohvikus ja ülejärgmisel päeval sõitis pidudest kurnatud härra isa ära ning pidudest väsinud ema jäi pisut haigeks.

Väikevend ise jäi oma sünnipäevaga rahule. Sünnipäevaks saadud raha eest on seni ostnud  ka akupanga, ning – ime küll! – suurem osa on veel alles. (Ehk on siin teatud seos ka asjaoluga, et ümbrik rahatähtedega on ema käes.)

Oma uue telefoniga on omanik samuti väga rahul. Teised võib olla kukuvad kaljult alla, sest nad ei vaata Pokemon god mängides ette, aga mina panen telefoni kaljul olles taskusse – nii et sul, emps, pole põhjust muretseda.

Tõehetk

Väikevennal oli täna koolis arenguvestlus. Ta oli sellepärast väga murelik juba viimased kaks nädalat. Täna hommikul palus ta härdalt, et ma ei räägiks õpetajale /…/.

Arenguvestlus kulges valdavalt konstruktiivses õhkkonnas. Õpetaja tunnustas Väikevenda eriti kehalise kasvatuse ja enesekindlamaks muutunud suuliste vastuste eest. Lisaks oli mitu klassikaaslast nimetanud teda sõbralikuks ja abivalmis poisiks.  Mõningates valdkondades on muidugi arenguruumi küllaga. /…/ ma muidugi õpetajale ei rääkinud. Lõpuks pani Väikevend oma käega kirja: Teen asju üks kord ja korralikult!

Kergendustunne oli suur. Midagi hirmsat ju polnudki.

Pealelõunal oli loomaringis käsitletud teemat sisalikud. Õnneks oli ikka võimalik olnud korraks ka loomade juurde lipsata. Merisiga Mustikaga (endise nimega Tornaado) oli jõutud isegi arenguvestlus maha pidada.

Minu meelest, said sa, emme, täna õpetajalt kiita, sõnas Väikevend õhtul, kui me koos eesti keele harjutused üle vaatasime.

Energia

Väikevend käis täna loomaringiga pealinnas õppekäigul.

Sain trennis olles sõnumi: Kle ma tlen kell 6.

Vastasin: Olen /…/ parklas.

Väikevend: Ok sa oled parim ♥ THNX.

Uskumatu, ma poleks kunagi arvanud, et mina võiksin mõne sellise sõnumi adressaadiks osutuda. (Aga nagu näha, ei maksa kunagi kaotada lootust!)

Seal energiakesuses oli väga äge,  me nägime, kuidas paekivist energiat tehti ja siis see paekivi kukkus mulle käe peale ja kaas veel kõige peale… küüne alla tuli natuke verd ja ma vist väänasin oma käe välja… aga mõtle, kuidas mul vedas – ainult kaksteist last valiti välja ja neil aeti juuksed staatilise elektriga püsti ja mina olin ka… ja siis tehti veel kehale sipelgate tunnet, see oli hästi mõnus… ühe õpetaja laps läks kaotsi, umbes viieaastane, aga ta leiti üles… siis juhtus ühe tüdrukuga õnnetus, tal tulid selja peale suured armid, sest ta läks ühte kohta, kuhu ei tohtinud ja kriimustas oma selja täitsa ära, verd jooksis, ta nuttis ka ja siis tuli ta vanaema… vanaema elas tal Tallinnas, aga ema ja isa said alles õhtul talle järele minna… ja seal loodusmuuseumis olid kalad ja topised ja ma tegin sinu jaoks telefoniga filmi… ja siis ma ostsin ühe spraidi ja topsitäie lima… kõik lapsed ostsid lima ja siis me mängisime sellega bussis… no ja siis üks tüdruk, saad aru, see oli nagu bussivägivald… ta kõditatas kõigepealt H-d ja siis mind – see meeldis meile mõlemale, aga kõik naersid, et bussivägivald… ja nelikümmend senti jäi järele ka!

Kodus asju lahti pakkides selgus, et lima oli vahepeal topsist välja voolanud. Väikevend korjas oma rohelise olluse tähelepanuväärse vilumusega kotipõhjast kokku ja pakkus seda ka mulle.

Kas sulle ei meeldi lima? See on umbes nagu kissell, kas sulle siis kissell ei meeldi?

Nentisin, et meeldib, ent rohkem siiski nagu tassis või kastrulis.

Õhtul kodus sai ta oma juttu rääkida veel vennale, õele ja telefoni teel ka isale.

Vend oli teist päeva palavikuga kodus. Ta ei leia, et tema ühekülgsel toitumisel (peamiselt pitsa, pasta, krõbuskid ja maiustused) oleks mingigi seos tema viimase aja sagedaste ühe-kahepäevaste haige-olemistega. See peab olema mingi lapsevanemate ulme.

Väikevennaga lõpeasime viimase Pettsoni ja Finduse raamatu. Ta luges selle esmalt ise läbi ja kuna ta seda tingimata ka mulle soovitas, siis lugesime unejutuna peatükikaupa uuesti. Suurepärane raamat! Mulle kohe meeldivad sellised lood, kus vahepeal saad südamsest naerda ja siis muutud jälle luuleliseks ja lõpp on hästi õnnelik. Lisaks sain ma tõesti, nagu Väikevend lubas, ka teada, kes need Krähmud õigupoolest on ja mida nad Pettsonist arvavad.

See oli tõesti meeleolukas lugemine – kuigi täna ei pikutanud Väikevend mu kaisus -nagu tavaliselt – vaid istus hoopis minu laua taga ja sõi mandariine. (Detsember ju!)

Aga Väikevenna seljakott on pesumasinas – juba homme on Paides võistlused.