Kosmos ja kassiliiv

Nii komme kui peavalutablette kulub viimasel ajal palju. Nädal on küll veel poole peal, aga väsimus on korralik. Raamatu asemel kipub töölt tulles valikuks pigem ETVs nähtav Ämmaemanda sari. Mis, ma saan ju aru, koosneb klišeedest ja etteaimatavatest süžeekäikudest, aga ikkagi tundub võluv ning aitab argipäevad õhtusse.

Kusjuures, tegelikult pole sündmusi üldse vähe ja emotsioonegi jagub. (Ja ma ei räägi siinkihal poliitikast!) Väikevend näiteks on ära tüdinenud jalgpallist ning tahab naasta korvpalli. Siis oli ühel päeval tohutu kirgede torm teemal ma ei taha kokanduses selles rühmas olla kuni harraste palveteni paluda õpetajalt luba, et ta saaks üksinda kokata. Asi lõppes sellega, et ta sai oma rühma bossiks ning koguni õpetajalt oma toiduvalmistamisoskuse eest kiita. (Mulle toodi ka kaneelisai ja pizzatükk maitsta. Olid head!)

Nädala alguse poole oli mul oma klassiga teatrisseminek, ja kuna pilet oli parasjagu üle, oli Väikevend kõigeks valmis, et minuga kaasa saada. Lubas koguni, et hakkab vabatahtlikult kassi liiva vahetama. (See oli enne Kõrrekese ülesanne, kui ta veel meie juures oli.) Kaasa ta sai. Ning tegelikult – Kosmose-tükki võiks täiesti soovitada. Saab küll teha noorteetendust nii, et ei ropendata ega vägivallatseta ja ikkagi on huvitav. Ka sihtgrupile. (Nagu Väikevend kokku võttis: seda võiks isegi siis vaadata, kui saksa keelest ära ei saa.)

E-etteütleuses tegin täna ühe vea – no ikka kuidagi ei õnnestu veatult kirjutada. See õnnetu tuljak! No muidugi kirjutatakse tantsu nimi väikese algustähega.

Väikevend on seevastu õppinud Rubiku kuubikut kokku panema. Kahtlemata on see väga vajalik oskus. Selleks on isegi valmeid olemas. (Kahju, et koolis vajalikud matemaatikavalemid sama paeluvad pole!)

Täna vahetas Väikevend ära kassiliiva. Koolist tulekuga jäi aga lootusetult hilja peale ning jalgpallitrenni ei oleks enam kuidagi jõudnud. (Klassijuhataja tahtis rääkida, siis jäi poistega pinksi mängima ja siis napilt bussist maha.) Eks ma pean vist vana korvpallitreeneriga ühendust võtma.

Kaksteist!

Argipäevasünnipäevast mingit glamuuri ja klantsi muidugimõista ei leia. Aga toredaid hetki ikka.

Hommikul sai sünnipäevalaps emalt tellitud oreodega koogi. Rahulolu ilmestab päevakangelase avaldus: Sa peaksid selle W kohvikusse viima, siis nad õpiksid ka, kuidas kooke teha! (Retsepti sain siit.)

Kingitusega polnud üldse muret. Kaotamise maailmameister oli taas ära kaotanud oma rahakoti. (Kooli sekretär, väärikas daam, puhkes lihtsalt naerma, kui ma jälle, avalduse blankett näpus, uut õpilaspiletit taotlesin.) Kõige ägedam rahakott, mis mul olnud on, polnud sünnipäevalaps taas kiitusega – sedakorda siis kingituse kohta – kitsi. (Tõtt öelda oli see ka ainus, mis spordipoes, kuhu eelmisel päeval enne kesklinnas toimunud koosolekut sisse põikasin, veel koolimüügist alles oli.)

Teel kooli sain ka aimu, kust noormehe härrasmehelikud kombed pärinevad. Eile oli ta läinud piki staadionit koos oma treeneriga, kes kohanud seal üht tuttavat neiut. Olevat tollelt küsinud, mis klassis ja nii. Saanud vastuseks, et juba ülikoolis, öelnud treener: aga ikka sama kaunis. See jättis Väikevennale sügava mulje. (Mis mõttes pole jalgpallist mingit kasu?)

Kooli viis ta kotitäie draakoneid ja mesikäppasid ning koolipäev lõppes sünnipäevale kohase kingitusega – võimalusega lipata oma kooli võistkonnas teatejooksus.

Kui ka Suur Vend oma vahetuse oli sooritanud, lõpetasime päeva mäkis. Kui pole ammu käinud, polegi nii hull. Kohvikupoolel tehakse täitsa viisakat cappuccinot ja vennased lobisesid äärmises üksmeeles. (Teemadeks jalgpall, suurema vennakese plaan uue telefoni ostuks ning mäkis nähtud tõkkejooksukuulsus ja tema kaunis pruut.)

Ülejäänud lähematelt ja kaugematelt sugulastelt saabusid õnnesoovid telefoni ja sotsiaalmeedia kaudu. Aga nädalavahetusel läheb sünnipäevalaps sõpradega kinno ning perekonnaga  hiina toitu sööma! Olgu ka siis glamuuri ja klantsiga kuidas on, aga popkorni ja söögipulki igal juhul jagub.

Ega muud polnudki. Ainult et – emad vist muutuvad alati natuke kurvaks, kui lapsed suuremaks saavad?

Viimased puhkusepäevad poegadega. (Aga huntidele ei plaksutata meil endiselt!)

Tõdemus, et nüüd kohe lõppebki puhkus ja tuleb taas tööle minna, on igal suvel kuidagi ootamatu. Suure Venna sünnipäev, siis taasisesesvuspäev ja siis ta läbi ongi.

Eile käisime poistega Suurt Jalgpallinäitust vaatamas. Suurt Venda, kes on koduse meespere arvamusliider, valdasid näitusega seoses kahetised tunded. Ühest küljest justkui huvitas, isegi väga, aga teisalt – klubi oli täiesti vale.

Poegade kasvatamine on mu maailmapilti avardanud täiskasvanuna rohkem kui miski muu. (Tütrega naudime koos asju ja tegevusi, mida ma olen nagunii terve teadliku elu nautinud.) Nii et isegi mina tean, et MR on täiesti vale klubi. Ilmselt sama vale, kui keegi väidaks tõsimeeli, et ta lemmiklaulja on JB.

Aga jah, teisest küljest näitus teda muidugi huvitas.

Nii et otsustasime, et läheme tasakaalu mõttes esmalt sööma restorani, mis on selle õige klubi nimekaim, ja siis pärast näitusele. Igatahes – restorani soovitan suurema isuga kasvueas poisslaste vanematele kui täisulikku kohta, kuhu oma järeltulja sööma viia. Kui selline pärast kandikusuurust praetükki veel magustoitu sööb, on kõht vähemalt natukeseks ajaks täis.

Pärast täis kõhtu võis näitust vaadata küll! Vähemalt Suur Vend ja mina käisime ja vaatasime need pühad reliikviad üle. Suur Vend oskas seal meisterlikult finessidele tähelepanu juhtida ning oli üldse suurepärane teejuht. Väikevend, kes aga on Suure Venna põhimõtetele viimase veretilgani ustav jünger (ustavam SV põhimõtetele kui SV ise), keeldus antud saali sisenemast. Vägisi tuli meelde, kuidas kahejapoolene Väikevend Hundile Ei Plaksutanud.

Pärast käisime ka ülejäänud muuseumis. Oli üle pika aja täitsa huvitav – ning lõpuks tuli selleks, et Väikevenda rallisõidusimulaatori juurest eemale saada, ähvardada teda, et ostan alt muuseumipoest vale jalgpalliklubi pastakaid ja panen need Väikevennale kooli kaasa.

Teel auto juurde  rääkisin (koos vahetu demonstratsiooniga) poistele ka kuulsatest terrakotaskulptuuridest. (Vaatan, et kooliaasta hakkab ikka vaikselt liginema, muuseumiski ütlesin pileteid ostes, et olen õpetaja ja kaks noormeest õpilased – otsekui oleksin tulnud eriti innukate koolijütsidega õppekäigule…)

Kodus näitasin vanemale pojale kunagise kollegi suurepärast õppematerjali. Lugema ma seda küll ei hakka, sõnas poeg – ja veetis järgneva tunni lugedes. Tundus, et näiteks raudse eesriide mõiste jõudiski temani alles siis, kui ta luges kunagise tippkorvpalluri arutlust sellest, missugust karjääri oleks ta võinud NBAs teha.  Miks ta siis ei läinud sinna? Mis tema lähedastega oleks siis tehtud? Kas ta poleks saanud enam pärast tagasi tulla?

Kõrreke korrastas seevastu terve õhtu oma toas herbaariumi.

Tänasel hommikul, taasisesesvumispäeval, ärkasin varakult. Tõmbasin lipu vardasse ja tegin pesakonnale võileivad, sh kiluvõileivad, mida ma teen ainult pidulikel puhkudel, valmis ning sõitsin metsa. Iseenesest on mets muidugi täiuslik koht oma hommikukohvi joomiseks, aga seentega olid lood kesised. Kuigi – kui eelmisel nädalal ei näinud ma ainsatki seent, siis täna sain tervelt kuus kukeseent. Õnneks oli mul kastmejagu eile juba turult toodud. (Tänased läksid ka muidugi kasutusse!)

Õhtupoole  läksime minu viimase vaba päeva puhul kohalikku veekeskusesse. Väikevennal oli üks varsti kehtivuse lõpetav flaier ning ka Suur Vend tuli kaasa.

Kõrreke teatas, et tuleks ka, aga tal on üle kolmekümne taime vaja herbaariumisse kleepida ning poole tunniga oli vist üks enam-vähem valmis saanud.

Õhtul koju tulles küpsetasin mustikakooki. Pidupäev ju ikkagi. Mul oli põhi varem valmis tehtud, aga aega läks omajagu. Poistel oli kõht tühi ja pakkusin, et ma võin mõned võileivad teha. Jah, tee, oli Suur Vend nõus. Muide, teiste tehtud võileivad maitsevad alati paremini – ja see on fakt!

Lipp oli meeles pimeduse saabudes mastist alla võtta, Väikevend riputas restile kuivama. Terve päev on sadanud.

Mustikakook tuli maitsev.

Homsest siis taas argipäevad.

(Muide, täna tabasin end veebist jalgpalliuudiseid lugemast. Ja vähe sellest, loetu üle ka Suure Vennaga arutamast. )

 

Nagu vasaku käega nipsu lüüa

Üks kõigi aegade soojemaid maikuusid sai läbi. Talletamistväärivat juhtus ikka ka. Ostsin omale uue väikese auto. (Must, väitis pr S ning osutas kapotil nähaolevatele kasside käpajälgedele. Küsisin kodus lastelt, kas nad on märganud, et musta värvi autol on kassi käpajäljed hästi näha. Väga nunnu, leidsid mu lapsed.)

Kõrreke tegi mais ära oma üldklaveri eksami ning lõpetas sellega igaveseks koostöö õpetajaga, kes oli kindel, et laps kukub eksami läbi, kui ta mängib ühe noodi neljanda asemel kolmanda sõrmega. (Oli vist umbes nii.) Läbi ei kukkunud ning õpetajast on sellega pääsenud.

Suur Vend sai kooli spordipäeval parima tulemuse kuuekümne meetri jooksus ning selle sündmuse äramärkimiseks ka kooli kruusi. Olen ma elus näinud palju diplomeid ilma kruusita – aga kruusi ilma diplomita küll mitte. Olgu see siis üles tähendatud.

Kuu lõpus käis Kõrreke klassiga Piiteris, oli üldjoontes rahul, kuid kurtis, et Ermitaaž jäänud täitsa pooleli. Umbes sada rubla jäi üle ning selle andis ta Suurele Vennale, kes on oma klassiga Piiteris selle nädala lõpus. (Ilm on pisut jahedam kui Tartus ja toit on kahtlane, oli kirjas Suure Venna  sõnumis.)

Umbes samal kellaajal (s.t kell kuus reede hommikul), kui pidin viima Suure Venna koos naabriprouaga, kes samas koolis õpetaja ning oli ka samale reisile minemas, oli vaja viia ka Väikevend oma klassiekskursioonile. (Nemad läksid Naissaarele.) Kui olin linna risti ja põiki läbi sõitnud ja mõtlesin veel tunnikese enne oma päeva algust magada, sain kõne võõralt numbrilt – juunior oli oma telefoni autosse unustanud. Kui Väikevend poleks peale klassiekskursiooni pidanud jääma ööseks pealinna oma tädi T ja tema koerte juurde, poleks ma muidugi talle mingit telefoni järele viima läinud. Uurisin, kust buss linnast välja sõidab ja andsin selle siis linna servas üle.

Siiski, suurepärane hommik – ja magada sain ka veel natuke. Mõelda – oma klassiga kinno ja pealelõunal võin segamatult omi asju teha. Lasta end  kosmeetiku juures pisut turgutada, minna trenni, lugeda raamatut. Teate küll, mida inimesed ikka teevad, kui neil on täiest vaba pealelõuna üle pika aja. Lebasin ilusalongis, noorendav mask näos, kui helises telefon. Väikevenna klassijuhataja andis teada, et Väikevend oli saarel kaotanud oma telefoni. Järgneva paari tunni jooksul vahendasin peamiselt Väikevenna klassijuhatajat, Väikevenna tädi ning Väikevenda. Et mis saab ja kas ja kus kokku saadakse ja laps üle antakse. Kui Väikevend oli õnnelikult tädiga kaubanduseksuses kohtunud, tundsin end täiesti kurnatult. Telekast kriminulli vaadata ja pesu triikida oli kõik, mida ma suutsin.

Kõrreke tegi kreeka salatit, see oli väga hea. Lastekaitsepäev lõppes seega maitsvalt –  kuigi tundsin end tõesti väsinuna ja näos noorendava hoolduse mõju ei märganud.

Järgmisel hommikul jõudsin lõpuks ka zumbatama.

Pealelõunal läksin bussile vastu ja sain oma marakrati kätte. Ta leidis, et telefon oligi juba võrdlemisis vana ja katki ning oli mõnevõrra üllatunud, kui kuulis, et mul polegi lähipäevil plaani talle uut ostma tõtata. Sama üllatunud oli ta asjaolust, et ümbrik, kuhu ma panen tema vanaemalt ja muidu ekstra saadud rahad, oli tühi. Naissaare pilte vaatsime internetist ja ta näitas mulle randa, kuhu ta telefon kadus. (Väga kaunis koht, tõesti.) Aga muidu elavad tädi T kolm koera ja kaks kassi hästi (vaid Paula-nimelisel taksil on mure seljaga) ning pealinnast tõi Väikevend kaasa suure koti karamellikomme.

Kas sa muidu vasaku käega nipsutada oskad, küsis õhtul Väikevend, vaadates, kass Kuki süles, diivanil vana Kättemaksukontorit.

Vasaku käega nipsutamine pole minu jaoks mingi probleem!

Jah, sa oled ikka minust osavam, nentis Väikevend. Aga ainult väikestes asjades!

 

Kuidas Väikevend kõuriku paika pani

Tead ema, kui ma täna bussiga koolist koju tulin, siis seal oli üks vanem kutt, kes oli hästi ülbe ja ropendas kõigiga. Kuula!

Telefonist kostuvad tõesti hirmsad sõnad.

Üks vanainimene ei julgenud isegi bussi tulla. Ja ükski suur inimene ei julgenud midagi öelda.

Ma siis ütlesin, et ta oleks vait.

Ta küsis, kui vana ma olen.

Ma vastasin, et üksteist ja küsisin, kui vana ta ise on.

Ta oli seitseteist. Siis  ma ütlesin talle, et see on ta IQ. Ja siis ta ei öelnud enam midagi.

/Ja ema ei tea, kas kiita, ohata või paluda, et olgu edaspidi vait./

 

 

Algaja mürsiku talvevaheaeg

Väikevend küsis täna, kas ei tundu, et aeg läheb kiiresti. Ja kuidas veel!

Jõuluvaheja tulles oli Väikevend oma soovid väga täpselt sõnastanud. Emalt sooviti kõrvaklappe (et vanem inimene oskaks õigeid valikuid teha, saadeti igaks juhuks ka veebipoe link), jalgpalli ja natuke raha, isalt nerfipüstolit. Vanaemad kingivad nagunii raha. Raha läheb vaja oma korraliku geimerarvuti komplekteerimiseks.

Jõuluajal saab muidugi perega koos olla ja head süüa. Mamma teeb hane ja. Kui veab, lubavad nad ka küünlad põlema panna. Surnuaial oli tuul, seal väga ei saanud, aga ruumis nad ikka lubasid. Loomulikult sai Väikevend jõuluks kõrvaklapid (need õiged), uue jalgpalli, nerfipüstoli, kommi ja piparkooke (Väikevend eriti piparkooke ei söö ja jagas need perekonnale laiali), no ja raha ikka ka. Kingituste eest Väikevend laulis ja tegi plaksuga kätekõverdusi.

Vana-aasta õhtul sõitis Väikevend ema ja rongiga pealinna. Õde oli koos pilliga juba varakult teele läinud. Raudteejaamast jalutati tädi T ja tema koerte juurde. Koerad, siin ma olen! sõnas Väikevend tädi T maja ees. Kas saab inimesel rohkem vedada – tädi oli just koertega jalutama minemas. Tädi T juures söödi ning pärast pani tädi veel kaasa hiiglasliku kommikarbi.

Siis mindi koos ema ja kommikarbiga kontserdimajja. Seal oli õel orkestiga esinemine. Loomulikult on see väga uhke tunne, kui just sinu õde sellises kohas pilli mängib! Juurde näidati veel pilte metsast. Väga huvitav oli mõelda, mismoodi need pildid ja filmid üles võeti. Kui oli näiteks drooni kasutatud, tuli igaks juhuks ema müksata – et tema ka aru saaks. Pärast plaksutati kaua, ja seal oli samuti oli Väikevennast abi. Kes muidu emale õiget plaksutamistehnikat näitaks?

Peale kontserdi lõppu tuli kiirest rongijaama minna, et aastavahetuseks koju tagasi jõuda. Õel oli rongijaamas peika vastas. Tal oli väga ilus müts… või oli see vihmavari…

Kodus oli venna juba liha ahju pannud. Uue aasta tulles koguneti tänavale, et naabritele head uut aastat soovida ja pokaale kokku lüüa. Üheskoos lasti õhku ka ilutulestikud. Väikevenda kahjuks ei lubatud neid süütama, kuid see-eest oli ta koos emaga poes käies nuiapalunud senikaua, kuni ema ostis väikese komplekt paukhernestest, säraküünaldest ja muust sellisest. Väikevend lubas pühalikult, et ta võib paukherneid kõigi pereliikmetega jagada, ning ema ohkaski lõpuks, et ega üle kaheteistaastased vist selle vastu huvi ei tunnekski… Pereliikmetest ei tundnud huvitaval kombel keegi paukherneste vastu huvi.

Uusaasta hommik oli selle poolest imelik, et ema tahtis Viini uusaastakontserti vaadata ja Simpsonid pidid ootama. No kontserdi teiseks pooleks läkski ema Mamma juurde, siis sai uut aastat korralikult alustada.

Kui ema tagasi tuli, ja esmalt lõunaks pastat keetis ja õhtuks ka magustoitu tegi, võis eluga juba päris rahul olla. Ega uue aasta magustoit ole niisama, see on ikka ennustamisega. Väikevend sai endale magustoidu koos metspähkliga, mis pidi tähendama, et ta saab metsikult rikkaks.

Magustoidu kõrvale nägi kogu perekond, kuidas eestlane Inglismaal värava lõi.

Ka muidu on aasta algus olnud täitsa tore – lisaks on käidud veekeskuses ja Väikevend on omale jõulurahade eest soetanud juba värvimuutva klaviatuuri. Suur juht ja õpetaja venna näol sõitis küll isa juurde. Seepeale tegi ema kohe imelikku toitu – keetis tatraputru. Väikevend ütles, et tema teeb endale natuke pastat. Sest äkki on ema tatrapuder nii hea, et ta pärast enam koolis tatart ei tahagi. Kas polnud kavalasti välja mõeldud?

Homme alustab Väikevend teaduslaagriga.

Kui see aeg ainult nii kiirelt ei läheks.

Nojah, head uut aastat igal juhul!

 

Pimeduses on küünlaid

See aeg, kui lähed tööle pimedas ja sageli tuled töölt pimedas, on nüüd käes. Mõnikord tundub see kuidagi trööstitu, aga mõnel hommikul juhtub midagi närviajavat, nii et mõnusaks pimeda aja enesehaletsuseks pole aegagi. No nagu täna.

Nimelt ei leidnud ma hommikul kusagilt oma käekotti. Ei olnud üleval magamistoas, ei olnud ka allkorrusel. Ei olnud ka autosse jäänud. Eelmise päeva tegevuste üle juureldes sain aru, et kui ma otse töölt tulles kahe kotiga spordiklubisse läksin, panin nähtavasti käekoti alumisse riiulisse, pärast pistsin aga rahakoti trennikotti ning telefoni taskusse ning lahkusingi ühe kotiga. Õnneks on spordiklubi suhteliselt töökoha lähedal ja hommikul vara avatud ka. Nii me sõitsimegi Väikevennaga kooli minnes esmalt spordiklubi parklasse.

Kui ma mõne minuti pärast klubist käekotiga väljusin, nentis Väikevend – kes teatavasti ka ise oma asju kõikjale unustab – vähemalt pole ma lapsendatud.

Jah, puhtalt geenid, pojake!

Õhtupoole jõudsime koju, päris pime veel polnud. Kuna ma olen viimasel ajal oma päevase sammunormi üle arvet pidanud, tegin Väikevennale ettepaneku läbi surnuaia poodi jalutada. Minu üllatuseks oli ta nõus.

Surnuaiaväravas tegi ta ettepaneku, et loeme küünlad kokku. Kumb rohkem saab, see võidab. Mina sain 49, tema 72.

Poest koju tulles oli täiesti pime. Ka kaugemad küünlad olid paremini näha. Mina sain 112. Väikevend, kes otsustas mulle händikäpi anda, sai 108.

Aga ma ei mäleta, et Väikevend varem nii pikalt oleks vait olnud.