Filipp ja teised poisid

Hiljuti sain ma esimest korda elus täita vanaemakohuseid. Nimelt pakuvad mu tütar ja ta peika hoiukodu soliidsele härrasmehele nimega Filipp. Filipp on häirimatu meelelaadi ja kõva häälega kõuts. Ning kuna hoiukodu püsiasukatel  oli paar päeva vaja eemal olla, sõitsingi mõned korrad rattaga teisele poole jõge, et Filippi toita, silitada ja menetleda liivakastis olevat.

Esimesel päeval tuli Filipp mulle küll headest kommetest lähtuvalt uksele vastu, kuid erilist huvi minu ega minuga suhtlemise vastu üles ei näidanud. Küll aga oli suhtlushuvi suurenenud järgmiseks päevaks. Päris hea hulk kõutsi hüppas mulle sellise hooga sülle ja lõi küüned kintsu, et sain korraliku sinika ning küünejäljed.

Õnneks lõppes sellega ka mu vanaemakarjäär, Kõrreke nautis küll edasi Pärnus Supelsakste küpsetisi, kunsti ja pillimängu, kuid peika tuli koju tagasi ning kinnitas, et saavad Filipiga kahekesi hakkama küll. (Muusikafestivali lõppkontserdile saime meiegi koduses õhkkonnas mustikakooki mugides kaasa elada –  laps saatis veebilingi.)

Väikevend suhtleb sõpradega, käis ühel päeval semudega Pokemone püüdmas ning teisel kutsusid klassiõed teda ujuma. (Tal on üldse väga agarad klassiõed.) Lisaks planeerib ta loovtööna arvuti kokkupanekut, mille juures on ka minul omad huvid mängus – ta lubas nimelt oma vana arvuti mulle.

Suur Vend saatis mitu oma head sõpra kaitseväkke, mängib taas jalgpalli (korvpall polnud ikkagi see!) ning on vist vaimu ülikooliõpinguteks valmis pannud. Lapsepõlv hakkab justkui otsa saama.

 

Filipp.

Päikesest, söögiriistadest ja kasside hambakivist

Täna, kui töölt tulin – koosolek oli lõppenud arvatust varem – paistis imeline kuldne päike. Tuju läks hoobilt heaks.

Seda enam, et lapsel, kes täna oli haiglas läbimas peent kõrgtehnoloogilist protseduuri, oli isegi meeles olnud oma emale teada anda, et kõik on läinud hästi. (Lisaks kaevelnud sealsete lauakommete üle, kuna või määrimiseks olevat ta varustatud lusika ja kahvliga… No ei ole haiglas midagi muutunud – kui ma umbes kakskümmnend aastat tagasi sama lapsukest haiglas ilmale toomas olin, anti prae kõrvale lusikas – siis on teil parem kastet kätte saada!)

Õhtul käsin küll oma last haiglas vaatamas. Tal oli seljas ükssarviku pildiga pusa, voodil ingliskeelne HP ning kõike arvestades täitsa rõõmus meel. Aga mõte sellest, et kellelegi võiks meeldida haiglas olla või mingeid meditsiinilisi protseduure läbida, tekitas temas ülimat hämmeldust.

*

Lisaks lapsele läbisid terviseprotseduurid – hambakivi eelmaldamise näol – möödunud nädalal ka kassid Nurr ja Kuki. Neil kahjuks tervisekindlustust pole. Kui eelnevalt oli mulle öeldud, et kulu on 70-80 eurot kassi kohta, siis sel hommikul, kui olin (olles eelnevalt end hommikul töölt vabaks korraldanud) kassid Väikevenna abil (kes samuti puudus kahest esimesest tunnist kodustel põhjustel) puuridesse pannud ning loomakliinikusse toimetanud, öeldi mulle, et ei tohiks kuluda rohkem kui sada eurot kassi kohta  – kui just mõnda hammast pole vaja eemaldada. Lõpptulemus – 218 ühikut raha. Vähe sellest – hoolimata kõigest sellest rahast taganeb Kuki mind nähes külg ees mõnevõrra kaugemale. (Nurr on õnneks kas halvema mäluga või andestavama meelelaadiga – tõenäoliselt muidugi mõlemat – ning tuleb ikka sülle ja läpaka ekraani ette.) Kõik see tuli ühel õhtul ka tütrega jutuks ning ta ütles mulle elutargalt – ema, nüüd sa saad ise ka aru, miks ma ei tahaks saada loomaarstiks – siis ma peaksingi kasside hambakivi eemaldama. Tõepoolest, esimene maailm ei ole meist kaugel, see on siinsamas kasside eemaldatud hambakivis!

Mamma arvas, et ehk tuleb see hambakivi toidust. Ma olen veendunud, et kui ma oleksin seda kahtlust loomaarstiga jaganud, oleks mu arvele veel hea hulk juurde tulnud ning oleksin lahkunud lisaks kahele kassipuurile ka priske ja kalli eritoidukotiga. (Kindlasti on olemas kasside hambakivivastane eritoit, pole kahtlustki!)

*

Hirmus lugu on see, et kassid pean veel lähinädalail vaktsineerimisele viima. (Pluss Mamma koos kassiga arsti juurde.) Aga kes on öelnud, et elu esimeses maailmas on kerge?

Pime, kulukas ja raagus

November on nagu ikka  – pime, kulukas ja raagus. Kuigi kuu teine pool kulgeb kuidagi meeldivamalt, sest terve esimese poole polnud ma päriselt terve. Köhast sain ma lõplikult jagu islandi samblikuga – väga hirmus, aga ka tõhus.

Aga köhast pidin ma jagu saama, sest Kõrreke oli mulle W kontrolletenduse pileti toonud! See oli sedasorti etendus, mis mulle meeldis. Ajalugu käsitleti loovalt ja mitte ülearu üksüheselt, oli nalja ja tõeliseid härdushetki. Suurejooneline lugu, mille sees oli mitmeid väikesi lugusid.

Argiõhtute naelaks on meil siin olnud kass Kuki kõrvade puhastamine ja tohterdamine. Ema, kuidas vanasti kassidel lesti raviti?

Eks ma siis selgitasin, et päris vanasti ei osatud inimestelgi alati parasiite ravida, loomadel ammugi mitte.

Kukikene talus oma hirmsat saatust väärika rahuga – kuigi minust kui protseduuri pealäbiviijast hoiab nüüd targu pisut eemale.

Teistkordse ussirohutableti sain ise kassidele suhu (ja vähemalt minu nähes seda välja ei sülitatud). Järgmisel nädalal siis hambakivi eemaldus narkoosi all. Maksab terve varanduse ja lisaks pidin ühe tööpäeva alguse ümber korraldama. Eks ta ole – ikka ju võhikuna usud, kui loomaarst ütleb, et näete, ige juba veritseb ning protseduur on tingimata vajalik. (Jah, kindlasti oli sel ajalooliselt vanasti-kassil lisaks parasiitidele ka hambakivi.)

Muidu – palju on sellist igapäevast väikest sagimist ja sehkendamist, mis laiemas plaanis ei oma suuremat tähendust, kuid kitsamas suudab mu päevad täis sisustada. Positiivse poole pealt olen saanud nädala keskel oma tütrekesega kokku – käisime koos lõunat söömas ja nii. Veel sain ühelt raamatuoksjonilt (tulu ikka kasside hüvanguks!) endale Saja-aastase. Kes teab, ehk võtangi veelkord lugemiseks ette.

Ma ei ole kindlasti mingi superkokk, veel vähem superema, aga nädalavahetusel olen ikka tahtnud koos lastega lõunat süüa. Nüüd olen aru saanud, et see võib tähendada ka koos lapsega lõunat süüa. Suurel Vennal on lisaks pruudile ka kooli juubel, Kõrreke, kes algul pidi tulema, mõtles ümber ning nii valmistasingi kolme juustu pastat kahele, kellest üks, nimesid nimetamata, tõmbas nina vingu peterselli ja sinepiseemnete peale, aga sõi. (Nina vingutõmbamise peale sai Suurelt Vennalt messingeris pahandada!)

Mis seal ikka. Kõrreke, kes loeb parasjagu uurimistöö jaoks (kurikuulsalt kehva iseloomuga) vanavanaema päevikuid, leidis sealt ühe soovituse, mille tohter talle (ilmselt siis millalgi kolmekümnendatel) oli andnud: iga naine peaks umbes viie aasta järel sünnitama, et ta oma meest ja kaasinimesi vähem tüütaks.

Aga üldiselt on täna vanaisa Aare sünniaastapäev, mis tähendab küünalt ja tundub, et ka marmorkeeksi (juubelipidulised pidid täna otse teatrilavalt siia tulema.)

 

 

Küpses eas kassidega proua märkmeraamatust

Nõndaks. Olen terve mööduva nädala igal argipäeval kaalunud: kas võtta tervisepäev või minna tööle. Ning jõudnud järeldusele, et esimese variandi korraldamine oleks märksa energiatnõudvam kui haigena tööleminek. Väikevend jäi samuti tõbiseks, tema oli küll kodus.

Sest jah, seitsmendas klassis ju veel ometi võib tunda haigeolemisest pisut süngevõitu rõõmu ning jääda hommikul tööle tõttavast emast koju, rüübates teed ning lugedes Harry Potterit (Väikevenna lemmikosa on teine, sest et Dobby).

Ma ise, kui mu haiguse huvitavad sümptomid ka peale nädalat ei taandunud, tegin seda, mida inimesed ikka teevad. Esmalt guugeldasin ning siis helistasin perearstile. Nüüd võtan teist päeva rohtu. Härraga olen proovinud ka oma haigusest rääkida, aga tema taandab kõik mu mured ühte põhjusesse: oleksid pidanud lapsena sporti tegema. (Kahtlemata oleks pidanud, aga hetkel on sellega pisut keeruline midagi ette võtta.) Mamma, keda kõik tervise küsimused alati väga huvitavad, võttis aga kõik kokku sõnadega: küllap sa ikka trenni tehes külmetasid ja sellepärast haigeks jäid. (Tema on alati sporti tervisele ohtlikuks pidanud.)

Selline mitte enam esimeses nooruses inimese blogi, millest sa ikka muust kirjutad, kui oma tervisest. Iga päev toob midagi uut ja huvitavat.

Ka kassidega käisin arsti juures. Suur Vend ütles, et tema arvates on Kukil ussid, peaks minema. Neljapäeva õhtul, kui oli aeg kassid puuridesse panna ja tohtrihärra juurde viia, ei olnud kodus ühtki last peale tõbise Väikevenna ning ka kasse oli napilt. Nurruke sai küll hirmsa kräunumise saatel puuri pistetud, aga rohkem kadunud looma kui meie Kuki oli võimatu tol hetkel leida. Noh, teda oligi võimatu leida ning nii läksin loomaarsti juurde üheainsa kaeblikult kräunuva kassiga. Nii kui olime kohale jõudnud, helistas Väikevend ning teatas, et Kuki ilmus välja kohe, kui hädaoht oli möödunud. Nurrukene kaalus kolm kilo, sai ussirohtu ja pakikese kiudaineterohket eritoitu ning aja hambakivi eemaldamiseks. Viisin Nurru koju ning saime siiski ka Kuki puuri pandud. Õnneks on loomaarst päris lähedal, nii et ei jäänud ka Kuki tehnoülevaatus sooritamata. See kass ei lõppegi ära, ütles tohtrihärra, kui Kukit puurist välja võtsime. Kukit oli 5,9 kilo. Loomaarsti arvates on seda palju. Nojah, aga kuidas seda toitumist piirata, kui teine kass on meil selline pisut anorektilisevõitu? Ka loomaarstil ei tulnud paremat mõtet, kui et me peaksime ära kolima – nii et saaks kasside toidunõud eraldi panna. Ka Kuki sai ussirohtu, lisaks veel kõrvarohtu. Ning aja hambakivi eemaldamiseks. Maksma läks see kõik omajagu ning hambakivi läheb veel nii kahekskümmend kassi kohta. (Küpses eas proua võib ju kurta, et kõik on tänapäeval nii kalliks läinud?)

Ei ole ju liiga paks?

Sõbranna rääkis, et oli näinud mind unes lõunamaareisil heledat verd valges ülikonnas mehega. Meenus Notke Surmatants. Jah, eks minu eas peab kõigele mõtlema.

Puhkus, teate

Mida ma tegin puhkuse esimesed päevad, ei mäleta. Vist magasin ja lugesin.

Kuni laulupeoni, muidugi. Sest see juba vahele ei jää. Sedakorda poistekoori saatjana. Nii et kõigile, kes kurdavad, et piletid on kallid ja üldse on raske peo ajaks täpseid plaane teha: pakkuge end mõnele lastekollektiivile saatjaks. Laulupeoplaanid on paigas, saate kogu peomelu (koos supi ja magamiskotiga koolimajas magamisega) täiesti tasuta ja lisaks võite ka kontserti kuulata. (Kui jaksate.) Ja ajaloolisele Küsimuste Küsimusele – et kas lauluväljakule oleks veel mõni mahtunud – võin ausalt vastata, et ei oleks.

Sedakorda olimegi perekonda esindamas mina ja Suur Vend. Väikevend meil teatavasti ei laula, kuid oli siiski Mamma pool kanatiibu süües rongkäigust klassikaaslased, ema, klassijuhataja ja venna ära näinud. Suurele Vennale ja tema pruudile oli mul õnnelik võimalus paar korda kohvigi välja teha ja muljeid vahetada.

Aga miks polnud peol Kõrrekest? No tema oli gastrollil Prantsusmaal. Ma saan aru, et esinemised olid menukad, kodumajutus Catrherine’i ja Robert’i juures imearmas ja laps ise muljetest tulvil.

Tegelikult olid Väikevennal laulupeoga omad plaanid: olla kolm päeva üksi kodus. Kahjuks need ei täitunud, kui tuli suhelda mõlema vanaemaga, kellele mõte üksildasest väikelpasest rahu ei andnud, ning seejärel saabus ka isa. Peale laulupidu kohtusime korraks, kuna mina saabusin hommikul pool kolm ning  härrased lahkusid pool neli –  et  veeta mõned päevad isa juures.  Nii sain ise rahulikult kogu peo järelvaatamisest ära näha.

Kukeseeni käisin samuti korjamas, ning kinos Oudolfi aedu ja Mozarti ja tema sõpru kontserdil kuulamas. Viimasele olin kaasa kutsunud ka Mamma. Kuna seal esines ka tema endine õpilane, oli ta ka lilled võtnud. (Kas sa ei kartnud, et ma juhtmetesse takerdun ja maha kukun, küsis ta mult pärast lillede üleandmist. Ei, vastasin, ma teadsin, et sa saad hakkama!)

Kõrrekes ja ta peikaga käisime eile Kirvetüüd vaatamas. No Mäeotsa lavastused ikka kõnetavad alati! Nii hea etendus oli – absoluutselt kõik oli paigas. Kahju ainult, et Suur Vend oli unustanud oma pruudilt küsida, kas tema ka tahaks tulla. (Leppisime kokku, et jätan edaspidi SV vahele ja pöördun otse tütarlapse poole. Küll tema juba mu poisi ka kaasa võtab!)

Ühel õhtul istusin arvuti taga ja lahendasin sudokut, kui kass Nurr tuli sülle. Nurr oli poolteist tundi süles, nurrus, mina silitasin ja sügasin teda. Sain aru, et kui saad istuda poolteist tundi, kass süles, ja kummalgi pole kiire, siis ongi puhkus.

Nii palju uudiseid Mammaga jagada!

Oli see vast nädal! Ilus ja kevadine – seda muidugi, aga igas muus mõttes nagu Ameerika raudtee, ütlen ma.

Nimelt lipsas teisipäeva hilisõhtul – olin just prügikotti välja viimas – toast välja meie Nurrukene. Ütlesin talle küll, et ega ta siis enne hommikut tuppa ei saa, aga või ta siis kuulas. Hommikul Nurru polnud.

See-eest oli kõhuvalu. Lisaks muidugi Kuki, aga tema polnud sel hetkel See Õige Kass. Lisaks ajab ta karvu nagu saatan.

Nurru polnud ka töölt tulles.

Väikevend tegi tõukerattaga tiiru ümber kvartali, lubades leida vähemalt kassi laiba. Õnneks jäi see siiski leidmata.

Kõhuvalu oli veel suurem. Kaalusin isegi ekstreemsusi, nagu EMO ja töölt vaba päev. Esimesse ma ei saanud siiski minna, sest et kadunud kass. Koostasin kuulutuse, panin sotsiaalmeediasse üles, kontakteerusin varjupaigaga.

Oli juba päris hilja, kui Suur Vend oma pruudi soovitusel veelkord otsustas oma pruudi soovitusel teha kutsumistiiru.

Selgus, et Suurel Vennal on tark pruut. Noormees tuli tuppa, kass süles.

Minu puhul läkski asi ekstreemseks. Ma ei mäletagi, millal viimati tervise pärast vaba päeva võtsin. Päev kulus peamiselt /…/, aga muul ajal oli vähemalt kass või kaks voodijalutsis. Kui Suur Vend koolist tuli, oli ta ka apteegist ravumit toonud, asi läks paremaks.

Tegelikult oli ka Väikevend minuga kodus. (Alguses ütles mulle, et tal ka kõht valutab, aga pärast tunnistas üles, et oli lihtsalt minu pärast kartnud.)

Reede hommikuks olin puhanud ja võrdlemisi reibas. Päris tore oli kohe tööle minna, selmet /…/.

Nädalavahetusel oli tore see,  kui ühel päeval käisid Kõrreke ja ta peika meil pastat söömas. Kõrreke paraneb operatsioonist jõudsalt. Peika töö võeti oksjonile. Kõrreke rääkis mulle tereminist, millest ma  ühest küljest midagi ei teadnud, aga mida ma teisest küljest teadsin muidugi hästi, sest et Midsomer.

Pühapäeval tuli Suure Venna koolivend, et  nad saaksid upt-esitluse valmis. Ma keetsin Suure Venna kahtlustest (ma ei usu, et K süüa tahab ja mul endal pole ka eriti isu) siiski korraliku potitäie frikadellisuppi. Pärast seda, kui härrased gümnasistid ning staadionilt naasnud Väikevend (kes ei jõudnud isegi oodata, kuni ma supi soojaks oleksin teinud) olid söömise lõpetanud, oli pott tühi. Imeline! Mul pole ammu õnnestund kaks päeva järjest niimoodi süüa teha, et kõik kohe söövadki ja keegi ei nurise.

No vot. Ainult Kuki karvade küsimus. Neid on leitud järgnevatest kohtadest:

*pliidil keev supipott

*töö juures käekotist välja võetud puuvili

*Suure Venna pruudi kodu.

Olukord, kus oled lõpetanud pikema ja põhjaliku tolmuimemise, tuled trepist üles ning sulle hõljub vastu tuust või paar Kuki valgeid karvu, ei vääri enam märkimistki.

Mul pole ammu enam Mammale nii palju rääkida olnud!

Kadunud ja leitud kassid on täiesti tema teema – hea võimalus meenutada kõiki kasse, kes meil on olnud ja kaduma läinud ja üles leitud. Haigustest rääkimata. (Hea võimalus meenutada kõiki neid huvitavaid kõhuhaigusi.) Kassikarvade suhtes soovitas Mamma loomaarsti poole pöörduda. (Ma ise eelistaks pigem koristusteenust!)

Ööd ja päevad

Kassidel on kevad. Kukil kui nooremal on eriti kevad. Näiteks täna öösel oli tal plaanis pikem aktsioon, mis, nagu ma hommikul tõdesin, oli sisaldanud raamitud foto lükkamist põrandale, pesuresti mahaajamist hirmsa kolina saatel, kolme raamatu riiulist põrandalekukutamist ning lõpuks tuiskamist üle minu voodi ja minu, üks kass ees ja teine järel. Pesuresti kukkumist ma kuulsin – kuid otsustasin, et magan edasi – ning tagaajamiset tundsin (teravalt) – ja otsustasin sellegipoolest, et magan edasi.

Nädalavahetus ju!

Mis nüüdseks on kadunud, justkui poleks teda olnudki. Laupäev kulus sotsiaalseks ja perekondlikuks suhtluseks. Ja viimane, suhteliselt uuena siis, tähendab tütrele küllaminekut. Tütrekest käisin vaatamas koos kookide, Väikevenna ja lauamänguga. Tütar ja ta peika elavad kenasti, ühtaegu kesklinnas ja teisest küljest vaatega pallaslikule agulile. Täna käisid nad meil lõunal, nii et ega mul millegi üle kurta pole.

Kui, siis selle üle, et Suurt Venda näen ma pärast seda, kui ta omale pruudi leidis, harvemini kui ta musta pesu. Küll osales ta kliimastreigil, küll oli kooriga ette laulmas, aga kõige sagedamini loomulikult pruudi juures.

Väikevend peab see-eest tulevikuplaane, mis küll iga natukese aja tagant täpsustuvad. Täpsustus puudutab taksikoerte, pesukarude ja rebaste arvu suhet. Nende arvu, kelle ta endale võtab, kui suureks saab.

Öösel – hoolimata kindlameelsest otsusest magada edasi, kapaku üle minu kasvõi tuhat kassi, ärkasin ma tegelikult ikkagi üles. Lugesin lõpuni ühe skandinaavia krimka – noore kirjaniku esimene, püüdlik ja omamoodi päris kena lugemine (sundis mind näiteks uurima Woodmani kohta, no ja siis veel elegantsete lüketena heidetud arvopärt ja bobdylan ja budism janiiedasi.)

Ja nüüd ongi pühapäev lõppemas. Jõudsin kasside järelt koristada, trenni, lõunat teha, Kõrrekese siia tuua, poes käia, Kõrrekese koju viia, triikida, siis veel kassikarvu koristada, õhtuks küpsetada, tööasju teha. Kas see ongi kõik?

20190317_153844

Teel tütre juurde. Puhas poeesia