Elu nimekirjade toel

Terve kohe mööda saav nädal on olnud hullult kiire. Juba teisipäeval tundus, et enam rohkem pole võimalik: hommikul tööle, siis klassiga teatrisse – Viljandi Vargamäe, soe soovitus! – peale teatrit koolitusele, seejärel Mamma ja Mamma kassiga loomaarsti juurde. Aga see oli alles nädala algus.

Igal juhul eile hilisõhtul tegin lõpuks nimekirja. Et mida ma pean lähiajal veel tegema. Jõudsin nimekirjade metatasandile, kui kirja sai ka ülesanne koostada uus nimekiri.

No ja siis, kui nimekiri valmis, läksin trenni. (Seda polnud kusagil kirjas.) Kirjas polnud ka näiteks juuksurit ega pannkookide küpsetamist ega veel õhtu hakul Väikevennale uue hambaharja ostmist. (Oli eile sõbra pool ööd ning kaotas selle käigus oma hambaharja.)

Aga ometi on mingi osa nimekirjas olevatest asjadest samuti tehtud.

Lisaks otsis Kõrreke eile välja jäljetult kadunud kuusepuu ning ehtis selle kassikindlate heegeldatud lumehelveste, päkapikkude ja ühe öökulliga. Lumemarjakujulised elektriküünlad pani ka peale. Kass üritas küll ühte päkapikku maha murda, kuid ta tabati teolt.

Mina sain hommikul läbi Toriseja, mis oli lõpust veel parem kui alguses. Olin kohe pisarateni liigutatud. (Loomulikult polnud selle kohta mu nimekirjas midagi.)

Kuus asja tuleb veel täna ära teha. Neist üht (pesta ära kõik pühapäevaks kogunenud  must pesu( olen täna juba korra teinud.

Lähen keedan alustuseks veel tassi teed.

Advertisements

Eluolust loomariigis

Ma ütlen kohe, et pealkirja laenasin ühelt oma kunagiselt õpilaselt, kes selle peale, kui enda arvates olin selgelt kirjutanud tahvlile Eluolust Rooma riigis, pani vihikusse pealkirja Eluolust looma riigis. 

Looma riigis  sujub kõik endiselt. Meil on tööjaotus täiesti olemas: mina kui enamasti varaseim ärkaja toidan hommikuti kahte näljast kiskjat, Kõrreke puhastab kaste ja vahetab liiva (ta ise valis selle kui saadaolevaist väikseima ajakuluga, kuigi ilmselt mitte just meeldivaima ülesande), Suur Vend korraldab nende psühholoogilist nõustamist ja Väikevend nunnutab. Uksest sisse ja välja lasevad kasse kõik ja lakkamatult.

Aga nuriseda pole millegi üle. Vähemalt minul: kui Väikevend hakkab jälle oma koerajuttu rääkima, saab alati meenutada, et meil on juba kaks kassi.

IMG_0247

Kohalikud kiskjad Väikevenna juures vaibal

Loomulikult tunneb ta aga rõõmu kõigist koertest, keda ta kusagil mujal kohtab. Nii pidi ta ühel õhtul sõbra juures kaheksaks koju tulema, kuid saatis sõnumi: ma tulen tunni aja pärast, kuna kutsu tuli siia. Kui ta siis tunni aja pärast õnnelikuna naases, rääkis kõigile, kes kuulatata soovisid: kutsu oli buldog, nimi vist Lehv, näris ta sõrmi ja tahtis perepoega rünnata. (Viimane ronis kapi otsa ja keeldus alla tulemast, kuni koer seal on.) Väikevenna resümee: kui ma suureks saan, võtan kolm koera – kaks taksi ja ühe buldogi.

Ja ühel reedesel päeval, kui me koos koolist tulime ja tegime peatuse ühes mu lemmikkohvikutest – sest seal on tõesti linna parim kohv ja üldse. Novot, ja siis oli seal samuti üks koer. Väikevend rüüpas oma ökolimonaadi ja sõi võikut – poetades kõik tervisliku selle vahelt minu pudrukaussi – sest seal pole mitte ainult linna parim kohv, vaid ka puder –  ja silitas teise käega koera. Selliseid õnnelikke hetki tuleb ette. Koer oli kurbade silmadega ja sõbralik. Me läheme sinna kohvikusse kindla peale edaspidigi!

IMG_0273

Mõnikord inimesel veab!

Aga muidu on ka kõik kena. Käisime Väikevennaga Paddingtoni teist osa vaatamas – mis meeldis meile mõlemale, ja Kõrreke sai Rakveres pillimängimise eest auhinnaks hiiglasliku padja.

Kuidas seekord kõik ära kulus

Tänavuse sügisvaheaja alguses oli Kõrrekese konkurss, ja siis läks Mamma haiglasse.

Seejärel käisin mitmel päeval erinevatel tööga seotud koolitustel ja muidu üritustel.

Nende vahepeal jõudsin käia ise perearsti juures (kes nõutuna avas neitsilikult tühja lahtri tehtud uuringutest ning küsis, kas ma ei taha mõnele uuringule minna – ma väga ei tahtnud.)

Seejärel viisime Väikevennaga kassid loomaarsti juurde. Patsiendid olid samuti hea tervise juures, kuigi Kuki sai omale vaktsiini ja lestarohu. Ka Nurr sai lestarohu, profülaktika mõttes. Kuki käitus väärikalt ja rahulikult, ainult lahtine karv näitas, et tegelikult oli ta ikka närviline küll. Nurr kaebas lakkamatult kogu tee, arsti juures ja tagasiteel (kuigi süst tehti hoopis Kukile.)

Väikevennaga käisime silmaarsti juures ning Väikevend saab omale tugevamad prillid.

Töö-juurega sõitsime pealinna teatrisse ka. Etenduse tegevus toimus lastevanemate koosoleku formaadis, oli rohkesti äratundmist. Suurepärane lavastus, julgen soovitada. (Isiklikku laadi kõrvalepõikena meenus, kuidas me kunagi ammu, laste-eelsel ajal käisime härraga vaatamas Undi Suveööd ja MA ja ER mängisid siis Helenat-Hermiat. Nüüd olid nad  närtsinud olekuga üksikema ja menopausieas õpetajanna rollides.) Häbi tunnistada, see oli minu esimene VATi-kogemus. Lisaks käisime pealinnas olles peenes kohas söömas ning sõbrannaga tarbekunstimuuseumis.  Muuseumis kaunist disaini imetledes sain kõne Mammalt, kes soovis, et ma ostaksin arstile konjaki.

Reedel sain Mamma haiglast kätte. (Konjak oli olemas. Mammaga ei saa sellistes küsimustes vaielda.) Ta oli ootamatult kõbus. Kass Saba oli Mammaga kohtudes rõõmus. Viisin Mammale ka lugemiseks Astrid Lindgreni elulooraamatu.

Õhtul käisime Väikevennaga kinos, vaatasime Lumeinimese poega. Ei olnud kõige hullem. Me polnudki ammu Väikevennaga niimoodi kahekesi kinos käinud, ta läheb sagedamini ise sõpradega.

Muidu oli kõik nagu ikka. Poisid mängisid virtuaalset ja pärisjalgpalli, Kõrreke käis pilli harjutamas ja peika juures, Kõrreke ja Suur Vend toitsid Mamma kassi, kui ma kodus olin, tegin süüa. Kassid otsivad soojemad kohti inimeste ja radiaatorite läheduses. Ootamatu hetk saabus tänasel õhtul, kui terve pere sõi sama sööki (munavõileivad ja puuviljasalat vahukoorega).

Raha kulus palju ja vaheaeg lõppes liiga ruttu. Täna ärgitasin Väikevenda tunniplaani kirjutama ja Suur Vend tuli minu juurde vene keele asjus. Niimoodi ta siis otsa saigi.

Selle aasta viimaste kukeseente aegu

Puud on tänavu pikalt värvilised. (Tol sügisel, kui ma umbes sada aastat tagasi mehele läksin, oli samamoodi.)

Vahepeal on alanud muidu koolivaheaeg. Tunnistust ei saanud mitte keegi.

Kõrreke võttis osa pillimängukonkursist ja sai esikoha. (Mitte, et konkurents fagotimängijate hulgas oleks eriliselt tihe, kuid esikoha saamiseks pidi ikka kindla arvu punkte saama.) Hommikul käisime Härraga kuulamas konkurssi ning õhtul koos Mammaga kontserti. Tegelikult on märkimisväärne, kui su laps oskab mängida Vivaldi fagotikontserti. Ka teisi noori puhkpillureid oli täitsa tore kuulata, paljud nende seast olid oma noorusest hoolimata suurepärased mängijad. Mamma nägi palju tuttavaid ja pärast pakuti kõigile torti. Järgmisel hommikul läks Mamma haiglasse.

Täna kasutasin veel ära päikesepaistelist pealelõunat ja käisin oma seenemetsas. Leidsin paar pihutäit sügavkülmutatud kukeseeni, ühe kitsemampli ja ühe võipuraviku. Sõin mõned üleküpsenud magusmõrkjad pohlad. Ilmselt viimane metsaskäik sel aastal.

IMG_0218

Ausõna, selle aasta viimane seenepilt!

Väikevend ootas väga homset, kuna nad leppisid juba tükk aega tagasi sõpradega kokku, et lähevad veekeskusesse. Ühte sõpra vanemad ei lubanud. Nüüd on vist sõber pisut solvunud (et teised ikka lähevad) ning oli end koguni fb vastavast grupist välja arvanud. Elu pole alati kerge ka siis, kui oled üksteist ja on parasjagu koolivaheaeg.

Kuna ma ise keset päeva seenele läksin, tutvustasin lastele külmkapi sisu ja ütlesin, et tehku ise endale süüa. Selle peale leidis Väikevend sügavkülmast friikad, Kõrreke sai kõhuviiruse ning Suur Vend mängis oma virtuaalset jalgpalli – kuigi tõe huvides tuleb öelda, et just tema käis ja toitis ka täna Mamma kassi. (Kuni tuli kolmveerand kümme hakkliha kohta küsima.)

Kuidagi kurb ja sentimentaalne olemine on. Et Mamma on haiglas ja seeneaeg on läbi,  klassivend rääkis Plekktrummis metsade olukorrast, teetass sai ka tühjaks. Homme lähen loomateraapia-alasele koolitusele ja pärast ka haiglasse Mammat vaatama.

IMG_0212

Minu armas metsatukk ühel sügisesel pealelõunal. 

Paula, Saba, Nikolai ja muud mured

Viimane puhkusenädal kaob muidugimõista alati kiiresti käest. Olen olnud oma pere ja muude loomade teenistuses.

Nii transportisin ühel päeval Tallinnast Tartusse operatsioonile taksikoer Paula. Nii me sõitisime: innukas Väikevend, uuringunarkoosist toibuv koerake ja tema perenaine. Ja mina, kes ma ei armasta maanteesõitu ja Tallinnas sõitmist suisa kardan. Koer jõudis õigeks ajaks kliinikusse, kus loomaarst juba ootas. Mina sain oma elu esimese kiiruseületamise trahvi.

Teisel päeval olin jälle Mamma kassi juures. Mammale, kes pidi juba möödunud nädala keskel haiglast koju saama, pakuti nimelt võimalus teha ära uuring, mis muidu pidi olema septembris. Ja nii saime siis veel Sabale inimeseks käia. Loomake on ilmselgelt stressis. Kui oli minu päev, siis kurtis ta mulle viis tundi järjest oma rasket elu. Lõpuks ta pisut rahunes, lugesin talle kõva häälega Surnud hingi ette.

Uni pole viimasel ajal olnud suurem asi. Ilmselt on sellele aidanud kaasa mured katkiste telefoni, asendustelefoni, läpaka ja nõudepesumasinaga  ja lapsega, kes on oma elus tegemas olulisi valikuid. (Jah, ja kes ütleb, et see valik, mis tundub täna hea ja mõistlik, tundub seda ka näiteks kolmekümne aasta pärast, ah?) Täna streikis ka veekeedukann, ehk aitab siinkohal lihtsalt katlakivieemaldus.

Aga nagu ma juba kassile ette lugesin:

Tellinud endale kõige kergema õhtusöögi, mis koosnes ainult põrsapraest, riietus ta sedamaid lahti, puges teki alla ja vajus raskesse, sügavasse unne, uinus oivaliselt, nagu magavad üksnes need õnnelikud, keda ei vaeva ei hemorroidid, kirbud ega liiga suured vaimuanded.

Kuhu läheb August?

Täna küpsetasin esimese sellesuvise õunakoogi. Kaerahelbekattega. Ubinad olid sellised tõelised vissid, koogijao puhastamine võttis vist oma pool tundi aega.

Tulemus?

Väikevend uuris, mis koogi sees on.

Õunad ja kook, vastasin.

Aga miks sa pudru koogi sisse oled pannud, uuris ta kaerahelvest oma koogikahvlil.

See on tervislik, selgitasime Kõrrekesega.

Suur Vend muigas, aga sõi.

Ta räägib meil üldse kole vähe. (Aga liigutab kulme ja elab kaasa.)

Muidu on lapsed olnud roteerumas – mõni magab külas ja mõned külalismagajad on jälle meil.

Mamma on kopsupõletikuga haiglas ning meil on olnud temaga põnevaid vestlusi. Ta silmad on selged. Vestlusteemadeks on tema kass Saba, hiljuti maetud sugulane ja haigla olme.

Viimane, nagu ma aru saan, on täiesti omaette maailm oma (valdavalt vist kirjutamata) seadustega.

Möödunud nädalal suri kõrvalvoodis keset ööd inimene.  Omaksed voodiserval, armee meedikuid toimetamas.

Ja miks teie ei maga? pahandanud õde Mamma kardina taha kiigates.

Homme võin kass Sabale öelda, et Mamma peaks sel nädalal koju saama.

Mamma kurtis innuka tugitoolisportlasena, et haigla telekas on vana ja keegi ei tunne kergejõustiku vastu huvi. Kaaspatsiendid olevat vanad ega saavat asjadest aru.

Ja kuhu sina, August, nüüd minema hakkad? suunati parsjagu üht palatisse tagasi.

(Õed olid seal üldse kuidagi uudishimulikud.)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

Õndsad hetked

Kodus on hetkel vaikne. Või kuidas võtta. Aiast kostub muruniiduki hääl ja mu enda arvutis mängib jaapani löökpillimängija. Siiski.

Tütar sõitis ühega oma ma-ei-tea-mitmest puhkpilliorkestrist konkursile Šveitsi. Nii palju, kui mu laps on mulle teada andnud, on Zürichis +30°C, konkursil on saadud hõbediplom ning laps ise on õnne tipul, olles avastanud vanalinnast viiekorruselise muusikapoe.

Väikevend organiseeris seevastu enesele külaskäigu oma lemmiksugulase, tädi T juurde Tallinnasse. Tädil (tehniliselt võttes küll vanatädil) on kolm koera ja kaks kassi ning ka mu noorim  on loomulikult eluga ülimal määral rahul.

Enne pealinna sõitu vestlesime lapsega ka tulevikust. Väikevend nimelt küsis, mida tähendab kihlatud. Mõistnud asja sisu, küsis ta edasi sõrmuse kohta. Ütlesin, et jah, et on komme, et mees kingib naisele sel puhul sõrmuse. Briljandiga.

See on vist päris kallis, arvas Väikevend. Ma arvan, et ma ei võta endale tulevikus naist, vaid ainult koerad. 

Nii et võib öelda, et Väikevend harjutab praegu tulevaseks eluks.

Suur Vend puhkab. See tähendab peamiselt küll arvutit, staadioni ja play stationit, aga üllatuslikult ka täiesti vabatahtlikku muruniitmist (see aasta on esimene, kus pole vaja isegi meelde tuletada), nõudepesumasina tühjendamist ja muidu mõistlikku ülalpidamist.

Mina käisin eile Mammaga suurepärasel kontserdil Jaani kirikus. Isegi Mamma, kel enamasti alati on kõigi ja kõige kohta mõni kriitiline märkus, ütles vaid ühe sõna: Täiuslik! Kuulake ise!

Muidu… ei teegi nagu eriti midagi. Triigin ja teen süüa ja kord sõitsin metsa seenele. (Seeni oli, aga olid väikesed.) Rõõmsa avastusena tõdesin, et ka Suur Vend sööb üle mitme aasta kukeseeni. Mul on lugemisjärge ootamas kolm raamatut ja on raske otsustada, missugune neist esimesena ette võtta – kas Matsin, Hargla või Pärdi.

Linnas on tegelikult laat, aga sain oma rahvamassidoosi ilmselt laulupeol kätte. Õnne jaoks piisab ka päikesest, vaikusest ja võimalusest lasta kasse uksest sisse ja välja.