Kuidas seekord kõik ära kulus

Tänavuse sügisvaheaja alguses oli Kõrrekese konkurss, ja siis läks Mamma haiglasse.

Seejärel käisin mitmel päeval erinevatel tööga seotud koolitustel ja muidu üritustel.

Nende vahepeal jõudsin käia ise perearsti juures (kes nõutuna avas neitsilikult tühja lahtri tehtud uuringutest ning küsis, kas ma ei taha mõnele uuringule minna – ma väga ei tahtnud.)

Seejärel viisime Väikevennaga kassid loomaarsti juurde. Patsiendid olid samuti hea tervise juures, kuigi Kuki sai omale vaktsiini ja lestarohu. Ka Nurr sai lestarohu, profülaktika mõttes. Kuki käitus väärikalt ja rahulikult, ainult lahtine karv näitas, et tegelikult oli ta ikka närviline küll. Nurr kaebas lakkamatult kogu tee, arsti juures ja tagasiteel (kuigi süst tehti hoopis Kukile.)

Väikevennaga käisime silmaarsti juures ning Väikevend saab omale tugevamad prillid.

Töö-juurega sõitsime pealinna teatrisse ka. Etenduse tegevus toimus lastevanemate koosoleku formaadis, oli rohkesti äratundmist. Suurepärane lavastus, julgen soovitada. (Isiklikku laadi kõrvalepõikena meenus, kuidas me kunagi ammu, laste-eelsel ajal käisime härraga vaatamas Undi Suveööd ja MA ja ER mängisid siis Helenat-Hermiat. Nüüd olid nad  närtsinud olekuga üksikema ja menopausieas õpetajanna rollides.) Häbi tunnistada, see oli minu esimene VATi-kogemus. Lisaks käisime pealinnas olles peenes kohas söömas ning sõbrannaga tarbekunstimuuseumis.  Muuseumis kaunist disaini imetledes sain kõne Mammalt, kes soovis, et ma ostaksin arstile konjaki.

Reedel sain Mamma haiglast kätte. (Konjak oli olemas. Mammaga ei saa sellistes küsimustes vaielda.) Ta oli ootamatult kõbus. Kass Saba oli Mammaga kohtudes rõõmus. Viisin Mammale ka lugemiseks Astrid Lindgreni elulooraamatu.

Õhtul käisime Väikevennaga kinos, vaatasime Lumeinimese poega. Ei olnud kõige hullem. Me polnudki ammu Väikevennaga niimoodi kahekesi kinos käinud, ta läheb sagedamini ise sõpradega.

Muidu oli kõik nagu ikka. Poisid mängisid virtuaalset ja pärisjalgpalli, Kõrreke käis pilli harjutamas ja peika juures, Kõrreke ja Suur Vend toitsid Mamma kassi, kui ma kodus olin, tegin süüa. Kassid otsivad soojemad kohti inimeste ja radiaatorite läheduses. Ootamatu hetk saabus tänasel õhtul, kui terve pere sõi sama sööki (munavõileivad ja puuviljasalat vahukoorega).

Raha kulus palju ja vaheaeg lõppes liiga ruttu. Täna ärgitasin Väikevenda tunniplaani kirjutama ja Suur Vend tuli minu juurde vene keele asjus. Niimoodi ta siis otsa saigi.

Advertisements

Selle aasta viimaste kukeseente aegu

Puud on tänavu pikalt värvilised. (Tol sügisel, kui ma umbes sada aastat tagasi mehele läksin, oli samamoodi.)

Vahepeal on alanud muidu koolivaheaeg. Tunnistust ei saanud mitte keegi.

Kõrreke võttis osa pillimängukonkursist ja sai esikoha. (Mitte, et konkurents fagotimängijate hulgas oleks eriliselt tihe, kuid esikoha saamiseks pidi ikka kindla arvu punkte saama.) Hommikul käisime Härraga kuulamas konkurssi ning õhtul koos Mammaga kontserti. Tegelikult on märkimisväärne, kui su laps oskab mängida Vivaldi fagotikontserti. Ka teisi noori puhkpillureid oli täitsa tore kuulata, paljud nende seast olid oma noorusest hoolimata suurepärased mängijad. Mamma nägi palju tuttavaid ja pärast pakuti kõigile torti. Järgmisel hommikul läks Mamma haiglasse.

Täna kasutasin veel ära päikesepaistelist pealelõunat ja käisin oma seenemetsas. Leidsin paar pihutäit sügavkülmutatud kukeseeni, ühe kitsemampli ja ühe võipuraviku. Sõin mõned üleküpsenud magusmõrkjad pohlad. Ilmselt viimane metsaskäik sel aastal.

IMG_0218

Ausõna, selle aasta viimane seenepilt!

Väikevend ootas väga homset, kuna nad leppisid juba tükk aega tagasi sõpradega kokku, et lähevad veekeskusesse. Ühte sõpra vanemad ei lubanud. Nüüd on vist sõber pisut solvunud (et teised ikka lähevad) ning oli end koguni fb vastavast grupist välja arvanud. Elu pole alati kerge ka siis, kui oled üksteist ja on parasjagu koolivaheaeg.

Kuna ma ise keset päeva seenele läksin, tutvustasin lastele külmkapi sisu ja ütlesin, et tehku ise endale süüa. Selle peale leidis Väikevend sügavkülmast friikad, Kõrreke sai kõhuviiruse ning Suur Vend mängis oma virtuaalset jalgpalli – kuigi tõe huvides tuleb öelda, et just tema käis ja toitis ka täna Mamma kassi. (Kuni tuli kolmveerand kümme hakkliha kohta küsima.)

Kuidagi kurb ja sentimentaalne olemine on. Et Mamma on haiglas ja seeneaeg on läbi,  klassivend rääkis Plekktrummis metsade olukorrast, teetass sai ka tühjaks. Homme lähen loomateraapia-alasele koolitusele ja pärast ka haiglasse Mammat vaatama.

IMG_0212

Minu armas metsatukk ühel sügisesel pealelõunal. 

Paula, Saba, Nikolai ja muud mured

Viimane puhkusenädal kaob muidugimõista alati kiiresti käest. Olen olnud oma pere ja muude loomade teenistuses.

Nii transportisin ühel päeval Tallinnast Tartusse operatsioonile taksikoer Paula. Nii me sõitisime: innukas Väikevend, uuringunarkoosist toibuv koerake ja tema perenaine. Ja mina, kes ma ei armasta maanteesõitu ja Tallinnas sõitmist suisa kardan. Koer jõudis õigeks ajaks kliinikusse, kus loomaarst juba ootas. Mina sain oma elu esimese kiiruseületamise trahvi.

Teisel päeval olin jälle Mamma kassi juures. Mammale, kes pidi juba möödunud nädala keskel haiglast koju saama, pakuti nimelt võimalus teha ära uuring, mis muidu pidi olema septembris. Ja nii saime siis veel Sabale inimeseks käia. Loomake on ilmselgelt stressis. Kui oli minu päev, siis kurtis ta mulle viis tundi järjest oma rasket elu. Lõpuks ta pisut rahunes, lugesin talle kõva häälega Surnud hingi ette.

Uni pole viimasel ajal olnud suurem asi. Ilmselt on sellele aidanud kaasa mured katkiste telefoni, asendustelefoni, läpaka ja nõudepesumasinaga  ja lapsega, kes on oma elus tegemas olulisi valikuid. (Jah, ja kes ütleb, et see valik, mis tundub täna hea ja mõistlik, tundub seda ka näiteks kolmekümne aasta pärast, ah?) Täna streikis ka veekeedukann, ehk aitab siinkohal lihtsalt katlakivieemaldus.

Aga nagu ma juba kassile ette lugesin:

Tellinud endale kõige kergema õhtusöögi, mis koosnes ainult põrsapraest, riietus ta sedamaid lahti, puges teki alla ja vajus raskesse, sügavasse unne, uinus oivaliselt, nagu magavad üksnes need õnnelikud, keda ei vaeva ei hemorroidid, kirbud ega liiga suured vaimuanded.

Kuhu läheb August?

Täna küpsetasin esimese sellesuvise õunakoogi. Kaerahelbekattega. Ubinad olid sellised tõelised vissid, koogijao puhastamine võttis vist oma pool tundi aega.

Tulemus?

Väikevend uuris, mis koogi sees on.

Õunad ja kook, vastasin.

Aga miks sa pudru koogi sisse oled pannud, uuris ta kaerahelvest oma koogikahvlil.

See on tervislik, selgitasime Kõrrekesega.

Suur Vend muigas, aga sõi.

Ta räägib meil üldse kole vähe. (Aga liigutab kulme ja elab kaasa.)

Muidu on lapsed olnud roteerumas – mõni magab külas ja mõned külalismagajad on jälle meil.

Mamma on kopsupõletikuga haiglas ning meil on olnud temaga põnevaid vestlusi. Ta silmad on selged. Vestlusteemadeks on tema kass Saba, hiljuti maetud sugulane ja haigla olme.

Viimane, nagu ma aru saan, on täiesti omaette maailm oma (valdavalt vist kirjutamata) seadustega.

Möödunud nädalal suri kõrvalvoodis keset ööd inimene.  Omaksed voodiserval, armee meedikuid toimetamas.

Ja miks teie ei maga? pahandanud õde Mamma kardina taha kiigates.

Homme võin kass Sabale öelda, et Mamma peaks sel nädalal koju saama.

Mamma kurtis innuka tugitoolisportlasena, et haigla telekas on vana ja keegi ei tunne kergejõustiku vastu huvi. Kaaspatsiendid olevat vanad ega saavat asjadest aru.

Ja kuhu sina, August, nüüd minema hakkad? suunati parsjagu üht palatisse tagasi.

(Õed olid seal üldse kuidagi uudishimulikud.)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

Õndsad hetked

Kodus on hetkel vaikne. Või kuidas võtta. Aiast kostub muruniiduki hääl ja mu enda arvutis mängib jaapani löökpillimängija. Siiski.

Tütar sõitis ühega oma ma-ei-tea-mitmest puhkpilliorkestrist konkursile Šveitsi. Nii palju, kui mu laps on mulle teada andnud, on Zürichis +30°C, konkursil on saadud hõbediplom ning laps ise on õnne tipul, olles avastanud vanalinnast viiekorruselise muusikapoe.

Väikevend organiseeris seevastu enesele külaskäigu oma lemmiksugulase, tädi T juurde Tallinnasse. Tädil (tehniliselt võttes küll vanatädil) on kolm koera ja kaks kassi ning ka mu noorim  on loomulikult eluga ülimal määral rahul.

Enne pealinna sõitu vestlesime lapsega ka tulevikust. Väikevend nimelt küsis, mida tähendab kihlatud. Mõistnud asja sisu, küsis ta edasi sõrmuse kohta. Ütlesin, et jah, et on komme, et mees kingib naisele sel puhul sõrmuse. Briljandiga.

See on vist päris kallis, arvas Väikevend. Ma arvan, et ma ei võta endale tulevikus naist, vaid ainult koerad. 

Nii et võib öelda, et Väikevend harjutab praegu tulevaseks eluks.

Suur Vend puhkab. See tähendab peamiselt küll arvutit, staadioni ja play stationit, aga üllatuslikult ka täiesti vabatahtlikku muruniitmist (see aasta on esimene, kus pole vaja isegi meelde tuletada), nõudepesumasina tühjendamist ja muidu mõistlikku ülalpidamist.

Mina käisin eile Mammaga suurepärasel kontserdil Jaani kirikus. Isegi Mamma, kel enamasti alati on kõigi ja kõige kohta mõni kriitiline märkus, ütles vaid ühe sõna: Täiuslik! Kuulake ise!

Muidu… ei teegi nagu eriti midagi. Triigin ja teen süüa ja kord sõitsin metsa seenele. (Seeni oli, aga olid väikesed.) Rõõmsa avastusena tõdesin, et ka Suur Vend sööb üle mitme aasta kukeseeni. Mul on lugemisjärge ootamas kolm raamatut ja on raske otsustada, missugune neist esimesena ette võtta – kas Matsin, Hargla või Pärdi.

Linnas on tegelikult laat, aga sain oma rahvamassidoosi ilmselt laulupeol kätte. Õnne jaoks piisab ka päikesest, vaikusest ja võimalusest lasta kasse uksest sisse ja välja.

Loetud hommikute aegu

Ma olin ära unustanud, et väljas võib nii soe olla, nagu ta meil just parasjagu on.

Argihommikud enne kooliaasta lõppu on tegelikult täpselt loetud. Iga jüts teab une pealt, palju veel vaheajani jäänud on. (Saladuskatte all öelduna: eks õpsid teavad seda ka.)

Siiski: valgega on lihtne tõusta. Valgega on ka lihtne keset ööd ärgata ja enam mitte magama jäädagi. Kui rõduuks on lahti, kuuleb lindude hääli ja üksikuid möödasõitvaid autosid ja seda, kui naabrite noored tulevad keset ööd kambakesi koju ja on väga lõbusad.

Aga see pole olnud ainus, mis möödunud nädalast üles tähendamist väärib.

*Väikevend on õppimises olnud päris tubli. Nagu ta ise ütles: ma arvasin, et saan eesti keele tasemetöös kõige rohkem 83%, aga sain 84. Seda ma küll poleks lootnud.

*Suure Vennaga koos ajaloo õppimine päädis samuti tulemusega hea, ning mu vanem poiss tegi eksperimentaalselt kindlaks ka selle, mida ta ammu kahtlustas: nende õpetaja armastab pikki vastuseid, aga loeb ainult algust ja lõppu. Nii kirjutanud ta USA ja Jaapani võrdluses, et viimases on samuraid ja haikud, aga esimeses mitte. Õpetaja ei märganud midagi.

*Ka tema on väsinud. Nii unustas ta spordipäeval staadionile oma isa Meerikamaalt toodud vaansid ning nentis, et nüüd on ta ainsad jalatsid talvesaapad ja jalgpalliputsad. Sobrasin natuke jalatsikirstus ja otsisin välja ka plätud. Ta pani need jalga ja läksime staadionile. Kahjuks oli härra Meerikamaalt tõesti kobedad vaansid toonud, nii et keegi oli nad ilmselt juba ära võtnud. Läksime lähedalasuvasse jalatsipoodi ja ostsime uued ketsid. Odav lõbu see täismehe-mõõdus jalanõude kaotamine just pole.

Kui poiss viisakalt täh ütles, palusin ka temalt teenet. Tehku Väikevennale selgeks, kui äge koht on ERM. Et siis ma saaksin ta muuseumiööl ka sinna viia. Suur Vend võttis missiooni tõsiselt.

*Ma ei teagi, kas see lõppkokkuvõttes oli hea mõte. Rahvast oli umbes nagu laulupeol. Siiski – üks asi meeldis Väikevennale väga – nimelt nägime ära Kõrrekese peika. Ka nemad olid tulnud ERMiga tutvuma. Väikevend surus tal kätt ja esitles ennast. Väikevennale meeldis õe peika rohkem kui ükski eksponaat. Pärast läksime Väikevenna tungival soovil botaanikaaia kasvuhoonetesse. Ka seal oli palju rahvast, ja enne, kui taibatagi jõudsin, oli Väikevend mind kättpidi kõrgustesse konvoeerinud. Huvitav, kui palju inimesi need konstruktsioonid ikkagi kannavad? mõtlesin ma. Õnneks meenus Väikevennale, et alumisel korral väikese veesilma juures on kilpkonnad.

*Ah jaa, reedel käisime Kõrrekese ja Mammaga kohaliku sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdil. Ma oli ääretult skeptiline: alguses oli väga kaasagne muusika ja lõpus orelisümfoonia. Kaasaegne muusika meeldib mulle väga valikuliselt ja orel paneb pea valutama. Aga kõik oli üle ootuste. Esimene lugu, noore helilooja teose esmaettekanne, mõjus oma keelpilliosas meditatiivselt (kuigi meditatsiooni katkestasid – vabandan obstsöönsuse pärast! – puhkpillide purtsatavad peeretused).  Teine – kaasaegse šotlase löökpilliteos – oli tõesti väga huvitav ja meisterlikult esitatud. Ja orelisümfoonia oli täpselt nii võimas nagu nimi ütleb. Minul ei hakanud pea valutama ja isegi Mamma jäi kuulduga väga rahule.

*Mis veel? Suur Vend õpetab kass Kukit putukaid püüdma. Kõik ta riided on kassikarvu täis ning ta kurdab, et kass ei saa aru, et ta peab kõigepealt otsa peale tegema ja alles siis sööma. Tema hakkab kohe sööma ja putukad saavad enamasti plehku. Kui lõpuks asi õnnestub, löövad mõlemad rahulolevalt nurru.

*Poisid niitsid vabatahtlikult muru ära. Suur Vend alustas, aga kui Väikevend samuti niita tahtis, oli ta suuremeelne.

Ühe nädala jagu hommikuid veel.  Ma loodan, et keegi enam midagi ei kaota ning kui Kõrreke oma peika ka sel nädalal külla kutsub, on põhjust ka sel nädalal tuba koristada. See võiks siis ju täitsa harjumuseks saada!

Tavaline harmooniline õhtu

Reet, sellest, kui harmooniline meie elu siin tegelikult on, ma kohe räägin.

Täna, kui jõudsin töölt koju, sõnas Suur Vend: Kuki oli täna tubli, ainult natukene ajalehe servast on näritud.

Jah, võrreldes tavapärase olukorraga, kus ma uurin tapeeditükki ning püüan kindlaks teha, missugusest seinast see pärit võiks olla, pole Äripäeva näritud nurk kõneväärtki.

Suur Vend küsis veel, kas ma saan tal aidata oma arvutis keemia esitlust teha ja pärast ajaloo tööks õppida. Olin küll mõelnud Zweigi filmile – aga noh, hüvasti, Euroopa. Tere tulemast kordamisküsimused.

Kuni me viimistlesime keemia esitlust, oli Kõrreke jõudnud koju, söönud ning jäänud magama. Ta väitis, et tal probleeme pole ning magas edasi.

Vahepeal helistas Mamma ning kurtis, et kass ei harju kuidagi korteriga ja sellega, et enam õue ei saa. Käib ringi ja karjub.  Mu kõrval istus märtriilmel mu vanem poeg (Ma õpiks küll, kui lastaks!)  ja telefoni otsas Mamma, kes on kasside küsimustes alati paljusõnaline.

Seejärel pistis pea ukse vahelt sisse Väikevend, kellele meenus eilsest külmkappi jäänud pool arbuusi. Kuni mina kööki jõudsin, oli Väikevend jõudnud arbuusi lahti lõigata. Isegi Suur Vend võttis tüki.

Kuni me tutvusime Hallsteini doktriini ja sotsiaalse turumajandusega, jäi oma toas magama Väikevend. Ta oli vähemalt magamisriietes, nii et ma ei kontrollinud, kas tal hambad said enne pestud. Homseks jäid ka pidulikud riided valmis panemata.

Siis kuulasin veel Suure Venna aruannet kasside õues käimise kohta – ta väidab, et Nurr saab aru, kui talle õues öelda, et mingu otsigu Kuki üles. (Ilmselt oskab Suur Vend lihtsalt kasside keelt.) Ka Suur Vend on kasside küsimuses tavatult jutukas.

Aga emadepäevaks Väikevenna poolt toodud ja närtsima määratud roosid turgutasin juba eile üles puhtalt dopinguga, ostsin nimelt poest lõikelillede säilitusainet. Tegelikult on kollased roosid ühed mu lemmikud. (Nagu enam-vähem kõik kollased lilled.) Kass Kuki pole neid veel märganud – pärast seda, kui ta oli nad ümber ajanud ja ma vaasi kapi otsa tõstsin.

Kõik magavad peale Kuki, kes arvas, et põrandapesu toimus puhtalt tema meelelahutuse (ning mitte põrandale läinud arbuusimahla) huvides. Igal juhul on põrand puhas ja lapsed magavad.

Nii et vähemalt südaööks on kõik äärmises harmoonias.