Nii palju uudiseid Mammaga jagada!

Oli see vast nädal! Ilus ja kevadine – seda muidugi, aga igas muus mõttes nagu Ameerika raudtee, ütlen ma.

Nimelt lipsas teisipäeva hilisõhtul – olin just prügikotti välja viimas – toast välja meie Nurrukene. Ütlesin talle küll, et ega ta siis enne hommikut tuppa ei saa, aga või ta siis kuulas. Hommikul Nurru polnud.

See-eest oli kõhuvalu. Lisaks muidugi Kuki, aga tema polnud sel hetkel See Õige Kass. Lisaks ajab ta karvu nagu saatan.

Nurru polnud ka töölt tulles.

Väikevend tegi tõukerattaga tiiru ümber kvartali, lubades leida vähemalt kassi laiba. Õnneks jäi see siiski leidmata.

Kõhuvalu oli veel suurem. Kaalusin isegi ekstreemsusi, nagu EMO ja töölt vaba päev. Esimesse ma ei saanud siiski minna, sest et kadunud kass. Koostasin kuulutuse, panin sotsiaalmeediasse üles, kontakteerusin varjupaigaga.

Oli juba päris hilja, kui Suur Vend oma pruudi soovitusel veelkord otsustas oma pruudi soovitusel teha kutsumistiiru.

Selgus, et Suurel Vennal on tark pruut. Noormees tuli tuppa, kass süles.

Minu puhul läkski asi ekstreemseks. Ma ei mäletagi, millal viimati tervise pärast vaba päeva võtsin. Päev kulus peamiselt /…/, aga muul ajal oli vähemalt kass või kaks voodijalutsis. Kui Suur Vend koolist tuli, oli ta ka apteegist ravumit toonud, asi läks paremaks.

Tegelikult oli ka Väikevend minuga kodus. (Alguses ütles mulle, et tal ka kõht valutab, aga pärast tunnistas üles, et oli lihtsalt minu pärast kartnud.)

Reede hommikuks olin puhanud ja võrdlemisi reibas. Päris tore oli kohe tööle minna, selmet /…/.

Nädalavahetusel oli tore see,  kui ühel päeval käisid Kõrreke ja ta peika meil pastat söömas. Kõrreke paraneb operatsioonist jõudsalt. Peika töö võeti oksjonile. Kõrreke rääkis mulle tereminist, millest ma  ühest küljest midagi ei teadnud, aga mida ma teisest küljest teadsin muidugi hästi, sest et Midsomer.

Pühapäeval tuli Suure Venna koolivend, et  nad saaksid upt-esitluse valmis. Ma keetsin Suure Venna kahtlustest (ma ei usu, et K süüa tahab ja mul endal pole ka eriti isu) siiski korraliku potitäie frikadellisuppi. Pärast seda, kui härrased gümnasistid ning staadionilt naasnud Väikevend (kes ei jõudnud isegi oodata, kuni ma supi soojaks oleksin teinud) olid söömise lõpetanud, oli pott tühi. Imeline! Mul pole ammu õnnestund kaks päeva järjest niimoodi süüa teha, et kõik kohe söövadki ja keegi ei nurise.

No vot. Ainult Kuki karvade küsimus. Neid on leitud järgnevatest kohtadest:

*pliidil keev supipott

*töö juures käekotist välja võetud puuvili

*Suure Venna pruudi kodu.

Olukord, kus oled lõpetanud pikema ja põhjaliku tolmuimemise, tuled trepist üles ning sulle hõljub vastu tuust või paar Kuki valgeid karvu, ei vääri enam märkimistki.

Mul pole ammu enam Mammale nii palju rääkida olnud!

Kadunud ja leitud kassid on täiesti tema teema – hea võimalus meenutada kõiki kasse, kes meil on olnud ja kaduma läinud ja üles leitud. Haigustest rääkimata. (Hea võimalus meenutada kõiki neid huvitavaid kõhuhaigusi.) Kassikarvade suhtes soovitas Mamma loomaarsti poole pöörduda. (Ma ise eelistaks pigem koristusteenust!)

Ööd ja päevad

Kassidel on kevad. Kukil kui nooremal on eriti kevad. Näiteks täna öösel oli tal plaanis pikem aktsioon, mis, nagu ma hommikul tõdesin, oli sisaldanud raamitud foto lükkamist põrandale, pesuresti mahaajamist hirmsa kolina saatel, kolme raamatu riiulist põrandalekukutamist ning lõpuks tuiskamist üle minu voodi ja minu, üks kass ees ja teine järel. Pesuresti kukkumist ma kuulsin – kuid otsustasin, et magan edasi – ning tagaajamiset tundsin (teravalt) – ja otsustasin sellegipoolest, et magan edasi.

Nädalavahetus ju!

Mis nüüdseks on kadunud, justkui poleks teda olnudki. Laupäev kulus sotsiaalseks ja perekondlikuks suhtluseks. Ja viimane, suhteliselt uuena siis, tähendab tütrele küllaminekut. Tütrekest käisin vaatamas koos kookide, Väikevenna ja lauamänguga. Tütar ja ta peika elavad kenasti, ühtaegu kesklinnas ja teisest küljest vaatega pallaslikule agulile. Täna käisid nad meil lõunal, nii et ega mul millegi üle kurta pole.

Kui, siis selle üle, et Suurt Venda näen ma pärast seda, kui ta omale pruudi leidis, harvemini kui ta musta pesu. Küll osales ta kliimastreigil, küll oli kooriga ette laulmas, aga kõige sagedamini loomulikult pruudi juures.

Väikevend peab see-eest tulevikuplaane, mis küll iga natukese aja tagant täpsustuvad. Täpsustus puudutab taksikoerte, pesukarude ja rebaste arvu suhet. Nende arvu, kelle ta endale võtab, kui suureks saab.

Öösel – hoolimata kindlameelsest otsusest magada edasi, kapaku üle minu kasvõi tuhat kassi, ärkasin ma tegelikult ikkagi üles. Lugesin lõpuni ühe skandinaavia krimka – noore kirjaniku esimene, püüdlik ja omamoodi päris kena lugemine (sundis mind näiteks uurima Woodmani kohta, no ja siis veel elegantsete lüketena heidetud arvopärt ja bobdylan ja budism janiiedasi.)

Ja nüüd ongi pühapäev lõppemas. Jõudsin kasside järelt koristada, trenni, lõunat teha, Kõrrekese siia tuua, poes käia, Kõrrekese koju viia, triikida, siis veel kassikarvu koristada, õhtuks küpsetada, tööasju teha. Kas see ongi kõik?

20190317_153844

Teel tütre juurde. Puhas poeesia

 

Hoogsad argipäevad

Oot, kas vahepeal on olnud koolivaheaeg? Igal juhul on uus tunniplaan, töökohustuste kuhi on kasvanud mõne päevaga raskestihõlmatavaks, Väikevend ei taha õhtuti õigel ajal arvutit kinni panna ja magama minna ja kogu muu argiklassika. (Näiteks 20 minutit enne kella ühtteist õhtul õlipastellide järele poodi sõitmine.)

Olen maksnud astronoomilises summas arveid (sest et ühe poisi jalgpalli saab aasta korraga ette ära makstes ühe kuu soodsamalt), ja kui ma siis lootsin, et sellega on sedakorda ühel pool, meenus veel veearve. Ja seejärel helistas enne trenni Väikevend, kes teatas, et putsad on väikeseks jäänud. Lubas sedakorda veel jalga venitada. Õhtul küsis, millal me uusi ostma läheme. Uurisin, kas sellega oodata ei anna. No ehk järgmise nädala saavat veel hakkama.

Mõlemal poisil on ka aktiivne eakohane seltsielu. Väikevend plaanib sõbraga kinno Lottet vaatama minna (ta lubas ikka meiega ka tulla), lisaks toimuvad õhtuti veebipõhised vestlused grupi klassikaaslastega, mis viimastel päevadel on seisnenud selles, et demonstreeritakse üksteisele oma kasse. Suur Vend seevastu küsis, kas ma oleksin vastu, kui ta järgmisel kuul sõbraga välismaale kontserdile läheb. (Ja-jah. Meil oli omal ajal Fiesta ja Rock Summer.)

Täna teatas Väikevend erutuatud häälega tõelise Uudise: kooli puhvetitädil olevat sama nimega kass mis meil. (Nii et ei saa öelda, et uudiseid poleks.)

Ja veel: ärge te horoskoope, mida iganes nad teile ka lubavad, uskuge. Mulle öeldi ühel hommikul, et võin midagi kohviga üle valada. Ja mina, kelle peremärgiks asjadel on kohviplekid ning kes ma olen kohvi valanud oma lapse päevikule, õpilaste töödele, rääkimata riietest või lugematul arvul klaviatuuridest – ma ei valanud tol päeval tilkagi kohvi mitte kuhugi. Kõik sõltub ikka endast!

Kena alanud aastat!

Märkamatult on jõudnud kätte villaste sokkide aeg

Eks ta ole. Oktoobris on veel viimased kukeseenekohad, päikesekiired ja kuldsed puulehed, novembris seevastu villased sokid ja pimedus.

Ja kui koolis on veel septembris-oktoobris pisut sellist ootame-vaatame olekut  – justkui lootuse, et äkki läheb üle –  siis praeguseks on selge, et vist ikkagi ei lähe…

Aga et elu üksluine oleks, seda muidugi kurta ei saa.

Viimati oli meil siin isadepäev. Päev ise oli suhteliselt isavaba, kuid Mamma kutsus lõunale ning küünlad viisin samuti kohusetundlikult kõigile isadele või lihtsalt tublidele meestele surnuaiale kohale. Suur Vend kurtis Vanaemale, kes samuti oli Mamma juures, et oleks vaja uusi villaseid sokke. Mammal polnud hästi meeles, mis kellaks me olime lõuna kokku leppinud. Väikevend ja Vanaema vaatasid telekast smurfifilmi. Vanaema oli smurfide koha pealt väga erutatud. Aga söök, mille Mamma lõpuks valmis sai, sai hea. Karbonaad ja liivataignapõhjal õunakook, väga mammalik. Kõrreke oli pilli mängimas nagu ikka.

Peale Stockholmist tulekut pole ma  oma tütart eriti näinudki, kui paar pannkoogiõhtut välja jätta. Viimati oli ta pillimängulaagris – ka mina sain kutse tulla kontserdile – aga kuna ma olin juba Mammaga kokku leppinud, jäi sedakorda väikesesse Lõuna-Eesti linnakesse sõitmata.

Poiste elu suunab endiselt Püha Jalgpall. Tõsi, Suur Vend on küll hetkel vigastatud lahingumeeste nimekirjas, kuid see ei loe. Esiteks, tema upt – kõik kes mõne gümnaasiumi või gümnasistiga tuttavad, teavad isegi, teistele ei viitsi seletama hakata – on loomulikult seotud jalgpalliürituse korraldamisega.

Ema, kas sa tead, miks stiivdžobs ütles, et annab alati ülesande kõige laisemale mehele, küsis ta mul üks päev. (Ei, ma mõtlesin täitsa välja: need leiavad selle tegemiseks kõige ratsionaalsema tee.) Pole kahtlustki, et stiivdžobs annaks Suurele Vennale palju ülesandeid. Ilmselt ka tema upt-paarimehele. Igal juhul jõuab üritus homme haripunkti ning selleks kulub palju Mõnusat Maiust. (Kuna nad sponsorite leidmisega jäid hilja peale, pidin ma ise neid mõnekümne maiusega sponsoreerima.)

Teiseks – eelmisel nädalal oli härra isa tõeline unistuste isa ja viis kogu koduse meeskonna Suure ja Väikese Venna näol seda õiget jalgpalli vaatama. Ning viimase suur iidol roobertlevandovski panustas ürituse kordaminekusse koguni kahe väravaga.

Ning kolmandaks, ega telekast kah jalgpall otsa lõppe!

Täna õhtul, kui ma peale tööd koju jõudsin, oli esikus kott villaste sokkidega ja Väikevenna jaoks välja prinditud ja allajoonitud tekst smurfide kohta. Vanaema ei vea kunagi alt!

Suur Vend vaatab jalgpalli, uued villased sokid jalas ja kass süles.

 

Aleksei tuligi tuppa

Suurel vennal on komme kasse iga mõne kuu tagant uue nimega kutsuda. Hetkel on meil kassid Kukirovski (Kuki, isane) ja Aleksei (Nurr, emane).

Igal hommikul tulevad nad minuga koos alla korrusele ja ootavad, et ma neile süüa annan. Seoses kooli algusega saab hommiksööki nüüd meeldivalt vara.

(Mis ei ühti arvatavasti teiste pereliikmete hinnanguga.)

Aga – esimene koolinädal on seljataga. Roosidega vaasiga on aeg kohe ühel pool, aga krüsanteemid ja astrid on veel täitsa ilusad. (Ja kapis on veel šokolaadi ka!)

Seda, et õpilased on pikemaks sirgunud, vaatad puhta heldimusega. Oma laste puhul lisandub heldimusele ohe, sest jah, kasvamine tähendab uute pükste ostu. (Ja see omakorda on terve teadus: peavad olema kitsad, ei tohi olla käristatud – sellega olen ma ise ka nõus – ja siis on vist veel mingi pükste x-faktor, mille järgi püksid liigituvad nendeks, mida jalga pannakse ja nendeks, mida ei panda. Kaks paari sobivaid pükse õnnestus Väikevennale ka leida.)

Õppimine on Väikevenna puhul tähendanud ennekõike pabereid õpikutele, Suur Vend on keeldunud sellestki. Väikevennaga jalutasime ka ühel õhtul raamatukokku Kalevipoega laenutama.

Kõrreke on nüüd elanud nädalakese omal käel ja mina olen oma lapsest küll puudust tundnud! Suur Vend sai alles nädala lõpus aru, et midagi on teisiti. (Kõrreke on meil ju ka seni ikka kas hõivatud või lennus olnud.)

Aga nädala sees käisime Kõrrkese ja tema peikaga BB-lavastust vaatamas. Kuna etendusega kaasneb ka rongisõit, saime  jutudki (Pesumasinast, keeleeksamist, muusikaajaloost) ära rääkida. Etendus oli väga elamuslik algusest lõpuni.

Tegelikult käisime teatris ka Suure Vennaga. Suur Vend on nõus tulema ainult siis, kui näha saab Seppa või Avandit. Seekord oli viimane. Pluss Kivirähu tekst. Kuna Suur Vend pidi koolist viimasest tunnist ära tulema, soovitasingi tal klassijuhatajale öelda, et läheb emaga teatrisse. Kuule, keegi ei usu seda nagunii, ütles mu poeg. Aga teatris me tõesti käisime, nentides, et Suur Vend on liiga pikk, tundmaks end väikese maja kitsukestel istmetel mugavalt. Etendus oli hea, ning et olin auto eemale parkinud, saime ka päris pikalt muljeid vahetada.

Muidu oli kõik argine. Müstika tundub see, et kui mul enda arvates oli ka suvel omajagu tegemist – no ikka söök, ja pesupesu, ja koristamine ja muu, siis nüüd peab saama kõik selle töö kõrvalt tehtud – ja tegelikult saabki.

Täna käisime koos kahe vanaemaga vanavanemate päeva puhul hiina toitu söömas ning pärast kutsus Kõrreke meid enda poole kohvi jooma. (Vanaema pistis mulle viieka pihku ja palus, et ma võtaksin tema poolt Kõrrkesele lille. Mamma palus, et ma võtaksin tema poolt samasuguse lille. Kõrreke sai vanaemadelt kaks hortensiat.) Mamma vaatas heldimusega, et Kõrreke oli kasutusele võtnud tema vana söögitoamööbli ja lubas vaadata, kas tal lauale sobiv laudlina (Saksamaalt toodud!) on veel alles. Vestlusteemadeks olid Gilgameši eepos, telesaade Järvist ning jalgpall. (Suur Vend käis laupäeval sõpradega pealinnas Eesti koondise mängu vaatamas.)

Muud nagu polegi olnud. (Kui välja jätta mu eksarvamus, et täna peaks toimuma kontsert, mille olemasolu mul ei õnnestunud enam üles leida – see on mandala, väitis Suur Vend nii enesekindlalt, et ma jäin teda uskuma – ning et ma leidsin külmkapi alust koristades mumifitseerunud pelmeeni.)

Täna hommikul, kui Nurruke ukse juures kahtles (ta mõtleb ikka pikalt, kas ta ikka tahtis tuppa tulla või oleks parem pisut oodata ja natukese aja pärast uuesti küsida), mõistsin, et olin ka ise talle Aleksei öelnud.

Aleksei tuligi tuppa.