Puhkus, teate

Mida ma tegin puhkuse esimesed päevad, ei mäleta. Vist magasin ja lugesin.

Kuni laulupeoni, muidugi. Sest see juba vahele ei jää. Sedakorda poistekoori saatjana. Nii et kõigile, kes kurdavad, et piletid on kallid ja üldse on raske peo ajaks täpseid plaane teha: pakkuge end mõnele lastekollektiivile saatjaks. Laulupeoplaanid on paigas, saate kogu peomelu (koos supi ja magamiskotiga koolimajas magamisega) täiesti tasuta ja lisaks võite ka kontserti kuulata. (Kui jaksate.) Ja ajaloolisele Küsimuste Küsimusele – et kas lauluväljakule oleks veel mõni mahtunud – võin ausalt vastata, et ei oleks.

Sedakorda olimegi perekonda esindamas mina ja Suur Vend. Väikevend meil teatavasti ei laula, kuid oli siiski Mamma pool kanatiibu süües rongkäigust klassikaaslased, ema, klassijuhataja ja venna ära näinud. Suurele Vennale ja tema pruudile oli mul õnnelik võimalus paar korda kohvigi välja teha ja muljeid vahetada.

Aga miks polnud peol Kõrrekest? No tema oli gastrollil Prantsusmaal. Ma saan aru, et esinemised olid menukad, kodumajutus Catrherine’i ja Robert’i juures imearmas ja laps ise muljetest tulvil.

Tegelikult olid Väikevennal laulupeoga omad plaanid: olla kolm päeva üksi kodus. Kahjuks need ei täitunud, kui tuli suhelda mõlema vanaemaga, kellele mõte üksildasest väikelpasest rahu ei andnud, ning seejärel saabus ka isa. Peale laulupidu kohtusime korraks, kuna mina saabusin hommikul pool kolm ning  härrased lahkusid pool neli –  et  veeta mõned päevad isa juures.  Nii sain ise rahulikult kogu peo järelvaatamisest ära näha.

Kukeseeni käisin samuti korjamas, ning kinos Oudolfi aedu ja Mozarti ja tema sõpru kontserdil kuulamas. Viimasele olin kaasa kutsunud ka Mamma. Kuna seal esines ka tema endine õpilane, oli ta ka lilled võtnud. (Kas sa ei kartnud, et ma juhtmetesse takerdun ja maha kukun, küsis ta mult pärast lillede üleandmist. Ei, vastasin, ma teadsin, et sa saad hakkama!)

Kõrrekes ja ta peikaga käisime eile Kirvetüüd vaatamas. No Mäeotsa lavastused ikka kõnetavad alati! Nii hea etendus oli – absoluutselt kõik oli paigas. Kahju ainult, et Suur Vend oli unustanud oma pruudilt küsida, kas tema ka tahaks tulla. (Leppisime kokku, et jätan edaspidi SV vahele ja pöördun otse tütarlapse poole. Küll tema juba mu poisi ka kaasa võtab!)

Ühel õhtul istusin arvuti taga ja lahendasin sudokut, kui kass Nurr tuli sülle. Nurr oli poolteist tundi süles, nurrus, mina silitasin ja sügasin teda. Sain aru, et kui saad istuda poolteist tundi, kass süles, ja kummalgi pole kiire, siis ongi puhkus.

Nii palju uudiseid Mammaga jagada!

Oli see vast nädal! Ilus ja kevadine – seda muidugi, aga igas muus mõttes nagu Ameerika raudtee, ütlen ma.

Nimelt lipsas teisipäeva hilisõhtul – olin just prügikotti välja viimas – toast välja meie Nurrukene. Ütlesin talle küll, et ega ta siis enne hommikut tuppa ei saa, aga või ta siis kuulas. Hommikul Nurru polnud.

See-eest oli kõhuvalu. Lisaks muidugi Kuki, aga tema polnud sel hetkel See Õige Kass. Lisaks ajab ta karvu nagu saatan.

Nurru polnud ka töölt tulles.

Väikevend tegi tõukerattaga tiiru ümber kvartali, lubades leida vähemalt kassi laiba. Õnneks jäi see siiski leidmata.

Kõhuvalu oli veel suurem. Kaalusin isegi ekstreemsusi, nagu EMO ja töölt vaba päev. Esimesse ma ei saanud siiski minna, sest et kadunud kass. Koostasin kuulutuse, panin sotsiaalmeediasse üles, kontakteerusin varjupaigaga.

Oli juba päris hilja, kui Suur Vend oma pruudi soovitusel veelkord otsustas oma pruudi soovitusel teha kutsumistiiru.

Selgus, et Suurel Vennal on tark pruut. Noormees tuli tuppa, kass süles.

Minu puhul läkski asi ekstreemseks. Ma ei mäletagi, millal viimati tervise pärast vaba päeva võtsin. Päev kulus peamiselt /…/, aga muul ajal oli vähemalt kass või kaks voodijalutsis. Kui Suur Vend koolist tuli, oli ta ka apteegist ravumit toonud, asi läks paremaks.

Tegelikult oli ka Väikevend minuga kodus. (Alguses ütles mulle, et tal ka kõht valutab, aga pärast tunnistas üles, et oli lihtsalt minu pärast kartnud.)

Reede hommikuks olin puhanud ja võrdlemisi reibas. Päris tore oli kohe tööle minna, selmet /…/.

Nädalavahetusel oli tore see,  kui ühel päeval käisid Kõrreke ja ta peika meil pastat söömas. Kõrreke paraneb operatsioonist jõudsalt. Peika töö võeti oksjonile. Kõrreke rääkis mulle tereminist, millest ma  ühest küljest midagi ei teadnud, aga mida ma teisest küljest teadsin muidugi hästi, sest et Midsomer.

Pühapäeval tuli Suure Venna koolivend, et  nad saaksid upt-esitluse valmis. Ma keetsin Suure Venna kahtlustest (ma ei usu, et K süüa tahab ja mul endal pole ka eriti isu) siiski korraliku potitäie frikadellisuppi. Pärast seda, kui härrased gümnasistid ning staadionilt naasnud Väikevend (kes ei jõudnud isegi oodata, kuni ma supi soojaks oleksin teinud) olid söömise lõpetanud, oli pott tühi. Imeline! Mul pole ammu õnnestund kaks päeva järjest niimoodi süüa teha, et kõik kohe söövadki ja keegi ei nurise.

No vot. Ainult Kuki karvade küsimus. Neid on leitud järgnevatest kohtadest:

*pliidil keev supipott

*töö juures käekotist välja võetud puuvili

*Suure Venna pruudi kodu.

Olukord, kus oled lõpetanud pikema ja põhjaliku tolmuimemise, tuled trepist üles ning sulle hõljub vastu tuust või paar Kuki valgeid karvu, ei vääri enam märkimistki.

Mul pole ammu enam Mammale nii palju rääkida olnud!

Kadunud ja leitud kassid on täiesti tema teema – hea võimalus meenutada kõiki kasse, kes meil on olnud ja kaduma läinud ja üles leitud. Haigustest rääkimata. (Hea võimalus meenutada kõiki neid huvitavaid kõhuhaigusi.) Kassikarvade suhtes soovitas Mamma loomaarsti poole pöörduda. (Ma ise eelistaks pigem koristusteenust!)

Ööd ja päevad

Kassidel on kevad. Kukil kui nooremal on eriti kevad. Näiteks täna öösel oli tal plaanis pikem aktsioon, mis, nagu ma hommikul tõdesin, oli sisaldanud raamitud foto lükkamist põrandale, pesuresti mahaajamist hirmsa kolina saatel, kolme raamatu riiulist põrandalekukutamist ning lõpuks tuiskamist üle minu voodi ja minu, üks kass ees ja teine järel. Pesuresti kukkumist ma kuulsin – kuid otsustasin, et magan edasi – ning tagaajamiset tundsin (teravalt) – ja otsustasin sellegipoolest, et magan edasi.

Nädalavahetus ju!

Mis nüüdseks on kadunud, justkui poleks teda olnudki. Laupäev kulus sotsiaalseks ja perekondlikuks suhtluseks. Ja viimane, suhteliselt uuena siis, tähendab tütrele küllaminekut. Tütrekest käisin vaatamas koos kookide, Väikevenna ja lauamänguga. Tütar ja ta peika elavad kenasti, ühtaegu kesklinnas ja teisest küljest vaatega pallaslikule agulile. Täna käisid nad meil lõunal, nii et ega mul millegi üle kurta pole.

Kui, siis selle üle, et Suurt Venda näen ma pärast seda, kui ta omale pruudi leidis, harvemini kui ta musta pesu. Küll osales ta kliimastreigil, küll oli kooriga ette laulmas, aga kõige sagedamini loomulikult pruudi juures.

Väikevend peab see-eest tulevikuplaane, mis küll iga natukese aja tagant täpsustuvad. Täpsustus puudutab taksikoerte, pesukarude ja rebaste arvu suhet. Nende arvu, kelle ta endale võtab, kui suureks saab.

Öösel – hoolimata kindlameelsest otsusest magada edasi, kapaku üle minu kasvõi tuhat kassi, ärkasin ma tegelikult ikkagi üles. Lugesin lõpuni ühe skandinaavia krimka – noore kirjaniku esimene, püüdlik ja omamoodi päris kena lugemine (sundis mind näiteks uurima Woodmani kohta, no ja siis veel elegantsete lüketena heidetud arvopärt ja bobdylan ja budism janiiedasi.)

Ja nüüd ongi pühapäev lõppemas. Jõudsin kasside järelt koristada, trenni, lõunat teha, Kõrrekese siia tuua, poes käia, Kõrrekese koju viia, triikida, siis veel kassikarvu koristada, õhtuks küpsetada, tööasju teha. Kas see ongi kõik?

20190317_153844

Teel tütre juurde. Puhas poeesia

 

Hoogsad argipäevad

Oot, kas vahepeal on olnud koolivaheaeg? Igal juhul on uus tunniplaan, töökohustuste kuhi on kasvanud mõne päevaga raskestihõlmatavaks, Väikevend ei taha õhtuti õigel ajal arvutit kinni panna ja magama minna ja kogu muu argiklassika. (Näiteks 20 minutit enne kella ühtteist õhtul õlipastellide järele poodi sõitmine.)

Olen maksnud astronoomilises summas arveid (sest et ühe poisi jalgpalli saab aasta korraga ette ära makstes ühe kuu soodsamalt), ja kui ma siis lootsin, et sellega on sedakorda ühel pool, meenus veel veearve. Ja seejärel helistas enne trenni Väikevend, kes teatas, et putsad on väikeseks jäänud. Lubas sedakorda veel jalga venitada. Õhtul küsis, millal me uusi ostma läheme. Uurisin, kas sellega oodata ei anna. No ehk järgmise nädala saavat veel hakkama.

Mõlemal poisil on ka aktiivne eakohane seltsielu. Väikevend plaanib sõbraga kinno Lottet vaatama minna (ta lubas ikka meiega ka tulla), lisaks toimuvad õhtuti veebipõhised vestlused grupi klassikaaslastega, mis viimastel päevadel on seisnenud selles, et demonstreeritakse üksteisele oma kasse. Suur Vend seevastu küsis, kas ma oleksin vastu, kui ta järgmisel kuul sõbraga välismaale kontserdile läheb. (Ja-jah. Meil oli omal ajal Fiesta ja Rock Summer.)

Täna teatas Väikevend erutuatud häälega tõelise Uudise: kooli puhvetitädil olevat sama nimega kass mis meil. (Nii et ei saa öelda, et uudiseid poleks.)

Ja veel: ärge te horoskoope, mida iganes nad teile ka lubavad, uskuge. Mulle öeldi ühel hommikul, et võin midagi kohviga üle valada. Ja mina, kelle peremärgiks asjadel on kohviplekid ning kes ma olen kohvi valanud oma lapse päevikule, õpilaste töödele, rääkimata riietest või lugematul arvul klaviatuuridest – ma ei valanud tol päeval tilkagi kohvi mitte kuhugi. Kõik sõltub ikka endast!

Kena alanud aastat!