Distantselu tavaline

Hommikul magan äratuskellani välja. Mis on ju hästi. Sest öiseid potentsiaalseid segajaid on

a)hoiukoduline Artur, kes võib ronida lillepotti ja kukkuda koos sellega postamendilt alla, näuguda või ka lihtsalt mängida;

b)piiksuma hakkav külmakapp;

c)uni läheb lihtsalt ära.

Öö oli seega rahulik. Kassid toita. Seejuures valvata, et Artur laseks Nurrul rahus süüa.* (Katsu sa ise süüa, kui keegi kräunub kõrva ääres!) Hommikusöök, täna näiteks soojad juustusepikud. Väikevennale piparmünditee meega, mulle kohv.

Siis tunnid. Seejuures on ilmselge, et kinnised uksed ei meeldi kassidele. Ühe või teise ukse taga on alati keegi kräunumas. (Mis mõttes nad panevad uksed kinni?!)

Pika vahetunni ajal jalutan pakiautomaadini, et tuua ära saadetis kasside tuluoksjonilt. (Olin vahepeal juba unustanud tehtud pakkumise, üks ese – käsitööseep – oli meeles, aga teine oli meeldiv üllatus. Kas tõesti? Aga tegelikult on muidugi aus värk ja kasside heaks pole ju inimesel ometi millekski kahju!)

Teisipäeval on meil koosolekutepäev ning on kujunenud, et saadan siis peale tundide lõppu Väikevenna pizzat tooma, kodu lähedal poes on vastav müügilett täiesti olemas. Koju oli jõudnud ka Suur Vend, nii et ka tema sai oma pepperoni. Kõige suurem üllatus oli aga see, et olin nooremal pojal palunud tuua poest ka torusiili ning pannud talle selleks ka kilekoti seljakotti (et olmekeemia toiduga kokku ei puutuks) – ja kui mu koosolek lõppes, leidsin lisaks oma pizzale tõesti esikust ka kenasti kileotti pakendatud pudeli. Olin meeldivalt üllatunud, et see meeles püsis.

Õhtul käisin veel ujumas ning ka kahekümneminutilises individuaaltrennis. Seal palusin, et me teeksime joogat. Need olid imetoredad kakskümmned minutit, millest ma nautisin viimast kui ühte. Homme saab veel ujuma, siis on klubi kinni ka. Nuriseda pole muidugi midagi, olud ja ajad on sellised.

Õhtul teed keetes, võileibu tehes ja iginäljast Arturit toites helistasin Mammale. Ta kirjeldas, kuidas ta kass Sabaga jalutamas käis ja kujutluspilt oli igati tujutõstev. Mamma oskus pisikestest asjadest rõõmu leida tuleb välja selgemalt kui kunagi varem.

Õhtused uudised. Olen vahepeal toonud Nurru toidukausi ülakorrusele, et ta rahus süüa saaks – see tuleb alla tagasi viia (ja pole kahtlustki, kes sealt viimased riismed konsumeerib.) Kavatsen veel lugeda.

Krossi kirjad on tõeline odüsseia, väga huvitav (ja õnneks väga mahukas), olen umbes poole peal. Olen muidugi sündmuste käigust üldjoontes varasemaltki lugenud, aga kirjad on selline ühtaegu argine ja aus pilt, mis olud tegelikult neljakümnendatel ja viiekümnendate algul valitsesid ja kuidas inimesed nende olude pillutada olid. Ja ometi sai jääda väärikaks ja vaimselt vabaks, see on ikka imekspandav.

Laual on vaas tulpidega – eilne naistepäevaüllatus poistelt. Panin juurde vaskmündi, nagu soovitati, et tulbid hästi püsiksid. Muus mõttes on kevad ühtaegu kaugel ja lähedal. Valgus ja pikenevad päevad ning lumi ja libedad tänavad ühekorrga.

Aasta on möödas, ja me ei ole vist õppinud viirusega elama. Või kuidas võtta. Mamma saab nädala lõpus teise vaktsiinisüsti ning ta lubas uurida, millal ma talle külla võin minna.

*Kusjuures veel hullem, kui keegi kräunub su kõrva ääres ja piidleb sind üksisilmi, kui sa parasjagu sööd, on ilmselt uudishimu seedimise viimase otsa puhul. Ka siis on Arturil komme Nurru üksisilmi jõllitada. Ausalt öeldes on edukaks soorituseks vaja Artur minema ajada ning teha seda seejuures nii, et Nurr omakorda paigale jääks. (Kas see ongi siis nüüd kakablogi?)

Kas sul on mingi vitamiinipuudus või?

Kui lühikeseks ma tuka lõikan? küsis juuksur täna.

Jäin mõttesse.

Oleneb, kas kuu-pooleteise pärast olete avatud…

Nõnda. Koroonahaigete päevased arvud püstitavad rekordeid, avalik elu sulgub ja õhk on taas kevadine. Nagu möödunud aastal, ehkki toonased numbrid tunduksid praegu kui ilus unenägu. Ja nagu ikka, on isiklik ja ühiskondlik pidevas võidujooksus.

Võrdlemisi sündmustevaene koolivaheaeg on otsa saamas.

Vabariigi aastapäev oli. Tegin hommikul kiluvõileibu. Lõunaks tuli tütar kaasaga. Tegin koguni kaks pearooga, viimase aja suure hiti aeglase veise ja kukeseenekastme. Pärast oli pikk pealeõuna veini, lauamängu (kusjuures igati päevakohase mänguga!) ja vestlustega. Erakordselt armas. Selgus, et senises koduses õppe- ja kasvatustöös on jäänud täiesti unarusse esmaabi veiniplekkide teemal. (Kohe soola peale!)

Teine päev tegin karjuse pirukat. (Vaatan siin aeg-ajalt Isa Brown’i, seal nad muudkui joovad teed ja söövad karjuse pirukat.*) Arvamused inglise köögi (või minu interpretatsiooni) kohta lahknesid. (Kuigi lõpuks leidis ka Väikevend armulikult, et kui ma juustu peale paneksin, võiksin ka teinekord teha.)

Tütrega käisime paar päeva hiljem ka viltuses majas Pääsukest vaatamas. Minul oli see küll juba teine kord, aga ikka on vaatamine puhas rõõm. Pärast käisime jaapani toitu söömas.

Veel käisin ühel poolavalikul raamatuesitlusel, kust sain oma Krantsid kätte. Pea tuhat lehekülge garanteeritud elamusi, Kross ju!

Olen teinud tööasju (vähem kui plaanitud) ning käinud enamusel päevadest ka ujumas. Spordiklubi bassein on veel lahti.

Magan halvasti, olen väsinud, kuid loen palju. Heinsaar, siis nüüd muidugi Krantsid ja ROK-s soovitatud Lihunikukunsti lugu. Viimane teeb ütlemata tänulikuks meditsiini ja teaduse arengu eest. Et meil ei ole operatsioone, mille suremus on 300% (lisaks patsiendile ka assistent ja pealtvaataja), et operatsioonide puhul ei pea tugevad mehed opereeritavat kinni hoidma (ja põgenejad seejuures püütakse ning fikseeritakse uuesti!), et teatakse, millest haigused tulevad ja osatakse neid ravida ja ennetada. Ei mäletagi, millal viimati silmad lugemisest valutasid. Härra soovitas C-vitamiini. Loodetavasti aitab (no mitte rohke lugemise, aga väsimuse vastu ehk ikka. Lugemine jääb nagunii vähemaks, kui tunnid algavad.)

Hoiukoduline Artur hoiab siiski rutiini langemast. Mõni päev käitub ta igati etiketikohaselt, näiteks tähistas temagi vabariigi aastapäeva kilu ja munaga (leib jäi temast siiski lauale, sellest ta millegipärast ei hoolinud). Teinekord jälle üllatab, täna oli näiteks leidnud, et hiina roosi potis on head mulda, mida annab laiali kaapida. Täna käis fotograaf ja tegi temast ilupildid. Loodame talle head kodu. Kass Nurr hoiab tast parema meelega eemale.

Järgmisel nädalal on juba märts. Elu kulgeb jälle kardetavasti suures osas arvuti taga. Oh, et iga inimene oma väikesedki rõõmud igast päevast ikka leiaks! Purgi vitamiine ostsin ikka ka.

*Jäin siinkohal mõttesse. Ma ise kirjutaks selle kokku, sest on ju uus mõiste, aga kõik kirjutavad lahku. Eks ma siis ka.

See päev, kui ma õunu valet pidi viilutasin

Elu on jälle kolinud distantsi. Minusugusel i-inimesel, kes valib võimalusel kõik teenused juuksurist korstnapühkijani selle järgi, et saaks kirja teel broneerida, pole selle vastu isiklikult midagi. Mitteisiklikult ma muidugi möönan, et on ka teisi tahke.

Meil on siin peres pea kõik olnud lähikontaktsed ja vahepeal isoleerunud. Kõrreke pääses, nüüd on Suure Venna kord. Neil pidi isoleeruma terve kursus ning nüüd ta ootab huviga veebipõhiseid tantsupraktikume. Möödunud nädalal helistasin ka ise korra koroonalehel oleval numbril, kust mind instrueeriti perearstiga vestlema, kes omakorda käskis mul küsida Terviseametist, kust mind suunati kahel korral ümber järgmisele spetsialistile, et saada kohtuotsus – mul pole siiski vaja antud asjaoludel isoleeruda. (Nii palju siis mittehelistamise võimalustest!)

Koduse päeva raamaistiku moodustavad veebitunnid, söögitegu, kütmine ja kassisilitamine.

Lõunaks tegin bologneset. Peekon oli kaduma läinud, tegin siis ilma. Spagetikulp oli ka kadunud, see tuli siiski pottide kapist välja. Peekon jäigi kadunuks.

Tänane päev on meie peres surnuaiatiiru päev, vanaisa Aarel on sünnipäev. Suure Venna näol, kes muidu tuleb ikka heal meelel kaasa, olen ma paraku kasvatanud nii seaduskuuleka lapse, et hoolimata minu kinnitusest, et me nakkusohtu kuidagi ei suurenda – oma autoga läheme, viime küünla ja tuleme tagasi – jäi ta kindlameelselt koju.

Surnuaiast naastes alustasin koogitegu ja hajameelsusest lõikasin õunaviilud valepidi. See on nüüd küll päeva suurim sündmus, tõdes seepeale Suur Vend.

Kui koogitainas oli valmis, läksin trenni oma zumbatiirule. See on viimane koht, kus veel käia saab, nentis mu trennikaaslanna.

Õunakook ja vestlused, siis tagasi arvuti taha – viimased kirjad, tagasisidestamised, homsed tunnid. Vähemalt riistvaraga on mul ses mõttes hästi, et Väikevend valis loovtööks arvuti kokkupaneku ning ma sain endale tema vana läpaka. (Hüvasti, punane pann! Ma luban, et ma enam kunagi ei osta arvuti värvi järgi – kuigi teisalt – nii ilus punane oli!) Väikevend, meie pere it-spetsialist, tõstis isegi mu tööfailid üle ning elu on nüüd lihtsam tõesti.

Praeguseks on kõik tööd tagasisidestatud, homsed asjad valmis, kuid meel on veel virge.

Kodus on soe, kõht on õunakoogist täis, koolipoiss istub oma toas arvuti taga – maadejagamine ja magamaminek seisavad ees. Nagu ikka.

Isegi pesud on triigitud. Ainult puhta pesu hunnikutel pole enam valgeid kassikarvu.

Kuki Galileo (2016-2020)

2016

Et alustada algusest, tuleb ajas minna ehk nii poolteist-kaks nädalat tagasi, kui Väikevend kambajõmmidega teatas, et meie maja juures on väike valge kass, kes on kindlasti näljas ja kellel pole kodu. Nad panid talle kuhugi õue krõbinaid. Ühel korral koju sõites nägin ka mina seda kassipoega.

No ja kas maksab siis imestada, et kuni ma pühapäeval trennis käisin, oli see loom sisse kolinud. Väike, pisut räpane, silmad rähmased ja nohus. Nagu selgus, oli ta toodud naabriprouale rätiga ukse taha. Temal on juba kaks kassi ning pisikesele tehti lihtsalt kuuri ase. Kas mul oli mingigi muu võimalus kui käia poes, osta juurde kast, krõbuskeid ja silikonliiva ja keeta talle silmade puhastamiseks kummeliteed.

*

Emme, onju, et väikesed ongi lihtsalt nunnumad. Ja vaata, Nurr on ka väga tore, aga ta enamasti magab. Sohvi mängib ja on ärkvel. Tegelikult ei ole muidugi välimus tähtis, tähtis on see, missugune sa sisemuselt oled. Noh, nagu näiteks tigudega on.

No vot, niimoodi meil Sohviga lähebki. Ta harjus meie kõigiga kiiresti. Magab kordamööda kõigi juures voodis. Iseloomult on väga uudishimulik ja lustlik. Kui ta uudishimu viib teda söögilauale, hiina roosi või papüüruse potti, siis me võtame pritspudeli, kui kodus oleme. Alati me kahjuks pole. Loodetavasti toibuvad hiina roos ja papüürus peatselt.

*

Mida ma oskan öelda? Sohvile on vahepeal kasvanud – pardon my French –  munad. Mis tähendab, et meil pole enam Sohvit, vaid on Kuki (Suure Venna leiutis), pahanduste korral Galileo.

Suhted Nurriga meenutavad kangesti Karlssonit ja Majasokku. See tähendab, et valdavalt tirriteerib Kuki Nurri. Proua jookseb ees ning klassi parim ajab teda taga. Aga Suur Vend, kes näib teadvat majas toimuvast kassikommunikatsioonist kõike, olevat näinud, kuidas Nurr ükspäev Kukit pea pealt lakkus. Eks majasokud ongi tegelikult päris dünaamilised karakterid.

*

Kui teistel kulgevad päevad kuidagi uniselt, siis Kuki-Galileo oskab võtta olemasolevast viimast. Ööseks lauale pandud kommid on hommikuks täiesti kahjutuks tehtud. Lõpuks leidsime ilmselt suurema osa põrandalt üles ka. Teisel hommikul oli jälle jahisaagi rollis olnud tupsrohtliilia. Selle potti me tükk aega ei leidnudki, sai siis uue poti ja uue mulla. Noh, tegelikult oligi ehk aeg taim ümber istutada.

2017

Lihtne matemaatika ütleb, et kaks kassi ajavad täpselt poole rohkem karvu kui üks. Märtsis on karvade koguarv eriti rohke. Teinekord mulle tundub, et näen neid ka kohtades, kuhu kassid pole minu teada sattunud (auto, veel avamata toidupakend). Aga nii nagu kaksikute emad lohutavad end kolmikute vanematele mõeldes, kujutlen mina mõnikord elu kolme kassiga.

*

Koju jõudes teatas Suur Vend otsustavalt, et kass Kuki tuleb ka välja viia. Väikevend läks erutatult Kuki ja vanema vennaga kaasa. Tehti tiir õues.Vennastel oli Kuki ja tema õueviimise suhtes palju erinevaid seisukohti. Kas jalutada teda kaelarihmaga? Kas lasta ta õue koos Nurriga (kes oma aiast eriti välja ei lähe)? Väikevend kardab, et nad hakkavad üksteist taga ajama, sattuvad kodust kaugele ning ei leia enam tagasiteed.

Varsti olid kõik kassid ja poisid toas ja supp sai valmis. Kõrreke, kes oli oma toas magamas, äratati üles. (Tema jaoks oli valminud porgandi-bataadi-ingveri- suitsujuustupüreesupp.)

Kuidas siis läks? küsis Kõrreke.

Ta ei julgenud eriti sülest maha minnagi, vastas Suur Vend. (Eks võrreldes gümnaasiumikatsetega olegi kassikese esmakordne väljaviimine ikka tõeline Sündmus.)

*

Kevad on käes ja õues on näha rohkesti linde. Kuki on väga erutatud. Missugused huvitavad olendid! Klaas vahel, nii võib neid segamatult üle lillepottide taga ajada. (Suur Vend käib temaga mõnikord aias, ega ta väga ei julge seal omapäi kõndida.) Toas on hea rahulik jahti pidada.

*

Looma riigis  sujub kõik endiselt. Meil on tööjaotus täiesti olemas: mina kui enamasti varaseim ärkaja toidan hommikuti kahte näljast kiskjat, Kõrreke puhastab kaste ja vahetab liiva (ta ise valis selle kui saadaolevaist väikseima ajakuluga, kuigi ilmselt mitte just meeldivaima ülesande), Suur Vend korraldab nende psühholoogilist nõustamist ja Väikevend nunnutab. Uksest sisse ja välja lasevad kasse kõik ja lakkamatult.

Aga nuriseda pole millegi üle. Vähemalt minul: kui Väikevend hakkab jälle oma koerajuttu rääkima, saab alati meenutada, et meil on juba kaks kassi.

*

Lisaks otsis Kõrreke eile välja jäljetult kadunud kuusepuu ning ehtis selle kassikindlate heegeldatud lumehelveste, päkapikkude ja ühe öökulliga. Lumemarjakujulised elektriküünlad pani ka peale. Kass üritas küll ühte päkapikku maha murda, kuid ta tabati teolt.

2018

Muidu on kõik nagu ikka. Kassid ajavad karva mis hirmus. Täna kütsin. Lähen panen homseks munad keema.

*

Heal päeval tabad oma noorema poja koju tulles õrnalt hetkelt kassiga  – Tule nüüd issi opale! – ja jood oma võsukest härdusega silmitsedes ise parasjagu Valgevenest toodud tummise tatramee lõpuga segatud pärastlõunakohvi.

*

Kassid ajavad karvu hullemalt kui kunagi varem: kui nad kõnnivad, hõljub justkui karvadest pühapaiste nende ümber. Ja süüa tahavad ka kogu aeg. Või õue. Või õuest tuppa.

*

Suurel vennal on komme kasse iga mõne kuu tagant uue nimega kutsuda. Hetkel on meil kassid Kukirovski (Kuki, isane) ja Aleksei (Nurr, emane).

Igal hommikul tulevad nad minuga koos alla korrusele ja ootavad, et ma neile süüa annan. Seoses kooli algusega saab hommiksööki nüüd meeldivalt vara.

(Mis ei ühti arvatavasti teiste pereliikmete hinnanguga.)

*

Vestlustes härraga on meil viimasel ajal eluterve konkurents teemal kes magab halvemini. Ühest liidrit on siinkohal raske välja tuua. Esimese advendi künnisel olime mõlemad igal juhul kuue ajal üleval (isegi kassid magasid veel), nägemaks kaht kuuri juures askeldavat rebast. Kui härra läks neid fotografeerima, lasid nad jalga. Varsti läks kass Kuki õue ning võttis jälje üles.

2019

Kassidel on kevad. Kukil kui nooremal on eriti kevad. Näiteks täna öösel oli tal plaanis pikem aktsioon, mis, nagu ma hommikul tõdesin, oli sisaldanud raamitud foto lükkamist põrandale, pesuresti mahaajamist hirmsa kolina saatel, kolme raamatu riiulist põrandalekukutamist ning lõpuks tuiskamist üle minu voodi ja minu, üks kass ees ja teine järel. Pesuresti kukkumist ma kuulsin – kuid otsustasin, et magan edasi – ning tagaajamiset tundsin (teravalt) – ja otsustasin sellegipoolest, et magan edasi.

Nädalavahetus ju!

*

Nii et polnud ime, kui ma ühel hommikul ärkasin tõelise kergendusega ning toitsin oma kahte näljast kiisut – olin näinud unes, et mul oli kolm kassi ning siis tuli veel üks ema oma triibulise pojaga, mõlemil sabad uhkelt püsti. Ausalt öeldes ei mahtunud nad meie kassitoidukandiku juurde äragi.

Ka võitluses kassikarvadega olen saavutanud teatud edusamme. Leotamine ei andnud üldse mingit tulemust (ehk kolm-neli valget karvakest ulpisid pesukausis), e-poest tellitud rulli ei saanud paraku üldse kasutada, kuna nad olid jätnud mainimata, et rulli vars ei kuulu komplekti ning tuleb eraldi tellida. Kinda ja niiske suka meetod töötavad küll teatud tüüpi kangaste puhul, kuid oma lemmiku, musta villase kampsuni sain uuesti kasutusse võtnud alles peale teibimeetodi rakendamist. Kleeplint tuleb keerata ümber käe, liimine pool väljapoole. Vot sellega sai küll suurema osa karvu kätte. Soovitan soojalt!

*

Kassidel tundub olevat kõigest ümbritsevast võrdlemisi ükskõik. Krõbinakauss ja pehme küljealune on turvaliseks maailmaks piisavad.

*

Tänasel pealelõunal tegime tütrega tiiru botaanikaaias ja istusime tunnikese kohvikus, noorim pojake oli päeval pealinnas telesaate salvestusel (olid klassiga publikuks) ja vanem poeg on seltskondlikelt kohustustelt (pruudi isa juubel ja kooli aktuse etteaste proov) lõpuks samuti mahti saanud koju põigata. Olen saanud kõigi oma lastega vestelda, kassidest rääkimata ning sügisvärvides botaanikaaed mõjub hingekosutavalt.

Pildil kodune valik kasse sügisel.

*

Ka kassidega käisin arsti juures. Suur Vend ütles, et tema arvates on Kukil ussid, peaks minema. Neljapäeva õhtul, kui oli aeg kassid puuridesse panna ja tohtrihärra juurde viia, ei olnud kodus ühtki last peale tõbise Väikevenna ning ka kasse oli napilt. Nurruke sai küll hirmsa kräunumise saatel puuri pistetud, aga rohkem kadunud looma kui meie Kuki oli võimatu tol hetkel leida. Noh, teda oligi võimatu leida ning nii läksin loomaarsti juurde üheainsa kaeblikult kräunuva kassiga. Nii kui olime kohale jõudnud, helistas Väikevend ning teatas, et Kuki ilmus välja kohe, kui hädaoht oli möödunud. Nurrukene kaalus kolm kilo, sai ussirohtu ja pakikese kiudaineterohket eritoitu ning aja hambakivi eemaldamiseks. Viisin Nurru koju ning saime siiski ka Kuki puuri pandud. Õnneks on loomaarst päris lähedal, nii et ei jäänud ka Kuki tehnoülevaatus sooritamata. See kass ei lõppegi ära, ütles tohtrihärra, kui Kukit puurist välja võtsime. Kukit oli 5,9 kilo. Loomaarsti arvates on seda palju. Nojah, aga kuidas seda toitumist piirata, kui teine kass on meil selline pisut anorektilisevõitu? Ka loomaarstil ei tulnud paremat mõtet, kui et me peaksime ära kolima – nii et saaks kasside toidunõud eraldi panna. Ka Kuki sai ussirohtu, lisaks veel kõrvarohtu. Ning aja hambakivi eemaldamiseks. Maksma läks see kõik omajagu ning hambakivi läheb veel nii kahekskümmend kassi kohta. (Küpses eas proua võib ju kurta, et kõik on tänapäeval nii kalliks läinud?)

*

Lisaks lapsele läbisid terviseprotseduurid – hambakivi eelmaldamise näol – möödunud nädalal ka kassid Nurr ja Kuki. Neil kahjuks tervisekindlustust pole. Kui eelnevalt oli mulle öeldud, et kulu on 70-80 eurot kassi kohta, siis sel hommikul, kui olin (olles eelnevalt end hommikul töölt vabaks korraldanud) kassid Väikevenna abil (kes samuti puudus kahest esimesest tunnist kodustel põhjustel) puuridesse pannud ning loomakliinikusse toimetanud, öeldi mulle, et ei tohiks kuluda rohkem kui sada eurot kassi kohta  – kui just mõnda hammast pole vaja eemaldada. Lõpptulemus – 218 ühikut raha. Vähe sellest – hoolimata kõigest sellest rahast taganeb Kuki mind nähes külg ees mõnevõrra kaugemale. (Nurr on õnneks kas halvema mäluga või andestavama meelelaadiga – tõenäoliselt muidugi mõlemat – ning tuleb ikka sülle ja läpaka ekraani ette.) Kõik see tuli ühel õhtul ka tütrega jutuks ning ta ütles mulle elutargalt – ema, nüüd sa saad ise ka aru, miks ma ei tahaks saada loomaarstiks – siis ma peaksingi kasside hambakivi eemaldama. Tõepoolest, esimene maailm ei ole meist kaugel, see on siinsamas kasside eemaldatud hambakivis!

2020

Olen oma tuppa, voodi ja kirjutuslaua vahelisse nurka sisse seadnud treeningsaali ning zumbatan hoolsalt juutuubi-treenerite järgi. Enda arvates on mul küll ajaga rütmitunne paranenud, kuid kass Kuki sai esimese korra pealtnägemisest psühhotrauma ning põgenes hirmsa kapakuga.

*

Kassid on juba mu magamistoazumbaga harjunud, ei jookse enam hirmunult minema, vaid lahkuvad väljapeetud sammul.

Aitäh, et me saime olla sinu inimesed neli aastat ja ühe kuu. Jääme sind igatsema, armas Kuki!

Filipp ja teised poisid

Hiljuti sain ma esimest korda elus täita vanaemakohuseid. Nimelt pakuvad mu tütar ja ta peika hoiukodu soliidsele härrasmehele nimega Filipp. Filipp on häirimatu meelelaadi ja kõva häälega kõuts. Ning kuna hoiukodu püsiasukatel  oli paar päeva vaja eemal olla, sõitsingi mõned korrad rattaga teisele poole jõge, et Filippi toita, silitada ja menetleda liivakastis olevat.

Esimesel päeval tuli Filipp mulle küll headest kommetest lähtuvalt uksele vastu, kuid erilist huvi minu ega minuga suhtlemise vastu üles ei näidanud. Küll aga oli suhtlushuvi suurenenud järgmiseks päevaks. Päris hea hulk kõutsi hüppas mulle sellise hooga sülle ja lõi küüned kintsu, et sain korraliku sinika ning küünejäljed.

Õnneks lõppes sellega ka mu vanaemakarjäär, Kõrreke nautis küll edasi Pärnus Supelsakste küpsetisi, kunsti ja pillimängu, kuid peika tuli koju tagasi ning kinnitas, et saavad Filipiga kahekesi hakkama küll. (Muusikafestivali lõppkontserdile saime meiegi koduses õhkkonnas mustikakooki mugides kaasa elada –  laps saatis veebilingi.)

Väikevend suhtleb sõpradega, käis ühel päeval semudega Pokemone püüdmas ning teisel kutsusid klassiõed teda ujuma. (Tal on üldse väga agarad klassiõed.) Lisaks planeerib ta loovtööna arvuti kokkupanekut, mille juures on ka minul omad huvid mängus – ta lubas nimelt oma vana arvuti mulle.

Suur Vend saatis mitu oma head sõpra kaitseväkke, mängib taas jalgpalli (korvpall polnud ikkagi see!) ning on vist vaimu ülikooliõpinguteks valmis pannud. Lapsepõlv hakkab justkui otsa saama.

 

Filipp.

Päikesest, söögiriistadest ja kasside hambakivist

Täna, kui töölt tulin – koosolek oli lõppenud arvatust varem – paistis imeline kuldne päike. Tuju läks hoobilt heaks.

Seda enam, et lapsel, kes täna oli haiglas läbimas peent kõrgtehnoloogilist protseduuri, oli isegi meeles olnud oma emale teada anda, et kõik on läinud hästi. (Lisaks kaevelnud sealsete lauakommete üle, kuna või määrimiseks olevat ta varustatud lusika ja kahvliga… No ei ole haiglas midagi muutunud – kui ma umbes kakskümmnend aastat tagasi sama lapsukest haiglas ilmale toomas olin, anti prae kõrvale lusikas – siis on teil parem kastet kätte saada!)

Õhtul käsin küll oma last haiglas vaatamas. Tal oli seljas ükssarviku pildiga pusa, voodil ingliskeelne HP ning kõike arvestades täitsa rõõmus meel. Aga mõte sellest, et kellelegi võiks meeldida haiglas olla või mingeid meditsiinilisi protseduure läbida, tekitas temas ülimat hämmeldust.

*

Lisaks lapsele läbisid terviseprotseduurid – hambakivi eelmaldamise näol – möödunud nädalal ka kassid Nurr ja Kuki. Neil kahjuks tervisekindlustust pole. Kui eelnevalt oli mulle öeldud, et kulu on 70-80 eurot kassi kohta, siis sel hommikul, kui olin (olles eelnevalt end hommikul töölt vabaks korraldanud) kassid Väikevenna abil (kes samuti puudus kahest esimesest tunnist kodustel põhjustel) puuridesse pannud ning loomakliinikusse toimetanud, öeldi mulle, et ei tohiks kuluda rohkem kui sada eurot kassi kohta  – kui just mõnda hammast pole vaja eemaldada. Lõpptulemus – 218 ühikut raha. Vähe sellest – hoolimata kõigest sellest rahast taganeb Kuki mind nähes külg ees mõnevõrra kaugemale. (Nurr on õnneks kas halvema mäluga või andestavama meelelaadiga – tõenäoliselt muidugi mõlemat – ning tuleb ikka sülle ja läpaka ekraani ette.) Kõik see tuli ühel õhtul ka tütrega jutuks ning ta ütles mulle elutargalt – ema, nüüd sa saad ise ka aru, miks ma ei tahaks saada loomaarstiks – siis ma peaksingi kasside hambakivi eemaldama. Tõepoolest, esimene maailm ei ole meist kaugel, see on siinsamas kasside eemaldatud hambakivis!

Mamma arvas, et ehk tuleb see hambakivi toidust. Ma olen veendunud, et kui ma oleksin seda kahtlust loomaarstiga jaganud, oleks mu arvele veel hea hulk juurde tulnud ning oleksin lahkunud lisaks kahele kassipuurile ka priske ja kalli eritoidukotiga. (Kindlasti on olemas kasside hambakivivastane eritoit, pole kahtlustki!)

*

Hirmus lugu on see, et kassid pean veel lähinädalail vaktsineerimisele viima. (Pluss Mamma koos kassiga arsti juurde.) Aga kes on öelnud, et elu esimeses maailmas on kerge?

Pime, kulukas ja raagus

November on nagu ikka  – pime, kulukas ja raagus. Kuigi kuu teine pool kulgeb kuidagi meeldivamalt, sest terve esimese poole polnud ma päriselt terve. Köhast sain ma lõplikult jagu islandi samblikuga – väga hirmus, aga ka tõhus.

Aga köhast pidin ma jagu saama, sest Kõrreke oli mulle W kontrolletenduse pileti toonud! See oli sedasorti etendus, mis mulle meeldis. Ajalugu käsitleti loovalt ja mitte ülearu üksüheselt, oli nalja ja tõeliseid härdushetki. Suurejooneline lugu, mille sees oli mitmeid väikesi lugusid.

Argiõhtute naelaks on meil siin olnud kass Kuki kõrvade puhastamine ja tohterdamine. Ema, kuidas vanasti kassidel lesti raviti?

Eks ma siis selgitasin, et päris vanasti ei osatud inimestelgi alati parasiite ravida, loomadel ammugi mitte.

Kukikene talus oma hirmsat saatust väärika rahuga – kuigi minust kui protseduuri pealäbiviijast hoiab nüüd targu pisut eemale.

Teistkordse ussirohutableti sain ise kassidele suhu (ja vähemalt minu nähes seda välja ei sülitatud). Järgmisel nädalal siis hambakivi eemaldus narkoosi all. Maksab terve varanduse ja lisaks pidin ühe tööpäeva alguse ümber korraldama. Eks ta ole – ikka ju võhikuna usud, kui loomaarst ütleb, et näete, ige juba veritseb ning protseduur on tingimata vajalik. (Jah, kindlasti oli sel ajalooliselt vanasti-kassil lisaks parasiitidele ka hambakivi.)

Muidu – palju on sellist igapäevast väikest sagimist ja sehkendamist, mis laiemas plaanis ei oma suuremat tähendust, kuid kitsamas suudab mu päevad täis sisustada. Positiivse poole pealt olen saanud nädala keskel oma tütrekesega kokku – käisime koos lõunat söömas ja nii. Veel sain ühelt raamatuoksjonilt (tulu ikka kasside hüvanguks!) endale Saja-aastase. Kes teab, ehk võtangi veelkord lugemiseks ette.

Ma ei ole kindlasti mingi superkokk, veel vähem superema, aga nädalavahetusel olen ikka tahtnud koos lastega lõunat süüa. Nüüd olen aru saanud, et see võib tähendada ka koos lapsega lõunat süüa. Suurel Vennal on lisaks pruudile ka kooli juubel, Kõrreke, kes algul pidi tulema, mõtles ümber ning nii valmistasingi kolme juustu pastat kahele, kellest üks, nimesid nimetamata, tõmbas nina vingu peterselli ja sinepiseemnete peale, aga sõi. (Nina vingutõmbamise peale sai Suurelt Vennalt messingeris pahandada!)

Mis seal ikka. Kõrreke, kes loeb parasjagu uurimistöö jaoks (kurikuulsalt kehva iseloomuga) vanavanaema päevikuid, leidis sealt ühe soovituse, mille tohter talle (ilmselt siis millalgi kolmekümnendatel) oli andnud: iga naine peaks umbes viie aasta järel sünnitama, et ta oma meest ja kaasinimesi vähem tüütaks.

Aga üldiselt on täna vanaisa Aare sünniaastapäev, mis tähendab küünalt ja tundub, et ka marmorkeeksi (juubelipidulised pidid täna otse teatrilavalt siia tulema.)

 

 

Küpses eas kassidega proua märkmeraamatust

Nõndaks. Olen terve mööduva nädala igal argipäeval kaalunud: kas võtta tervisepäev või minna tööle. Ning jõudnud järeldusele, et esimese variandi korraldamine oleks märksa energiatnõudvam kui haigena tööleminek. Väikevend jäi samuti tõbiseks, tema oli küll kodus.

Sest jah, seitsmendas klassis ju veel ometi võib tunda haigeolemisest pisut süngevõitu rõõmu ning jääda hommikul tööle tõttavast emast koju, rüübates teed ning lugedes Harry Potterit (Väikevenna lemmikosa on teine, sest et Dobby).

Ma ise, kui mu haiguse huvitavad sümptomid ka peale nädalat ei taandunud, tegin seda, mida inimesed ikka teevad. Esmalt guugeldasin ning siis helistasin perearstile. Nüüd võtan teist päeva rohtu. Härraga olen proovinud ka oma haigusest rääkida, aga tema taandab kõik mu mured ühte põhjusesse: oleksid pidanud lapsena sporti tegema. (Kahtlemata oleks pidanud, aga hetkel on sellega pisut keeruline midagi ette võtta.) Mamma, keda kõik tervise küsimused alati väga huvitavad, võttis aga kõik kokku sõnadega: küllap sa ikka trenni tehes külmetasid ja sellepärast haigeks jäid. (Tema on alati sporti tervisele ohtlikuks pidanud.)

Selline mitte enam esimeses nooruses inimese blogi, millest sa ikka muust kirjutad, kui oma tervisest. Iga päev toob midagi uut ja huvitavat.

Ka kassidega käisin arsti juures. Suur Vend ütles, et tema arvates on Kukil ussid, peaks minema. Neljapäeva õhtul, kui oli aeg kassid puuridesse panna ja tohtrihärra juurde viia, ei olnud kodus ühtki last peale tõbise Väikevenna ning ka kasse oli napilt. Nurruke sai küll hirmsa kräunumise saatel puuri pistetud, aga rohkem kadunud looma kui meie Kuki oli võimatu tol hetkel leida. Noh, teda oligi võimatu leida ning nii läksin loomaarsti juurde üheainsa kaeblikult kräunuva kassiga. Nii kui olime kohale jõudnud, helistas Väikevend ning teatas, et Kuki ilmus välja kohe, kui hädaoht oli möödunud. Nurrukene kaalus kolm kilo, sai ussirohtu ja pakikese kiudaineterohket eritoitu ning aja hambakivi eemaldamiseks. Viisin Nurru koju ning saime siiski ka Kuki puuri pandud. Õnneks on loomaarst päris lähedal, nii et ei jäänud ka Kuki tehnoülevaatus sooritamata. See kass ei lõppegi ära, ütles tohtrihärra, kui Kukit puurist välja võtsime. Kukit oli 5,9 kilo. Loomaarsti arvates on seda palju. Nojah, aga kuidas seda toitumist piirata, kui teine kass on meil selline pisut anorektilisevõitu? Ka loomaarstil ei tulnud paremat mõtet, kui et me peaksime ära kolima – nii et saaks kasside toidunõud eraldi panna. Ka Kuki sai ussirohtu, lisaks veel kõrvarohtu. Ning aja hambakivi eemaldamiseks. Maksma läks see kõik omajagu ning hambakivi läheb veel nii kahekskümmend kassi kohta. (Küpses eas proua võib ju kurta, et kõik on tänapäeval nii kalliks läinud?)

Ei ole ju liiga paks?

Sõbranna rääkis, et oli näinud mind unes lõunamaareisil heledat verd valges ülikonnas mehega. Meenus Notke Surmatants. Jah, eks minu eas peab kõigele mõtlema.

Puhkus, teate

Mida ma tegin puhkuse esimesed päevad, ei mäleta. Vist magasin ja lugesin.

Kuni laulupeoni, muidugi. Sest see juba vahele ei jää. Sedakorda poistekoori saatjana. Nii et kõigile, kes kurdavad, et piletid on kallid ja üldse on raske peo ajaks täpseid plaane teha: pakkuge end mõnele lastekollektiivile saatjaks. Laulupeoplaanid on paigas, saate kogu peomelu (koos supi ja magamiskotiga koolimajas magamisega) täiesti tasuta ja lisaks võite ka kontserti kuulata. (Kui jaksate.) Ja ajaloolisele Küsimuste Küsimusele – et kas lauluväljakule oleks veel mõni mahtunud – võin ausalt vastata, et ei oleks.

Sedakorda olimegi perekonda esindamas mina ja Suur Vend. Väikevend meil teatavasti ei laula, kuid oli siiski Mamma pool kanatiibu süües rongkäigust klassikaaslased, ema, klassijuhataja ja venna ära näinud. Suurele Vennale ja tema pruudile oli mul õnnelik võimalus paar korda kohvigi välja teha ja muljeid vahetada.

Aga miks polnud peol Kõrrekest? No tema oli gastrollil Prantsusmaal. Ma saan aru, et esinemised olid menukad, kodumajutus Catrherine’i ja Robert’i juures imearmas ja laps ise muljetest tulvil.

Tegelikult olid Väikevennal laulupeoga omad plaanid: olla kolm päeva üksi kodus. Kahjuks need ei täitunud, kui tuli suhelda mõlema vanaemaga, kellele mõte üksildasest väikelpasest rahu ei andnud, ning seejärel saabus ka isa. Peale laulupidu kohtusime korraks, kuna mina saabusin hommikul pool kolm ning  härrased lahkusid pool neli –  et  veeta mõned päevad isa juures.  Nii sain ise rahulikult kogu peo järelvaatamisest ära näha.

Kukeseeni käisin samuti korjamas, ning kinos Oudolfi aedu ja Mozarti ja tema sõpru kontserdil kuulamas. Viimasele olin kaasa kutsunud ka Mamma. Kuna seal esines ka tema endine õpilane, oli ta ka lilled võtnud. (Kas sa ei kartnud, et ma juhtmetesse takerdun ja maha kukun, küsis ta mult pärast lillede üleandmist. Ei, vastasin, ma teadsin, et sa saad hakkama!)

Kõrrekes ja ta peikaga käisime eile Kirvetüüd vaatamas. No Mäeotsa lavastused ikka kõnetavad alati! Nii hea etendus oli – absoluutselt kõik oli paigas. Kahju ainult, et Suur Vend oli unustanud oma pruudilt küsida, kas tema ka tahaks tulla. (Leppisime kokku, et jätan edaspidi SV vahele ja pöördun otse tütarlapse poole. Küll tema juba mu poisi ka kaasa võtab!)

Ühel õhtul istusin arvuti taga ja lahendasin sudokut, kui kass Nurr tuli sülle. Nurr oli poolteist tundi süles, nurrus, mina silitasin ja sügasin teda. Sain aru, et kui saad istuda poolteist tundi, kass süles, ja kummalgi pole kiire, siis ongi puhkus.