Hoogsad argipäevad

Oot, kas vahepeal on olnud koolivaheaeg? Igal juhul on uus tunniplaan, töökohustuste kuhi on kasvanud mõne päevaga raskestihõlmatavaks, Väikevend ei taha õhtuti õigel ajal arvutit kinni panna ja magama minna ja kogu muu argiklassika. (Näiteks 20 minutit enne kella ühtteist õhtul õlipastellide järele poodi sõitmine.)

Olen maksnud astronoomilises summas arveid (sest et ühe poisi jalgpalli saab aasta korraga ette ära makstes ühe kuu soodsamalt), ja kui ma siis lootsin, et sellega on sedakorda ühel pool, meenus veel veearve. Ja seejärel helistas enne trenni Väikevend, kes teatas, et putsad on väikeseks jäänud. Lubas sedakorda veel jalga venitada. Õhtul küsis, millal me uusi ostma läheme. Uurisin, kas sellega oodata ei anna. No ehk järgmise nädala saavat veel hakkama.

Mõlemal poisil on ka aktiivne eakohane seltsielu. Väikevend plaanib sõbraga kinno Lottet vaatama minna (ta lubas ikka meiega ka tulla), lisaks toimuvad õhtuti veebipõhised vestlused grupi klassikaaslastega, mis viimastel päevadel on seisnenud selles, et demonstreeritakse üksteisele oma kasse. Suur Vend seevastu küsis, kas ma oleksin vastu, kui ta järgmisel kuul sõbraga välismaale kontserdile läheb. (Ja-jah. Meil oli omal ajal Fiesta ja Rock Summer.)

Täna teatas Väikevend erutuatud häälega tõelise Uudise: kooli puhvetitädil olevat sama nimega kass mis meil. (Nii et ei saa öelda, et uudiseid poleks.)

Ja veel: ärge te horoskoope, mida iganes nad teile ka lubavad, uskuge. Mulle öeldi ühel hommikul, et võin midagi kohviga üle valada. Ja mina, kelle peremärgiks asjadel on kohviplekid ning kes ma olen kohvi valanud oma lapse päevikule, õpilaste töödele, rääkimata riietest või lugematul arvul klaviatuuridest – ma ei valanud tol päeval tilkagi kohvi mitte kuhugi. Kõik sõltub ikka endast!

Kena alanud aastat!

Märkamatult on jõudnud kätte villaste sokkide aeg

Eks ta ole. Oktoobris on veel viimased kukeseenekohad, päikesekiired ja kuldsed puulehed, novembris seevastu villased sokid ja pimedus.

Ja kui koolis on veel septembris-oktoobris pisut sellist ootame-vaatame olekut  – justkui lootuse, et äkki läheb üle –  siis praeguseks on selge, et vist ikkagi ei lähe…

Aga et elu üksluine oleks, seda muidugi kurta ei saa.

Viimati oli meil siin isadepäev. Päev ise oli suhteliselt isavaba, kuid Mamma kutsus lõunale ning küünlad viisin samuti kohusetundlikult kõigile isadele või lihtsalt tublidele meestele surnuaiale kohale. Suur Vend kurtis Vanaemale, kes samuti oli Mamma juures, et oleks vaja uusi villaseid sokke. Mammal polnud hästi meeles, mis kellaks me olime lõuna kokku leppinud. Väikevend ja Vanaema vaatasid telekast smurfifilmi. Vanaema oli smurfide koha pealt väga erutatud. Aga söök, mille Mamma lõpuks valmis sai, sai hea. Karbonaad ja liivataignapõhjal õunakook, väga mammalik. Kõrreke oli pilli mängimas nagu ikka.

Peale Stockholmist tulekut pole ma  oma tütart eriti näinudki, kui paar pannkoogiõhtut välja jätta. Viimati oli ta pillimängulaagris – ka mina sain kutse tulla kontserdile – aga kuna ma olin juba Mammaga kokku leppinud, jäi sedakorda väikesesse Lõuna-Eesti linnakesse sõitmata.

Poiste elu suunab endiselt Püha Jalgpall. Tõsi, Suur Vend on küll hetkel vigastatud lahingumeeste nimekirjas, kuid see ei loe. Esiteks, tema upt – kõik kes mõne gümnaasiumi või gümnasistiga tuttavad, teavad isegi, teistele ei viitsi seletama hakata – on loomulikult seotud jalgpalliürituse korraldamisega.

Ema, kas sa tead, miks stiivdžobs ütles, et annab alati ülesande kõige laisemale mehele, küsis ta mul üks päev. (Ei, ma mõtlesin täitsa välja: need leiavad selle tegemiseks kõige ratsionaalsema tee.) Pole kahtlustki, et stiivdžobs annaks Suurele Vennale palju ülesandeid. Ilmselt ka tema upt-paarimehele. Igal juhul jõuab üritus homme haripunkti ning selleks kulub palju Mõnusat Maiust. (Kuna nad sponsorite leidmisega jäid hilja peale, pidin ma ise neid mõnekümne maiusega sponsoreerima.)

Teiseks – eelmisel nädalal oli härra isa tõeline unistuste isa ja viis kogu koduse meeskonna Suure ja Väikese Venna näol seda õiget jalgpalli vaatama. Ning viimase suur iidol roobertlevandovski panustas ürituse kordaminekusse koguni kahe väravaga.

Ning kolmandaks, ega telekast kah jalgpall otsa lõppe!

Täna õhtul, kui ma peale tööd koju jõudsin, oli esikus kott villaste sokkidega ja Väikevenna jaoks välja prinditud ja allajoonitud tekst smurfide kohta. Vanaema ei vea kunagi alt!

Suur Vend vaatab jalgpalli, uued villased sokid jalas ja kass süles.

 

Aleksei tuligi tuppa

Suurel vennal on komme kasse iga mõne kuu tagant uue nimega kutsuda. Hetkel on meil kassid Kukirovski (Kuki, isane) ja Aleksei (Nurr, emane).

Igal hommikul tulevad nad minuga koos alla korrusele ja ootavad, et ma neile süüa annan. Seoses kooli algusega saab hommiksööki nüüd meeldivalt vara.

(Mis ei ühti arvatavasti teiste pereliikmete hinnanguga.)

Aga – esimene koolinädal on seljataga. Roosidega vaasiga on aeg kohe ühel pool, aga krüsanteemid ja astrid on veel täitsa ilusad. (Ja kapis on veel šokolaadi ka!)

Seda, et õpilased on pikemaks sirgunud, vaatad puhta heldimusega. Oma laste puhul lisandub heldimusele ohe, sest jah, kasvamine tähendab uute pükste ostu. (Ja see omakorda on terve teadus: peavad olema kitsad, ei tohi olla käristatud – sellega olen ma ise ka nõus – ja siis on vist veel mingi pükste x-faktor, mille järgi püksid liigituvad nendeks, mida jalga pannakse ja nendeks, mida ei panda. Kaks paari sobivaid pükse õnnestus Väikevennale ka leida.)

Õppimine on Väikevenna puhul tähendanud ennekõike pabereid õpikutele, Suur Vend on keeldunud sellestki. Väikevennaga jalutasime ka ühel õhtul raamatukokku Kalevipoega laenutama.

Kõrreke on nüüd elanud nädalakese omal käel ja mina olen oma lapsest küll puudust tundnud! Suur Vend sai alles nädala lõpus aru, et midagi on teisiti. (Kõrreke on meil ju ka seni ikka kas hõivatud või lennus olnud.)

Aga nädala sees käisime Kõrrkese ja tema peikaga BB-lavastust vaatamas. Kuna etendusega kaasneb ka rongisõit, saime  jutudki (Pesumasinast, keeleeksamist, muusikaajaloost) ära rääkida. Etendus oli väga elamuslik algusest lõpuni.

Tegelikult käisime teatris ka Suure Vennaga. Suur Vend on nõus tulema ainult siis, kui näha saab Seppa või Avandit. Seekord oli viimane. Pluss Kivirähu tekst. Kuna Suur Vend pidi koolist viimasest tunnist ära tulema, soovitasingi tal klassijuhatajale öelda, et läheb emaga teatrisse. Kuule, keegi ei usu seda nagunii, ütles mu poeg. Aga teatris me tõesti käisime, nentides, et Suur Vend on liiga pikk, tundmaks end väikese maja kitsukestel istmetel mugavalt. Etendus oli hea, ning et olin auto eemale parkinud, saime ka päris pikalt muljeid vahetada.

Muidu oli kõik argine. Müstika tundub see, et kui mul enda arvates oli ka suvel omajagu tegemist – no ikka söök, ja pesupesu, ja koristamine ja muu, siis nüüd peab saama kõik selle töö kõrvalt tehtud – ja tegelikult saabki.

Täna käisime koos kahe vanaemaga vanavanemate päeva puhul hiina toitu söömas ning pärast kutsus Kõrreke meid enda poole kohvi jooma. (Vanaema pistis mulle viieka pihku ja palus, et ma võtaksin tema poolt Kõrrkesele lille. Mamma palus, et ma võtaksin tema poolt samasuguse lille. Kõrreke sai vanaemadelt kaks hortensiat.) Mamma vaatas heldimusega, et Kõrreke oli kasutusele võtnud tema vana söögitoamööbli ja lubas vaadata, kas tal lauale sobiv laudlina (Saksamaalt toodud!) on veel alles. Vestlusteemadeks olid Gilgameši eepos, telesaade Järvist ning jalgpall. (Suur Vend käis laupäeval sõpradega pealinnas Eesti koondise mängu vaatamas.)

Muud nagu polegi olnud. (Kui välja jätta mu eksarvamus, et täna peaks toimuma kontsert, mille olemasolu mul ei õnnestunud enam üles leida – see on mandala, väitis Suur Vend nii enesekindlalt, et ma jäin teda uskuma – ning et ma leidsin külmkapi alust koristades mumifitseerunud pelmeeni.)

Täna hommikul, kui Nurruke ukse juures kahtles (ta mõtleb ikka pikalt, kas ta ikka tahtis tuppa tulla või oleks parem pisut oodata ja natukese aja pärast uuesti küsida), mõistsin, et olin ka ise talle Aleksei öelnud.

Aleksei tuligi tuppa.

Papa, jalgpall ja maasikad

Üks asju, mis alati, aastast aastasse kordus – korraga tulid papa sünnipäev, jalgpall ja maasikad. Niisiis läksime täna Mamma juurde – Papa oleks üleeile saanud 79.

Mamma oli telefonivestlustes Kõrrekesele kurtnud, et ta ratastega poekott läks katki. Nii õnnestus meil lõpuks ometi Mammat, kes eluaeg on hoidnud ah-mis-te-kulutate-seda-poleks-küll-vaja-olnud-joont, siiski Papa sünnipäeva puhul rõõmustada. Nii kinkisime Mammale lisaks rukkililledele (Papa lemmikud) ka uue sinise ratastega poekoti.

Mamma pakkus karbonaadi, kukeseenekastet, maasikaid, jäätist ja jalgpalli.

Kass Saba, kes muidu hoiab külaliste tulles madalat profiili, tuli meid mitut puhku nuusutama.

Mamma rääkis, et naabrite kass oli – seotuna fassaadiremondi ja tellingutega – lasknud tellinguid mööda jalga ega polnud pärast osanud koju minna. Siis olevat naabrivanamees kassi kätte saanud, kuid polnud pärast enam oma rõdu kaudu koju pääsenud. Õnneks sai ta Mamma rõdu kaudu sisse. Järgmisel päeval oli põgenemine toimunud teises suunas. Teiselt poolt naabrimutt juba maganud, kui vanamees oma kassiga (rõdu kaudu) sisse astus.

(Lapsed leidsid, et see olevat umbes nagu lause eesti keele harjutusest, stiilis pane kirjavahemärgid!)

Kõrreke kommenteeris jalgpalli kohta, et palle peaks olema rohkem või mehi vähem, sellisel kujul olevat mäng mõttetu.

Mamma ja Suur Vend, pere innukaimad tugitoolisportlased, vestlesid asjatundlikult möödunud mängudest. Mamma kiitis, et Ronaldo oskavat pea sama ilusaid väravaid lüüa kui meie Vassiljev.

Poisid otsustasid jääda veel teisekski mänguks. Mina käisin vahepeal vesivõimlemas, siis läksin poistele järele. Juhtis vale meeskond. Väikevend, kelle tõin hommikul koju klassiõe ööbimisega sünnipäevapeolt, oli jäänud magama.

Mäng sai läbi. Maasikad olid otsas. Ülejäänud karbonaad pakiti Suurele Vennale kaasa. Võisin koju minnes Mamma vana ratastega poekoti prügikasti panna.

Mamma oli uue poekotiga väga rahul.

Sünnipäev oli sellega läbi.

Jalgpall läks kodus edasi. Kodus ütles Suur Vend, pannes karbonaadi praeahju sooja, et Mammaga oli olnud väga huvitav. Kuni ma ära olin olnud, sai rääkida Mammaga sugulastest ja jalgpallist.

Loomadest ja soojadest sokkidest

Ei oskagi öelda, kas see uudne koolivaheaegade süsteem mulle meeldib või ei. Noh, pisut vabadust on muidugi alati tore, kui see parasjagu käes on. Nii et oleme üritanud nautida.

Suur Vend tegutses maksimaalse tõhususega algusest peale: neljapäeva õhtul jalgpall enam-vähem teises Eesti otsas, südaöö paiku koju ning laupäeva varahommikul viisin ta juba kooli juurde Saksamaale siirduva bussi peale. (Ja see oli ikka väga varajane hommik.) Läksin uuesti magama ning peale teistkordset ärkamist juhatasime Väikevennaga koolivaheaja sisse, vaadates Galileod, kus oli pikk teema sellest, kui kasulikud on paprikad.

IMG_0670

Nädala viimasel päeval sain oma vanima ja noorima nõusse Elistverre minekuks. Mõtlesime, et võtame kaasa toitu ja piknikuteki ja puha. Asi lõppes sellega, et sõime toitu autos (kuus kraadi sooja polnud just eriline piknikuilm) ja loomi vaadates tuletasime meelde kõiki oma koju jäänud sooje sokke. Aga mõned loomad ikka viitsisid järjekordseid külastajaid vaatama tulla. Näriliste maja külastamine lõppes, nagu ikka härraste palvete ja lubadustega. Et kui Väikevend saaks sünnipäevaks mõne pisinärilise, oleks ta hoopis teine inimene. Õpiks usinalt saksa keelt, võiks isegi telefonist loobuda, koristaks ise puuri ja ei tahaks ühtegi muud sünnipäevakingitust. Lõpuks jõuti isegi küsimuseni: kui kassid ära surevad – sa saad ju aru, mitte, et ma ootaksin, et nad surevad  – kas siis võiks võtta merisea või vähemalt liivahiiregi?

IMG_0673

Kodus kütsin.

Järgmisel hommikul oli Väikevend haige. Olin lubanud, et peale jalgpallitrenni läheme tema viimase aja lemmiktoidukohta sööma. Väikevend ei tahtnud isegi jalgpallist midagi kuulda. Magas ja luges raamatut. Sööma läksime otse klaveritunnist naasnud Kõrrekesega kahekesi, aga õnneks saab hiina toitu ka kaasa osta. Väikevend oli vahepeal neli peatükki Harry Potterit edasi lugenud. (On näha, et päris terve ta tõesti pole, palavik oli ka.)

Kassid ajavad karvu hullemalt kui kunagi varem: kui nad kõnnivad, hõljub justkui karvadest pühapaiste nende ümber. Ja süüa tahavad ka kogu aeg. Või õue. Või õuest tuppa.

Saksamaale jõudnud Suur Vend saatis täna meie perekondlikku suhtlusgruppi pildi immigrantidevastasest meeleavaldusest, muidu saime endale rahvuslooma ning meie Väikevennaga sõime õhtuks köögivilju (eriti paprikat) dipikastmega. Riia tänaval nägin esimest võilille. Oli tunginud läbi kõnniteed katva asfaldi. Täitsa võõras proua juhtis sellele tähelepanu. Olime väga rõõmsad. Küll ta tuleb!

 

Elu nimekirjade toel

Terve kohe mööda saav nädal on olnud hullult kiire. Juba teisipäeval tundus, et enam rohkem pole võimalik: hommikul tööle, siis klassiga teatrisse – Viljandi Vargamäe, soe soovitus! – peale teatrit koolitusele, seejärel Mamma ja Mamma kassiga loomaarsti juurde. Aga see oli alles nädala algus.

Igal juhul eile hilisõhtul tegin lõpuks nimekirja. Et mida ma pean lähiajal veel tegema. Jõudsin nimekirjade metatasandile, kui kirja sai ka ülesanne koostada uus nimekiri.

No ja siis, kui nimekiri valmis, läksin trenni. (Seda polnud kusagil kirjas.) Kirjas polnud ka näiteks juuksurit ega pannkookide küpsetamist ega veel õhtu hakul Väikevennale uue hambaharja ostmist. (Oli eile sõbra pool ööd ning kaotas selle käigus oma hambaharja.)

Aga ometi on mingi osa nimekirjas olevatest asjadest samuti tehtud.

Lisaks otsis Kõrreke eile välja jäljetult kadunud kuusepuu ning ehtis selle kassikindlate heegeldatud lumehelveste, päkapikkude ja ühe öökulliga. Lumemarjakujulised elektriküünlad pani ka peale. Kass üritas küll ühte päkapikku maha murda, kuid ta tabati teolt.

Mina sain hommikul läbi Toriseja, mis oli lõpust veel parem kui alguses. Olin kohe pisarateni liigutatud. (Loomulikult polnud selle kohta mu nimekirjas midagi.)

Kuus asja tuleb veel täna ära teha. Neist üht (pesta ära kõik pühapäevaks kogunenud  must pesu( olen täna juba korra teinud.

Lähen keedan alustuseks veel tassi teed.

Eluolust loomariigis

Ma ütlen kohe, et pealkirja laenasin ühelt oma kunagiselt õpilaselt, kes selle peale, kui enda arvates olin selgelt kirjutanud tahvlile Eluolust Rooma riigis, pani vihikusse pealkirja Eluolust looma riigis. 

Looma riigis  sujub kõik endiselt. Meil on tööjaotus täiesti olemas: mina kui enamasti varaseim ärkaja toidan hommikuti kahte näljast kiskjat, Kõrreke puhastab kaste ja vahetab liiva (ta ise valis selle kui saadaolevaist väikseima ajakuluga, kuigi ilmselt mitte just meeldivaima ülesande), Suur Vend korraldab nende psühholoogilist nõustamist ja Väikevend nunnutab. Uksest sisse ja välja lasevad kasse kõik ja lakkamatult.

Aga nuriseda pole millegi üle. Vähemalt minul: kui Väikevend hakkab jälle oma koerajuttu rääkima, saab alati meenutada, et meil on juba kaks kassi.

IMG_0247

Kohalikud kiskjad Väikevenna juures vaibal

Loomulikult tunneb ta aga rõõmu kõigist koertest, keda ta kusagil mujal kohtab. Nii pidi ta ühel õhtul sõbra juures kaheksaks koju tulema, kuid saatis sõnumi: ma tulen tunni aja pärast, kuna kutsu tuli siia. Kui ta siis tunni aja pärast õnnelikuna naases, rääkis kõigile, kes kuulatata soovisid: kutsu oli buldog, nimi vist Lehv, näris ta sõrmi ja tahtis perepoega rünnata. (Viimane ronis kapi otsa ja keeldus alla tulemast, kuni koer seal on.) Väikevenna resümee: kui ma suureks saan, võtan kolm koera – kaks taksi ja ühe buldogi.

Ja ühel reedesel päeval, kui me koos koolist tulime ja tegime peatuse ühes mu lemmikkohvikutest – sest seal on tõesti linna parim kohv ja üldse. Novot, ja siis oli seal samuti üks koer. Väikevend rüüpas oma ökolimonaadi ja sõi võikut – poetades kõik tervisliku selle vahelt minu pudrukaussi – sest seal pole mitte ainult linna parim kohv, vaid ka puder –  ja silitas teise käega koera. Selliseid õnnelikke hetki tuleb ette. Koer oli kurbade silmadega ja sõbralik. Me läheme sinna kohvikusse kindla peale edaspidigi!

IMG_0273

Mõnikord inimesel veab!

Aga muidu on ka kõik kena. Käisime Väikevennaga Paddingtoni teist osa vaatamas – mis meeldis meile mõlemale, ja Kõrreke sai Rakveres pillimängimise eest auhinnaks hiiglasliku padja.