Paula, Saba, Nikolai ja muud mured

Viimane puhkusenädal kaob muidugimõista alati kiiresti käest. Olen olnud oma pere ja muude loomade teenistuses.

Nii transportisin ühel päeval Tallinnast Tartusse operatsioonile taksikoer Paula. Nii me sõitisime: innukas Väikevend, uuringunarkoosist toibuv koerake ja tema perenaine. Ja mina, kes ma ei armasta maanteesõitu ja Tallinnas sõitmist suisa kardan. Koer jõudis õigeks ajaks kliinikusse, kus loomaarst juba ootas. Mina sain oma elu esimese kiiruseületamise trahvi.

Teisel päeval olin jälle Mamma kassi juures. Mammale, kes pidi juba möödunud nädala keskel haiglast koju saama, pakuti nimelt võimalus teha ära uuring, mis muidu pidi olema septembris. Ja nii saime siis veel Sabale inimeseks käia. Loomake on ilmselgelt stressis. Kui oli minu päev, siis kurtis ta mulle viis tundi järjest oma rasket elu. Lõpuks ta pisut rahunes, lugesin talle kõva häälega Surnud hingi ette.

Uni pole viimasel ajal olnud suurem asi. Ilmselt on sellele aidanud kaasa mured katkiste telefoni, asendustelefoni, läpaka ja nõudepesumasinaga  ja lapsega, kes on oma elus tegemas olulisi valikuid. (Jah, ja kes ütleb, et see valik, mis tundub täna hea ja mõistlik, tundub seda ka näiteks kolmekümne aasta pärast, ah?) Täna streikis ka veekeedukann, ehk aitab siinkohal lihtsalt katlakivieemaldus.

Aga nagu ma juba kassile ette lugesin:

Tellinud endale kõige kergema õhtusöögi, mis koosnes ainult põrsapraest, riietus ta sedamaid lahti, puges teki alla ja vajus raskesse, sügavasse unne, uinus oivaliselt, nagu magavad üksnes need õnnelikud, keda ei vaeva ei hemorroidid, kirbud ega liiga suured vaimuanded.

Advertisements

Kuhu läheb August?

Täna küpsetasin esimese sellesuvise õunakoogi. Kaerahelbekattega. Ubinad olid sellised tõelised vissid, koogijao puhastamine võttis vist oma pool tundi aega.

Tulemus?

Väikevend uuris, mis koogi sees on.

Õunad ja kook, vastasin.

Aga miks sa pudru koogi sisse oled pannud, uuris ta kaerahelvest oma koogikahvlil.

See on tervislik, selgitasime Kõrrekesega.

Suur Vend muigas, aga sõi.

Ta räägib meil üldse kole vähe. (Aga liigutab kulme ja elab kaasa.)

Muidu on lapsed olnud roteerumas – mõni magab külas ja mõned külalismagajad on jälle meil.

Mamma on kopsupõletikuga haiglas ning meil on olnud temaga põnevaid vestlusi. Ta silmad on selged. Vestlusteemadeks on tema kass Saba, hiljuti maetud sugulane ja haigla olme.

Viimane, nagu ma aru saan, on täiesti omaette maailm oma (valdavalt vist kirjutamata) seadustega.

Möödunud nädalal suri kõrvalvoodis keset ööd inimene.  Omaksed voodiserval, armee meedikuid toimetamas.

Ja miks teie ei maga? pahandanud õde Mamma kardina taha kiigates.

Homme võin kass Sabale öelda, et Mamma peaks sel nädalal koju saama.

Mamma kurtis innuka tugitoolisportlasena, et haigla telekas on vana ja keegi ei tunne kergejõustiku vastu huvi. Kaaspatsiendid olevat vanad ega saavat asjadest aru.

Ja kuhu sina, August, nüüd minema hakkad? suunati parsjagu üht palatisse tagasi.

(Õed olid seal üldse kuidagi uudishimulikud.)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

Õndsad hetked

Kodus on hetkel vaikne. Või kuidas võtta. Aiast kostub muruniiduki hääl ja mu enda arvutis mängib jaapani löökpillimängija. Siiski.

Tütar sõitis ühega oma ma-ei-tea-mitmest puhkpilliorkestrist konkursile Šveitsi. Nii palju, kui mu laps on mulle teada andnud, on Zürichis +30°C, konkursil on saadud hõbediplom ning laps ise on õnne tipul, olles avastanud vanalinnast viiekorruselise muusikapoe.

Väikevend organiseeris seevastu enesele külaskäigu oma lemmiksugulase, tädi T juurde Tallinnasse. Tädil (tehniliselt võttes küll vanatädil) on kolm koera ja kaks kassi ning ka mu noorim  on loomulikult eluga ülimal määral rahul.

Enne pealinna sõitu vestlesime lapsega ka tulevikust. Väikevend nimelt küsis, mida tähendab kihlatud. Mõistnud asja sisu, küsis ta edasi sõrmuse kohta. Ütlesin, et jah, et on komme, et mees kingib naisele sel puhul sõrmuse. Briljandiga.

See on vist päris kallis, arvas Väikevend. Ma arvan, et ma ei võta endale tulevikus naist, vaid ainult koerad. 

Nii et võib öelda, et Väikevend harjutab praegu tulevaseks eluks.

Suur Vend puhkab. See tähendab peamiselt küll arvutit, staadioni ja play stationit, aga üllatuslikult ka täiesti vabatahtlikku muruniitmist (see aasta on esimene, kus pole vaja isegi meelde tuletada), nõudepesumasina tühjendamist ja muidu mõistlikku ülalpidamist.

Mina käisin eile Mammaga suurepärasel kontserdil Jaani kirikus. Isegi Mamma, kel enamasti alati on kõigi ja kõige kohta mõni kriitiline märkus, ütles vaid ühe sõna: Täiuslik! Kuulake ise!

Muidu… ei teegi nagu eriti midagi. Triigin ja teen süüa ja kord sõitsin metsa seenele. (Seeni oli, aga olid väikesed.) Rõõmsa avastusena tõdesin, et ka Suur Vend sööb üle mitme aasta kukeseeni. Mul on lugemisjärge ootamas kolm raamatut ja on raske otsustada, missugune neist esimesena ette võtta – kas Matsin, Hargla või Pärdi.

Linnas on tegelikult laat, aga sain oma rahvamassidoosi ilmselt laulupeol kätte. Õnne jaoks piisab ka päikesest, vaikusest ja võimalusest lasta kasse uksest sisse ja välja.

Loetud hommikute aegu

Ma olin ära unustanud, et väljas võib nii soe olla, nagu ta meil just parasjagu on.

Argihommikud enne kooliaasta lõppu on tegelikult täpselt loetud. Iga jüts teab une pealt, palju veel vaheajani jäänud on. (Saladuskatte all öelduna: eks õpsid teavad seda ka.)

Siiski: valgega on lihtne tõusta. Valgega on ka lihtne keset ööd ärgata ja enam mitte magama jäädagi. Kui rõduuks on lahti, kuuleb lindude hääli ja üksikuid möödasõitvaid autosid ja seda, kui naabrite noored tulevad keset ööd kambakesi koju ja on väga lõbusad.

Aga see pole olnud ainus, mis möödunud nädalast üles tähendamist väärib.

*Väikevend on õppimises olnud päris tubli. Nagu ta ise ütles: ma arvasin, et saan eesti keele tasemetöös kõige rohkem 83%, aga sain 84. Seda ma küll poleks lootnud.

*Suure Vennaga koos ajaloo õppimine päädis samuti tulemusega hea, ning mu vanem poiss tegi eksperimentaalselt kindlaks ka selle, mida ta ammu kahtlustas: nende õpetaja armastab pikki vastuseid, aga loeb ainult algust ja lõppu. Nii kirjutanud ta USA ja Jaapani võrdluses, et viimases on samuraid ja haikud, aga esimeses mitte. Õpetaja ei märganud midagi.

*Ka tema on väsinud. Nii unustas ta spordipäeval staadionile oma isa Meerikamaalt toodud vaansid ning nentis, et nüüd on ta ainsad jalatsid talvesaapad ja jalgpalliputsad. Sobrasin natuke jalatsikirstus ja otsisin välja ka plätud. Ta pani need jalga ja läksime staadionile. Kahjuks oli härra Meerikamaalt tõesti kobedad vaansid toonud, nii et keegi oli nad ilmselt juba ära võtnud. Läksime lähedalasuvasse jalatsipoodi ja ostsime uued ketsid. Odav lõbu see täismehe-mõõdus jalanõude kaotamine just pole.

Kui poiss viisakalt täh ütles, palusin ka temalt teenet. Tehku Väikevennale selgeks, kui äge koht on ERM. Et siis ma saaksin ta muuseumiööl ka sinna viia. Suur Vend võttis missiooni tõsiselt.

*Ma ei teagi, kas see lõppkokkuvõttes oli hea mõte. Rahvast oli umbes nagu laulupeol. Siiski – üks asi meeldis Väikevennale väga – nimelt nägime ära Kõrrekese peika. Ka nemad olid tulnud ERMiga tutvuma. Väikevend surus tal kätt ja esitles ennast. Väikevennale meeldis õe peika rohkem kui ükski eksponaat. Pärast läksime Väikevenna tungival soovil botaanikaaia kasvuhoonetesse. Ka seal oli palju rahvast, ja enne, kui taibatagi jõudsin, oli Väikevend mind kättpidi kõrgustesse konvoeerinud. Huvitav, kui palju inimesi need konstruktsioonid ikkagi kannavad? mõtlesin ma. Õnneks meenus Väikevennale, et alumisel korral väikese veesilma juures on kilpkonnad.

*Ah jaa, reedel käisime Kõrrekese ja Mammaga kohaliku sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdil. Ma oli ääretult skeptiline: alguses oli väga kaasagne muusika ja lõpus orelisümfoonia. Kaasaegne muusika meeldib mulle väga valikuliselt ja orel paneb pea valutama. Aga kõik oli üle ootuste. Esimene lugu, noore helilooja teose esmaettekanne, mõjus oma keelpilliosas meditatiivselt (kuigi meditatsiooni katkestasid – vabandan obstsöönsuse pärast! – puhkpillide purtsatavad peeretused).  Teine – kaasaegse šotlase löökpilliteos – oli tõesti väga huvitav ja meisterlikult esitatud. Ja orelisümfoonia oli täpselt nii võimas nagu nimi ütleb. Minul ei hakanud pea valutama ja isegi Mamma jäi kuulduga väga rahule.

*Mis veel? Suur Vend õpetab kass Kukit putukaid püüdma. Kõik ta riided on kassikarvu täis ning ta kurdab, et kass ei saa aru, et ta peab kõigepealt otsa peale tegema ja alles siis sööma. Tema hakkab kohe sööma ja putukad saavad enamasti plehku. Kui lõpuks asi õnnestub, löövad mõlemad rahulolevalt nurru.

*Poisid niitsid vabatahtlikult muru ära. Suur Vend alustas, aga kui Väikevend samuti niita tahtis, oli ta suuremeelne.

Ühe nädala jagu hommikuid veel.  Ma loodan, et keegi enam midagi ei kaota ning kui Kõrreke oma peika ka sel nädalal külla kutsub, on põhjust ka sel nädalal tuba koristada. See võiks siis ju täitsa harjumuseks saada!

Tavaline harmooniline õhtu

Reet, sellest, kui harmooniline meie elu siin tegelikult on, ma kohe räägin.

Täna, kui jõudsin töölt koju, sõnas Suur Vend: Kuki oli täna tubli, ainult natukene ajalehe servast on näritud.

Jah, võrreldes tavapärase olukorraga, kus ma uurin tapeeditükki ning püüan kindlaks teha, missugusest seinast see pärit võiks olla, pole Äripäeva näritud nurk kõneväärtki.

Suur Vend küsis veel, kas ma saan tal aidata oma arvutis keemia esitlust teha ja pärast ajaloo tööks õppida. Olin küll mõelnud Zweigi filmile – aga noh, hüvasti, Euroopa. Tere tulemast kordamisküsimused.

Kuni me viimistlesime keemia esitlust, oli Kõrreke jõudnud koju, söönud ning jäänud magama. Ta väitis, et tal probleeme pole ning magas edasi.

Vahepeal helistas Mamma ning kurtis, et kass ei harju kuidagi korteriga ja sellega, et enam õue ei saa. Käib ringi ja karjub.  Mu kõrval istus märtriilmel mu vanem poeg (Ma õpiks küll, kui lastaks!)  ja telefoni otsas Mamma, kes on kasside küsimustes alati paljusõnaline.

Seejärel pistis pea ukse vahelt sisse Väikevend, kellele meenus eilsest külmkappi jäänud pool arbuusi. Kuni mina kööki jõudsin, oli Väikevend jõudnud arbuusi lahti lõigata. Isegi Suur Vend võttis tüki.

Kuni me tutvusime Hallsteini doktriini ja sotsiaalse turumajandusega, jäi oma toas magama Väikevend. Ta oli vähemalt magamisriietes, nii et ma ei kontrollinud, kas tal hambad said enne pestud. Homseks jäid ka pidulikud riided valmis panemata.

Siis kuulasin veel Suure Venna aruannet kasside õues käimise kohta – ta väidab, et Nurr saab aru, kui talle õues öelda, et mingu otsigu Kuki üles. (Ilmselt oskab Suur Vend lihtsalt kasside keelt.) Ka Suur Vend on kasside küsimuses tavatult jutukas.

Aga emadepäevaks Väikevenna poolt toodud ja närtsima määratud roosid turgutasin juba eile üles puhtalt dopinguga, ostsin nimelt poest lõikelillede säilitusainet. Tegelikult on kollased roosid ühed mu lemmikud. (Nagu enam-vähem kõik kollased lilled.) Kass Kuki pole neid veel märganud – pärast seda, kui ta oli nad ümber ajanud ja ma vaasi kapi otsa tõstsin.

Kõik magavad peale Kuki, kes arvas, et põrandapesu toimus puhtalt tema meelelahutuse (ning mitte põrandale läinud arbuusimahla) huvides. Igal juhul on põrand puhas ja lapsed magavad.

Nii et vähemalt südaööks on kõik äärmises harmoonias.

Muutuv suhtarv

Reedesel õhtul oli  kasside ja  inimeste suhtarv majas kahanenud ühe kassini ühe inimese kohta – Suur Vend oli läinud klassivenna ja Väikevend trennikaaslase juurde ööbimisega külaskäigule. Vaatasime Kõrrekesega Raketti, silitasime kasse ja jõime piparmünditeed.

Järgmisel hommikul oli kasse majas rohkem kui inimest, kuna Kõrreke sõitis hommikuse rongiga pealinna pilli mängima. Tundsin end kuidagi ootamatult üksildasena, kuigi Väikevennalt saabus telefoni järjest fotoreportaaž stiilis mina kasemahla joomas, mina batuudil hüppamas ja sõnaline teadaanne emme, ma kukkusin porri ja mul polnud dressid, vaid tavalised püksid, palun ära saa kurjaks. Tõeline nädalalõpp sõbra juures maal, ühesõnaga.

Suur Vend tuli koju parasjagu siis, kui mina olin läinud basseini oma ujumistiiru tegema.

Tegin lõunasöögi. Ahjuprae kiitis mu vanem poeg heaks, kuid bulgurisse suhtus umbusuga. Kui olime lõpetanud, oli jaol kass Kuki, kes samuti kiitis ahjuprae heaks, kuid ka tema suhtus bulgurisse umbusuga. (Suurel Vennal on kassidega palju ühist, seepärast nad ilmselt üksteist nii hästi mõistavadki.)

Laupäeva õhtul saabus puruväsinud Kõrreke.

Pühapäeva hommikuks oli seinalt alla kukkunud Väikevenna joonistatud pilt tulpidest ja kass Kuki oli selle servad ära närinud.  Kõrreke kurtis, et tal on probleeme kehalises kasvatuses kätekõverdustega. (Ta juba on meil selline… Kõrreke.) Soovitasin ta igapäevaselt harjutama hakata, kuid selgus, et arvestus on juba homme.  (Minul kulus ka üle kolmekümne aasta, kui ma täiesti vabatahtlikult käin vähemalt kaks korda nädalas trennis, kus tehakse muuhulgas ka kätekõverdusi. Muidugi minu vanuses pole ka suurt valida. Aadlipreililikuks kõrrekeseks selles eas enam ei klassifitseeru, oled kas terve ja tugev või jõuetu ja lödi. )

Lõunaks saabus Väikevend, tulvil muljeid, kotis porised riided ja jalanõud,  pihus punt metsa alt emale korjatud märtsikellukesi. Oh, mu süda sulas neid märtsikellukesi nähes. Nad olid oma semuga olnud peamiselt õues. Maja oli olnud vana, vähemalt saja-aastane ja seal olevat oma kummitus. Kummitus oli täitsa korralik – asjad kukkunud korduvalt maha ja äratuskell helisenud mitu korda valel ajal. Joodud värsket kasemahla, mis olevat viinapudelisse villitud. Aga ärgu ma muretsegu, pudelis oli siiski kasemahl, mis olevat olnud täitsa hea.  Väikevend harjutanud hoolega batuudihüppeid, sõber olnud selles vallas juba ennegi tegija. Nähti sookurge ja ämblikku.

Nagu sageli, kui inimesed on kusagil käinud ja siis tulevad koju tagasi, olid tülid kerged tekkima.

Kõrreke küpsetas õhtuks šokolaadiküpsiseid. Ta oskab seda suurepäraselt. Kasside ja inimeste seis on jälle üks kahele.

Tülid – kellele kuulub õigupoolest ema telefonilaadimisjuhe, kes on jätnud nõud nõudepesumasinasse panemata ja kes ajas lauale suhkrut – on ununenud. Kes see ikka jaksab kuri olla, kui majas on šokolaadiküpsiseid.

IMG_1346

Tühi. (Aga täitsa soe)

Emme, vaata printerist tuli veel üks paber välja. See on muidu tühi, aga täitsa soe! hüüatas Väikevend endale ainuomase intensiivsusega, kui tema matemaatika töölehte välja printisime.

Tegelikult polnuks muidugi vaja printida, kui laps poleks oma kotti kooli unustanud. Ses mõttes oli muidu hea, et ma olin pealelõunal nii väsinud, et poleks jaksanud trenni minna, aga läksin siis nii pilatesesse kui ka kotile järele. Päike paistis. Kass oli vahepeal ühe suurema aaloepoti kildudeks lõhkunud. Taimest enam asja ei oleks saanud, mu paremas seisus aaloe on seni veel alles.

Kevad on käes ja õues on näha rohkesti linde. Kuki on väga erutatud. Missugused huvitavad olendid! Klaas vahel, nii võib neid segamatult üle lillepottide taga ajada. (Suur Vend käib temaga mõnikord aias, ega ta väga ei julge seal omapäi kõndida.) Toas on hea rahulik jahti pidada.

Väikevend oli seekord oma matemaatikaga vähemalt alustanud.

Kõrreke tuli koju. Tema mured olid rahamured. Need lubas lahendada lapse isa, nagu ma aru sain. Oma tuppa jõudes tütar hüüatas. Kass Kuki oli aknalaualt maha tõmmanud tema kaktuse. Väikevend soovitas õel barrikadeeruda, siis ei pääse Kuki ligi. Kuidas õde barrikaadi tagant välja saab, jäi esialgu vastuseta.

Väikevend oli koorinud apelsini. Köögipõrand kleepis. Väikevend kurtis, et ei oska väga hästi apelsini koorida. Mul olid tegelikult mullased käpajäljed ennist pesemata jäänud.

Kass Kuki arvas, et mopp võeti välja puhtalt tema meelelahutuseks.

Suurel Vennal on täna telekast Püha Jalgpall. Selleks puhuks tegi ta ahjus soojaks kebabi. Iseendale. Väikevend tahtis samuti kebabi. Ta oli pannud ahju 71 kraadi juurde, sest pakendil oli ju kirjas, et soojendada just sellise temperatuurini.

Kõigil oleks tegelikult aeg magama minna. Väikevend loeb. Suur Vend vaatab telekast jalgpalli. Kõrreke lebab voodil ja mõtiskleb. Mina tõstan ohates laualt paki (parandamata) töid kotti tagasi.

Väikevend tuleb veel oma trennis saadud sinikat näitama ja on veendunud, et seda tuleks ravida plaastriga.

Homme on uus päev. Kevadise jahi päev. Koolipäev. Ja kardetavasti ka parandamata tööde päev. Imeline kevad on käes.