Seda raamatut mul lapsena kodus ei olnud. Ometi oli see mul peas. Piltidega.
Sest mida teeb laps, kes alati koos vanematega kohusetundlikult kõik külaskäigud ja süldilauad – ja neid, ma kinnitan, oli mu vanemate tutvuskonnas rohkesti – ühesõnaga kõik need lugematud külaskäigud kaasa teeb? Loomulikult ta loeb. Ma lugesin külas käies Jutupaunikuid, Tuhande ühe öö jutte, Mirabiliat ja ilmselt veel paljusid raamatuid, mida meil kodus polnud. Isegi Uut ENEt. Aga seda raamatut lugesin ma alati, kui see sektsioonkapi raamaturiiulis olemas oli. Vähemalt peale seda mälestusväärset kevadet, kui meile seda lasteaias unejutuks ette oli loetud.
Minu lastel on see raamat oma isa kunagiselt riilulit võetuna olemas. Nii et kui mult küsiti mõne aja eest kooli mõnd looga asja, pakkusin ma seda väikeseformaadilist raamatut.
Ning kui ma nüüd ise tööreisile sõitsin, pistisin ta riiuliservalt kotti. Tõepoolest, missugused lood – printsessid, lohed ja tuutumütsiga Gian Pitschen!
Kurja kääbuse loos oli mu meelest palju ühist Lohetätoveeringuga tüdrukuga. Klaasmäes seevastu oli tugev matšolik alge, kui noormees (alasti) tütarlapselt tiivad ära võttis.
Ja muidugi need pildid. Kokkusattumusena oli sama päeva ajalehes (mida ma sealsamas rongis ebamoodsalt paberkandjal lugesin) lugu lugu Jüri Arrakuga. Igal juhul lohed, kääbused ja naiselaibad – siinkohal meenus taas Martin Vangeri kelder – jätsid juba lapsena kustumatu elamuse. (Printsessid oleksid võinud küll ilusamad olla.)
Muinasjuttude puhul ei pea muidugi moraali ja õnneliku lõpu pärast muretsema.
No näiteks: Peeti tore pulmapidu ja see kuningas, kellele printsess varem lubatud oli, pidi leppima pealtvaataja osaga. Või: Kiiruga asusid nad printsi ja Kuldkihara pulmi ette valmistama. Kuldkihar ise oli õitsele puhkenud nagu roos ja oma haigusest lõplikult terveks saanud. Vanakese karistust aga ei unustanud ta iialgi ja oma halvad koerustükid jättis ta kus seda ja teist. Või siis päris viimasel lool: Käigu see peen preili kus seda ja teine oma kõrkusega. Nagu nood eelmised kaks, nii on ka see kolmas kleit minu mõrsja oma. Mina olen tema päästmise eest elu kaalule pannud ja tema on ainuke, kes on väärt seda kolmandat kleiti kandma. Tänasest peale peab ta ilusamini riides käima ja rohkem ehteid kandma kui too peenutseja. See ei tee enam muret ka, sest kahe eelmise kelidi müügist sai mu mõrsja väga palju raha. Ja et meie teele midagi uut ette ei veeretataks, siis peame pulmad veel sellel nädalal!
Ühesõnaga, pahadele anti õppetund ja head said kogu kulla endale ja pidasid pulmi. (Kes oli vahepeal surnud, oli surnud ja noortele ajukirurgidele võimalusi ei pakutud.) Sellega lood ka lõppesid.
