Usalda vaid seda, kellest on näha, kus ta oma aju hoiab!

“Ginny!” ütles härra Weasley täiesti hämmastunult. “Kas ma ei ole sulle siis midagi õpetanud? Mida ma olen sulle kogu aeg rääkinud? Ära usalda kunagi midagi, mis oskab iseseisvalt mõelda, kui sa ei näe, kus see oma aju hoiab.” (J. K. Rowling Harry Potter ja saladuste kamber.)

Need härra Weasly sõnad meenusid mulle täna hommikul, kui Suur Vend tuli alla, telefon näpus ja näitas mulle kurvalt saabunud sõnumit. Sõnumit, mille sisu oli kokkuvõtvalt: limiit on läbi!

Meil on olnud selge kokkulepe mitte tellida telefoni teel muusikat, helinaid ega arvutimänge. Seni on see kokkulepe töötanud.

Aga keegi ütles mulle seal mängus, et sealt saab täitsa tasuta raha!

?

Noh, seda raha selle mängu jaoks.

Läksime siis pealelõunal koos telefoniteenindusse. Seal klõbistas telefonipoe noormees mõnda aega arvutis ning sain tulemusena meiliaadressi, kuhu kirjutada, et tahan tellimust lõpetada. Muidu laekuks mu poisi virtuaalsesse rahakotti uus summa igal nädalal.

(Nagu selgus, sai selle eest osta virtuaalset juustu…)

Meenutasin siis lapselegi härra Weasleyt ja tema resümeed: niisugune kahtlane asi on ilmselgelt musta maagiat täis!

Kaitstud: Valik hiirekeelseid sõnu

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Vanad lastejutud

Seda raamatut mul lapsena kodus ei olnud. Ometi oli see mul peas. Piltidega.

Sest mida teeb laps, kes alati koos vanematega kohusetundlikult kõik külaskäigud ja süldilauad – ja neid, ma kinnitan, oli mu vanemate tutvuskonnas rohkesti – ühesõnaga kõik need lugematud külaskäigud kaasa teeb? Loomulikult ta loeb. Ma lugesin külas käies Jutupaunikuid, Tuhande ühe öö jutte, Mirabiliat ja ilmselt veel paljusid raamatuid, mida meil kodus polnud. Isegi Uut ENEt. Aga seda raamatut lugesin ma alati, kui see sektsioonkapi raamaturiiulis olemas oli. Vähemalt peale seda mälestusväärset kevadet, kui meile seda lasteaias unejutuks ette oli loetud.

Minu lastel on see raamat oma isa kunagiselt riilulit võetuna olemas. Nii et kui mult küsiti mõne aja eest kooli mõnd looga asja, pakkusin ma seda väikeseformaadilist raamatut.

Ning kui ma nüüd ise tööreisile sõitsin, pistisin ta riiuliservalt kotti. Tõepoolest, missugused lood – printsessid, lohed ja tuutumütsiga Gian Pitschen!

Kurja kääbuse loos oli mu meelest palju ühist Lohetätoveeringuga tüdrukuga. Klaasmäes seevastu oli tugev matšolik alge, kui noormees (alasti) tütarlapselt tiivad ära võttis.

Ja muidugi need pildid. Kokkusattumusena oli sama päeva ajalehes (mida ma sealsamas rongis ebamoodsalt paberkandjal lugesin) lugu lugu Jüri Arrakuga. Igal juhul lohed, kääbused ja naiselaibad – siinkohal meenus taas Martin Vangeri kelder – jätsid juba lapsena kustumatu elamuse. (Printsessid oleksid võinud küll ilusamad olla.)

Muinasjuttude puhul ei pea muidugi moraali ja õnneliku lõpu pärast muretsema.

No näiteks: Peeti tore pulmapidu ja see kuningas, kellele printsess varem lubatud oli, pidi leppima pealtvaataja osaga. Või: Kiiruga asusid nad printsi ja Kuldkihara pulmi ette valmistama. Kuldkihar ise oli õitsele puhkenud nagu roos ja oma haigusest lõplikult terveks saanud. Vanakese karistust aga ei unustanud ta iialgi ja oma halvad koerustükid jättis ta kus seda ja teist. Või siis päris viimasel lool: Käigu see peen preili kus seda ja teine oma kõrkusega. Nagu nood eelmised kaks, nii on ka see kolmas kleit minu mõrsja oma. Mina olen tema päästmise eest elu kaalule pannud ja tema on ainuke, kes on väärt seda kolmandat kleiti kandma. Tänasest peale peab ta ilusamini riides käima ja rohkem ehteid kandma kui too peenutseja. See ei tee enam muret ka, sest kahe eelmise kelidi müügist sai mu mõrsja väga palju raha. Ja et meie teele midagi uut ette ei veeretataks, siis peame pulmad veel sellel nädalal!

Ühesõnaga, pahadele anti õppetund ja head said kogu kulla endale ja pidasid pulmi. (Kes oli vahepeal surnud, oli surnud ja noortele ajukirurgidele võimalusi ei pakutud.) Sellega lood ka lõppesid.

Hesperiidide õunte järel

Ilmselt on see tingitud minu mania grandiosast, aga olen alati kahtlustanud, et tähed taevavõlvil on omal kohal vaid seetõttu, et mina oleni see maailma tala ja püstihoidja (umbes nagu Atlas, kui kasutada siinkohal tagasihoidlikku võrdlust).

Kaks päeva ja üks öö kodust ära, ja süsteem varisebki kokku. (Hoolimata kolmes eksemplaris väljaprinditud ajakavast, kus oli täpselt kirjas, kes kuhu ja millal läheb ja mis asjad kaasa võtab.)

Esmaspäeval ei jõudnud Suur Vend õigeks ajaks trenni. Täna jäi Kõrreke hiljaks teaduslaagrisse, kuna avastas bussi peale minnes, et trennikott jäi koju. Seejärel pidi Suur Vend sealt varem ära tulema, kuna avastas alles teaduslaagris olles, et ka tema trennikott on kodus. Tuli koju koti järele, ja märkas, et võti oli ainult õel…

Mis on muidugi raudpoltkindel, on kokkulepped Vanaemaga. Väikevend viidi ujuma ja toodi koju täpselt nagu lubatud.

Mina tulin läksin otse rongilt Mamma juurde laste asjade järele. Õhtul magama minema hakates selgus, et Väikevenna hambahari oli ikka veel Mamma juures…

Draakoni tapmine ja õunte röövimine oli kõige selle kõrval käkitegu. Ma parem püsin siin oma kohal edasi ja hoian taevavõlvi kindlalt paigal.

Igasugused asjad

Eile toodi koju selle hooaja esimesed tunnistused. Kaks korda kaks nelja. Tubli ju? Igal juhul õpivad nad iseseisvalt, nii et kõik tulemused on täiesti nende omad.

Väikevend on panustanud lasteaias kõvasti kujutavale kunstile. No igakord on midagi uut näitusel üleval! Palun väga: kaasaegne pisiplastika. Kas keegi oskab välja pakkuda kujutatud objekti?

Suure Venna igapäevane spordiharrastus rõõmustab meid kõiki. Mina võin neli õhtut nädalas poega staadionilt või pallisaalist koju sõidutada – ühel päeval, kui jalka veel valges lõppeb, tuleb ise – ja kassil on pärast hea pehme küljealune kohe võtta.

Esimene päev kooliavaheajast möödus poolenisti nagu tavaline laupäev. Poolenisti sellepärast, et kedagi polnud vaja viia võistlema, aga vähemasti sünnipäev toimus. (Muidu on ikka mõlemad korraga olnud.) Viisin Väikevenna ja tema kõrvaltänavas elava semu lasteaiasõbra sünnipäevale. Pärast tõin koju ka.

Seevastu Suure Vennaga jalutasime täna vanakraamipoodi, kus mulle eile oli silma jäänud üks klaasist anum. Eile ei raatsinud ära osta, aga täna jõudsin arusaamisele, et ilma oranžist klaasist korvita pole see siin mingi elu ega asi.

Kui hiljem Väikevenna ja meie peaaegu-naabripoisi sünnipäevalt koju sõidutasin, olid mõlemad poisid ülemeelikus ja praalivas meelolus.

Mina loen ja kirjutan kodus iga päev! teatas naabrimees.

Aga hüüumärki sa ikka kirjutada ei oska! oli Väikevend kindel.

Ega nii raskeid asju ei peagi kirjutama, õigustas teine.

Aga üldiselt, jah, sügis on käes, kui keegi pole veel märganud.

Sügis lasteaias. Meeleolud, värvid ja isegi lõhad, mis on saatnud mind alates kolmandast eluaastast, kui ma ise sellessamas lasteaias käisin.

Sügisene jõgi. (Üle jõe on spordihall, ega ma muidu vist sinnakanti sattuks...)

Kaitstud: Iiahi hingeelust

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Miks on sport kasulik?

Professionaalse kretinismi tunnus minu pahul avaldub ilmselt soovis vaadelda kõiki kogemusi õppetunnina.

Nii pärisin üleeile Eesti-Horvaatia alla-kasiinoealiste jalgpallilt tulnud Suurelt Vennalt: kas seal oli sinu jaoks ka midagi õpetlikku?

Poiss vastas pahuralt, kuid siiralt: Jah, see, et Küprose kohtunik oli Horvaatia poolt!

Seevastu eile, nagu ütles rahvusringhäälingu spordikommentaator, otsustati kogu Eesti saatus Balkanil. Kahjuks muidugi ajal, mil lapsed juba magavad. Ka minu jalgpallihuviline löntsis peale sissejuhatuse vaatamist alistunult oma tuppa.

Hommikul saad teada, kuidas läks! lubasin.

Äratuskella peale sooritas poiss hüppe oma toast minu omasse.

???

Kuule, kui te mõlemad Väikevennaga riidesse saate, siis kohe ütlen.

Huvitav, kas nad sagedamini ei saaks Eesti saatust Balkanil otustada? Mul poleks vaja hommikul enam motivatsiooniläbirääkimisi ega kihutuskõnesid pidada.

Valik jutte autori illustratsiooniga

Linnud läinud lõunamaale, lilledel on surmakuu, laulab Väikevend. Mõnikord tuleb ka vastupidi välja. (Lilled läinud lõunamaale, lindudel on surmakuu.)

Siis tahtis Väikevend mulle laulda ka seda laulu, mida nad lasteaias õppisid, aga see ei tulnud kahjuks meelde.

Kutsume siis, kui nädalavahetus tuleb, mulle S ja R lasteaiast külla. Siis me saame sulle laulda! (Toodud kuuldavale innukal toonil, millega maailma parimaid ideid ikka esitatakse. Ja Väikevenna ideed on teatavasti alati maailma parimad.)

Ei, Väikevend, ma arvan et mulle aitab korraga ühest viieaastasest. Või olgu siis, kui M* tuleb juttu ajama.

Aga emme, kas sul pliiatsit on. Näed siin üks on – ma joonistan sind.

Väikevend joonistab hoolega.

Kätte teen sulle käekoti!

Piidleb hindavalt oma pilti.

Tead, emme, sa ei näe siin eriti hea välja, kõlab hinnang.

Kas sa minuga kabet mängid? Kummad ründasid ja kummad kaitsesid?

Ahah! No mina igal juhul võidan!

(Ühiste jõupingutuste hinnaga see ka õnnestus.)

Aga emme, kas sa tead, et kui tükk aega vait olla, kuivab keel suulakke!

Näib, et see oht meid õnneks ei ähvarda.

*M näol on tegemist üht tõsist ja asjalikku sorti naabermaja-printsessiga. Jutuajamised temaga on alati väga sisukad.

Kaotamise kunst

Hästi mõnus on siis, kui saad öelda: olin tubli, mul oli õnne, kõik läks hästi. Elu naeratas ja seda on tore maailmale tagasi peegeldada.

Alati ei lähe hästi. Näiteks spordis. Suur Vend käis täna võistlemas. Kolm mängu, kolm kaotust. Kaks neist napid. Peale teist, ühepunktilist kaotust olid mitu poissi mitte pisarate äärel, vaid pisarais.

Peale kolmandat mängu läksin oma pojaga veel pitsat sööma. Esiteks muidugi seetõttu, et lapsel oli kõht tühi – korralikku lõunapausi polnud, kuid energiat oli kulunud kõvasti. Teisalt tahtsin anda võimaluse ka ennast turvaliselt enne õe, venna ja vanaemaga kohtumist maha laadida.

Kaotus on mu lapsele olnud alati väga ränk. Alates sellest, kui ta umbes kolme aasta vanuses osales kodustes lauamängudes – ja tabasin toona nelja või viiese Kõrrekese meelega kaotamas, ära hoidmaks loodusõnnetuse mõõtmetes kurbust. Veel möödunud kevadel võtsin trenni lõpetanud ja ärritusest puksuva poja auto peale. Treener on süüdi, et meie meeskond kaotas. Mina olin kapten ja pididn meeskonna valima – ta oleks ju pidanud teadma, et ma ei oska valida!

Täna oli poiss loomulikult samuti kurb. Kuid suutis samas meenutada päeva jooksul kogunenud naljakaid ja toredaid seiku. Analüüsis mängu. Sai aru ka enda vigadest. Tunnustas vastaste häid mängijaid. Ning ilma põhjuseta oli vilistatud talle ainult üks jooks. No siinkohal oleks olnud puhas väiklus öelda, et küllap kohtunik nägi paremini. Lõpuks kuulun ju minagi oma poja kaudu meeskonda. Ja – hoolimata sellest, kas parasjagu on olnud võit või kaotus – väga ägedasse pealegi!

Graafikud

Päevad venivad vägisi enam kui kaheteisttunniseks. Olukordi, kus on valida kahe halva variandi vahel, tuleb ette sagedamini, kui mulle meeldiks. Nii oli üleeile Väikevend just asunud mängima oma naabriplikaga, kui minul jõudis kätte aeg Suurele Vennale trenni järele minna. Panna poiss ikkagi auto peale ja võtta kaasa? Jätta õue? Keerata koduuks lukku? Mis siis saab, kui nad näiteks tülli lähevad?

Jätsin lapsed mängima. Suure Vennaga naastes hõikasin oma mudilast.

Pruudi juures, ütles naabrimees. Oligi. Oli ette võetud projekt tutvustame oma kasse teineteisele -tüdrukul on tubane tõukass. Ühesõnaga, kõik oli kõige paremas korras.

Täna olid Suurel Vennal jalgpallivõistlused, staadionil oli vaja olla 7. 30. (!) Väikevenna võttis oma hoole alla Vanaema, kes on hetkel puhkusel. Hea seegi.

Õhtul peale tööd võtsin poisi Vanaema juurest auto peale, jõudsin pisut koristada, siis jõudis graafikukohaselt kätte aeg viia Suur Vend otse korvpallitrennist jalgpallimatšile.

Päris lõpuni me Väikevennaga ei jäänud, mul hakkas külm ja Väikevend oli lihtsalt väsinud. Minu klassivend, kes on samaaegselt ka Suure Venna klassivenna isa, lubas mu lapse koju tuua.

Ja praegu? Loomulikult Eesti-Põhja-Iiri.