Lihtsalt sellest, kuhu aeg on kadunud. Mitte midagi huvitavat

Kummaline mõelda, et üks suvi on jõudnud juba augusti teise poolde. Nagu polekski midagi erilist teinud.

Augusti esimesel nädalavahetusel osalesin ühe ülikooliaegse sõbra kodukohvikus. See mulle sobib. Oma kodus ja ise korraldada – ei kujutaks ettegi! Aga niimoodi, mõned plaaditäied mustika- ja mustsõstrakooki küpsetada ja päevake koogiletis seista oli täitsa tore. Seda enam, et tegu oli heategevusliku projektiga. Väga tore kogemus!

Siis sõitsid poisid millalgi isa juurde ja meie Kõrrekesega veetsime päeva (ja täpsemalt veel ka öö) pealinnas. Käisime Vabamus, veganrestoranis, Sittowit vaatamas ning pärast ka veel külas. Olime jalgrattad rongi kaasa võtnud, mis oli mulle esmakordne reisimismoodus, ja on üks väga mugav pealinnas käimise viis, nagu ma tõdesin. Muuseumitesse sattun ma tavaliselt koos õpilastega ning läbin mõne haridusprogrammi – mitte et mul midagi selle vastu oleks! –  aga sel suvel oleme just Kõrrekesega mitmetes muuseumites niimood mõnusalt, omas tempos saanud ringi vaadata.

Vabamu pole muidugi kellegi lõbus muuseum. Aga lahendused olid kaasaegsed ja  interaktiivsed ning inimesed ja nende lood olid väga hästi valitud. Kindlasti ka koht, kuhu välismaiste külalistega minna. Enne Sittowi kuraatoriekskursiooni oli meil natuke vaba aega, jalutasime Kadrioru pargis ning otsisime üles ka Jaapani aia. Kunagi laulupeolt tulles oli see silma jäänud ning tekitanud tunde – oh, siia tahaksin tagasi! Mõnikord sellised soovid ka täituvad. Sittowi pildid ja lood, mis sinna juurde räägiti, olid muidugi hoopis teisest maailmast. Võib olla kõige üllatavam oli meistri kosmopoliitusus – nii ajaloos kui ka praegu. Igal juhul avardav kogemus. Poisid said hiljem näitusest osa kaasaostetud Sittowi trühvlite kaudu. Ka need kiideti heaks.

20180809_162643

Laps Jaapani aias

Tartus jätkus kunstiteema Kunilaga. Oli see vast näitus! Hea, et ma jõudsin sinna kolm päeva enne sulgemist, sest ma ei saanud jätta ka järelejäänud päevadel uuestitulemist. Tõeline kuldaja-värk, ehkki Eestile omaselt ka alatise nukrusenoodiga. Kõik kaob.  Viimasel päeval tulid veel ühes ka Mamma (esimene külastuskord), Kõrreke (teine) ja Kõrrekese peika (kolmas). Selgus, et ka härra kunstikoguja ise oli kohal, ning ka kuraator. Ostsin lõpuks ikka kataloogi ära, kuigi olin suutnud kahel eelmisel päeval endale kindlaks jääda (kodus on niigi palju raamatuid ning kataloog polnud ka minu jaoks odav). Pärast käisime Prantsuse kohvikus pannkooke söömas. Mamma leidis, et prantslased ei oska pannkooke küpsetada. Teised jäid õnneks rahule. Mamma ostetud Mägi-raamat on praegu Kõrrekese peika käes, panin ennast ka lugemisjärjekorda.

Selle nädala algul olid mul esimesed kaks tööpäeva – sõitisin koolitusele. Niimoodi, looduskaunis keskkonnas, Eesti parima vaatega basseini läheduses – oli päris meeliülendav. Seda enam, et ka koolitus ise oli huvitav ja jõudis praktilise väljundini. Toakaaslane sattus ka väga tore – aga mulle sattuvadki alati toredad toakaaslased.

Koju jõudsin umbes samal ajal härra ja poistega. Ma polnud neid päris pikalt näinud. Aga kõik olid heas tujus (Suur Vend ehk mitte nii heas, sest Suurele Jalgpallile ei õnnestunud pileteid hankida). Väikevend läks juba samal õhtul jalgpallimängule pallipoisiks. Küpsetasin esimese tänavuse õunakoogi.

Millalgi mööduva nädala sees üritasime ka seenel käia. Me isegi ei näinud ühtegi seent! Ka mustikad olid varte otsas kuivanud, mõned pohlad korjasin. Metsas on muidugi lihtsalt niisama ka tore, pealegi saime teel koju sisse põigata talupoodi, kust sain Suure Venna sünnipäevaks tema lemmikut, astelpajulimonaadi ning Kõrreke leidis pealekauba toreda kuduva lambaga prossi.

Reedel saabus Suure Venna sünnipäev. Ta pole mingi eriline sünnipäevatähistaja, aga natuke ikka. Küpsetasin oma elu esimese meekoogi. Kõrrekese peika kirjutas oma sulepea ja kalligraafilise käekirjaga kaardile refrääni kuulsast temaatilisest muusikalisest poeemist. Tähelepanuväärne oli veel asjaolu, et mul oli õnnestunud leida oma pojale raamat, mida ta kohe innukalt sünnipäevalauas lugema hakkas (isegi meekook jäi tahaplaanile.) Lõunal käisime KarriTehases.  Kuigi toidu ooteaeg oli ikka pikk mis pikk. Saime käia kõrvalasuvates poodides – Itaalia toidupoes, vintage-poes ja laste mänguasjapoes (ostsin sealt ruumilise puzzle.) Suur Vend rääkis innukalt Mammaga spordist, toitu oodates pandi kokku ostetud puzzle – härra ülikiiresti, Suur Vend päris kiiresti ning Väikevend pusis tükk aega, aga sai kokku. Kõrrekesel polnud mõtet, kuna ta istus härra kõrval ning Mamma küsis murelikult, ega ometi tema seda kokku ei pea panema. (Vanaema ei saanud tervisemure tõttu tulla.) Parem oleks, kui toit oleks hea, ütles Suur Vend. Toit oli hea. Isegi Mamma ei kurtnud.

Ajaloolise tõe huvides võib üles märkida, et tegu oli esimese sünnipäevaga, kus Suur Vend oma isast pikem on – tervelt kaks sentimeetrit (ning võrreldes sündimise päevaga on juurde tulnud 133,5 sentimeetrit).

Eile hilisõhtul käisin veel raekojaplatsis Astridi-filmi vaatamas. Ma saan aru, et ma olen vist ainus inimene, kellele film väga ei meeldinud. Mulle tundus, et mitmed teemad olid lahenduatud liiga kaasaegse feminismi võtmes, lisaks ka ebatäpsused võrreldes elulooraamatuga ja minu jaoks ka ebaloogilisust. Ilmselt on viga minus. Kõrreke nautis ülimal määral ja ka kõik teised, kellega olen suhelnud, on vaimustuses.

Kui jaksan täna nii kaua üleval olla, lähen ka hollandlaste komöödiat vaatama. Puhkuse viimased päevad ikkagi.

20180811_172923

Kõksi pilt Kuldaja kunsti näituselt. Maalitud II maailmasõja päevil. Ka raseketel aegadel ei tohi lasta kohvil jahtuda. Võluv, kas pole?

 

Advertisements

Sisekosmosest pannkookideni

Minu töine, ja mis seal salata – ka see osa, mis ei peaks töine olema – elu käis viimased nädalad meie tsunftisisese suure väljanäituse tähe all. Nüüd võib sellele vist joone alla tõmmata. Või noh peaaegu alla, sest analüüsimine, kiitmine ja lohutamine on veel ees.

Aga jah, kuigi mu eilne tööpäev kestis pea kuueni välja, olin  endale ja tütrekesele ostnud veel teatripiletid. Sest Hipid tulid ju meie linna. Oli see vast etendus! Algus venis hullult ja siis läks ikka väga diibiks kätte ära. Õnneks pole me allaandjad, sõnas mu tütar, kui nii mõnelegi teatrikülastajale piisas juba esimesest vaatusest. Turgutasime end kohvi ja jäätisekokteiliga. Teine oli ehk pisut parem, aga jah… Ma arvan, et mul pole lihtsalt piisavalt kujutlusvõimet, et psühhonautide rännakut Nõukogude Liidu südamesse täie kaasaelamisega mõista ja selle sisekosmose retke vaimukaid finesse tajuda.

See-eest üleeile äranähtud Rodeo oli tore. Täpselt niisugused need üheksakümnendad olidki. Ehkki ma saan aru, et film oli varjamatult erapoolik, polnud mul selle vastu midagi – see oli ju see Isamaa, keda minagi vastselt valimisikka jõudnuna valisin. (Keda siis veel?) Võtsin kaasa ka Mamma, kelle jaoks nii film kui ka vaatenurk olid just tema tassike teed ja Kõrrekese koos peikaga. Nende jaoks see oligi vist täielik rodeo. Ajaloos on igasugu huvitavaid ja kummalisi aegu olnud.

Igal juhul olin täna väsinud. Alguses lubasin lastele, et läheme välja sööma, pärast olin ikkagi nii väsinud, et seda ka ei jaksanud ning tellisime toidu koju.

Järgmisel nädalal koristan põhjalikult, küpsetan pannkooke ja piirdun enesele mõistetava osaga maailmaruumist. Seda pole palju.

Elamused ja matemaatika

Nägin hiljaaegu unes, et olin oma esimeses koolis, sealne trepp varises ja ma kukkusin alla. Trepp varises nähtavasti mu hirmust matemaatika ees. Tegelikult see, et ma ei oska matemaatikat, oli puhtalt mu enda viga – ma lihtsalt lugesin matemaatikaülesannete lahendamise asemel raamatut. Mitte ainult kodus, vaid isegi koolis. Kusjuures, kui tuli teha (minu elu ainus) matemaatikaeksam põhikooli lõpus, otsustasin ma asja käsile võtta, õppisin ning sain iseendale suureks üllatuseks viie. Mul ei olnud kunagi peale algklasse matemaatika viis olnud.

Gümnaasiumis, kui ma eriti peale mõningaid koolivahetusi ning elumere lainete vaibumisi õppima otsustasin hakata, sain ma üldiselt kõigi ainetega hakkama. Keemia hakkas mulle isegi meeldima ja ma tegin selles ka gümnaasiumi lõpus eksami (sest tundus lihtne). Ja matemaatikaeksamist – ma ei saa siiamaani aru, kuidas see võimalik oli, aga üheksakümnendate alguses oligi vist kõik võimalik – ma pääsesin. Sest oli kirjand emakeeles, esimest korda kohustuslik võõrkeel ning suunaainena (meil oli kirjandusklass) kirjandus. Ja kaks valikeksamit. Ning matemaatikat ma ei oska siiamaani.

Nii et kui härra mulle helistas ja küsis, et kas mina ei saa Suurt Venda matemaatikaga aidata, ja ma selle jutuga Suure Venna toa uksele koputasin, hakkas mu poeg suure häälega naerma. Tõepoolest, sama hästi võiks kassi käest küsida.

Tema mentor on hetkel ära. Kõrreke on oma peika sünnipäeval.

Ja Suurel Vennal on õpetaja, kes on esimest aastat tööl ning kes koostab väga loovaid ja keerulisi ülesandeid. Kõrreke, kes on esimest klassist alates praeguseni välja oma matemaatiktaülesannetega hakkama saanud (põhikoolis osales koguni olümpiaadidel), vaatas neid ja nentis, et selliseid ülesandeid pole tema küll kunagi lahendanud – nii et kui Suur Vend sai vastuseks, et paat liikus veerand tunniga edasi 67 millimeetrit, ei osanud ka Kõrreke viga üles leida.

Härra leidis selle muidugi – viibides samal ajal toidupoes – üks-kaks üles.

Kõik see pikk jutt on siinkohal lihtsalt selleks, et oma oskamatust õigustada.

Tegelikult oli tore nädalavahetus. Koduste töödega sai järje peale, ja käisin kahte filmi ka vaatamas.

WC Süngeima tunni lugu oli just selline film, mis mulle meeldib. Aeglane, ajalooline, süngevõitu vaimukustega ja viimase peal näitlejatega. Oh, kui hea see ikka oli! Ja kuidas ma tegelikult ikkagi ei kujutanudki varem ette, kui tugev oli siseopositsioon WC seisukohale (mida ma igal aastal koolis ju ise õpilastele räägin!) mitte minna sakslastega kokkuleppele. Pisut rehabiliteeris see minu jaoks ka Toona-loo Inglismaad, mis minus jõuetut (ja muidugimõista ka mitte kellelegi peale minu enda korda minevat) pahameelt Inglismaa vastu tekitas. Selle loo Inglismaa oli teistsugune – või tegelikult muidugi sama mündi teine külg. Igal juhul – väga soovitan! (Publik oli ka selline, kes arutles enne filmi algust stiilis, et Tõnis saab koolis paremini hakkama kui Karis ERMis ja kellegi polnud popkorni.)

Täna vaatasin ära musta komöödia Stalini surmast. See oli ka hea, rohkem täpne meeleoludes ja karakterites kui detailides ning terviklikult ka vaimukalt tehtud. Aga ilmselt oli eilne film selle kõrval liiga mõjuv. Aga oli ikka väga häid kohti, näiteks pianist Maria Veniaminovnaga alguses ja Brežnevi altkulmu-pilk lõpukaadrites. Ja siin oli saal peaaegu täis – ning taas ei olnud kellelgi popkorni!

Suur Vend viimati, kui ma veerand tundi tagasi taas uksele koputasin, vahetas parasjagu sõbraga sõnumeid. Matemaatikast. (Kirsikompotti vahukoorega ikka tuli vahepeal õnneks sööma.)

Jah, oleks võinud siiski omal ajal vähem lugeda ja rohkem arvutada.

Kasvatustöö raske koorem

Ärkasin täna hommikul enne kaheksat, sest juba pikemat aega oli käinud mingi kummaline sebimine: kassid näugusid, vannituba oli kausutuses, lapsed vestlesid omavahel. Tulin voodist välja ning kaardistasin olukorra. Väikevend vaatas allkorrusel telekat, Suur Vend askeldas kassidega ning Kõrreke oli läinud hommikusele jooksutiirule. Poisid on mul vist pigem lõokesed küll, eriti Väikevend, aga tütar armastab minu senise kogemuse järgi küll pigem hommikusest unest viimast võtta.

Aga mis seal ikka. Tänavukevadine koolivaheaeg ongi kuidagi väga intensiivselt alanud. Eile hommikul sõidutasin oma keskmise lapse gümnaasiumikatsetele. Andsin talle kaasa veepudeli ja šokolaadi. Ta arvas, et viimast polevat vaja, kuid mina kinnitasin, et šokolaad on ju puhas maagia. Ta oli väga närvis. Kolme tunni pärast jätsin kanasupi pliidile podisema ning läksin talle vastu. Testid olid olnud päris rasked. Šokolaad oli ka marjaks ära kulunud, kuna kõht oli tühjaks läinud.

Koju jõudes teatas ta otsustavalt, et kass Kuki tuleb ka välja viia. Väikevend läks erutatult Kuki ja vanema vennaga kaasa. Tehti tiir õues.Vennastel oli Kuki ja tema õueviimise suhtes palju erinevaid seisukohti. Kas jalutada teda kaelarihmaga? Kas lasta ta õue koos Nurriga (kes oma aiast eriti välja ei lähe)? Väikevend kardab, et nad hakkavad üksteist taga ajama, sattuvad kodust kaugele ning ei leia enam tagasiteed.

Varsti olid kõik kassid ja poisid toas ja supp sai valmis. Kõrreke, kes oli oma toas magamas, äratati üles. (Tema jaoks oli valminud porgandi-bataadi-ingveri- suitsujuustupüreesupp.)

Kuidas siis läks? küsis Kõrreke.

Ta ei julgenud eriti sülest maha minnagi, vastas Suur Vend. (Eks võrreldes gümnaasiumikatsetega olegi kassikese esmakordne väljaviimine ikka tõeline Sündmus.)

Aga pealelõunal käisime vaatamas Minu elu tsukiinina, mis oli üks väga, väga hea asi. Nii Kõrreke kui Väikevend olid lummatud, minust rääkimata. (Suur Vend jäi koju arvutimängu mängima.)  Kuid õhtul, kujutage pilti, lubas Suur Vend endale osta teatripileti. Ehk saabki gümnaasiumiküpseks?

Täna hommikul oli Kõrreke jooksmas terve tunni. Naastes oli ta reibas ja näljane.

Suure Venna tänane mure on trepil mängivad kassid: äkki nad kukuvad trepist alla? Närviline keelamine ei andnud tulemusi, ta tõi kassid ükshaaval süles ära ja manitses: minge mängige kuskil mujal!

Kaunid kunstid ja kassikarvad

Lihtne matemaatika ütleb, et kaks kassi ajavad täpselt poole rohkem karvu kui üks. Märtsis on karvade koguarv eriti rohke. Teinekord mulle tundub, et näen neid ka kohtades, kuhu kassid pole minu teada sattunud (auto, veel avamata toidupakend). Aga nii nagu kaksikute emad lohutavad end kolmikute vanematele mõeldes, kujutlen mina mõnikord elu kolme kassiga.

Muidu läheb meil nõnda, nagu see vist koolialastel parasjagu märtsikuuks olema kipub: hulbime kohustustes, kallast ei paista. Eks siis tulebki veel igasugu muid asju ette võtta, et elu üksluine poleks. Kõrrekesel on näiteks reedel kontsert. Nad ise panid plikadega puhkpillikvinteti kokku, oodata on ka külalisesinejaid. Tulge kuulama!  Siis osales ta veel bridživõistlustel pealinnas ja vist on peatselt tulemas konkurss (ikka pillimängu vallas.) Millal ta õpib, ma et tea.

Ah jaa, eelmisel nädalal käisime nii Estonia Kratil kui ka PMJ– kontserdil. Mõlemad meeldisid üliväga. MS oli originaalis kuulates ikka väga võimas! Lisaks sellele sain oma muidu ülimalt hõivatud tütrekesega ka pisut aega veeta, näiteks talle teatris kooki osta või veganrestoranis õhtust söömas käia. Teatris nägin seekord mina vist isegi rohkem tuttavaid kui Kõrreke. (Kuigi kõige pikemalt vestlesime lapse flöödiõpetajaga, kes on meie ühine tuttav. See oli väga armas kohtumine.)

Lisaks vaatasime Väikevennaga koos ära filmi Hiina müürist. Väikevennale meeldisid need kohad, kus oli võitlus koletistega, kuigi, kui nood magneti abil uinutati, tundusid magavad elukad Väikevennale nunnud. Hiina on mu ammune nõrkus, nii et nautisin samuti filmi, kuigi vist pisut teisi asju kui mu võsuke. Pärast oli põhjust vestelda nii sõprusest kui ka müürist.

Väikevend valmistub võistlusteks, täna oli kontrollmäng. Läksin vaatama, polnudki ammu poissi mängimas näinud ja selleks muidugi ka, et võistluste raha ära viia. Olin kahelnud, kas anda lapse kätte või viia ise, aga kui poiss mulle ütles, et see raha, mille ta klassiga teatrisseminekuks  sai, läks kaduma, siis ilmselt tegin ikka õigesti. (Raha läks kaduma ka seetõttu, et rahakott oli juba varem kadunud.) Andsin treenerile raha ning teavitasin, et id-kaarti lapsel pole – ka see läks koos rahakotiga kaduma – ning läksime peale võistlusi ning ostsime uue rahakoti. Mäng läks muidu hästi.

Eks kõige nende kaunite kunstide nautimine ongi tööasju pisut kuhjanud. (Ma pole nii võimekas kui mu tütar.) Trenni mineku asemel kipun nautima pealelõunast unetundi. Eks kõik saab ju lõpuks ikkagi tehtud ka.

Ja mõelda, kui mul oleks kodus kolm kassi, siis oleks ju veel rohkem karvu koristada. Missugune vedamine siiski.

Kolleeg, kellega teatris Kratil trehvasime, küsis, kas mul on järgmise aasta aprilli Luikede järvele piletid juba võetud. Nüüd juba on. (Kõrrekesel oli ka õhtu imekombel vaba.)

Puhkusepäevad

Ühel pealelõunal – kes seda enam puhkuse ajal mäletab, millal just täpselt – magasin oma toas, kui tuli Väikevend. Raputas mind õlast ja ütles, et ma ärgaku üles, sest ta hakkab kohe oma toas tolmu imema ja ärkaksin selle peale. Vot see on hoolitsus!

Aga muidu – mis me siin ikka teinud oleme?

Käisime Kõrrekesega igasuvisel Vanemuise kontserdil Kassitoomel. Naersime, nagu ka teised parimad kaaslinlased, konferansjee HK naljade üle, nautisime orkestrimuusikat, agronoom Koidu bassihäält ja Lätimaalt pärit trompetivirtuoosi etteastet. Lisalugu väga ei olnud (kui paar takti välja jätta) – ning meenusid Vanaema kuldsed sõnad mõne aasta tagusest ajast (kui sedasorti kontserdil käimiseks veel lapsehoidjat tarvis läks) – vaevalt, et nad tasuta väga pikalt mängida viitsivad. Jäime siiski väga rahule. Olgu öeldud, et Kõrreke nägi kordades rohkem tuttavaid kui mina.

IMG_0597

Siis tuli see, milleks härra maa ja mere taga juba valmistunud oli  (ma pean poodi minema, kuna mulle tuleb üks taimetoitlane külla). See tähendas siis, et Kõrreke lendas oma härra isa visiteerima. Kurb oli küll see, et pill tuli koju jätta. Fagotiga reisimine pole üldse mitte nii nagu flöödiga. Kuuldavasti ostavad päris profid oma pillile eraldi istme.

Igatahes Tartuffi ajaks jäin ma siis tütrest ilma ja esialgu paistis, et ka filmide vaatamisest midagi välja ei tule, sest suure osa esmaspäevast sadas. Õhtuks jäi sadu üle, ja see oli tore, sest Sing Street oli kahtlemata üks nunnumaid filme, mida on võimalik ette kujutada. Kogu see kaheksakümnendate muusika ja mood tuli nii tuttav ette. (Kuigi enne seda filmi ei pidanud ma seda kuigi võluvaks.) Munkade juhitud kool tundus küll võrdlemisi õudne koht – aga samas oli vähemasti võimalus jätta seljataha see mõttetu Dublin ning põrutada mootropaadiga Londonisse.

IMG_0598

Täna käisime Väikevennaga vaatamas lasteprogrammi filmi. See oli Athenas, kus filmivaatamine oli ikka hoopis teistmoodi. Kino näeb seestpoolt parem välja  kui kunagi varem – punased vaibad, eesriided ja kolme graatsiaga reljeefid –  ja tore oli mõnda lastefilmi ka plõksumaisivabalt vaadata. Kuigi mitte päriselt, sest meie taga istuvad neiud olid selle kusagilt mujalt kaasa ostnud. Väikevend jäi kinoskäiguga rahule. Tore oli ka filmi finaal, kus lihasööjad ja taimetoitlased rahujalal üheskoos pidusööki nautisid. Õige kah!

No ja siis tõin poja koju ning läksin ise Janise filmi vaatama. Muusikalises mõttes on Joplin üks mu kõige pikaajalisemaid lemmikuid. (Kunagi, üheksakümnendate päris alguses tõi Meerikamaa sugulane mulle originaalkassetigi, see sai vist enam-vähem ribadeks kuulatud.) Ma ei teagi, kas ma sealt filmist (info mõttes) midagi nii väga palju teada sain. Võib olla see, et ei kujutanud ette, kui suur staar ta omas ajas ikkagi oli. Ja see, kui kahetine suhe oli tal vanematega – kes hoolsate kirikuskäijate  – noh, umbes selliste American Gothic– prototüüpidena  kirjades rõhutasid poolelijäänud ülikoolihariduse jätkamist ja Janis omakorda kirjutas vastu järjekordsest mehest, kellega ta abielluda kavatseb. (Eks see abielu-mõte oli vist ka vastamine vanemate ootustele?) Samas elas ta oma õe sõnutsi kooskõlas oma tõeksipidamistega ja oli igapäevases elus suhteliselt rõõmsameelne. Kogu see kraam, mida ta endale manustas, jättis muidugi sügavad jäljed ja mõningates kaadrites tundus ta kindlasti vanem kui oma kakskümmend seitse elatud aastat. Päris hea lugu, mis sest, et lugu ise on ju teada. Aga muusika on muidugi see, mis selle elu eriliseks tegi ja muusika on endiselt hea. (Kuigi, nagu ma aru sain, kirikukoorist visati ta noores eas välja.)

Sellised suvised lood, ikka vihma ja päikest. (Jäätis süüakse muidugi ilmast olenemata alati sügavkülmast ära.)

 

 

Meelespead lasteaia taga ja Ove

Kas ma lähen Mamma kassile süüa andma veel täna õhtul või tõusen homme varem ja lähen käin siis ära?

Täna hommikul – mille suhtes õhtu on justkui saja aasta pärast mais – tegin rattaga tiiru. Esmalt Mamma juurde – kass ja siis veel üks mahajäänud ravum. Jäin Mamma juures lehtisema üht vana pildialbumit – Papa 60. sünnipäev. Kui noored kõik piltidel olid! Ja ometigi oli see justkui alles. Ise olin olnud mõne kuu oma esimese lapse ootel ja enda arvates kohutavalt näost ära. Praegu, tagantjärele vaadates, ei saanud enam midagi aru.

Sõitsin läbi Mamma kodu-juure väikesest poest – mis on olnud vist igavesest ajast igavesti ja imekombel alles isegi praegu. Ümberringi õitsesid sirelid. Pühapäevahommikul oli inimesi vähe – ainult paar joodikut ootasid kella kümmet ning mõned kassid lõpetasid oma hommikust jalutuskäiku. Sõitsin rattaga läbi lasteaia-taguse pargi. Puud lõhnasid samuti kui lapsepõlves ja puudealused olid meelespealilli paksult täis.

Mamma tundis muret kastmata tomatite, halvaksmineva toidu – kas tõesti keegi ei taha minna ja Mamma hakklihakastet ära süüa? – oma kass Saba ja naabri kassi pärast. Naabri kassi? – imestasid pärast lapsed lõunalauas. Jah, Mamma olevat ühel päeval kohe aru saanud, et uks käinud hoopis teistmoodi, kui Saba seda lükkab ning läinud vaatama. Ning tõesti, trepil istunud naabrite kass ja lakkunud vurre. Ja Saba taldrik olnud tühi.

Õhtul käisin sõbrannaga kinos – vaatasime Ovet. No see oli just see, mida mul vaja. No nii ilus film oli – kurb ja naljakas ühel ajal. Ei saanudki aru, kas lõpp ajas nutma rohkem seepärast, et kurb või siis hoopis, et ilus.

Kevad on see, mis paneb millegipärast igal aastal imestama. Et ta ikka tõesti tulebki ja on just niisugune, nagu ta on. Sirelite, kasside ja joodikutega  – nagu ta alati on olnud.  Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult pole mitte sedapidi, et me kõik saame vanaks – vaid teisipidi ka – kõik on olnud kunagi noored.