Sisekosmosest pannkookideni

Minu töine, ja mis seal salata – ka see osa, mis ei peaks töine olema – elu käis viimased nädalad meie tsunftisisese suure väljanäituse tähe all. Nüüd võib sellele vist joone alla tõmmata. Või noh peaaegu alla, sest analüüsimine, kiitmine ja lohutamine on veel ees.

Aga jah, kuigi mu eilne tööpäev kestis pea kuueni välja, olin  endale ja tütrekesele ostnud veel teatripiletid. Sest Hipid tulid ju meie linna. Oli see vast etendus! Algus venis hullult ja siis läks ikka väga diibiks kätte ära. Õnneks pole me allaandjad, sõnas mu tütar, kui nii mõnelegi teatrikülastajale piisas juba esimesest vaatusest. Turgutasime end kohvi ja jäätisekokteiliga. Teine oli ehk pisut parem, aga jah… Ma arvan, et mul pole lihtsalt piisavalt kujutlusvõimet, et psühhonautide rännakut Nõukogude Liidu südamesse täie kaasaelamisega mõista ja selle sisekosmose retke vaimukaid finesse tajuda.

See-eest üleeile äranähtud Rodeo oli tore. Täpselt niisugused need üheksakümnendad olidki. Ehkki ma saan aru, et film oli varjamatult erapoolik, polnud mul selle vastu midagi – see oli ju see Isamaa, keda minagi vastselt valimisikka jõudnuna valisin. (Keda siis veel?) Võtsin kaasa ka Mamma, kelle jaoks nii film kui ka vaatenurk olid just tema tassike teed ja Kõrrekese koos peikaga. Nende jaoks see oligi vist täielik rodeo. Ajaloos on igasugu huvitavaid ja kummalisi aegu olnud.

Igal juhul olin täna väsinud. Alguses lubasin lastele, et läheme välja sööma, pärast olin ikkagi nii väsinud, et seda ka ei jaksanud ning tellisime toidu koju.

Järgmisel nädalal koristan põhjalikult, küpsetan pannkooke ja piirdun enesele mõistetava osaga maailmaruumist. Seda pole palju.

Advertisements

Elamused ja matemaatika

Nägin hiljaaegu unes, et olin oma esimeses koolis, sealne trepp varises ja ma kukkusin alla. Trepp varises nähtavasti mu hirmust matemaatika ees. Tegelikult see, et ma ei oska matemaatikat, oli puhtalt mu enda viga – ma lihtsalt lugesin matemaatikaülesannete lahendamise asemel raamatut. Mitte ainult kodus, vaid isegi koolis. Kusjuures, kui tuli teha (minu elu ainus) matemaatikaeksam põhikooli lõpus, otsustasin ma asja käsile võtta, õppisin ning sain iseendale suureks üllatuseks viie. Mul ei olnud kunagi peale algklasse matemaatika viis olnud.

Gümnaasiumis, kui ma eriti peale mõningaid koolivahetusi ning elumere lainete vaibumisi õppima otsustasin hakata, sain ma üldiselt kõigi ainetega hakkama. Keemia hakkas mulle isegi meeldima ja ma tegin selles ka gümnaasiumi lõpus eksami (sest tundus lihtne). Ja matemaatikaeksamist – ma ei saa siiamaani aru, kuidas see võimalik oli, aga üheksakümnendate alguses oligi vist kõik võimalik – ma pääsesin. Sest oli kirjand emakeeles, esimest korda kohustuslik võõrkeel ning suunaainena (meil oli kirjandusklass) kirjandus. Ja kaks valikeksamit. Ning matemaatikat ma ei oska siiamaani.

Nii et kui härra mulle helistas ja küsis, et kas mina ei saa Suurt Venda matemaatikaga aidata, ja ma selle jutuga Suure Venna toa uksele koputasin, hakkas mu poeg suure häälega naerma. Tõepoolest, sama hästi võiks kassi käest küsida.

Tema mentor on hetkel ära. Kõrreke on oma peika sünnipäeval.

Ja Suurel Vennal on õpetaja, kes on esimest aastat tööl ning kes koostab väga loovaid ja keerulisi ülesandeid. Kõrreke, kes on esimest klassist alates praeguseni välja oma matemaatiktaülesannetega hakkama saanud (põhikoolis osales koguni olümpiaadidel), vaatas neid ja nentis, et selliseid ülesandeid pole tema küll kunagi lahendanud – nii et kui Suur Vend sai vastuseks, et paat liikus veerand tunniga edasi 67 millimeetrit, ei osanud ka Kõrreke viga üles leida.

Härra leidis selle muidugi – viibides samal ajal toidupoes – üks-kaks üles.

Kõik see pikk jutt on siinkohal lihtsalt selleks, et oma oskamatust õigustada.

Tegelikult oli tore nädalavahetus. Koduste töödega sai järje peale, ja käisin kahte filmi ka vaatamas.

WC Süngeima tunni lugu oli just selline film, mis mulle meeldib. Aeglane, ajalooline, süngevõitu vaimukustega ja viimase peal näitlejatega. Oh, kui hea see ikka oli! Ja kuidas ma tegelikult ikkagi ei kujutanudki varem ette, kui tugev oli siseopositsioon WC seisukohale (mida ma igal aastal koolis ju ise õpilastele räägin!) mitte minna sakslastega kokkuleppele. Pisut rehabiliteeris see minu jaoks ka Toona-loo Inglismaad, mis minus jõuetut (ja muidugimõista ka mitte kellelegi peale minu enda korda minevat) pahameelt Inglismaa vastu tekitas. Selle loo Inglismaa oli teistsugune – või tegelikult muidugi sama mündi teine külg. Igal juhul – väga soovitan! (Publik oli ka selline, kes arutles enne filmi algust stiilis, et Tõnis saab koolis paremini hakkama kui Karis ERMis ja kellegi polnud popkorni.)

Täna vaatasin ära musta komöödia Stalini surmast. See oli ka hea, rohkem täpne meeleoludes ja karakterites kui detailides ning terviklikult ka vaimukalt tehtud. Aga ilmselt oli eilne film selle kõrval liiga mõjuv. Aga oli ikka väga häid kohti, näiteks pianist Maria Veniaminovnaga alguses ja Brežnevi altkulmu-pilk lõpukaadrites. Ja siin oli saal peaaegu täis – ning taas ei olnud kellelgi popkorni!

Suur Vend viimati, kui ma veerand tundi tagasi taas uksele koputasin, vahetas parasjagu sõbraga sõnumeid. Matemaatikast. (Kirsikompotti vahukoorega ikka tuli vahepeal õnneks sööma.)

Jah, oleks võinud siiski omal ajal vähem lugeda ja rohkem arvutada.

Kasvatustöö raske koorem

Ärkasin täna hommikul enne kaheksat, sest juba pikemat aega oli käinud mingi kummaline sebimine: kassid näugusid, vannituba oli kausutuses, lapsed vestlesid omavahel. Tulin voodist välja ning kaardistasin olukorra. Väikevend vaatas allkorrusel telekat, Suur Vend askeldas kassidega ning Kõrreke oli läinud hommikusele jooksutiirule. Poisid on mul vist pigem lõokesed küll, eriti Väikevend, aga tütar armastab minu senise kogemuse järgi küll pigem hommikusest unest viimast võtta.

Aga mis seal ikka. Tänavukevadine koolivaheaeg ongi kuidagi väga intensiivselt alanud. Eile hommikul sõidutasin oma keskmise lapse gümnaasiumikatsetele. Andsin talle kaasa veepudeli ja šokolaadi. Ta arvas, et viimast polevat vaja, kuid mina kinnitasin, et šokolaad on ju puhas maagia. Ta oli väga närvis. Kolme tunni pärast jätsin kanasupi pliidile podisema ning läksin talle vastu. Testid olid olnud päris rasked. Šokolaad oli ka marjaks ära kulunud, kuna kõht oli tühjaks läinud.

Koju jõudes teatas ta otsustavalt, et kass Kuki tuleb ka välja viia. Väikevend läks erutatult Kuki ja vanema vennaga kaasa. Tehti tiir õues.Vennastel oli Kuki ja tema õueviimise suhtes palju erinevaid seisukohti. Kas jalutada teda kaelarihmaga? Kas lasta ta õue koos Nurriga (kes oma aiast eriti välja ei lähe)? Väikevend kardab, et nad hakkavad üksteist taga ajama, sattuvad kodust kaugele ning ei leia enam tagasiteed.

Varsti olid kõik kassid ja poisid toas ja supp sai valmis. Kõrreke, kes oli oma toas magamas, äratati üles. (Tema jaoks oli valminud porgandi-bataadi-ingveri- suitsujuustupüreesupp.)

Kuidas siis läks? küsis Kõrreke.

Ta ei julgenud eriti sülest maha minnagi, vastas Suur Vend. (Eks võrreldes gümnaasiumikatsetega olegi kassikese esmakordne väljaviimine ikka tõeline Sündmus.)

Aga pealelõunal käisime vaatamas Minu elu tsukiinina, mis oli üks väga, väga hea asi. Nii Kõrreke kui Väikevend olid lummatud, minust rääkimata. (Suur Vend jäi koju arvutimängu mängima.)  Kuid õhtul, kujutage pilti, lubas Suur Vend endale osta teatripileti. Ehk saabki gümnaasiumiküpseks?

Täna hommikul oli Kõrreke jooksmas terve tunni. Naastes oli ta reibas ja näljane.

Suure Venna tänane mure on trepil mängivad kassid: äkki nad kukuvad trepist alla? Närviline keelamine ei andnud tulemusi, ta tõi kassid ükshaaval süles ära ja manitses: minge mängige kuskil mujal!

Kaunid kunstid ja kassikarvad

Lihtne matemaatika ütleb, et kaks kassi ajavad täpselt poole rohkem karvu kui üks. Märtsis on karvade koguarv eriti rohke. Teinekord mulle tundub, et näen neid ka kohtades, kuhu kassid pole minu teada sattunud (auto, veel avamata toidupakend). Aga nii nagu kaksikute emad lohutavad end kolmikute vanematele mõeldes, kujutlen mina mõnikord elu kolme kassiga.

Muidu läheb meil nõnda, nagu see vist koolialastel parasjagu märtsikuuks olema kipub: hulbime kohustustes, kallast ei paista. Eks siis tulebki veel igasugu muid asju ette võtta, et elu üksluine poleks. Kõrrekesel on näiteks reedel kontsert. Nad ise panid plikadega puhkpillikvinteti kokku, oodata on ka külalisesinejaid. Tulge kuulama!  Siis osales ta veel bridživõistlustel pealinnas ja vist on peatselt tulemas konkurss (ikka pillimängu vallas.) Millal ta õpib, ma et tea.

Ah jaa, eelmisel nädalal käisime nii Estonia Kratil kui ka PMJ– kontserdil. Mõlemad meeldisid üliväga. MS oli originaalis kuulates ikka väga võimas! Lisaks sellele sain oma muidu ülimalt hõivatud tütrekesega ka pisut aega veeta, näiteks talle teatris kooki osta või veganrestoranis õhtust söömas käia. Teatris nägin seekord mina vist isegi rohkem tuttavaid kui Kõrreke. (Kuigi kõige pikemalt vestlesime lapse flöödiõpetajaga, kes on meie ühine tuttav. See oli väga armas kohtumine.)

Lisaks vaatasime Väikevennaga koos ära filmi Hiina müürist. Väikevennale meeldisid need kohad, kus oli võitlus koletistega, kuigi, kui nood magneti abil uinutati, tundusid magavad elukad Väikevennale nunnud. Hiina on mu ammune nõrkus, nii et nautisin samuti filmi, kuigi vist pisut teisi asju kui mu võsuke. Pärast oli põhjust vestelda nii sõprusest kui ka müürist.

Väikevend valmistub võistlusteks, täna oli kontrollmäng. Läksin vaatama, polnudki ammu poissi mängimas näinud ja selleks muidugi ka, et võistluste raha ära viia. Olin kahelnud, kas anda lapse kätte või viia ise, aga kui poiss mulle ütles, et see raha, mille ta klassiga teatrisseminekuks  sai, läks kaduma, siis ilmselt tegin ikka õigesti. (Raha läks kaduma ka seetõttu, et rahakott oli juba varem kadunud.) Andsin treenerile raha ning teavitasin, et id-kaarti lapsel pole – ka see läks koos rahakotiga kaduma – ning läksime peale võistlusi ning ostsime uue rahakoti. Mäng läks muidu hästi.

Eks kõige nende kaunite kunstide nautimine ongi tööasju pisut kuhjanud. (Ma pole nii võimekas kui mu tütar.) Trenni mineku asemel kipun nautima pealelõunast unetundi. Eks kõik saab ju lõpuks ikkagi tehtud ka.

Ja mõelda, kui mul oleks kodus kolm kassi, siis oleks ju veel rohkem karvu koristada. Missugune vedamine siiski.

Kolleeg, kellega teatris Kratil trehvasime, küsis, kas mul on järgmise aasta aprilli Luikede järvele piletid juba võetud. Nüüd juba on. (Kõrrekesel oli ka õhtu imekombel vaba.)

Puhkusepäevad

Ühel pealelõunal – kes seda enam puhkuse ajal mäletab, millal just täpselt – magasin oma toas, kui tuli Väikevend. Raputas mind õlast ja ütles, et ma ärgaku üles, sest ta hakkab kohe oma toas tolmu imema ja ärkaksin selle peale. Vot see on hoolitsus!

Aga muidu – mis me siin ikka teinud oleme?

Käisime Kõrrekesega igasuvisel Vanemuise kontserdil Kassitoomel. Naersime, nagu ka teised parimad kaaslinlased, konferansjee HK naljade üle, nautisime orkestrimuusikat, agronoom Koidu bassihäält ja Lätimaalt pärit trompetivirtuoosi etteastet. Lisalugu väga ei olnud (kui paar takti välja jätta) – ning meenusid Vanaema kuldsed sõnad mõne aasta tagusest ajast (kui sedasorti kontserdil käimiseks veel lapsehoidjat tarvis läks) – vaevalt, et nad tasuta väga pikalt mängida viitsivad. Jäime siiski väga rahule. Olgu öeldud, et Kõrreke nägi kordades rohkem tuttavaid kui mina.

IMG_0597

Siis tuli see, milleks härra maa ja mere taga juba valmistunud oli  (ma pean poodi minema, kuna mulle tuleb üks taimetoitlane külla). See tähendas siis, et Kõrreke lendas oma härra isa visiteerima. Kurb oli küll see, et pill tuli koju jätta. Fagotiga reisimine pole üldse mitte nii nagu flöödiga. Kuuldavasti ostavad päris profid oma pillile eraldi istme.

Igatahes Tartuffi ajaks jäin ma siis tütrest ilma ja esialgu paistis, et ka filmide vaatamisest midagi välja ei tule, sest suure osa esmaspäevast sadas. Õhtuks jäi sadu üle, ja see oli tore, sest Sing Street oli kahtlemata üks nunnumaid filme, mida on võimalik ette kujutada. Kogu see kaheksakümnendate muusika ja mood tuli nii tuttav ette. (Kuigi enne seda filmi ei pidanud ma seda kuigi võluvaks.) Munkade juhitud kool tundus küll võrdlemisi õudne koht – aga samas oli vähemasti võimalus jätta seljataha see mõttetu Dublin ning põrutada mootropaadiga Londonisse.

IMG_0598

Täna käisime Väikevennaga vaatamas lasteprogrammi filmi. See oli Athenas, kus filmivaatamine oli ikka hoopis teistmoodi. Kino näeb seestpoolt parem välja  kui kunagi varem – punased vaibad, eesriided ja kolme graatsiaga reljeefid –  ja tore oli mõnda lastefilmi ka plõksumaisivabalt vaadata. Kuigi mitte päriselt, sest meie taga istuvad neiud olid selle kusagilt mujalt kaasa ostnud. Väikevend jäi kinoskäiguga rahule. Tore oli ka filmi finaal, kus lihasööjad ja taimetoitlased rahujalal üheskoos pidusööki nautisid. Õige kah!

No ja siis tõin poja koju ning läksin ise Janise filmi vaatama. Muusikalises mõttes on Joplin üks mu kõige pikaajalisemaid lemmikuid. (Kunagi, üheksakümnendate päris alguses tõi Meerikamaa sugulane mulle originaalkassetigi, see sai vist enam-vähem ribadeks kuulatud.) Ma ei teagi, kas ma sealt filmist (info mõttes) midagi nii väga palju teada sain. Võib olla see, et ei kujutanud ette, kui suur staar ta omas ajas ikkagi oli. Ja see, kui kahetine suhe oli tal vanematega – kes hoolsate kirikuskäijate  – noh, umbes selliste American Gothic– prototüüpidena  kirjades rõhutasid poolelijäänud ülikoolihariduse jätkamist ja Janis omakorda kirjutas vastu järjekordsest mehest, kellega ta abielluda kavatseb. (Eks see abielu-mõte oli vist ka vastamine vanemate ootustele?) Samas elas ta oma õe sõnutsi kooskõlas oma tõeksipidamistega ja oli igapäevases elus suhteliselt rõõmsameelne. Kogu see kraam, mida ta endale manustas, jättis muidugi sügavad jäljed ja mõningates kaadrites tundus ta kindlasti vanem kui oma kakskümmend seitse elatud aastat. Päris hea lugu, mis sest, et lugu ise on ju teada. Aga muusika on muidugi see, mis selle elu eriliseks tegi ja muusika on endiselt hea. (Kuigi, nagu ma aru sain, kirikukoorist visati ta noores eas välja.)

Sellised suvised lood, ikka vihma ja päikest. (Jäätis süüakse muidugi ilmast olenemata alati sügavkülmast ära.)

 

 

Meelespead lasteaia taga ja Ove

Kas ma lähen Mamma kassile süüa andma veel täna õhtul või tõusen homme varem ja lähen käin siis ära?

Täna hommikul – mille suhtes õhtu on justkui saja aasta pärast mais – tegin rattaga tiiru. Esmalt Mamma juurde – kass ja siis veel üks mahajäänud ravum. Jäin Mamma juures lehtisema üht vana pildialbumit – Papa 60. sünnipäev. Kui noored kõik piltidel olid! Ja ometigi oli see justkui alles. Ise olin olnud mõne kuu oma esimese lapse ootel ja enda arvates kohutavalt näost ära. Praegu, tagantjärele vaadates, ei saanud enam midagi aru.

Sõitsin läbi Mamma kodu-juure väikesest poest – mis on olnud vist igavesest ajast igavesti ja imekombel alles isegi praegu. Ümberringi õitsesid sirelid. Pühapäevahommikul oli inimesi vähe – ainult paar joodikut ootasid kella kümmet ning mõned kassid lõpetasid oma hommikust jalutuskäiku. Sõitsin rattaga läbi lasteaia-taguse pargi. Puud lõhnasid samuti kui lapsepõlves ja puudealused olid meelespealilli paksult täis.

Mamma tundis muret kastmata tomatite, halvaksmineva toidu – kas tõesti keegi ei taha minna ja Mamma hakklihakastet ära süüa? – oma kass Saba ja naabri kassi pärast. Naabri kassi? – imestasid pärast lapsed lõunalauas. Jah, Mamma olevat ühel päeval kohe aru saanud, et uks käinud hoopis teistmoodi, kui Saba seda lükkab ning läinud vaatama. Ning tõesti, trepil istunud naabrite kass ja lakkunud vurre. Ja Saba taldrik olnud tühi.

Õhtul käisin sõbrannaga kinos – vaatasime Ovet. No see oli just see, mida mul vaja. No nii ilus film oli – kurb ja naljakas ühel ajal. Ei saanudki aru, kas lõpp ajas nutma rohkem seepärast, et kurb või siis hoopis, et ilus.

Kevad on see, mis paneb millegipärast igal aastal imestama. Et ta ikka tõesti tulebki ja on just niisugune, nagu ta on. Sirelite, kasside ja joodikutega  – nagu ta alati on olnud.  Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult pole mitte sedapidi, et me kõik saame vanaks – vaid teisipidi ka – kõik on olnud kunagi noored.

Usuküsimus

Kui su teismeline laps tuleb su tuppa, et sulle midagi olulist teatada, siis… Nojah, põhimõtteliselt hingad kergendatult, kui ta ütleb, et on peale pikka kaalumist otsustanud hakata taimetoitlaseks. Ma olen sellele isegi mõelnud, aga jama on selles, et mulle tegelikult meeldib liha ning verivorstid kuuluvad suisa mu lemmikute hulka. (Kuigi ta oleks sellele mõttele võinud tulla paar nädalat tagasi, enne, kui ma poolaasta toiduraha ära maksin.)

Igal juhul sai mu tütar ise ka aru, et kui ma teda seepeale järgmisel hommikul seenele kutsusin, ei sobinud keelduda. Kuigi, nagu mu ohtlikult tark laps teatas, olevat seened loomadele lähemal kui taimedele. Ostsime talle varasel hommikul kodu-lähedalt-poest paari kummikuid. Veel paar aastat tagasi poleks kummikukandmine ilmselt ühegi ettekäänega läbi läinud, aga nüüd pani ta need metsaminekuks jalga, koos isa ostetud (lapse meelest jubedate) lillade dressipükstega. Ning tuletas meelde aega, kui sügisel tähendas hommikune kummikute jalgapanemine võimalust kõndida kooliteel läbi kõik lombid.

Saime imelise päikesepaistelise ühise hommiku metsas. Seened pealekauba. Ses suhtes olen mina muidugi puhtalt kukeseeneusku, kõik muu võib minu poolest metsa jääda. Puravikud korjaksin ka ära, kuid kahjuks meie Põlvamaa-metsas on neid ainult väga headel seeneaastatel. See aasta seda pole, kuid oma kaasavõetud plastikämbrid korjasime kukeseeni  kenasti täis.

Pärast metsaskäiku tahtsin kohe linna tagasi jõudes poest läbi minna. Kõrreke jäi vankumatult autosse (lillad dressipüksid!), ehkki ütlesin, et käin toidupoes, taluturul ja võtan sularaha välja.

Kodus seeni puhastades sattusin peale täiesti fantastilisele filmile, pealkirjaks Kloostriga seotud. Ausõna, kui ma elaksin Petseris, siis ma laseksin end kohe laulatada (peaasi, et isa Jevgeni paari paneks), saaksin lapse ja laseksin ta ristida (peaasi, et isa Jevgeni ristiks) et  ja sureksin ära ka (kui ainult isa Jevgeni mataks). Missugune mees! Ning sinna juurde veel õde Olga (kes töötas kolmkümmend aastat meestejuuksurina, kuid jäi neitsiks – Jumal olgu kiidetud! ütles selle peale isa Jevgeni) ning pühamees Gennadi, kes elab koos oma kassiga ning palvetab iga päev kloostri ees, et maailm ikka püsiks. (Ainult palve najal püsibki!) Kusjuures tore oli see, et ma tundsin filmi järgi autori ära, kuigi ma pole just kõige süstemaatilisem dokude fänn. (Peaks olema võimalik ETV2 pealt järele vaadata, kui kedagi huvitab.)

Lõunasöögi ajal püüdsin kõigile meele järele olla. Seenekastme tegin ilma peekonita, kuid praadisin seda eraldi teise panni peal. Seenekastet ei söö meil teatavasti Väikevend. Peekon ei sobi siis nüüdsest Kõrrekesele. Ning kui siis Suur Vend (kes loobus salatist) küsis, ega ma ometi seda jubedat peekonit külmkapist toidu sisse ei pannud, võisin ühest küljest küll poisi maha rahustada, kuid teisalt otsustasin, et kui ma ühel hetkel pean juba neli erinevat sööki tegema, siis ma parem loobun üldse.

Eks näis, mis homme saab – plaanis on muskaatkõrvitsa-suitsujuustu supp. Kuigi idee poolest võiks see ju ka Väikevennale sobida – reedel kurtis ta, et oli koolipuhvetist ostetud hakklihapitsast osa järele jätnud, kuna liha kraapinud ja ajanud kurgu valutama.