Paadisõit pimedana

Meie perest olid esimesed hoopis Väikevend ja Kõrreke vanaemaga, kes näitust vaatamas käisid. Ja midagi ei näinud. Ja sellest mitu päeva rääkisid.

Täna võttis siis vanaema taas Väikevenna hoida ning meie Lõvipoisiga omakorda käisime näitusel.

See oli absoluutselt imeline kogemus. Nägemine, muidu ju enimkasutatud meel, lülitatakse välja. Jäävad lõhnad, kuulmine, kompimine.

Oma poja selja tundsin ma igatahes särgi altki ära. Muus mõttes olin ma muidugi lootusetu. Ma olen nägijana ja kaardigagi vilets orienteeruja, mis siis veel pimedana ja kepiga variandist rääkida! (Kõrreke seevastu olevat oma grupis olnud esimene kõike üles leidma ja kohale jõudma. Ma ei ole kahjuks temasse.)

Lõvipoiss eksis peale paadisõitu ära, minnes tagasi parki. (No mis ta, pimeloom, tormab!) Pimedad giidid leidsid ta üles ja toimetasid kohvikusse. Kohvi ei tihanud ma võtta (kuigi ma seda muul ajal igal võimalikul ja võimatul puhul joon). Küsisin vett.

Kas tahad kallata ka? küsis pime baaridaam.

Igaksjuhuks eelistasin pudelit…

Miks? Kallata on ju nii lõbus?!

Meie giid ja baaridaam olid üldse muhedamast muhedamad. Lõvipoiss küsis giidilt igasugu asju, ma ise igaksjuhuks uurisin, ega ta viimane neid pahaks ei pane. Ei pannud, rääkis heal meelel ja lõbusalt oma juhtkoerast, asjade leidmisest ja väljas söömisest.

Minge vaatama – kuigi, nagu öeldud, näha pole midagi!

Jagamisest

Kui ma laps olin, imestas ema alati, kui kuulis peredest, kus maiustused laste vahel täpselt ära jagatud: MEIL on küll kommikauss laual. Muidugi võis olla kommikauss laual, kui lapsi oli ainult üks (ja lapsena polnud ma pooltki nii maias kui praegu!)

Aga kui hüva kraam on volilt käes, siis mitme maiasmoka puhul tekib paratamatult olukord, kus üks tahaks nautida pikema aja vältel, teine aga asub lihtsalt aplalt asja kallale ja kolmas, asja taibates, läheb ja võtab endale kah igaks juhuks pihutäie.  Kuna meil eelviimati rannas just oli selline mure ühe paki vahvlitega, siis viimane kord lugesin kõik üle ja ütlesingi pakki avades, mitu keegi saab. Kõik olid rahul. Pärast Lõvipoiss ei tahtnudki ja jagas enda osa veel õe ja Väikevennaga.

Lisaks maiustustele on rannas kerkinud esile ka asjade jagamise teema. Ostsin Väikevennale mänguasjapoest väikese täispuhutava dinosauruse. See meeldis talle väga, talle pandi nimi, võeti öösiti kaissu ja ka randa kaasa. Üldiselt hoidis Väikevend oma dinosaurusel ka rannas silma peal.  Ühel hetkel aga oli sellega mängima hakanud üks võõras väike poiss. Tüli tekkides läksin ma muidugi ning püüdsin oma poega veenda – et las teine ka mängib natuke. Väikevend ei nõustunud ja haaras saurusest kindlalt kinni.

Kui ei taha jagada, ei tohiks üldse randa kaasa võtta! õiendas väikese huvilise blond ja kaunis ema.

(Pärast ma muidugi nägin, et tegu oli üldse kange õiendajaga – lapsukese isa sai ikka korralikult ja avalikult noomida, kui ta ema arvates last valesti ujutas.)

Oh, mina ei tea. Tõesti. Kühvlit ja ämbrit peaks muidugi jagama, aga… No ega mulle kah ei meeldiks, kui mõni kaaspeesitaja minu poolelioleva kriminulli enda kätte võtaks ja ütleks, et kui jagada ei taha, siis loe kodus!

Muidugi, jagamise teema on pesamunade puhul vist päris sageli päevakorral. Ma justkui mäletan, et Kõrrekesel ja Lõvipoisil käis asi omal ajal kuidagi kergemalt. Samas, praeguseks on üks kahest helde jagaja ja teine jälle suhteliselt kitsi.

Hoopis teine teema on muidugi see, et kas helde andmine pikas perspektiivis üldse kasulik ongi. Looduslik valik, mul on tunne, on pigem nende poolt, kes hoolitsevad ennekõike iseenda ja oma järglaste vajaduste eest. Kultuur on see, mis sunnib jagama, mitte instinktid.

Roosid ja liivad

Rannavärk

Juulikuu on olnud unelm.

Päikest on palju. Nagu ka liiva. Viimane on ühtlase kihina täitmas seljakottide põhju ja õmblustevahesid, laste sandaale ja voodeid, pesumasina ümbrust ja vannitoa põrandat.

Suuremad lapsed on olnud vaheldumisi laagris. Ülejäänud lapskonna/konnade/ga oleme käinud rannas. Emajõe ääres. Verevis.

Sõitnud ratastega. Käinud külas ja võõrustanud (laps)külalisi.

Söönud ja toormoosinud marju.

Kuulanud äikesemürinat.

Lugenud raamatuid ja vaadanud filme.

Maganud hommikuti kaua, ärganud üles ja avastanud vahepeal sündinud huvitavaid asju. (Väikevend täna hommikul: emme, sa oled oma küüned ära roosinud! )

Ei tahagi nagu kodust kuhugi minna… Peale ranna ja raamatukogu ja vastupandamatult lõhnava turu.

Kodune häng ja tšill (hiir Rasmuse näitel)

Püüe olla Kultuurne Inimene. Pettumus (no võib olla mitte päris)

Mina vaatan ka mõnikord televiisorit.   Pärnu filmifestivali filme vaatan ma suviti täiesti regulaarselt.  Möödunud nädalal näiteks  -loen kohe kokku – viit filmi.

Ilmselt on mu püüdluste – olla  Kultuurne Inimene – sporaadilisus jätnud oma jälje. Mul oli igav.  Wajda-film, millest ma lootsin palju, ajas haigutama. Olin paar nädalat tagasi Varssavis näinud ülihead näitust Katõnist (kohe tohutult kahju oli, et aega oli vähe ja ei jõudnud süveneda) ja üldse – ikkagi Wajda, eks ole…Võib olla olid lootused põhjendamatult kõrged.

Hea mees oli mõnevõrra huvitavam. Vähemalt juba see situatsioon – abielu 15 aastat halvatud naisega ja mehe püüdlus rajada bordell selle ürituse finantseerimiseks – oli ju fantastiline. Filmi mõttes, muidugi. Samas tundus, et näiteks Soosaar ise seda näinud ei olnudki, sest ta rääkis koguaeg mingist trobikonnast lapsest, keda naine muudkui sünnitab ja mees kasvatab. No kaks poega (vanusevahega neliteist aastat) ei ole trobikond!

Siis jäi üks film vahele, ja ma vaatasin Rasedusarme. Sõbrale järgmisel päeval tehtud resümee oli umbes selline: Rase naine läks oma lapse isast lahku ja leidis uue mehe, kellele meeldisid tema suured tissid. Ta kartis kogu aeg, et kui ta sünnitab ära, siis ta tissid kaovad ja mees läheb minema.  Tissid kadusid ja mees läkski minema. Kas mul, kogenematul televaatajal, jäi midagi olulist kahe silma vahele? Mul oli kulutatud poolteisest tunnist natuke kahju.

Siis jäi veel mõni vahele. Viimasel päeval vaatasin seda venekeelset Läti haiglat,  noh, sain aru, et taheti olla eluline ja liigutav selles natuke armetus betoonhaiglas.  Ehk oli ka. Võib olla oli ajaline nihe veel üsna hiljutise siinse haiglakultuuriga  liiga väike, et antopoloogia mõjule pääseks.

Igal juhul, kui poleks olnud  Aljonkat, oleks mu filmivaatamisnädal olnud oluliselt suurem pettumus.  See lõpp,  kuidas Aljonka oma mänguelevandile mantlit selga paneb, ja räägib, et käed on liiga väikesed ja mantel suur – ning siis magama jääb, oli nii sõnulseletamatult liigutav.  (Mul on alati olnud tunne, et minu lastel on lihtsalt liiga palju asju!)

Võib olla ongi minust saanud näidiskanaema, kelle suur kunst õlgu paneb kehitama – a näita sellisele väikest last, siis läheb lolliks, eks.