Märts on läbi, jääkoorik alles

Viisin eile esimest korda sel aastal pesu õue kuivama. Maja nurga juures oli jääkoorik, mida ma pesukausi tõttu ei märganud, ja kukkusin maha. Nutma ei hakanud, keegi poleks nagunii kuulnud… Kloppisin püksid puhtaks, õnneks olid terveks jäänud – ainult üks voodilina sai poriseks ja tuli uuesti pessu panna.

Tegelikult oli terve kuu selline… jääkoorikuga. Üldiselt olen ma juba selles eas, et naljalt sellest, kuidas asjad välja näevad ja teistele tunduvad, närvi ei lähe ja selles, et lapsed teevad oma elus valikud ikkagi ise (sinu ülesanne on vaid neid valikuvõimalusi näidata) – selles olen ma samuti veendunud, aga ikkagi. Ja kui härra ütleb – tal on muidugi õigus! – et sellest olukorrast tuleb lasta lapsel endal välja tulla, ja sa saad teoorias aru, et jah, meie tema vanuses… siis ilmselt kanaemasüda on see, mis kohe hakkab mingeid kombinatsioone välja mõtlema.

Kõigest hoolimata on olnud mitmeid toredaid kontserte, tänagi käisin Pauluses Purcelli kuulamas, ja pärast tegin veel tiiru botaanikaaiaski. Mitte et seal väga midagi või kedagi peale lumekoorikute ja vareste oleks olnud. Siiski, ühes peenras nägin midagi, mis võiks olla krookus ja teises lumikellukesi.

Muidu on kõik nagu ikka. Kassid ajavad karva mis hirmus. Täna kütsin. Lähen panen homseks munad keema.

Aprillis on plaan minna Mammaga kontserdile, Kõrrekesega balletti vaatama ja kolleegidega ooperisse. Loodan, et ilmad läheva ilusamaks, kassid ei aja enam nii hirmsasti karva ning laps saab suuremaks ja targemaks.

IMG_0637

Advertisements

Kuidas Väikevend kõuriku paika pani

Tead ema, kui ma täna bussiga koolist koju tulin, siis seal oli üks vanem kutt, kes oli hästi ülbe ja ropendas kõigiga. Kuula!

Telefonist kostuvad tõesti hirmsad sõnad.

Üks vanainimene ei julgenud isegi bussi tulla. Ja ükski suur inimene ei julgenud midagi öelda.

Ma siis ütlesin, et ta oleks vait.

Ta küsis, kui vana ma olen.

Ma vastasin, et üksteist ja küsisin, kui vana ta ise on.

Ta oli seitseteist. Siis  ma ütlesin talle, et see on ta IQ. Ja siis ta ei öelnud enam midagi.

/Ja ema ei tea, kas kiita, ohata või paluda, et olgu edaspidi vait./

 

 

Argiselt hea päev

Hea päeva hommikul on aega putru keeta. Veel parem on asja juures, et pereliikmeil on aega see puder ka ära süüa – ning vähe sellest! – isegi Väikevend, kes lõpetas pudrusöömise (v.a manna oma, mida mina jälle ei armasta ja seega ka ei keeda) peale imikuiga, otsustas samuti proovida ning ka süüa kaerahelbeputru.

Heal päeval õnnestub töö juures tunniandmisse kombineerida ka e-etteütlus ja selles ka osaleda. Tegin ühe komavea ja panin ühe üleliigse kriipsu (Jannsen-Jakobson), muu justkui sujus. Võib vist rahule jääda? (Ma olen ju lõpuks diplomeerunud etnoloogi, mitte filoloogina!)

Heal päeval on meeles ka oma toit tööle kaasa võtta ning see ka ära süüa. (Ning samas suudad ka oma näpud kommikausist eemal hoida.)

Heal päeval tabad oma noorema poja koju tulles õrnalt hetkelt kassiga  – Tule nüüd issi opale! – ja jood oma võsukest härdusega silmitsedes ise parasjagu Valgevenest toodud tummise tatramee lõpuga segatud pärastlõunakohvi. Kui noorem poeg läheb trenni, lahendad ära päevalehe sudoku, mis tuleb eeskujulikult ning kiiresti välja, ja otsa ka ristsõna. Seejärel tuleb koju vanem poeg, kes valab endale samuti kohvi, ning räägib, et neil käis koolis kirjanik AK. Mulle tehakse kohtumisest tavatult põhjalik ülevaade, ning lõppu jäetakse pommuudis – Lottest tuleb järgmise aasta algul uus film ja mõelda! ta saab endale väikese õe Roosi!

Heal päeval helistan päeva jooksul korduvalt Mammale, et õhtuse kontserdikülastuse suhtes kokku leppida ning ma ei saa teda kätte. Õnneks meenub mulle peale korduvat katsetust, et Mamma internetipanga atribuudid on minu valduses ning et enne kui paanikas kohale tõtata, võiks vaadata, kas kaarti on kasutatud. Jah, käib apteegis, järelikult on olemas. Täitsin siis üksiti juba Mamma tuludeklaratsiooni ka ära.

Esimene inimene, keda ma kontserdil kohtan – kui piletikontrolör välja jätta – on Mamma ning teine minu tütar. Nemanja, kelle üliäge väljanägemine tekitas kahtlusi – kas äkki sellega asi piirdubki? – kuid  hajuvad need esimese poognatõmbega. Tõeline külmavärinakontsert! Mammale oli pilet sünnipäevakingituseks, ja tundub, et ka tema jäi rahule. (Kui hüüab bravo! ja püsti seistes aplodeerib, siis jäi ju?) Kõrreke ja tema peika vist ka.

Lisaks räägib Kõrreke, et nädalavahetusel tuleb ka üks hea kontsert – ning Mamma tahab muidugi kohe sinna minna. (Sest juba pianisti isa, teate, mängis väga hästi!)

Hea päeva õhtu teeb muidugi ettevaatlikuks homse suhtes – Väikevend vaatab minu arvates liiga kaua jalgpalli ja jääb tulega magama. (Kõigele lisaks on ees tantsutund.)

 

 

Tassidest, buldogist ja pontšikutest

Huvitav küll – vaheaeg ju alles sai läbi, aga päevad on kuidagi kiired ja närvilisevõitu. Alles ma avastasin, et olin kaks päeva ringi kõndinud, lõikelaud kotis. Lõikelaud oli üks päev töö juures kaasas, et oleks, kus melonit lõigata.

Võtsin täna hommikul lõikelaua kotist välja, teise käega oma roosatäpilisse termostassi kohvi valades. (Teate ju küll, mida vanem eit, seda roosam termostass!) Alles mõni hetk hiljem avastasin, et minu liikumist köögist söögituppa tähistab kena kohvirada – termostassis oli mõra, mis järjest suurenes. Koristasin kohviraja, kiirustasin lapse auto peale ning võtsin tanklast hommikuse kohvi. Laps küsis, kas mul on kohvisõltuvus. (Jah, on, vastasin ausalt.)

See polnud muide ainus toidunõu, mis oli viimastel aegadel purunenud. Pannkoogipann otsustas keset pannkoogitegu, et temale aitab. Õnneks oli suurem osa pannkooke valmis. Ostsin järgmisel päeval kaks panni – ühe pannkoogi oma ja teise tavalise ning manitsesin pereliikmeid härdalt kasutama neid sihtotstarbeliselt.

Nojah. Aga täna, kui me jälle koos Väikevennaga sõitsime, sedakorda siis koolist poodi ja koju, hakkas Väikevend rääkima koerast. Kolleeg, kes samuti auto peal oli, tundis huvi, mis sorti koerast. Buldogist, nagu selgus.

Aga Väikevend, mina ei taha buldogit! Mõtle, kui ta näiteks mu kingad ära närib.

Väikevend teatas selle peale, et ta võib kohe hakata raha kõrvale panema, et mu kingad välja maksta. Lisaks käib ta kaks korda päevas koeraga jalutamas, ei ole enam nii palju telefonis ja on üldse igati palju tublim. Lisaks võiks teha hääletuse – kindlasti on Suur Vend poolt, ja isa, ja õde ja isegi õe peigmees! Mul said argumendid otsa ning siis – kolleeg oli juba kenasti oma kodu juures maha lubatud – tuli vingumine.

Ma ei saa endale kunagi koera! Ja ma ei tahtnud üldse poodi minna, vaid koju. Vii mind koju!

Läksin kaubanduskeskusesse ja olin väga ärritunud. Ma ei kavatsegi mingit koera võtta! Ja vot poodi ei lähe ka. Ning ostsin hoopis kilo pontšikuid. (Mida ma samas kahetsesin, sest nad on esiteks ebatervislikud, teiseks maksid rohkem kui ma arvasin ning viimaks, nagu ma võisin nentida, on kilo pontšikuid ikka tõesti väga palju – kes neid küll sööb…)

Ma ei taha pontšikuid! Ma tahan juustuvõileiba! Pontšikud on ebatervislikud! teatas jonnakalt autos püsinud Väikevend, kui ta mind pontšikukotiga tulemas nägi.

Noh, eks me leppisime õhtu jooksul Väikevennaga ära. Enne trenni sõi ta kaks pontšikut. (Tegelikult ka juustuvõileiva.) Mina võtsin ka kaks. Suur Vend võttis kindlakstegemata arvu. Trennist tulles võttis Väikevend veel mõne. Ilmselt ka Suur Vend. Sest kui Kõrreke tuli koju, võttis ta samuti kaks ning kuna viis mõne koti põhja jäänud pontšiku veel peikale ka.

Igal juhul teatas Kõrreke pontšikusöömise kõrvale, et ka tema termostass oli täna lagunenud, kuid peika oli talle uue kinkinud. Lillega. Naistepäevaks. (Peikad on ikka nii nunnud!)