Selle päeva pakkumised

Esimene virgutav pakkumine sai mulle osaks juba hommikul, kui ma läksin Väikevenda äratama.

Tead, emme, kui me võtame koera, siis sa saad tasuta näomassaaži! Koer teeb!

Kaalumist vääriv pakkumnine, oo jaa. Terve pere ärkas kohe rõõmsas tujus.

Kuna homme on pr Vanaemal sünnipäev ning me oleme kutsutud, läksin peale tööd kingitust ostma. Pidanud lastega nõu, otsustasime /…/ poe kinkekaardide kasuks.

Kui kaua ja kas üldse need kaardid kehtivad, jääb aga selgusetuks, sest müüja kirjutas vilunult kuupäeva: kehtivad kuni 29.02.2013. Nii et mine võta kinni.

Tänane päev pidada olema selline, kus kaua ja hästi peetud saladused välja tulevad. Õhtul Väikevennale unelaulu lauldes manitses mind mu poeg väga tõsiselt:

Emme, ära laula nii kõvasti, sa hirmutad Nurri ära!

See oleks muidugi küll kurb.

Vestlus kutsevalikust

Tegevuspaik: lasteaia riietusruum.
Tegelased: Neiu L (6), poisslapsed K (5), SJ(5) ning Väikevend (5) ja nende vanemad.

K: Mina hakkan isaseks hirveks, kui ma suureks saan!
L: Mina hakkan emaseks hirveks!
SJ: Mina hakkan jällegi pulliks! Kelleks sina hakkad, Väikevend?
Väikevend: Mina hakkan sõjameheks! Selliseks sõjameheks, kes sõidab tankiga!
SJ:Mina hakkan sõjameeste pealikuks ja me sõidame ühes tankis! Sina võid mu relvi kanda!
K: Mina hakkan ikkagi isaseks hirveks! (Mõtleb natuke.) Ainult et voodi, teki ja padja võtan ma kodust kaasa!
K isa: Aga sul jääb ju padi sarve külge kinni!
K: Ei jää!
Väikevend: Mina olen ikkagi sõjamees ja juhin tanki. SJ-le: Sina võid teist tanki juhtida.
L: Aga meie oleme K-ga hirved. Me oleme armunud ja elame maa all!
Väikevend ja SJ teevad, nagu juhiksid tanki. Võhiklikule pilgule võiks jääda mulje, et tegemist on rallivõistlusega kuulivihina saatel.

Kõik lapsed saavad lõpuks riidesse. SJ ja Väikevend suruvad kätt (tulevased kolleegid ikkagi!) ja siis teevad veel kalli ka.

Kaisuloomad kummaski kaenlas, ronib mu viieastane tankijuht kelgu peale.

Äriidee ja vanemad sõbrad ja muud küsimused

Hommikul uuris Väikevend oma pesusahtlit.

Need Emiliga aluspüksid – mul on neid ju kaks paari – me peaksime ühed maha müüma!

(Huvitav, kuidas ma küll varem selle peale pole tulnud?)

Autosse ronides näitab Väikevend uhkelt, kui suureks ta on kasvanud ja kuidas ta oskab turvarihma täiesti ise kinni panna.

Ma olen ju viieaastane!

Väikevend jääb silmitsema tagaistmel lösutavaid Hiirt ja Varest.

Aga Vares on juba kakskümmend ja Hiir viiskümmend.

(Ee… kas ma peaksin muretsema?)

Õhtul, enne magamaminekut pärib Väikevend:

Emme, millal Nurril pojad tulevad?

(Jah, see muidugi kah veel…)

Meil on nüüd täiesti nähtav kass!

Kass. Vägagi nähtav!

Niisiis, Nurr, lubage esitleda! Uudishimulik ja hellake, nagu on selgunud. Imeilus pealekauba. Väga rohelised silmad, väga siidine kasukas. Me hakkame nüüd harjuma, et meil tõepoolest on kodus kass (ja mitte ainult kassijunnid…) Isegi Väikevend, kes algul, iga kord, kui ta Nurri nägi, tõi kuuldavale rõõmuhõiske, mis oleks olnud täiesti asjakohane neandertaallasele, kes on leidnud just närimata kondi. Jah, isegi Väikevend suudab ennast talitseda ning Nurr omakorda lubab armulikult – kuigi ei saa eitada mõningast ärevust – end Väikevennalgi silitada.

Nii hea on magma jääda, laup vastu kassi, nentis Kõrreke.

Ma arvan, et me oleme juba parajalt ümber käpa keeratud.

Kiluleibadest ja kassist

Kui tavaliselt algab vabariigi aastapäev minu jaoks sellega, et valmistan ainsat kalatoitu, mida ma mittekalasööjana teha oskan – nimelt kiluvõileibu, siis tänavu oli kõik teisiti. Ei, mitte et lapsed oma iga–aastastest kiluleibadest ilma oleksid jäänud – lihtsalt päev algas, võiks öelda, päris öösel.

Nimelt ei pidanud Nurri uudishimulik loomus enam vastu ning ta tuli valjult käu-käu hüüdes (see kass ei ütle mitte näu, vaid käu!) ülakorrusele, käis läbi kõik toad ja voodid. Väikevend ärkas üles, pani tuled põlema (kell oli napilt üle südaöö) ja teatas, et Nurr on nüüd heaks kassiks hakanud. Veensin poissi, et päev pole sellegipoolest veel alanud, ta tõi oma padja siis minu juurde, kustutasime tule ning peaselt oli meie juures ka Nurr. Lõi kohutavalt valjusti nurru, lasi end silitada ning vahepeal seletas midagi käutades. Lõpuks jäime kolmekesi magama.

Hommikuks oli ta igatahes keldrisse tagasi kobinud. Tundus, et öine tundepuhang oli tema jaoks piinlikkusttekitav. Ehk tundis ta nagu Scarlett O’Hara peale armuööd Rhett Butleriga, et on minetanud oma daamilikkuse? (Olgugi, et niipalju kui ma mäletan, olid nad ju abielus?) Kui Suur Vend ja Kõrreke Nurri öisest retkest kuulsid, ei olnud nende nördimusel piire – nad olid tähtsa, murrangulise hetke sõna otseses mõttes maha maganud.

Kiluleivad siiski tulid, kuigi ehk pisut hiljem kui tavaliselt.

Vastlapäeval

Vastlapäev on ohkamapanevalt maitsev (ega keegi muidugi ei käskinud kahte kuklit süüa!) ja muidu tore. Näiteks võivat vanatüdrukud täna kosja minna ja ära ütleda ei tohtivat. Siinkohal, kui nüüd isiklikuks minna, ma passin, kui võib. Mitte et ma ei usuks enam meestesse, aga noh, on nagu on selle asjaga…

See-eest käis Kõrreke meil täna juukseotsi lõikamas, nii et nüüd peaksid ta (enam-vähem vöökohani ulatuvad) juuksed lõpuks ka kasvama hakkama. Eks see ole peatselt näha.

Väikevend oli väga erutatud juba hommikul, kuna täna pidi hea lasteaiasõber K meile külla tulema. Nii ma võtsingi töölt – kui täpne olles siis koguni otse streigikoosolekult – tulles kaks sõpra esmalt kelgurongi ja siis auto peale. Mängiti legodega, tankiga, vaadati dinosaurustefilmi ja tehti muud mõnusat. Mina küpsetasin siis kukleid, pärmitaina ostsin küll poest. Vahukoore sisse sai natuke kardemoni, nii et lõhn oli vähemalt aus.

Koolilastel oli täna spordipäev, mis Suurel Vennal läks sujuvalt üle samuti seltsielupäevaks. Kuna sportlikud üritused lõppesid siis, kui poiste trennid olid juba alanud, sain oma pojalt sõnumi, et ta läheb sõbraga kaubanduskeskusesse. Kui ta kolme tunni pärast ikka veel ei olnud laekunud, soovitas Kõrreke netipangast vaadata, kas ta ikka veel tšillib või on raha juba otsas ja tuleb piirduda tagasihoidlikuma hängimisega.

Ma hoopis helistasin ja sain teada, et Suur Vend hakkab kohe-kohe koju tulema. Seejärel helistas mulle poisi parima sõbra ema, kelle sõnutsi olid poisid koos, aga tema naasklil olla vist telefon tühi. Kümneaastaste puhul on hea vähemalt see, et tead veel, kus ja kellega. Isegi sõbra ema telefoninumber on, nagu näha, teada.

Ja õhtu, nagu sellised lapsepõlveõhtud ikka, lõppeb vääramatult kojutuleku – või siis -minekuga. Samal ajal kui Väikevenna sõbrapoisile isa järele tuli, laekus koju meie Suur Vend, väsinud kõigest sest tšillist ja hängist. Tavaliselt trennist tulles on ta ikka palju reipam. Käidud oli spordi-, tehnika- ja lemmikloomapoes, vahepeal ka Mäkis burksi söödud. Õnneks polnud kõht nii täis, et sinna paar-kolm vastlakuklit poleks mahtunud!

Trendikuse taak. Mõned abistavad vihjed

Mu meelest pole ükski iga nii kohustav kui seda on teismeliseks-olemine. Kogu aeg peab teadma, mis on moes!

Möödunud nädala jooksul tuli meil välja vahetada kahed vahetusjalatsid ühekorraga. (Õnnetused tulevad ikka mitmekaupa, sedapuhku tabasid need õnnetused siis minu rahakotti.)

Ära palun enam sandaale osta, mitte keegi ei käi enam neljandas [variatsioon: viiendas] klassis sandaalidega! kõlas palve küll paaripäevase vahega, kuid muidu sõna-sõnalt ühtemoodi. No ma siis ei ostnud sandaale… Tütrele leidsime kingad, poisile – ma arvan, et vanasti nimetati neid ketsideks – sportlikud vabaajajalatsid. Tema elu esimesed vaansid – vaansid, teate, on uus naik!* Tõesti, olgu veebruar tänatud, et praegu on poodides allahindluste aeg!

Tore on olla koolilaste ema – sest muidu läheks käe aja pulsil hoidmine küll raskeks.

Nii sain ma ühel nädalavahetuse hommikul valgustusliku vestluse osaliseks. Nimelt märkis Suur Vend, et Ewert and The Two Dragons on nii hea bänd, et seda tuleks kohe feissbukis laikida. Küsisin pojalt, et kas tema klassikaaslased ka seda kuulavad.

Seda ma ei tea, aga kõik meie klassikaaslased vihkavad Justin Bieberit.

Miks, seda ma teada ei saanudki, sest nüüd sekkus vestlusse ka Kõrreke, öeldes, et mõnele tema klassi tüdrukule meeldib JB väga.

Näiteks L-l on pooled laulud telefonis JB omad. Ja ta on läbi lugenud kõik tema eesti keeles ilmunud elulooraamatud.

Kas sulle, Kõrreke, ka JB meeldib?

Mitte väga. See, tähendab, lauludel pole võib olla väga vigagi, aga tukk on küll imelik!

*Siinkohal on raske jätta välja toomata toredat tähelepanekut: Athena Parthenoni jooniseid vaadates imestavad lapsed koolis tõsiselt, kui näevad seal naigi templit.

Ma järgmine kord kindlasti võtan lapse jaoks aega!

Niimoodi olen ma mõelnud enam-vähem iga kord, kui koolilapse haigena üksi koju jätan. Iga kord on mingi põhjus, miks ma just täna olen tööl asendamatu, miks ma just täna pean minema.

Kõhuviirus, mida Suur Vend oli põdenud möödunud nädala lõpus (kui mul oli tööl kiirekiirekiire), jõudis eile õhtul järjega Kõrrekeseni. Laps oli hommikul silmanähtvalt närb ja haige. Ja noh, täna mul tööl tegelikult nii kiirekiirekiire polnudki, nii et oleks vabalt võinud koju jääda, et tütrekesele õigel ajal oksendamiseks kauss ulatada.

Kahjuks aga selgus, et mu laps oli vahepeal saanud nii suureks, et tema jaoks ei ole enam hoolduslehe võimalust ette nähtud.

Õpetajad. Elukombed ja käitlusnormid

Täna rääkis Suur Vend, et nende klassijuhataja oli sõbrapäeva puhul kommi pakkunud. Ja üks poiss, M, kuulnud, et õpetaja on ta ema järgmiseks nädalaks arenguvestlusle kutsunud, teatas: Kuule, võta parem oma kommid tagasi, aga jäta mu ema kooli kutsumata!

Tjahh. Seepeale küsisin oma poisilt, kuidas tema õpetajat kõnetab – kas sina või teie.

Ma ütlen lihtsalt õpetaja.

No aga näiteks – kui sa jääd millegagi hätta, kas sa siis ütled “palun tulge siia!” või “palun tule siia!”

Ma ütlen, et õpetaja, mul on siin mingi jama!

Kõrreke seevastu käis klassiga Kuutsemäel mäesuusatamas. Lauatada sai ka, kes tahtis.

Mida õpetaja tegi,
pärisin tütrelt.

Õpetaja parandas kõik kolm tundi kontrolltöid!

Mängime kooli ehk elu kaleidoskoobis

Vot siuke kehvema naisteka vääriline pealkiri sai – raamatukogude nimekirjast eemaldataks selle nimega üllitis kiiremini kui sul võtaks aega Rein Lang ütelda.

Möödunud nädalal tegin nähtavasti esimest korda elus tõsiselt tööd – nii et laupäeval olin ma ületöötamisest palavikus. (Õnneks kadus see järgmiseks hommikuks jäljetult – ja õige kah, mingite haiguste jaoks mul küll praegu aega pole!) Kui küsida, et kas mul häbi ka oli, kui ma reedel oksendava poja vaba tunni ajal Mamma juurde viisin, selmet korraliku lapsevanemana perearstile helistada ja hooldusleht küsida, siis ma vastaksin, et /…/

Seejuures – ega praegusel ajal pole kool mingi luuslangilöömise koht, nagu meil vanasti. Mu poeg näiteks ei taha isegi haigena eriti koolist puududa – matemaatika pärast. Kõik vahepeal koolis tehtud ülesanded tuleb kodus järgi teha, muidu saab kuri õpetaja veel kurjemaks.

Järgmisel, laupäevasel hommikul vaatasid lapsed pudru kõrvale hommikusi multikaid ning tütreke sõnas igatsevalt: Muumimamma on nii hoolitsev. Ja lisas mõtlikult: Aga tal on ka palju vaba aega!

Nii see on, nentisin ning kiirustasin mudilast tagant, et ta vanaema juurde hoiule viia. Ise ruttasin laupäevakule. Noh, selline ametialane värk, väljanäitus ja puha. Terve päev tööd ja tasu – raamatupoe kinkekaart (lisaks töörõõmule, muidugimõista) ongi ausalt välja teenitud!

Pühapäeval õpetasin koolist puudunud Suurele Vennale matemaatikat, koristasin kodu, pesin pesu, viisin Väikevenna sünnipäevale, seejärel käisime poistega (Kõrreke ei tahtnud) Lõvikuningat vaatamas, siis õhtul õpetasin Suurele Vennale veel veidi matemaatkat ja triikisn pesu – nii et tõeline puhkepäev! Vähemalt kõik matemaatikaülesanded said tehtud.

Täna hommikul, kui äratuskell helises, tuli minu tuppa alati reibas Väikevend. Palusin tal tuua aknalaualt äratuskellana meeleheitlikku kärbes Jaaku etendava telefoni.

Emme, kas sa tahad telefoni kinni panna ja edasi magada? küsis mu pojake läbinägelikult. No muidugi oleks tahtnud! Aga kus sa saad. Pealegi küsis Suur Vend veel üle teepikkuse ja kiiruse kohta, nii kindluse mõttes.

Õhtul, kui ma Väikevennaga koju jõudsin, pakatas viimane jälle entusiasmist: Emme, hakkame kooli mängima, sina võid õpetaja olla!

Aga ega ma tegelikult kurda – matemaatika õpetamine tuleb mul näiteks juba täiesti kobedalt välja – Suur Vend sai sedakorda töö koguni viie plussi! Aga uued väljakutsed terendavad – nii ütles Kõrreke, et inglise keeles peaksime me vähemalt enne teste koos õppima, sest tänases töös jäi tal kõige napimalt viiest puudu.

Vot selline on elu, kui kaleidoskoop katki teha ja sisse vaadata. Täiesti tavalised klaasikillud, ei midagi erilist.