Otsas ja valmis

Koolivaheaja viimased päevad on kulunud ebatavaliselt kiiresti.

Viimasel nädalal oli võimalus kuulata mõningaid huvitavaid ja inspireerivaid inimesi. Näiteks tänavust Aasta eurooplast, kes huvitaval kombel rõhutas just ajaloo õppimise olulisust. Ja teenis välja õpetajatest auditooriumi üksmeelse aplausi, väites, et õppimine ei pea olema meelelahutus, vaid siiski pingutus. Seal oli muidugi teisi häid esinejaid ka. Ja suisa uskumatuna näiv loosiõnn (seda pole mul tavaliselt küll kunagi!) – nimelt võitsin ma binokli.

Ja vähe sellest, auditooriumile pakuti kontserdipileteid, nii et ma sain võtta Kõrrekese ühes ja minna õhtul kuulma Põhjamaade Sümfooniaorkestrit. Kõrreke oli võlutud kaunist ja võimsast naisdirigendist. Mina olin vaimustunud repertuaarist. Läti helilooja Vasks mõjus muinasjutuliselt, Šostakovitš oli samuti muutunud ühtäkki arusaadavaks. Ega ma teda vist suurt mõtestatult kuulanud polegi peale lapsepõlve, kui ma Papa käest valju muusikakuulamise käest pahandada sain  (ja tookord, kui ta tuli ja kärkis, et ta tahab peale tööd rahu ja vaikust, kuulasin ma justnimelt Šostakovitšit). Aga nüüd – kuulad järsku ja mõistad, et jah, need olidki need viiekümnendad. Hirm ja kirg ja показуха, kõik on ühes sümfoonias selgelt kuulda. Kõrreke jälgis jälle eri pillide partiisid, viimasel ajal on eriti fagott ta südame võitnud. Igal juhul olime tütrega mõlemad üllatunud, kui hakkasime koju minema ning selgus, et kontsert oli kestnud üle kahe ja poole tunni!

Laupäeval käisime külas ja pühapäeval kutsus Vanaema meid välja sööma. Söögikoha laskis ta lastel valida. Kui me olime Kõrrekesega poistele selgeks teinud, et Mäkki me ei lähe, valiti üsna üksmeelselt aasia köök. Rääksime Vanaemaga lastele, kuidas paarkümmend aastat tagasi poes käidi. Ma ei tea, kas nad ikka jätsid meelde, et kõigepealt tuleb sabas koht sisse võtta ja seejärel mõni teine uudishimulik uurima saata, mida müüakse. Ja kui suur väärtus on tuttav müüja toidupoes!

Eelmine nädal kulges hoolimata koosolekutest ja koolitustest ja kõiksugu pidustustest siiski kuidagi aeglases rütmis. Ühine nimetaja oli asjaolu, et kõikjal pakuti maitsvat süüa!

Selle nädala algus on hoopis midagi muud. (Ja mitte ainult seetõttu, et täna tegin ise lõunasöögi.) Koolilastele riided valmis otsida – kui sul on kaks poisslast, on tegu, et nad üldse soostuksid näiteks pükse või särke proovima (et säärte-varrukate pikkust kontrollida.) Lips üles otsida. Väikevend vaatas oma kindasahtlisse ning voodi alla ning teatas, et lips on ilmselt ära kadundud. Mina leidsin riidekapist õnneks ikka üles.

Kasutasin veel täna juhust ja ilusat ilma ning niitsin muru ära. Kõrrekesel oli tegemist, Suur Vend oli staadionil – ning Väikevend kes mulle algul appi tuli, väitis varsti, et selg hakkas õunte korjamisest valutama ning lisaks sai ta nälkjalt hammustada. Õudne lugu! Lõpetasin üksinda, ja ei teadnudki äkitselt, kas peaksin end haletsema või nautima soojust ja päikesepaistet – kauaks neid tänavu  enam jagubki.

Raamatutele paberid ümber. Väikevend saab enda omad alles homme. Kõrreke tegi seda vabatahtlikult, Suur Vend samuti – peale seda, kui ma olin arvutis ta kasutajakontole uue parooli pannud ja öelnud, et saab selle teada niipea, kui õpikud paberdatud.

Väikevenna suvine kodune töö – plakat loetud raamatu kohta – on samuti valmis. All servas kenasti märge Väikevendkolmas bee. Tunniplaan päevikus kirjas.

Ning neli kimpu astreid on söögitoas laual ootamas – kõigile klassijuhatajatele ning Kõrrekese flöödiõpetajale. Oma flöödiõpetajaga kohtub mu tütar juba kümnendat sügist – ta alustas ju lasteaias, eelklassis, seejärel õppis kaks aastat plokkflööti ning nüüd läheb siis seitsmes flöödiga. Ja tore on mu meelest ka see, et hoolimata oma sügavast puberteedist viib ka Suur Vend oma õpetajale lilled täie enesestmõistetavusega.

Advertisements

Siiski veel päikesepäevad

Ehkki puhkus lõppes ära, tundub elu endiselt päikeseline. Kui tööle saab hommikul sõita jalgrattaga ja lillelises kleidis, Väikevend mängib end naabripoistega aias oimetuks, kass lebab sama oimetult ja täiesti liikumatult aknalaual, tundub elu endiselt ilus.

Kõrreke tuli oma kolmandast ja viimasest laagrist koju, väsinud ja muljetest tulvil. Siiski tuli ta minuga vaatama pühapäeval viimast Woody Allenit – mõni WA tundub peaaegu alati käepärast olevat. Eks see oli üks selline flirt, kuhu olid kaasatud Kant, Kierkegaard ja Dostojevski, rääkimata keskeakriisis filosoofiaprofessorist, kes kasseeris maksimumi nii tüdinud abielunaiselt kui õhetavate palgetega tudengineiult. Kõik see kokku on häbematu ja lõbustav ning moraali võttis üks arvustus kenasti kokku lausega Yes, Abe’s a murderer, but Jill’s annoying. Ühesõnaga vägagi kosutav enne tööaasta algust vaadata. Laps leidis mitu lõbustavat tsitaati elu mõtte kohta ka.

Mina olen vist elu mõtte otsimise east väljas. Äsja lahkunud teadjamehel, ma kahtlustan oli õigus. Et ehk ongi nii, et õpi midagi selgeks ja tee seda hästi. Ära tee teistele liiga ja katsu rõõmus olla. Sellised lihtsad ja positiivsed mõtted haakuvad vähemasti päikeselistel augustipäevadel väga hästi.

Kass polnud aknalaual vahepeal käppagi liigutanud. Kui ma kardina taha piilusin, tegi häiritult silmad lahti, hüppas aknalaualt maha ning läks endale ilmselt uut pikutamiskohta otsima.

Päikest on, jah, pea et üheksani välja.

Puhkuse kokkuvõtteks

Homme hommikul lähen siis tööle.

Selleaastane puhkus oli harukordselt vaikne ja sündmustevaene. Oli ilusaid hetki, eriti filmides.

Filme vaatasin enda kohta päris palju – ja viimane Woody Allen on veel ilmselt lähipäevil ees. Emotsionaalselt kõige-kõigema, Teejuhi, nägin üleeile, osana koolitusest. Ma fb-s küll juba jagasin, aga panen ka siia soovitusena üles. (NB! Varu kindlasti ka taskurätte!) Teemaks Ukraina ajalugu, kolmekümnendatel. Ja kobzaridest, pimedatest rändmuusikutest ja nende vennaskondadest, ei teadnud ma enne, tuleb tunnistada, midagi.

No nii. Puhkusest siis. Kontsertitele jõudsin vaid paaril korral Kõrrekese orkestrit kuulama. Käisin mõningate lastega Muumimaal ja korra pealinnas kunstinäitusel. Nüüd tulin kolmepäevaselt koolituselt Ida-Virust, aga seal oli vaba aega nii napilt, et basseinigi jõudsin vaid lõunapausi ajast. Õnneks oli vähemalt huvitav. (Kuigi kolmepäevase äraoleku kõrvalmõjuks oli Mamma kaotatud pangakaart, tualetipotti kukkunud telefoni asendamise käigus sõlmitud uus leping konkureeriva firmaga, Mamma konvoeerimine Mäkki Väikevenna poolt ja Mammapoolne lubadus minna Väikevennaga vaatama õudusfilmi – õnneks selgus, et viimane oli alla 14 keelatud.)

Kodus sai maja kelder asjadest puhtaks. Võitlesin kahjurite ja puberteediga. Koide osas tundub olukord siiski lootustandev (minu, mitte nende poolt vaadatuna). Koolitarbed, nii palju, kui neid vaja, on lastele ostetud. Positiivne on see, et olen kolme kilo võrra kergem kui suve alguses.

Sellesuvise puhkuse kõige iseloomustavam fakt on ilmselt asjaolu, et mul on töökavad enne tööleminekut valmis. Täna lõpetasin.

Selline suvi siis.

Rõõmus ja mänglev nagu merelõvi

Ma siin vahepeal mõtlesin, et peaksin rohkem aega lastele ja kodule pühendama. Et siis oleksin ka mina ehk rõõmus ja mänglev nagu merelõvi – niisuguseks pidi mäletatavasti muutuma Majasokk, kui õige hoo sisse saab.

Alustasin sellest, et käisin reede õhtul juuksuris ning lasin juuksed lühikeseks lõigata ning magasin laupäeva hommikul kella kümneni. Laupäev, see oli see päev, kui Kõrreke pakkis end jälle kokku ning sõitis järjekordsesse puhkpillilaagrisse. Ma koristasin. Käisin poes. Selgus, et meie kodule lähimas poes diskrimineeritakse merisigu – koertele ja kassidele on toitu küllalt, palun väga, aga seemneid merisigadele – ei kusagil. Keetsin suppi – vähemalt kõik sõid, kuigi mõningase vingumise saatel. Panin õunakoogi ahju.

Siis tuli Kõrreke viia laagri bussile. (Nii et sa teed esimese õunakoogi just siis, kui mina laagrisse lähen?!) Buss võttis meie linna lapsed peale kaubanduskeskusest linna servas. Väga hea! Saan sealt need seemned seale! Kaks minutit peale seda, kui olin lapse ja tema pakid autost välja tõstnud, helises telefon. Ununesid prillid! No mis teha – buss pidi väljuma minuti pärast, ma ei jõua kuidagi selle ajaga kodust prille toomas käia. Pärast selgus, et oleks jõudnud küll, sest kui ma veerand tundi hiljem, ämbrike seementega kotis, parklast välja sõitsin, tõstsid laagrisseminejad alles oma kotte bussi pagasiruumi.

Kodus võtsin koogi ahjust. Saabus härra. Meil olid õhtuks teatripiletid. Kahjuks ei õnnestunud Suurt Venda meelitada Vinskit ja Vinsenttit vaatama, kuid vähemalt Väikevend ja isegi härra tulid kaasa. Etenduses polnud just suuremat mõtet, kuid oli silmale kena vaadata, muidu lustlik ja mis peaasi, seal oli Vinsentti-nimeline harakas. Linnud ja loomad on Väikevenna puhul alati kindla peale minek.

Kodus selgus, et ega keegi mu õunakoogist suuremat ei huvitugi. Väikevend, kes on sellistes küsimustes alati väga tundlik, sõi seepeale neli tükki ning küsis viisakalt retsepti. Hommikul võttis härra Kõrrekese prillid, ujumisriided ja tüki õunakooki ning viis need koos Väikevennaga Kõrrekesele järele. Asi see siis Võrus ära käia pole. Mida õde tegi, küsisin Väikevennalt. Läks ühte majja. No selge!

Aa, ja siis see juuste-asi. Kõrreke ütles otsekoheselt, et enne oli armsam. Väikevend seevastu tõi mitmeid positiivseid näiteid oma sõprade emadest, kel olid juba ammu lühikesed juuksed ja kes kõik on väga kenad. Suur Vend ei öelnud midagi.

Täna neliteist aastat tagasi panin oma väikese tütre magama ning läksin ka ise voodisse. Magada ma tol ööl siiski ei saanud. Päikeseõusuks oli Suur Vend sündinud. Neliteist aastat! Viimaseid nädalaid oli Eesti presidendiks oli Lennart Meri ning Manhattanil kõrgusid WTC tornid.

Ilus elu

Eelmine nädal ei alanud tegelikult kuigi paljutõotavalt – nimelt nägin nädala algul järjestikku kahte kehva filmi. Neist esimese vaatasin raeplatsil lõpuni seetõttu, et olin oma isikliku klapptooliga tihedalt teiste inimeste vahele kiilutud (ning äraminek oleks olnud demonstratiivne ning teisi häiriv) ning teise selletõttu, et olingi Väikevennaga tulnud vaatama filmi, mis oli täpselt nii kehv, kui ma kartsin.

Õnneks läks hiljem kõik tõusvas joones. Testament of Youth´i vaatasime koos ühe teise prouaga, mõlemad tagumises reas, paar istet vahet. Mõlemad löristasime kuuldavalt nutta. (Õnneks on emaks-olemine tekitanud positiivse harjumuse taskurätipakki alati kaasas kanda.) Ajaloos pole sada aastat ühelt poolt midagi. Aga ometi kõigest sada aastat tagasi oskas noor haritlane mängida klaverit, kirjutada luuletusi ning kui ta oli veel juhuslikult naine, polnud üldse nii enesestmõistetav minna ülikooli õppima, sõita üksinda rongiga või jääda mõne noore meesterahvaga kasvõi kunstimuuseumis omapäi. Nii et areng on toimunud igas suunas. Sada aastat tagasi käis muidugi ka parasjagu esimene maailmasõda (millal tuleb aeg, mil ma läbiva väiketähega sõdade nimedes harjun?). Nii et kokku tuligi selline ilus ja kurb lugu. Vera Brittaini memuaare loeks tegelikult samuti heal meelel!

Nii. Järgmisel päeval oli oodatud Boychoir sama oodatud Dustin Hoffmaniga. Missugune nauding kuulmismeelele! Ja lugu oli muidugi ka tore. Lugesin pisut arvustusi – filmile heideti ette kohatist naiivsust. No ma ei tea. Noore inimese kujunemisloos ei pea ju olema narkootikumid, seksuaalne ärakasutamine ja füüsiline vägivald, et oleks piisavalt diip. Areng võib ju näiteks toimuda ka läbi kaunite kunstide ja sügavuti minevate (ja samal ajal mittevägivaldsete) inimsuhete. Lisaks DH-le olid ka lapsnäitlejaid päris vaatamis- ja kuulamisväärsed.

Viimaks, päris nädalavahetusel, sain korraks ka linnast välja. Isuri eepos, pühapäeva varahommikuses rabas. Ilmselt see rabatee ise oli juba osa etendusest. Koorilaulud ja suhteliselt minimaalsete vahenditega sureva rahva traagikat kehastavad näitlejad – ega seal ju eriti peale usu, meeste joomise ja naiste itkemise näidata polnud. Tegelikult peab seda ise nägema-kogema. Koor oli suurepärane, akordionist samuti. Ilm sattus ka imeline, karge päikesetõus. Pärast pakuti herneputru ja sigurikohvi. Mõned piletid on vist veel saada, mine ise rappa vaatama!

Siis sõitsin koju. Kõrreke oli vahepeal teaduslaagrist koju jõudnud. See oli näha, et sind polnud kodus olnud – laual polnud salvrätte ja nõudepesumasin oli tühjendamata ja… (Ma olin kodust kokku ära pisut üle ööpäeva.) Koristasin, tellisime netist Suurele Vennale vahetusjalatsid ja Kõrrekesele koolikoti. Väikevenna jalad olid tuppa tulles nii mustad, et päris puhtaks ei läinudki. Olen pesnud pesu ja teinud süüa, mida kellelgi pole suuremat tahtmist süüa…

Ühesõnaga, kõik on kõige paremas korras.

Õunaaeg läheneb

Ma leidsin eile pesukuivatusruumi põrandalt pooleldi söödud õuna. Kas sina, Väikevend, tead sellest midagi?

EI!

Aga mis sa arvad, kuidas see õun sinna põrandale sattus?

Äkki kass kuidagi… Noh, näiteks, õun kukkus aknast sisse ja kass mõtles, et maitseb natuke – ja siis talle ikkagi ei maitsenud…

Tore, et selles suhtes on selgus majas!

Õunaaeg, tundub, on kohe-kohe algamas.