Ajad ja kombed. Kuidas õppida laulust eristama linde?

Olen viimasel ajal jäänud mõtlema, kui põhimõtteliselt erinevaid on eri aegadel need tuhkatriinulood. No kui mitte lood ise, siis Tuhkatriinud küll.

See tähendab, tüdrukud, kellest peaks olema kahju ja kes lõpuks läbi kannatuste õnne ja printsi pälvivad. Nagu juhtus Jane Eyrega või Elizabeth Bennetiga (Uhkusest ja eelarvamuset) või Amelia Sedleyga (Edevuse laadast) – kui meenutada näiteks enda lapsepõlve-aegset lemmiklektüüri. Printsi leidsid nad ALATI, isegi kui selleks tuli konna suudelda.

Aga praegu – kes need tuhkatriinud siis enamasti on? Põhimõtteliselt on nad lahutatud naised (kes ise end raudselt tüdrukuks nimetavad). No näiteks see sööpalvetaarmasta (palun vabandust, raamatut pole lugenud, kuna polnud selleks peale filmi vaatamist suuteline). Esmalt tuleb muidugi loobuda endisest elu(kaaslase)st. Noh, umbes, nagu Scarlett O’Hara enne ballileminekut kleite valis: See pole vist ikkagi see! Karmile äratundmisele järgneb kokkuvarisemine ja eneseotsingud. Soovitavalt kusagil eksootilises paigas, kus, teadagi, on inimesed alati (elu)targad – kuigi ehk mitte nii tsiviliseeritud – ja kust võib hea tahtmise korral mõnda gurugi elusast peast kohata (Sai Babaga läheb küll raskeks, aga küll nad midagi uut välja mõtlevad).

Sama juhtus Frances Mayesega Toskaana päikese all. Olgu, tema lahutus ja eneseotsingud said alguse tänu tõpraks osutunud mehele. Aga muinasjutud ju ikka erinevad üksikasjades. Tõsi, ka siinkohal võin ma rääkida vaid filmist. (Võib olla loen kunagi ka raamatut, film nii naiivne ei tundunud nagu eelmine.)

Ja nüüd loen meie oma varianti – Sirje Kiin. Tema, kahju küll, pidi esmalt lesestuma. Ja printsi pärast ei pidanud ka eriti pingutama, see oli nagu kohe võtta. Jah, päris huvitav muidugi. (Kuigi ma pole veel lõpuni jõudnud ja ei tea veel seega, kas Ameerika on olemas.)

Või on need lood lihtsalt esimeste jätkud? Ühe printsi variant on tänapäeval, teadagi, lootusetult vanamoodne. Muidugi ka vana aja tuhkatriinud komistasid algul vale mehe otsa, aga lugeja suureks kergenduseks ei pidanud ju Jane Eyre esmalt St. John Riversiga abielluma, veendumaks, kui ebasobivad nad mehe-naisena oleksid. (Võrdlemiseks – Vilja S.-T.: Meil ei ole Edgariga normaalset mehe ja naise suhet olnudki! Ka proua Vilja õuele on ju nüüd siiski kuuldavast õnn jõudnud. Kõigest mõniteist aastat kannatusi ja ongi prints käes! )

Oled tüdruk – olla tark ei tasu.
Oma katkikäristatud hinge
ära näita. Ega aluspesu.
Kui ka võitled, võitle omal rindel.
Usu kulda. Kulla kurss on kindel.
Kirsikoort ja apelsinisisu.
Õpi laulust eristama linde:
õpi keeli.
Neist on ikka kasu.

Doris Karevast paremini on muidugi raske öelda. Ainult et ega see lingvistiline ornitoloogia nii kerge nüüd polegi.

Advertisements

9 thoughts on “Ajad ja kombed. Kuidas õppida laulust eristama linde?

  1. Paula ütles:

    Iibis hea, mina võin jagada kogemust, kus kõik leitud printsid varem või hiljem kätte konnaks muutuvad. Ilmselt on viga minus ja kahjuks pole ma kurg.

  2. sehkendaja ütles:

    Mayesi Toscana päikese all ei olnud raamatuga midagi pistmist. Kirjutasin siin (http://sehkendaja.wordpress.com/2008/12/02/42-frances-mayes-toscana-paikese-all/) ja lugesin enne raamatu, siis vaatasin tuhkatriinufilmi.

  3. Kairi ütles:

    Sööpalvetaarmasta film on täielik jama, aga raamat on täitsa mõnusalt loetav. Tavaliselt kipub ikka nii olema, et raamat on hea, aga film on jama ja kui filmi vaatad, siis unusta ära, et see on raamatu põhjal tehtud.

  4. sehkendaja ütles:

    Nojah, aga mina katsusin täiesti lugema hakata möödunud aastal SööPalvetaArmastat, aga ikka nii käest ära läks, et peale esimest sissejuhatavat peatükki viisin tagasi raamatukokku. Ja ma põhimõtteliselt meelelahutuslikku olen nõus lugema, aga see ei olnud ei üks ega teine mu arust. Jube hakkas.

  5. Ma veel sissekannet läbi ei lugenud, aga diagonaalselt libistades nägin, et Sa pole Toskaana-raamatut lugenud! Minu arvates on see üks parimad biblioteraapilisi raamatuid, ja nagu Sehkendaja juba mainis, filmiga ei ole raamatul pidagi ühist. Ma tavaliselt nii konkreetseid soovitusi ei anna, aga praegu ütlen küll, et kui kätte satub, siis LOE!!!!

  6. iibis ütles:

    Oh kuidas mulle meeldib mu bloog! Räägi millest tahest, ikka jõuab asi raamatusoovituseni!

    Aga tänan soovitamast, loen kindlasti.

  7. Kairi ütles:

    Mina jälle jätsin “Toskaana päikese all” pooleli, sest autori stiil käis hirmsasti närvidele. Eks maitsed ole erinevad ja see ongi tore. Ma ei saa ka jätta soovitamata; viimatised lugemisnaudingud olid aga Tove Janssoni “Suveraamat” ja Viivi Luige “Varjuteater”.

  8. Paula ütles:

    Head uut aastat teie perele!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s