Sport ja muud harrastused. Suvelõpukroonika

Tähendan siinkohal üles ka Suure Venna viimased võistlused. Möödunud nädala reedest pühapäevani korvpalliturniir Lätis. Meeskondlikku ebaedu korvas mõnevõrra parima mängija karikas. (Seni on trennisemu M alati parem olnud.) Esmaspäeval ei pidanud Suur Vend jalgpallivõistlustele Paluperra minema, aga ma unustasin õigel hetkel treenerit teavitada ja kui see mulle meelde tuli, oli ta juba meeskonda arvatud.

Poissi bussi peale pannes leidis aset järgmine dialoog.

Ema: Eks sa siis helista, kui te tagasi tulete, ma tulen sulle vastu.

Poeg: Mul pole telefoni kaasas! Sa ütlesid ju ainult, et ma jope ja söögi kaasa võtaksin. Telefoni kohta sa ei öelnud midagi!

Noh, ka rahakoti kohta ei öelnud ma midagi – mis on muidugi tõesti ja ainult minu viga (mille lunastasin kohapeal).

Jajah. Minu poeg, kelle laual on
Maailma teatmeatlas
ning
korvpalliteooria. Neid uurib ta vabatahtlikult ja huviga, pärast seda, kui ema poolt sunnitud kolm raamatut ilukirjandust läbi said.

Ka Väikevend luges läbi oma elu esimese raamatu. Tema tegi seda täie teadmise ja tahtmisega ning raamatuks oli Triin ja päike.Sama raamatu luges umbes samas vanuses (või mõni kuu hiljem) läbi ka koolieelikueas õde. Nüüd sai see läbi ja loeme

Poiste aabitsat .
See on muidu tore, aga mõned värsid on Väikevennal (improvisatsiooniliste elementidega) meeles, ning see pisut segab lugemist.(Kui tead mõnd sobilikku trükitähtedega raamatut, palun ära unusta seda kommentaaris mainida.)

Erinevalt oma vennast ei jõua Väikevend ära oodata, millal küll lasteaias tunnid peale hakkavad.

Kõrrekesel on terve kohustuslik kirjandus ammu läbi, ja vanad lemmikud peale selle.

Kui kaugele on mu tütreke jõudnud oma flöödiõpingutega? Noh, suurema osa suvest on ta hoidnud ennast flöödist tõesti võimalikult kaugele. Aga ülehomme on orkestriproov ning ettevalmistused käivad. (Terve tuba lõhnab küünelakist.)

Viimased suvised päevad. Leiud ja muu

Augusti lõpp ei ole enam päriselt suvi. Aga sügis ju veel ka ei ole.

Hommikul paistis päike, viisin pesu õue kuivama. Õhtul riputasin osa samast pesust veelkord kuivama, sisse.

Eile käisin Emajões ujumas. Õhk 15°C, vesi 15°C. Pardid jälgisid mind kaldalt hämmeldunud ilmel. Kuna väljas oli punane lipp, keeldus Väikevend kaasa tulemast. Alguses oli ehmatavalt külm, hiljem harjus keha jahedaga. Veest välja tulles püsis mõnus õhetus pikalt nahal.

Kodus tegin nädalavahetusel suurpuhastuse. Legoklotse tuli välja isegi kümmekond aastat tagasi sissepakitud imikuriiete vahelt, rääkimata diivanivahest või vanadest korvpallitossudest. Muud leidsime ka. Näiteks turvahälli sisevoodri või Suure Venna poolt pool aastat tagasi kaotatud koduvõtme, lisaks inspekteeris Kõrreke taas rõõmustavate tulemustega pr Paula imepärast kotti (mis on otsekui Ali-Baba koobas oma lõppematute aaretega). Kõrreke puhastas niiske lapiga ära ka Väikevennale teiseks sünnipäevaks kingitud mänguköögi. Väikevenda tabas nostalgiapuhang. Kuni meie Kõrrekesega tuustisime garderoobi puhastada, võttis Väikevend minu fliisi piknikutekiks, tõi alla kõik oma mänguloomad ning mängis erakordselt nunnult loomade piknikku.

Täna hommikul suurpuhastus jätkus, huvitavaid leide polnud – kui välja jätta veelkordne kogus legoklotse ning seitse pesupulka.

Õhtul, kui Suur Vend oli Lätist võistlustelt tagasi, lõhnas kogu maja õunakoogist.

Augusti lõpp, kuidas siis teisiti.

Sõjaline algõpe

Üldiselt tundub, et pole midagi sulnimat, kui vanaema, kes tegeleb lapselapsega. Praeb kotlette ja pannkooke, õpetab aabitsast tähti ja leiab kotist alati mõne kommi. Väikevennal on õnnelikul kombel tervelt kaks vanaema, nii et kogu vanaemaidülli võib suisa kahega korrutada.

Kui Väikevend on Mamma hoida, siis võib end näiteks kinno kaubelda. Arvata võib, et ema ei läheks ilma peal vaatama filmi
Imeline Ämblikmees. Emal on nimelt kummaline arusaam võitlusfilmide koha pealt.

Viib näiteks Vanaema Väikevenna jalgpallitrenni, minnakse alati poest läbi. Kui  ema trenni järele tuleb, hõikab noorsportlane otse värava alt:

Emme, Vanaema ostis mulle detektiivi komplekti! Seal on isegi kumminui ja käerauad!

Ning kui siis ema paneb pesutriikimise taustaks mängima filmi Suvi – no ikka selle päris-Suve, kus Toots Venemaalt tagasi tuleb (ja Kiir ka), esitab Väikevend filmi kohta kaks küsimust.

Kas selles võitlust ka on? Aga milline relvastus muidu sel ajal oli?

Tagasi plaanipärasesse ellu, kohukeseaega

Homme saab lasteaeda! oli Väikevend eile õhtul magama minnes tõeliselt rõõmus.

Äratuskell helises kell seitse. 7.40 suutsin juba silmad lahti teha. Õnneks oli lasteaiakott juba õhtul komplekteeritud . Samuti olin pikalt istunud oma meililistides ja sealt vajalikud kellaajad märkmikku kirja pannud. Lust ja lebo lõppevad, algavad koosolekud ja koolitused.

Koristasin töö juures sahtleid nii et tolmas.  Imelik küll, mul oli meeles, et ma kevadel justkui tegin juba sahtlid korda… (Wishful thinking?  Või olid sahtlid kooliaasta lõpuks lihtsalt veel rohkem segamini?)

Pealelõunal oli Suur Vend läinud trenni ning Kõrreke sõbranna juurde, nii võtsin Väikevenna lasteaiast spordiklubisse kaasa. Minu ülimalt tegus pesamuna vaatas võimlemismatil vaguralt kaasavõetud raamatut ja oli üldse musterpoiss.

Õhtul, kui koju jõudsime, niitis Suur Vend maja eest muru. Kõrreke koos sõbranjega olid puude alt õunad kokku korjanud. Kummaline küll, veel nädal aega  tagasi ei suudetud kokku leppida, kelle kord on tühjendada nõudepesumasin…

Emme, kas nüüd jõuab kätte see aeg, kui me hakkame kohukesi ostma? küsis Väikevend täna toidupoes lootusrikkalt. Kohukesed on meil nimelt rangelt argihommikute amps.

Ei, me ei osta seekord kohukesi. Ma tegin peale tööd nad homseks ise valmis! (Retsepti leidsin siit.)

Pudru mõte

Olin pannud hommikul piima keema ja odrahelbed mõõtekannuga valmis, kui tuli skaibi kaudu kõne.

Kui piim keema läheb, pane helbed sisse! hüüdsin tütar Kõrrekesele ning läksin ise ülakorrusele rääkima.

Veerand tunni pärast tuli Väikevend üles ja teatas, et pudruga on vist midagi lahti, sest potis on üks suur mull. Lõpetasin kõne ja läksin kööki mulli vaatama.

Jah, seal ta oligi. Suur kilejas mull. Selle all helvestest klimp täiskuumusel mulksumas.Klimbi alumine osa oli umbes sentimeetri ulatuses kõrbenud juba poti külge.

Alguses olin pahane, siis sain aru, et kust see laps peaks siis pudrukeetu oskama, kui keegi seda talle õpetanud pole.

Koukisin klimbi välja, panin poti likku ja võtsin uue. Uuesti piim ja ordahelbed, sedakorda siis puulusikaga segatuna.

Nüüd sa siis oskadki putru valmistada, nentisin Kõrrekest vaadates. Kes teatavasti putrusid eriti ei armasta ja kellele pudrukeeduoskuse mõte ebaselgeks jäi.

Kui sul kunagi laps sünnib, siis sa ju pead oskama talle putru keeta!

Ka pliidi sain puhtaks, kui olin poest küürimispulbrit juurde toonud. Ning pott vajab ehk veel nelja-viit tiiru nõudepesumasinas, siis saab teda juba uuesti kasutada.

Kuigi, ma pole kindel, et mul õnnestus oma tütart pudru mõttes veenda.

Tagasitulek Eestisse

Kojutulek on olnud meeleolukas ning tundeküllane. Ning mitte ainult.

Kui ma kohvriga uksest sisse tulin,hüppas hetkega köögist välja Kõrreke pajakindaga. Loomulikult kallistamiseks, kuid ka selleks, et hoida mind kööki sisenemast. Võtsin siis autovõtmed ning läksin Väikevennale järele. Vahepeal jõudis koju ka Suur Vend.

Minu teistkordseks saabumiseks oli laud kaetud ja banaani-šokolaadimuffinid valmis. Need olidki olnud minu köögikeelu põhjus. Selgus, et mu tütar Kõrreke pole mitte lihtsalt niisama tubli tüdruk, vaid tubli tüdruk, kelle käes muffinite küpsetamine on käkitegu.

Kodu oli enam-vähem korras (ainult ehk köögilaud oli pisut purusem kui tavaliselt), toalilled kastetud ja kassi karv läikis. Seejuures oli majapidamisraha viis eurot ülegi jäänud!

Treeninglaagrist saabunud Suur Vend naasis neljalt korraldatud võistluselt kolme diplomiga: I koht penaltite löömises (nb! tegemist oli korvpallilaagriga) ning salapärases seinajooksus, III koht pinksis. Ainult vabaviskevõistlustlus oli aia taha läinud.

Väikevennal polnud just palju uudiseid. Oli söödud palju pannkooke ja herneid ning vastu võetud külalisi. Külalisi, kes toovad kommi ja šokolaadi, hindab muidugi igaüks.

Järgmisel hommikul jäi Suur Vend haigeks, noh, selline kolm-nelikümmend kraadi palavikku ja oksendamine, nii et kahjuks jäi jalgpallivõistlustlustele minemata. Õhtuseks õunavormiks oli tervis õnneks tagasi.

Muidu oleme naasnud tavapärasesse rutiini – lapsed läksid tülli ja leppisid ära, toad on koristatud, must pesu suuremalt osalt pestud. Ilm on hall ja olümpiamängud saavad kohe otsa. Vesi Emajões on langenud 17 kraadini. Olin eile ainus ujuja (kui pardid välja jätta). Väikevend sulistas jalgupidi vees ning oli minu pärast väga mures, kuna kaldal lehvis kollane lipp.

Tegelikult on üle poole augusti veel ees.

Emme, kuna sa Eestisse tagasi tuled?

Emme, kuna sa Eestisse tagasi tuled? küsis Väikevend telefonis.

Tjahh, kogu lugu meenutas vägisi Karlssoni-Väikevenna kirja emale, milles poiss nentis: paistab, nagu akkaks see perekond nüüd lõpplikult välja surema.

Mina olin Narvas suvekoolis, Suur Vend treeninglaagris, Väikevend Mamma hoida (või vastupidi) ning Kõrreke… tema otsustas koos kass Nurr Siidikeraga kodu hoidma jääda. Millest ma saan suurepäraselt aru – ka mulle meeldis juba lapsena üksi kodus olla.

Väikevenna küsimus ei olnudki de facto nii vale.

Narva on tõepoolest koht, kus eesti keelega ei pruugi poes või kohvikus või ajalehe- või pirukamüügiputkas hakkama saada. Sellegipoolest on tegu väga selge ajaloohinguse ja -hingamisega kohaga. Seisad Hermanni linnuse tornis ning vaatad Ivangorodis lehvivat võõrast trikoloori ja mõtled, kuidas mitte ainult inimese, vaid ka riikide kulgemises on kõik vaid vaatenurga küsimus.

Siin oli kunagi Kreenholm. Tehas, mis oli kaugelt rohkem kui lihtsalt üks tehas, seda nii vormilt kui sisult.

Narva kolledž – ilmselt tõeline eestluse kants. Vana börsihoonet peegelpildis näitav uus hoone. Tule ja vaata, see mõjub!

Narva poed kannavad nimesid “Buratino”, “Svetlana”, “Progress”

Narva-Jõesuus nägin merd ka. Umbes sellist

Narva Jõesuu. Puitpits, sepistatud väravad, bütsantsliku ilumeelega loodud hiiglaslikud villad, kaasaegne spa vaatega otse graffitiga ilustatud tondilossile

Hermanni kindluse tornist

Kaevandusmuuseum. Seda, mida seal näha sai, ei anna edasi ei pilt ega sõna. Sa paned pähe kaitsekiivri, lähed maa alla. Lõhnab rõskuse ja metalli ja ilmselt ka seal aastakümneid põlevkivi kaevandanud meeste järele. Giidid, kunagised kaevurid, on muuseumi kõige ehedamad eksponaadid.

Jõhvi kohvikus “Nostalgie” saab väga head kohvi. Nagu näha, on oodatud ka eestikeelsed kunded

Tulin eile Eestisse tagasi. Külakostiks tõin kotitäie pirukaid (need on seal tõesti tasemel!) ning tagasiteel vaatasin venekeelset etendust Erimeelsused reisijate ja bussijuhi vahel.

Augustikuiselt

Suure suvega hakkab ühele poole saama. Ma ei pea silmas mitte isegi niivõrd seda, et ostsin ühel päeval Väikevenna trennis olles ära koolitarbed, ega isegi seda (võite vabalt meie üle naerda!), et panime ühel vihmasel päeval kooliõpikutele paberidki ümber, kuivõrd seda üldisemat vaadet.

Et õhtuti Väikevenna magama minnes on väljas pime, et esimene sellesuvine õunakook on küpsetatud, et vesi jões on jõudnud soojaks minna – ning rand ise, võrreldes juulikuisega, on inimestest üsna tühi (ainult pardid ja vetelpääste hoiavad endiselt kõigel silma peal.)

Möödunud nädalalõpul oli Kõrrekesel orkestriüritus. Kolm päeva pilliharjutamist. Kontserdile raeplatsis õnnestus isegi Väikevend kohale meelitada. (Lubasin talle jäätist.)

Õhtuti oleme vaadanud olümpiamänge. Väikevend elab eriti innukalt kaasa Brasiilia sportlastele ning loomulikult ka Oscar Pistoriusele . Ta oli pisarateni kurb, kui viimane poolfinaalist edasi ei pääsenud, kuigi nentisime üheskoos, et jalutu mehe kohta jookseb ta ju ikkagi väga kiiresti. (Suur Vend pani ka paika kõik, kelle arvates ta tänu proteesidele eelisseisus on, öeldes, et nood kritiseerijad lasku siis endale kah proteesid paigaldada, kui kadedaks teeb. Väga õige mu meelest!)

Kui olümpiamängud ning muud elu pisiasjad välja jätta, sujub kõik endiselt, vääramatult sügise poole.

Söögist ja spordist


Kuhu ma viimati pooleli jäingi?

Igatahes käis Suur Vend staadionil peetud sünnipäeval, kus ta naases peale peo lõppu kümneks minutiks, huul verine ja paistes.

Ma tulin ainult näitama, et minuga on kõik korras, ütles ta ning läks staadionile tagasi. Et helistada ja öelda, et ta tuleb hiljem, kuna jäi meistrikate mängule vabatahtlikult pallipoisiks.

Paari päeva pärast sai poiss loa jääda ööseks oma hea sõbra poole. Arvasin, et kuna laste kasutatavas arvutis pole endiselt inetrnetti, siis istutakse ehk poole ööni feissbukis või vaadatakse juutuubist videosid või midagi.

Arva ära kui kaua me eile staadionil olime?! Me mängisime poole kaheteistkümneni üks-ühte!

Kõike eelnevat arvesse võttes pole ka imestada, et isalt välja lunitud EM-i pall on enam-vähem ribadeks.

Kogu selle sporditeo juures on üks asi, millest ma aru ei saa. Kust see energia tuleb? Sest söömise suhtes leiab aset totaalne regress. (Mudilasena sai see laps kusjuures alati lasteaias kiita, kuna erinevalt kõigist kaaslastest ei pirtsutanud ta kunagi toiduga… olid ajad…)

Nüüd ei tohiks ma lõunaks teha piima-aedviljasuppi, tatraputru, kartuleid kodujuustuga, nagu on selle nädala jooksul selgunud. Neid lihtsalt ei sööda. Tänasel koristamishommikul leidsin esikust kirstu alt üksildase friikartuli… Noh pastat ja kooke hinnatakse küll endiselt. Täna tegin nuudleid sardinellaga ja Suur Vend küsis koguni juurde. (Tasakaalu mõttes jättis Väikevend jälle oma portsust poole järele.)

Staadionist ülejääv aeg kulub olümpiamängudele. Järgmisel nädalal tuleb treeninglaagri näol väike ärateenitud puhkus.