Tähendan siinkohal üles ka Suure Venna viimased võistlused. Möödunud nädala reedest pühapäevani korvpalliturniir Lätis. Meeskondlikku ebaedu korvas mõnevõrra parima mängija karikas. (Seni on trennisemu M alati parem olnud.) Esmaspäeval ei pidanud Suur Vend jalgpallivõistlustele Paluperra minema, aga ma unustasin õigel hetkel treenerit teavitada ja kui see mulle meelde tuli, oli ta juba meeskonda arvatud.
Poissi bussi peale pannes leidis aset järgmine dialoog.
Ema: Eks sa siis helista, kui te tagasi tulete, ma tulen sulle vastu.
Poeg: Mul pole telefoni kaasas! Sa ütlesid ju ainult, et ma jope ja söögi kaasa võtaksin. Telefoni kohta sa ei öelnud midagi!
Noh, ka rahakoti kohta ei öelnud ma midagi – mis on muidugi tõesti ja ainult minu viga (mille lunastasin kohapeal).
Jajah. Minu poeg, kelle laual on
Maailma teatmeatlas
ning
korvpalliteooria. Neid uurib ta vabatahtlikult ja huviga, pärast seda, kui ema poolt sunnitud kolm raamatut ilukirjandust läbi said.
Ka Väikevend luges läbi oma elu esimese raamatu. Tema tegi seda täie teadmise ja tahtmisega ning raamatuks oli Triin ja päike.Sama raamatu luges umbes samas vanuses (või mõni kuu hiljem) läbi ka koolieelikueas õde. Nüüd sai see läbi ja loeme
Poiste aabitsat .
See on muidu tore, aga mõned värsid on Väikevennal (improvisatsiooniliste elementidega) meeles, ning see pisut segab lugemist.(Kui tead mõnd sobilikku trükitähtedega raamatut, palun ära unusta seda kommentaaris mainida.)
Erinevalt oma vennast ei jõua Väikevend ära oodata, millal küll lasteaias tunnid peale hakkavad.
Kõrrekesel on terve kohustuslik kirjandus ammu läbi, ja vanad lemmikud peale selle.
Kui kaugele on mu tütreke jõudnud oma flöödiõpingutega? Noh, suurema osa suvest on ta hoidnud ennast flöödist tõesti võimalikult kaugele. Aga ülehomme on orkestriproov ning ettevalmistused käivad. (Terve tuba lõhnab küünelakist.)
