Tubli poiss, kott!

Väikevend unustas teisipäeva õhtul koolikoti kooli. Kolmapäeva hommikul saime garderoobist kätte.

Kolmapäeval unustas Väikevend trennikotti trenni.

Neljapäeval oli trenni asemel zooloogiaring, nii et trennikoti puudumine tuli ilmsiks alles täna, reedel. Väikevend pakkis mingid alternatiivsed trenniriided teise seljakotti ja läks kohale. Kohapeal sai õnneks ikka õige koti ka kätte.

Koju tuli Väikevend pisarsilmi ja ühe kotiga. Väikevend arvas, et teine kott oli bussi ununenud. Helistasin dispetšerile. Bussis kotti polnud.  Ohkasin – olin ise just trennist tulnud ning juuksedki veel märjad –  ja võtsin autovõtmed. Sõitsime bussipeatusse – ei midagi. Äkki on mõni joodik ära võtnud? arvas Väikevend. Sõitisme edasi spordihoonesse. Väikevennal oli pisut piinlik uuesti kotti küsima minna, kuid midagi polnud teha. Küllap on sealsed valvelauatädid varemgi hajameelsete rüblikutega kokku puutunud. Väikevend sai oma trenniasjad kätte.

Sõitsime kodu poole. Mulle tuli meelde, et täna on Teadlaste öö ja küsisin Väikevennalt, kas ta tahaks minna uude gümnaasiumimajja. Väikevend tahtis. Kõigepealt meisterdas Väikevend kaarti. Siis paigutas puutetundlikul tahvlil loomi õigetesse maailmajagudesse. Seejärel jõi kohvikus piparmünditeed ja sõi õunakooki. (Mina sain kohvi.) Siis füüsikatuba ja ruumilised prillid. Ning lõpuks magustoiduks sõit overboardil. Siis sai kell üheksa ja pidu sai läbi. Minul oli ka tore. Nägin paljusid oma endisi õpilasi, kõik tulid tervitama ja rääkima ja see oli tore. (Hea, et olin jõudnud kodus juuksed ära kammida, ei näinud vähemalt liiga räsitud välja.) Maja ise tundus viimase peal äge, hästi kaasaegne, kuid samas sopiline, huvitav ja mugav.

Autos patsutas Väikevend oma kotti. Aitäh, kott, et sa maha ununesid. Muidu me poleks ju tulnud? Tubli poiss, kott!

 

Advertisements

Kümneaastane Väikevend

Ainult õpetajate lapsed oskavad sündida septembris, nentis mu kolleeg (kellel ka endal kodus septembris sündinud pojanatt).

Raha on vähe, hirmus kiire on ja haigused ründavad täiega.

Aga. Kõigest sellest hoolimata sai Väikevend siiski kümme aastat vanaks ja nii see nüüd aastaks jääb.

Esmaspäeva õhtul läks üheksasena magama ning ärkas teisipäeval kümnesena. Kodus hommikul enne kooli jõudis koogi pealt parasjagu küünlad puhuda, kooki süüa. Siis kooli, et pakkuda ehtsa loomasõbrana Oravakesi ja Põhjakarusid.

Kooli tuli vastu kogunisti härra isa. Ema tõi koosolekult tulles kaasa tordi ning isaga jõuti osta uus telefon ja sellele ümber kuldsed kaaned.

Sõprade pidu mängumaal oli tore sellepoolest, et lapsed said endaga ise toimetatud. Klassiõde L-l oli küll minust pisut kahju ning ta käis ikka minuga juttu puhumas. Lapsed olid hea isuga ning viineripirukaid ja juua käis härra samas majas asuvast poest juurdegi toomas. Tordi peal oli pilt kassist, koerast ja eeslist ning Väikevend tegi sellest oma uue telefoniga ka pilti.

Järgmisel õhtul käisime vanaemadega kohvikus ja ülejärgmisel päeval sõitis pidudest kurnatud härra isa ära ning pidudest väsinud ema jäi pisut haigeks.

Väikevend ise jäi oma sünnipäevaga rahule. Sünnipäevaks saadud raha eest on seni ostnud  ka akupanga, ning – ime küll! – suurem osa on veel alles. (Ehk on siin teatud seos ka asjaoluga, et ümbrik rahatähtedega on ema käes.)

Oma uue telefoniga on omanik samuti väga rahul. Teised võib olla kukuvad kaljult alla, sest nad ei vaata Pokemon god mängides ette, aga mina panen telefoni kaljul olles taskusse – nii et sul, emps, pole põhjust muretseda.

Täiesti tavaline nädalavahetus. Või kuidas võtta

Reede õhtul kogesin esmakordselt praktilist kasu oma tütre muusikaõpingutest – nimelt tõi just Kõrreke seekord oma pilliõpetajalt kohaliku esimuusikakollektiivi hooaja avakontserdi piletid. Kontsert osutus kõige meeleolukamaks missaks, mida ma oma elus olen kuulnud. Kavalehel väideti küll, et teose pidid originaalis ette kandma kolmest soost inimesed (mehed, naised ja kastraadid), aga ka tänapäevaste rohkem ja vähem kohalike lavajõududega oli see ikka päris vägev. (Kui kunagi pakutakse võimalust Rossini Missat kuulata, siis kindlasti kuula!) Jälle kohtas mu tütar rohkem tuttavaid kui mina ja ma kahtlustan, et kontserditel see nii jääbki.

Suur Vend oli kodus haige ja jäi veel haigemaks, kui leidis oma kibuvitsatee pakist kaks ussi. Ussid olid surnud, kuid väga õudsad.

img_0796Laupäeva hommikul viisin oma noorema poja treeneri bussile, mis mu võsukese kaheks päevaks võistlustele viis. Kena. Ise võisin rahulikult kasvõi seenele minna ja olla seal niikaua kui soovin. Mida ma ka tegin. Nädala jooksul oli toimunud arenguid: riisikad olid ära ussitanud, puravikke oli päris vähe, kuid kukeseeni jälle rohkem. Korjasin ka pihutäie tavavahelikke, mida ma lapsepõlvest mäletan, et peeti söögiseeneks. Nüüd jälle öeldakse, et puhas mürk. Ilusad sametise pinnaga tavavahelikud olid.

Suur Vend keeldus igasugust teed joomast, ehkki viskasin kõik lahtised looduslikud teed minema ja ostsin uued asemele.

Pühapäeva hommik saabus kaerahelbepuduga (ise keetsin). Mõlemad kodus olnud lapsed sõid putru, kuigi Suur Vend kaebas, et Nutellat olevat pudu jaoks liiga vähe. Kõrreke läks umbes lõuna ajal sõbranna sünnipäevale ja siis teatrietendusele.

Väikevend laekus õhtul, väsinud ja pirtsakas. Esikuvaip oli täis kotist pudenenud kõrsikupuru ning spordikoti lahtipakkimine oli ilmselgelt pooleli jäänud.  Istus oma voodile, sõi järele jäänud kõrsikuid ja kaebas lätlaste ja kohtunike üle ning kiitis uut noort treenerit, kes nendega kaasas oli ja kes lapse autoga koju äragi tõi. Viimane mäng oli ikka võidetud.

Jõudsime siiski mataülesannete lahendamise, koolikoti komplekteerimise ja dušini.

Kõrreke tuli koju ja oli rõõmus. Väidetavalt on jõudnud ka õppida (seda, et ta pilli harjutas, ma kuulsin).

Suur Vend soostus jooma minu poolt keedetud kibuvitsateed, kui ma enne mitu korda kontrollin, et usse pole. Mett paluks ka tee sisse!

Haiged lapsed on kuidagi hirmus armsad, isegi, kui nad juba päris suured haiged lapsed on.

86 kilomeetrit pudi ja padi

7

Kui hommikune väljasõit jääb peale poolt kaheksat, siis tuleb minna ringiga – kuna otsema tee vasakpööre pole enam lubatud ja veel otsem tee on teetööde tõttu juba mõnda aega kinni. Nii kutsusime ka Kõrrekese auto peale ja sõitsime läbi kesklinna. Väikevend oli erutatud, sest eelmisel õhtul olime kirjutanud umbes kakskümmend sünnipäevakutset. Hommikul viis ise naabrilastele postkasti, siis suur hulk kooli ja trenni ja üks jääb veel zooloogiaringi sõbrale.

Teel vaatas ta noorte graffitikunstnike loomingut – vähemalt meie asjatundmatu silma jaoks olid seinad täis suvalist sigrimigri –  ning arvas, et nad võiksid parem midagi ilusat joonistada. Näiteks loomi päikesepaistel.

Ma olin temaga nõus.

Koolis olles selgus õudne tõsiasi – ühele sõbrale oli jäänud kutse tegemata. Väikevend tõi peaaegu nutu äärel oleva sõbra minu klassi ja lubasime mõlemad, et kindlasti saab ka tema homme kutse.

6

Peale töölt tulekut läksin Suurele Vennale kooli juurde vastu, nagu olin lubanud. Helistasin. Ma olen kodus, vastas mu poeg.

2 X 24,2

Suure Vennaga võtsime ette tõelise palverännaku. Kui sa arvad, et uusi jalgpallipuutsasid saab niisama lihtsalt, et võta aga sünnipäevaks saadud rahad ning mine aga poodi ja osta, ei saaks sa rohkem eksida. Õige Jalgpallipood asub väikeses kuurortlinnas paarkümmend kilomeetrit lõuna pool. Poes oli peale meie üks väike jalkapoiss oma vanematega. Minu poja jalanumber, nagu selgus, on vähemalt jalgpallis 44,5. Lisaks ostis ta veel palli. Mina panustasin kahe paari põlvikutega. Õigupoolest – vähemalt esialgu panustasin kõigega, sest teel olles uuris mu esikpoeg delikaatselt, kas mul on ikka arvel piisavalt raha, et kogu noos kinni maksta, kuna tema rahakott on igal juhul kodus. Vastasin sama delikaatselt, et on küll.

Ka tee lähedalasuvasse kuurortlinna oli kohati üleskaevatud ja remondis.

10

Viisin oma kuidagi äkitselt suureks kasvanud – kui inimese jalanumber on 44,5, siis on ju suur? – poja koju ja läksin ise pilatesesse.

7,2

Nii. Nüüd siis osta veel üks sünnipäevakutse, ühendatuna siis igapäevase poeskäiguga.

3,6

Ja juba kodus! Väikevennal oli õppida matemaatikas, emakeeles ja saksa keeles. Väikevend tuli koolikoti ja tooliga minu tuppa, nii et de facto müüris ta mu laua ja seina vahele ja asus tööle. Õppimine võtab päris pika aja, kuna Väikevennal tuleb vahepeal igasuguseid Mõtteid. Peamiselt loomadest, aga ka sünnipäevast, pereliikmetest, hinnetest ja makaronidest hakklihaga. Lisaks vaatasime, et kotti saaksid ka kaks puudu olnud vihikut (inglise keele testide vihik oli võetud kasutusse saksa keeles ning kuhu oli jäänud loodusõpetuse vihik, selles me sotti ei saanudki.) Küll selgus aga, et emakeele töölehe liimimiseks puudus lapsel liimipulk. No tõesti! Ma ju ostsin enda arvates lapsele koos kümnete muude koolitarvetega kindlasti ka liimi. Väikevend aga näitas mulle nukral ilmel sahtlis olevat vana kuivanud pulka. Et mitte teenida ära uut märkust puuduva liimipulga kohta, võtsin uuesti autovõtmed. Vahepeal orkestriproovist laekunud Kõrreke palus toorsalatit.

2 X 1,9

Ostsin igaks juhuks kohe kaks liimipulka ja porgandi-porrulaugusalati.

Oligi kõik. Väikevend kleepis töölehe vihikusse.

Selleks, et lugeda õhtujutuks Jumalate aeda, et pea enam kuhugi minema. Kui, siis vaid mõtetes Korfu saarele.

 

Päikeselised päevad septembris

Imeline! mõtlesin, kui ma täna päikeselisel pealelõunal aeda pesu kuivama riputasin ning aknast kuulsin, kuidas Kõrreke fagotil oma barokksonaati harjutas.

Koolinädalate rütm on omamoodi tore. Kogu aeg on kiire-kiire-kiire ja siis järsku nädalavahetus – tee mida tahad. Harjuta fagotti, käi seenel, pese pesu, vaata plaadilt vana Tjorveni filmi või mängi arvutis.

Nädala sees õnnestus osaleda juba esimesel lastevanemate koosolekul (tütre omal). See oli võluv õppetund demagoogiast – nii võluv,  et õigupoolest on demagoogiat raske pahakski panna. Lapse klassijuhataja tundus küll hästi tore.

Väikevend sai elu esimesed hinded – matemaatikas nelja ja saksa keeles viie. Ta logis kodus mitu korda oma päevikusse sisse, et oma hindeid imetleda. Põrutav uudis on aga see, et peale esimest tantsutundi – sellele eelnes muidugi õudne ving teemal kellegi meie klassi poistest ei meeldi tantsutunnid – lubas Väikevend vähemalt järgmisel korral rahvatantsuringi minna. Küll ainult proovima, mingeid püsivamaid lubadusi ei antud. (Aga koorilaulu osas pole ei õe ega isegi Suure Venna õhkamised – Mõtle, laulupeole! – seni mitte mingit tulemust andnud.) Rahvatantsijaid meil peres veel polegi.

Hommikul sõitsin peale trenni rattaga turule – ostsin sealt Piirissaare sibulat ja vaarikaid. Piirissaare sibulat kulus päevase pasta juurde, aga vaarikatest lähen nüüd kooki küpsetama. Pühapäeva õhtu ju!

Kuidas me koolis käime

No nii. Kool, nagu näha, on juba alanud.

Mulle meeldib! Meeldib, et vaasid on sügislilli täis, ja see, et kõik mu lapsed ka ise heal meelel õpetajale lille viisid. Meeldivad uued õpilased (ja vanad veel rohkem). Kõik on kasvanud, puhanud ja rõõmsad.

Kõik meie pere lapsed käivad sellest aastast erinevates koolides – seda panin tähele juba augustis toiduraha makstes.

Kõik tunduvad kuidagi  asjalikumad. Isegi Suurt Venda on juba õppimas nähtud – ja seda veerandi esimesel nädalal. Üheksas klass, ikkagi. Oli esimesel koolipäeval koguni kaks mudilast käekõrval aktusele viinund.

Väikevend on meil, nii uskumatu kui see ei tundu, juba neljanda klassi poiss. Vana kala, niisiis. Sellest aastast hakkab hindeid saama. Ootan huviga. (Kuigi mulle meeldis see ilma hinneteta süsteem endalegi üllatuseks päris hästi). Täna oli koduseks tööks kirjutada jutt, kus on kasutatud  vanasõnu.

Kõrreke jõudis koju pisut enne üheksat (Täna jõudsin täiesti normaalsel ajal!) ja leidis meid vanasõnaraamatut lehitsemas. Väga hea, et mina enam selliseid jutte ei pea kirjutama! sõnas ta halvaad süües ning andis vennale soovituse, missugusi nimesid võiksid poisid vanasõnajutus kanda.  Väikevennale meeldisid soovitatud nimed.

Tütre fagotiõpingud tähendavad umbes nagu teist koolipäeva pärastlõunal. Eelmisel nädalal sai ta endale ka erialaõpetaja,  kelle peale isegi Mamma ülimat kiitust märkiva Oo! tegi. Esialgu on kõik väga huvitav – uued koolimajad ja  klassikaaslased, koolisööklavõlud ja õpetajad. Täna oli olnud  esimene etiketitund, kus õpetaja kommenteerinud näiteks, et üks klassivend sarnanevat oma bakenbardide tõttu tuntud vene poeedile ning teise nimi olevat pärit justkui latiinoseriaalist. Tore, et lapsed saavad kombed ikka selgeks. Kunstiajalooõpetaja legendaarset igavust leevendab ilmselt keemiaõpetaja soovitus lugeda ka tema luuletusi. (Kas meil on neid kodus? – Loomulikult, ka ema on kunagi noor olnud. ) Erilise huviga ootas preili gümnasist matemaatikat ning rääkis pärast mulle ja Väikevennale kõigist nendest võrratutest  võrranditest, mida nad lahendama õpivad.

Väga hea, et mina enam selliseid võrrandeid ei pea lahendama!