Lõpuks on ikkagi kõik päevad vennad

Selle nädala kolmapäev võiks olla ideaalse puhkusepäeva võrdkuju. Juba eelmisel õhtul tuli tütar peikaga pannkooke sööma, tuues kaasa karbikese metsvaarikatega ja Peterburist kommi ja teed. (Peterburi-reis oli nende sünnipäeva- ja jõulukink, mis oli justsama ka teoks saanud.)

Kolmapäeva hommikul käisime seenel.  Kukeseeni oli päris rohkesti, Mammale mõeldes võtsin korjasin ära ka kõik puhtad puravikud. Lõunat sõime oma suvises lemmikkohas otse keset Põlvamaa metsi.

Poisid said hilise lõuna, läksin ise Mamma juurest läbi – seened ja paari päeva pärast Mamma poolt korraldatava suguvõsaürituse viimased kokkulepped.

Pealelõuna raamatu ja kohviga. Kui Suur Vend tuli trennist, läks pesumasin tööle, ja kuivama sain spordisärgid riputada otse vikerkaare alla.

Päris vastu ööd läksime Kõrrekese ja ta peikaga veel välikinno Hommikueinele. Kõrreke oli vaimustuses, mind jättis  – visuaalsest sulnidusest ja võrratust kassnäitlejast hoolimata – külmaks ning tema peika arvamus paiknes vist kusagil seal vahel.

Aga õhtu oli eriliselt kaunis ning film, nagu öeldud, silmale ilus vaadata (ja kõrvale kuulata) ning isegi koju oli pärast rattaga läbi erakordselt sooja juulikuise öö mõnus sõita.

Järgnev hommik oli esialgu samuti tore. Väikevend magas pikalt, mina otsustasin minna ühe jutiga hommikusse trenni ja pärast turule. Avastasin, et olin oma telefoni koju jätnud. Mõtlesin küll, et äkki peaks vahepeal koju järele minema ja igaks juhuks veel Mammale helistama (mõtlesin ettekäändeks ja positiivseks alguseks küsida tema kotletiretsepti), aga eelmisel päeval oli ju kõik täitsa hästi.

Kui ma ükskord koju jõudsin, oli 7 vastamata kõnet. Viis Mammalt ja kaks Kõrrekeselt, kes oli mulle helistanud, et ma Mammale helistaksin. Selgus, et Mamma oli jäänud haigeks ja tema peen suguvõsapiknik väljasõiduga tuleb ära jätta. Mamma oli läinud vahepeal pahandanud poeketiga, kust olin tema näpunäidete järgi toidud tellinud. Sina pead arvuti teel ühendust võtma, helista vat sellel numbril! Mis mul muud üle jäi, helistasin ja kirjutasin, sain pahandada nii teenindajalt kui Mammalt. Mis Mamma tervisega õigupoolest oli, ei saanudki sotti. (Mis sa arvad, et mul midagi muud on, kui need igapäevased hädad!) Nojah, lõpuks saime asjad vähemalt tellitud toitude osas korda.

Täna käisin Mammat vaatamas, ta soolas parajasti seeni. Viisin talle koti kartuleid ja kimbu lilli, viimaste eest sain peaaegu pahandada, aga lõpuks siiski kiita. (Olin ostnud kimbukese jorjeneid onult poe eest, nii et Mamma võitles ah-mis-sa kulutad-suhtumise ja tõekspidamiste, et onudelt-tädidelt poe ees tuleb ikka osta, vahel. Väga ilus värviline kimp oli.)

Väikevennaga vaatasime Lõvikuninga ka ära. Ka see polnud minu hinnangul suurem asi, välja arvata ehk dublaaž. Kuidagi… ma ei teagi. Loomad olid ju nunnud, süžee ju ka ette teada õnneliku lõpuga  Hamleti lastevariant (kus kuninganna jääb truuks, Ofelia ei lähe hulluks ja Hamlet pärib riigi), aga ei kõnetanud. Ainus hea asi oli, et käisime Väikevennaga koos kinos, ta ikka mõnikord veel hoolitseb oma raskes eas ema eest.

Aga lõpuks läheb ikka kõik hästi. Seened saavad purki, lilled vaasi ja suvi võib jätkuda. (Võib-olla lõpetan lähipäevil isegi reisipostituse ja vaatan ära Pallase näituse viltuses majas. Ja kotletiretsepti peaks Mammalt tõepoolest küsima.)20190724_105816

Puhkus, teate

Mida ma tegin puhkuse esimesed päevad, ei mäleta. Vist magasin ja lugesin.

Kuni laulupeoni, muidugi. Sest see juba vahele ei jää. Sedakorda poistekoori saatjana. Nii et kõigile, kes kurdavad, et piletid on kallid ja üldse on raske peo ajaks täpseid plaane teha: pakkuge end mõnele lastekollektiivile saatjaks. Laulupeoplaanid on paigas, saate kogu peomelu (koos supi ja magamiskotiga koolimajas magamisega) täiesti tasuta ja lisaks võite ka kontserti kuulata. (Kui jaksate.) Ja ajaloolisele Küsimuste Küsimusele – et kas lauluväljakule oleks veel mõni mahtunud – võin ausalt vastata, et ei oleks.

Sedakorda olimegi perekonda esindamas mina ja Suur Vend. Väikevend meil teatavasti ei laula, kuid oli siiski Mamma pool kanatiibu süües rongkäigust klassikaaslased, ema, klassijuhataja ja venna ära näinud. Suurele Vennale ja tema pruudile oli mul õnnelik võimalus paar korda kohvigi välja teha ja muljeid vahetada.

Aga miks polnud peol Kõrrekest? No tema oli gastrollil Prantsusmaal. Ma saan aru, et esinemised olid menukad, kodumajutus Catrherine’i ja Robert’i juures imearmas ja laps ise muljetest tulvil.

Tegelikult olid Väikevennal laulupeoga omad plaanid: olla kolm päeva üksi kodus. Kahjuks need ei täitunud, kui tuli suhelda mõlema vanaemaga, kellele mõte üksildasest väikelpasest rahu ei andnud, ning seejärel saabus ka isa. Peale laulupidu kohtusime korraks, kuna mina saabusin hommikul pool kolm ning  härrased lahkusid pool neli –  et  veeta mõned päevad isa juures.  Nii sain ise rahulikult kogu peo järelvaatamisest ära näha.

Kukeseeni käisin samuti korjamas, ning kinos Oudolfi aedu ja Mozarti ja tema sõpru kontserdil kuulamas. Viimasele olin kaasa kutsunud ka Mamma. Kuna seal esines ka tema endine õpilane, oli ta ka lilled võtnud. (Kas sa ei kartnud, et ma juhtmetesse takerdun ja maha kukun, küsis ta mult pärast lillede üleandmist. Ei, vastasin, ma teadsin, et sa saad hakkama!)

Kõrrekes ja ta peikaga käisime eile Kirvetüüd vaatamas. No Mäeotsa lavastused ikka kõnetavad alati! Nii hea etendus oli – absoluutselt kõik oli paigas. Kahju ainult, et Suur Vend oli unustanud oma pruudilt küsida, kas tema ka tahaks tulla. (Leppisime kokku, et jätan edaspidi SV vahele ja pöördun otse tütarlapse poole. Küll tema juba mu poisi ka kaasa võtab!)

Ühel õhtul istusin arvuti taga ja lahendasin sudokut, kui kass Nurr tuli sülle. Nurr oli poolteist tundi süles, nurrus, mina silitasin ja sügasin teda. Sain aru, et kui saad istuda poolteist tundi, kass süles, ja kummalgi pole kiire, siis ongi puhkus.

Mõned asjad siiski õnnestusid

Igatahes. Kuu algses oli mul veel põhikool lõpetamata ning tööd ja kohustusi hõlmamatul hulgal.

Aga – siin ma nüüd olen. Üheksanda klassi lõpetasin kahekümneühes isikus edukalt. Töö tegin ära, olles leidnud endale piiramatul hulgal kohustusi ka nädalavahetusteks. Klassiga teatrisse? Tore mõte! Koolitus? Nii huvitav! Laulupeole saatjana? Miks mitte?

Nii et kui Mamma kunagi kuu alguse poole küsis, millal ma saaksin temaga Kambja surnuaiale minna, ütlesin, et esimene vaba päev on päev enne jaanipäeva.

Väga hea! Siis tuled mulle kell üheksa järele! 

Aga, nagu öeldud, lubamise hetkel oli see veel kauge tulevikumuusika.

Kui see päev oli käes, aitasin Mammal autosse kanda potid begooniatega, aiatööriistad ja oma vee. (Kui ma avaldasin arvamust, et ehk saab ka Kambjast vett, heideti mulle pilk pealkirjaga kui rumal võib üks inimene olla ja vastati armulikult – on küll, aga väga kaugel.

Surnuaialkäik läks edukalt. Pahandada sain ainult poolteist korda (pool korda siis, kui ma Mamma juhatuse järgi sõites ikkagi valesse serva olin tüürinud ning täie eest siis, kui ei leidnud onu Martini hauda. Mis mõttes ei ole siin? Pakkusin talle Valvet ja Kaljot – (no kes see Kaljo veel on? Aa, Valve mees! – Valve näol oli tegemist Mamma onutütrega, kes neid mehi ikka mäletab…) Pärast käisime veel toidupoes ja koju jõudes andis Mamma mulle bensiiniraha moel, et keelduda polnud võimalik. (Selle raha eest oleks võinud enam-vähem kümme korda Kambjasse ja tagasi sõita ja siis veel toidupoodi ka.)

Pärast seda olen peamiselt maganud, süüa teinud, Skandinaavia krimkasid lugenud, trennis käinud, lauamänge mänginud. Seda vist nimetatakse puhkuseks. Lapsi on mul hetkel poolteist, Väikevend veel justkui on, aga Suur Vend on enamasti pruudi juures. Homme peame koos arsti juurde minema, ja seda kuulsin ka pruudi emalt. Väikevend võitis mind paar päeva tagasi Scrabble ’is.

Mammaga suutsime täna terve tunni peaaegu ilma vaidlemata vestelda. Talle nimelt meeldib koledasti kõike kiruda, ja seejuures talle ei meeldi, kui ma mõnele teemale konstruktiivse lahenduse pakun. Noh, näiteks, täna tuli jutuks kohaliku laulupeo pileti hind. Mamma leidis, et üle mõistuse kallis. Kui ma ütlesin, et eelmüügist maksis täispilet kaksteist ja sooduspilet kaheksa ning ajastukontserdid olid täiesti tasuta, ei osanudki ta kohe midagi kosta. (Ega ta ise nii rahvarohkele üritusele nagunii ei läheks –  laulupidu on ta eluaeg telekast vaadanud – aga lihtsalt avaldas rahuleolematust.)

No vot, üks näide lihtsalt võimalikest vaidlusküsimustest. Läks niigi hästi, võrreldes  ühe eelmise korraga, kui rääkisin ühel kultuursel jalutuskäigul kuuldut ühe kohaliku linnaosa planeerimise kohta – et osad majad olid aiaga villad ja teised ehitati kohe tänava äärde. Selle viimase eest sain eriti pahandada – eriti, kui üritasin selgeks teha, et keegi ei sunni ju inimest tänavaäärsesse korterisse kolima ning mõnele ehk nii meeldibki. (Ma arvan, et Mamma otsib kõigis vestlusparterites Papa asemikku, kellega nad koos ja mõnuga õhtud läbi kõikvõimalikke küsimusi täies üksmeeles põhjasid.)

Õnneks ei tee ma üksi asju valesti. No võtame näiteks Tammsaaregi! Kui Mamma raamatukogust viieköitelise peateose koju tõi, jäi ta rahule vaid esimese osaga. Teine ega kolmas ei kõlbavat kuhugi! Aga noh, mõned asjad, suurteose esimene osa näiteks, õnnestusid siiski ka lugupeetud kirjanikuhärral.

Veel käisin esimest korda seeni korjamas. Sain korraliku kastmejao, ehkki otsimist oli kõvasti ning kukeseened ise olid pisikesed ja kuidagi kuivavõitu.

Ning eilsel kohalikul suurel kontserdil oli Kõrreke kenasti poodiumil, mängis orkestris. Kuulamas olin meie perest ainult mina. Mamma ei tahtnud liiga rahvarohket üritust, Suur Vend oli pruudi juures maal ning Väikevenda kohe üldse ei huvitanud. Muidu oli rahvast murdu. Kava koosnes suures osas operetimuusikast – aga noh, oma laps suurel laval, ja elus tuleb hullematki ette kui operett.

Täna tulid Kõrreke ja ta peika meile lõunale – kukeseenekaste, loomulikult.

 

 

Küpsistest ja muudest kaunitest kunstidest

Aitäh, et sa mulle küpsiseid jätsid. Võiküpsised on parimad, ütles Väikevend.

Ma tean. See ei olnud kerge, kostis Suur Vend.

Mai on jõudnud pea poole peale.

Väljas on vihmajärgselt värske õhk. Suur Vend on tulnud trennist. Trenniriided on pesumasinas. Sööme vorstivõileibu, joome teed. Ja noh, poisid siis küpsiseid ka.

Poiste poolt emadepäevaks toodud kollased roosid on samuti laual. Laupäeva õhtul oli Suurel Vennal mäng, väljas sadas. (Ma keerasin lilled oma kilekasse, olin ise pusaväel ja sain läbimärjaks, tunnistas ta järgmisel hommikul.)

Kõrreke oli mulle Muumipapaga (minu meesideaal!) kaardi joonistanud – sain selle kätte traditsioonilisel ühisel lõunasöögil Itaalia restoranis. Vanaemadele olid pojengid ja ka Kõrreke tõi neile kimbud gerberatega. (Mamma tõi meile Prisma kilekotis kolm kilo maasikaid ja Vanaema andis lastele raha.) Mamma kurtis, et raviooliportsjonid on liiga suured. Vanaema teatas, et tema on just söönud. Sellegipoolest oli kõik hästi, ka mina sõin koos lastega pizzat. Kõik võtsid magustoitugi. Botaanikaaeda jalutama ei jõudnud, sest poisid kibelesid  koju ja kes pruudi juurde (vähemalt võttis Suur Vend karbi maasikaid pruudi juurde kaasa).

See-eest kutsus Kõrreke mind kinno, vaatasime ära Heade käte filmi. Mis mind filmi juures võlus – lisaks muidugi võrratuile imiknäitlejaile – oli see, kuidas suudeti olla nii vabad hinnangutest. (Sama asi meeldis mulle tohutult ka brittide Ämmaemanda-sarjas. Kui sult ei küsita, mida sa asjast arvad, ja hästi öelda ei saa, siis ole vait. Ma ise alles õpin seda.) Igal juhul olin tütrele tänulik, aeglane ja õnneliku lõpuga Euroopa film, tõesti tore viis emadepäeva õhtut sisustada.

Enne magamaminekut mängisime veel Väikevennaga potkitnoid. Ta võitis mind teist õhtut järjest. (Sellegipoolest, ema, jäi mu poeg džentelmenlikuks tead sa mõningaid vanamoodsaid trikke! No aga need vanamoodsad trikid, mulle tundub, ei aita mind…)

Ning kui ajas veel ettepoole minna, siis reedel käisime kohaliku esindusorkestri hooaja lõppkontserdil. Koos Mamma ja Kõrrekesega ootuspäraselt ning lisaks oli veel Suur Vend pruudiga. Esimeses pooles olnud kaasaegne helilooming polnud päriselt meist kellegi teetass, kuid teises pooles olnud Rimski-Korsakovi  Šeherezade küll. No on kaunid viiuli- ja puhkpillisoolod. Tõeline muinasjutt! (Lisaks sellele pani mu vanem poeg vabatahtlikult selga triiksärgi ja jalga kingad ning arvas, et ma võiks talle ehk isegi viigipüksid osta. Pruut mõjub talle tõesti hästi!)

Homseks on koolikotid pakitud. Ka tänane partiid potkitnoid on mängitud. Ööseks lubab hoovihma – see tähendab, et puhas pesu tuleb tuppa kuivama panna.

(Küpsised on küll täiesti otsas.)

Üks kuu jälle surma ja jõuludeni lähemal

Nõnda siis ütles Irma tädi Vanemuise lavalt, kui me enam vähem kogu suguseltsiga jõuluks ostetud-kingitud piletid lõpuks käiku lasime ning saime teada kõike elust ja armastusest. Kusjuures, kaasa olin olude sunnil võtnud ka Väikevenna. Piletit ostes olin mõelnud ikka vanemale pojale, aga siis polnud tal ju veel pruuti. Kuuldavasti ei lähe ta koolis ilma pruudita sööklassegi (nad käivad eri klassides), nii et seda kohalikku üleelusuurust elu ja armastust ma ei üritanudki lahku viia, ka mitte üheks õhtuks. Väikevend suhtus etendusse rahulikult. No muidugi nad ei sobinud, nad olid ju nii erinevad! ütles ta pärast muljeid kokku võttes.

Korrektsest sissejuhatusest ei tulnud midagi välja, arvatavasti ei tule ka teemaarendusest. No muud polegi kui igavene võitlus kassikarvadega, mõned kultuuriüritused, söögitegemine. Nädalavahetuseti tuleb teinekord ka Kõrreke lõunale, olgu siis peikaga või ilma. (Neil on juba kaks aastat koos oldud, nii et saavad juba ükshaaval söödud küll.)

Pühade ajal sattusin ka kirikusse. Sest ei Kõrreke esines oma kvintetiga. Ka Mamma tuli kuulama. Kiitis tooni ja ansamblimängu.

Kõrrekesega käisime ka pealinnas, Pirosmanit vaatamas, mis oli täpselt nii äge kui teleka kultuurisaates tundus. Tegelikult polnud ma ka Mikkelis varem käinud. Uskumatu inimene! Olin millegipärast arvanud, et tegu on mõne välliseestlasega, aga ei – oma suurepärase kollektsiooni lõi ta oma 99 elatud aasta jooksul Eestis, korjates kokku, ma saan aru, kunsti, mida peeti eri aegadel soovimatuks ja sobimatuks. Baltisakslaste kogudest, kui oli nende äraminek, ja sõna otseses mõttes kopikate eest, kui keegi ei tahtnud omada formalistlikku kunsti, nt Mäge. Ja see ei olnudki nii ammu, viiekümnendatel, peale Stalini surma, nagu ütles ta filmis, mis tehtud kaheksakümnendate teisel poolel. Kõik on perspektiivi küsimus, kas pole.

Tallinnas-käik sisaldas ka mitmeid maitsvaid toite (mõnikord on ikka tore, kui keegi teine teeb sulle söögi valmis), sealhulgas saime kinni panemata vaba laua ka Komeedis. Ei mingit kodujuustukooki – see võib olla küll tervislik, aga no kuulge, selle nimel inimene ju ei ela. Kirssidega beseekoogi nimel võib elada küll.

Õhtu lõppes kontserdiga, kus meile pidi näidatama Netchayevat, Randalut ja Järvit, kuid näidati vaid esimest ja viimast. Kunagine esipianist oli jäänud haigeks ning tema asemel saime noore imelise tšellisti. Me ei kaotanud küll midagi! Teises pooles mängis orkester Beethoveni viiendat – Kõrrekesel on parasjagu sama teos muusikakoolis dirigeerimisel käsil. Ta ütles, et partituur oli kogu aeg silme ees. Mina imetlesin jälle Neeme Järvit – no tõesti imposantne kuju orkestri ees, suvel saab kaheksakümmend. Missugune karisma ja elujõud. Ja kui ta siis dirigendipuldist alla tuli, kõndis ta järsku nagu vana mees.

Järgmisel hommikul helistasin Mammale, et muljeid jagada. Ta kuulas suure huviga, ja ütles, et läheb parasjagu muusikakooli raamatukokku, kuna oli kuulnud, et seal olevat maailma tähtsaim klaveriajakiri. Ega ma inglise keelt küll ei oska, aga nii huvitav!

Koolivaheajal tegin ise igapäevaselt süüa, mõnikord näiteks avastades, et olen lõuna ajal üksi kodus koos potitäie kanasupiga. Aga noh, siis tuleb näituseks Suur Vend pruudi juurest koju, sööb suppi ja räägib juttu. Ning siis jõuab koju ka Väikevend skeitpargist ning sööb samuti suppi. Räägib samuti juttu. Ning kui ma siis veel õhtuks rabarbrikooki teen ning selle kohta kiidusõnu kuulen (tavaliselt avaldatakse meil toidu kohta arvamust siis, kui midagi ei sobi), tunnen, et rohkem polegi vaja. Miks emad end õnnelikult tunnevad, kui lapsed korralikult söövad, on hea küsimus. Kas hea isuga lapsed on näiteks evolutsiooniline eelis?20190425_154314

Vaheaja viimasel päeval, kui olime just söönud kolme juustu pasta, nautisime Kõrrekese toodud peedi ja lavendliga šokolaade ning mängisime lauamängu, helistas murelik onupoeg. Ta ei olnud Mammat kätte saanud. Ma tegelikult ei muretsenud – kui inimene oli viimati läinud inglisekeelset klaveriajakirja lugema, ei ole ju põhjust?

Õhtuse rabarberikoogiga saigi koolivaheaeg läbi. (Või noh, pärast seda aitasin veel Suurel Vennal emakeele arutlust kirjutada.)

Täna sain Mamma kätte. Onupoeg oli kohe ise kohalgi käinud. Mammal oli telefon tühi, nagu arvata oligi. Tal polnud aega pikalt rääkida, raamat (Tõde ja õigus) pooleli ja kohe algamas Plekktrumm. Ainus mure oli kassiga, kes oli lakkunud vahukoort ja selle peale oksendanud.

Noh, nii on meil siis läinud.  Aprill saab homme läbi. Aias troonivad võililled, ilmad on soojad. Näha saab nööril kuivavat pesu, kasse ja õhtuti ka üht siili.

Mais tuleb palju tööd. Ühed kontserdipiletid on ka, nüüd ma juba teadsin, ning ostsin ka Suure Venna pruudi jaoks. (Jõuludeni pole enam tõesti palju jäänud.)

20190425_153033(0)

Nii palju uudiseid Mammaga jagada!

Oli see vast nädal! Ilus ja kevadine – seda muidugi, aga igas muus mõttes nagu Ameerika raudtee, ütlen ma.

Nimelt lipsas teisipäeva hilisõhtul – olin just prügikotti välja viimas – toast välja meie Nurrukene. Ütlesin talle küll, et ega ta siis enne hommikut tuppa ei saa, aga või ta siis kuulas. Hommikul Nurru polnud.

See-eest oli kõhuvalu. Lisaks muidugi Kuki, aga tema polnud sel hetkel See Õige Kass. Lisaks ajab ta karvu nagu saatan.

Nurru polnud ka töölt tulles.

Väikevend tegi tõukerattaga tiiru ümber kvartali, lubades leida vähemalt kassi laiba. Õnneks jäi see siiski leidmata.

Kõhuvalu oli veel suurem. Kaalusin isegi ekstreemsusi, nagu EMO ja töölt vaba päev. Esimesse ma ei saanud siiski minna, sest et kadunud kass. Koostasin kuulutuse, panin sotsiaalmeediasse üles, kontakteerusin varjupaigaga.

Oli juba päris hilja, kui Suur Vend oma pruudi soovitusel veelkord otsustas oma pruudi soovitusel teha kutsumistiiru.

Selgus, et Suurel Vennal on tark pruut. Noormees tuli tuppa, kass süles.

Minu puhul läkski asi ekstreemseks. Ma ei mäletagi, millal viimati tervise pärast vaba päeva võtsin. Päev kulus peamiselt /…/, aga muul ajal oli vähemalt kass või kaks voodijalutsis. Kui Suur Vend koolist tuli, oli ta ka apteegist ravumit toonud, asi läks paremaks.

Tegelikult oli ka Väikevend minuga kodus. (Alguses ütles mulle, et tal ka kõht valutab, aga pärast tunnistas üles, et oli lihtsalt minu pärast kartnud.)

Reede hommikuks olin puhanud ja võrdlemisi reibas. Päris tore oli kohe tööle minna, selmet /…/.

Nädalavahetusel oli tore see,  kui ühel päeval käisid Kõrreke ja ta peika meil pastat söömas. Kõrreke paraneb operatsioonist jõudsalt. Peika töö võeti oksjonile. Kõrreke rääkis mulle tereminist, millest ma  ühest küljest midagi ei teadnud, aga mida ma teisest küljest teadsin muidugi hästi, sest et Midsomer.

Pühapäeval tuli Suure Venna koolivend, et  nad saaksid upt-esitluse valmis. Ma keetsin Suure Venna kahtlustest (ma ei usu, et K süüa tahab ja mul endal pole ka eriti isu) siiski korraliku potitäie frikadellisuppi. Pärast seda, kui härrased gümnasistid ning staadionilt naasnud Väikevend (kes ei jõudnud isegi oodata, kuni ma supi soojaks oleksin teinud) olid söömise lõpetanud, oli pott tühi. Imeline! Mul pole ammu õnnestund kaks päeva järjest niimoodi süüa teha, et kõik kohe söövadki ja keegi ei nurise.

No vot. Ainult Kuki karvade küsimus. Neid on leitud järgnevatest kohtadest:

*pliidil keev supipott

*töö juures käekotist välja võetud puuvili

*Suure Venna pruudi kodu.

Olukord, kus oled lõpetanud pikema ja põhjaliku tolmuimemise, tuled trepist üles ning sulle hõljub vastu tuust või paar Kuki valgeid karvu, ei vääri enam märkimistki.

Mul pole ammu enam Mammale nii palju rääkida olnud!

Kadunud ja leitud kassid on täiesti tema teema – hea võimalus meenutada kõiki kasse, kes meil on olnud ja kaduma läinud ja üles leitud. Haigustest rääkimata. (Hea võimalus meenutada kõiki neid huvitavaid kõhuhaigusi.) Kassikarvade suhtes soovitas Mamma loomaarsti poole pöörduda. (Ma ise eelistaks pigem koristusteenust!)