Pealinna teatrisse ja Mamma lumepallisupp

Nad on sul ju päris suureks kasvanud, nentis Väikevend heatahtlikult, kui me reede õhtul kooli juurest autoga koju sõitsime.

Tõesti, kuna mul jäi üks pilet ootamatult vabaks, sai Väikevend minu seitsmendikega kaasa teatrisse. Nad on kasvanud, ja olid Väikevenna suhtes armulikud – nii võis ka tema minna peale teatrit klassi ägedamate kuttidega Hessi – ja pääseda nii ema ja tema kolleegiga kohvitamisest!

Teatris vaatasime Printsi ja kerjust. Lapsed elasid kõik väga kaasa, ja kui lõpuks ikka õige prints krooni pähe sai, kostus selja tagant kergendatud yes! Minu jaoks on kergendus, et järgmisel reedel ma ei pea pealinna sõitma, nagu kahel viimasel nädalal. Need on küll toredad ja meeleolukad käigud, aga ma tahaks nüüd natuke aega nii, et ei peaks kell kuus ärkama ja  kogu aeg üle lugema rahasid ja lapsi.

Kuigi, etendus, nagu öeldud, oli tore ja hoogne ning JZ  nii kuninga kui ka kurja röövlipealikuna kuulata oli suisa lust. Võib olla võtan millalgi raamatugi ette?

Väikevennal oli üldse hea nädal, saksa keele vihik ei ununenud kordagi maha ja ta arvati kooli korvpallimeeskonda. (Ta poleks saanud olla õnnelikum, kui ta oleks NBA-sse pääsenud.)

Suur Vend õnnestus saata ühe gümnaasiumi lahtiste uste päevadele hoolimata ma-võin-ju-kodulehelt-ka-vaadata– suhtumisest.Nii et vähemalt siht on silme ees.

Aga kõige tähtsam selle nädala jooksul oli Mamma sünnipäevapidu. Menüüs oli karbonaad ja seenekaste, kurgi-tillisalat (kus Mammale iseloomulikult on tilli rohkem kui kurki), magustoiduks lumepallisupp. Ja siis loomulikult martsipanlilledega tort. Kinkisime Mammale kontserdipileti ja tulbid. Väikevend katsus suurema osa sünnipäevast kass Sabat allakorrusele meelitada. Lõpuks see tal ka õnnestus, kui ta kassi lihtsalt sülle võttis, hoolimata Sabakese metsikust rabelemisest. Lõpuks pääses ta vabaks. Kõik olid rõõmsad.

Kodus tuli Suur Vend sõjaga. Õppisime siis koos Suure Vennaga poolteist tundi teist ilmasõda. Ma usun, et mina võiksin tema range õpetaja käest juba täitsa nelja kätte saada.

Aga Mamma, nagu öeldud, saab homme seitsekümmend kuus. Kui ma juukseid käisin lõikamas, ütles mu juuksur, et juuksejuurtel on juba halli, aga veel saab niimoodi kammida, et välja ei paista. Õudne lugu – siis oled vist tõesti vana, kui su laps halliks läheb?! (Minu omad on õnneks veel üsna kartulikoorevärvi, Väikevend küll pisut heledam.)

Mamma teeb muide suurepärast lumepallisuppi!

 

 

Täiesti tavalised päevad

Kas see tähendabki keskiga, kui tunned, et eluga rahul olemiseks on nii vähe vaja?

Et oli tore nädalavahetus – kinoskäigu – no ikka need fantastilised elukad, mis muud! – , sõprade, suviste reisiplaanide ja pühapäevaõhtuste pannkookidega.

Täna oli jälle päev, kus ei juhtunud midagi erilist – Väikevend on kaotanud ära oma korvpallisärgi, kuid selle leiab ehk homme trenni minnes üles. Suur Vend sai matemaatikas nelja ning poetas väärika asjalikkusega möödaminnes – ma lähen täna jalgpalliklubi koosolekule ja ei tea, millal tulen. (Tegelikult ei tulnudki nii väga hilja.) Väikevennaga õppisime koos saksa keele sõnu. Siis näitas ta mulle emakeeleharjutust, kus olid liitsõnad ja nendega lausete tegemine. Esimese näitelausena torgatas mu lapsukesele Emal oli jalaseen. (Pärast, kui olime end mõlemad oimetuks naernud, tuli siiski pähe ka lause kadekops Mardist.) Kuna Väikevenna telefon oli remondis, siis võttis ta õhtujutuks muheda Karnevali ja kartulisalati ja on selle kahe õhtuga ka läbi lugenud.

Kõrreke helistas just hetk peale seda, kui olin telefoni välja otsinud, arvates, et küllap Kõrreke helistab, kui teater (Othello) lõppeb. Nii oligi. Viisin ta sõbranna – temal oligi pilet üle olnud – koju. Tee peal arutlesime, kellele küll tehakse tragöödiaid. Mina ka ei tea. Kõrreke rääkis oma lapsus linguatest – kui ta polnud päris kindel, kas öelda hurmav või lummav, tulnud välja hoopiski lurmav. Naersime jälle südamest.

Ah jaa, Mamma ja tema kass Sabaga käisin loomaarsti juures. Kui Mamma jaoks on maailmas üldse inimesi, kes on veel lugupidamist väärivamad kui arstid, on need loomaarstid. (Eriti väikeloomade arstid, kelle hoole all on kassid.) Kass Saba sai oma vaktsiini ja kräunus autos võrdlemisi õudse häälega. Mamma arvates oli see väga armas ja loomaarst ülimalt osav. Mammal oli minu jaoks valmis pandud purgike seeni, raamat (kassist, Kõrrekese jaoks) ning kotike isekuivatatud piparmündiga.

Tänane piparmünditee maitseb kuidagi eriliselt hea.

Ilusast elust

Ma ei oskagi nüüd kohe pauhti! öelda, missugune see ideaalne nädalavahetus peaks olema, aga üsna selge, et see ei alga juunioriga traumapunktis istudes.

Nagu näiteks meil. Sest eelmisel õhtul (olin otsustanud endale reedel-laupäeval pisut eraelu lubada, nii et tulin koju ehk poole kümne ajal) kohtusin trennist tulnud lapsega parasjagu siis, kui ta telekast naljasaadet järele vaatas ning kui ta siis muu sekka poetas, et oli trennis kukkunud, ei sanud ma kohe aru, et lugu on tõsine. Tõsidust mõistsin ma järgmisel hommikul, kui laps ühel jalal putru sööma (mida ta lõpuks siiski mitte süüa otsustas) hüppas.

(Ja kui nüüd mõelda, siis ärkasin ma laupäevasel hommikul vist selle peale, et juuniorkass üritas mööda seina üles ronida ning kui see ei õnnestunud, siis haaras lihtsalt tüki tapeeti hambusse.)

Niisiis, umbes poolteist tundi EMOS ja kolm päeva pikutamisrežiimil. Huvitav, kas see arst on ise suutnud mõnda kümneaastast kolm päeva pikali hoida? Minul üle poole tunni ei õnnestunud.

Aga vähemalt ilusa kleidi jõudsin laupäeval selga panna – ja juuksed olid ka kammitud, kui ma kodust väljusin.

Seda, missugune peaks olema ideaalne isadepäev, ma ka päris täpselt ei tea. Sest need isad, kes meil siin võtta on, on surnuaial. Ülo ja Jaan, Julius, Aare, Albert ja August. Vello ka, tema küll isa ei olnud, aga onu ja vanaonu ikka, ja kedagi teist tal kah ei ole, kes talle küünla viiks.

Nii ma siis läksin, surnuaed oli ilus, lumine. Kõik isad, vanaisad ja onu Vello said oma küünlad.

Jäin mõttesse – onu Vello sünniaasta oli 1924 – ja suri ta enne, kui Mammagi temaga kohtuda jõudis. Põgenikelaagris Austrias olid tookord Väike Papa oma ema ja õega. Vanaisa Jaan värvati Saksa poolele mingit kontoritööd tegema. Mida tegi onu Vello? Helistasin Mammale.

Aa, Vello? Tema õppis Saksamaal lambakasvatust!

Sõja ajal? Saksamaal?

Ei, ta läks ikka enne sõda. Mina ka ei tea täpselt!

No jah. Vello kohta, kel oma peret ju polnudki, pole küsida enam tõesti kelleltki. Huvitaval kombel leidsin kodus guugeldades Vello hoopiski Vändra Gümnaasiumi vilistlaste hulgast.

Tegin kodus katlasse tule, puhastasin kasside kaste ja panin prae ahju. Tütar on bridži mängimas, nii et võisin  üheainsa lõunasöögi teha.

Väikevend on ka terve tänase päeva rõõmsalt ühel jalal hüpanud. Plaanile naabripoisiga õues sõjamängu mängida astusin ma otsustavalt vastu. Küll on aga paaril korral õnnestunud ta tõesti nii tubliks pooleks tunniks korraga voodisse pikutama saada. Ega see muidu poleks õnnestunud, aga neil oli viimati kohustuslikuks LL raamat murdvarastest koolis. See meeldis Väikevennale sedavõrd, et oli täiesti nõus vabatahtlikult sama sarja raamatuid edasi lugema. Elu parim raamat!

Aga õhtul, kui Kõrreke Lätist bridžiturniirilt tagasi tuleb, sööme isadepäevale mõeldes kooki. Mul on Wernerist terve karbitäis toodud. (Kui nädalalõppu mahub mõni tund eraelu, koogiküpsetamine ajakavva enam ära ei mahu.)

Tegelikult on kõik hästi. Sest kodus on kooki ja on soe, lapsed saavad oma isaga skaibi teel matemaatikat teha, kassidele ostsin uue kraapimisposti ja tütreke peaks samuti juba koduteel olema.

 

 

 

 

 

Üks kevadine nädal kui unenägu

Inimesed teevad, ma olen kuulnud (ja ise fb-s näinud) nädalavahetusel igasuguseid asju. Osalevad x öödel, y päevadel ja z kokkutulekutel. Mina viimasel ajal magan. Muidu ikka öösiti, aga nädalavahetustel ka päeval. Pühapäevaseks õhtuks olen juba nii palju kosutavat und nautinud, et vastan arvatavasti nädala alguses tulnud kirjadele. Varsti.

Väikevend käis möödunud nädalal klassiekskursioonil Lätis. Elu parim ekskursioon! olevat olnud enam-vähem üksmeelne hinnang kogu kambalt. Turaida linnus, seikluspark ja maa-alused järved. Meeneks ostis endale suure kaunistatud kepi, millega ta nüüd mööda maja ringi kopsib ning taskulambiga noa. Minule toodi merevaigust käevõru.

Kõrrekesel oli ära tutipäev ja samuti tegi ta ära kõik, mis veel põhikooli õppekava täitmisest puudu jäi. Vastas vene keelt ning õmbles dressipluusi. Lisaks osales ka Mamma kassi toitmises ja kastis Mamma tomateid.

Suur Vend sooritas lõpuks matemaatikaeksami ning ülejäänud aja tegi ka midagi. Mida täpsemalt, on üks ajaloo suuri müstilisi küsimusi. Vanaemaga koos käis ka Mammat vaatamas.

Mina ajasin tööl asjad segamini, unustasin ära ja siis tegin, mis suutsin, et kõik lõpuks ära klaarida. Hinded on väljas ja hing sees. Viisin auto parandusse. (Ikka see tagumine parempoolne stabika kont ja lisaks vilistav hääl. Makstud summa oli kolmekohaline.)  Lisaks toitsin Mamma kassi. Tähendab, ma ikka loodan, et see on endiselt Mamma kass Saba, kellele ma krõbuskeid, kiisueinet ja värsket vett panen. Uueks päevaks on alati kõik söödud. Siis andsin mõningatele lastele ekskursioonide tarbeks raha. Kellele ja kui palju, enam täpselt ei mäleta, aga summa oli kolmekohaline. Nädala keskel käisin verd andmas ja sain aumärgi (kahekümne viienda korra eest) ja mett. Käisin Mammat vaatamas, viisin talle ajalehti ja ravimeid. Ilmselt tegin midagi veel, aga olen selle ära unustanud.

Päevad on väga päikeselised, sirelid õitsevad ja linnud vidistavad. Ei raatsi öösekski akent kinni panna. Värske õhuga tuleb hea uni ja värvikad unenäod.

Meelespead lasteaia taga ja Ove

Kas ma lähen Mamma kassile süüa andma veel täna õhtul või tõusen homme varem ja lähen käin siis ära?

Täna hommikul – mille suhtes õhtu on justkui saja aasta pärast mais – tegin rattaga tiiru. Esmalt Mamma juurde – kass ja siis veel üks mahajäänud ravum. Jäin Mamma juures lehtisema üht vana pildialbumit – Papa 60. sünnipäev. Kui noored kõik piltidel olid! Ja ometigi oli see justkui alles. Ise olin olnud mõne kuu oma esimese lapse ootel ja enda arvates kohutavalt näost ära. Praegu, tagantjärele vaadates, ei saanud enam midagi aru.

Sõitsin läbi Mamma kodu-juure väikesest poest – mis on olnud vist igavesest ajast igavesti ja imekombel alles isegi praegu. Ümberringi õitsesid sirelid. Pühapäevahommikul oli inimesi vähe – ainult paar joodikut ootasid kella kümmet ning mõned kassid lõpetasid oma hommikust jalutuskäiku. Sõitsin rattaga läbi lasteaia-taguse pargi. Puud lõhnasid samuti kui lapsepõlves ja puudealused olid meelespealilli paksult täis.

Mamma tundis muret kastmata tomatite, halvaksmineva toidu – kas tõesti keegi ei taha minna ja Mamma hakklihakastet ära süüa? – oma kass Saba ja naabri kassi pärast. Naabri kassi? – imestasid pärast lapsed lõunalauas. Jah, Mamma olevat ühel päeval kohe aru saanud, et uks käinud hoopis teistmoodi, kui Saba seda lükkab ning läinud vaatama. Ning tõesti, trepil istunud naabrite kass ja lakkunud vurre. Ja Saba taldrik olnud tühi.

Õhtul käisin sõbrannaga kinos – vaatasime Ovet. No see oli just see, mida mul vaja. No nii ilus film oli – kurb ja naljakas ühel ajal. Ei saanudki aru, kas lõpp ajas nutma rohkem seepärast, et kurb või siis hoopis, et ilus.

Kevad on see, mis paneb millegipärast igal aastal imestama. Et ta ikka tõesti tulebki ja on just niisugune, nagu ta on. Sirelite, kasside ja joodikutega  – nagu ta alati on olnud.  Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult pole mitte sedapidi, et me kõik saame vanaks – vaid teisipidi ka – kõik on olnud kunagi noored.

Osade vahel

Kõrrekese muusikakooli lõpuaktuse kõnes pidas härra direktor vajalikuks mainida ka asjaolu, et antud lõpudiplom tõestab, et need on vähemasti inimesed, kes kontserdil teose osade vahel ei plaksuta. (Ei ole kunagi aru saanud, mis teema sellega nii väga on. Mina ka ei plaksuta, sest ma tean, et seda ei tehta – Mamma on seda õpetanud – aga selleks, et end kuidagi äravalituna tunda, jääb mitteplaksutamisest justkui väheks.)

Eile käisime – see tähendab, Mamma, Kõrreke ja mina käisime – kohaliku orkestri hooaja lõppkontserti kuulamas. Nautisime eriti Elgarit, mis mõjus humoorikana, kaunist metsosopranit Moskvast (kuigi esitatud laulud polnud Kõrrekese hinnangul ei wagnerlikud ega lopsakad, nagu kavaleht väitis) ning lõpuks ka emotsionaalset Tšaikovskit. lisalugu ei tulnud. (Aga osade vahel ei plaksutanud keegi.) Läksime kontserdimaja trepist alla, vestlesime kohatud tuttavatega, Mamma oli just küsinud, kuhu ma auto parkisin – kui ühel hetkel nägin, kuidas Mamma trepil kukkus.

Kiiresti toodi tool, helistati kiirabi, otsiti välja jääkott ning leiti Mammale veepudel. Kõik tuttavad, keda Mamma seni polnud kohanud – ja neid oli tal sellises kohas muidugi palju – astusid ligi. Mamma muidu olematu huumorimeel avaldub alati kriitilistes olukordades.

Läksin Mammaga EMOsse kaasa, no vahepeal käisin kodust läbi ja vahtasin peokleidi teksade vastu.

Mamma lebas kuidagi pisikese ja kohmetuna. Mis ravimeid te tarvitate? küsis arst. Terve hunniku, vastas Mamma – ja see on tõsi ka. Igal juhul ei õnnestunud tohtrihärradel kahe ja poole tunni jooksul murdnud jalga kipsiga fikseerida. Niisiis – haiglariided selga ja operatsiooni ootama.

Käisin veel öösel kassi toitmas ja Mammale ravimeid ja hambaharja toomas. Täna toitsin veelkorra kassi ning tõin prillid ja laadija ja muud asjad. Pesin ära mustad nõud Mamma kraanikausis ja tõdesin, kui väikeseks mu lapsepõlvekodu on jäänud.

Vahepeal saabus härra. Ta käis juuksuris, sõi kodus lõunat ning võttis Kõrrekese kaasa. Viimase teate kohaselt läksid nad Mammat opereerima.

Mina mõtlen, et jah, muidugi ma oleks pidanud Mammat treppidel kuidagi juhatama – aga samas, kontserdimajas orienteerub ta umbes sama hästi kui oma kodus köögis. (Ja möödunud aastane kukkumine oligi tal oma kodus, köögis.) Pileti kinkisime Mammale emadepäevaks.