Enne putru ja koitu ning muud ealised iseärasused

Möödunud nädalal käis mu vanem poeg spordiarsti juures. Sai üldiselt kõigi näitajate eest kiita, kuid arst nentis, et taastumine on aastaga kehvemaks läinud. Soovitas üle vaadata toitumise.

Ning alustuseks süüa näiteks hommikuti putru.

Ema, kas sa ei tahaks pisut varem ärgata ja putru keeta? Sulle maitseb ju ka puder.

Jah, tõesti maitseb. Eriti, kui keegi selle valmis keedab. (See juhtub siis, kui ma ööbin näiteks hotellis.)

Kas sa ise ei tahaks hommikuti putru keeta? See pole üldse raske.

Ma tean. Aga arst ütles, et kui muidu vajavad minu ealised und seitse tundi, siis sportlased vajavad rohkem, kaheksa tundi.

Nii ma siis olengi juba üle nädala aja hommikuti putru keetnud.

*

Lisaks lastele on mul veel auväärses eas auto. Muidu tehti ta korda, igasugu asju vahetati välja, kokku kulus ikka hull summa. Aga paar päeva peale piduriklotside vahetamist hakkas auto vilistama. Viisin möödunud nädalal parandusse. Remondimees ütles, et tegi mu autoga kvartalile tiiru peale, aga ei vilistanud.

Mu tütar arvas, et äkki on mul auto-hüpohondria. Et tegelikult on autoga kõik korras, ma lihtsalt kujutan vilistamist ette.

Täna viisin siiski uuesti auto remonditöökotta. Generaatori rihm oli ikkagi pisut lõdvalt. Loodame, et vanakese tervis peab nüüd mõnda aega.

*

Mamma sai täna 77. Viisin talle hüatsindi ja jõime koos piparmünditeed.

Koju jõudes võtsin sügavkülmast moosi sulama. Homse pudru jaoks.

Kas sa oled tähele pannud, et ka Väikevennal on muredeiga alanud? küsis minult Suur Vend.

Advertisements

Köietantsija autor, tervitused Ugandast ning muud asjad

Mida ma näiteks tegin reede õhtul, seda ma isegi mäleta. Aga seda, et tütar oli oma huuli värvinud ja läks sõbrannadega välja, mäletan küll. Mina tegin ilmselt seda, mida emad ikka teevad: triikisin pesu, vaatasin telekat. Aga seda, et ma pidin öösel tütrele kõigepealt Türile ja siis Raplasse järele minema, mäletan siiamaani selgelt. Olin läbi une väga nördinud – mis mõttes Türi ja siis Rapla, kas ta siis ise ei teagi, kus ta õigupoolest on. Millegipärast ei olnud ma autoga, vaid bussiga, ja seda ma pean ütlema, et bussiühendus Türi ja Rapla vahel jätab kõvasti soovida.

Tütar, kes tegelikult magas selleks ajaks muidugi oma voodis, oli näinud unes, et ma pahandasin temaga. (Muidugi pahandasin, mis asja tal sinna Türisse ja Raplasse keset ööd oli!)

Aga mida me tegime laupäeval, oli teada juba väga ammu. Ega MK siis ometi iga päev meie linnas esine! Kõrreke jättis isegi oma pealinna-esinemise ära (pidi orkestriga ühe loo mängima) – sest äkki ei jõua tagasi. Kui me sellest mõni nädal varem rääkisime, elavnes ootamatult ka Suur Vend.

MK? Kas te lähete?

Arvestades Suure Venna huvi muusika vastu – kui kooris laulmine välja jätta – olime me Kõrrekesega mõlemad veendunud, et Suur Vend ajab fagotikorüfee mõne jalgpalluriga segi. (Me oleks võinud muidugi teada, et Suur Vend ei aja kunagi jalgpallureid kellegagi segi.) Igal juhul selgus, et ka mu vanem poeg peab muusikakursuse läbimiseks külastama mõnd kontserti ning õpetaja oli just seda soovitanud.

Nii me siis läksimegi päris suure seltskonnaga – Mamma, mu vanemad lapsed, tütre peika ning ma ise. Kuna Mammal on nii kuulmise kui nägemisega probleeme, olin võtnud esimese rea piletid. Loomulikult sain Mamma käest pahandada. Parim olevat kümnes rida!

Aga see-eest oli Kõrrekesel vaade otse oma iidolile. See oli suurepärane muusika tõesti suurepärases esituses. Ja nagu kontserdielamusest üksi veel vähe oleks, siis Kõrrekese pilliõpetaja, kes mängis ise orkestris kaasa, võttis ta pärast lava taha ja laps sai oma Ma olen teie raamatut lugenud, herra Piibeleht, kaks korda koguni! südamelt ära öelda.

(Kavalehte ostma hakates selgus, et mulle oli lõuna paiku poes Uganda tuhandešillingiline kaheeurose pähe antud. Ilus münt on! Suure Venna kogus veel polnudki – ja tervelt kakskümmend kolm senti on ta väärt ka.)

Öösel nägin unes, et pidin õpilast klaveril saatma ja selgus, et ma ei oska klaverit mängida. Ma olin nii veendunud, et tegu on algava dementsusega, et ärkasin väga murelikuna üles. Siis hakkas mulle koitma, et ma polegi kunagi osanud klaverit mängida. Missugune kergendus!

Ootan huviga uusi öid, väga huvitav on viimasel ajal.

Aga üldiselt peab nentima, et aeg on jälle kohutava kiirusega möödunud. Kui nii edasi läheb, on varsti kevad käes.

 

1.61 meetrit daamini ja teistest kaunitest kunstidest

Ma ei tea täpselt, missugune peaks olema daami käekoti sisu, kuid fakt, et kriiti sealt igal juhul ei leia. Mina täna leidsin kena jupi. Nii et daam ma ilmselt pole.

Aga muidu püüan küll. Tööl käia ja lapsi kantseldada ja kassile õigel ajal lestarohtu anda.

Nii minu ja Väikevenna koolil kui ka Suure Venna omal oli sel nädalal aastapäev. Me jäime enda omaga rahule, erinevalt Suurest Vennast. Tal oli esimene esinemine uue kooli kooriga. Ma ei tea, kui vanas koolis oleks koor nii kõlanud, oleks A /segakoori dirigent/ meid lihtsalt tundidest ära võtnud ja proovi teinud. Ja bassiühmas, tead, nad ei oska korralikult lauldagi… (Ilmselt ongi viga lihtsalt taustsüsteemis.)

Väikevend on omakorda endiselt rahulolematu tantsutundidega. Mõtlesin, et teen ta tuju paremaks ja kui koos poes olime, panin ette, et võin uued tantsusussid osta.

Ei! karjatas Väikevend. Keegi ei kanna neid enam, see oleks jube. Ainult K.

Ega te ometi tema üle naera, uurisin ettevaatlikult.

Ei, me tunneme talle kaasa, sõnas Väikevend.

Uutest tantsusussidest ta pääses. (See tegi ehk lõpuks siiski ka tuju pisut paremaks.)

Mina pidin täna minema Kõrrkesega toredale kontserdile. Ma käisingi toredal kontserdil, ainult Mammaga, kuna Kõrreke hankis endale tänaseks esinemise. Niisiis võtsin kaasa Mamma, kes, nagu selgus, hindab esisaksofonist LS-t väga kõrgelt. Pärast tänast, täiesti uskumatut kontserti, hindan mina ka. Pea seitsekümmend aastat vana ja endiselt kõrgvormis.

Ja Mamma. Saage aru, ta ei plaksutanud mitte osade vahel, vaid suisa keset pala, täiesti spontaanselt. (Mamma puhul oleks võinud sama hästi oodata, et ta hakkab näppu viskama.)

Väga vaimukad ja filgraansed tõlgendused, eriti Kapi Mõõkade tagumisest.

Kontserdi publikust enamuse moodustasid, nagu Mamma ühtepuhku nentis – näed, see ka kodust välja tulnud! –  stiilis vanainimesed. Kõik olid pidulikult riides. Ka Mammal olid kaelas merevaigust pärlid. Mina kahjuks ka seekord daamiks ei kvalifitseerunud, kuna unustasin oma kingakoti koju.

Koju minnes andsin lubaduse nädalavahetusel Mammaga surnuaiale lehti riisuma minna.

Kuidas seekord kõik ära kulus

Tänavuse sügisvaheaja alguses oli Kõrrekese konkurss, ja siis läks Mamma haiglasse.

Seejärel käisin mitmel päeval erinevatel tööga seotud koolitustel ja muidu üritustel.

Nende vahepeal jõudsin käia ise perearsti juures (kes nõutuna avas neitsilikult tühja lahtri tehtud uuringutest ning küsis, kas ma ei taha mõnele uuringule minna – ma väga ei tahtnud.)

Seejärel viisime Väikevennaga kassid loomaarsti juurde. Patsiendid olid samuti hea tervise juures, kuigi Kuki sai omale vaktsiini ja lestarohu. Ka Nurr sai lestarohu, profülaktika mõttes. Kuki käitus väärikalt ja rahulikult, ainult lahtine karv näitas, et tegelikult oli ta ikka närviline küll. Nurr kaebas lakkamatult kogu tee, arsti juures ja tagasiteel (kuigi süst tehti hoopis Kukile.)

Väikevennaga käisime silmaarsti juures ning Väikevend saab omale tugevamad prillid.

Töö-juurega sõitsime pealinna teatrisse ka. Etenduse tegevus toimus lastevanemate koosoleku formaadis, oli rohkesti äratundmist. Suurepärane lavastus, julgen soovitada. (Isiklikku laadi kõrvalepõikena meenus, kuidas me kunagi ammu, laste-eelsel ajal käisime härraga vaatamas Undi Suveööd ja MA ja ER mängisid siis Helenat-Hermiat. Nüüd olid nad  närtsinud olekuga üksikema ja menopausieas õpetajanna rollides.) Häbi tunnistada, see oli minu esimene VATi-kogemus. Lisaks käisime pealinnas olles peenes kohas söömas ning sõbrannaga tarbekunstimuuseumis.  Muuseumis kaunist disaini imetledes sain kõne Mammalt, kes soovis, et ma ostaksin arstile konjaki.

Reedel sain Mamma haiglast kätte. (Konjak oli olemas. Mammaga ei saa sellistes küsimustes vaielda.) Ta oli ootamatult kõbus. Kass Saba oli Mammaga kohtudes rõõmus. Viisin Mammale ka lugemiseks Astrid Lindgreni elulooraamatu.

Õhtul käisime Väikevennaga kinos, vaatasime Lumeinimese poega. Ei olnud kõige hullem. Me polnudki ammu Väikevennaga niimoodi kahekesi kinos käinud, ta läheb sagedamini ise sõpradega.

Muidu oli kõik nagu ikka. Poisid mängisid virtuaalset ja pärisjalgpalli, Kõrreke käis pilli harjutamas ja peika juures, Kõrreke ja Suur Vend toitsid Mamma kassi, kui ma kodus olin, tegin süüa. Kassid otsivad soojemad kohti inimeste ja radiaatorite läheduses. Ootamatu hetk saabus tänasel õhtul, kui terve pere sõi sama sööki (munavõileivad ja puuviljasalat vahukoorega).

Raha kulus palju ja vaheaeg lõppes liiga ruttu. Täna ärgitasin Väikevenda tunniplaani kirjutama ja Suur Vend tuli minu juurde vene keele asjus. Niimoodi ta siis otsa saigi.

Selle aasta viimaste kukeseente aegu

Puud on tänavu pikalt värvilised. (Tol sügisel, kui ma umbes sada aastat tagasi mehele läksin, oli samamoodi.)

Vahepeal on alanud muidu koolivaheaeg. Tunnistust ei saanud mitte keegi.

Kõrreke võttis osa pillimängukonkursist ja sai esikoha. (Mitte, et konkurents fagotimängijate hulgas oleks eriliselt tihe, kuid esikoha saamiseks pidi ikka kindla arvu punkte saama.) Hommikul käisime Härraga kuulamas konkurssi ning õhtul koos Mammaga kontserti. Tegelikult on märkimisväärne, kui su laps oskab mängida Vivaldi fagotikontserti. Ka teisi noori puhkpillureid oli täitsa tore kuulata, paljud nende seast olid oma noorusest hoolimata suurepärased mängijad. Mamma nägi palju tuttavaid ja pärast pakuti kõigile torti. Järgmisel hommikul läks Mamma haiglasse.

Täna kasutasin veel ära päikesepaistelist pealelõunat ja käisin oma seenemetsas. Leidsin paar pihutäit sügavkülmutatud kukeseeni, ühe kitsemampli ja ühe võipuraviku. Sõin mõned üleküpsenud magusmõrkjad pohlad. Ilmselt viimane metsaskäik sel aastal.

IMG_0218

Ausõna, selle aasta viimane seenepilt!

Väikevend ootas väga homset, kuna nad leppisid juba tükk aega tagasi sõpradega kokku, et lähevad veekeskusesse. Ühte sõpra vanemad ei lubanud. Nüüd on vist sõber pisut solvunud (et teised ikka lähevad) ning oli end koguni fb vastavast grupist välja arvanud. Elu pole alati kerge ka siis, kui oled üksteist ja on parasjagu koolivaheaeg.

Kuna ma ise keset päeva seenele läksin, tutvustasin lastele külmkapi sisu ja ütlesin, et tehku ise endale süüa. Selle peale leidis Väikevend sügavkülmast friikad, Kõrreke sai kõhuviiruse ning Suur Vend mängis oma virtuaalset jalgpalli – kuigi tõe huvides tuleb öelda, et just tema käis ja toitis ka täna Mamma kassi. (Kuni tuli kolmveerand kümme hakkliha kohta küsima.)

Kuidagi kurb ja sentimentaalne olemine on. Et Mamma on haiglas ja seeneaeg on läbi,  klassivend rääkis Plekktrummis metsade olukorrast, teetass sai ka tühjaks. Homme lähen loomateraapia-alasele koolitusele ja pärast ka haiglasse Mammat vaatama.

IMG_0212

Minu armas metsatukk ühel sügisesel pealelõunal. 

Elust oktoobri keskpaiku

Oktoober teeb kuidagi tundeliseks. Ilm varieerub imeilusast päikesepaistest tinahalliks keset päeva, pisarad tulevad kergesti ning kassid poevad kaissu – kui viimased just käpaulatusest mõnd radiaatorit ei leia.

Mina olen käinud viimase nädala jooksul vist kolmel kontserdil, lastevanemate koosolekul,  seenel ja valimas. Lisaks tavalisele kodusele-töisele elule.

Kontsertitele ma kuidagi sattun. Noh, virtuoosid olid muidugi omaette teema. Seda enam, et nad pidid mängima Nino Rotat, keda ju kuigi sageli ei mängita. Samas kohapeal jättis Rota mu pisut külmaks, kuid Mozarti mängisid nad vastupandamatult ning lisaloona mängitud (ühena paljudest) Rääts oli väga tore üllatus. Kogu orkestris polnud muide ainsatki naist.

Pühapäeval käisin kuulamas Kõrrekest, üks kohalik koor oli palunud teda fagotisoolosid mängima. Koorid olid ka toredad ning kõlasid kirikus väga hästi. Nägin mitmeid endisi õpilasi laulmas. Kõrrekesele oli ka ta peika tulnud kaasa elama. Oli tore ning pisut ootamatu muusikaline elamus.

Lapsed toimetavad muidu suhteliselt iseseisvast, mina näen vist rohkem nende musta pesu kui neid endid. (Õnneks otseses, mitte ülekantud tähenduses.) Poistel on jalgpall, Kõrrekesel peigmees ja muusika. Kuigi ka Suur Vend peab olema ettevaatlik, kuna just viimati oli ta kutsutud klassiõe ööbimisega sünnipäevale. (Ei, ikka teisi oli ka kutsutud peale Suure Venna, ma igaks juhuks täpsustan.) Klassiõde oli siis täitsa uus, sellesügisene.

Kas on tore tüdruk, küsisin.  Jaa, vastas Suur Vend. Järgmisel hommikul jõudis ta koju alles lõunaks, kuna oli käinud ühe teise klassiõega – samuti täiesti uue, sellesügisesega – pärast Mäkis. Kas on tore tüdruk, küsisin. Jaa, vastas Suur Vend. Nii see läheb, kui klassis on iga poisi kohta kolm tüdrukut…

Valimas käisime ka. Mina, Kõrreke, Suur Vend ning isegi härra, kes oli seks puhuks – ja ka üksiti virtuoosideks – kohale sõitnud. Mina, Kõrreke ja Suur Vend valimisme kõik ühte erakonda, mina ja SV isegi sama kandidaati. See on väga kummaline, kuna ma ei tee ju kodus mingit valimispropagandat. (Suure Venna valmisjärgne mure oli, ega ta oma suurepärasest bioloogiaõpetajast nüüd ilma ei jää.)

Õhtul viisin peale teatud kõhklusi ka Mamma ikka valima. Mis sest, et kui ma ta möödunud kord Riigikogu valimistele viisin, jäin ma pärast ikka tõsiselt juurdlema, kas see nii õige tegu oligi, kui olin kuulnud, keda ta valis. Aga mis seal ikka. Demokraatia on demokraatia.

Õhtu Mammaga

Muud sa ei tee, kui käid kontsertitel ja loed ajalehti! torises omal ajal Papa Mammaga. Nojah. Ei saa just päriselt öelda, et Papa oleks eksinud – kuigi Mamma luges (ja loeb praegugi) väga palju ka raamatuid, vaatab telekast innukalt ja emotsionaalselt spordivõistlusi ning armastab ja kardab maailmas üle kõige arste. Ja kasse ta ainult armastab.

Praegu on küll tervis pisut parem, nii et sõitsin täna enne poolt seitset Mamma maja ette, võtsin ta peale ning läksime kontserdile. Pianist M.P karjäärile on Mamma innukalt ning kogu südamest kaasa elanud (nagu ka tema vanemate ja vanavanemate käekäigule, loomulikult). Jõime tassi kohvi ning sõime kumbki ühe trühvelkommi (nagu vist lapsest peale Mammaga koos kontserdil või teatris olles).

Repertuaar oli vanamoeline ja kaunis – mängiti Debussy’d, Lembat ning Chopini. Neist eriti Eesti helilooja oli väga tore ja emotsionaalne üllatus. Lisaks kohtus Mamma kontserdil ka paljude oma vanade tuttavatega, sealhulgas eluaegse parima sõbranna E-ga, kellega nad vaheajal muljeid vahetasid – seda sama innukuse ja emotsiooniga, mis on Mammale iseloomulik lemmiksportlastele kaasa elades. (Kõlapildiga jäädi rahule, samuti repertuaarivalikuga – kuigi, nagu ma mõistan, ei kuulunud esimene helilooja just E lemmikute hulka – Mamma omade hulka aga küll. Üksmeelel oldi aga selles, et ehkki tehniliselt väga hea, jääb pianistil sära siiski väheks.)

Minule sobis kõik väga hästi. Lisalugudena mängitud kaks Chopini valssi veel eriti. (Tead, et seda kutsutakse Koerasabavalsiks, müksas mind Mamma neist viimase ajal.)

Koju sõites läksime tee pealt poest läbi (kassitoit, mis muu).

Ma mäletan Lembat, rääkis Mamma. Me tegime E-ga konssi sisseastumiseksameid, kuuekümne kolmandal, kui ta kohmitsedes trepist alla tuli. Sama aasta lõpul oli ta surnud, oli juba vana mees.  Konss oli siis ühel kodanlikul ajal ehitatud kortermajas, kõrged laed ja suured trepid, igal pool olid vannitoad. Eksamite vahepeal lasi üks koristaja meid ühte vannituppa. Istusime siis E-ga vanni serval. 

Küsisin veel, et kas tal (pangapunktide eest tellitud) Õl ka juba käib. Jah, käib küll, vastas Mamma. Ma ei kujutanud ette – seni olin lugenud mõnda üksikut, mida E-M /vana naaber/ mulle mõnikord lugeda tõi – ma ei kujutanud ette, et seal on niisugune jama. Aga väga huvitav!