Mai. Pidulikult ja argiselt

Emadepäeva hommik algas nagu viimase aja headel hommikutel ikka, ujumistiiruga Emajões. Vesi on juba kümmekond ja pisut enamgi kraadi soe ka.

Tulin koju ja – taram! – nurga tagant sõna otseses mõttes hüppasid välja mu poisid, soovisid mulle head emadepäeva ning vähe sellest – nad olid seni, kuni ma ujumas käisin, ärganud, keetnud kannutäie kohvi ning teinud mulle valmis võileivad ja omleti! Ning laual seisis mu emadepäevakingitus – juustupoe kinkekaart ning pudel käsitööõlut! (Seda see paari päeva tagune küsimus, kas ma armastan heledat või tumedat õlut, ning et kui suureks juustusõbraks ma ennast pean, siis tähendaski!) Hommikuse õllejoomisharjumuse pean endale muidugi alles sisse harjutama.

Oh jah. Läksin heldinult ka Mamma juurde, kes eelistas veel kodust mitte välja tulla. Viisin talle samuti emadepäevakingituse – sedakorda söödava (soetatud turult ja väiketootjatelt), kolm kollast krüsanteemitutti ning rosinana mitu rootsi krimkat. Loeme praegu mõlemad Läckbergi – minu viimase aja tõeliselt hea leid. Meile Mammaga väga meeldivad, nii et on, millest rääkida. Lisaks arvas Mamma, et me võiksime kahepeale ära osta ka Käbini päevikud. Õudsetest teemadest on Mammaga ikka südantkosutav rääkida.

Lõunaks tegin kolme juustu pastat. Ka Kõrreke tuli oma peikaga. Sain suure kimbu kollaseid lilli.

20200510_141436

Seda, et lilled peavad olema kollased, teab meie peres igaüks. Aga selles, kas mulle üldse kunagi elus on varem lillekimp tellitud, ma küll kindel pole.

Väga tore päev oli, no tõesti. Õhtul helistas veel Mamma ja ütles, et ta mõtles Käbini osas ümber, ostku ma see raamat ikka tema pangakaardiga.

Järgmisel päeva kulges kõik muidugi argiselt edasi. Kodusõppimisel on omad kõrg- ja madalhetked. Kõrghetk oli näiteks eelmisel nädalal, kui Väikevend maalis kunstiõpetuses Vaadet aknast otse õe kunstnikust peika juhendamisel, tegi loodusõpetust õega, saksa keelt isaga ning ajaloo teema lasi emal selgeks rääkida. Imeline! Siis saabub jälle päev, kui isaga jääb saksa keel tegemata (kumbki arvas, et teine pidi helistama), muusika esitlus tuleb uuesti üle vaadata ning motiveerimaks last ära tegema kunstiõpetuse reklaami mõnele Eesti tootele, pean pakkuma altkäemaksuks sedasama toodet ennast (mustikatükkidega valge šokolaad, Väikevenna lemmik). Kohustusliku kirjanduse lugemine jääb vahele ning selleks, et inimeseõpetuse mõistekaart tehtud saaks, pean kasutama võtet ema-käib-niikaua-närvidele-et-lihtsam-on-asi-ära-teha. (Populaarsust sellega just ei kogu, võin kinnitada.)

Täna läksime peale kooli ja trenni ka lõpuks kaubanduskusesse, kuna Väikevend on oma trenniriietest isoleerumise käigus välja kasvanud. Avastasin, et olin telefoni koju jätnud – aga me oleme ju kogu aeg koos. Nii, spordipoes oli saba. Jätsin Väikevenna oma pangakaardiga sappa ning läksin kõrvalpoodi, maksa ära ja tule järele. Loomulikult pidasin ma silmas toidupoodi. Seejärel tegin põhjaliku tiiru toidupoes,  ootasin Väikevenda, jätsin ostud ja puldi ootele, käisin teda spordipoest otsimas, tegin uuesti tiiru toidupoes, veel sama ring (sport ja toit siis) ning vestlesin müüjaga. (Äkki sattus laps paanikasse? – See laps ei sattunud paanikasse ka siis kui ta oli kolm ja mitte kolmteist...) Maksin oma ostu kliendikaardil olevate punktidega kinni ning otsustasin koju sõita. Nägin juba nurga tagant lillelettide juures olnud istmel paistmas tuttavat punast tossu. Väikevend.

No ma käsin mõlemas kõrvalpoes, mitu korda. Isegi proovikabiinide juures hüüdsin “Ema!” (Teismelise jaoks ilmselt piinlikkuse tipp…)

Väikevend võttis poekotid ja kandis need autosse.

Ema, ma ei tahtnud nii seksistlikult mõelda, et naised käivad ainult süüa ostmas. Sellepärast ma sind riidepoodidest otsisingi!

Nojah. Kui mõnel õhtul närv peaks mustaks minema, on mul ju külmikus pudel käsitööõlut. Maailma ägedaimatelt lastelt.

 

Koroonakulinaariast

Nagu kõik muu, on ka söömisharjumused kodusolemise aegu varasemaga võrreldes hoopis erinevaks kujunenud.  Ma arvan, et olen koorinud viimase kuu ajaga kartuleid rohkem, kui tavaliselt aastaga.

Mis ei olegi nii ebausutav, kui arvestada, et sooja süüa teen ma kodus tavaliselt nädalavahetuseti, ning ka siis tuleb ju ette väljassöömist. Ma ei ole toiduga väga suur planeerija kunagi olnud, sest kust ma tean, missuguse toidu järele näiteks kolme päeva pärast parasjagu isu tekib?

Ka praegusel ajal saab poenimekirja lihtsalt hulk baastoiduaineid, millest saab siis kõike teha. Või noh, peaaegu kõike. Poes käin eeskujulikult viie-kuue päeva järel. Homme on see kuues päev ning veel on täiesti olemas pool röstsepikut, võileivamaterjali, isegi natuke värsket kraami (peotäis kirsstomateid,üks kurk ja üks apelsin) ning üks pakk hakkliha. (Ehk kannataks ülehomsenigi, aga Mammal sai siin pehme kassitoit otsa.)

Lõplikult on selgunud asjaolu, et Väikevend ei söö konserveeritud toitu pea ühelgi kujul (välja jättes ehk marineeritud kurgid või kompott) – ta on tõesti pigem näljas kui soostub kausikese purgihernesupiga… Kui ma üritasin siin kuu aja taguses massihaarangus soetatud konservliha serveerida, sain aru, et Väikevenna umbusk ei olegi nii põhjendamatu.

Hakkliha seevastu võtan alati hea mitu paki ning viimastel nädalatel olen sellest teinud bologneset, hakklihapilaffi, isetehtud frikadellidega suppi, pikkpoissi, hakkliha-kartulivormi, kapsast hakklihaga,  hakkliha-makaronivormi ja Mamma moodi kotlette.

Hästi õnnestus tänane hakkliha-kartulivorm – Väikevend, kes tuli sööma mõnevõrra skeptilisena (sest kooli vormitoit läheb võrdlemisi pika hambaga), lahkus ülimalt rahulolevana ning arvas, et seda võiks varsti jälle teha. Kusjuures retsepti võtsin kõige tavalisemast kohast, tegin üsna täpselt (kui välja jätta asjaolu, et meil süüakse ainult veisehakkliha ning hakkliha maitsestasin lisaks soolale-piprale ka rohke küüslaugupulbriga).

Ja muidugi Mamma kuulsad kotletid. Poisid rääkisid neist ühel päeval laua taga unistavalt. Et lapsepõlv, Mamma (ja Suur vend mäletas veel Papatki), saun ja kotletid. Koos Mamma kurgi-tomati-hapukoore-keedumuna salatiga. Helistasin järgmisel päeval ja küsisin retsepti. Mamma teadis seda muidugi peast.

Niisiis, Mamma kotletid:

1 kg hakkliha (Mamma kasutab sega-, meil, nagu öeldud, läheb ainult veise-)

4 viilu sepikut

5 keskmist sibulat (hakkida võimalikult peeneks)

2 tl soola

Sepik leotada vees, vesine sai ja sibul korralikult hakklihaga läbi segada, vajadusel lisada külma vett, et tainas ei tuleks kõva.

Paneerida jahus, vormida pihus, praadida.

Tulid täiest õiged, kõrvale siis salat. Samast tainast annab täiesti edukalt ka pikkpoissi teha.

Sa võiksid neid kasvõi iga päev teha,  nentis Suur Vend.

Ei, siis ei või, kui õde külla tuleb, nentisin…

20200406_143905

Mamma kotletid ja Õige Salat

Eks me pühadeajal tegime ikka muud toitu ka. Munadega tegin nii, et keetsin nii tavalisi kui vutimune ja panin munaanuma kõrvale vildikad. Soovijad võisid kaunistada, kedagi ei sunnitud. Kõrreke joonistas ühele munale rebase, tema peika kosmoseraketi, mina piirdusin lillekestega. Šokolaadimune oli samuti ning Mamma poolt martsipan. Mina peitsin ning lapsed on juba eas, kus munade otsimine valmistas neile enneolematult palju lõbu. Kõik leiti üles. Härra saatis samuti mune, kuid need jõudsid pisukese hilinemisega. (Mis oli hea, sest pühadenoos oli selleks ajaks juba ammendunud.)

Ning siis pasha. Mõned aastad on meil ka lihtsalt kohupiimakook olnud, kuna soovijaid nappis. Tänavu siis taas. Kõrreke ütles, et tal oli lapsena kahtlus, et selle peene nimetuse all tahetakse talle sisse sööta midagi, mis on umbes nagu kaerahelbepuder. Tänavu lubasid kõik vähemalt proovida. Alustasin kuivatatud puuviljade brändis leotamisega. (Hoolimata Suure Venna manitsustest jagus brändit ka puuviljade jaoks). Retsepti võtsin siit.

92822915_214291053323359_3074684477805428736_n

Ehtsat vormi mul pole, seepärast on minu pasha köögirätikumustriga

Poolteist päeva nõrgunud tulemus kiideti heaks ning lubati lahkelt ka järgmisel aastal valmistada. Tol päeval keetsin ma kokku viis kannutäit kohvi. Pühadelõuna koos mitme lauamänguvooruga venis õhtuni.

20200411_133244

Pannkoogid mee, moosi ja lossiga. Kui siin üks päev oli ilus ilm, siis käisime.

 

Homme siis jälle poodi. Pisut hakkliha kulub ju ikka ära. Ja kohvi.

 

Kui võitjaid ei olegi

Mäletan, kunagi aastaid tagasi kutsus härra mind hiina kabet mängima. Olevat selline mõnus kulgemine. Olin, esimeses mängus täiega pähe saanuna nördinud: mäng käis ju ikkagi võidu peale! Ei mingit niisama kulgemist.

Praeguses olukorras on igapäeva elu näiliselt selline omas rütmis kulgemine. Mis mõnes mõttes sobib mulle täiesti isikliku mätta otsast hästi: eelistan juba loomu poolest kirjalikku suhtlust (sobiksin hästi tegelaseks mõnda Austeni romaani, kus kirjakirjutamine oli igapäevaelu lahutamatu osa), mulle meeldib palju omaette olla ja asju omas rütmis teha. Ma ei tunne pereväliste inimestega suhtlemisest ülemäära suurt puudust – kuigi sageli oleks see tööasjus siiski efektiivsem.

Ma ei ole ammu niipalju kodus süüa teinud, ja üldjuhul seda, mida ma teen, isegi süüakse ja parimal juhul koguni kiidetakse. Mõnikord tulevad lapsedki kokkama, täna õhtul tegime Väikevennaga tema soovi kohaselt tacosid.

Ka lapsed võtavad isoleerumist rahulikult, Kõrreke isoleerub koos peikaga, Suur Vend pruudiga ja Väikevend oma virtuaalsõpradega…

Aga hoolimata sellest kõigest on mul oma lastest väga kahju. Kahel vanemal on ju gümnaasiumilõpp käega katsuda. Ning nagu nentis mu poeg – nad jäävad ilma kõigest toredast, nagu tutipäev, lõpetamine, reis, aga saavad eksamid, mis võivad toimuda enam-vähem keset suve.

Täna käisin Mammale tema toidu-, raamatu- ja apteegitellimust viimas. Ta palus ka lastele lihavõtteks midagi enda poolt võtta, käisin siis täiesti inimtühjas kommipoes martsipani ostmas. Jah, pühade ajal tulevad lapsed (sest ma kohtun nendega ju nagunii igapäevaselt). Ei, Mamma ei tule. Ta on väga mõistlik, ja natuke mures ka. Ta ei mäletanud enam, kellele on ta laenanud Kristiina Lauritsatütre – oma lemmiku vist juba tütarlapseajast peale – oli saanud kusagilt viiekümnendatel eestiaegseid väljaandeid lugeda. Vaatasin kodus, minu riiulil tõesti ei ole, kuid õnneks antikvariaadis leidus, tellisin Mamma jaoks ära. Sest Mamma, kõigest hoolimata, siiski tunneb rõõmu raamatutest (hetkel on ta Melchioriga keskaeses apteegis), muusikast, oma elusolevate sõprade ja sugulastega suhtlemisest ja oma pisikesest mustast kassist Sabast. Ta ei ole kordagi millegi üle kurtnud.

Lihtsalt – selles mängud tõepoolest ei olegi võitjaid. Või siiski – kui oma satsiga teisele poole välja jõuad, ja keegi puudu ei ole, siis ehk oledki?

Ja veel: kui keegi oskab öelda, kuidas nahkkotilt desoaine plekke välja saab, palun seda lahkesti teha.

Esimene nädal kodust elu

Mõni päev paistab päike. Ma aknast ju näen.

Mõni päev sajab midagi. Samuti aknast näen.

Mõnel päeval on mõlemad variandid vaheldumisi.

Tööd on olnud väga, väga palju. Rohkem kui tavaliselt kindlasti. Eile õhtul lõpetasin 22.15, väiksemate pausidega hommikul kaheksast alates. Ikka veel üllatab see, et lapsed, kes enam-vähem elavadki oma nutiseadmetes, ei oska kasutada mõnda üldse mitte keerulist (ausõna, olen südamest ja hingelt humanitaar, teistsuguseid ma ei oska ise ka!) tehnilisi lahendusi. Kirjalik tagasisidestamine on samuti aeganõudev tegevus.

Enda poisid, sellised igas mõttes keskmised koolipoisid, saavad hakkama, seda, et kooliasjad tuleb ära teha, pole just väga palju kordi vaja meenutada. Pigem seda, et päev algab ikka hommikusöögiga ja hiljemalt südaööks tuleb nutiseadmed ka vabama režiimi puhul kinni panna.

Suurel Vennal on mure oma koolilõpetamise ja eksamite pärast. Aga muidu on elu pisut vaheldusrikkam, kuna nad on vaheldumisi meil, pruudi linna- ja maakodus.

Väikevend kooliasjade pärast otseselt ei muretse, aga tal on ilmselgelt igav. Täna käis peale nagu uni, et me läheksime Mäkki. Ausõna, ei julge. Sest kui mina haigeks jääksin, kes siis Mammale apteegist ja toidupoest kraami koju viiks? Või veel hullem, kui ise ei jääkski, aga annaksin lahkelt edasi Mammale, kes oma ligi-kaheksakümne ja krooniliste haigustega on ilmselgelt riskigrupp. Tellisin siiski esimest korda läbi selle W-asja Aparaadist burksi ja mõned muud asjad õhtuks. Mingit vaheldust on keedetud makaronidele vaja.

Eile käisin korra suures kaubandusekskuses, kuna oli mitu missiooni. Parkla oli tühi. Rõiva- ja jalatsipoed avatud, kliente ei paistnud kuskil. Apteeki lasti sisse ühekaupa, proviisor oli klaasi taga. Sain Mammale kõik ta kümme vajalikku nimetust igapäevaseid ravumeid. Üleüldises rahvanappuses hakkasid selgelt silma muukeelsed noorteseltskonnad. Nojah, kui kõrgemad jõud on kinnitanud, et kõik on korras, ju siis nende jaoks ongi.

Mamma ise, kelle jaoks toidu- ja apteegikotid koju viisin, oli olukorraga leppinud. Ausõna, ei ole südant öelda, et jätan pakid ukse taha, siis pole nagu ühtki inimlikku kontakti. Mamma parasjagu Melchiori krimkasid, mida ma talle kodust toon ja on kõige toimuva suhtes võrdlemisi rahulik.

Mul endal on lugemiseks kuidagi enneolematult vähe aega ning ma pole ka kindel, et Väikesed naised on minu teetass – kuigi film meeldis päris hästi. Filmis polnud see jumalale lootmise ja patriotismi teema kuidagi eriliselt rõhutatud (või ei osanud ma seda märgata) ning kogu lugu ei mõjunud nii naiivselt.

Ees on kaks päeva enneolematult oodatud hingetõmbeaega.

Kuidas me isoleerume

Nagu iga uue asjaga, on oluline saavutada teatud rütm ja stabiilsus.

Ma ärkan enamasti ilma kellatagi pigem vara, umbes seitsme ajal. Jõuan enne tööpäeva rahulikult putru ja kohvi keeta.

Tööpäev kui selline – vähemasti, kui esimeste järgi järeldada – on üks lõputa Penelope kangas. Olen saanud (ja vastanud) ainuüksi täna 37 kirjale – aga päev on ju alles poole peal. Õhtul uued ülesanded üles, eelmiste päevade omad kontrollida. Noh, omaenda lapsukeste käekäigul ka silma peal hoida. Eks nad ikka teevad asjad ära, kui vaja ja viimane (no parimal juhul eelviimane minut) käes. Matas sai Väikevend abi suuremalt ja loodusõpetuses konsulteeris venna pruudiga.

Olen lõuna ajal teinud päris süüa, tavaliselt ma argipäeviti seda ei tee (ja pole ka mõtet, sest kõik jõuavad eri aegadel). Nüüd ei ole mingeid pelmeene ega kulinaarialeti salateid, ühel päeval tegin näiteks brokoli ja peekoniga pastat, siis hakklihapilaffi paprika ja porganditega, täna teeb Väikevend oma lemmikut, makarone hakklihaga.

Olen oma tuppa, voodi ja kirjutuslaua vahelisse nurka sisse seadnud treeningsaali ning zumbatan hoolsalt juutuubi-treenerite järgi. Enda arvates on mul küll ajaga rütmitunne paranenud, kuid kass Kuki sai esimese korra pealtnägemisest psühhotrauma ning põgenes hirmsa kapakuga.

Kodust väljas käisin viimati pühapäeva hommikul, siis tegin pikema poetiiru. Mammale viisin ka toidu koju. Päris seda varianti, et jätan koti ukse taha, ei kasutanud. Mamma oli rõõmus, kuigi kurtis igavust. Eks temagi rütm – igapäevane poetiir mõnusa jalutuskäiguga, reedene saunaskäik päevakeskuses, sekka veel kontserte ja kinos ülekantavaid ooperiõhtuid – ole segi. Raamatuid tal hetkel jagub, toitu ja ravimeid ka. (Samas lugesin sõbra fb seinalt kellegi kommentaari – kui oled vana, kellegi ees kohustusi pole, siis miks mitte käia eluõhtul pigem kohvikus ja jalutamas, kui et kodus istuda ja varutud kuivainetest putru keeta. Vähemalt õnnelik lõpp. Minu arvates ei ole üldsegi halb vaatenurk, aga Mammat manitsen ma muidugi kodus isoleeruma.)

Uskumatu – täpselt nädal tagasi osales Väikevend poiste kokanduskonkursil (päev varem ostsin talle selleks uue põllegi), kümmekond päeva tagasi olid kolleegid minemas Kaubamajja ilupäevadele. Mingi teine maailm, tundub praegu tagasi mõeldes.

Tütar lubas täna teha šokolaadikooki, läheme lauamängudega külaskäigule. See kõlab ju päris toredalt.

Veel kolm kirja.

Kokkuvõte

Esimese emotsiooniga

Oh, jah. Selline keskeas inimese igav elu, vist. Mis tähendab, et kui kunagi jamaks peaks minema, tundub see tagntjärele ilmselt vägagi meeldiv ajajärk. Lapsed on üldjuhul juba suhteliselt isetoimivad, aga tuleb endiselt ette olukordi, kus mind vajatakse samal ajal eri kohtades. Mamma, kellega suhtlemine on kohati väga keerukas, aga ometi on tema isikus midagi, mis kestab ja jääb ning ilmutab end kõige kujukamalt jõuluaegses hanepraes ja hapukapsastes. Kassid, nemad võtavad kõike väga iseenesestmõisteavalt ja selles on oma võlu ja rahu. Töö – kas kunagi tekib tööga seoses ka tunne, et nüüd on kõik nii hästi, et enam paremini ei saa? Ikka mõtled pärast, et ühes ja teises asjas oleks saanud rohkem ja paremini.

Ma olen mõelnud, et see on kristliku kultuuritaustaga sissekasvatatav süütunne. Mamma ikka räägib, kuidas ta lapsena end kõiges süüdi tundis (ja toob seda välja positiivse näitena). Mis ma oskan selle peale öelda. Ehk on mõni rõõmsam variant inimeksistentsi jaoks siiski ka?

20190425_154315

Kevad: tütrega Pirosmanil.  Oli armas päev, võluvad maalid ja üldse.

Pere

Kaks last on täiesealised. Ma näen neid enda arvates vähe ja see teeb mu natuke kurvaks. Muidugi saan ma aru, et tegelikult oleks kurb asi siis, kui mu lapsed 18- ja 20-aastasena ikka veel emas kinni oleksid. Neil on mõlemal väga toredad kaaslased, see teeb tõesti palju rõõmu. Noorim võsuke on sisenenud keerulisse teismeliseikka. Olen näinud, et see läheb millalgi üle, nii et loodame, et kõik asjaosalised on selleks ajaks vaimse ja füüsilise tervise juures. Õnneks esineb ka helgeid hetki. Ja nagu lapsuke ise ühel päeval autos mulle ütles: Me oleme küll sinuga väga erinevad, aga meil on sarnane huumorimeel.

20190716_194351

Märgiline pilt suviselt Prantsusmaalt. Palusin teha endast pilt, kus ma näeks välja võimalikult noor, ilus ja peenike. Eks selle kõigega ole viimasel ajal keeruline…

Reisid

Käisin klassiga Piiteris, Väikevennaga Prantsusmaal ja Inglismaal ning siis veel Maltal. Aasta algul olime Väikevennaga Soomes.

Omamoodi toredad kõik, kuigi peale Inglismaa olid paigad varem nähtud. Inglismaa, just London, oli Väikevenna soov. See oligi kaheldamatult üks väärt paik, kõigi oma muuseumide ja kunstigaleriide ja ajalooga. Inglismaal veendusin ka tõigas, et ajalugu kleebib. Ükskõik, kust kinni võtmine – näiteks väga ajaloolisest trepikäsipuust – tekitas soovi pärast käsi pesta.

Prantsusmaa oli võluv nagu alati ning ma kavatsen ka edaspidi sinna heal meelel sattuda.

Maltal olin ma juba käinud, aga Vahemeremaadest ei ütle ma kunagi ära, pealegi osutusin ma reisi eest vastutavaks isikuks, ja kõik osutus tegelikult äärmiselt nauditavaks.

20190921_100809

Sügis. (Seene)metsa tänavu jõudsin.

Raamatud

Ei saa öelda, et mul poleks olnud aega lugeda, aga uusi ja vaimustavaid asju sattus vähe ette.  Kui peaks midagi ekstra nimetama, siis ehk Sinist sarvedega looma. Palavikuline, äraminekuline, intensiivne. See ära-igatsus, mis leidis lahenduse nii mitmes eri plaanis. Rahvalike tüüpidega seiklema, argielu eest pakku, lõpuks soojale maale tervist turgutama ja siis päriselt ära. Oskar kuhugi Kungla rahva juurde ja vanaema Neitsi Maarja ja Jeesusega – igale ühele oma. Kõigele lisaks näeb raamat ka stiilne välja. Elamus igatpidi. (Kusjuures näiteks Mammale ei meeldinud, tema jaoks sai fantaasiat kohe alguses nii suures koguses, et ei suutnud rohkem kui kümmekond lehekülge lugedagi.) Huvitava kokkusattumusena mõjub ka tõsiasi, et sarnaselt minu meelest parimas Kiviräha lasteraamatule on ka siin olulised tegelased Oskar ja tema vanaema.

Elulugudest ja mälestustest, mida ma ka ikka heal meelel loen, ei sattunud ette midagi põnevat, kui ehk, siis Vseviovi Kaks esimest nädalat, aga mis žanrisse selle nüüd paigutama peaks, pole aimugi. Veetlev ja vaimukas, see on kindel. Sedasorti raamat, mida lugedes käid raamat käes, ja loed kodus leiduvatele lähikondsetele parimaid lõike. Kusuures žanr pole selle raamatu ainus määramata karakteristik, hetkel on selleks ka asukoht – olen ta ilmselt kellelegi lugeda andnud, kuid kellele, olen unustanud. Ehk jõuab ikka tagasi.

Krimkasid olen lugenud nagu ikka, tööstuslikes kogustes, kuid lemmikuna nimetaksin ehk Myttingi Uju koos uppujatega. Pealkiri pole ehk ülemäära kutsuv, kuid sisu oli võrratu. Kas ta ehk nii väga krimka ongi, perekonnaloolise mõistatuse lahtiharutamine küll. Lisaks peenemast tisleritööst, armastusest, õigest inglise kõrgklassi stiilist, ajaloost, Norrast ja Shetlandist ja lihtsalt väga põnevatest inimestest. Väga võluv lugu, tõesti.

Muusika

Olen võimalusel ikka oma last kuulamas käinud. Tänavu tegi ta paarinädalase vahega nii oma dirigendidebüüdi muusikakoolis kui ka dj-debüüdi raadios (ikka Klassika-). Mõlemad kukkusid minu arvates hästi välja ja olen oma tütre üle väga uhke.  Nende kontserdite puhul, kuhu tuleb pilet osta, olid ehk kõige rohkem meele järgi kaks kontserti pealinnas – üks, kus mängiti Tšaikovski esimest, ja teine, kus oli ERSO ja karismaatiline Theodor tšelloga. Mulle meeldivad ikkagi sellised mitte-nii-moodsad asjad (kuigi Tšaikovski esimest peetud ka omal ajal suisa sündsusetuks).

Kunst

Mind kõnetab ikkagi see päris siinne ja kohalik rohkem kui uhked Inglismaa galeriid. Kuigi jah, vaieldamatult on seal palju vaadata, seal võiks ilmselt kolada päevi (ja miks mitte, sest need, kus mina käisin, on ju kõik puha tasuta). Aga nimetage mulle ainult Pallast ja ma juba lähen, harduspisarad silmis. Õnneks on kahel viimasel aastal olnud kohapeal viltuses majaski viisakad näitused, aga Mäge käisin küll eraldi pealinnas vaatamas. Ja Pirosmani oli loomulikult ka vastupandamatu, kui jutt juba pealinna näitusetele läks.

Veel mõni ilus hetk on…

… kui oled laulupeorongkäigus oma jalad valusaks kõndinud, lapsi innustanud, oma pojaga ühise pildi teinud, ja kui siis kõlavad Mesipuu esimesed read, valguvad silmad pisaraid täis;

… kui näiteks ootamatult mõnel õhtul on kõik lapsed kodus; on siis, kui mõnel lapsel läheb hästi ja ta on ise endaga rahul; on siis, kui kass on süles ja ei ole kuhugi kiiret.

Õnneks mõni ilus hetk ikka oli.

20190124_113045

Talve nägi tänavu küll ainult maalidel ja filmides. Nõmmiku idüll

Edasi? Kes seda teab. Lastel on omad plaanid ja eks nad peavadki nii tegema, nagu süda ja mõistus ütlevad. Vaatasin-kuulasin just vanast Plekktrummist, kuidas Lepajõe ema soovitanud tal õppida kunstseemendamist – väga kasulik ja perspektiivikas eriala olevat. Eile käis Suur Vend Mammal abis söögilauda kokku panemas ning nad olid terve tunni kohvitanud-koogitanud ja rääkinud mu poja tulevikust. Mamma oli arvanud, et /…/erialal olevat tema arust niigi üleproduktsioon, aga /…/ on alati tarvis. Tähendab, kes iganes võib ju soovitada  ja puha, aga oma elu ja valikud peab ju igaüks ikka ise tegema (ja nendega ka elama). Saab ju ehk tõesti ilma süütundeta, kuidagi rõõmsalt ja olemasolevaid hetki nautides.

Ise – no muidugi tahaks reisma minna, aga tänavusel suvel, ma kahtlen, et midagi kuigi suurejoonelist selles plaanis on ette näha. See-eest on aga muidu oodata pöördelisi sündmusi ja uusi algusi. Eks näis.

Isiklikult on mul igal aastal sarnane plaan – soovin rohkem lugeda, vähem kaaluda ja olla muidu ka parem inimene.

Tulgu uus ikka õnnelikum!

Palun kuljuste kõlinat, raske lumekoorma all lookas kuuski, vanaisa kiiktoolis

Pühad on möödas.

Ei olnud millegi poolest erilised.

Nagu ikka, hommikune surnuaiatiir. Mamma, Kõrrekese ja tema peikaga. Olin targu pannud jalga igapäevased madalad kingad, et mitte teha saapaid poriseks. Ilma poolest oleksid ilmselt kummikud olnud veel õigemad. Iseenesest on see ju alati selline armas käimine, tänu Mammale leidsin ka mõned hauad, kuhu pole alati osanud minna. Kokku sai kaksteist küünalt, lisaks veel Mamma ja Kp omad.

Kuigi usuga on mul lood aasta aastalt kesisemad – koguduse liikmemaksu maksan ainult mõeldes potentsiaalsetele kiriklikele matustele – ilmalikud lihtsalt ei kõlba kuhugi! – tahan ikka jõuluõhtul Püha ööd ja Roosikest laulda. Kaasa ei tulnud keegi, Kõrreke on muidu käinud, aga temal oli sedakorda Püha Lillkapsas ahjus. (Sõbranna oli kinkinud Inglismaalt toodud kokaraamatu.)

Õhtul olime Mamma juures nagu ikka. Seltskond oli taas kasvanud, Kõrrekese peika võttis ühes ka oma ema. Mamma kass Saba läks magamistuppa peitu.  Kellele hani, kellele lillkapsas hapukapsaga.  Tegime lahti suvel Maltalt toodud roosa veini. Kõrrke ja tema peika võtsid pidulikult sõna.

Kingitused nagu ikka laulude, luuletuste ja isegi tantsutiiruga – Kõrreke ja Kp demonstreerisid värskelt tantsukursustel omandatut. Kinkidega jäädi vist rahule. Oli neid, kes said raamatuid – näiteks tütreke sai kauni ülevaate kirjandusmaastikest, Kp enda jaoks veel tundmatu kunstiajalookäsitluse, noorim võsuke raamatu, mille ta hoolimata asjaolust, et ta lugeda väga ei armasta, kohe kohapeal ette võttis. (Ta hindas seda umbes sama kõrgelt kui jõulukingiks tellitud uusi kõrvaklappe ja see on juba näitaja.) Mina sain endale uue termostassi ja -kannu (muumiteemalise) ning mõningad konsumeeritavad kingitused. Paki eest Tilisevat lauldes tundus lapsepõlve meenutav üle sooja karjamaa vägagi asjakohane.

Pärast jäätist läksime koju hilisele lauamänguõhtule. Olin Dixitile ostnud lisapildid.

Pärast pühi ja härra lahkumist on kõik olnud rahulik. Suur Vend on olnud peamiselt pruudi juures. Oleme teinud süüa, näiteks Väikevenna soovil täitnud tortillasid, vaadanud filme – näiteks koos Väikevennaga Harry Potteri eri osi ja ilma Väikevennata juba kaks ja pool korda Päevade sõnu (ja ma arvan, et vaatan veel, sest no oli äge ja tark inimene!)

Väikevend on kohtunud sõpradega, käinud külas ning üheskoos jõulurahasid kulutamas (nii tema kui ka ta sõber soetasid endale nutikella ja Väikevend ka vöökoti), täna lähevad kinno Tähesõdu vaatama (kuigi isaga juba korra käidi).20191228_133515

Saime ka eksklusiivtuuri Kõrrekese ja tema peikaga kohaliku kunstikogukonna aastanäitusel. Mõtle, kui piinlik, kui D maalid oleksid alumise korruse väikeses saalis, nentis tütar. Ei olnud, autoportree paistis juba peasaali ukselt ning ka rongimaal oli täiesti auväärses ümbruses.

20191228_131620

Väikevenna lemmikuks oli loomulikult maal lambast

Loen kodus raamatuid, tunnen, et olen ajaga muutunud kriitilisemaks. Millelgi uuel on raske end positiivses plaanis üllatada lasta. Praegu loen Lindgreni kui kirjastaja lugu, mida võib pidada siis jõulukingiks iseendale. Üksikuid huvitavaid lookatkeid, mis aga jäävad kuidagi poolikuks ja pinnapealseks. Lisaks peab kogu aeg nutiseadme ligi hoidma, kuna see on väga Rootsi-keskne käsitlus ja paljud nimed jääksid muidu lihtsalt nimedeks. Üllatas, et tegelikult on oldud kriitiline nii Lindgreni enda suhtes – mitte ainult, et lasteraamatute toimetaja ja kirjanik ühes isikus, vaid näiteks kirjanik Hellsing süüdistas teda otseõnu kitšis (täpset sõnastust vaata pealkirjast), ning samuti on peetud Wiklandi joonistusigi liiga magusaks ja idealiseerivaks.

Palun jätta mulle kuljuste kõlin, raske lumekoorma all lookas kuused, vanaisa kiiktoolis, leevikesed neile jõuluks pandud viljavihkudes.

20191229_103853

Vabad päevad aasta lõpus.

Lõpuks on ikkagi kõik päevad vennad

Selle nädala kolmapäev võiks olla ideaalse puhkusepäeva võrdkuju. Juba eelmisel õhtul tuli tütar peikaga pannkooke sööma, tuues kaasa karbikese metsvaarikatega ja Peterburist kommi ja teed. (Peterburi-reis oli nende sünnipäeva- ja jõulukink, mis oli justsama ka teoks saanud.)

Kolmapäeva hommikul käisime seenel.  Kukeseeni oli päris rohkesti, Mammale mõeldes võtsin korjasin ära ka kõik puhtad puravikud. Lõunat sõime oma suvises lemmikkohas otse keset Põlvamaa metsi.

Poisid said hilise lõuna, läksin ise Mamma juurest läbi – seened ja paari päeva pärast Mamma poolt korraldatava suguvõsaürituse viimased kokkulepped.

Pealelõuna raamatu ja kohviga. Kui Suur Vend tuli trennist, läks pesumasin tööle, ja kuivama sain spordisärgid riputada otse vikerkaare alla.

Päris vastu ööd läksime Kõrrekese ja ta peikaga veel välikinno Hommikueinele. Kõrreke oli vaimustuses, mind jättis  – visuaalsest sulnidusest ja võrratust kassnäitlejast hoolimata – külmaks ning tema peika arvamus paiknes vist kusagil seal vahel.

Aga õhtu oli eriliselt kaunis ning film, nagu öeldud, silmale ilus vaadata (ja kõrvale kuulata) ning isegi koju oli pärast rattaga läbi erakordselt sooja juulikuise öö mõnus sõita.

Järgnev hommik oli esialgu samuti tore. Väikevend magas pikalt, mina otsustasin minna ühe jutiga hommikusse trenni ja pärast turule. Avastasin, et olin oma telefoni koju jätnud. Mõtlesin küll, et äkki peaks vahepeal koju järele minema ja igaks juhuks veel Mammale helistama (mõtlesin ettekäändeks ja positiivseks alguseks küsida tema kotletiretsepti), aga eelmisel päeval oli ju kõik täitsa hästi.

Kui ma ükskord koju jõudsin, oli 7 vastamata kõnet. Viis Mammalt ja kaks Kõrrekeselt, kes oli mulle helistanud, et ma Mammale helistaksin. Selgus, et Mamma oli jäänud haigeks ja tema peen suguvõsapiknik väljasõiduga tuleb ära jätta. Mamma oli läinud vahepeal pahandanud poeketiga, kust olin tema näpunäidete järgi toidud tellinud. Sina pead arvuti teel ühendust võtma, helista vat sellel numbril! Mis mul muud üle jäi, helistasin ja kirjutasin, sain pahandada nii teenindajalt kui Mammalt. Mis Mamma tervisega õigupoolest oli, ei saanudki sotti. (Mis sa arvad, et mul midagi muud on, kui need igapäevased hädad!) Nojah, lõpuks saime asjad vähemalt tellitud toitude osas korda.

Täna käisin Mammat vaatamas, ta soolas parajasti seeni. Viisin talle koti kartuleid ja kimbu lilli, viimaste eest sain peaaegu pahandada, aga lõpuks siiski kiita. (Olin ostnud kimbukese jorjeneid onult poe eest, nii et Mamma võitles ah-mis-sa kulutad-suhtumise ja tõekspidamiste, et onudelt-tädidelt poe ees tuleb ikka osta, vahel. Väga ilus värviline kimp oli.)

Väikevennaga vaatasime Lõvikuninga ka ära. Ka see polnud minu hinnangul suurem asi, välja arvata ehk dublaaž. Kuidagi… ma ei teagi. Loomad olid ju nunnud, süžee ju ka ette teada õnneliku lõpuga  Hamleti lastevariant (kus kuninganna jääb truuks, Ofelia ei lähe hulluks ja Hamlet pärib riigi), aga ei kõnetanud. Ainus hea asi oli, et käisime Väikevennaga koos kinos, ta ikka mõnikord veel hoolitseb oma raskes eas ema eest.

Aga lõpuks läheb ikka kõik hästi. Seened saavad purki, lilled vaasi ja suvi võib jätkuda. (Võib-olla lõpetan lähipäevil isegi reisipostituse ja vaatan ära Pallase näituse viltuses majas. Ja kotletiretsepti peaks Mammalt tõepoolest küsima.)20190724_105816

Puhkus, teate

Mida ma tegin puhkuse esimesed päevad, ei mäleta. Vist magasin ja lugesin.

Kuni laulupeoni, muidugi. Sest see juba vahele ei jää. Sedakorda poistekoori saatjana. Nii et kõigile, kes kurdavad, et piletid on kallid ja üldse on raske peo ajaks täpseid plaane teha: pakkuge end mõnele lastekollektiivile saatjaks. Laulupeoplaanid on paigas, saate kogu peomelu (koos supi ja magamiskotiga koolimajas magamisega) täiesti tasuta ja lisaks võite ka kontserti kuulata. (Kui jaksate.) Ja ajaloolisele Küsimuste Küsimusele – et kas lauluväljakule oleks veel mõni mahtunud – võin ausalt vastata, et ei oleks.

Sedakorda olimegi perekonda esindamas mina ja Suur Vend. Väikevend meil teatavasti ei laula, kuid oli siiski Mamma pool kanatiibu süües rongkäigust klassikaaslased, ema, klassijuhataja ja venna ära näinud. Suurele Vennale ja tema pruudile oli mul õnnelik võimalus paar korda kohvigi välja teha ja muljeid vahetada.

Aga miks polnud peol Kõrrekest? No tema oli gastrollil Prantsusmaal. Ma saan aru, et esinemised olid menukad, kodumajutus Catrherine’i ja Robert’i juures imearmas ja laps ise muljetest tulvil.

Tegelikult olid Väikevennal laulupeoga omad plaanid: olla kolm päeva üksi kodus. Kahjuks need ei täitunud, kui tuli suhelda mõlema vanaemaga, kellele mõte üksildasest väikelpasest rahu ei andnud, ning seejärel saabus ka isa. Peale laulupidu kohtusime korraks, kuna mina saabusin hommikul pool kolm ning  härrased lahkusid pool neli –  et  veeta mõned päevad isa juures.  Nii sain ise rahulikult kogu peo järelvaatamisest ära näha.

Kukeseeni käisin samuti korjamas, ning kinos Oudolfi aedu ja Mozarti ja tema sõpru kontserdil kuulamas. Viimasele olin kaasa kutsunud ka Mamma. Kuna seal esines ka tema endine õpilane, oli ta ka lilled võtnud. (Kas sa ei kartnud, et ma juhtmetesse takerdun ja maha kukun, küsis ta mult pärast lillede üleandmist. Ei, vastasin, ma teadsin, et sa saad hakkama!)

Kõrrekes ja ta peikaga käisime eile Kirvetüüd vaatamas. No Mäeotsa lavastused ikka kõnetavad alati! Nii hea etendus oli – absoluutselt kõik oli paigas. Kahju ainult, et Suur Vend oli unustanud oma pruudilt küsida, kas tema ka tahaks tulla. (Leppisime kokku, et jätan edaspidi SV vahele ja pöördun otse tütarlapse poole. Küll tema juba mu poisi ka kaasa võtab!)

Ühel õhtul istusin arvuti taga ja lahendasin sudokut, kui kass Nurr tuli sülle. Nurr oli poolteist tundi süles, nurrus, mina silitasin ja sügasin teda. Sain aru, et kui saad istuda poolteist tundi, kass süles, ja kummalgi pole kiire, siis ongi puhkus.