Küpsistest ja muudest kaunitest kunstidest

Aitäh, et sa mulle küpsiseid jätsid. Võiküpsised on parimad, ütles Väikevend.

Ma tean. See ei olnud kerge, kostis Suur Vend.

Mai on jõudnud pea poole peale.

Väljas on vihmajärgselt värske õhk. Suur Vend on tulnud trennist. Trenniriided on pesumasinas. Sööme vorstivõileibu, joome teed. Ja noh, poisid siis küpsiseid ka.

Poiste poolt emadepäevaks toodud kollased roosid on samuti laual. Laupäeva õhtul oli Suurel Vennal mäng, väljas sadas. (Ma keerasin lilled oma kilekasse, olin ise pusaväel ja sain läbimärjaks, tunnistas ta järgmisel hommikul.)

Kõrreke oli mulle Muumipapaga (minu meesideaal!) kaardi joonistanud – sain selle kätte traditsioonilisel ühisel lõunasöögil Itaalia restoranis. Vanaemadele olid pojengid ja ka Kõrreke tõi neile kimbud gerberatega. (Mamma tõi meile Prisma kilekotis kolm kilo maasikaid ja Vanaema andis lastele raha.) Mamma kurtis, et raviooliportsjonid on liiga suured. Vanaema teatas, et tema on just söönud. Sellegipoolest oli kõik hästi, ka mina sõin koos lastega pizzat. Kõik võtsid magustoitugi. Botaanikaaeda jalutama ei jõudnud, sest poisid kibelesid  koju ja kes pruudi juurde (vähemalt võttis Suur Vend karbi maasikaid pruudi juurde kaasa).

See-eest kutsus Kõrreke mind kinno, vaatasime ära Heade käte filmi. Mis mind filmi juures võlus – lisaks muidugi võrratuile imiknäitlejaile – oli see, kuidas suudeti olla nii vabad hinnangutest. (Sama asi meeldis mulle tohutult ka brittide Ämmaemanda-sarjas. Kui sult ei küsita, mida sa asjast arvad, ja hästi öelda ei saa, siis ole vait. Ma ise alles õpin seda.) Igal juhul olin tütrele tänulik, aeglane ja õnneliku lõpuga Euroopa film, tõesti tore viis emadepäeva õhtut sisustada.

Enne magamaminekut mängisime veel Väikevennaga potkitnoid. Ta võitis mind teist õhtut järjest. (Sellegipoolest, ema, jäi mu poeg džentelmenlikuks tead sa mõningaid vanamoodsaid trikke! No aga need vanamoodsad trikid, mulle tundub, ei aita mind…)

Ning kui ajas veel ettepoole minna, siis reedel käisime kohaliku esindusorkestri hooaja lõppkontserdil. Koos Mamma ja Kõrrekesega ootuspäraselt ning lisaks oli veel Suur Vend pruudiga. Esimeses pooles olnud kaasaegne helilooming polnud päriselt meist kellegi teetass, kuid teises pooles olnud Rimski-Korsakovi  Šeherezade küll. No on kaunid viiuli- ja puhkpillisoolod. Tõeline muinasjutt! (Lisaks sellele pani mu vanem poeg vabatahtlikult selga triiksärgi ja jalga kingad ning arvas, et ma võiks talle ehk isegi viigipüksid osta. Pruut mõjub talle tõesti hästi!)

Homseks on koolikotid pakitud. Ka tänane partiid potkitnoid on mängitud. Ööseks lubab hoovihma – see tähendab, et puhas pesu tuleb tuppa kuivama panna.

(Küpsised on küll täiesti otsas.)

Üks kuu jälle surma ja jõuludeni lähemal

Nõnda siis ütles Irma tädi Vanemuise lavalt, kui me enam vähem kogu suguseltsiga jõuluks ostetud-kingitud piletid lõpuks käiku lasime ning saime teada kõike elust ja armastusest. Kusjuures, kaasa olin olude sunnil võtnud ka Väikevenna. Piletit ostes olin mõelnud ikka vanemale pojale, aga siis polnud tal ju veel pruuti. Kuuldavasti ei lähe ta koolis ilma pruudita sööklassegi (nad käivad eri klassides), nii et seda kohalikku üleelusuurust elu ja armastust ma ei üritanudki lahku viia, ka mitte üheks õhtuks. Väikevend suhtus etendusse rahulikult. No muidugi nad ei sobinud, nad olid ju nii erinevad! ütles ta pärast muljeid kokku võttes.

Korrektsest sissejuhatusest ei tulnud midagi välja, arvatavasti ei tule ka teemaarendusest. No muud polegi kui igavene võitlus kassikarvadega, mõned kultuuriüritused, söögitegemine. Nädalavahetuseti tuleb teinekord ka Kõrreke lõunale, olgu siis peikaga või ilma. (Neil on juba kaks aastat koos oldud, nii et saavad juba ükshaaval söödud küll.)

Pühade ajal sattusin ka kirikusse. Sest ei Kõrreke esines oma kvintetiga. Ka Mamma tuli kuulama. Kiitis tooni ja ansamblimängu.

Kõrrekesega käisime ka pealinnas, Pirosmanit vaatamas, mis oli täpselt nii äge kui teleka kultuurisaates tundus. Tegelikult polnud ma ka Mikkelis varem käinud. Uskumatu inimene! Olin millegipärast arvanud, et tegu on mõne välliseestlasega, aga ei – oma suurepärase kollektsiooni lõi ta oma 99 elatud aasta jooksul Eestis, korjates kokku, ma saan aru, kunsti, mida peeti eri aegadel soovimatuks ja sobimatuks. Baltisakslaste kogudest, kui oli nende äraminek, ja sõna otseses mõttes kopikate eest, kui keegi ei tahtnud omada formalistlikku kunsti, nt Mäge. Ja see ei olnudki nii ammu, viiekümnendatel, peale Stalini surma, nagu ütles ta filmis, mis tehtud kaheksakümnendate teisel poolel. Kõik on perspektiivi küsimus, kas pole.

Tallinnas-käik sisaldas ka mitmeid maitsvaid toite (mõnikord on ikka tore, kui keegi teine teeb sulle söögi valmis), sealhulgas saime kinni panemata vaba laua ka Komeedis. Ei mingit kodujuustukooki – see võib olla küll tervislik, aga no kuulge, selle nimel inimene ju ei ela. Kirssidega beseekoogi nimel võib elada küll.

Õhtu lõppes kontserdiga, kus meile pidi näidatama Netchayevat, Randalut ja Järvit, kuid näidati vaid esimest ja viimast. Kunagine esipianist oli jäänud haigeks ning tema asemel saime noore imelise tšellisti. Me ei kaotanud küll midagi! Teises pooles mängis orkester Beethoveni viiendat – Kõrrekesel on parasjagu sama teos muusikakoolis dirigeerimisel käsil. Ta ütles, et partituur oli kogu aeg silme ees. Mina imetlesin jälle Neeme Järvit – no tõesti imposantne kuju orkestri ees, suvel saab kaheksakümmend. Missugune karisma ja elujõud. Ja kui ta siis dirigendipuldist alla tuli, kõndis ta järsku nagu vana mees.

Järgmisel hommikul helistasin Mammale, et muljeid jagada. Ta kuulas suure huviga, ja ütles, et läheb parasjagu muusikakooli raamatukokku, kuna oli kuulnud, et seal olevat maailma tähtsaim klaveriajakiri. Ega ma inglise keelt küll ei oska, aga nii huvitav!

Koolivaheajal tegin ise igapäevaselt süüa, mõnikord näiteks avastades, et olen lõuna ajal üksi kodus koos potitäie kanasupiga. Aga noh, siis tuleb näituseks Suur Vend pruudi juurest koju, sööb suppi ja räägib juttu. Ning siis jõuab koju ka Väikevend skeitpargist ning sööb samuti suppi. Räägib samuti juttu. Ning kui ma siis veel õhtuks rabarbrikooki teen ning selle kohta kiidusõnu kuulen (tavaliselt avaldatakse meil toidu kohta arvamust siis, kui midagi ei sobi), tunnen, et rohkem polegi vaja. Miks emad end õnnelikult tunnevad, kui lapsed korralikult söövad, on hea küsimus. Kas hea isuga lapsed on näiteks evolutsiooniline eelis?20190425_154314

Vaheaja viimasel päeval, kui olime just söönud kolme juustu pasta, nautisime Kõrrekese toodud peedi ja lavendliga šokolaade ning mängisime lauamängu, helistas murelik onupoeg. Ta ei olnud Mammat kätte saanud. Ma tegelikult ei muretsenud – kui inimene oli viimati läinud inglisekeelset klaveriajakirja lugema, ei ole ju põhjust?

Õhtuse rabarberikoogiga saigi koolivaheaeg läbi. (Või noh, pärast seda aitasin veel Suurel Vennal emakeele arutlust kirjutada.)

Täna sain Mamma kätte. Onupoeg oli kohe ise kohalgi käinud. Mammal oli telefon tühi, nagu arvata oligi. Tal polnud aega pikalt rääkida, raamat (Tõde ja õigus) pooleli ja kohe algamas Plekktrumm. Ainus mure oli kassiga, kes oli lakkunud vahukoort ja selle peale oksendanud.

Noh, nii on meil siis läinud.  Aprill saab homme läbi. Aias troonivad võililled, ilmad on soojad. Näha saab nööril kuivavat pesu, kasse ja õhtuti ka üht siili.

Mais tuleb palju tööd. Ühed kontserdipiletid on ka, nüüd ma juba teadsin, ning ostsin ka Suure Venna pruudi jaoks. (Jõuludeni pole enam tõesti palju jäänud.)

20190425_153033(0)

Nii palju uudiseid Mammaga jagada!

Oli see vast nädal! Ilus ja kevadine – seda muidugi, aga igas muus mõttes nagu Ameerika raudtee, ütlen ma.

Nimelt lipsas teisipäeva hilisõhtul – olin just prügikotti välja viimas – toast välja meie Nurrukene. Ütlesin talle küll, et ega ta siis enne hommikut tuppa ei saa, aga või ta siis kuulas. Hommikul Nurru polnud.

See-eest oli kõhuvalu. Lisaks muidugi Kuki, aga tema polnud sel hetkel See Õige Kass. Lisaks ajab ta karvu nagu saatan.

Nurru polnud ka töölt tulles.

Väikevend tegi tõukerattaga tiiru ümber kvartali, lubades leida vähemalt kassi laiba. Õnneks jäi see siiski leidmata.

Kõhuvalu oli veel suurem. Kaalusin isegi ekstreemsusi, nagu EMO ja töölt vaba päev. Esimesse ma ei saanud siiski minna, sest et kadunud kass. Koostasin kuulutuse, panin sotsiaalmeediasse üles, kontakteerusin varjupaigaga.

Oli juba päris hilja, kui Suur Vend oma pruudi soovitusel veelkord otsustas oma pruudi soovitusel teha kutsumistiiru.

Selgus, et Suurel Vennal on tark pruut. Noormees tuli tuppa, kass süles.

Minu puhul läkski asi ekstreemseks. Ma ei mäletagi, millal viimati tervise pärast vaba päeva võtsin. Päev kulus peamiselt /…/, aga muul ajal oli vähemalt kass või kaks voodijalutsis. Kui Suur Vend koolist tuli, oli ta ka apteegist ravumit toonud, asi läks paremaks.

Tegelikult oli ka Väikevend minuga kodus. (Alguses ütles mulle, et tal ka kõht valutab, aga pärast tunnistas üles, et oli lihtsalt minu pärast kartnud.)

Reede hommikuks olin puhanud ja võrdlemisi reibas. Päris tore oli kohe tööle minna, selmet /…/.

Nädalavahetusel oli tore see,  kui ühel päeval käisid Kõrreke ja ta peika meil pastat söömas. Kõrreke paraneb operatsioonist jõudsalt. Peika töö võeti oksjonile. Kõrreke rääkis mulle tereminist, millest ma  ühest küljest midagi ei teadnud, aga mida ma teisest küljest teadsin muidugi hästi, sest et Midsomer.

Pühapäeval tuli Suure Venna koolivend, et  nad saaksid upt-esitluse valmis. Ma keetsin Suure Venna kahtlustest (ma ei usu, et K süüa tahab ja mul endal pole ka eriti isu) siiski korraliku potitäie frikadellisuppi. Pärast seda, kui härrased gümnasistid ning staadionilt naasnud Väikevend (kes ei jõudnud isegi oodata, kuni ma supi soojaks oleksin teinud) olid söömise lõpetanud, oli pott tühi. Imeline! Mul pole ammu õnnestund kaks päeva järjest niimoodi süüa teha, et kõik kohe söövadki ja keegi ei nurise.

No vot. Ainult Kuki karvade küsimus. Neid on leitud järgnevatest kohtadest:

*pliidil keev supipott

*töö juures käekotist välja võetud puuvili

*Suure Venna pruudi kodu.

Olukord, kus oled lõpetanud pikema ja põhjaliku tolmuimemise, tuled trepist üles ning sulle hõljub vastu tuust või paar Kuki valgeid karvu, ei vääri enam märkimistki.

Mul pole ammu enam Mammale nii palju rääkida olnud!

Kadunud ja leitud kassid on täiesti tema teema – hea võimalus meenutada kõiki kasse, kes meil on olnud ja kaduma läinud ja üles leitud. Haigustest rääkimata. (Hea võimalus meenutada kõiki neid huvitavaid kõhuhaigusi.) Kassikarvade suhtes soovitas Mamma loomaarsti poole pöörduda. (Ma ise eelistaks pigem koristusteenust!)

Meie jõulud

Ilus lumine jõululaupäev oli.

Hommikusele surnuaiatiirule sõitsime koos tütre sünnipäeva- ning jõuludepuhusele visiidile saabunud härra, Mamma ning Kõrrekesega. Poisid ei tulnud. Suur Vend väitis, et me läheme liiga vara ning Väikevend, et talle ei meeldi surnuaias. Mis seal ikka. Mamma kõndis natuke omi radu, vahepeal näitas meile aga sugulaste platsid kätte. Meie ring oli pikem, küünlaid oli varuga (kuigi lõpuks, kui härra tuletas meelde onu Kustit, minu lapsepõlve naabrimeest – keda tema ise vaid juttude järgi teab – saidki küünlad otsa. Onu Kustile veel parasjagu jagus.)

Kirikusse jumalateenistusele läksime koos Kõrrekesega, teised ei soovinud. Kirik oli rahvast täis, istekoha saime alles siis, kui ühel seltskonnal sai keset teenistust jumalaarmust küllalt ning nad minema läksid. Nentisime Kõrrekesega, et jumalasulastest isa ja poeg räägivad täpselt sama häälega.

Otse kirikust sõidutas härra meid kõiki Mamma juurde. Ka Kõrrekese peika oli kaasa tulnud. Mamma juures oli kuusk ja hani. Kõrrekesele olin ise eelmisel päeval, kui ta ise härraga suusamägedest alla kihutas, tellitud veganroad ära toonud. Hea ju, kui toidueelistustest olenemata ikka ühe laua taha mahutakse. Toidu kõrvale jõime suviselt Kreeka-reisilt ühes toodud roosat ja punast veini.

Siis tulid kingitused. Loomulikult lauludega (kõige tähelepanuväärsem oli meeskvartett koosseisus härra, Suur Vend, Väikevend ning Kõrrekese peika), luuletustega, plaksuga kätekõverdustega (Väikevend) ning isegi tantsutiiruga (Kõrreke peikaga – valss on neil selge ning tango, saan ma aru, õppimisstaadiumis). Mamma üritas tänavu Küll on tore Miisu vahele jätta, kuid publiku nõudmisel tuli see siiski esitusele. Kõigil oli väga lõbus ning üheskoos said mitmed jõululaulud ära lauldud. (Kui tuli jutuks, et olevat kohti, kus kingituse saab ilma laulu või luuletuseta, võttis maad üksmeelne hukkamõistev pomin. Kes seda enne kuulnud on!)

Kingitused ise olid ootuspärased – täiskavanutele kohv ja šokolaad, aga ka teatripiletid. Väikevenna kingitus sai komplekteeritud tema enda saadetud e-poodide linkide abil (arvutikraam, teadagi). Kõrreke nentis pisukese kadedusega, et raamatu (jalgpallientsüklopeedia näol) sai ainult Suur Vend. (No kuule, loomulikult, ma olen ju kultuuriklassis, nentis viimane.) Aga noh, pole Kõrrekesel häda midagi, oma suure kingituse saavad nad peikaga kätte suvel. Lisaks oli neile akudrell härralt (viimane loodab peenetundelise vihjena selle peale enda oma tagasi saada…) Loomulikult said kõik lapsed ka uue pidžaama, see on kuidagi niimoodi kujunenud ja imelik oleks see traditsioon lõpetada.  Ka mulle oli üllatuskingitus äratuslambikese näol, aga ma ei installeeri seda enne koolivaheaja lõppu.

Magustoiduks olin teinud ka taaskord oreodega kooki. Kook on seni maitsenud kõigile peale härra (kes ei väsi kordamast, et tema eelistaks vahukooretorti).

Peale jõuluõhtut Mamma juures tulid ka Kõrreke ja ta peika meie kõigi suureks rõõmuks meile. Nii et Dixitki võeti lõpuks karbist välja. See on viimase peal äge mäng!

Järgmisel hommikul sõitis alati produktiivne ja tõhus härra juba minema (olles enne veel katlasse tule teinud), Väikevend saalis poole päevani ringi uues laiskloomapildiga pidžaamas, Kõrrekese peika visandas meie kasse, mina tegin hommikuks poolest kõvaks läinud saiast vaesed rüütlid ning teisest poolest soojad juustuvõileivad. Kõik söödi ära. Võtsin suure tassitäie kohvi ning läksin tagasi voodisse lugema.

Nii et kokkuvõttes oli tõeliselt lõbus jõul! 20181224_191359

 

Need päevad, kui lapse sünnipäev on ära olnud, aga jõuludeni on veel aega

Jeesusega on raske konkureerida, nentis mu tütar, kui temalt sünnipäevaplaanide kohta päriti. Igal juhul, hoolimata asjaolust, et laps elab omaette, ei tähendanud, et ta oma ema tehtud koogist ilma peaks jääma! Ka Väikevend tuli enne viimast tänavust koolihommikut õe juurde. Kõrreke keetis koogi kõrvale kohvi ning rääkis emakeele proovikeksamist. Mina ning peigmehe ema, kes samuti jõuluks koju oli saabunud, kuulasime huviga. Pärast resümeeris Väikevend: te olete selles mõttes ühtemoodi, et naerate samade asjade üle.

Koolis jagati tunnistusi, vähemalt põhikoolijütsidel – nagu Väikevend meil ju ka on. Jõulupeod olid juba eelmistel päevadel peetud. Pealelõunal kütsin kodus maja, Väikevend läks jalgpallitrenni, Suur Vend endise klassivenna sünnipäevale ning ka mina vedasin end patuselt piparkoogise nädala lõpetuseks spordiklubisse. Kui ma tagasi jõudsin, oli Väikevennal külas naabripoiss, ning mulle tehti selgeks, et ta lihtsalt peab meile ööseks jääma, sest /…/. Nojah, kui peab, siis peab. R on tegelikult tore ja südamlik laps, nii et mis seal ikka.

Õhtul saabus härra suuskade ja suurte kohvritega ning võttis vähemalt kütmise üle.

Tütar sai pealelõunal tähelepanuväärse sünnipäevakingi kinnituse näol,  et  tema inglise keele eksam, mille ta siin mõned nädalad tagasi sooritas, päädis tsee-kaks tasemega. Ning lisaks avati samal õhtul kohalike maalikunstnike aastanäitus ning ka tema peika maal riputati üles. Oleme uhked!

Järgmisel päeval sõime Pierre’is  sünnipäevapuhust lõunat. Läksin Mammale autoga järele – tal oli olnud just pidulik esmakohtumine tänavuse jõuluhanega. Väikevend jättis piduliku sündmuse puhul telefoni koju ning Suur Vend, kes tundis eelmise õhtu sünnipäevapeost veel kurnatuna, pani selga kraega särgi. Lisaks oli vanaemadel võimalus oma lapselast kiita. Seda tehti südamest, ehkki tõenäoliselt kuulsid nad tsee-kahest alles esimest korda elus.

Mul on nüüd tütar, kes on üheksateist. (Imelik küll – tollest talvest, kui ma tegin professor Piirimäele viimase eksami ning vaatasin telekast Muumitrolle ning ennekõike olin muidugi viimase vindi peal esiklapse ootel – ei tundugi olevat nii väga palju aega möödas.)

Mängud

Oota natuke, mul siin mõrvatakse parasjagu inimest, ütlesin ma hommikul oma lapsele – kuigi veretöö leidis aset Midsomeris, ja seal võiks sellega ju tõesti harjunud olla!

Eks ta nii ole. Igaüks elab justkui oma maailmades ja sellest on kuidagi kole kahju. Ostsin paar päeva tagasi uue lauamängu, ja me polegi veel seda mänginud, sest selleks on vaja vähemalt kolme ja me ei saa  mängijaid kuidagi kokku.

Reede õhtul käisime Väikevennaga Eia jõule vaatamas. No kes ei tahaks sellist kodu nagu Lauritsal ja Mooritsal ja Atsil, kus on ema, isa ja koer, värskeltküpsetatud kuklite lõhn ja õhtuti istutakse koos lauda. Meil ei saa seda viimasel ajal kuidagimoodi – argipäeviti jõuavad kõik koju eri ajal, enamasti on veel siis kellegi trenn ja kõht läheb ka erinevatel aegadel tühjaks. Sedakorda ei saanudki kordagi kõik koos süüa isegi nädalavahetusel. Reedel oli Väikevend peenel piljardimänguga sünnipäeval, siis pühapäeval oli Suur Vend aastalõputurniiril ja Väikevend trenni jõulupeol, ja lõpuks, kui pühapäevaõhtul olid pannkoogid valmis, helistas Suurele Vennale härra. Tema telefonikõned on väga pikad, ning meil Väikevennaga olid koogid selleks ajaks söödud, kui Suur Vend veel oma isaga vestles – s.t iga paari minuti järel telefoni jah…ei…mhmh ütles. (Ehkki, kui nüüd hakata mõtlema, on minu kõned Mammaga vist üsna samasugused.)

Aga Eia film oli tõesti imelius! (Ja ma loodan, et kusagil on päriselt ka selline maailm ja sellised inimesed olemas, kes igal õhtul üheskoos lauda istuvad.)

Muidu on olnud parasjagu pingeline. Kõige pikemal tööpäeval oli  pärast tunne, et ma hommikul läksin oma klassi ja õhtul tulin sealt välja, aga kas vahepeal ka midagi on olnud, ei mäleta. Kontrollisin järgmisel päeval kolleegilt – olin ikka käinud õigel ajal korda pidamas. Ise seda küll meenutada ei suutnud. Kui sellest kodus rääkisin, noogutas Suur Vend mõistvalt – neil oli ka üks õpetaja tunniga peale hakanud, siis vestelnud korraks ühe klassiõega, ning uuesti tunniga otsast peale alustanud. Ma üldse ei imesta – mul endal tuleb välja panna kolmsada seitsekümmend kaheksa poolaastahinnet.

Ühel argiõhtul käisime Mammaga vaatamas Pähklipurejat – kinos kanti otse üle Londoni kuninglikke baleriine. Muusika oli ootuspäraselt imekaunis, lavastus muinasjutuline ning Mamma luges huviga ka vaheajal ekraanile projitseeritavaid säutse. (Mina vastasin e-päevikus kirjadele.)

Aga positiivse poole pealt võib välja tuua, et õpetasin oma noorima viit lehte ja potkitnoid mängima. Õigupoolest peaks hankima koju korralikud mängukaardid. Üks pakk oli, aga see sai vist Kõrrekese kätte. Siis leidsin ühe vana paki pasjansiladumise kaarte härra poolt valmistatud mustas nahkvutlaris. (Mäletate aega, kus pasjanssi ei laotud veel arvuti taga?) Viie lehe mängimiseks olid need täiesti sobivad. Imelik oli ainult see, et Väikevend, kes silmapaistva kompetentsiga kõiki oma arvutimänge mängib, kaardimängustrateegiale alguses hästi pihta ei saanud. Aga homme kordame, ja plaanis on ka valetamisega viis lehte. Kui ma väike olin, olid kaardimängud pea ainsad, mida Mamma-Papa minuga mängida viitsisid. (Mamma mängis ka kabet, milles ta – mõnevõrra ootamatult – oli päris kibe käsi.)

Tore, kui on kellega mängida.