1.61 meetrit daamini ja teistest kaunitest kunstidest

Ma ei tea täpselt, missugune peaks olema daami käekoti sisu, kuid fakt, et kriiti sealt igal juhul ei leia. Mina täna leidsin kena jupi. Nii et daam ma ilmselt pole.

Aga muidu püüan küll. Tööl käia ja lapsi kantseldada ja kassile õigel ajal lestarohtu anda.

Nii minu ja Väikevenna koolil kui ka Suure Venna omal oli sel nädalal aastapäev. Me jäime enda omaga rahule, erinevalt Suurest Vennast. Tal oli esimene esinemine uue kooli kooriga. Ma ei tea, kui vanas koolis oleks koor nii kõlanud, oleks A /segakoori dirigent/ meid lihtsalt tundidest ära võtnud ja proovi teinud. Ja bassiühmas, tead, nad ei oska korralikult lauldagi… (Ilmselt ongi viga lihtsalt taustsüsteemis.)

Väikevend on omakorda endiselt rahulolematu tantsutundidega. Mõtlesin, et teen ta tuju paremaks ja kui koos poes olime, panin ette, et võin uued tantsusussid osta.

Ei! karjatas Väikevend. Keegi ei kanna neid enam, see oleks jube. Ainult K.

Ega te ometi tema üle naera, uurisin ettevaatlikult.

Ei, me tunneme talle kaasa, sõnas Väikevend.

Uutest tantsusussidest ta pääses. (See tegi ehk lõpuks siiski ka tuju pisut paremaks.)

Mina pidin täna minema Kõrrkesega toredale kontserdile. Ma käisingi toredal kontserdil, ainult Mammaga, kuna Kõrreke hankis endale tänaseks esinemise. Niisiis võtsin kaasa Mamma, kes, nagu selgus, hindab esisaksofonist LS-t väga kõrgelt. Pärast tänast, täiesti uskumatut kontserti, hindan mina ka. Pea seitsekümmend aastat vana ja endiselt kõrgvormis.

Ja Mamma. Saage aru, ta ei plaksutanud mitte osade vahel, vaid suisa keset pala, täiesti spontaanselt. (Mamma puhul oleks võinud sama hästi oodata, et ta hakkab näppu viskama.)

Väga vaimukad ja filgraansed tõlgendused, eriti Kapi Mõõkade tagumisest.

Kontserdi publikust enamuse moodustasid, nagu Mamma ühtepuhku nentis – näed, see ka kodust välja tulnud! –  stiilis vanainimesed. Kõik olid pidulikult riides. Ka Mammal olid kaelas merevaigust pärlid. Mina kahjuks ka seekord daamiks ei kvalifitseerunud, kuna unustasin oma kingakoti koju.

Koju minnes andsin lubaduse nädalavahetusel Mammaga surnuaiale lehti riisuma minna.

Advertisements

Kuidas seekord kõik ära kulus

Tänavuse sügisvaheaja alguses oli Kõrrekese konkurss, ja siis läks Mamma haiglasse.

Seejärel käisin mitmel päeval erinevatel tööga seotud koolitustel ja muidu üritustel.

Nende vahepeal jõudsin käia ise perearsti juures (kes nõutuna avas neitsilikult tühja lahtri tehtud uuringutest ning küsis, kas ma ei taha mõnele uuringule minna – ma väga ei tahtnud.)

Seejärel viisime Väikevennaga kassid loomaarsti juurde. Patsiendid olid samuti hea tervise juures, kuigi Kuki sai omale vaktsiini ja lestarohu. Ka Nurr sai lestarohu, profülaktika mõttes. Kuki käitus väärikalt ja rahulikult, ainult lahtine karv näitas, et tegelikult oli ta ikka närviline küll. Nurr kaebas lakkamatult kogu tee, arsti juures ja tagasiteel (kuigi süst tehti hoopis Kukile.)

Väikevennaga käisime silmaarsti juures ning Väikevend saab omale tugevamad prillid.

Töö-juurega sõitsime pealinna teatrisse ka. Etenduse tegevus toimus lastevanemate koosoleku formaadis, oli rohkesti äratundmist. Suurepärane lavastus, julgen soovitada. (Isiklikku laadi kõrvalepõikena meenus, kuidas me kunagi ammu, laste-eelsel ajal käisime härraga vaatamas Undi Suveööd ja MA ja ER mängisid siis Helenat-Hermiat. Nüüd olid nad  närtsinud olekuga üksikema ja menopausieas õpetajanna rollides.) Häbi tunnistada, see oli minu esimene VATi-kogemus. Lisaks käisime pealinnas olles peenes kohas söömas ning sõbrannaga tarbekunstimuuseumis.  Muuseumis kaunist disaini imetledes sain kõne Mammalt, kes soovis, et ma ostaksin arstile konjaki.

Reedel sain Mamma haiglast kätte. (Konjak oli olemas. Mammaga ei saa sellistes küsimustes vaielda.) Ta oli ootamatult kõbus. Kass Saba oli Mammaga kohtudes rõõmus. Viisin Mammale ka lugemiseks Astrid Lindgreni elulooraamatu.

Õhtul käisime Väikevennaga kinos, vaatasime Lumeinimese poega. Ei olnud kõige hullem. Me polnudki ammu Väikevennaga niimoodi kahekesi kinos käinud, ta läheb sagedamini ise sõpradega.

Muidu oli kõik nagu ikka. Poisid mängisid virtuaalset ja pärisjalgpalli, Kõrreke käis pilli harjutamas ja peika juures, Kõrreke ja Suur Vend toitsid Mamma kassi, kui ma kodus olin, tegin süüa. Kassid otsivad soojemad kohti inimeste ja radiaatorite läheduses. Ootamatu hetk saabus tänasel õhtul, kui terve pere sõi sama sööki (munavõileivad ja puuviljasalat vahukoorega).

Raha kulus palju ja vaheaeg lõppes liiga ruttu. Täna ärgitasin Väikevenda tunniplaani kirjutama ja Suur Vend tuli minu juurde vene keele asjus. Niimoodi ta siis otsa saigi.

Selle aasta viimaste kukeseente aegu

Puud on tänavu pikalt värvilised. (Tol sügisel, kui ma umbes sada aastat tagasi mehele läksin, oli samamoodi.)

Vahepeal on alanud muidu koolivaheaeg. Tunnistust ei saanud mitte keegi.

Kõrreke võttis osa pillimängukonkursist ja sai esikoha. (Mitte, et konkurents fagotimängijate hulgas oleks eriliselt tihe, kuid esikoha saamiseks pidi ikka kindla arvu punkte saama.) Hommikul käisime Härraga kuulamas konkurssi ning õhtul koos Mammaga kontserti. Tegelikult on märkimisväärne, kui su laps oskab mängida Vivaldi fagotikontserti. Ka teisi noori puhkpillureid oli täitsa tore kuulata, paljud nende seast olid oma noorusest hoolimata suurepärased mängijad. Mamma nägi palju tuttavaid ja pärast pakuti kõigile torti. Järgmisel hommikul läks Mamma haiglasse.

Täna kasutasin veel ära päikesepaistelist pealelõunat ja käisin oma seenemetsas. Leidsin paar pihutäit sügavkülmutatud kukeseeni, ühe kitsemampli ja ühe võipuraviku. Sõin mõned üleküpsenud magusmõrkjad pohlad. Ilmselt viimane metsaskäik sel aastal.

IMG_0218

Ausõna, selle aasta viimane seenepilt!

Väikevend ootas väga homset, kuna nad leppisid juba tükk aega tagasi sõpradega kokku, et lähevad veekeskusesse. Ühte sõpra vanemad ei lubanud. Nüüd on vist sõber pisut solvunud (et teised ikka lähevad) ning oli end koguni fb vastavast grupist välja arvanud. Elu pole alati kerge ka siis, kui oled üksteist ja on parasjagu koolivaheaeg.

Kuna ma ise keset päeva seenele läksin, tutvustasin lastele külmkapi sisu ja ütlesin, et tehku ise endale süüa. Selle peale leidis Väikevend sügavkülmast friikad, Kõrreke sai kõhuviiruse ning Suur Vend mängis oma virtuaalset jalgpalli – kuigi tõe huvides tuleb öelda, et just tema käis ja toitis ka täna Mamma kassi. (Kuni tuli kolmveerand kümme hakkliha kohta küsima.)

Kuidagi kurb ja sentimentaalne olemine on. Et Mamma on haiglas ja seeneaeg on läbi,  klassivend rääkis Plekktrummis metsade olukorrast, teetass sai ka tühjaks. Homme lähen loomateraapia-alasele koolitusele ja pärast ka haiglasse Mammat vaatama.

IMG_0212

Minu armas metsatukk ühel sügisesel pealelõunal. 

Elust oktoobri keskpaiku

Oktoober teeb kuidagi tundeliseks. Ilm varieerub imeilusast päikesepaistest tinahalliks keset päeva, pisarad tulevad kergesti ning kassid poevad kaissu – kui viimased just käpaulatusest mõnd radiaatorit ei leia.

Mina olen käinud viimase nädala jooksul vist kolmel kontserdil, lastevanemate koosolekul,  seenel ja valimas. Lisaks tavalisele kodusele-töisele elule.

Kontsertitele ma kuidagi sattun. Noh, virtuoosid olid muidugi omaette teema. Seda enam, et nad pidid mängima Nino Rotat, keda ju kuigi sageli ei mängita. Samas kohapeal jättis Rota mu pisut külmaks, kuid Mozarti mängisid nad vastupandamatult ning lisaloona mängitud (ühena paljudest) Rääts oli väga tore üllatus. Kogu orkestris polnud muide ainsatki naist.

Pühapäeval käisin kuulamas Kõrrekest, üks kohalik koor oli palunud teda fagotisoolosid mängima. Koorid olid ka toredad ning kõlasid kirikus väga hästi. Nägin mitmeid endisi õpilasi laulmas. Kõrrekesele oli ka ta peika tulnud kaasa elama. Oli tore ning pisut ootamatu muusikaline elamus.

Lapsed toimetavad muidu suhteliselt iseseisvast, mina näen vist rohkem nende musta pesu kui neid endid. (Õnneks otseses, mitte ülekantud tähenduses.) Poistel on jalgpall, Kõrrekesel peigmees ja muusika. Kuigi ka Suur Vend peab olema ettevaatlik, kuna just viimati oli ta kutsutud klassiõe ööbimisega sünnipäevale. (Ei, ikka teisi oli ka kutsutud peale Suure Venna, ma igaks juhuks täpsustan.) Klassiõde oli siis täitsa uus, sellesügisene.

Kas on tore tüdruk, küsisin.  Jaa, vastas Suur Vend. Järgmisel hommikul jõudis ta koju alles lõunaks, kuna oli käinud ühe teise klassiõega – samuti täiesti uue, sellesügisesega – pärast Mäkis. Kas on tore tüdruk, küsisin. Jaa, vastas Suur Vend. Nii see läheb, kui klassis on iga poisi kohta kolm tüdrukut…

Valimas käisime ka. Mina, Kõrreke, Suur Vend ning isegi härra, kes oli seks puhuks – ja ka üksiti virtuoosideks – kohale sõitnud. Mina, Kõrreke ja Suur Vend valimisme kõik ühte erakonda, mina ja SV isegi sama kandidaati. See on väga kummaline, kuna ma ei tee ju kodus mingit valimispropagandat. (Suure Venna valmisjärgne mure oli, ega ta oma suurepärasest bioloogiaõpetajast nüüd ilma ei jää.)

Õhtul viisin peale teatud kõhklusi ka Mamma ikka valima. Mis sest, et kui ma ta möödunud kord Riigikogu valimistele viisin, jäin ma pärast ikka tõsiselt juurdlema, kas see nii õige tegu oligi, kui olin kuulnud, keda ta valis. Aga mis seal ikka. Demokraatia on demokraatia.

Õhtu Mammaga

Muud sa ei tee, kui käid kontsertitel ja loed ajalehti! torises omal ajal Papa Mammaga. Nojah. Ei saa just päriselt öelda, et Papa oleks eksinud – kuigi Mamma luges (ja loeb praegugi) väga palju ka raamatuid, vaatab telekast innukalt ja emotsionaalselt spordivõistlusi ning armastab ja kardab maailmas üle kõige arste. Ja kasse ta ainult armastab.

Praegu on küll tervis pisut parem, nii et sõitsin täna enne poolt seitset Mamma maja ette, võtsin ta peale ning läksime kontserdile. Pianist M.P karjäärile on Mamma innukalt ning kogu südamest kaasa elanud (nagu ka tema vanemate ja vanavanemate käekäigule, loomulikult). Jõime tassi kohvi ning sõime kumbki ühe trühvelkommi (nagu vist lapsest peale Mammaga koos kontserdil või teatris olles).

Repertuaar oli vanamoeline ja kaunis – mängiti Debussy’d, Lembat ning Chopini. Neist eriti Eesti helilooja oli väga tore ja emotsionaalne üllatus. Lisaks kohtus Mamma kontserdil ka paljude oma vanade tuttavatega, sealhulgas eluaegse parima sõbranna E-ga, kellega nad vaheajal muljeid vahetasid – seda sama innukuse ja emotsiooniga, mis on Mammale iseloomulik lemmiksportlastele kaasa elades. (Kõlapildiga jäädi rahule, samuti repertuaarivalikuga – kuigi, nagu ma mõistan, ei kuulunud esimene helilooja just E lemmikute hulka – Mamma omade hulka aga küll. Üksmeelel oldi aga selles, et ehkki tehniliselt väga hea, jääb pianistil sära siiski väheks.)

Minule sobis kõik väga hästi. Lisalugudena mängitud kaks Chopini valssi veel eriti. (Tead, et seda kutsutakse Koerasabavalsiks, müksas mind Mamma neist viimase ajal.)

Koju sõites läksime tee pealt poest läbi (kassitoit, mis muu).

Ma mäletan Lembat, rääkis Mamma. Me tegime E-ga konssi sisseastumiseksameid, kuuekümne kolmandal, kui ta kohmitsedes trepist alla tuli. Sama aasta lõpul oli ta surnud, oli juba vana mees.  Konss oli siis ühel kodanlikul ajal ehitatud kortermajas, kõrged laed ja suured trepid, igal pool olid vannitoad. Eksamite vahepeal lasi üks koristaja meid ühte vannituppa. Istusime siis E-ga vanni serval. 

Küsisin veel, et kas tal (pangapunktide eest tellitud) Õl ka juba käib. Jah, käib küll, vastas Mamma. Ma ei kujutanud ette – seni olin lugenud mõnda üksikut, mida E-M /vana naaber/ mulle mõnikord lugeda tõi – ma ei kujutanud ette, et seal on niisugune jama. Aga väga huvitav!

September: seenepildid, tükk toorest liha ja pitsboolero

Ma küll ei mõista, kuidas see võimalik on, kuid täna, teate, lõppeb september otsa.

Septembris jõudsime me alustada ja jätkata kooliteed. Ühelt poolt on seega kõik vanaviisi, teisalt on iga päev oma näoga. (See mind ennast muide jätkuvalt kooli juures ka võlub.) Poistel on muutusi rohkem – Suurel Vennal on täiega uus kool ning Väikevennal uued õpetajad. Mõlemad poisid on muutustega rahul.

Huvitav on see, et kooliminek tähendab järjest vähem uute koolitarvete ostmist – noh, kui traditsioonilised vihikud-pastakad välja jätta ning järjest enam garderoobiuuendusi. Viimase teemaga seoses ei saa jätta mainimata ka huvitavat leidu Suure Venna toast – käisin vaatamas, ega ma sealt musta pesu ei leia (mitte, et ma selle vähesuse üle kurdaks) – kui nägin voodiotsal rippumas valget pitsist boolerojakikest. Pähe tuli mitmeid huvitavaid variante. Kas tõesti on Suur Vend leidnud pruudi? Riietub vabal ajal naisterõivastesse? Ja selgus, et viimane variant oligi õige – nimelt rebastepäeval oli noormeestel vaja seelikud selga panna.

Septembris jõudsime käia korraks üle-mere-lõbustuspargis. See on üks ütlemata tore koht oma ajalooliste atraktsioonidega. Ilm sattus samuti ilus.

Ja otse loomulikult oli ka tänavu septembris Väikevenna sünnipäev. Sünnipäevahommikul oli kirju koer ja küünlapuhumine ning kingituseks rohkesti komme õelt ja vennalt ning Rubiku kuubik (nagu poiss ise soovis). Õhtul saabus ka härra ning paar päeva hiljem sai Väikevend ja oma ihaldatud lahingurajapeo. Kohal oli tosin sõpra, peamiselt klassivennad ja üks klassiõde. Kuni poisid ja härra lahingut pidasime, vestlesin mina imearmsa klassiõega kaunitest kunstidest. Tähelepanuväärne oli ka asjaolu, et võikriisist hoolimata sai väikevend oma tellitud Kass Arturi koogi. (Kolm poodi sõitsin läbi, et võid leida!) Sünnipäevakook vanaemadega sai söödud kohvikus. Vähemalt ei pidanud enam ise võid hankima…

Lisaks käisime Kõrrekesega kahel hooaja avakontserdil – kohaliku esindusorkestri ja pealinna omal. Viimane oli muljetavaldavam graatsilise naisdirigendi ja tõelisest diivast solistiga (A.P.). Õnneks ei jäänud ma seekord ka piletite ostmisega nii viimasele hetkele, nii et lisaks sellele, et me kaunist saksa ja apokalüptilist eesti (E-S.T) muusikat kuulasime, me ka nägime esinejaid.

No nii. Öisest teadusest võttis meie pere võrdlemisi kasinalt osa. Mina käisin Väikevennaga lähedalasuvas gümnaasiumis. Väikevend segas kokku soolataigna. Juhendav noormees soovitas valmistada sellest midagi ilusat. (Kuuldavasti oli mõni laps näiteks emale südame voolinud…) Väikevend tegi punase-roosalaigulise lataka friikartulialuse. See keerati meie jaoks kenasti toidukilesse ja näeb välja nagu tükk toorest liha. (Mis sul seal mütside-sallide kapi peal on? Aa… ma arvasin et platsenta… huvitus ka õde Kõrreke koju jõudes.) Lapsed on kodu peegel, teadagi.

Kõrreke oli ka oma peikaga mõelnud mõnele TÖ üritusele minna, kuid ei olnud peika juurest kaugemale jõudnud. Tema maalis ja mina kudusin, täpsustas ta. Huvitav, missugused nende õhtud siis veel pensionipõlves välja näevad?

Ning otse loomulikult on september tähendanud ka hulka meeleolukaid seenelkäiguhommikuid. Mets on alati isesugune. Seened viin ma Mammale. Tema marineerib ja soolab. Oma tervise pärast ta enam ise metsa ei saa, kuid ootab kannatamatult minu igalaupäevast seenekorvi. Minu noosi vaadates tuleb talle meelde rohkesti omaaegseid metsaskäike – selge see, et selliseid seenemetsi ja -kohti, nagu temal omal ajal, meil enam pole!

IMG_0102

Pohlad ja mustikad Soomes

 

 

IMG_0104

Seened Soomes. Iga seensõbra õudusunenägu: sa näed seent ega saa teda kaasa võtta!

IMG_0113

Kas pole ilusad, ah?

IMG_0117

Kõige ilusam seenepilt sel suvel. Mul on muide priima kärbseseenekoht! Sellega on veel see tore lugu, et keegi ei käi seal korjamas…

IMG_0179

Blogiga on see hea, et ma saan siia segamatult nii palju seenepilte üles riputada, nagu ise tahan. Tänane.

Õunu on meil tänavu vähe. Tänaseks halvaaga õunakoogiks pidin õunad poest ostma. Pähkleid seevastu on. Ühel päeval oli Suur Vend allkorrusel, kui järsku kostis kaeblikke hüüdeid (kas tuleb jälle EMOsse sõita?) ja ta kutsus Väikevenna alla appi. Selgus, et Suur Vend leidis pähklist ussi.

Oktoobriski lubatakse veel vananaistesuve.