Suviseid vestlusi Mammaga

Mammaga koos kohvi juues või niisama telefonis vesteldes kipuvad päevakorrale tulema ikka samad teemad. Kuidas elavad kassid? Mida huvitavat me parasjagu loeme? Missugune on ilm?

Üldiselt tuleb Mamma ise kõigega kenasti toime, kuid kui ilmad olid väga kuumad, arvas ta, et ma võin talle siiski poest jäätist tuua (muu kraamiga pole probleemi, kuid jäätis sulaks enne kojujõudmist ära).

Nii istusin ma parasjagu Mamma juures punasel diivanil, jõime kohvi, limpsisime jäätist ning vestlesime oma ühisest uuest lemmikust Heinsaarest. No võrratu lugudepajataja, kas pole? Missugune stiil ja sõnavara! Arvan, et olin jutustamas parasjagu hr Kirjanduskriitiku Naabrinaise juhtumist (vaata siit), kui Mamma elutuppa astus sisse trepikojanaaber, võluva aktsendiga vene proua.

Ma ei ole teda hommikust saadik näinud! Äkki on sinu rõdule läinud!

Selgus, et täpsustamist mittevajav kadunud isik oli proua kass.

Mamma oli kaastundlik, kuid kinnitas, et kadunud isik ei saa olla tema rõdul ning arvas, et äkki on lipsanud mõnda keldrisse.

Kui naaber oli lahkunud, kas siis uusi kortereid läbi käima või keldribokside juurde, kes seda teab, jätkus vestlus.

Soovitasin Mammale ka Akunini Pelagia-sarja (mida ta etteruttavalt öeldes vägagi naudib – nagu ma isegi), jõin kohvi lõpuni ning läksin koju.

Kassi otsinud proua istus oma kaasaga hoovis ning nad rüüpasid õlut ning vestlesid ühe teismelise poisi ja tema kassiga. Avaldasin lootust, et ka nende kiisu leiab kodutee üles ja sõitsin rattaga koju.

Kui ma järgmisel päeval helistasin, küsisin ka muuseas, et kas proual on sageli kombeks koputamata lihtsalt sisse astuda. (Ütlesin ka, et mina hoiaksin vist sellise naabri puhul ukse lukus.)

Ei, teistel naabritel mitte, ainult sellel ühel. Ning ta oli seda teinud samal õhtul teistki korda. Mamma oli juba magama minemas (olgu öeldud, et Mammal pole see tavaks enne südaööd), kui uks käis ning lõhnade järgi õllerüüpamisega pisut liiale läinud proua küsis Mammalt:

Aga ma hakkasin muretsema, et kus sinu kass on. Pole teda tükk aega näinud!

Mamma kinnitas, et kass Saba pikutab palavaga võrdlemisi roidunult kapi otsas ning proua lahkus rahunenult.

Ka naabriproua kass tuli välja.

Hea ju, kui kõigil inimestel ja loomadel on silm peal hoitud!

Distantselu tavaline

Hommikul magan äratuskellani välja. Mis on ju hästi. Sest öiseid potentsiaalseid segajaid on

a)hoiukoduline Artur, kes võib ronida lillepotti ja kukkuda koos sellega postamendilt alla, näuguda või ka lihtsalt mängida;

b)piiksuma hakkav külmakapp;

c)uni läheb lihtsalt ära.

Öö oli seega rahulik. Kassid toita. Seejuures valvata, et Artur laseks Nurrul rahus süüa.* (Katsu sa ise süüa, kui keegi kräunub kõrva ääres!) Hommikusöök, täna näiteks soojad juustusepikud. Väikevennale piparmünditee meega, mulle kohv.

Siis tunnid. Seejuures on ilmselge, et kinnised uksed ei meeldi kassidele. Ühe või teise ukse taga on alati keegi kräunumas. (Mis mõttes nad panevad uksed kinni?!)

Pika vahetunni ajal jalutan pakiautomaadini, et tuua ära saadetis kasside tuluoksjonilt. (Olin vahepeal juba unustanud tehtud pakkumise, üks ese – käsitööseep – oli meeles, aga teine oli meeldiv üllatus. Kas tõesti? Aga tegelikult on muidugi aus värk ja kasside heaks pole ju inimesel ometi millekski kahju!)

Teisipäeval on meil koosolekutepäev ning on kujunenud, et saadan siis peale tundide lõppu Väikevenna pizzat tooma, kodu lähedal poes on vastav müügilett täiesti olemas. Koju oli jõudnud ka Suur Vend, nii et ka tema sai oma pepperoni. Kõige suurem üllatus oli aga see, et olin nooremal pojal palunud tuua poest ka torusiili ning pannud talle selleks ka kilekoti seljakotti (et olmekeemia toiduga kokku ei puutuks) – ja kui mu koosolek lõppes, leidsin lisaks oma pizzale tõesti esikust ka kenasti kileotti pakendatud pudeli. Olin meeldivalt üllatunud, et see meeles püsis.

Õhtul käisin veel ujumas ning ka kahekümneminutilises individuaaltrennis. Seal palusin, et me teeksime joogat. Need olid imetoredad kakskümmned minutit, millest ma nautisin viimast kui ühte. Homme saab veel ujuma, siis on klubi kinni ka. Nuriseda pole muidugi midagi, olud ja ajad on sellised.

Õhtul teed keetes, võileibu tehes ja iginäljast Arturit toites helistasin Mammale. Ta kirjeldas, kuidas ta kass Sabaga jalutamas käis ja kujutluspilt oli igati tujutõstev. Mamma oskus pisikestest asjadest rõõmu leida tuleb välja selgemalt kui kunagi varem.

Õhtused uudised. Olen vahepeal toonud Nurru toidukausi ülakorrusele, et ta rahus süüa saaks – see tuleb alla tagasi viia (ja pole kahtlustki, kes sealt viimased riismed konsumeerib.) Kavatsen veel lugeda.

Krossi kirjad on tõeline odüsseia, väga huvitav (ja õnneks väga mahukas), olen umbes poole peal. Olen muidugi sündmuste käigust üldjoontes varasemaltki lugenud, aga kirjad on selline ühtaegu argine ja aus pilt, mis olud tegelikult neljakümnendatel ja viiekümnendate algul valitsesid ja kuidas inimesed nende olude pillutada olid. Ja ometi sai jääda väärikaks ja vaimselt vabaks, see on ikka imekspandav.

Laual on vaas tulpidega – eilne naistepäevaüllatus poistelt. Panin juurde vaskmündi, nagu soovitati, et tulbid hästi püsiksid. Muus mõttes on kevad ühtaegu kaugel ja lähedal. Valgus ja pikenevad päevad ning lumi ja libedad tänavad ühekorrga.

Aasta on möödas, ja me ei ole vist õppinud viirusega elama. Või kuidas võtta. Mamma saab nädala lõpus teise vaktsiinisüsti ning ta lubas uurida, millal ma talle külla võin minna.

*Kusjuures veel hullem, kui keegi kräunub su kõrva ääres ja piidleb sind üksisilmi, kui sa parasjagu sööd, on ilmselt uudishimu seedimise viimase otsa puhul. Ka siis on Arturil komme Nurru üksisilmi jõllitada. Ausalt öeldes on edukaks soorituseks vaja Artur minema ajada ning teha seda seejuures nii, et Nurr omakorda paigale jääks. (Kas see ongi siis nüüd kakablogi?)

Nagu vanad kingad

Samuti kui jaanuar, algas ka veebruar kümnepäevase eneseisolatsiooniga. See tähendas distantstööd, veebitrenne, regulaarset söögitegu, hilisõhtusi jalutuskäike. (Need on lubatud, küsisin ekstra järele – kui käid üksinda ja rahva sekka ei lähe.) Olen tutvunud kahe eneseisolatsiooni jooksul kohapealsete kojutoomisteenust pakkuvate toidupoodidega. Lõpetasime isolatsiooni koos Väikevennaga, andes vormikohase negatiivse testi.

Peale mida tundsin selgelt seda pääsu-tagant-valla-tunnet. Mille vastu muidugi tervikpilti vaadates tuleks võidelda ja end talitseda. Aga kui isiklikust vaatenurgast läheneda, tähendas see rõõmustavat võimalust minna kontserdile, kinno, teatrisse, raamatupoodi, kohvikusse ja trenni. Ja ma olen kõiki neid võimalusi ka kasutanud, sest ma loomulikult lähenen isiklikust vaatenurgast. Ma kannan maski, hoian distantsi ja teen kõike muud. Teades seejuures suurepäraselt, et veel mõistlikum oleks teha mitte midagi ja olla kodus.

Mamma juurde tema 80 sünnipäeval siiski minna ei julgenud – rohkem, kui anda üle ukse üle pott kolme lilla hüatsindiga ja kingitus (ooperipilet ja Laatsi essekogumik – mõlemad vastavalt Mamma soovile). Hüatsint, nagu täna telefonitsi teada sain, õitsevat ja lõhnavat mis hirmus. Mamma ise tundub rahulik. Õnnitlusi võttis vastu peamiselt telefoni teel, vahepeal väsis ära ja pani telefoni järgmise päevani kotti.

Esmaspäeval sain esimese vaktsiinidoosi. Kõrvaltoimetena olen täheldanud rõõmu ja kergendust.

Veebruar on külm, lumi krudiseb, kui väljas jalutamas käia. Täna hommikul oli alla kahekümne kraadi külma. Minu väike must on käitunud seni eeskujulikult ning hoolimata külmast ning tegutsemispausidest kenasti hommikuti käima läinud.

Üks koolipäev veel enne vaheaega. Panen viimasele suuri lootusi tööasjadega järjele jõudmise osas. On küll paar koosolekut, aga kui ma süstemaatiliselt ette võtan, peaksin kõigega valmis jõudma küll.

Heinsaare-filmi vaatasin siin küll ükspäev eeskujulikult kodusest arvutist. See oli ses mõttes kulukas üritus, et lõppes eespoolmainitud raamatupoekülastusega.

siinpool ust

paar vanu kingi

kütmata tuba

maksmata arved

igitalvine väsimus

sealpool ust

varasuvine maantee

teeservas õitsemas

härghein ja naat

ülal taevas

paar heledat pilve

Kas pole suurepärane? Kuigi tehniliselt võttes pole tuba kütmata ega arved maksmata, on ometigi meeleolu täpselt SEE. (Paari vanu kingi võin küll omaks võtta.)

Homme hommikul siis tööle ja õhtul on trenn. Veel saab.

Rõõm või katkestus

Küll sul on ilus mask! hüüdis kolleeg, möödudes koridoris (ning hoides hoolega vahet). Mask on meie aja rokokoolehvik. Sobigu kokku tualetiga, andku edasi sõnumit meeleolust ja olgu ka muus osas laitmatult elegantne. Täna ostsin endale moonidega maski pidupäevaks.

Muidu on olnud hull töötegemise nädal. Mitmel päeval olen lõpetanud töised asjad arvuti taga südaöö paiku. Ja igal hommikul töökeskkondadesse sisse logides on tunne nagu advendikalendrit avaval lapsel: eks näis, mis täna ja homme ja üldse saab. Arvatavasti on sama tunne paljudel, ja süüdistada pole kedagi.

Olen ikka Mammale helistanud. Eks temal on ka paremaid ja halvemaid päevi, aga kriitilistes olukordades oskab ta ikka rahulikuks jääda ning on valmis asju huumoriga võtma.

Talle väga meeldis lugu, mida ma täna Klassikaraadiost kuulsin ja Mammagagi jagasin. Nimelt oli pianist Barenboim kohtunud dirigent Fischeriga ning jutuks tulnud Beethoveni 7. sonaadi 4. osa algus. Fischer juhtinud tähelepanu, missugune suurepärane näide on see huumori kohta muusikas: kolm noodikest ning sellele järgneb tõeline ha-ha-ha-trillerdus, justkui mingi rõõmusõnumi ootus. Mõni aasta hiljem kohtunud Barenboim teise ilmakuulsa pianist Arrauga, kes rääkinud, et tegu on perfektse näitega traagikast muusikas: mängib kolm nooti – ja juba teda katkestatakse! Jälle kolm nooti – ning uus katkestus! Mammale pakkus lugu palju lõbu. (Kui keegi peaks soovima saadet järele kuulata, siis palun väga: https://klassikaraadio.err.ee/1181536/must-klahv-valge-klahv).

Vähemalt vaheldus tavapärastele uudistele: kui suur on tänane number (positiivse diagnoosi saanute oma siis), kes lähikondsetest isoleerub, kuidas läheb lastel (üli)koolis ja kes õpib-töötab distantsilt.

Hoolimata väga töisest nädalast olen jõudnud mõned korrad ka raeplatsi uisuväljale. Jõululaulud, mis kaubanduskeskuses tunduksid talumatult imalad, on seal täiesti omal kohal. Eile läksin sinna peale tööd – olin istunud enam-vähem kaheksast viieni töölaua taga, parandanud töid, pannud hindeid, andnud viimaseid kontakttunde, saanud oma klassiga pooleks tunniks kokku, et jagada pakke ja soovida häid pühi, parandanud veel töid, pannud veel hindeid. Ja kui ma siis tõusin ning vaatasin, et uisud on veel paari päeva tagusest korrast auto peal, läksin ja tegin mõned tiirud. Needsamad jõululaulud, imelised noored inimesed uiskudel ning õrn lumesadu. Missugune hetk selle töötegemise-nädala lõpetuseks!

Jõulukingid on olemas, mõnda üksikut ootan veel pakiautomaati. Tavapärase käsitöölaada-treti ärajäämine annab pakkide ilmselt sisus tunda, aga nii on tänavu mõistlik.

Vaatasin nädala jooksul õhtuti jupikaupa ära ka imelise Soome filmi – https://etv.err.ee/1160870/meisterkokk-cheng. Minu siiras soovitus – teeb meele heaks. Ja kui võrratu muusika – need hiinalikud meloodiad soome akordioniga mängitult.

Otsida rõõmu või katkestust, see valik on alati.

Mai. Pidulikult ja argiselt

Emadepäeva hommik algas nagu viimase aja headel hommikutel ikka, ujumistiiruga Emajões. Vesi on juba kümmekond ja pisut enamgi kraadi soe ka.

Tulin koju ja – taram! – nurga tagant sõna otseses mõttes hüppasid välja mu poisid, soovisid mulle head emadepäeva ning vähe sellest – nad olid seni, kuni ma ujumas käisin, ärganud, keetnud kannutäie kohvi ning teinud mulle valmis võileivad ja omleti! Ning laual seisis mu emadepäevakingitus – juustupoe kinkekaart ning pudel käsitööõlut! (Seda see paari päeva tagune küsimus, kas ma armastan heledat või tumedat õlut, ning et kui suureks juustusõbraks ma ennast pean, siis tähendaski!) Hommikuse õllejoomisharjumuse pean endale muidugi alles sisse harjutama.

Oh jah. Läksin heldinult ka Mamma juurde, kes eelistas veel kodust mitte välja tulla. Viisin talle samuti emadepäevakingituse – sedakorda söödava (soetatud turult ja väiketootjatelt), kolm kollast krüsanteemitutti ning rosinana mitu rootsi krimkat. Loeme praegu mõlemad Läckbergi – minu viimase aja tõeliselt hea leid. Meile Mammaga väga meeldivad, nii et on, millest rääkida. Lisaks arvas Mamma, et me võiksime kahepeale ära osta ka Käbini päevikud. Õudsetest teemadest on Mammaga ikka südantkosutav rääkida.

Lõunaks tegin kolme juustu pastat. Ka Kõrreke tuli oma peikaga. Sain suure kimbu kollaseid lilli.

20200510_141436

Seda, et lilled peavad olema kollased, teab meie peres igaüks. Aga selles, kas mulle üldse kunagi elus on varem lillekimp tellitud, ma küll kindel pole.

Väga tore päev oli, no tõesti. Õhtul helistas veel Mamma ja ütles, et ta mõtles Käbini osas ümber, ostku ma see raamat ikka tema pangakaardiga.

Järgmisel päeva kulges kõik muidugi argiselt edasi. Kodusõppimisel on omad kõrg- ja madalhetked. Kõrghetk oli näiteks eelmisel nädalal, kui Väikevend maalis kunstiõpetuses Vaadet aknast otse õe kunstnikust peika juhendamisel, tegi loodusõpetust õega, saksa keelt isaga ning ajaloo teema lasi emal selgeks rääkida. Imeline! Siis saabub jälle päev, kui isaga jääb saksa keel tegemata (kumbki arvas, et teine pidi helistama), muusika esitlus tuleb uuesti üle vaadata ning motiveerimaks last ära tegema kunstiõpetuse reklaami mõnele Eesti tootele, pean pakkuma altkäemaksuks sedasama toodet ennast (mustikatükkidega valge šokolaad, Väikevenna lemmik). Kohustusliku kirjanduse lugemine jääb vahele ning selleks, et inimeseõpetuse mõistekaart tehtud saaks, pean kasutama võtet ema-käib-niikaua-närvidele-et-lihtsam-on-asi-ära-teha. (Populaarsust sellega just ei kogu, võin kinnitada.)

Täna läksime peale kooli ja trenni ka lõpuks kaubanduskusesse, kuna Väikevend on oma trenniriietest isoleerumise käigus välja kasvanud. Avastasin, et olin telefoni koju jätnud – aga me oleme ju kogu aeg koos. Nii, spordipoes oli saba. Jätsin Väikevenna oma pangakaardiga sappa ning läksin kõrvalpoodi, maksa ära ja tule järele. Loomulikult pidasin ma silmas toidupoodi. Seejärel tegin põhjaliku tiiru toidupoes,  ootasin Väikevenda, jätsin ostud ja puldi ootele, käisin teda spordipoest otsimas, tegin uuesti tiiru toidupoes, veel sama ring (sport ja toit siis) ning vestlesin müüjaga. (Äkki sattus laps paanikasse? – See laps ei sattunud paanikasse ka siis kui ta oli kolm ja mitte kolmteist...) Maksin oma ostu kliendikaardil olevate punktidega kinni ning otsustasin koju sõita. Nägin juba nurga tagant lillelettide juures olnud istmel paistmas tuttavat punast tossu. Väikevend.

No ma käsin mõlemas kõrvalpoes, mitu korda. Isegi proovikabiinide juures hüüdsin “Ema!” (Teismelise jaoks ilmselt piinlikkuse tipp…)

Väikevend võttis poekotid ja kandis need autosse.

Ema, ma ei tahtnud nii seksistlikult mõelda, et naised käivad ainult süüa ostmas. Sellepärast ma sind riidepoodidest otsisingi!

Nojah. Kui mõnel õhtul närv peaks mustaks minema, on mul ju külmikus pudel käsitööõlut. Maailma ägedaimatelt lastelt.

 

Koroonakulinaariast

Nagu kõik muu, on ka söömisharjumused kodusolemise aegu varasemaga võrreldes hoopis erinevaks kujunenud.  Ma arvan, et olen koorinud viimase kuu ajaga kartuleid rohkem, kui tavaliselt aastaga.

Mis ei olegi nii ebausutav, kui arvestada, et sooja süüa teen ma kodus tavaliselt nädalavahetuseti, ning ka siis tuleb ju ette väljassöömist. Ma ei ole toiduga väga suur planeerija kunagi olnud, sest kust ma tean, missuguse toidu järele näiteks kolme päeva pärast parasjagu isu tekib?

Ka praegusel ajal saab poenimekirja lihtsalt hulk baastoiduaineid, millest saab siis kõike teha. Või noh, peaaegu kõike. Poes käin eeskujulikult viie-kuue päeva järel. Homme on see kuues päev ning veel on täiesti olemas pool röstsepikut, võileivamaterjali, isegi natuke värsket kraami (peotäis kirsstomateid,üks kurk ja üks apelsin) ning üks pakk hakkliha. (Ehk kannataks ülehomsenigi, aga Mammal sai siin pehme kassitoit otsa.)

Lõplikult on selgunud asjaolu, et Väikevend ei söö konserveeritud toitu pea ühelgi kujul (välja jättes ehk marineeritud kurgid või kompott) – ta on tõesti pigem näljas kui soostub kausikese purgihernesupiga… Kui ma üritasin siin kuu aja taguses massihaarangus soetatud konservliha serveerida, sain aru, et Väikevenna umbusk ei olegi nii põhjendamatu.

Hakkliha seevastu võtan alati hea mitu paki ning viimastel nädalatel olen sellest teinud bologneset, hakklihapilaffi, isetehtud frikadellidega suppi, pikkpoissi, hakkliha-kartulivormi, kapsast hakklihaga,  hakkliha-makaronivormi ja Mamma moodi kotlette.

Hästi õnnestus tänane hakkliha-kartulivorm – Väikevend, kes tuli sööma mõnevõrra skeptilisena (sest kooli vormitoit läheb võrdlemisi pika hambaga), lahkus ülimalt rahulolevana ning arvas, et seda võiks varsti jälle teha. Kusjuures retsepti võtsin kõige tavalisemast kohast, tegin üsna täpselt (kui välja jätta asjaolu, et meil süüakse ainult veisehakkliha ning hakkliha maitsestasin lisaks soolale-piprale ka rohke küüslaugupulbriga).

Ja muidugi Mamma kuulsad kotletid. Poisid rääkisid neist ühel päeval laua taga unistavalt. Et lapsepõlv, Mamma (ja Suur vend mäletas veel Papatki), saun ja kotletid. Koos Mamma kurgi-tomati-hapukoore-keedumuna salatiga. Helistasin järgmisel päeval ja küsisin retsepti. Mamma teadis seda muidugi peast.

Niisiis, Mamma kotletid:

1 kg hakkliha (Mamma kasutab sega-, meil, nagu öeldud, läheb ainult veise-)

4 viilu sepikut

5 keskmist sibulat (hakkida võimalikult peeneks)

2 tl soola

Sepik leotada vees, vesine sai ja sibul korralikult hakklihaga läbi segada, vajadusel lisada külma vett, et tainas ei tuleks kõva.

Paneerida jahus, vormida pihus, praadida.

Tulid täiest õiged, kõrvale siis salat. Samast tainast annab täiesti edukalt ka pikkpoissi teha.

Sa võiksid neid kasvõi iga päev teha,  nentis Suur Vend.

Ei, siis ei või, kui õde külla tuleb, nentisin…

20200406_143905

Mamma kotletid ja Õige Salat

Eks me pühadeajal tegime ikka muud toitu ka. Munadega tegin nii, et keetsin nii tavalisi kui vutimune ja panin munaanuma kõrvale vildikad. Soovijad võisid kaunistada, kedagi ei sunnitud. Kõrreke joonistas ühele munale rebase, tema peika kosmoseraketi, mina piirdusin lillekestega. Šokolaadimune oli samuti ning Mamma poolt martsipan. Mina peitsin ning lapsed on juba eas, kus munade otsimine valmistas neile enneolematult palju lõbu. Kõik leiti üles. Härra saatis samuti mune, kuid need jõudsid pisukese hilinemisega. (Mis oli hea, sest pühadenoos oli selleks ajaks juba ammendunud.)

Ning siis pasha. Mõned aastad on meil ka lihtsalt kohupiimakook olnud, kuna soovijaid nappis. Tänavu siis taas. Kõrreke ütles, et tal oli lapsena kahtlus, et selle peene nimetuse all tahetakse talle sisse sööta midagi, mis on umbes nagu kaerahelbepuder. Tänavu lubasid kõik vähemalt proovida. Alustasin kuivatatud puuviljade brändis leotamisega. (Hoolimata Suure Venna manitsustest jagus brändit ka puuviljade jaoks). Retsepti võtsin siit.

92822915_214291053323359_3074684477805428736_n

Ehtsat vormi mul pole, seepärast on minu pasha köögirätikumustriga

Poolteist päeva nõrgunud tulemus kiideti heaks ning lubati lahkelt ka järgmisel aastal valmistada. Tol päeval keetsin ma kokku viis kannutäit kohvi. Pühadelõuna koos mitme lauamänguvooruga venis õhtuni.

20200411_133244

Pannkoogid mee, moosi ja lossiga. Kui siin üks päev oli ilus ilm, siis käisime.

 

Homme siis jälle poodi. Pisut hakkliha kulub ju ikka ära. Ja kohvi.

 

Kui võitjaid ei olegi

Mäletan, kunagi aastaid tagasi kutsus härra mind hiina kabet mängima. Olevat selline mõnus kulgemine. Olin, esimeses mängus täiega pähe saanuna nördinud: mäng käis ju ikkagi võidu peale! Ei mingit niisama kulgemist.

Praeguses olukorras on igapäeva elu näiliselt selline omas rütmis kulgemine. Mis mõnes mõttes sobib mulle täiesti isikliku mätta otsast hästi: eelistan juba loomu poolest kirjalikku suhtlust (sobiksin hästi tegelaseks mõnda Austeni romaani, kus kirjakirjutamine oli igapäevaelu lahutamatu osa), mulle meeldib palju omaette olla ja asju omas rütmis teha. Ma ei tunne pereväliste inimestega suhtlemisest ülemäära suurt puudust – kuigi sageli oleks see tööasjus siiski efektiivsem.

Ma ei ole ammu niipalju kodus süüa teinud, ja üldjuhul seda, mida ma teen, isegi süüakse ja parimal juhul koguni kiidetakse. Mõnikord tulevad lapsedki kokkama, täna õhtul tegime Väikevennaga tema soovi kohaselt tacosid.

Ka lapsed võtavad isoleerumist rahulikult, Kõrreke isoleerub koos peikaga, Suur Vend pruudiga ja Väikevend oma virtuaalsõpradega…

Aga hoolimata sellest kõigest on mul oma lastest väga kahju. Kahel vanemal on ju gümnaasiumilõpp käega katsuda. Ning nagu nentis mu poeg – nad jäävad ilma kõigest toredast, nagu tutipäev, lõpetamine, reis, aga saavad eksamid, mis võivad toimuda enam-vähem keset suve.

Täna käisin Mammale tema toidu-, raamatu- ja apteegitellimust viimas. Ta palus ka lastele lihavõtteks midagi enda poolt võtta, käisin siis täiesti inimtühjas kommipoes martsipani ostmas. Jah, pühade ajal tulevad lapsed (sest ma kohtun nendega ju nagunii igapäevaselt). Ei, Mamma ei tule. Ta on väga mõistlik, ja natuke mures ka. Ta ei mäletanud enam, kellele on ta laenanud Kristiina Lauritsatütre – oma lemmiku vist juba tütarlapseajast peale – oli saanud kusagilt viiekümnendatel eestiaegseid väljaandeid lugeda. Vaatasin kodus, minu riiulil tõesti ei ole, kuid õnneks antikvariaadis leidus, tellisin Mamma jaoks ära. Sest Mamma, kõigest hoolimata, siiski tunneb rõõmu raamatutest (hetkel on ta Melchioriga keskaeses apteegis), muusikast, oma elusolevate sõprade ja sugulastega suhtlemisest ja oma pisikesest mustast kassist Sabast. Ta ei ole kordagi millegi üle kurtnud.

Lihtsalt – selles mängud tõepoolest ei olegi võitjaid. Või siiski – kui oma satsiga teisele poole välja jõuad, ja keegi puudu ei ole, siis ehk oledki?

Ja veel: kui keegi oskab öelda, kuidas nahkkotilt desoaine plekke välja saab, palun seda lahkesti teha.

Esimene nädal kodust elu

Mõni päev paistab päike. Ma aknast ju näen.

Mõni päev sajab midagi. Samuti aknast näen.

Mõnel päeval on mõlemad variandid vaheldumisi.

Tööd on olnud väga, väga palju. Rohkem kui tavaliselt kindlasti. Eile õhtul lõpetasin 22.15, väiksemate pausidega hommikul kaheksast alates. Ikka veel üllatab see, et lapsed, kes enam-vähem elavadki oma nutiseadmetes, ei oska kasutada mõnda üldse mitte keerulist (ausõna, olen südamest ja hingelt humanitaar, teistsuguseid ma ei oska ise ka!) tehnilisi lahendusi. Kirjalik tagasisidestamine on samuti aeganõudev tegevus.

Enda poisid, sellised igas mõttes keskmised koolipoisid, saavad hakkama, seda, et kooliasjad tuleb ära teha, pole just väga palju kordi vaja meenutada. Pigem seda, et päev algab ikka hommikusöögiga ja hiljemalt südaööks tuleb nutiseadmed ka vabama režiimi puhul kinni panna.

Suurel Vennal on mure oma koolilõpetamise ja eksamite pärast. Aga muidu on elu pisut vaheldusrikkam, kuna nad on vaheldumisi meil, pruudi linna- ja maakodus.

Väikevend kooliasjade pärast otseselt ei muretse, aga tal on ilmselgelt igav. Täna käis peale nagu uni, et me läheksime Mäkki. Ausõna, ei julge. Sest kui mina haigeks jääksin, kes siis Mammale apteegist ja toidupoest kraami koju viiks? Või veel hullem, kui ise ei jääkski, aga annaksin lahkelt edasi Mammale, kes oma ligi-kaheksakümne ja krooniliste haigustega on ilmselgelt riskigrupp. Tellisin siiski esimest korda läbi selle W-asja Aparaadist burksi ja mõned muud asjad õhtuks. Mingit vaheldust on keedetud makaronidele vaja.

Eile käisin korra suures kaubandusekskuses, kuna oli mitu missiooni. Parkla oli tühi. Rõiva- ja jalatsipoed avatud, kliente ei paistnud kuskil. Apteeki lasti sisse ühekaupa, proviisor oli klaasi taga. Sain Mammale kõik ta kümme vajalikku nimetust igapäevaseid ravumeid. Üleüldises rahvanappuses hakkasid selgelt silma muukeelsed noorteseltskonnad. Nojah, kui kõrgemad jõud on kinnitanud, et kõik on korras, ju siis nende jaoks ongi.

Mamma ise, kelle jaoks toidu- ja apteegikotid koju viisin, oli olukorraga leppinud. Ausõna, ei ole südant öelda, et jätan pakid ukse taha, siis pole nagu ühtki inimlikku kontakti. Mamma parasjagu Melchiori krimkasid, mida ma talle kodust toon ja on kõige toimuva suhtes võrdlemisi rahulik.

Mul endal on lugemiseks kuidagi enneolematult vähe aega ning ma pole ka kindel, et Väikesed naised on minu teetass – kuigi film meeldis päris hästi. Filmis polnud see jumalale lootmise ja patriotismi teema kuidagi eriliselt rõhutatud (või ei osanud ma seda märgata) ning kogu lugu ei mõjunud nii naiivselt.

Ees on kaks päeva enneolematult oodatud hingetõmbeaega.

Kuidas me isoleerume

Nagu iga uue asjaga, on oluline saavutada teatud rütm ja stabiilsus.

Ma ärkan enamasti ilma kellatagi pigem vara, umbes seitsme ajal. Jõuan enne tööpäeva rahulikult putru ja kohvi keeta.

Tööpäev kui selline – vähemasti, kui esimeste järgi järeldada – on üks lõputa Penelope kangas. Olen saanud (ja vastanud) ainuüksi täna 37 kirjale – aga päev on ju alles poole peal. Õhtul uued ülesanded üles, eelmiste päevade omad kontrollida. Noh, omaenda lapsukeste käekäigul ka silma peal hoida. Eks nad ikka teevad asjad ära, kui vaja ja viimane (no parimal juhul eelviimane minut) käes. Matas sai Väikevend abi suuremalt ja loodusõpetuses konsulteeris venna pruudiga.

Olen lõuna ajal teinud päris süüa, tavaliselt ma argipäeviti seda ei tee (ja pole ka mõtet, sest kõik jõuavad eri aegadel). Nüüd ei ole mingeid pelmeene ega kulinaarialeti salateid, ühel päeval tegin näiteks brokoli ja peekoniga pastat, siis hakklihapilaffi paprika ja porganditega, täna teeb Väikevend oma lemmikut, makarone hakklihaga.

Olen oma tuppa, voodi ja kirjutuslaua vahelisse nurka sisse seadnud treeningsaali ning zumbatan hoolsalt juutuubi-treenerite järgi. Enda arvates on mul küll ajaga rütmitunne paranenud, kuid kass Kuki sai esimese korra pealtnägemisest psühhotrauma ning põgenes hirmsa kapakuga.

Kodust väljas käisin viimati pühapäeva hommikul, siis tegin pikema poetiiru. Mammale viisin ka toidu koju. Päris seda varianti, et jätan koti ukse taha, ei kasutanud. Mamma oli rõõmus, kuigi kurtis igavust. Eks temagi rütm – igapäevane poetiir mõnusa jalutuskäiguga, reedene saunaskäik päevakeskuses, sekka veel kontserte ja kinos ülekantavaid ooperiõhtuid – ole segi. Raamatuid tal hetkel jagub, toitu ja ravimeid ka. (Samas lugesin sõbra fb seinalt kellegi kommentaari – kui oled vana, kellegi ees kohustusi pole, siis miks mitte käia eluõhtul pigem kohvikus ja jalutamas, kui et kodus istuda ja varutud kuivainetest putru keeta. Vähemalt õnnelik lõpp. Minu arvates ei ole üldsegi halb vaatenurk, aga Mammat manitsen ma muidugi kodus isoleeruma.)

Uskumatu – täpselt nädal tagasi osales Väikevend poiste kokanduskonkursil (päev varem ostsin talle selleks uue põllegi), kümmekond päeva tagasi olid kolleegid minemas Kaubamajja ilupäevadele. Mingi teine maailm, tundub praegu tagasi mõeldes.

Tütar lubas täna teha šokolaadikooki, läheme lauamängudega külaskäigule. See kõlab ju päris toredalt.

Veel kolm kirja.