Meie jõulud

Ilus lumine jõululaupäev oli.

Hommikusele surnuaiatiirule sõitsime koos tütre sünnipäeva- ning jõuludepuhusele visiidile saabunud härra, Mamma ning Kõrrekesega. Poisid ei tulnud. Suur Vend väitis, et me läheme liiga vara ning Väikevend, et talle ei meeldi surnuaias. Mis seal ikka. Mamma kõndis natuke omi radu, vahepeal näitas meile aga sugulaste platsid kätte. Meie ring oli pikem, küünlaid oli varuga (kuigi lõpuks, kui härra tuletas meelde onu Kustit, minu lapsepõlve naabrimeest – keda tema ise vaid juttude järgi teab – saidki küünlad otsa. Onu Kustile veel parasjagu jagus.)

Kirikusse jumalateenistusele läksime koos Kõrrekesega, teised ei soovinud. Kirik oli rahvast täis, istekoha saime alles siis, kui ühel seltskonnal sai keset teenistust jumalaarmust küllalt ning nad minema läksid. Nentisime Kõrrekesega, et jumalasulastest isa ja poeg räägivad täpselt sama häälega.

Otse kirikust sõidutas härra meid kõiki Mamma juurde. Ka Kõrrekese peika oli kaasa tulnud. Mamma juures oli kuusk ja hani. Kõrrekesele olin ise eelmisel päeval, kui ta ise härraga suusamägedest alla kihutas, tellitud veganroad ära toonud. Hea ju, kui toidueelistustest olenemata ikka ühe laua taha mahutakse. Toidu kõrvale jõime suviselt Kreeka-reisilt ühes toodud roosat ja punast veini.

Siis tulid kingitused. Loomulikult lauludega (kõige tähelepanuväärsem oli meeskvartett koosseisus härra, Suur Vend, Väikevend ning Kõrrekese peika), luuletustega, plaksuga kätekõverdustega (Väikevend) ning isegi tantsutiiruga (Kõrreke peikaga – valss on neil selge ning tango, saan ma aru, õppimisstaadiumis). Mamma üritas tänavu Küll on tore Miisu vahele jätta, kuid publiku nõudmisel tuli see siiski esitusele. Kõigil oli väga lõbus ning üheskoos said mitmed jõululaulud ära lauldud. (Kui tuli jutuks, et olevat kohti, kus kingituse saab ilma laulu või luuletuseta, võttis maad üksmeelne hukkamõistev pomin. Kes seda enne kuulnud on!)

Kingitused ise olid ootuspärased – täiskavanutele kohv ja šokolaad, aga ka teatripiletid. Väikevenna kingitus sai komplekteeritud tema enda saadetud e-poodide linkide abil (arvutikraam, teadagi). Kõrreke nentis pisukese kadedusega, et raamatu (jalgpallientsüklopeedia näol) sai ainult Suur Vend. (No kuule, loomulikult, ma olen ju kultuuriklassis, nentis viimane.) Aga noh, pole Kõrrekesel häda midagi, oma suure kingituse saavad nad peikaga kätte suvel. Lisaks oli neile akudrell härralt (viimane loodab peenetundelise vihjena selle peale enda oma tagasi saada…) Loomulikult said kõik lapsed ka uue pidžaama, see on kuidagi niimoodi kujunenud ja imelik oleks see traditsioon lõpetada.  Ka mulle oli üllatuskingitus äratuslambikese näol, aga ma ei installeeri seda enne koolivaheaja lõppu.

Magustoiduks olin teinud ka taaskord oreodega kooki. Kook on seni maitsenud kõigile peale härra (kes ei väsi kordamast, et tema eelistaks vahukooretorti).

Peale jõuluõhtut Mamma juures tulid ka Kõrreke ja ta peika meie kõigi suureks rõõmuks meile. Nii et Dixitki võeti lõpuks karbist välja. See on viimase peal äge mäng!

Järgmisel hommikul sõitis alati produktiivne ja tõhus härra juba minema (olles enne veel katlasse tule teinud), Väikevend saalis poole päevani ringi uues laiskloomapildiga pidžaamas, Kõrrekese peika visandas meie kasse, mina tegin hommikuks poolest kõvaks läinud saiast vaesed rüütlid ning teisest poolest soojad juustuvõileivad. Kõik söödi ära. Võtsin suure tassitäie kohvi ning läksin tagasi voodisse lugema.

Nii et kokkuvõttes oli tõeliselt lõbus jõul! 20181224_191359

 

Need päevad, kui lapse sünnipäev on ära olnud, aga jõuludeni on veel aega

Jeesusega on raske konkureerida, nentis mu tütar, kui temalt sünnipäevaplaanide kohta päriti. Igal juhul, hoolimata asjaolust, et laps elab omaette, ei tähendanud, et ta oma ema tehtud koogist ilma peaks jääma! Ka Väikevend tuli enne viimast tänavust koolihommikut õe juurde. Kõrreke keetis koogi kõrvale kohvi ning rääkis emakeele proovikeksamist. Mina ning peigmehe ema, kes samuti jõuluks koju oli saabunud, kuulasime huviga. Pärast resümeeris Väikevend: te olete selles mõttes ühtemoodi, et naerate samade asjade üle.

Koolis jagati tunnistusi, vähemalt põhikoolijütsidel – nagu Väikevend meil ju ka on. Jõulupeod olid juba eelmistel päevadel peetud. Pealelõunal kütsin kodus maja, Väikevend läks jalgpallitrenni, Suur Vend endise klassivenna sünnipäevale ning ka mina vedasin end patuselt piparkoogise nädala lõpetuseks spordiklubisse. Kui ma tagasi jõudsin, oli Väikevennal külas naabripoiss, ning mulle tehti selgeks, et ta lihtsalt peab meile ööseks jääma, sest /…/. Nojah, kui peab, siis peab. R on tegelikult tore ja südamlik laps, nii et mis seal ikka.

Õhtul saabus härra suuskade ja suurte kohvritega ning võttis vähemalt kütmise üle.

Tütar sai pealelõunal tähelepanuväärse sünnipäevakingi kinnituse näol,  et  tema inglise keele eksam, mille ta siin mõned nädalad tagasi sooritas, päädis tsee-kaks tasemega. Ning lisaks avati samal õhtul kohalike maalikunstnike aastanäitus ning ka tema peika maal riputati üles. Oleme uhked!

Järgmisel päeval sõime Pierre’is  sünnipäevapuhust lõunat. Läksin Mammale autoga järele – tal oli olnud just pidulik esmakohtumine tänavuse jõuluhanega. Väikevend jättis piduliku sündmuse puhul telefoni koju ning Suur Vend, kes tundis eelmise õhtu sünnipäevapeost veel kurnatuna, pani selga kraega särgi. Lisaks oli vanaemadel võimalus oma lapselast kiita. Seda tehti südamest, ehkki tõenäoliselt kuulsid nad tsee-kahest alles esimest korda elus.

Mul on nüüd tütar, kes on üheksateist. (Imelik küll – tollest talvest, kui ma tegin professor Piirimäele viimase eksami ning vaatasin telekast Muumitrolle ning ennekõike olin muidugi viimase vindi peal esiklapse ootel – ei tundugi olevat nii väga palju aega möödas.)

Mängud

Oota natuke, mul siin mõrvatakse parasjagu inimest, ütlesin ma hommikul oma lapsele – kuigi veretöö leidis aset Midsomeris, ja seal võiks sellega ju tõesti harjunud olla!

Eks ta nii ole. Igaüks elab justkui oma maailmades ja sellest on kuidagi kole kahju. Ostsin paar päeva tagasi uue lauamängu, ja me polegi veel seda mänginud, sest selleks on vaja vähemalt kolme ja me ei saa  mängijaid kuidagi kokku.

Reede õhtul käisime Väikevennaga Eia jõule vaatamas. No kes ei tahaks sellist kodu nagu Lauritsal ja Mooritsal ja Atsil, kus on ema, isa ja koer, värskeltküpsetatud kuklite lõhn ja õhtuti istutakse koos lauda. Meil ei saa seda viimasel ajal kuidagimoodi – argipäeviti jõuavad kõik koju eri ajal, enamasti on veel siis kellegi trenn ja kõht läheb ka erinevatel aegadel tühjaks. Sedakorda ei saanudki kordagi kõik koos süüa isegi nädalavahetusel. Reedel oli Väikevend peenel piljardimänguga sünnipäeval, siis pühapäeval oli Suur Vend aastalõputurniiril ja Väikevend trenni jõulupeol, ja lõpuks, kui pühapäevaõhtul olid pannkoogid valmis, helistas Suurele Vennale härra. Tema telefonikõned on väga pikad, ning meil Väikevennaga olid koogid selleks ajaks söödud, kui Suur Vend veel oma isaga vestles – s.t iga paari minuti järel telefoni jah…ei…mhmh ütles. (Ehkki, kui nüüd hakata mõtlema, on minu kõned Mammaga vist üsna samasugused.)

Aga Eia film oli tõesti imelius! (Ja ma loodan, et kusagil on päriselt ka selline maailm ja sellised inimesed olemas, kes igal õhtul üheskoos lauda istuvad.)

Muidu on olnud parasjagu pingeline. Kõige pikemal tööpäeval oli  pärast tunne, et ma hommikul läksin oma klassi ja õhtul tulin sealt välja, aga kas vahepeal ka midagi on olnud, ei mäleta. Kontrollisin järgmisel päeval kolleegilt – olin ikka käinud õigel ajal korda pidamas. Ise seda küll meenutada ei suutnud. Kui sellest kodus rääkisin, noogutas Suur Vend mõistvalt – neil oli ka üks õpetaja tunniga peale hakanud, siis vestelnud korraks ühe klassiõega, ning uuesti tunniga otsast peale alustanud. Ma üldse ei imesta – mul endal tuleb välja panna kolmsada seitsekümmend kaheksa poolaastahinnet.

Ühel argiõhtul käisime Mammaga vaatamas Pähklipurejat – kinos kanti otse üle Londoni kuninglikke baleriine. Muusika oli ootuspäraselt imekaunis, lavastus muinasjutuline ning Mamma luges huviga ka vaheajal ekraanile projitseeritavaid säutse. (Mina vastasin e-päevikus kirjadele.)

Aga positiivse poole pealt võib välja tuua, et õpetasin oma noorima viit lehte ja potkitnoid mängima. Õigupoolest peaks hankima koju korralikud mängukaardid. Üks pakk oli, aga see sai vist Kõrrekese kätte. Siis leidsin ühe vana paki pasjansiladumise kaarte härra poolt valmistatud mustas nahkvutlaris. (Mäletate aega, kus pasjanssi ei laotud veel arvuti taga?) Viie lehe mängimiseks olid need täiesti sobivad. Imelik oli ainult see, et Väikevend, kes silmapaistva kompetentsiga kõiki oma arvutimänge mängib, kaardimängustrateegiale alguses hästi pihta ei saanud. Aga homme kordame, ja plaanis on ka valetamisega viis lehte. Kui ma väike olin, olid kaardimängud pea ainsad, mida Mamma-Papa minuga mängida viitsisid. (Mamma mängis ka kabet, milles ta – mõnevõrra ootamatult – oli päris kibe käsi.)

Tore, kui on kellega mängida.

 

Märkamatult on jõudnud kätte villaste sokkide aeg

Eks ta ole. Oktoobris on veel viimased kukeseenekohad, päikesekiired ja kuldsed puulehed, novembris seevastu villased sokid ja pimedus.

Ja kui koolis on veel septembris-oktoobris pisut sellist ootame-vaatame olekut  – justkui lootuse, et äkki läheb üle –  siis praeguseks on selge, et vist ikkagi ei lähe…

Aga et elu üksluine oleks, seda muidugi kurta ei saa.

Viimati oli meil siin isadepäev. Päev ise oli suhteliselt isavaba, kuid Mamma kutsus lõunale ning küünlad viisin samuti kohusetundlikult kõigile isadele või lihtsalt tublidele meestele surnuaiale kohale. Suur Vend kurtis Vanaemale, kes samuti oli Mamma juures, et oleks vaja uusi villaseid sokke. Mammal polnud hästi meeles, mis kellaks me olime lõuna kokku leppinud. Väikevend ja Vanaema vaatasid telekast smurfifilmi. Vanaema oli smurfide koha pealt väga erutatud. Aga söök, mille Mamma lõpuks valmis sai, sai hea. Karbonaad ja liivataignapõhjal õunakook, väga mammalik. Kõrreke oli pilli mängimas nagu ikka.

Peale Stockholmist tulekut pole ma  oma tütart eriti näinudki, kui paar pannkoogiõhtut välja jätta. Viimati oli ta pillimängulaagris – ka mina sain kutse tulla kontserdile – aga kuna ma olin juba Mammaga kokku leppinud, jäi sedakorda väikesesse Lõuna-Eesti linnakesse sõitmata.

Poiste elu suunab endiselt Püha Jalgpall. Tõsi, Suur Vend on küll hetkel vigastatud lahingumeeste nimekirjas, kuid see ei loe. Esiteks, tema upt – kõik kes mõne gümnaasiumi või gümnasistiga tuttavad, teavad isegi, teistele ei viitsi seletama hakata – on loomulikult seotud jalgpalliürituse korraldamisega.

Ema, kas sa tead, miks stiivdžobs ütles, et annab alati ülesande kõige laisemale mehele, küsis ta mul üks päev. (Ei, ma mõtlesin täitsa välja: need leiavad selle tegemiseks kõige ratsionaalsema tee.) Pole kahtlustki, et stiivdžobs annaks Suurele Vennale palju ülesandeid. Ilmselt ka tema upt-paarimehele. Igal juhul jõuab üritus homme haripunkti ning selleks kulub palju Mõnusat Maiust. (Kuna nad sponsorite leidmisega jäid hilja peale, pidin ma ise neid mõnekümne maiusega sponsoreerima.)

Teiseks – eelmisel nädalal oli härra isa tõeline unistuste isa ja viis kogu koduse meeskonna Suure ja Väikese Venna näol seda õiget jalgpalli vaatama. Ning viimase suur iidol roobertlevandovski panustas ürituse kordaminekusse koguni kahe väravaga.

Ning kolmandaks, ega telekast kah jalgpall otsa lõppe!

Täna õhtul, kui ma peale tööd koju jõudsin, oli esikus kott villaste sokkidega ja Väikevenna jaoks välja prinditud ja allajoonitud tekst smurfide kohta. Vanaema ei vea kunagi alt!

Suur Vend vaatab jalgpalli, uued villased sokid jalas ja kass süles.

 

Kuidas lõppes september ja algas oktoober

Esimene koolikuu on küll kiirelt kuhugi kadunud! Päikest on olnud rohkesti, aga kuu lõpus on ilmad jahedamad – viimati seenel käies kandsin kindaid.

Seenemetsas jalutades sain esmalt telefonikõne vanemalt pojalt. (Ema, kas sa kaitsmed pesid ära? Kus nad on?)

Seejärel nooremalt pojalt. (Ema, kus mu rahakott on?)

Seejärel vanemalt pojalt, kes naases mängult ning oli võtme maha unustanud.

Ega midagi. Korv oli täis ja seenemetsast koju saab umbes poole tunniga. (Seenekorvi viisin pärast Mammale. Mulle sobib selline tööjaotus väga. Ja Mamma on ka rahul.)

Järgmisel päeval helistas Kõrreke ja ütles, et tuleb ennelõunal mantlile järele.

Kui ta õhtuks polnud jõudnud, olin väga mures. Kas mu lapsega on ikka kõik korras? Kindlasti on midagi juhtunud! Ema, kas sa ei tunne Kõrrekest? küsis Suur Vend ja naeris.

Kõrrke koos peikaga saabusid, kui õunakook ja piparmünditee valmis olid. Kõik mu lapsed võiksid kogu aeg laua taga istuda. Süda, teate, on kohe rahul.

Oktoober algab muusikapäevaga ja see tähendab muidugi kontserte. Klassi viisin kontserdimajja, kus võluvad noored muusikud esinesid unustamatule publikule. Ei, kohale toodud eri vanuses lapsed käitusid korralikult, eks kõigile olid sõnad peale loetud. Aga kohalikud pensionärid võtsid üritusest viimast. Vähe sellest, et dressides ja jopedes on ju igati mugav otse turult kontserdimajja tulla (ja kes see viitsib siis neid garderoobi viia!), kaks prouat olid kohal koos koeraga. (Ei, polnud hullu, ta haukus ainult palade vahel.) Osade vahel plaksutamist pole vaja mainidagi. Või seda, kui minu taga istuv proua hetk peale loo algust valju häälega minult küsis, kas teie kuulsite, mida nad mängivad? Hea, et Mamma ei tulnud (nagu tal algselt plaanis oli) tal on niigi tervisega probleeme. Aga kava oli tore ja emotsionaalne, ei tulegi ette, et oleksin näiteks Kuupaistesonaati niimoodi kontserdil kuulanud.

Õhtul käisin Kõrrkese muusikakutsekoolis kontserdil. Seal on teatavasti maailma ilusaim kontserdisaal, mis oli sedakorda rahvast puupüsti täis. Kontsert ise oli täiesti maagiline. Kõrrekesest nägin ainult pilliotsa (nagu ikka), aga soolodes oli teda mitmel korral kuulda.  Isegi Mamma, keda seekord miski – peaaegu – häirimas polnud (ei tea, esimeses pooles oli see repertuaar kuidagi ühetaoline…) jäi üldjoontes siiski rahule. Minu arvates oli kõik lummav! Eriti Pärdi Fratres ja siis Griegi klaverikontsert.

Kui ma Mamma koju viisin, pani Mamma mulle seenepurgid kaasa.

 

Aleksei tuligi tuppa

Suurel vennal on komme kasse iga mõne kuu tagant uue nimega kutsuda. Hetkel on meil kassid Kukirovski (Kuki, isane) ja Aleksei (Nurr, emane).

Igal hommikul tulevad nad minuga koos alla korrusele ja ootavad, et ma neile süüa annan. Seoses kooli algusega saab hommiksööki nüüd meeldivalt vara.

(Mis ei ühti arvatavasti teiste pereliikmete hinnanguga.)

Aga – esimene koolinädal on seljataga. Roosidega vaasiga on aeg kohe ühel pool, aga krüsanteemid ja astrid on veel täitsa ilusad. (Ja kapis on veel šokolaadi ka!)

Seda, et õpilased on pikemaks sirgunud, vaatad puhta heldimusega. Oma laste puhul lisandub heldimusele ohe, sest jah, kasvamine tähendab uute pükste ostu. (Ja see omakorda on terve teadus: peavad olema kitsad, ei tohi olla käristatud – sellega olen ma ise ka nõus – ja siis on vist veel mingi pükste x-faktor, mille järgi püksid liigituvad nendeks, mida jalga pannakse ja nendeks, mida ei panda. Kaks paari sobivaid pükse õnnestus Väikevennale ka leida.)

Õppimine on Väikevenna puhul tähendanud ennekõike pabereid õpikutele, Suur Vend on keeldunud sellestki. Väikevennaga jalutasime ka ühel õhtul raamatukokku Kalevipoega laenutama.

Kõrreke on nüüd elanud nädalakese omal käel ja mina olen oma lapsest küll puudust tundnud! Suur Vend sai alles nädala lõpus aru, et midagi on teisiti. (Kõrreke on meil ju ka seni ikka kas hõivatud või lennus olnud.)

Aga nädala sees käisime Kõrrkese ja tema peikaga BB-lavastust vaatamas. Kuna etendusega kaasneb ka rongisõit, saime  jutudki (Pesumasinast, keeleeksamist, muusikaajaloost) ära rääkida. Etendus oli väga elamuslik algusest lõpuni.

Tegelikult käisime teatris ka Suure Vennaga. Suur Vend on nõus tulema ainult siis, kui näha saab Seppa või Avandit. Seekord oli viimane. Pluss Kivirähu tekst. Kuna Suur Vend pidi koolist viimasest tunnist ära tulema, soovitasingi tal klassijuhatajale öelda, et läheb emaga teatrisse. Kuule, keegi ei usu seda nagunii, ütles mu poeg. Aga teatris me tõesti käisime, nentides, et Suur Vend on liiga pikk, tundmaks end väikese maja kitsukestel istmetel mugavalt. Etendus oli hea, ning et olin auto eemale parkinud, saime ka päris pikalt muljeid vahetada.

Muidu oli kõik argine. Müstika tundub see, et kui mul enda arvates oli ka suvel omajagu tegemist – no ikka söök, ja pesupesu, ja koristamine ja muu, siis nüüd peab saama kõik selle töö kõrvalt tehtud – ja tegelikult saabki.

Täna käisime koos kahe vanaemaga vanavanemate päeva puhul hiina toitu söömas ning pärast kutsus Kõrreke meid enda poole kohvi jooma. (Vanaema pistis mulle viieka pihku ja palus, et ma võtaksin tema poolt Kõrrkesele lille. Mamma palus, et ma võtaksin tema poolt samasuguse lille. Kõrreke sai vanaemadelt kaks hortensiat.) Mamma vaatas heldimusega, et Kõrreke oli kasutusele võtnud tema vana söögitoamööbli ja lubas vaadata, kas tal lauale sobiv laudlina (Saksamaalt toodud!) on veel alles. Vestlusteemadeks olid Gilgameši eepos, telesaade Järvist ning jalgpall. (Suur Vend käis laupäeval sõpradega pealinnas Eesti koondise mängu vaatamas.)

Muud nagu polegi olnud. (Kui välja jätta mu eksarvamus, et täna peaks toimuma kontsert, mille olemasolu mul ei õnnestunud enam üles leida – see on mandala, väitis Suur Vend nii enesekindlalt, et ma jäin teda uskuma – ning et ma leidsin külmkapi alust koristades mumifitseerunud pelmeeni.)

Täna hommikul, kui Nurruke ukse juures kahtles (ta mõtleb ikka pikalt, kas ta ikka tahtis tuppa tulla või oleks parem pisut oodata ja natukese aja pärast uuesti küsida), mõistsin, et olin ka ise talle Aleksei öelnud.

Aleksei tuligi tuppa.