Õndsad hetked

Kodus on hetkel vaikne. Või kuidas võtta. Aiast kostub muruniiduki hääl ja mu enda arvutis mängib jaapani löökpillimängija. Siiski.

Tütar sõitis ühega oma ma-ei-tea-mitmest puhkpilliorkestrist konkursile Šveitsi. Nii palju, kui mu laps on mulle teada andnud, on Zürichis +30°C, konkursil on saadud hõbediplom ning laps ise on õnne tipul, olles avastanud vanalinnast viiekorruselise muusikapoe.

Väikevend organiseeris seevastu enesele külaskäigu oma lemmiksugulase, tädi T juurde Tallinnasse. Tädil (tehniliselt võttes küll vanatädil) on kolm koera ja kaks kassi ning ka mu noorim  on loomulikult eluga ülimal määral rahul.

Enne pealinna sõitu vestlesime lapsega ka tulevikust. Väikevend nimelt küsis, mida tähendab kihlatud. Mõistnud asja sisu, küsis ta edasi sõrmuse kohta. Ütlesin, et jah, et on komme, et mees kingib naisele sel puhul sõrmuse. Briljandiga.

See on vist päris kallis, arvas Väikevend. Ma arvan, et ma ei võta endale tulevikus naist, vaid ainult koerad. 

Nii et võib öelda, et Väikevend harjutab praegu tulevaseks eluks.

Suur Vend puhkab. See tähendab peamiselt küll arvutit, staadioni ja play stationit, aga üllatuslikult ka täiesti vabatahtlikku muruniitmist (see aasta on esimene, kus pole vaja isegi meelde tuletada), nõudepesumasina tühjendamist ja muidu mõistlikku ülalpidamist.

Mina käisin eile Mammaga suurepärasel kontserdil Jaani kirikus. Isegi Mamma, kel enamasti alati on kõigi ja kõige kohta mõni kriitiline märkus, ütles vaid ühe sõna: Täiuslik! Kuulake ise!

Muidu… ei teegi nagu eriti midagi. Triigin ja teen süüa ja kord sõitsin metsa seenele. (Seeni oli, aga olid väikesed.) Rõõmsa avastusena tõdesin, et ka Suur Vend sööb üle mitme aasta kukeseeni. Mul on lugemisjärge ootamas kolm raamatut ja on raske otsustada, missugune neist esimesena ette võtta – kas Matsin, Hargla või Pärdi.

Linnas on tegelikult laat, aga sain oma rahvamassidoosi ilmselt laulupeol kätte. Õnne jaoks piisab ka päikesest, vaikusest ja võimalusest lasta kasse uksest sisse ja välja.

Tavaline harmooniline õhtu

Reet, sellest, kui harmooniline meie elu siin tegelikult on, ma kohe räägin.

Täna, kui jõudsin töölt koju, sõnas Suur Vend: Kuki oli täna tubli, ainult natukene ajalehe servast on näritud.

Jah, võrreldes tavapärase olukorraga, kus ma uurin tapeeditükki ning püüan kindlaks teha, missugusest seinast see pärit võiks olla, pole Äripäeva näritud nurk kõneväärtki.

Suur Vend küsis veel, kas ma saan tal aidata oma arvutis keemia esitlust teha ja pärast ajaloo tööks õppida. Olin küll mõelnud Zweigi filmile – aga noh, hüvasti, Euroopa. Tere tulemast kordamisküsimused.

Kuni me viimistlesime keemia esitlust, oli Kõrreke jõudnud koju, söönud ning jäänud magama. Ta väitis, et tal probleeme pole ning magas edasi.

Vahepeal helistas Mamma ning kurtis, et kass ei harju kuidagi korteriga ja sellega, et enam õue ei saa. Käib ringi ja karjub.  Mu kõrval istus märtriilmel mu vanem poeg (Ma õpiks küll, kui lastaks!)  ja telefoni otsas Mamma, kes on kasside küsimustes alati paljusõnaline.

Seejärel pistis pea ukse vahelt sisse Väikevend, kellele meenus eilsest külmkappi jäänud pool arbuusi. Kuni mina kööki jõudsin, oli Väikevend jõudnud arbuusi lahti lõigata. Isegi Suur Vend võttis tüki.

Kuni me tutvusime Hallsteini doktriini ja sotsiaalse turumajandusega, jäi oma toas magama Väikevend. Ta oli vähemalt magamisriietes, nii et ma ei kontrollinud, kas tal hambad said enne pestud. Homseks jäid ka pidulikud riided valmis panemata.

Siis kuulasin veel Suure Venna aruannet kasside õues käimise kohta – ta väidab, et Nurr saab aru, kui talle õues öelda, et mingu otsigu Kuki üles. (Ilmselt oskab Suur Vend lihtsalt kasside keelt.) Ka Suur Vend on kasside küsimuses tavatult jutukas.

Aga emadepäevaks Väikevenna poolt toodud ja närtsima määratud roosid turgutasin juba eile üles puhtalt dopinguga, ostsin nimelt poest lõikelillede säilitusainet. Tegelikult on kollased roosid ühed mu lemmikud. (Nagu enam-vähem kõik kollased lilled.) Kass Kuki pole neid veel märganud – pärast seda, kui ta oli nad ümber ajanud ja ma vaasi kapi otsa tõstsin.

Kõik magavad peale Kuki, kes arvas, et põrandapesu toimus puhtalt tema meelelahutuse (ning mitte põrandale läinud arbuusimahla) huvides. Igal juhul on põrand puhas ja lapsed magavad.

Nii et vähemalt südaööks on kõik äärmises harmoonias.

Mamma kolimine

Mamma on ikka osanud inimesi üllatada. Möödunud jõulu ajal ta teatas, et on otsustanud maja müüa ja väikesesse korterisse kolida. Mis oli tegelikult ju mõistlik otsus, kuigi, nagu mõistlike asjadega teinekord ikka, omamoodi ka kurb.

Mamma kolis nimelt viimati aastal 1961, kui ta mehele läks.

Maja müümine käis kiiremini, kui Mamma oli arvestanud. Mammal oli ju ka ülinunnu majake suure aiaga.

Nüüd jäi üle leida Mammale uus kodu.

See polnud üldse lihtne, kuigi näiliselt oli väikeste korterite valik suur. Alguses me arvasime, et Mamma kolib sellisesse Tartusse, mis on väike puust linn. Õige pea sai selgeks, et Mamma siiski ei soovi sellisesse Tartusse kolida. Ta ise seda enne ei teadnud, aga tegelikult oli tal vaja siiski sellist kohta, kus korter on aus ja hea.

Mamma oleks peaaegu ostnud korteri, millel polnud kasutusluba.

Mamma oleks peaaegu ostnud korteri, mis asus 8. korrusel.

Mamma oleks peaaegu ostnud korteri, mis oli lihtsalt nii odav, aga mis talle tegelikult ei meeldinud.

Mamma oleks peaaegu ostnud korteri, mis oli nii peenelt remonditud, et lambipirni vahetamisega poleks ta ise hakkama saanud.

Lisaks käis Mamma vaatamas korterit, mis oli väga kena, kuid ärasuitsetatud.

Veel käis Mamma vaatamas korterit, mis oli imelise asukohaga, kuid kommunaalmaksud olid kõrged,  trepikoda kõle ja päikest sinna ei paistnud.

Veel käis Mamma vaatamas korterit, mis oli samuti imelise asukohaga, kuid mille toad olid teravnurkadega.

Veel käis Mamma vaatamas korterit, mis oli hele ja päikseline, imelise askohaga, kuid kus WC oli koridoris kahe korteri peale.

Mamma ei käinud vaatamas ühtki päris uut korterit, kuna leidis, et need on liiga kallid.

Aga kui ma Mamma korterit portaalis nägin, tundsin ma selle kohe ära. Ma ise olin tol hetkel Brüsselisse sõitmas, aga ma teadsin, et see sobib Mammale ideaalselt. Kui ma oma väikeselt reisilt tagasi tulin, oli aeg notari juurde juba aeg kinni pandud.

Mamma leidis kena korteri, bussipeatuse ja poe lähedal, läbi maja planeeringuga, maitseka remondiga.  Seal on ka väike rõdu, kuhu Mamma lubas tomatitaimed kasvama panna. Paar maja edasi elab Mamma eakaaslasest täditütar.

Mamma ja Saba kolisid eile sisse. Nagu uute algustega ikka, on tunded segased. Ühest küljest on Mamma majast lahkumisest kahju – teisalt – väikeses kenas korteris on ju palju lihtsam. Mamma oskas ootamatult hästi võtta kaasa vaid kõige vajalikuma.

Üle jäi nii maale, mööblit, raamatuid kui ka klaver. Papa kappidest tuli välja suures koguses akordione. Mina võtsin Seiklusjutte maalt ja merelt, Papa ema päevikud, suure seinakella ja üleskeeratava karu (mis kahjuks enam üles ei keerdu). Kõrrekesega koos otsustasime võtta ka klaveri.

Mamma võttis vaid elu- ja magamistoamööbli,  mõned lemmikraamatud, mõned pildid, mõned potid mulda tomatite jaoks ja kass Saba.

Ütlesin Mammale, et ta võiks ju nüüd veel kuhugi reisida. Mõni unistuste koht on tal ju kindlasti. Jah, tunnistas Mamma, Norrasse tahaks tõesti.

Lubasin, et tuleksin temaga kaasa. Peale järelemõtlemist leidis Mamma, et reis oleks vist ikka liiga kallis.

Ja siis küsis veel, rohkem iseendalt: Äkki oleks pidanud siiski ühetoalise korteri valima?

Kevad tuli hääletult

Enne, kui aprillikuu otsa lõppes, juhtus mitu asja. Käisin verd andmas, kus lõpuks ometi keegi ka minult küsis – kuidas tervis on. Hea, vastasin, ma ei ole vist sel talvel haige olnudki. Läksin koju, mahukas uus kruus kotis.

Ja järgmisel päeval olin hääletu. Tähendab, reedesed tunnid sain kuidagi kraaksudes mööda, aga koju jõudes suutsin ainult sosistada. Kõik vestlused tundusid äärmiselt tähendusrikkad.

Laupäeval polnud mul endiselt häält. Kõrreke veetis päeva orkestriproovis. Meie poistega käisime Vanaema kutsel aasia toitu sööma. Poisid ei soovinud midagi väga rääkida ja mina ei saanud. Aga see-eest Vanaema on mu lastel väga jutukas.

Pärast käisin ka Mamma pool. Mamma juurest – ta jagab praegu nimelt oma raamatukogu laiali – võtsin kaasa raamatu India hauasammas ja Leegitseva südame. Esimsest hakkas kuidagi kahju ära anda, teine on mulle kunagi väga meeldinud. Lisaks võtsin oma lapsepõlvest pärit üleskeeratava karu. Tõsi, karu vedru on vist katki, häält ta enam ei tee. Nii et ühtekuuluvustunne karuga oli laupäeval vaieldamatu. Tore oli see, et Mamma, kes tänu oma kehvale kuulmisele muidu päris valju häälega räägib, hakkas samuti minuga sosistama. Tänu sellele omandas jutuajamine Mamma ja tema sissepakitud kastide vahel konspiratiivse kõla.

Õhtul, õigemini küll juba öösel, käisin kodulinnas matkal. See oli üks ütlemata meeleolukas jalutuskäik, kus kultuurihuvilised kodulinlased kuulasid lugupeetud ajaloolast, termostassid kuuma teega pihus. Öine matk viis kohati päris huvitavatesse hoovidesse, ja tegelikult nägid ka tuttavad kohad öösel hoopis teistsugused välja. Rahvast oli palju. (Ühtki isikliiku last ei õnnestunud kahjuks kaasa meelitada, ütlesid, et aeg on hiline ja väljas on külm.)

Täna, 1. mail, on lõpuks kevad käes. Pesin sel puhul aknadki puhtaks. Isegi pesu julgesin vist alles teist korda sel aastal õue riputada – seni on sel kevadel alati midagi taevast sadanud (või tundunud, et kohe hakkab midagi sadama.)

Mamma juurest tõin täna kaasa kaks puidust nikerdatud vappi – kadunud onu Juhani enda töö  – Tartu ja Eesti oma. Kõrreke, kes on oma vene keele esitluse juures hullumas – tuli minuga heal meelel kaasa jalutuskäigule botaanikaaeda. Lõhnas mesiselt, pardid prääksusid, inimesed lugesid raamatui, jalutasid ringi ja tegid pilte. Päike paistis. Seal oli täiesti selge, et kevad on kätte jõudnud.

Suudan juba ka kraaksuda. (Kuigi väga hirmsa häälega.)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pealinna teatrisse ja Mamma lumepallisupp

Nad on sul ju päris suureks kasvanud, nentis Väikevend heatahtlikult, kui me reede õhtul kooli juurest autoga koju sõitsime.

Tõesti, kuna mul jäi üks pilet ootamatult vabaks, sai Väikevend minu seitsmendikega kaasa teatrisse. Nad on kasvanud, ja olid Väikevenna suhtes armulikud – nii võis ka tema minna peale teatrit klassi ägedamate kuttidega Hessi – ja pääseda nii ema ja tema kolleegiga kohvitamisest!

Teatris vaatasime Printsi ja kerjust. Lapsed elasid kõik väga kaasa, ja kui lõpuks ikka õige prints krooni pähe sai, kostus selja tagant kergendatud yes! Minu jaoks on kergendus, et järgmisel reedel ma ei pea pealinna sõitma, nagu kahel viimasel nädalal. Need on küll toredad ja meeleolukad käigud, aga ma tahaks nüüd natuke aega nii, et ei peaks kell kuus ärkama ja  kogu aeg üle lugema rahasid ja lapsi.

Kuigi, etendus, nagu öeldud, oli tore ja hoogne ning JZ  nii kuninga kui ka kurja röövlipealikuna kuulata oli suisa lust. Võib olla võtan millalgi raamatugi ette?

Väikevennal oli üldse hea nädal, saksa keele vihik ei ununenud kordagi maha ja ta arvati kooli korvpallimeeskonda. (Ta poleks saanud olla õnnelikum, kui ta oleks NBA-sse pääsenud.)

Suur Vend õnnestus saata ühe gümnaasiumi lahtiste uste päevadele hoolimata ma-võin-ju-kodulehelt-ka-vaadata– suhtumisest.Nii et vähemalt siht on silme ees.

Aga kõige tähtsam selle nädala jooksul oli Mamma sünnipäevapidu. Menüüs oli karbonaad ja seenekaste, kurgi-tillisalat (kus Mammale iseloomulikult on tilli rohkem kui kurki), magustoiduks lumepallisupp. Ja siis loomulikult martsipanlilledega tort. Kinkisime Mammale kontserdipileti ja tulbid. Väikevend katsus suurema osa sünnipäevast kass Sabat allakorrusele meelitada. Lõpuks see tal ka õnnestus, kui ta kassi lihtsalt sülle võttis, hoolimata Sabakese metsikust rabelemisest. Lõpuks pääses ta vabaks. Kõik olid rõõmsad.

Kodus tuli Suur Vend sõjaga. Õppisime siis koos Suure Vennaga poolteist tundi teist ilmasõda. Ma usun, et mina võiksin tema range õpetaja käest juba täitsa nelja kätte saada.

Aga Mamma, nagu öeldud, saab homme seitsekümmend kuus. Kui ma juukseid käisin lõikamas, ütles mu juuksur, et juuksejuurtel on juba halli, aga veel saab niimoodi kammida, et välja ei paista. Õudne lugu – siis oled vist tõesti vana, kui su laps halliks läheb?! (Minu omad on õnneks veel üsna kartulikoorevärvi, Väikevend küll pisut heledam.)

Mamma teeb muide suurepärast lumepallisuppi!