Filipp ja teised poisid

Hiljuti sain ma esimest korda elus täita vanaemakohuseid. Nimelt pakuvad mu tütar ja ta peika hoiukodu soliidsele härrasmehele nimega Filipp. Filipp on häirimatu meelelaadi ja kõva häälega kõuts. Ning kuna hoiukodu püsiasukatel  oli paar päeva vaja eemal olla, sõitsingi mõned korrad rattaga teisele poole jõge, et Filippi toita, silitada ja menetleda liivakastis olevat.

Esimesel päeval tuli Filipp mulle küll headest kommetest lähtuvalt uksele vastu, kuid erilist huvi minu ega minuga suhtlemise vastu üles ei näidanud. Küll aga oli suhtlushuvi suurenenud järgmiseks päevaks. Päris hea hulk kõutsi hüppas mulle sellise hooga sülle ja lõi küüned kintsu, et sain korraliku sinika ning küünejäljed.

Õnneks lõppes sellega ka mu vanaemakarjäär, Kõrreke nautis küll edasi Pärnus Supelsakste küpsetisi, kunsti ja pillimängu, kuid peika tuli koju tagasi ning kinnitas, et saavad Filipiga kahekesi hakkama küll. (Muusikafestivali lõppkontserdile saime meiegi koduses õhkkonnas mustikakooki mugides kaasa elada –  laps saatis veebilingi.)

Väikevend suhtleb sõpradega, käis ühel päeval semudega Pokemone püüdmas ning teisel kutsusid klassiõed teda ujuma. (Tal on üldse väga agarad klassiõed.) Lisaks planeerib ta loovtööna arvuti kokkupanekut, mille juures on ka minul omad huvid mängus – ta lubas nimelt oma vana arvuti mulle.

Suur Vend saatis mitu oma head sõpra kaitseväkke, mängib taas jalgpalli (korvpall polnud ikkagi see!) ning on vist vaimu ülikooliõpinguteks valmis pannud. Lapsepõlv hakkab justkui otsa saama.

 

Filipp.

Kõik tegutsevad

Järeltulev põlvkond on olnud viimastel nädalatel ülitoimekas.

Väikevend osales malevas. Ta oli õnnelik juba sinna pääsedes, rääkimata päevast, kui ta tuli koju, tööleping näpu vahel. Kolmeteistaastane jäi rahule nii töö (muusikafestivali flaierite ja sündmuse enda kohta info jagamine), seltskonna kui ka toiduga. Õhtul ei pidanud arvuti sulgemist meelde tuletama, täitsa ise ütles sõpradele, et peab nüüd minema, kuna järgmisel päeval on tööpäev.

Siis edasi – mu kaks vanemat last teevad samuti tööd, poeg toimetab jalgrattal toitu ning tütar oli kohaliku teatri suveetendustel publikuteenindajana. Lisaks sellele said neist mõlemist kuu esimesel poolel ka üliõpilased. Ning vähe sellest, Kõrreke võtab hetkel veebi vahendusel tunde fagotikorüfeelt ning siirdub järgmisel nädalal Pärnusse kohaliku maestro suveakadeemiasse.

Ainult mina loen raamatuid ja maksan arveid, käin trennis ja raamatukogus, jalutamas ja seenel, ujumas ja turul. Vahepeal õnnestub teha autovabu päevi, siis sõidan rattaga või käin jala. Nii kohtub uskmatult paljude tuttavatega. Täna näiteks sõitsime hommikul tütre ja ta peikaga seenele, siis linna tagasi. Võtsin jalgratta, läksime sõbrannaga lõunale. Õhtul käisin veel trennis ning Mamma juures. Nagu näha, on kõigi päevad täis tihedat tegevust.

Lõpud. Kroonika

Kunagi ammu, mudilaseas, küsiti mu kahelt vanemalt lapselt, kas nad on kaksikud.

Kahe eest võttis sõna (nagu ikka) Kõrreke: Mitte päris, aga peaaegu.

See meenus mulle tänavu juuni viimasel ja juuli esimesel päeval, kui nad lõpetasid kahepeale kolm kooli. Esmalt lõpetas Kõrreke pillimängukutsekooli. Aktusele oli luba tulla kolmel inimesel, ning kvalifitseerusid lapsevanemad ning Mamma, sama kooli vilistlane aastast 1961. Aktusel mängiti pilli, peeti kõnesid ja jagati tunnistusi. Minul tulid korraliku lapsevanemana ka pisarad. Pärast sai vastastikku lilli anda ja õnne soovida. Kõrreke kinkis oma erialaõpetajale suislepapuu. Üks õpetajatele mõeldud lillekimp jäi üle ning tütar ütles, et võtku ma see endale – selle eest, et ma ta kunagi muusikakooli panin.

Mamma meenutas oma lõpukatust – lõpetajaid oli siis palju, eriti igasuguseid koorijuhte, ning kõik ei saanudki esineda. Suurem osa lõpetajaist oli ka üldained sealsamas teinud, nii et saanud korraga nii keskhariduse kui kutse. Mitte nii nagu tänapäeval, ütles ta teatud imestuse ja laituse kombinatsioonis. (Olgu öeldud, et Mamma ise lõpetas keskkooli tegelikult eraldi.)

Järgmisel päeval lõpetasid meie peaaegu-kaksikud ühel päeval gümnaasiumid. Erinevad gümnaasiumid, kuid aktused olid täpselt samal ajal… Kõrrekese omale tohtis kaasa võtta kaks vanemat, Suure Venna oma sai veebist vaadata. Kõrrekese aktus oli kooli mainele kohane – kõik sujus kui õlitatult, kõned olid vaimukad ja originaalsed ning lõpetajad laitmatult riides. Kui etiketti rikutigi, siis nii kõvasti üle võlli, et selles oli vaieldamatut stiili. Kõrreke sai tunnistusele lisaks kiituskirjad muusikas ja ajaloos. Ning tütrekese kleit oli pikk seitsmekümnedatest pärit vintage, mille mina kunagi rekvireerisin Mammalt ning Kõrreke minult. Kaheldamatult kandis mu tütar selle uhkelt välja. (Ainsaks kuluks jäid sukad ja kleidiga sobiv küünelakk.)

Samal ajal lõpetas siis kooli ka Suur Vend, kuigi aktust vaatasime hiljem koos arvutist. Nemad olid oma koolimajas, kõnedes oli mõnevõrra inside-huumorit ning vaieldamatult soojust ja siirust (kuigi võib olla mitte nii kole palju originaalsust). Minu poeg sai tunnistusega ühes tänukirja kooris laulmise, kooli esindamise eest spordivõistlustel ning juubelietenduses osalemise eest. Lõpetajate rõivastus oli seinast seina, kuid Suure Vend oli (möödunud sügisel sugulase pulmadeks soetatud) ülikonna ning kikilipsuga (minu möödunudsuvine reisikingitus Maltalt) igati šikk. Kingad olid samad, millega lõpetas põhikooli.  (Nii et uute rõivaste kulu oli meil minimaalne, ostsin ainult ülikonnaga sobivad sokid.) Kui olin enne küsinud Suurelt Vennalt, missugused lilled talle meeldivad, siis teadis ta küll kohe öelda, et ta pruudile meeldivad päevalilled (loomulikult ta sai selle!), kuid ise ei osanudki hoobilt midagi öelda. Lõpuks tegi tõsise näo ning arvas, et äkki rohelised lilled. Ning imekombel oligi lillepoes rohelisi hortensiaid! Soovidel on teatavasti kalduvus tõeks saada.

Väikevend, kes oli viimase mõne kuuga kõigist senistest riietest välja kasvanud, sai ilmselt kõige rohkem uusi riideid, sest tema selgamineva viisaka riietuse ja jalanõude tagavara oli tõesti olematu.

Crepis – lapsed ise valisid koha – olid kohal ka vanaemad ja Kõrrekese peika. (Suure Venna pruut, kes samuti kooli lõpetas, oli oma perega.) Tõsteti klaase lõpetajate terviseks ning räägiti minevikust (näiteks kaljamüügist kaheksakümnendatel) ja tulevikust (näiteks soovitab Vanaema Surel Vennal tingimata õppida maastikuarhitektuuri). Gustav Adolfi juures tegime erinevates koosseisudes pilte.

Tore oli see, et lapsed siiski said oma aktused pidulike riiete, kõnede ja kõige muuga. Hoopis teine tunne sisseastumisega tegelema hakata. Sest nagu teada – ankruketi lõpp on laulu algus.