Kaootiline kroonika (koos mõtete korrastamisega)

Mõni aeg tagasi nägin unenägu, milles figureeris pööningutäis lugemata raamatuid. Ja vähemalt ühe – Peeter Paani näol – olen ma ka tõepoolst leidnud, omaenda tütrekese raamaturiiulist. Et lugeda seda Väikevennale. Oo, missugune lugu! Mul oli hetkeks isegi hirm, et äkki on see poisi jaoks liiga poeetiline, aga õnneks, tundub, et lapsele meeldib. Kas sina tead, mida teeb hea ema õhtuti, kui lapsed magama pandud? (Vihje: ei blogi.)

Peale selle, et märts hakkab lõppema sama ootamatult ja talviselt, kuivõrd oodatult ja kevadiselt ta peale hakkas, pole juhtunud suurt midagi.

Kõrreke osales ta mingisuguses looduse-alases paarisviktoriinis. Kuidas läks, ei tea veel, aga Väikevend oli äärmiselt erutatud, kui ta kuulis, et õde käis loodusmajas koos klassivennaga. Erutus süvenes, kui ta kuulis, et klassivend on tark ja tore. Kas ta on vallaline? oli Väikevenna järgmine küsimus.

Suur Vend lõpetas pooleteisekuulise murtud käeluust tingitud trennipausi. Lõpuks! Ma olin nendest Simpsonitest meie elutoas juba päris tüdinenud! Veel on ta õppinud isaga, enamasti küll skaibi vahendusel, matat ning kasvanud niipalju, et on on nüüd selgelt õest pikem.

Oh, lugesin just täna kooli raamatukogus näppu jäänud Tarkade klubist: isased imetajad on arenenud eluaea pikkuse arvelt suuremaks. Loodan, et see kasvamine ei tähenda, et tuleks veel enne suve uusi pükse osta. Asja eesmärk, nagu ikka, olevat suurendada partneri leidmise võimalust. Siiski – tundub, et ka mu vanem poeg on veel vallaline.

Väikevend õpib korrutustabelit. Käib robootikas, pranglimas, trennis ja loomasõprade ringis. Ja küsib iga kord, kui see talle meelde tuleb, kas ta võiks ka noorkotkaks hakata. See tuleb talle päris sageli meelde.

Head emad, nagu selgub, teevad lisaks majale õhtuti korda ka laste mõtted. Aga kui mulle siin juba sõna antakse, siis kasutan võimalust ja ütlen: kellakeeramine on väsitav! Mu meelest see Franklini idee küünalde kokkuhoiust siiski ei vääri küünlaid! Noh, olgu – uks lukku, kohvikann puhtaks, lilled kastetud – ja siis veel laste mõtted ka.

Advertisements

Ole vait ja ripu rahulikult!

Kevadvaheja alguses tõin koju Karnevali ja kartulisalati. Vaheaja lõpuks on see meil enam-vähem läbi töötatud ka. Pealkirjas olev tsitaat on Väikevenna lemmikuks saanud jutust Ahvi saba, milles ahv läheb tülli oma sabaga, kes on otsustanud kooli minna. Tegu on vägagi õpetliku looga.

Kahel korral käisime kinos ka. Vaadatud sai Karupoeg Paddington ning Muumid Rivieral. Karupoega tuli isegi Suur Vend vaatama. Teglikult pidi alguses tulema Kõrreke, aga kui ma pileti veebist juba ostnud olin, tuli lapsele meelde, et tal on hoopis sünnipäevakutse. Ostsin siis poisi ära, lubades popkorni. Aga pärast filmi teatas Suur Vend, et see oli nii hea film, et ta oleks seda isegi ilma popkornita vaadanud, kui teadnud oleks. (Väikevennale meeldis Paddington loomulikult väga!) Muumisid tuli vaatama Kõrreke. Lugu ise oli mõistagi sihtgrupi maiuspala. Ja me kõik olime sihtgrupp. (Ka Väikevennale meeldisid muumid loomulikult väga.)

Suur Vend sai lahti oma kipsist. Kästi veel kaks nädalat trennivabal režiimil elada, aga ma ei usu, et ta nii pikalt vastu peab. Seda enam, et niisama-jalkat käib ta sõpradega staadionil mängimas pea iga päev. Üldiselt oli tal raske aeg. (Käsi oli kuu kipsis, ise oled kolmteist ja siis arvab ema, et sa oled liiga palju telefonis ja ei taha, et sa maja mööda palle ringi põrgatad. Ta justkui üldse ei saa vahepeal millestki aru.)

Ma vahepeal märkan mõningase üllatusega, et mul on majas suur mees.

Väikevend seevastu ostis endale oma isikliku raha eest isikliku jalgpalli. Ka tema on nüüd selles eas, et käib sõpradega staadionil. Temalgi on raskeid hetki, aga tuba sai korda, kohustuslik raamat läbi ning kunstiteos teadlasest valmis.

Kõrreke küpsetas esimese plaaditäie küpsiseid. Šokolaadiküpsiseid. Ning muu lektüüri kõrval võttis ette ka Mõrva šokolaadiküpsistega. Igati tore raamat noorele küpsetamishuvilisele, jääme ootama.

Veel käisime Kõrrekesega vaatamas Oravat ja Ilvest. Lapsel, tundus, oli päris lõbus. Sai vähemalt teada, mis oli oktoobriparaad ja kes on Marcus Aurelius.

Kas sina tahad kooli minna, küsis minult natuke aega tagasi Suur Vend.

(Ah, ole vait ja ripu rahulikult!)

Tegelikult on koolis tore. Selles veendus isegi ahvi saba. Ning pealegi – suvevaheajani pole enam üldse kaua aega.

Talveurust välja

OLYMPUS DIGITAL CAMERAOleme nüüd mitu head päeva nautinud koolivaheaja-vabadust. Mis minul küll homme lõppeb, aga siiski. Garderoobi korrastamine tõusis päevakorda Väikevennale sobivate jalanõude otsimisega. Tegin siis ühekorraga inventuuri ka riiete poolel ära.

Lisaks sellele, et panin kõrvale mitu kotitäit kraami taaskasutuskeskusesse viimiseks, selgus huvitav seaduspära: Suurest Vennast järele jäänud rõivad ja jalanõud on ALATI kas ühe numbri võrra suured või väikesed. Ühe paari kingi siiski leidsime – Väikevenna enda sügisesed läksid veel jalga – ning mõned T-särgid.

Tänasel hommikul tegin kuulutuse. Väikevend leidis seepeale, et tema teeb oma kuulutuse, mis on parem kui minu oma. Muidugi oli parem, pilt oli ka juures.

Kõrreke aitas mul kraami auto peale tõsta. Vanapaber, pakendid, pudelid ja riidekotid. Taaratšeki eest saime seitse kaheeurost ja ühe ühese. Üks kahene läks kohe Suure Venna kogu tarbeks kõrvale, tegu oli, nagu selgus, naistele valimisõiguse andmise 100. aastapäeva mündiga. Teise kahese andsin mulle abiks olnud tütrekesele. Viimane oligi eelmisel päeval rahamuresid kurtnud. Taaskasutuskeskusest leidis Kõrreke õlimaali, mis kujutas viktoriaanlikus stiilis tütarlast peegli ees, mina Mirabilia-sarjast ühe krimka ning Väikevennale paari pükse. Veel kolm kaheeurost.

Koju minnes selgus, et Suur Vend polnud oma nime meie üritusele kirja pannud ning läks sõpradega staadionile. Eks tal ole selline iga ka, umbes nagu Judyl Paddingtoni-filmis, tema arvates valmistab ta perekond talle pidevalt piinlikkust. Jätsin veel paar münti talle laua peale ning sõitisme Kõrrekese ja Väikevennaga kesklinna.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Päike paistis, linn oli inimesi täis. Kaubamaja kõrval oli suusavõistlusest jäänud suur lumekuhil, kus võrdlemisi kevadiselt riides lapsukesed lirtsudes liugu lasid. Tänavamuusik koos valge kassiga mängis akordioni. Väikevend sai minu viimase taara eest saadud mündi ja pani selle kaabusse. Läksime Pierre´i kohvikusse, kus Väikevennal lubati õnneks tellida kukeseenepasta ilma kukeseenteta ning muidu läks ka hästi. Poiss oli tegelikult väga erutunud, sest talle tuli meelde, et klassiga õppekäigul käies oli sealsamas avatud üks uus kohvik ja ta arvas, et me peaksime sealt ilmtingimata mõne koogi koju ostma. Kuni me toitu ootasime, käis ta ühe korra kontrollimas, et kas kohvik on ikka seal, kus ta mäletas, ning kuni mina ja Kõrreke oma salateid lõpetasime, veel teise korra.

Botaanikaaias õitsesid vaid krookused ja lumikellukesed. Sealne mänguplats oli lapsi paksult täis, pinkidel unelesid armunud ja noored emad otsisid tarmukalt porivabu teeradu. Valgus oli täiesti kevadine. Esines pungi, paar esimest tsillatki olid oma sinised nupsus pead mullast välja torganud – aga ainult paar. Tiigis ujuvad pardid olid paksud ja iseteadlikud.

Kõrreke meenutas, kuidas ta pole peaaegu kunagi kasvuhoonetesse pääsenud, kuna alati olevat mul mõni ettekääne. Kui meil Väikevennaga oli elulistel näidustustel aeg lahkuda – Väikevend kiirustas trenni ning mina küünetehniku juurde, jäi Kõrreke meist maha. Lõpuks ometi ostis ema talle pileti! Tagasiteel leidis Väikevend Pihlaka kohviku ilmeksimatult üles – eks õppekäikudest on alati kasu – ning ostisme kaasa neli sefiirist lumepalli-nimelist kooki.

Küünetehniku juures tundsin, kuidas mu kingadest tuleb kaka ja kevade lõhna. Homseks viksin kingad ära ja lähen tööle.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kevadisel koolivaheajal. Siiski. Kõigest hoolimata

Kevadine väsimus annab ilmselt tunda. Mõni meist jonnib. Mõni sööb ära teise kommid. Mõni on ülikriitiline kõigi teiste suhtes, ta ise välja arvatud. Mõni oleks saanud äärepealt tunnistusele elu esimese kolme. Ning mõni, khm, hoiab end lakkamatult vaos ja lahendab suured hädad ning õnnetused, ja siis ärritub ülemäära jälle mõne pisiasja peale.

Aga. Lõpuks jõudis finišisse Kõrrekese muffiniprojekt, laps kaitses tulemusele suurepärane oma loovtöö ning teatas, et ei soovi enam mõnda aega küpsetada ainsatki muffinit. Lubas küpsistele ümber spetsialiseeruda.

Käisime Kõrrekese ning Väikevennaga kevadise vaheaja algust tähistamas lõunasöögiga. (Suur Vend sõitis naaberlinna etiketikoolitusle ja teatrisse.) Mitte midagi eriti peent ega kallist, raamatupoe kohvikus kohalikus kaubanduskeskuses. Muidugi, eks nad kiirustasid kohe edasi. Kõrreke pidi klassiõdedega kohtuma ning Väikevennal oli lemmikloomaring. Kahjuks oli Väikevennal kadunud ära plastiktasku kuupileti ja õpilaspiletiga, et ta saaks ise vähemasti tagasi tulla. Ta mäletas küll täpselt, et oli selle esikusse jätnud, kuid seal seda polnud. Eks ma siis lubasin viia-tuua. Vahepeal koju koristama naastes leidsin dokumendid õuemänguasjade juurest. Hiljem, loomaringist tulles meenus talle – jah, tõesti, eelmisel päeval oli mängitud naabripoisiga pätti ja politseinikku ning kuupilet olnud võltsitud juhiluba.

Ma ise haarasin kähku kuivatusrestilt trenniriided. Spordiklubis märkasin, et olin enda treeningsärgi asemel võtnud ühe Kõrrekese topi. Ma nägin välja nagu… õitsvas eas proua oma teismelise tütre särgis.

Homme tuleb Vanaema pannkoogihommikule. Lootuses näha ilmselt laste tunnistusi – mis on muidugi, Väikevend välja arvatud, ette nähtud purunema, kuna suuremate laste õpetajad ei viitsi neid välja printida ning muusikakooli tunnistusele unustas Kõrreke lihtsalt järgi minna.

Kevadvaheaeg on kõigest hoolimata alanud.

Peaaegu et kevade nädal

Kui meil olid klassiõhtud

Need olid minul ja Väikevennal. Minu oma möödus kõigi asjaosaliste jaoks eakohaselt. Väikevend tegi aga elumuutva avastuse: enam ta ei arvagi, et nende klassis nii ilusat tüdrukut, nagu seda oli A lasteaias, küll pole. Vastupidi! Mitte ainult tema ei kutsunud L-i tantsima, vaid L ikka teda ka. Ning ka pikk nina pakkus mitmeid võimalusi teineteist välja valida, nagu ma aru saan. Ning just L oli olnud väga nördinud, kui õpetaja kell seitse tule põlema pani ja käskis koristama hakata. Väikevend oli ka koristamise koha pealt väga toimekas ning sai preemiaks võimaluse prügikott välja viia. See tegi tunde veel eriti uhkeks. Igal juhul oli olnud elu parim klassiõhtu!

Kui Suur Vend sõitis ära

Reede õhtul sõitis Suur Vend bussi ja lennukiga ning siis võttis härra ta teispool merd vastu.

Elu muutus väga rahulikuks. Koos Suure Vennaga olid lahkunud ka põntsuvad pallid, telekatoast Bart Simpson ning kogu majast viimasel ajal lakkamatu vennalik jagelemine.

Lahkumishetk ise oli härras. Sain koguni kallistuse osaliseks.

Lammas, muffinid ja lilled
Laupäeval vaatasime Lammas Shauni filmi. Me nautisime seda väga, hoolimata asjaolust, et ma arvan, et me kõik, Väikevend kaasa arvatud, tõstsime filmivaatajate keskmist iga. Soovitan filmi kogu südamest!

Muul ajal oli Väikevend õues ning mängis sõpradega. Tuppa tulles oli ta nii porine, et tegi ise ettepaneku jätta jope ja dressipüksid tuulekotta.

Ka pühapäeval mängis Väikevend õues. Kui pimedaks läks, käis toas taskulambi järel ning mäng jätkus taskulambi valgel.

Kõrreke tegi minu sulama võetud marjadest muffinid. Ta teeb nende kohta loovtööd ning küpsetab lakkamatult.

Õhtul tõin kohalikust väikelennujaamast ära sinna maandunud Suure Venna. Isa juures käidud. Kallistada polnud justkui enam põhjust. Suur Vend seletas uhkelt, kuidas ta ümberistumisega lendamisega toime tuli ja pilvemuljeid ja muud.

Me Kõrrekesega saime naistepäeva puhul veel kimbu roosegi. Otsisime välja Vanamemmelt saadud uhke kristallvaasi. Eks naistepäev olegi selline Vanamemme-aegne püha. Väikevennale oli kingiks Tähesõdade-teemaline üllatusmuna.

Nüüd on pühapäevaõhtu – vaikne ja muffinilõhnaline ja kõik on kodus.

Aeg parandab kõik haavad

Ettekujutus, et nädal, kus on neli puhke- ja kolm tööpäeva, on lust ja lillepidu, osutus ekslikuks. Mitte et ma muidugi kurdaksin. Sest vähemalt sain ma järje peale tööde parandamisega, osalesin neljal arenguvestlusel (kahel lapsevanemana, kahel õpetajana), külastasime kahte sünnipäeva, käisin valimas, viisin Mamma valima. Kuigi, kui ma olin Mamma treppi sõidutanud ja ukse avanud ja seejärel küsinud, kas ta on otsustanud, kelle poolt ta oma hääle annab… ei, nojah, ma ikka oleksin ta valima viinud ka siis, kui ma seda enne teadnud oleksin. Demokraatia ju siiski.

Lastest elas valmistele ootamatult innukalt kaasa Väikevend. Ta oli vaadanud erinevaid valmisreklaame ning leidnud tulpdiagrammides hulga vasturääkivusi. Ka mina nägin mõningaid valmisreklaame. Ma suudan juba jääda magama, ilma et mul heiastuks silme ees tuntud parteijuhi pea šarmantse näitlejatari kaenlas. Üritan kramplikult mõelda näiteks uutele arenguvestlustele ja muule rahustavale.

Nädalavahetusel külastas meid ka härra. Osales vist elu esimesel lapse arenguvestlusel – Väikevenna omal siis – õppis Suure Vennaga matemaatikat, organiseeris settekaevu tühjendamise ja joonestas Väikevennale valmis nädalaplaani. Mida meie nüüd igal õhtul järgmise päeva kohta kirja peame panema ja järgmisel päeval ka selle järele elama. Eks see ka ehk aita valmisreklaamide traumast üle saada.

Täna ütlesid mulle mitu inimest, küll delikaatselt, aga siiski, et ma nägevat näost plass ja kurnatud välja. Ma olen kuulnud, et mõnedes ametites (näiteks klounid) kasutatakse selle vastu põsepuna.

Hommikul tööle sõites on juba valge, ja sirelil maja ees on justkui pungad hakanud tekkima. Kõik koerajunnid meie hoovis on lume alt välja sulanud ning ma ise korjasin nad kilekotti. Et kevad saaks rahus peale hakata.