Sooneutraalne saun, musitamine ja sünnipäev

Täna peale trenni aurusaunas mõnuledes tuli mulle seltsiks üks noorhärra. Teate küll – üksikemade mure – ei ole kuhugi põnni jätta, siis võtad kaasa*. Tundus selline Väikevenna-mõõtu tegelene.

Ma nägin pesuruumis üht ämblikku, ei tea, kust ta sinna sai?

Mina ka ei tea, vastasin. Aga mis sa ise arvad.

Ma ei tea ka. Selline pisike ämblik. Aga ühes maakohas on sellised suured, hästi suured ämblikud. Kas sina oled seal käinud?

Ei.

Tead, ma olen hästi pisike, aga tegelikult olen ma juba seitsmeaastane. 26. juunil saan kaheksaseks.

Noo, siis sa käid juba koolis!

Käin jah.

Kas sa ootad oma sünnipäeva sellepärast, et sa saad kaheksaseks, või sellepärast, et siis saab kingitusi.

Kingituste pärast. Ma tahan kõige rohkem endale Keni saada. Tead küll, seda Barbie’ Keni.

Siis ma läksin pesema ning huvitav keskustelu lõppes. Oma poistega ma küll enam saunas higistades vestelda ei saa. Minul ei ole sellega probleeme, aga neil on. Kui Suurt Venda pole kaasas, siis on tegu, et väiksemgi endaga naistepoolele saada.

***
Koju jõudes sõitis Väikevend rattaga maja juures, ümbert-nurga-lasteaiasõber oli kah kambas.

Vihma sadas, Väikevend tuli ära minuga tuppa. Trepil teatas: Tead, M ei julge tüdrukuid musitada!

Pärisin siis seepeale, kuidas tema endaga lood on.

Me räägime sellest teine kord, teatas Väikevend väärikalt.

***
Eile sai mu blogi kaheaastaseks!

/Jätkub./

*Mina enda tegusat pesamuna bodypumpi kaasa võtta ei julge, muidu ma valvaksin lakkamatult, et ta endale hantlit varbale ei pillaks, mitte ei teeks trenni. No ei ole selline laps, kes vaikselt nurgas autoga mängiks või raamatut uuriks.

Advertisements

Ootan huviga emadepäevapidu lasteaias

Tead, emme, kui sa meie emadepäevapeole tuled, siis me laulame ja tantsime teile. Meil on üks selline salajane asi, kus me kõigepealt tantsime, ja siis teeme erinevate kehaosadega sisse ja välja, aga rohkem ma sulle ei räägi, sest see on üllatus ja kui sa tuled, siis sa näed seda ise, sa pead tulema sinna kohta, kus me laulame ja tantsime ja ma ei tohi sulle mitte midagi rääkida!

Veel hallim

Hommikul tuli Kõrreke minu tuppa ning teatas resoluutselt, et tema tahab teada, miks ilm selline on.

Mis sa selle teadmisega peale hakkad?

No siis ma likvideeriksin selle põhjuse!

Oo jaa, kui elu oleks nii lihtne! Tabasin iseend oma tütrele klišeesid lausumas: alati pole võimalik kõike muuta, küll on aga võimalik muuta oma isiklikku vaatenurka.

Küllap keegi kuskil tunneb ka sellise ilma üle rõõmu. Noh, näiteks lillekesed…

Mina pole mingi lilleke, ütles Kõrreke niisuguse otsustavusega, et ma ei teinud katsetki vaielda.

Tõepoolest, meie siin pole mingid lillekesed! Täna on 24. aprill, totaalselt hall päev, ja ma kütsin ahju!

Hall

Mitte sinine esmaspäev, vaid täiesti hall! Vähemasti, kui taevasse vaadata. Ja Väikevennaga, kes oli just selgeks saanud rattasõidu, olime just kokku leppinud, et hommikul läheme ratastega. No ega me läksime ka, vähemasti ei kiilunud ratas hange kinni, nagu eelmisel korral. Õhtul võtsin küll auto, ja sellegagi jõudsin lasteaeda kümme minutit enne kuut. Õpetaja oli närviline ja pani saapaid jalga. (Vabandama ma ei hakanud. Kas oleks pidanud?)

Siis Väikevend ja ta ratas auto peale. Olin täpselt ajastanud – enne basseini minekut jõuab veel poest läbi, et osta pesugeel. Mõtlesin põgusalt sellele, kas krooni ajal oleksid pakk tualettpaberit (soodushinnaga) ning pesugeel (soodushinnaga) maksnud sadaviiskümmend raha (nüüd läks napilt alla kümne käibeloleva) kui helises telefon.

Tütreke tundis huvi, millal ma koju jõuan. Kui vastasin, et mitte lähiajal, kostis mu esiklaps, et siis on kahju küll, sest tal on võti koju jäänud.

Nojah, mis siis ikka. Kusagil on kindlasti olemas lapsed, kellel on kaks vanemat, kes reageerivad hädadele ja õnnetustele.

Toidupoest väljudes möödusin pesupoest – mille poole ma võin küll püüda mitte näha, aga kuna tütar kurtis nädalavahetusel, et ujumisriided on väikeseks jäänud, siis ei ole ju võimalik ka päriselt mööda vaadata. Väikseksjäämine on muidugi vääramatu argument uute saamiseks. Teisest küljest – kui ma ise peaksin samal põhjusel pesupoodi külastama, oleks ju päris kurb tegelikult?

Õnneks jõudsin nii suuremale lapsele ukse lahti keerata kui ka väiksemaga ujuma ja võimlema. Vees oli tore nagu ikka.

Pärast ujumist kaalus Väikevend nii iseennast (23 ühikut), oma vasaku jala (5 ühikut) ning parema (10 ühikut). Kodus vaatasime üle Kõrrekese inglise keele harjutuse ja lubasin Suurele Vennale, et läheme pühapäeval koos korvpalli vaatama. Kui ma olen parasjagu trennist tulnud, saab alati minuga igasuguseid asju kokku leppida. Isegi hallil esmaspäeval.

Siidi, sametit ja kompvekke!

Bullerby tüdrukud käisid mängult poes ostmas siidi, sametit ja kompvekke. Mis kadestamistväärt pereema-kontseptsioon! Meie poenimekirjad näevad selle loetelu kõrval palju proosalisemad välja. Näiteks selline:

Täna läksime ratastega. Väikevend, kes oleks nagu eluaeg kahel rattal kihutanud – tegelikkuses võeti töökojas alles kaks päeva tagasi abikad maha – väntas entusiastlikult kaasa. Ainult et käed väsisid ära, nagu ta poe juurde jõudes väitis. Tagasiteel tegime väikese peatuse pargis asuval mänguplatsil. Väikevend sõbrunes hoobilt ühe teise noorjalgratturiga. Enesetutvustamisel laususid mõlemad asjalikult oma täisnime ja aadressi. Panin silmad kinni ja kuulasin linnulaulu ja poiste mängu. Härrased leidsid hetkega enestele mõõgakujulised puuoksad ning hakkasid röövima rikkaid ning jagama röövitut vaestele. Linnud laulsid, päike paistis. Kevad oli väga käes.

Kui lõpuks koju jõudsime, olid Väikevenna käed kohe päris väsinud. Naabripoiss tervitas teda valju hõiskega, otsekui oleks lahusolek kestnud nädalaid, mitte kaks tundi. Väsimus ununes ja mäng jätkus.

Mina pakkisin oma siidi, sameti ja kompvekid lahti.

Elu rattal, rattaga ja rattata

Minul, ma arvan, pole küll hamstrimaski juurde vaja!

Aga ega siin igav küll ei hakka. Täna viisin töökotta oma perest kolmanda ja neljanda ratta. Lootus, et vähemalt Väikevenna puhul piisab vaid öelda Suurele Vennale, et ole hea, pumpa vennal kummid täis, oli asjatu. Ka tõukeratas veab viltu, nii et kui juba nagunii töökotta asja, panin selle ka autole peale. Samal ajal on pesamuna, nagu selgub, lasteaiasõbra sõiduriistal kahel rattal püsimise selgeks saanud. Täna oli lasteaiaõpetaja sõnul juba kurvegi võtnud, siis korra küll vastu seina põrutanud, aga sõbra abil uuesti sadulasse tõusnud ja edasi kihutanud. Teised viiesed juba enamasti sõidavad abiratasteta, nii et oli ka aeg. Ehkki võrreldes kuu algusega on töökojas järjekorrad üha pikemad.

Kuna rattasõitu tuleb oodata, võtsin pesamuna hoopis õhtul ujulasse kaasa. Senikaua, kuni mina vesivõimlesin, harjutas mu poeg lastebasseinis vettehüppeid. Plartsud tulid suured ja korralikud. Vaidluskohaks oli ainult küsimus, kas minna naiste või meeste riietusruumi. (Tavaliselt käib ta vennaga meeste poolel.)

Teel koju kuulasime üheskoos Roy Orbisoni – õnnis aeg, kui lapseke lepib veel ema lootusetult ebamoodsa muusikamaitsega ja Väikevend lasi mul ära arvata oma lemmikpilli.

See on see, kui on orkester ja üks mees taob seal pajakaasi kokku!

Kiribukrabu. Kirjumirju. Kuldaväärt

See oli küll nädal, mille sisse peaks mahtuma kaks nädalat. (Mustkunst stiilis ühes kilos ketšupis on kaks kilo tomateid.)

Mitu asja sai korda. Noh, näiteks suvest saati kasutusest väljas olnud WC. (Ütlen igaks juhuks selgituseks: meil on teine veel! Muidu võiks arvata jumal teab mida, eks ole.) Ja puhastamist vajav boiler sai ka korda. Ehkki – teisest küljest – avastus, et mu suur poeg oskab iseseisvalt sauna kütta, oli samuti rõõmustav.

Selle nädala jooksul on meil kodus olnud haige, ebahaige ja veel üks haige.

Lisaks on täiesti käes kevad. Selle pühitsemiseks tegime ka kausikoogi – minu jaoks on see külmal ajal kuidagi täiesti kohatu toit (umbes sama, nagu keegi serveeriks suvisel aiapeol verivorsti ja hapukapsast). Täna nägin esimese – kuldse – selleaastase liblika ka ära. Väikevend näitas. Tema ise on neid Mamma juures näinud juba korduvalt.

Esimene pesu on õues kuivatatud. Riisusin lehed õunapuude alt kokku. Ealine iseärasus vist, ma kohe nautisin seda – päike paistis, lapsed ja kassid kõndisid aiast aeda. Kõik olid talveunest ärganud ja urust välja tulnud. Tagant-naabrinaine uuris murelikult oma tavapäraselt veatut muru – kust küll on sinna ilmunud siniliiliad? Tema neid sinna pole istutanud. Kõrvaltnabrinna omakorda arvas, et need näevad ju kenad välja, las olla, kuid vastse lilleomaniku ilme jäi ülimalt umbusklikuks. Vestlesime kassidest, muttidest ja ilusast ilmast. Uus kaunis naabriproua pühkis oma maja treppi – veatu meik, mustad sukad ja seelik ning roheline põll tekitasid tunde, nagu oleks ta välja astunud sarjast ‘Allo ‘Allo! Erakordselt sulnis vaatepilt kesk ümbritsevaid dresse ja kummikuid.

Pealelõunal käisime poistega veel botaanikaaias. Kõrreke, kes oli teist hommikut järjest käinud ehteid valmistamas, jäi kohusetundlikult koju õppima. Botaanikaaed oli inimesi ja kevadet pungil täis.

Tõesti – ta on käes!