Seega lugemine omal vastutusel – võõrad reisimuljed on enamasti suhteliselt igavad.
I Kohver õnnestus sedakorda pakkida ilma midagi maha jätmata. Vastupidi, kraami võtsin kaasa nii palju, et tuli välja otsida sissekolimisel kapi taha lükatud must hiidisend. Öeldakse, et kohvril võiks ikka mingi eraldusmärk olla. Minu oma oli kass nähtavasti kõik need aastad kasutanud küünte teritamiseks. Tulemuseks oli sarnasus sõlmilise vaibaga ning kassikarvade pidev eritumine pinnalt (olgugi, et puhastasin tolmuimeja ja karvaeemalduskindaga- vaibapuhastusvahend jäi küll proovimata). Vähe sellest, et kaasa oli saanud kõik tarvilik, panustas omalt poolt ka Väikevend. Nähes mind asju kohvrisse ladumas, tuli ta minu nägemata riiulitäie särkidega, mh ka näiteks kooli embleemiga laulupeosärk. Need olid kenasti teiste asjade alla surutud, nii et rõõmus üllatus tabas mind alles pärale jõudes.
II Reisiseltskond oli otsekui mõnest Christie romaanist. Puudu oli vaid Poirot ja mässumeelne, kuid hea südamega nooruk. Oli igat masti vanadaame, abielupaare, koosseise ema-poeg ja ema-tütar ja mõned üksikud naised. Üks eakas proua, kes oli reisil, vaatas seltskonda hindavalt ja ütles: Jumal tänatud, et seekord pole õpetajaid. Mina tunnen nad kohe ära. Nad muud ei teegi, kui vinguvad ja käivad kooli kulul spaas! (Hiljem selgus, et julgelt kolmandik olid (endised) õpetajad).
III Naljamees torkas silma kohe. Juba esimesel õhtul teatas ta omameheliku õlalepatsutuse saatel võluvale reisisaatjannale: Mina armastan nalja! Mõni peab neid ropuks, aga mina ütlen selle peale ikka, et igaüks võtab seda oma rikutuse astmelt!
Noh, öeldakse näiteks, et kellel ema, kellele tütar. Mina ütlen, et mõlemad, aga ema peale kulub lihtsalt rohkem viina!
Eakad prouad naersid rõõmsalt. Tore ju, kui naljamees kah kambas.
IV Sõit väikestel kurvilised mägiteedel tekitasid karussellis-oleku tunde. Viinamarjaistandused, mägede tipus linnakesed kirikute, lugematute müügilettide, värskete puuviljadega. Palmid, kivine rand ja selgemast selgem ja sinisest sinisem vesi Aadria meres. Sooja oli päeval üle 35 kraadi, nii et nii mõnigi Väikevenna poolt kaasa pandud särkidest läks ka kasutussse.

Plitvicka rahvuspark

"Plitvitckas on palju kalu, karusid ja hunte," ütles giid. Kahe viimase kohta võis olla udujutt, kalade kohta ma usun küll

Ei, võib täiesti arvata, et Shawl oli õigus, kui ta väitis, et Dubrovnik on "paradiis maa peal". Sel juhul tähendab paradiis sadade kaupa turiste. Muidugi on ka, mida vaadata!

Tundub, et maailma lõpp asub Pagi saarel

Laev kahe maja vahel

Pula amfiteater: turist pildistab turisti, kes pildistab turisti
V Dalmaatsia koerad olid peremeestega kaasas kõikjal. Õhtuse veiniklaasi juures mõnes rannakohvikus või rahvuspargis – kus siltide järgi oli koera kaasa võtmine keelatud. Haukumas ei kuulnud ma mitte ainsamatki. Kusjuures, isegi trühvleid ei otsi nad Istria poolsaarel mitte sigade, vaid koertega.

Tüüpiline Dalmaatsia koer

Daam koerakesega (autoportree)
VI Vanaema Nada Vinarija asub Vrbniku linnas, Krk saarel. Minge ja vaadake ise!

Veinipudelid ei paista härjakintsude vahelt välja!

Turg Rovinjs
Aga mujal sai ka süüa ja juua. Kui välja jätta asjaolu, et mitte üheski hotellis ei saanud head kohvi, oli kõik hästi värske ja maitsev. Värskus on muidugi suhteline, Naljamees juba teab. (Kalamüüja ütleb mehele: “Täitsa värske kala, näete ju, et liigutab!” Mees vastab: “Mul eit kah kodus liigutab, aga värske küll ei ole!“)

Turg Splitis. Mina ostsin ja sõin ära kõige suurema ja mahlasema!
Tjah, kodus tagasi olles ja supermarketi puuviljaleti ääres nõutult seistes pidin isegi tunnistama: värskel ja värskel on vahe.

Julge vaadata oma praele näkku!
Mõningates kohtades oli muide täiesti fantastlisi pakkumisi, nii oli sildi juures fast food kirjas ka trühvlihamburger.
VII Internet oli mõnes kohas täiesti olemas. Hotellides vastati enamasti, et neil põhimõtteliselt on, aga just täna läks ära ja et õhtuks on olemas. Nii kolm päeva järjest.

Karm reaalsus - inimesel ei jää muud üle, kui lugeda õnnetustest ja hädadest otse palmi all!
VII Kõike muidugi ei proovinud ka!

Pagi saare noorsugu soovitab!

Lähem info Krk saarelt, Baška linnast
IX Uuesti kohver kokku ja sedakorda kõvasti raskem. Suurem osa oli siiski must pesu, aga noh, seda oligi hea veinipudelitele ümber keerata. Kohver sai kokku apteekrivääriliselt ja kaalus 20,0 kg. Tuleb siiski tunnistada, et unustasin deodorandipudeli täiesti vastutustundetult käekotti, aga ma avastasin selle alles kodus, nii et terroriohtu olin suurendanud täiesti teadmatult.

Kojusõiduhommik - viimane lõunamaine päikesetõus hotellirõdult. See, kes liikumatult seisab, on kuju "Neiu merikajakaga" - või veel täpsemalt, koopia sellest kujust
Eestimaa taevas oli hall ja sooja umbes poole võrra vähem. Vihma sadas. No nagu ikka.
Aga näedsa, elukogenumad naishinged ikka teadsid, kui Naljamehe üle rõõmustasid. Koos oma prouaga tõi Naljamees mu otse lennujaamast koduväravasse. Kohvrigi aitas maha. (Tõesti hea, kui naljamees kambas.)
Kodus selgus, et elu pidepunktidest – koristamine ja seedimine – oli esimene heidetud boheemlaslikult kõrvale. (Seedimine oli siis järelikult ainus maailma paigal hoidev nael.) See-eest oli vahepeal ehitatud uus kuur.
Täna hommikul katsusin veel pisutki omaenda suurepärases voodis magada, kui Väikevend juba pikemat aega juba juttu puhuda üritas. Lõpuks õnnestus tal ka vaevarikas emaäratus:
Kuule emme, sul on nii kõva pea!