Juuli saab otsa

Hommik, mil ma pakkisin spordikotti laululupeo tarvis, tunduks justkui mingist väga ammusest ajast. Kaunis, päikest ja vihma ja reise täis kuu.

Täna läks mu vanem poeg mõneks päevaks klassivenna juurde suvitama. Noorema viisin Vanaema juurde. Ning Kõrrekesega käisime siis Emajões ujumas, kohvikus ja Kassitoomel kontserdil. Kontserdil oli loomulikult ka Mamma. Tema piknikutekile mahtusime meiegi Kõrrekesega istuma.

Ega nad vast tasuta pikalt ei viitsi mängida, ennustas Vanaema. Viitsisid õnneks ikka, ja enda jaoks avastasin ka Arturo Marquesi.

Torust  leidsin, niipalju kui ma keelevõhikuna aru saan, küll uusaastakontserdi, aga sellegipoolest, palun kujutleda end suvise Kassitoome nõlvale, Mamma ruudulisele piknikutekile.

 

Advertisements

Uudised ja hirmud

Nad teadsid, et nüüd tuleb midagi jubedat, sest Kroosu-Maaja jutustas ainult jubedaid lugusid. Kui need just ei rääkinud mõrtsukatest ja varastest, tontidest ja kodukäijatest, siis kindlasti hirmsatest hukkamistest ja koledatest tulekahjudest, õudsetest õnnetustest ning surmatõbedest või ohtlikest metselajaist.  (A. Lindgren, Vahtramäe Emili uues vembud)

Lapsepõlveõhtutega seostub koos piparmünditee ja võileibadega ka köögiraadio ja Gabriel Hazak, rääkimas näiteks Ronald Reaganist ja tema tähesõdade programmist. Võib olla seetõttu, et tähed on kaugel, aga mingit ohutunnet ma tegelikult eriti ei mäleta. Tuumasõda vist ikka kartsin?

Aga tuumasõdadest hirmasamad tundusid igal juhul kamp joodikuid, kes võisid olla (aga võisid ka mitte olla) ühes põõsastikus, mille kõrvalt läks mööda lähim tee kodupoest koju. Enamasti nad vist olid, jõid peediveini ja õlut. Igaks juhuks kiirendasin vist sellest põõsastikust möödudes sammu, kuigi ma ei mäleta, et neid õigupoolest möödujad eriti huvitanud oleks.

Enamasti ma viimasel ajal telekast uudiseid ei vaata, kommertskanalite omadega pole harjunud ja AK on parasjagu siis, kui ma Väikevennale unejuttu loen. Aga ühel õhtul ma juhtusin siiski vaatama – no ikka päris õudsed asjad juhtuvad. Terror ja lennuõnnetused ja autoavariid. Muud vist nagu polnudki. Suur Vend vaatab küll päris sageli uudiseid. Olen ikka mõnikord küsinud, kas need uudised hirmu ei tekita.

Ei tekita.

Küll aga, kui tulla otseteed  trennist jalgrattal koju, on surnuaaial või raudtee juures kamp joodikuid. Nemad tekitavad küll kõhedust.

 

Heade laste šokolaad ja õhtu poistega

Kui ma kuu keskpaigas reisilt koju jõudsin, öeldi mulle, et külmkapis on minu jaoks tükk šokolaadi.

Naabritädi andis, selgitas Lõvipoiss.

Noo?

Jah, see naabritädi, kes ära kolib. Ta ütles, et me oleme toredad lapsed ja et Väikevend on hästi armas.

Mulle polegi liigutuspisarateks rohkem vaja.

Šokolaad oli väga magus.

***
Mul on suvepuhkus ja siis mul on aega lastega tegelda, mõtlesin ma kevadel. Aga kui on suvepuhkus, pole lastel jälle alati aega minuga tegelda.  Väikevenna suvine seltsielu ei ulata küll enamasti kaugemale kui kaks maja kodust ühele või teisele poole, aga on sellegi poolest mõnel päeval ülimalt intensiivne. Kõrreke jälle pistis täna lõuna paiku mulle oma telefoni kõrva äärde ning ma pidin kinnitama ta klassiõele, et me saame siin ühe öö ilma Kõrrekeseta hakkama. Karp väänikupille ja jäätist külakostiks, kiiver pähe ja läinud ta oligi. (Flööt ja ujumisriided olid ka kaasas.) Suur Vend alustas peale paarinädalast trennipuhkust uut ja sportlikku hooaega.

Nii et isegi õhtune ujumaminek sattus korraks kahtluse alla.

Mul on jalad väsinud, eriti vasak jalg, ütles spordipoiss trennist tulles.

Käisime siis autoga. Õhtu oli sulnis – vihmajärgselt värske õhk, inimesi oli tavalisest vähem ning jõel ujusid täies rahumeeles kolm parti. Loojuv päike muutis taeva kergelt roosakaks.

Väikevend laulis tagasiteel laulu Saatanlik naine. Pisut valesti, kuid see-eest mitu korda. Suurem vend naljalt ei laula. Kuid see-eest jagas ta kodus oma reisilt kaasa toodud šokolaadi.

Hea ikka, kui on lapsi.  Või on veel mõni võimalus šokolaadi hankimiseks?

Sõnad ja sõnatus

Piisamrott, kelle elu möödus mustas augus, millest pool lagunes silla ehituse käigus, armastas juurelda kõige hävingust.

Mõningane nukrus on igasuvine. Küpsetades esimest selleaastast õunakooki, mõtlen: näed, suvi hakkab lõppema. No muidugi olid õunad esimesed mahakukkunud vissid, kus äralõigatud ussiauke oli rohkem kui õuna ennast. Aga ikkagi.

Suvised naudingud – rattasõidud, raamatukogus käimine, jões ujumine, viljadest ja lõhnadest pakatav turg – mis neist ikka rääkida.

Vaatad rannas veega mängivaid mudilasi ja mõtled sellele, mis juhtus Norra lastega ühel suvisel hetkel… Kui kaugel on see minust ja nendest lastest siin?

Kassidest ja õunapuudest ja aias ettelugemisest ja suvistest marjakookidest ja aias puude vahel tuule käes kuivavast pesust?

Puudujääke seksuaalkasvatuses ja teisi jutte Väikevennaga

-Emme, tead, kui ma lasteaias käisin, siis me nägime poistega kahte meest, kellel olid huuled värvitud! Me hakkasime kõvasti kisama ja jooksime minema!

***

-Vaata, emme, milline koer! Mina tahan ka sellist! Tegelikult ma tahan kahte koera! Ma tahan, et nad oleksid mõlemad emased.

-Miks siis, Väikevend?

-Sest et siis nad saavad poegi! Üks võib olla ema ja teine vanaema!

***

-Emme, homme hommikul tahan mina hästi vara üles tõusta.

-Miks siis?

-Et vaadata, kas teie veel magate… ja siis, et mängima hakata. Öösel ju sina ei luba mul mängida...

Mõtlikult: Vot, mina olen nihuke mees!

Ettevaatust, reisikiri! II jagu

Lastereis oli sedakorda Rootsi. Ma ise käisin Rootsis viimati kaheksa suve tagasi, isegi templid on veel kahest mälestusväärsest kuust passis. Meelde on jäänud peamiselt mänguplatside  (meil siis veel neid eriti polnud)  ja mustikate rohkus. Viimaseid oli meie peatuspaigaks olnud väikelinna männimetsad täis. Ja kogu selle aja jookusul nägin veel vaid üks kord kedagi peale meie neid korjamas. Need olid soomlased. (Õiged rootslased ostsid oma marjad kabanduskeskusest plastkarbis.)

Seekord oli esimene sihtpunkt vägagi metsik loodus. Lõvid, ahvid, kaelkirjakud ja elevandid. Või keda siis veel võiks kohata Skandinaavia metsades?

Emme, sina pead valvama, et loomad meid ära ei söö! pani Väikevend mulle südamele. Täitsin ülesande sajaprotsendiliselt, olgu öeldud. Kedagi ära ei söödud.

Aga üldiselt, Tallinna loomaaed on eilne päev. Kolmården on vägev, eriti gondlisafari. Mustikaid oli kal sel suvel metsaalused paksult täis.  Marjad olid väikesed, aga väga magusad.

Ahvid ronivad. Inimesed pildistavad

Miks on sebral triibud, ei saanudki teada. Esitleti kaht teooriat ja palju triipe

Kolm ninasarvikut ja Muu Loom

Pipimaa oli… noh, natuke nagu sellised turistidest paksult kubisevad paigad ikka. Ja millal siis poleks lastele meeldinud käia ojas mööda kive, ronida puude ja kivide otsa, kõlkuda ja kiikuda kõigis võimalikes kohtades. Üks atraktsioon oli näiteks Kassisalu pumbakaev. Lapsed pumpasid innukalt ja vett muudkui jooksis. ( Mulle meenusid lapsepõlvesuved Peebo talus. Vee järele minek oli tore ainult esimesed 50 m (tühjade ämbritega allamäge). Siis tuli tükk aega pumbata ning täis ämbrid ülesmäge kööki tassida. Kui oleks võimalik seda laste poolt toodetud energia hulka ainult kuidagi ka ära kasutada! Panna mingi elekrijaam tööle – või vähemalt kommivabrikki.) Noh, vähemalt said teada, mis on pumbakaev.

Päeval, mil meie grupp oli Pipimaal, oli olnud seal kümme tuhat turisti. Ei, ega ma ei kurda, tore oli. Varsti-viiene ronis ähkides pöialpoiss Nils Karlssonina hiiglaslikule aiamööblile. Varsti-kümnene tõdes rahulolevalt, et Karlssoni tuba oli küll rohkem segamini kui tema oma. Ja üheteistkümnene tundis kõik kohad ära ja tegelikult mängis veel täiesti siira rõõmuga ei tohi puutuda põrandat ja ronis ja kõlkus ja uudistas.

Väikevend saab kohe nimelise "pössi". "Möts" on juba peas!

Kohe võiks nüüd tulla ema Alma ja pakkuda oma suurepärast vorsti!

Pole kahtlustki, et Segasumma suvila ees on vägevad ronimispuud! (Meenub eelmisel päeval loomaaias nähtud gorillade turnismiskoht. Evolutsiooniteooria ei tekita küll minegeid kahtlusi)

No tahaks näha, kes nüüd veel ütleb, et ei usu Karlssonit. Ja mu vanema poja sõnutsi on tal ka maailma kõige enam segamini tuba. (Asjaolu, mis lisab veelgi veenvust)

Kommipoodidest veel. Ööbimispaik oli Mariannelund. Seesama koht, kuhu Vahtramäe Emil viidi arsti juurde, kui tal supipott peas oli ja kuhu Emil ise viis läbi lumehangede raskes veremürgistuses Alfredi. Mariannelundis oli ka kommipood. Ülinunnu koht, kus kommid on klaaspurkides ja jõupaberist pakendites ja kus ostja võib vaadata, kuidas hangunud kooreveniseid kuubikuteks lõigatakse ja nii edasi. Ainult et täiskasvanu rikutud silm tuvastab siiski eksimatult nii karmiinpunase kui tartasiini-rohelise.

Nunnu kommipood väljastpoolt vaadatuna

Kellel oleks südant keelata oma lapsele selliseid komme. (Vastus: ainult emakrokodillil. Kas sina oled krokodill?)

Nii see siis käib

Aga need päris tõelised Kassisalu ja Bullerby olid küll ehedad. Mõlemas kohas muide elatakse siiamaani sees, sisse pääseb mõningatesse abihoonetesse. Täpselt niisama hubased, rootsipunased ja paradiisi moodi, nagu nad raamatutest meelde olid jäänud. Mõned koduloomad olid ka. Näiteks kanad, keda Väikvend tahtis kohe endale koju võtta. *

Väga Rootsi. Kassisallu minek

Emili tislerivärkstuba

Sellisest majast võib vabalt sirguda vallavolikogu esimees. Sigudikust rääkimata

Lõunatalu, Bullerby

Täitsa Bullerby

Aga tegelikult: aitäh, Astrid! Imepärane maailm, imelised lood.

Puhvetkapis on nüüd karp väänikupille ka!

*Mina: Kuhu sa need kanad kodus paned?

Väikevend: Oma tuppa.

Mina: Aga kanad kakavad siis su toa ju täis!

Väikevend: Noh, siis sinu tuppa!

Pesud ja pitsid

Nagu näha, võtad sa päris hulga ruumi mu majast enda alla… ega sa pahaks ei pane, kui ma oma käterätikud su tagumiste käppade peale riputan? Sest vaata, seal nad sul tolknevad niisama, asja ees, teist taga… Päris parjad kohe rätikute nagiks. (A. A. Milne “Karupoeg Puhh”)

Peale kaheksapäevast äraolekut koju tulla on sama hea, kui avada pesumaja. Kahe päeva jooksul pesin – huvi pärast lugesin kokku – ainuüksi särke ja toppe 35 ühikut. Aga noh, ega sellest pole pääsu ka siis, kui ukse all loksub sinine meri ja pesunöör tuleb üles tõmmata keskaegsete müüride vahele.

Stiilinäited  Dubrovniku vanalinnast:

ja Šibeiniku katedraali kõrvalt :

kui piirduda siinkohal UNESCO kultuuripärandi praktiliste rakendusvõimalustega. Minule igatahes meenus lugu Karupoeg Puhhist, kes sõi Jänese juures külas kõhu meest ja kondenspiimast punni ja ei mahtunud enam urust välja. Mäletatavasti ei minetanud ka Jänes oma tegusat ellusuhtumist ning kuivatas Puhhi käppade peal rätikuid. Õige kah!

Sääl Lõunamaal neil on isegi spetsiaalne seadeldis – selline rullik, noh, umbes nagu lipuvardal on.

Pagi saar olevat kuulus oma heegelpitside poolest. Mu meelest heegeldab mu laste vanaema, härra ema, neid vähemasti sama kaunilt. Aga siinkohal pildike kohapealt. Ega siis pitsiheegeldamine tähenda, et naise ampluaa sellega piirduma peaks!

Hotellitoas seevastu – kahene tuba, nagu ikka – leidis minu toanabrinna oma, s.t naiste poolelt piibli ja niidi-nõela. Mida üks naisesüda veel elult tahtma peaks.

Minu poolel oli ainult lüliti.