Juuli saab otsa

Hommik, mil ma pakkisin spordikotti laululupeo tarvis, tunduks justkui mingist väga ammusest ajast. Kaunis, päikest ja vihma ja reise täis kuu.

Täna läks mu vanem poeg mõneks päevaks klassivenna juurde suvitama. Noorema viisin Vanaema juurde. Ning Kõrrekesega käisime siis Emajões ujumas, kohvikus ja Kassitoomel kontserdil. Kontserdil oli loomulikult ka Mamma. Tema piknikutekile mahtusime meiegi Kõrrekesega istuma.

Ega nad vast tasuta pikalt ei viitsi mängida, ennustas Vanaema. Viitsisid õnneks ikka, ja enda jaoks avastasin ka Arturo Marquesi.

Torust  leidsin, niipalju kui ma keelevõhikuna aru saan, küll uusaastakontserdi, aga sellegipoolest, palun kujutleda end suvise Kassitoome nõlvale, Mamma ruudulisele piknikutekile.

 

Uudised ja hirmud

Nad teadsid, et nüüd tuleb midagi jubedat, sest Kroosu-Maaja jutustas ainult jubedaid lugusid. Kui need just ei rääkinud mõrtsukatest ja varastest, tontidest ja kodukäijatest, siis kindlasti hirmsatest hukkamistest ja koledatest tulekahjudest, õudsetest õnnetustest ning surmatõbedest või ohtlikest metselajaist.  (A. Lindgren, Vahtramäe Emili uues vembud)

Lapsepõlveõhtutega seostub koos piparmünditee ja võileibadega ka köögiraadio ja Gabriel Hazak, rääkimas näiteks Ronald Reaganist ja tema tähesõdade programmist. Võib olla seetõttu, et tähed on kaugel, aga mingit ohutunnet ma tegelikult eriti ei mäleta. Tuumasõda vist ikka kartsin?

Aga tuumasõdadest hirmasamad tundusid igal juhul kamp joodikuid, kes võisid olla (aga võisid ka mitte olla) ühes põõsastikus, mille kõrvalt läks mööda lähim tee kodupoest koju. Enamasti nad vist olid, jõid peediveini ja õlut. Igaks juhuks kiirendasin vist sellest põõsastikust möödudes sammu, kuigi ma ei mäleta, et neid õigupoolest möödujad eriti huvitanud oleks.

Enamasti ma viimasel ajal telekast uudiseid ei vaata, kommertskanalite omadega pole harjunud ja AK on parasjagu siis, kui ma Väikevennale unejuttu loen. Aga ühel õhtul ma juhtusin siiski vaatama – no ikka päris õudsed asjad juhtuvad. Terror ja lennuõnnetused ja autoavariid. Muud vist nagu polnudki. Suur Vend vaatab küll päris sageli uudiseid. Olen ikka mõnikord küsinud, kas need uudised hirmu ei tekita.

Ei tekita.

Küll aga, kui tulla otseteed  trennist jalgrattal koju, on surnuaaial või raudtee juures kamp joodikuid. Nemad tekitavad küll kõhedust.

 

Heade laste šokolaad ja õhtu poistega

Kui ma kuu keskpaigas reisilt koju jõudsin, öeldi mulle, et külmkapis on minu jaoks tükk šokolaadi.

Naabritädi andis, selgitas Lõvipoiss.

Noo?

Jah, see naabritädi, kes ära kolib. Ta ütles, et me oleme toredad lapsed ja et Väikevend on hästi armas.

Mulle polegi liigutuspisarateks rohkem vaja.

Šokolaad oli väga magus.

***
Mul on suvepuhkus ja siis mul on aega lastega tegelda, mõtlesin ma kevadel. Aga kui on suvepuhkus, pole lastel jälle alati aega minuga tegelda.  Väikevenna suvine seltsielu ei ulata küll enamasti kaugemale kui kaks maja kodust ühele või teisele poole, aga on sellegi poolest mõnel päeval ülimalt intensiivne. Kõrreke jälle pistis täna lõuna paiku mulle oma telefoni kõrva äärde ning ma pidin kinnitama ta klassiõele, et me saame siin ühe öö ilma Kõrrekeseta hakkama. Karp väänikupille ja jäätist külakostiks, kiiver pähe ja läinud ta oligi. (Flööt ja ujumisriided olid ka kaasas.) Suur Vend alustas peale paarinädalast trennipuhkust uut ja sportlikku hooaega.

Nii et isegi õhtune ujumaminek sattus korraks kahtluse alla.

Mul on jalad väsinud, eriti vasak jalg, ütles spordipoiss trennist tulles.

Käisime siis autoga. Õhtu oli sulnis – vihmajärgselt värske õhk, inimesi oli tavalisest vähem ning jõel ujusid täies rahumeeles kolm parti. Loojuv päike muutis taeva kergelt roosakaks.

Väikevend laulis tagasiteel laulu Saatanlik naine. Pisut valesti, kuid see-eest mitu korda. Suurem vend naljalt ei laula. Kuid see-eest jagas ta kodus oma reisilt kaasa toodud šokolaadi.

Hea ikka, kui on lapsi.  Või on veel mõni võimalus šokolaadi hankimiseks?

Sõnad ja sõnatus

Piisamrott, kelle elu möödus mustas augus, millest pool lagunes silla ehituse käigus, armastas juurelda kõige hävingust.

Mõningane nukrus on igasuvine. Küpsetades esimest selleaastast õunakooki, mõtlen: näed, suvi hakkab lõppema. No muidugi olid õunad esimesed mahakukkunud vissid, kus äralõigatud ussiauke oli rohkem kui õuna ennast. Aga ikkagi.

Suvised naudingud – rattasõidud, raamatukogus käimine, jões ujumine, viljadest ja lõhnadest pakatav turg – mis neist ikka rääkida.

Vaatad rannas veega mängivaid mudilasi ja mõtled sellele, mis juhtus Norra lastega ühel suvisel hetkel… Kui kaugel on see minust ja nendest lastest siin?

Kassidest ja õunapuudest ja aias ettelugemisest ja suvistest marjakookidest ja aias puude vahel tuule käes kuivavast pesust?

Puudujääke seksuaalkasvatuses ja teisi jutte Väikevennaga

-Emme, tead, kui ma lasteaias käisin, siis me nägime poistega kahte meest, kellel olid huuled värvitud! Me hakkasime kõvasti kisama ja jooksime minema!

***

-Vaata, emme, milline koer! Mina tahan ka sellist! Tegelikult ma tahan kahte koera! Ma tahan, et nad oleksid mõlemad emased.

-Miks siis, Väikevend?

-Sest et siis nad saavad poegi! Üks võib olla ema ja teine vanaema!

***

-Emme, homme hommikul tahan mina hästi vara üles tõusta.

-Miks siis?

-Et vaadata, kas teie veel magate… ja siis, et mängima hakata. Öösel ju sina ei luba mul mängida...

Mõtlikult: Vot, mina olen nihuke mees!

Ettevaatust, reisikiri! II jagu

Lastereis oli sedakorda Rootsi. Ma ise käisin Rootsis viimati kaheksa suve tagasi, isegi templid on veel kahest mälestusväärsest kuust passis. Meelde on jäänud peamiselt mänguplatside  (meil siis veel neid eriti polnud)  ja mustikate rohkus. Viimaseid oli meie peatuspaigaks olnud väikelinna männimetsad täis. Ja kogu selle aja jookusul nägin veel vaid üks kord kedagi peale meie neid korjamas. Need olid soomlased. (Õiged rootslased ostsid oma marjad kabanduskeskusest plastkarbis.)

Seekord oli esimene sihtpunkt vägagi metsik loodus. Lõvid, ahvid, kaelkirjakud ja elevandid. Või keda siis veel võiks kohata Skandinaavia metsades?

Emme, sina pead valvama, et loomad meid ära ei söö! pani Väikevend mulle südamele. Täitsin ülesande sajaprotsendiliselt, olgu öeldud. Kedagi ära ei söödud.

Aga üldiselt, Tallinna loomaaed on eilne päev. Kolmården on vägev, eriti gondlisafari. Mustikaid oli kal sel suvel metsaalused paksult täis.  Marjad olid väikesed, aga väga magusad.

Ahvid ronivad. Inimesed pildistavad

Miks on sebral triibud, ei saanudki teada. Esitleti kaht teooriat ja palju triipe

Kolm ninasarvikut ja Muu Loom

Pipimaa oli… noh, natuke nagu sellised turistidest paksult kubisevad paigad ikka. Ja millal siis poleks lastele meeldinud käia ojas mööda kive, ronida puude ja kivide otsa, kõlkuda ja kiikuda kõigis võimalikes kohtades. Üks atraktsioon oli näiteks Kassisalu pumbakaev. Lapsed pumpasid innukalt ja vett muudkui jooksis. ( Mulle meenusid lapsepõlvesuved Peebo talus. Vee järele minek oli tore ainult esimesed 50 m (tühjade ämbritega allamäge). Siis tuli tükk aega pumbata ning täis ämbrid ülesmäge kööki tassida. Kui oleks võimalik seda laste poolt toodetud energia hulka ainult kuidagi ka ära kasutada! Panna mingi elekrijaam tööle – või vähemalt kommivabrikki.) Noh, vähemalt said teada, mis on pumbakaev.

Päeval, mil meie grupp oli Pipimaal, oli olnud seal kümme tuhat turisti. Ei, ega ma ei kurda, tore oli. Varsti-viiene ronis ähkides pöialpoiss Nils Karlssonina hiiglaslikule aiamööblile. Varsti-kümnene tõdes rahulolevalt, et Karlssoni tuba oli küll rohkem segamini kui tema oma. Ja üheteistkümnene tundis kõik kohad ära ja tegelikult mängis veel täiesti siira rõõmuga ei tohi puutuda põrandat ja ronis ja kõlkus ja uudistas.

Väikevend saab kohe nimelise "pössi". "Möts" on juba peas!

Kohe võiks nüüd tulla ema Alma ja pakkuda oma suurepärast vorsti!

Pole kahtlustki, et Segasumma suvila ees on vägevad ronimispuud! (Meenub eelmisel päeval loomaaias nähtud gorillade turnismiskoht. Evolutsiooniteooria ei tekita küll minegeid kahtlusi)

No tahaks näha, kes nüüd veel ütleb, et ei usu Karlssonit. Ja mu vanema poja sõnutsi on tal ka maailma kõige enam segamini tuba. (Asjaolu, mis lisab veelgi veenvust)

Kommipoodidest veel. Ööbimispaik oli Mariannelund. Seesama koht, kuhu Vahtramäe Emil viidi arsti juurde, kui tal supipott peas oli ja kuhu Emil ise viis läbi lumehangede raskes veremürgistuses Alfredi. Mariannelundis oli ka kommipood. Ülinunnu koht, kus kommid on klaaspurkides ja jõupaberist pakendites ja kus ostja võib vaadata, kuidas hangunud kooreveniseid kuubikuteks lõigatakse ja nii edasi. Ainult et täiskasvanu rikutud silm tuvastab siiski eksimatult nii karmiinpunase kui tartasiini-rohelise.

Nunnu kommipood väljastpoolt vaadatuna

Kellel oleks südant keelata oma lapsele selliseid komme. (Vastus: ainult emakrokodillil. Kas sina oled krokodill?)

Nii see siis käib

Aga need päris tõelised Kassisalu ja Bullerby olid küll ehedad. Mõlemas kohas muide elatakse siiamaani sees, sisse pääseb mõningatesse abihoonetesse. Täpselt niisama hubased, rootsipunased ja paradiisi moodi, nagu nad raamatutest meelde olid jäänud. Mõned koduloomad olid ka. Näiteks kanad, keda Väikvend tahtis kohe endale koju võtta. *

Väga Rootsi. Kassisallu minek

Emili tislerivärkstuba

Sellisest majast võib vabalt sirguda vallavolikogu esimees. Sigudikust rääkimata

Lõunatalu, Bullerby

Täitsa Bullerby

Aga tegelikult: aitäh, Astrid! Imepärane maailm, imelised lood.

Puhvetkapis on nüüd karp väänikupille ka!

*Mina: Kuhu sa need kanad kodus paned?

Väikevend: Oma tuppa.

Mina: Aga kanad kakavad siis su toa ju täis!

Väikevend: Noh, siis sinu tuppa!

Pesud ja pitsid

Nagu näha, võtad sa päris hulga ruumi mu majast enda alla… ega sa pahaks ei pane, kui ma oma käterätikud su tagumiste käppade peale riputan? Sest vaata, seal nad sul tolknevad niisama, asja ees, teist taga… Päris parjad kohe rätikute nagiks. (A. A. Milne “Karupoeg Puhh”)

Peale kaheksapäevast äraolekut koju tulla on sama hea, kui avada pesumaja. Kahe päeva jooksul pesin – huvi pärast lugesin kokku – ainuüksi särke ja toppe 35 ühikut. Aga noh, ega sellest pole pääsu ka siis, kui ukse all loksub sinine meri ja pesunöör tuleb üles tõmmata keskaegsete müüride vahele.

Stiilinäited  Dubrovniku vanalinnast:

ja Šibeiniku katedraali kõrvalt :

kui piirduda siinkohal UNESCO kultuuripärandi praktiliste rakendusvõimalustega. Minule igatahes meenus lugu Karupoeg Puhhist, kes sõi Jänese juures külas kõhu meest ja kondenspiimast punni ja ei mahtunud enam urust välja. Mäletatavasti ei minetanud ka Jänes oma tegusat ellusuhtumist ning kuivatas Puhhi käppade peal rätikuid. Õige kah!

Sääl Lõunamaal neil on isegi spetsiaalne seadeldis – selline rullik, noh, umbes nagu lipuvardal on.

Pagi saar olevat kuulus oma heegelpitside poolest. Mu meelest heegeldab mu laste vanaema, härra ema, neid vähemasti sama kaunilt. Aga siinkohal pildike kohapealt. Ega siis pitsiheegeldamine tähenda, et naise ampluaa sellega piirduma peaks!

Hotellitoas seevastu – kahene tuba, nagu ikka – leidis minu toanabrinna oma, s.t naiste poolelt piibli ja niidi-nõela. Mida üks naisesüda veel elult tahtma peaks.

Minu poolel oli ainult lüliti.

Ettevaatust, reisikiri!

Seega lugemine omal vastutusel – võõrad reisimuljed on enamasti suhteliselt igavad.

I Kohver õnnestus sedakorda pakkida ilma midagi maha jätmata. Vastupidi, kraami võtsin kaasa nii palju, et tuli välja otsida sissekolimisel kapi taha lükatud must hiidisend. Öeldakse, et kohvril võiks ikka mingi eraldusmärk olla. Minu oma oli kass nähtavasti kõik need aastad kasutanud küünte teritamiseks. Tulemuseks oli sarnasus sõlmilise vaibaga ning kassikarvade pidev eritumine pinnalt (olgugi, et puhastasin tolmuimeja ja karvaeemalduskindaga- vaibapuhastusvahend jäi küll proovimata). Vähe sellest, et kaasa oli saanud kõik tarvilik, panustas omalt poolt ka Väikevend. Nähes mind asju kohvrisse ladumas, tuli ta  minu nägemata  riiulitäie särkidega, mh ka näiteks kooli embleemiga laulupeosärk. Need olid kenasti teiste asjade alla surutud, nii et rõõmus üllatus tabas mind alles pärale jõudes.

II Reisiseltskond oli otsekui mõnest Christie romaanist. Puudu oli vaid Poirot ja mässumeelne, kuid hea südamega nooruk. Oli igat masti vanadaame, abielupaare, koosseise ema-poeg ja ema-tütar ja mõned üksikud naised. Üks eakas proua, kes oli reisil, vaatas seltskonda hindavalt ja ütles: Jumal tänatud, et seekord pole õpetajaid. Mina tunnen nad kohe ära. Nad muud ei teegi, kui vinguvad ja käivad kooli kulul spaas! (Hiljem selgus, et julgelt kolmandik olid (endised) õpetajad).

III Naljamees torkas silma kohe. Juba esimesel õhtul teatas ta omameheliku õlalepatsutuse saatel võluvale reisisaatjannale: Mina armastan nalja! Mõni peab neid ropuks, aga mina ütlen selle peale ikka, et igaüks võtab seda oma rikutuse astmelt!

Noh, öeldakse näiteks, et kellel ema, kellele tütar. Mina ütlen, et mõlemad, aga ema peale kulub lihtsalt rohkem viina!

Eakad prouad naersid rõõmsalt. Tore ju, kui naljamees kah kambas.

IV Sõit väikestel kurvilised mägiteedel tekitasid karussellis-oleku tunde. Viinamarjaistandused, mägede tipus linnakesed kirikute, lugematute müügilettide, värskete puuviljadega. Palmid, kivine rand ja selgemast selgem ja sinisest sinisem vesi Aadria meres. Sooja oli päeval üle 35 kraadi, nii et nii mõnigi Väikevenna poolt kaasa pandud särkidest läks ka kasutussse.

Plitvicka rahvuspark

"Plitvitckas on palju kalu, karusid ja hunte," ütles giid. Kahe viimase kohta võis olla udujutt, kalade kohta ma usun küll

Ei, võib täiesti arvata, et Shawl oli õigus, kui ta väitis, et Dubrovnik on "paradiis maa peal". Sel juhul tähendab paradiis sadade kaupa turiste. Muidugi on ka, mida vaadata!

Tundub, et maailma lõpp asub Pagi saarel

Laev kahe maja vahel

Pula amfiteater: turist pildistab turisti, kes pildistab turisti

V Dalmaatsia koerad olid peremeestega kaasas kõikjal. Õhtuse veiniklaasi juures mõnes rannakohvikus või rahvuspargis – kus siltide järgi oli koera kaasa võtmine keelatud.  Haukumas ei kuulnud ma mitte ainsamatki. Kusjuures, isegi trühvleid ei otsi nad Istria poolsaarel mitte sigade, vaid koertega.

Tüüpiline Dalmaatsia koer

Daam koerakesega (autoportree)

VI Vanaema Nada Vinarija asub Vrbniku linnas, Krk saarel. Minge ja vaadake ise!

Veinipudelid ei paista härjakintsude vahelt välja!

Turg Rovinjs

Aga mujal sai ka süüa ja juua. Kui välja jätta asjaolu, et mitte üheski hotellis ei saanud head kohvi, oli kõik hästi värske ja maitsev. Värskus on muidugi suhteline, Naljamees juba teab. (Kalamüüja ütleb mehele: “Täitsa värske kala, näete ju, et liigutab!” Mees vastab: “Mul eit kah kodus liigutab, aga värske küll ei ole!“)

Turg Splitis. Mina ostsin ja sõin ära kõige suurema ja mahlasema!

Tjah, kodus tagasi olles ja supermarketi puuviljaleti ääres nõutult seistes pidin isegi tunnistama: värskel ja värskel on vahe.

Julge vaadata oma praele näkku!

Mõningates kohtades oli muide täiesti fantastlisi pakkumisi, nii oli sildi juures fast food kirjas ka trühvlihamburger.

VII Internet oli mõnes kohas täiesti olemas. Hotellides vastati enamasti, et neil põhimõtteliselt on, aga just täna läks ära ja et õhtuks on olemas. Nii kolm päeva järjest.

Karm reaalsus - inimesel ei jää muud üle, kui lugeda õnnetustest ja hädadest otse palmi all!

VII Kõike muidugi ei proovinud ka!

Pagi saare noorsugu soovitab!

Lähem info Krk saarelt, Baška linnast

IX Uuesti kohver kokku ja sedakorda kõvasti raskem. Suurem osa oli siiski must pesu, aga noh, seda oligi hea veinipudelitele ümber keerata. Kohver sai kokku apteekrivääriliselt ja kaalus 20,0 kg. Tuleb siiski tunnistada, et unustasin deodorandipudeli täiesti vastutustundetult käekotti, aga ma avastasin selle alles kodus, nii et terroriohtu olin suurendanud täiesti teadmatult.

Kojusõiduhommik - viimane lõunamaine päikesetõus hotellirõdult. See, kes liikumatult seisab, on kuju "Neiu merikajakaga" - või veel täpsemalt, koopia sellest kujust

Eestimaa taevas oli hall ja sooja umbes poole võrra vähem. Vihma sadas. No nagu ikka.

Aga näedsa, elukogenumad naishinged  ikka teadsid, kui Naljamehe üle rõõmustasid. Koos oma prouaga tõi Naljamees mu otse lennujaamast koduväravasse. Kohvrigi aitas maha. (Tõesti hea, kui naljamees kambas.)

Kodus selgus, et elu pidepunktidest – koristamine ja seedimine – oli esimene heidetud boheemlaslikult kõrvale. (Seedimine oli siis järelikult ainus maailma paigal hoidev nael.) See-eest oli vahepeal ehitatud uus kuur.

Täna hommikul katsusin veel pisutki omaenda suurepärases voodis magada, kui Väikevend juba pikemat aega  juba juttu puhuda üritas. Lõpuks õnnestus tal ka vaevarikas emaäratus:

Kuule emme, sul on nii kõva pea!

Soost sarvline. Suure silla selja taga

Sarviline:

Suure silla selja taga:

Edaspidi Dalmaatsia koertest, uskumatult sinisest veest Aadria meres ja vanaema Nada vinarijast. Või ka mõnest muust toredast hetkest. Igatahes.

Kes tuleb soost sarviline?

Iga kord, kui ma pakin reisileminekukohvrit, no absoluutselt iga kord, jõuan ma mõelda: no milleks? Kodus on nii hea ja lapsed on nii kallid. Samas vaatan ma talvel reisipakkumisi ja mõtlen: oh, kuidas tahaks kõike näha! Nõnda ongi, nagu Ristikivi kirjutas: kojuigatsus – kauguseigatsus, kahte harusse kasvav puu.

Sama korduv on muidugi kohvripakkimise kõrval tekkiv paanika: alati on midagi kadunud või kui ei ole kadunud, siis on jälle hirm, et midagi on ununenud. Või on mõni muu elule värvi andev hetk – no näiteks enne laulupeole minekut oli kassil fantoomsünnitus, mil ta nõudis omale pesa ja Lõvipoissi käppa hoidma. Et kõigele veel üks vint peale keerata, pani Väikevend omale pähe jalgrattakiivri ning võttis kätte mängupüstoli ja -mõõga ning võitles sealsamas kassi ja Lõvipoisi kõrval kujuteldavate vanelastega. Ma ise otsisin paaniliselt taga kontaktläätsede konteinerit – leidmata see jäigi ning ostsin endale tee peale apteegist uue (pärast selgus, et olin Väikevenna Mamma-juurde-mineku-kotti pakkinud).

Seekord ei kadunud midagi ära ja ka kass on võrdlemisi rahumeelne – no olgem ausad, kuna Lõvipoiss on treeninglaagris, poleks tal ka samaväärselt andunud käpahoidjat kusagilt võtta – siis tekib jälle tunne, et kindlasti jääb midagi maha. Või selgub lennujaamas, et reisibüroo on vahepeal pankrotti läinud. Ka lennuki allakukkumist ei saa välistada. (Ja maavärinat samuti mitte, eks ole.)

Härrale laste jaoks instruktsioone jättes ei osanudki äkitselt midagi kirja panna. Peale laupäevahommikuse koristamise, mis, nagu nüüd must-valgel kirjas, on meie elu ainus mõte ja pidepunkt. Üks kindel asi on lastega (täpsemalt muidugi Väikevennaga) veel: kui oled mitu tundi lakkamatult sebinud, korraldanud, süüa teinud, lohutanud, lahutanud, ja selgitanud, ja kui siis on tunne, et nüüd ma võin veeta väikese hetke iseenda seltsis ja teinud valmis ka selle hetke jaoks vältimatu kohvi, valanud selle tassi ja võtnud sisse mõnusa asendi, avanud raamatu ja tõstnud tassi huulile, kostub täpselt kümne sekundi pärast nõudlik hõige: kaka sai valmis! Korduvalt kontrollitud. (Nii et tegelikult on elus kaks kindlat asja: koristamine ja seedimine.)

No nii. Kohver on pakitud. Mul on jabur tunne, et ma igatsen oma lapsi enne, kui ma nende juurest õigupoolest lahkunudki olen.

Ehh, Iibis, mine metsa!

Nii on väikegi võimalus saada teada
Mis tõuseb maast mügerik,
tapuaiast täpiline,
pinu tagant pikad kõrvad,
habemik ahjuvaremest?

Kes tuleb soost sarviline,
järve tagant järguline,
kadarikust kandiline,
kivi tagant krabaja?

(Ikka Ristikivi)

Ma ei teagi, kas ma oleksin kurb või rõõmus, kui nüüd selguks, et reisibüroo läkski vahepeal pankrotti ja minek jääb ära. Tahaks ikka vist teada saada, mis on suure silla selja taga…