Läbi. Justkui

Piinlik öeldagi, aga mulle isiklikult meeldis ja sobis. Mulle meeldis vähem suhelda, rohkelt looduses käia, igapäevaselt kodus lõunat teha, ilma äratuskellata tõusta, tööpäeva jooksul kasse silitada ja oma isiklike lastega rääkida. Unehäireid, mis on olnud mõniteist aastat mu lakkamatud kaaslased, on täiesti kadunud. Peavalutablettide kohta, mida ma varem leidsin oma kotist pimesigi, pole ma kindel, kas neid seal üldse on. Hemoglobiin oli esimest korda üle pika aja niipalju kõrge, et mind lubati verd loovutama. Pole ühelgi varasemal aastal aprillikuust alates regulaarselt jões ujumas käinud.

Aga kas ma tahaksin seda uuesti? Ei. Ja mitte sellepärast, et kõike seda, mis ma just eespool kirja panin, oleks kuidagi ülearu või oleksin ma millestki tüdinenud.

Väikevend rääkis kui suurt imeasja, kui kirjandusõpetaja palus neil tabelisse kirja panna viimane raamat sobiva märksõnaga vaba valik, et kujuta ette, ema, meil on klassis mõni õpilane, kellel pole kodus ühtegi raamatut. Ja kui õpetaja olevat ühes veebitunnis küsinud, kui paljud on saanud raamatuid kingituseks, siis olevat peale Väikevenna veel vaid kuus-seitse last.

(Väikevend ise võttiski mõnuga ette omale jõulukingiks saadud Seitsme kuningriigi rüütli ning tema vaimustusel polnud otsa ega äärt, kui ta avastas, et vähe sellest, et kirjanikuhärra näeb tore ja tüse välja – äkki sai lapsepõlves Karlssoniga liialdatud, kuna Väikevennale tunduvad kõhukad härrasmehed alati kuidagi sümpaatsed? – vaid et neil on ka samal päeval sünnipäev! Ka eelmine, aprillikuu raamat Robinson Crusoe näol oli meil kenast riiulist võtta – küll härra isa lapsepõlveraamatute pärandusena. Too meeldis mu noorimale võsukesele samuti sedavõrd, et ta oli koguni järelsõna läbi lugenud.)

Ja lisaks näen ma kurvastavalt, et on ka päris väikesi koolilapsi, kes on distantsõppesse justkui täiesti omapead ulpima jäänud ning see tundub kohutavalt ebaõiglane. Meenuvad kuldsed sõnad Südameringist: päris koolis olid kord, distsipliin ja kõik muud head asjad, öelduna surmtõsise kaheksa-aastase suust.

Poisid käivad jälle trennis, eelmisel nädalal veel staadionil, nüüd juba siseruumides. Ka mina käisin möödunud nädalal parkimisplatsizumbas, aga eile pääsesin juba vesivõimlema (õhtul avastasin, et ühes trennis oli tekkinud üks vaba koht!) Rahvarohketesse kohtadesse ilma hädavajaduseta ei taha siiski minna. Samas olen sinna sattunud – korra turule, kaks korda kaubanduskeskusesse. Nädala lõpul teen ilmselt jalutuskäigu raamatukokku.  Maskid, eeskujulikult kodumaine käsitöö, on mul küll olemas, aga ette ma neid ei pane, kui just ei kästa – väga ebamugav on, nagu selgus. (Vähemalt olen Eesti väikeettevõtlust toetanud!)

Otsapidi saab kõik jälle omaks. Kord, distsipliin ja peavalutabletid.

Mai. Pidulikult ja argiselt

Emadepäeva hommik algas nagu viimase aja headel hommikutel ikka, ujumistiiruga Emajões. Vesi on juba kümmekond ja pisut enamgi kraadi soe ka.

Tulin koju ja – taram! – nurga tagant sõna otseses mõttes hüppasid välja mu poisid, soovisid mulle head emadepäeva ning vähe sellest – nad olid seni, kuni ma ujumas käisin, ärganud, keetnud kannutäie kohvi ning teinud mulle valmis võileivad ja omleti! Ning laual seisis mu emadepäevakingitus – juustupoe kinkekaart ning pudel käsitööõlut! (Seda see paari päeva tagune küsimus, kas ma armastan heledat või tumedat õlut, ning et kui suureks juustusõbraks ma ennast pean, siis tähendaski!) Hommikuse õllejoomisharjumuse pean endale muidugi alles sisse harjutama.

Oh jah. Läksin heldinult ka Mamma juurde, kes eelistas veel kodust mitte välja tulla. Viisin talle samuti emadepäevakingituse – sedakorda söödava (soetatud turult ja väiketootjatelt), kolm kollast krüsanteemitutti ning rosinana mitu rootsi krimkat. Loeme praegu mõlemad Läckbergi – minu viimase aja tõeliselt hea leid. Meile Mammaga väga meeldivad, nii et on, millest rääkida. Lisaks arvas Mamma, et me võiksime kahepeale ära osta ka Käbini päevikud. Õudsetest teemadest on Mammaga ikka südantkosutav rääkida.

Lõunaks tegin kolme juustu pastat. Ka Kõrreke tuli oma peikaga. Sain suure kimbu kollaseid lilli.

20200510_141436

Seda, et lilled peavad olema kollased, teab meie peres igaüks. Aga selles, kas mulle üldse kunagi elus on varem lillekimp tellitud, ma küll kindel pole.

Väga tore päev oli, no tõesti. Õhtul helistas veel Mamma ja ütles, et ta mõtles Käbini osas ümber, ostku ma see raamat ikka tema pangakaardiga.

Järgmisel päeva kulges kõik muidugi argiselt edasi. Kodusõppimisel on omad kõrg- ja madalhetked. Kõrghetk oli näiteks eelmisel nädalal, kui Väikevend maalis kunstiõpetuses Vaadet aknast otse õe kunstnikust peika juhendamisel, tegi loodusõpetust õega, saksa keelt isaga ning ajaloo teema lasi emal selgeks rääkida. Imeline! Siis saabub jälle päev, kui isaga jääb saksa keel tegemata (kumbki arvas, et teine pidi helistama), muusika esitlus tuleb uuesti üle vaadata ning motiveerimaks last ära tegema kunstiõpetuse reklaami mõnele Eesti tootele, pean pakkuma altkäemaksuks sedasama toodet ennast (mustikatükkidega valge šokolaad, Väikevenna lemmik). Kohustusliku kirjanduse lugemine jääb vahele ning selleks, et inimeseõpetuse mõistekaart tehtud saaks, pean kasutama võtet ema-käib-niikaua-närvidele-et-lihtsam-on-asi-ära-teha. (Populaarsust sellega just ei kogu, võin kinnitada.)

Täna läksime peale kooli ja trenni ka lõpuks kaubanduskusesse, kuna Väikevend on oma trenniriietest isoleerumise käigus välja kasvanud. Avastasin, et olin telefoni koju jätnud – aga me oleme ju kogu aeg koos. Nii, spordipoes oli saba. Jätsin Väikevenna oma pangakaardiga sappa ning läksin kõrvalpoodi, maksa ära ja tule järele. Loomulikult pidasin ma silmas toidupoodi. Seejärel tegin põhjaliku tiiru toidupoes,  ootasin Väikevenda, jätsin ostud ja puldi ootele, käisin teda spordipoest otsimas, tegin uuesti tiiru toidupoes, veel sama ring (sport ja toit siis) ning vestlesin müüjaga. (Äkki sattus laps paanikasse? – See laps ei sattunud paanikasse ka siis kui ta oli kolm ja mitte kolmteist...) Maksin oma ostu kliendikaardil olevate punktidega kinni ning otsustasin koju sõita. Nägin juba nurga tagant lillelettide juures olnud istmel paistmas tuttavat punast tossu. Väikevend.

No ma käsin mõlemas kõrvalpoes, mitu korda. Isegi proovikabiinide juures hüüdsin “Ema!” (Teismelise jaoks ilmselt piinlikkuse tipp…)

Väikevend võttis poekotid ja kandis need autosse.

Ema, ma ei tahtnud nii seksistlikult mõelda, et naised käivad ainult süüa ostmas. Sellepärast ma sind riidepoodidest otsisingi!

Nojah. Kui mõnel õhtul närv peaks mustaks minema, on mul ju külmikus pudel käsitööõlut. Maailma ägedaimatelt lastelt.

 

Teistmoodi

Kõik põhilised küsimused on justkui lahendatud.

Toidupoes käin viie-kuue päeva järel. Enda perele, ja Mammale ka. Mammal on sageli ka apteeginimekiri. Ning lisaks on tal ka kass Saba, kellele tohib toitu osta ainult loomaarsti juurest. Nii et viimati kulus mul Mamma nimekirja peale ühe asemel kaks hommikut, kui apteegis selgus, et soovitud retsept on uuendamata ning Mamma telefoni ei võtnud. Mõtlesin, et vahet pole, mida ma teen – võtan ilma retseptiga saadava soodustuseta, on Mamma rahulolematu, jätan ostmata, on ikka rahulolematu. Helistasin üheksa korda, ei midagi. Viisin siis lihtsalt poekoti ja raamatud. Mamma lubas järgmiseks päevaks retsepti uuendada (ja pahandada sai hoopis apteeker). Mamma tegi suured silmad: Millal mina olen rahuleolematu olnud? Aga muuseas, see võrgus sibul, mille sa ostsid…

Raamatud. Väga iseloomulik oli, kui Kõrrekesel oli vaja nelja kohustuslikku raamatut. Emapiima otsustas ta osta, Piiririigi leidsin mina oma raamaturiiulist, ühe raamatu sai ta tuttavalt kirjandusõpetajalt (E, ma loodan, et ema tervitab öeldi ikka edasi?) ja ühe raamatukogust. Mul endal hetkel raamatuid veel jagub, kuid varsti pean ka ilmselt raamatukokku minema. Eks näis. (Mamma laenutas mult järjest kõik kaheksa Melchiori ja nüüd asus Kristiina Lauritsatütre juurde.)

Liikumine. Kassid on juba mu magamistoazumbaga harjunud, ei jookse enam hirmunult minema, vaid lahkuvad väljapeetud sammul. Lisaks olen käinud nüüdseks viiel järjestikusel hommikul Emajões. Temperatuur on tõusnud kuuelt üheksale kraadile. Ujumistiir, ehk nii pisut üle kolmekümne tõmbe, mõjub väga toniseerivalt. Tean juba kalamehi, koerajalutajaid ja veel üht kevadsuplejat, kellega hommikuti nii kaheksa ajal kohtume. (Kaks meetrit jääb kindlasti vahet!)

20200425_080349

Kui ma laupäeva hommikul ujuma läksin

Kevad. Ma ei tea, kas ma lapsepõlveski, kui meil oli imeline suvekodu keset Põlvamaa metsi, nii palju ülaste õitsemise ajal metsa sattusin. Nüüd oleme käinud nädalavahetuseti matkaradadel. (Viimane ost, mille ma mitte-toidupoes ja mitte e-poest tegin, oli sobivalt piknikukorv.) Sinililled on juba õitsemist lõpetamas, ülaseid veel jagub. Lisaks varsakabjad, tulililled, koeratubakas, konnakapsas. Põõsastel on juba kergelt rohetav pitsiline pungastik. Tütar oli tõmmanud telefoni linnulaulu tuvastava äpi, nii oli meil esinejatest alati täpne ülevaade. (Ma olen kindel, et sel isasel metsvindil on homme küll hääl ära!)

Homme saab koolivaheaeg läbi. Suurematel lastel siis elu viimane. Teistmoodi kevad iga kandi pealt.

20200425_105547

Kevad tuleb Kirnale

Koroonakulinaariast

Nagu kõik muu, on ka söömisharjumused kodusolemise aegu varasemaga võrreldes hoopis erinevaks kujunenud.  Ma arvan, et olen koorinud viimase kuu ajaga kartuleid rohkem, kui tavaliselt aastaga.

Mis ei olegi nii ebausutav, kui arvestada, et sooja süüa teen ma kodus tavaliselt nädalavahetuseti, ning ka siis tuleb ju ette väljassöömist. Ma ei ole toiduga väga suur planeerija kunagi olnud, sest kust ma tean, missuguse toidu järele näiteks kolme päeva pärast parasjagu isu tekib?

Ka praegusel ajal saab poenimekirja lihtsalt hulk baastoiduaineid, millest saab siis kõike teha. Või noh, peaaegu kõike. Poes käin eeskujulikult viie-kuue päeva järel. Homme on see kuues päev ning veel on täiesti olemas pool röstsepikut, võileivamaterjali, isegi natuke värsket kraami (peotäis kirsstomateid,üks kurk ja üks apelsin) ning üks pakk hakkliha. (Ehk kannataks ülehomsenigi, aga Mammal sai siin pehme kassitoit otsa.)

Lõplikult on selgunud asjaolu, et Väikevend ei söö konserveeritud toitu pea ühelgi kujul (välja jättes ehk marineeritud kurgid või kompott) – ta on tõesti pigem näljas kui soostub kausikese purgihernesupiga… Kui ma üritasin siin kuu aja taguses massihaarangus soetatud konservliha serveerida, sain aru, et Väikevenna umbusk ei olegi nii põhjendamatu.

Hakkliha seevastu võtan alati hea mitu paki ning viimastel nädalatel olen sellest teinud bologneset, hakklihapilaffi, isetehtud frikadellidega suppi, pikkpoissi, hakkliha-kartulivormi, kapsast hakklihaga,  hakkliha-makaronivormi ja Mamma moodi kotlette.

Hästi õnnestus tänane hakkliha-kartulivorm – Väikevend, kes tuli sööma mõnevõrra skeptilisena (sest kooli vormitoit läheb võrdlemisi pika hambaga), lahkus ülimalt rahulolevana ning arvas, et seda võiks varsti jälle teha. Kusjuures retsepti võtsin kõige tavalisemast kohast, tegin üsna täpselt (kui välja jätta asjaolu, et meil süüakse ainult veisehakkliha ning hakkliha maitsestasin lisaks soolale-piprale ka rohke küüslaugupulbriga).

Ja muidugi Mamma kuulsad kotletid. Poisid rääkisid neist ühel päeval laua taga unistavalt. Et lapsepõlv, Mamma (ja Suur vend mäletas veel Papatki), saun ja kotletid. Koos Mamma kurgi-tomati-hapukoore-keedumuna salatiga. Helistasin järgmisel päeval ja küsisin retsepti. Mamma teadis seda muidugi peast.

Niisiis, Mamma kotletid:

1 kg hakkliha (Mamma kasutab sega-, meil, nagu öeldud, läheb ainult veise-)

4 viilu sepikut

5 keskmist sibulat (hakkida võimalikult peeneks)

2 tl soola

Sepik leotada vees, vesine sai ja sibul korralikult hakklihaga läbi segada, vajadusel lisada külma vett, et tainas ei tuleks kõva.

Paneerida jahus, vormida pihus, praadida.

Tulid täiest õiged, kõrvale siis salat. Samast tainast annab täiesti edukalt ka pikkpoissi teha.

Sa võiksid neid kasvõi iga päev teha,  nentis Suur Vend.

Ei, siis ei või, kui õde külla tuleb, nentisin…

20200406_143905

Mamma kotletid ja Õige Salat

Eks me pühadeajal tegime ikka muud toitu ka. Munadega tegin nii, et keetsin nii tavalisi kui vutimune ja panin munaanuma kõrvale vildikad. Soovijad võisid kaunistada, kedagi ei sunnitud. Kõrreke joonistas ühele munale rebase, tema peika kosmoseraketi, mina piirdusin lillekestega. Šokolaadimune oli samuti ning Mamma poolt martsipan. Mina peitsin ning lapsed on juba eas, kus munade otsimine valmistas neile enneolematult palju lõbu. Kõik leiti üles. Härra saatis samuti mune, kuid need jõudsid pisukese hilinemisega. (Mis oli hea, sest pühadenoos oli selleks ajaks juba ammendunud.)

Ning siis pasha. Mõned aastad on meil ka lihtsalt kohupiimakook olnud, kuna soovijaid nappis. Tänavu siis taas. Kõrreke ütles, et tal oli lapsena kahtlus, et selle peene nimetuse all tahetakse talle sisse sööta midagi, mis on umbes nagu kaerahelbepuder. Tänavu lubasid kõik vähemalt proovida. Alustasin kuivatatud puuviljade brändis leotamisega. (Hoolimata Suure Venna manitsustest jagus brändit ka puuviljade jaoks). Retsepti võtsin siit.

92822915_214291053323359_3074684477805428736_n

Ehtsat vormi mul pole, seepärast on minu pasha köögirätikumustriga

Poolteist päeva nõrgunud tulemus kiideti heaks ning lubati lahkelt ka järgmisel aastal valmistada. Tol päeval keetsin ma kokku viis kannutäit kohvi. Pühadelõuna koos mitme lauamänguvooruga venis õhtuni.

20200411_133244

Pannkoogid mee, moosi ja lossiga. Kui siin üks päev oli ilus ilm, siis käisime.

 

Homme siis jälle poodi. Pisut hakkliha kulub ju ikka ära. Ja kohvi.

 

Kui võitjaid ei olegi

Mäletan, kunagi aastaid tagasi kutsus härra mind hiina kabet mängima. Olevat selline mõnus kulgemine. Olin, esimeses mängus täiega pähe saanuna nördinud: mäng käis ju ikkagi võidu peale! Ei mingit niisama kulgemist.

Praeguses olukorras on igapäeva elu näiliselt selline omas rütmis kulgemine. Mis mõnes mõttes sobib mulle täiesti isikliku mätta otsast hästi: eelistan juba loomu poolest kirjalikku suhtlust (sobiksin hästi tegelaseks mõnda Austeni romaani, kus kirjakirjutamine oli igapäevaelu lahutamatu osa), mulle meeldib palju omaette olla ja asju omas rütmis teha. Ma ei tunne pereväliste inimestega suhtlemisest ülemäära suurt puudust – kuigi sageli oleks see tööasjus siiski efektiivsem.

Ma ei ole ammu niipalju kodus süüa teinud, ja üldjuhul seda, mida ma teen, isegi süüakse ja parimal juhul koguni kiidetakse. Mõnikord tulevad lapsedki kokkama, täna õhtul tegime Väikevennaga tema soovi kohaselt tacosid.

Ka lapsed võtavad isoleerumist rahulikult, Kõrreke isoleerub koos peikaga, Suur Vend pruudiga ja Väikevend oma virtuaalsõpradega…

Aga hoolimata sellest kõigest on mul oma lastest väga kahju. Kahel vanemal on ju gümnaasiumilõpp käega katsuda. Ning nagu nentis mu poeg – nad jäävad ilma kõigest toredast, nagu tutipäev, lõpetamine, reis, aga saavad eksamid, mis võivad toimuda enam-vähem keset suve.

Täna käisin Mammale tema toidu-, raamatu- ja apteegitellimust viimas. Ta palus ka lastele lihavõtteks midagi enda poolt võtta, käisin siis täiesti inimtühjas kommipoes martsipani ostmas. Jah, pühade ajal tulevad lapsed (sest ma kohtun nendega ju nagunii igapäevaselt). Ei, Mamma ei tule. Ta on väga mõistlik, ja natuke mures ka. Ta ei mäletanud enam, kellele on ta laenanud Kristiina Lauritsatütre – oma lemmiku vist juba tütarlapseajast peale – oli saanud kusagilt viiekümnendatel eestiaegseid väljaandeid lugeda. Vaatasin kodus, minu riiulil tõesti ei ole, kuid õnneks antikvariaadis leidus, tellisin Mamma jaoks ära. Sest Mamma, kõigest hoolimata, siiski tunneb rõõmu raamatutest (hetkel on ta Melchioriga keskaeses apteegis), muusikast, oma elusolevate sõprade ja sugulastega suhtlemisest ja oma pisikesest mustast kassist Sabast. Ta ei ole kordagi millegi üle kurtnud.

Lihtsalt – selles mängud tõepoolest ei olegi võitjaid. Või siiski – kui oma satsiga teisele poole välja jõuad, ja keegi puudu ei ole, siis ehk oledki?

Ja veel: kui keegi oskab öelda, kuidas nahkkotilt desoaine plekke välja saab, palun seda lahkesti teha.

Igav ei ole endiselt

Kolm nädalat distantselu on möödunud.

Olen osalenud veebis koosolekutel, teinud tunde (näinud ära suure osa oma klassi laste koduloomadest), kirjutanud kirju, üles ja alla laadinud, tagasisidestanud, helistanud.

Töise ja mittetöise elu piir on veel hägusam kui tavaliselt. Olin reedeks juba töö lõpetanud ja tegin oma toanurgas igaõhtust zumbat (loosung tantsi nii, nagu keegi ei näeks! mõjub asjakohasemana kui kunagi varem), kui helistas kolleeg. Asi lõppes sellega, et tegin ikka töised veebilehed lahti, ja nendega läks veel terve tund.

Ja kui ma siis pühapäeva õhtul (läbi järelevaatamise, kahjuks) nautisin elu kolmekümnendate Taani Rannahotellis, võttes viimast kõigist armulugudest, intriigidest ja merevaadetest, lõppes mu idüll hetkega, kui helistas teine kolleeg ja rääkis oma murest. Noh, see asjaolu tegi ka mulle muret.

Omad lapsed on õnneks siiski isetoimetulevad, kuigi Väikevend sai saksa keeles abi isaintstantsilt (ikka läbi suhtluskanalite), Kõrrekesegagi viimistlesime tema uurimistööd (mis on päris tähelepanuväärne, kuna oma kooliasjadega on ta üldiselt esimesest klassist alates ise hakkama saanud) ning Suur Vend arutas oma ühiskonna esseed koguni mõlema lapsevanemaga (mis on tegelikult üpris kasutu, kuna tema õpetajal on tema arvamus ja vale arvamus ning kumbki lapsevanem kahjuks selle õige arvamusega kursis ei olnud).

Nädala lõpul läks Suur Vend oma pruudi maakoju ning videokõnest nägime ära ka kass Peebu. Peep oli samal hommikul hiire püüdnud ning nägi väga rahulolev välja.

Selle nädala juures on siiski üks hea asi – distantstööpäevi on kõigest neli.