Läbi. Justkui

Piinlik öeldagi, aga mulle isiklikult meeldis ja sobis. Mulle meeldis vähem suhelda, rohkelt looduses käia, igapäevaselt kodus lõunat teha, ilma äratuskellata tõusta, tööpäeva jooksul kasse silitada ja oma isiklike lastega rääkida. Unehäireid, mis on olnud mõniteist aastat mu lakkamatud kaaslased, on täiesti kadunud. Peavalutablettide kohta, mida ma varem leidsin oma kotist pimesigi, pole ma kindel, kas neid seal üldse on. Hemoglobiin oli esimest korda üle pika aja niipalju kõrge, et mind lubati verd loovutama. Pole ühelgi varasemal aastal aprillikuust alates regulaarselt jões ujumas käinud.

Aga kas ma tahaksin seda uuesti? Ei. Ja mitte sellepärast, et kõike seda, mis ma just eespool kirja panin, oleks kuidagi ülearu või oleksin ma millestki tüdinenud.

Väikevend rääkis kui suurt imeasja, kui kirjandusõpetaja palus neil tabelisse kirja panna viimane raamat sobiva märksõnaga vaba valik, et kujuta ette, ema, meil on klassis mõni õpilane, kellel pole kodus ühtegi raamatut. Ja kui õpetaja olevat ühes veebitunnis küsinud, kui paljud on saanud raamatuid kingituseks, siis olevat peale Väikevenna veel vaid kuus-seitse last.

(Väikevend ise võttiski mõnuga ette omale jõulukingiks saadud Seitsme kuningriigi rüütli ning tema vaimustusel polnud otsa ega äärt, kui ta avastas, et vähe sellest, et kirjanikuhärra näeb tore ja tüse välja – äkki sai lapsepõlves Karlssoniga liialdatud, kuna Väikevennale tunduvad kõhukad härrasmehed alati kuidagi sümpaatsed? – vaid et neil on ka samal päeval sünnipäev! Ka eelmine, aprillikuu raamat Robinson Crusoe näol oli meil kenast riiulist võtta – küll härra isa lapsepõlveraamatute pärandusena. Too meeldis mu noorimale võsukesele samuti sedavõrd, et ta oli koguni järelsõna läbi lugenud.)

Ja lisaks näen ma kurvastavalt, et on ka päris väikesi koolilapsi, kes on distantsõppesse justkui täiesti omapead ulpima jäänud ning see tundub kohutavalt ebaõiglane. Meenuvad kuldsed sõnad Südameringist: päris koolis olid kord, distsipliin ja kõik muud head asjad, öelduna surmtõsise kaheksa-aastase suust.

Poisid käivad jälle trennis, eelmisel nädalal veel staadionil, nüüd juba siseruumides. Ka mina käisin möödunud nädalal parkimisplatsizumbas, aga eile pääsesin juba vesivõimlema (õhtul avastasin, et ühes trennis oli tekkinud üks vaba koht!) Rahvarohketesse kohtadesse ilma hädavajaduseta ei taha siiski minna. Samas olen sinna sattunud – korra turule, kaks korda kaubanduskeskusesse. Nädala lõpul teen ilmselt jalutuskäigu raamatukokku.  Maskid, eeskujulikult kodumaine käsitöö, on mul küll olemas, aga ette ma neid ei pane, kui just ei kästa – väga ebamugav on, nagu selgus. (Vähemalt olen Eesti väikeettevõtlust toetanud!)

Otsapidi saab kõik jälle omaks. Kord, distsipliin ja peavalutabletid.

Mai. Pidulikult ja argiselt

Emadepäeva hommik algas nagu viimase aja headel hommikutel ikka, ujumistiiruga Emajões. Vesi on juba kümmekond ja pisut enamgi kraadi soe ka.

Tulin koju ja – taram! – nurga tagant sõna otseses mõttes hüppasid välja mu poisid, soovisid mulle head emadepäeva ning vähe sellest – nad olid seni, kuni ma ujumas käisin, ärganud, keetnud kannutäie kohvi ning teinud mulle valmis võileivad ja omleti! Ning laual seisis mu emadepäevakingitus – juustupoe kinkekaart ning pudel käsitööõlut! (Seda see paari päeva tagune küsimus, kas ma armastan heledat või tumedat õlut, ning et kui suureks juustusõbraks ma ennast pean, siis tähendaski!) Hommikuse õllejoomisharjumuse pean endale muidugi alles sisse harjutama.

Oh jah. Läksin heldinult ka Mamma juurde, kes eelistas veel kodust mitte välja tulla. Viisin talle samuti emadepäevakingituse – sedakorda söödava (soetatud turult ja väiketootjatelt), kolm kollast krüsanteemitutti ning rosinana mitu rootsi krimkat. Loeme praegu mõlemad Läckbergi – minu viimase aja tõeliselt hea leid. Meile Mammaga väga meeldivad, nii et on, millest rääkida. Lisaks arvas Mamma, et me võiksime kahepeale ära osta ka Käbini päevikud. Õudsetest teemadest on Mammaga ikka südantkosutav rääkida.

Lõunaks tegin kolme juustu pastat. Ka Kõrreke tuli oma peikaga. Sain suure kimbu kollaseid lilli.

20200510_141436

Seda, et lilled peavad olema kollased, teab meie peres igaüks. Aga selles, kas mulle üldse kunagi elus on varem lillekimp tellitud, ma küll kindel pole.

Väga tore päev oli, no tõesti. Õhtul helistas veel Mamma ja ütles, et ta mõtles Käbini osas ümber, ostku ma see raamat ikka tema pangakaardiga.

Järgmisel päeva kulges kõik muidugi argiselt edasi. Kodusõppimisel on omad kõrg- ja madalhetked. Kõrghetk oli näiteks eelmisel nädalal, kui Väikevend maalis kunstiõpetuses Vaadet aknast otse õe kunstnikust peika juhendamisel, tegi loodusõpetust õega, saksa keelt isaga ning ajaloo teema lasi emal selgeks rääkida. Imeline! Siis saabub jälle päev, kui isaga jääb saksa keel tegemata (kumbki arvas, et teine pidi helistama), muusika esitlus tuleb uuesti üle vaadata ning motiveerimaks last ära tegema kunstiõpetuse reklaami mõnele Eesti tootele, pean pakkuma altkäemaksuks sedasama toodet ennast (mustikatükkidega valge šokolaad, Väikevenna lemmik). Kohustusliku kirjanduse lugemine jääb vahele ning selleks, et inimeseõpetuse mõistekaart tehtud saaks, pean kasutama võtet ema-käib-niikaua-närvidele-et-lihtsam-on-asi-ära-teha. (Populaarsust sellega just ei kogu, võin kinnitada.)

Täna läksime peale kooli ja trenni ka lõpuks kaubanduskusesse, kuna Väikevend on oma trenniriietest isoleerumise käigus välja kasvanud. Avastasin, et olin telefoni koju jätnud – aga me oleme ju kogu aeg koos. Nii, spordipoes oli saba. Jätsin Väikevenna oma pangakaardiga sappa ning läksin kõrvalpoodi, maksa ära ja tule järele. Loomulikult pidasin ma silmas toidupoodi. Seejärel tegin põhjaliku tiiru toidupoes,  ootasin Väikevenda, jätsin ostud ja puldi ootele, käisin teda spordipoest otsimas, tegin uuesti tiiru toidupoes, veel sama ring (sport ja toit siis) ning vestlesin müüjaga. (Äkki sattus laps paanikasse? – See laps ei sattunud paanikasse ka siis kui ta oli kolm ja mitte kolmteist...) Maksin oma ostu kliendikaardil olevate punktidega kinni ning otsustasin koju sõita. Nägin juba nurga tagant lillelettide juures olnud istmel paistmas tuttavat punast tossu. Väikevend.

No ma käsin mõlemas kõrvalpoes, mitu korda. Isegi proovikabiinide juures hüüdsin “Ema!” (Teismelise jaoks ilmselt piinlikkuse tipp…)

Väikevend võttis poekotid ja kandis need autosse.

Ema, ma ei tahtnud nii seksistlikult mõelda, et naised käivad ainult süüa ostmas. Sellepärast ma sind riidepoodidest otsisingi!

Nojah. Kui mõnel õhtul närv peaks mustaks minema, on mul ju külmikus pudel käsitööõlut. Maailma ägedaimatelt lastelt.

 

Teistmoodi

Kõik põhilised küsimused on justkui lahendatud.

Toidupoes käin viie-kuue päeva järel. Enda perele, ja Mammale ka. Mammal on sageli ka apteeginimekiri. Ning lisaks on tal ka kass Saba, kellele tohib toitu osta ainult loomaarsti juurest. Nii et viimati kulus mul Mamma nimekirja peale ühe asemel kaks hommikut, kui apteegis selgus, et soovitud retsept on uuendamata ning Mamma telefoni ei võtnud. Mõtlesin, et vahet pole, mida ma teen – võtan ilma retseptiga saadava soodustuseta, on Mamma rahulolematu, jätan ostmata, on ikka rahulolematu. Helistasin üheksa korda, ei midagi. Viisin siis lihtsalt poekoti ja raamatud. Mamma lubas järgmiseks päevaks retsepti uuendada (ja pahandada sai hoopis apteeker). Mamma tegi suured silmad: Millal mina olen rahuleolematu olnud? Aga muuseas, see võrgus sibul, mille sa ostsid…

Raamatud. Väga iseloomulik oli, kui Kõrrekesel oli vaja nelja kohustuslikku raamatut. Emapiima otsustas ta osta, Piiririigi leidsin mina oma raamaturiiulist, ühe raamatu sai ta tuttavalt kirjandusõpetajalt (E, ma loodan, et ema tervitab öeldi ikka edasi?) ja ühe raamatukogust. Mul endal hetkel raamatuid veel jagub, kuid varsti pean ka ilmselt raamatukokku minema. Eks näis. (Mamma laenutas mult järjest kõik kaheksa Melchiori ja nüüd asus Kristiina Lauritsatütre juurde.)

Liikumine. Kassid on juba mu magamistoazumbaga harjunud, ei jookse enam hirmunult minema, vaid lahkuvad väljapeetud sammul. Lisaks olen käinud nüüdseks viiel järjestikusel hommikul Emajões. Temperatuur on tõusnud kuuelt üheksale kraadile. Ujumistiir, ehk nii pisut üle kolmekümne tõmbe, mõjub väga toniseerivalt. Tean juba kalamehi, koerajalutajaid ja veel üht kevadsuplejat, kellega hommikuti nii kaheksa ajal kohtume. (Kaks meetrit jääb kindlasti vahet!)

20200425_080349

Kui ma laupäeva hommikul ujuma läksin

Kevad. Ma ei tea, kas ma lapsepõlveski, kui meil oli imeline suvekodu keset Põlvamaa metsi, nii palju ülaste õitsemise ajal metsa sattusin. Nüüd oleme käinud nädalavahetuseti matkaradadel. (Viimane ost, mille ma mitte-toidupoes ja mitte e-poest tegin, oli sobivalt piknikukorv.) Sinililled on juba õitsemist lõpetamas, ülaseid veel jagub. Lisaks varsakabjad, tulililled, koeratubakas, konnakapsas. Põõsastel on juba kergelt rohetav pitsiline pungastik. Tütar oli tõmmanud telefoni linnulaulu tuvastava äpi, nii oli meil esinejatest alati täpne ülevaade. (Ma olen kindel, et sel isasel metsvindil on homme küll hääl ära!)

Homme saab koolivaheaeg läbi. Suurematel lastel siis elu viimane. Teistmoodi kevad iga kandi pealt.

20200425_105547

Kevad tuleb Kirnale

Koroonakulinaariast

Nagu kõik muu, on ka söömisharjumused kodusolemise aegu varasemaga võrreldes hoopis erinevaks kujunenud.  Ma arvan, et olen koorinud viimase kuu ajaga kartuleid rohkem, kui tavaliselt aastaga.

Mis ei olegi nii ebausutav, kui arvestada, et sooja süüa teen ma kodus tavaliselt nädalavahetuseti, ning ka siis tuleb ju ette väljassöömist. Ma ei ole toiduga väga suur planeerija kunagi olnud, sest kust ma tean, missuguse toidu järele näiteks kolme päeva pärast parasjagu isu tekib?

Ka praegusel ajal saab poenimekirja lihtsalt hulk baastoiduaineid, millest saab siis kõike teha. Või noh, peaaegu kõike. Poes käin eeskujulikult viie-kuue päeva järel. Homme on see kuues päev ning veel on täiesti olemas pool röstsepikut, võileivamaterjali, isegi natuke värsket kraami (peotäis kirsstomateid,üks kurk ja üks apelsin) ning üks pakk hakkliha. (Ehk kannataks ülehomsenigi, aga Mammal sai siin pehme kassitoit otsa.)

Lõplikult on selgunud asjaolu, et Väikevend ei söö konserveeritud toitu pea ühelgi kujul (välja jättes ehk marineeritud kurgid või kompott) – ta on tõesti pigem näljas kui soostub kausikese purgihernesupiga… Kui ma üritasin siin kuu aja taguses massihaarangus soetatud konservliha serveerida, sain aru, et Väikevenna umbusk ei olegi nii põhjendamatu.

Hakkliha seevastu võtan alati hea mitu paki ning viimastel nädalatel olen sellest teinud bologneset, hakklihapilaffi, isetehtud frikadellidega suppi, pikkpoissi, hakkliha-kartulivormi, kapsast hakklihaga,  hakkliha-makaronivormi ja Mamma moodi kotlette.

Hästi õnnestus tänane hakkliha-kartulivorm – Väikevend, kes tuli sööma mõnevõrra skeptilisena (sest kooli vormitoit läheb võrdlemisi pika hambaga), lahkus ülimalt rahulolevana ning arvas, et seda võiks varsti jälle teha. Kusjuures retsepti võtsin kõige tavalisemast kohast, tegin üsna täpselt (kui välja jätta asjaolu, et meil süüakse ainult veisehakkliha ning hakkliha maitsestasin lisaks soolale-piprale ka rohke küüslaugupulbriga).

Ja muidugi Mamma kuulsad kotletid. Poisid rääkisid neist ühel päeval laua taga unistavalt. Et lapsepõlv, Mamma (ja Suur vend mäletas veel Papatki), saun ja kotletid. Koos Mamma kurgi-tomati-hapukoore-keedumuna salatiga. Helistasin järgmisel päeval ja küsisin retsepti. Mamma teadis seda muidugi peast.

Niisiis, Mamma kotletid:

1 kg hakkliha (Mamma kasutab sega-, meil, nagu öeldud, läheb ainult veise-)

4 viilu sepikut

5 keskmist sibulat (hakkida võimalikult peeneks)

2 tl soola

Sepik leotada vees, vesine sai ja sibul korralikult hakklihaga läbi segada, vajadusel lisada külma vett, et tainas ei tuleks kõva.

Paneerida jahus, vormida pihus, praadida.

Tulid täiest õiged, kõrvale siis salat. Samast tainast annab täiesti edukalt ka pikkpoissi teha.

Sa võiksid neid kasvõi iga päev teha,  nentis Suur Vend.

Ei, siis ei või, kui õde külla tuleb, nentisin…

20200406_143905

Mamma kotletid ja Õige Salat

Eks me pühadeajal tegime ikka muud toitu ka. Munadega tegin nii, et keetsin nii tavalisi kui vutimune ja panin munaanuma kõrvale vildikad. Soovijad võisid kaunistada, kedagi ei sunnitud. Kõrreke joonistas ühele munale rebase, tema peika kosmoseraketi, mina piirdusin lillekestega. Šokolaadimune oli samuti ning Mamma poolt martsipan. Mina peitsin ning lapsed on juba eas, kus munade otsimine valmistas neile enneolematult palju lõbu. Kõik leiti üles. Härra saatis samuti mune, kuid need jõudsid pisukese hilinemisega. (Mis oli hea, sest pühadenoos oli selleks ajaks juba ammendunud.)

Ning siis pasha. Mõned aastad on meil ka lihtsalt kohupiimakook olnud, kuna soovijaid nappis. Tänavu siis taas. Kõrreke ütles, et tal oli lapsena kahtlus, et selle peene nimetuse all tahetakse talle sisse sööta midagi, mis on umbes nagu kaerahelbepuder. Tänavu lubasid kõik vähemalt proovida. Alustasin kuivatatud puuviljade brändis leotamisega. (Hoolimata Suure Venna manitsustest jagus brändit ka puuviljade jaoks). Retsepti võtsin siit.

92822915_214291053323359_3074684477805428736_n

Ehtsat vormi mul pole, seepärast on minu pasha köögirätikumustriga

Poolteist päeva nõrgunud tulemus kiideti heaks ning lubati lahkelt ka järgmisel aastal valmistada. Tol päeval keetsin ma kokku viis kannutäit kohvi. Pühadelõuna koos mitme lauamänguvooruga venis õhtuni.

20200411_133244

Pannkoogid mee, moosi ja lossiga. Kui siin üks päev oli ilus ilm, siis käisime.

 

Homme siis jälle poodi. Pisut hakkliha kulub ju ikka ära. Ja kohvi.

 

Kui võitjaid ei olegi

Mäletan, kunagi aastaid tagasi kutsus härra mind hiina kabet mängima. Olevat selline mõnus kulgemine. Olin, esimeses mängus täiega pähe saanuna nördinud: mäng käis ju ikkagi võidu peale! Ei mingit niisama kulgemist.

Praeguses olukorras on igapäeva elu näiliselt selline omas rütmis kulgemine. Mis mõnes mõttes sobib mulle täiesti isikliku mätta otsast hästi: eelistan juba loomu poolest kirjalikku suhtlust (sobiksin hästi tegelaseks mõnda Austeni romaani, kus kirjakirjutamine oli igapäevaelu lahutamatu osa), mulle meeldib palju omaette olla ja asju omas rütmis teha. Ma ei tunne pereväliste inimestega suhtlemisest ülemäära suurt puudust – kuigi sageli oleks see tööasjus siiski efektiivsem.

Ma ei ole ammu niipalju kodus süüa teinud, ja üldjuhul seda, mida ma teen, isegi süüakse ja parimal juhul koguni kiidetakse. Mõnikord tulevad lapsedki kokkama, täna õhtul tegime Väikevennaga tema soovi kohaselt tacosid.

Ka lapsed võtavad isoleerumist rahulikult, Kõrreke isoleerub koos peikaga, Suur Vend pruudiga ja Väikevend oma virtuaalsõpradega…

Aga hoolimata sellest kõigest on mul oma lastest väga kahju. Kahel vanemal on ju gümnaasiumilõpp käega katsuda. Ning nagu nentis mu poeg – nad jäävad ilma kõigest toredast, nagu tutipäev, lõpetamine, reis, aga saavad eksamid, mis võivad toimuda enam-vähem keset suve.

Täna käisin Mammale tema toidu-, raamatu- ja apteegitellimust viimas. Ta palus ka lastele lihavõtteks midagi enda poolt võtta, käisin siis täiesti inimtühjas kommipoes martsipani ostmas. Jah, pühade ajal tulevad lapsed (sest ma kohtun nendega ju nagunii igapäevaselt). Ei, Mamma ei tule. Ta on väga mõistlik, ja natuke mures ka. Ta ei mäletanud enam, kellele on ta laenanud Kristiina Lauritsatütre – oma lemmiku vist juba tütarlapseajast peale – oli saanud kusagilt viiekümnendatel eestiaegseid väljaandeid lugeda. Vaatasin kodus, minu riiulil tõesti ei ole, kuid õnneks antikvariaadis leidus, tellisin Mamma jaoks ära. Sest Mamma, kõigest hoolimata, siiski tunneb rõõmu raamatutest (hetkel on ta Melchioriga keskaeses apteegis), muusikast, oma elusolevate sõprade ja sugulastega suhtlemisest ja oma pisikesest mustast kassist Sabast. Ta ei ole kordagi millegi üle kurtnud.

Lihtsalt – selles mängud tõepoolest ei olegi võitjaid. Või siiski – kui oma satsiga teisele poole välja jõuad, ja keegi puudu ei ole, siis ehk oledki?

Ja veel: kui keegi oskab öelda, kuidas nahkkotilt desoaine plekke välja saab, palun seda lahkesti teha.

Igav ei ole endiselt

Kolm nädalat distantselu on möödunud.

Olen osalenud veebis koosolekutel, teinud tunde (näinud ära suure osa oma klassi laste koduloomadest), kirjutanud kirju, üles ja alla laadinud, tagasisidestanud, helistanud.

Töise ja mittetöise elu piir on veel hägusam kui tavaliselt. Olin reedeks juba töö lõpetanud ja tegin oma toanurgas igaõhtust zumbat (loosung tantsi nii, nagu keegi ei näeks! mõjub asjakohasemana kui kunagi varem), kui helistas kolleeg. Asi lõppes sellega, et tegin ikka töised veebilehed lahti, ja nendega läks veel terve tund.

Ja kui ma siis pühapäeva õhtul (läbi järelevaatamise, kahjuks) nautisin elu kolmekümnendate Taani Rannahotellis, võttes viimast kõigist armulugudest, intriigidest ja merevaadetest, lõppes mu idüll hetkega, kui helistas teine kolleeg ja rääkis oma murest. Noh, see asjaolu tegi ka mulle muret.

Omad lapsed on õnneks siiski isetoimetulevad, kuigi Väikevend sai saksa keeles abi isaintstantsilt (ikka läbi suhtluskanalite), Kõrrekesegagi viimistlesime tema uurimistööd (mis on päris tähelepanuväärne, kuna oma kooliasjadega on ta üldiselt esimesest klassist alates ise hakkama saanud) ning Suur Vend arutas oma ühiskonna esseed koguni mõlema lapsevanemaga (mis on tegelikult üpris kasutu, kuna tema õpetajal on tema arvamus ja vale arvamus ning kumbki lapsevanem kahjuks selle õige arvamusega kursis ei olnud).

Nädala lõpul läks Suur Vend oma pruudi maakoju ning videokõnest nägime ära ka kass Peebu. Peep oli samal hommikul hiire püüdnud ning nägi väga rahulolev välja.

Selle nädala juures on siiski üks hea asi – distantstööpäevi on kõigest neli.

Ema, kas sul on igav?

Täna hommikul tegin kodus viibivatele lastele ahjus juustusepikuid. Olin just lõpetamas igapäevast ajalehe-sudokut (ajaleht veel käib) ja hommikukohvi, kui Suur Vend selle küsimuse esitas.

Igav? Ei, seda mitte. Ma tunnen isiklikus plaanis küll mõningatest asjadest puudust – näiteks võimalusest minna botaanikaaeda kevadet nautima, käia basseinis ujumas, tegelikult tunnen ma märkimisväärselt ka oma õpilastest puudust – nende vaidlemisvalmidusest, loovusest ja naljadest – aga igav mul küll ei ole.

Loomulikult on hea ärgata ilma kellata, süüa rahulikult hommikust, toita ja silitada kasse, äratada lapsed, juhul, kui neil magamisega ikka väga kaua läheb.

Selle kodusolemisega on saanud mõned asjad selgeks:

*kohvi läheb päriselt ka rohkem kui pakk nädalas;

*on tohutult hea, kui kodus on nõudepesumasin – meil vahepeal paar kuud ei olnud – ja me käivitame seda ikka paar-kolm korda päevas;

*ma ei tea, kust tuleb tolm, aga kogu aeg kodus olles tuleb teda veel rohkem kui tavaliselt;

*kõik mida nad on öelnud mu käekirja kohta, on tõsi – see selgus hämmastava selgusega toidupoes, kui seisin, näpus nimekiri, kust lugesin kui palju lugesin, aga kokku sain ikka külm manfred;

*komme läheb nagu leiba.

Nädalavahetusel käisime tütrega Taevaskojas, võtsime ühe sealse matkaraja ette. Veebruaritorm oli maastiku muutnud kohati ulmeliseks, suured puud oli juurtega murdunud, päike paistis ja linnud laulsid. Öine külm oli sinilillede õitsemise justkui pooleli jätnud. Tegime läbi umbes kaheksakilomeetrise raja, liikumine peale pikka arvuti taga istutud nädalat oli hea. Pärast sõime juustuküpsiseid ja rabarbrikooki ning jõime kohvi ja veini (alkoholivaba, ma igaks juhuks ütlen, sest autoga tuli ju koju tagasi sõita). Väikesed rõõmud murelikuks tegevas maailmas.

Kevad on kõigest hoolimata vääramatult käes.

20200322_145213

Esimene nädal kodust elu

Mõni päev paistab päike. Ma aknast ju näen.

Mõni päev sajab midagi. Samuti aknast näen.

Mõnel päeval on mõlemad variandid vaheldumisi.

Tööd on olnud väga, väga palju. Rohkem kui tavaliselt kindlasti. Eile õhtul lõpetasin 22.15, väiksemate pausidega hommikul kaheksast alates. Ikka veel üllatab see, et lapsed, kes enam-vähem elavadki oma nutiseadmetes, ei oska kasutada mõnda üldse mitte keerulist (ausõna, olen südamest ja hingelt humanitaar, teistsuguseid ma ei oska ise ka!) tehnilisi lahendusi. Kirjalik tagasisidestamine on samuti aeganõudev tegevus.

Enda poisid, sellised igas mõttes keskmised koolipoisid, saavad hakkama, seda, et kooliasjad tuleb ära teha, pole just väga palju kordi vaja meenutada. Pigem seda, et päev algab ikka hommikusöögiga ja hiljemalt südaööks tuleb nutiseadmed ka vabama režiimi puhul kinni panna.

Suurel Vennal on mure oma koolilõpetamise ja eksamite pärast. Aga muidu on elu pisut vaheldusrikkam, kuna nad on vaheldumisi meil, pruudi linna- ja maakodus.

Väikevend kooliasjade pärast otseselt ei muretse, aga tal on ilmselgelt igav. Täna käis peale nagu uni, et me läheksime Mäkki. Ausõna, ei julge. Sest kui mina haigeks jääksin, kes siis Mammale apteegist ja toidupoest kraami koju viiks? Või veel hullem, kui ise ei jääkski, aga annaksin lahkelt edasi Mammale, kes oma ligi-kaheksakümne ja krooniliste haigustega on ilmselgelt riskigrupp. Tellisin siiski esimest korda läbi selle W-asja Aparaadist burksi ja mõned muud asjad õhtuks. Mingit vaheldust on keedetud makaronidele vaja.

Eile käisin korra suures kaubandusekskuses, kuna oli mitu missiooni. Parkla oli tühi. Rõiva- ja jalatsipoed avatud, kliente ei paistnud kuskil. Apteeki lasti sisse ühekaupa, proviisor oli klaasi taga. Sain Mammale kõik ta kümme vajalikku nimetust igapäevaseid ravumeid. Üleüldises rahvanappuses hakkasid selgelt silma muukeelsed noorteseltskonnad. Nojah, kui kõrgemad jõud on kinnitanud, et kõik on korras, ju siis nende jaoks ongi.

Mamma ise, kelle jaoks toidu- ja apteegikotid koju viisin, oli olukorraga leppinud. Ausõna, ei ole südant öelda, et jätan pakid ukse taha, siis pole nagu ühtki inimlikku kontakti. Mamma parasjagu Melchiori krimkasid, mida ma talle kodust toon ja on kõige toimuva suhtes võrdlemisi rahulik.

Mul endal on lugemiseks kuidagi enneolematult vähe aega ning ma pole ka kindel, et Väikesed naised on minu teetass – kuigi film meeldis päris hästi. Filmis polnud see jumalale lootmise ja patriotismi teema kuidagi eriliselt rõhutatud (või ei osanud ma seda märgata) ning kogu lugu ei mõjunud nii naiivselt.

Ees on kaks päeva enneolematult oodatud hingetõmbeaega.

Kuidas me isoleerume

Nagu iga uue asjaga, on oluline saavutada teatud rütm ja stabiilsus.

Ma ärkan enamasti ilma kellatagi pigem vara, umbes seitsme ajal. Jõuan enne tööpäeva rahulikult putru ja kohvi keeta.

Tööpäev kui selline – vähemasti, kui esimeste järgi järeldada – on üks lõputa Penelope kangas. Olen saanud (ja vastanud) ainuüksi täna 37 kirjale – aga päev on ju alles poole peal. Õhtul uued ülesanded üles, eelmiste päevade omad kontrollida. Noh, omaenda lapsukeste käekäigul ka silma peal hoida. Eks nad ikka teevad asjad ära, kui vaja ja viimane (no parimal juhul eelviimane minut) käes. Matas sai Väikevend abi suuremalt ja loodusõpetuses konsulteeris venna pruudiga.

Olen lõuna ajal teinud päris süüa, tavaliselt ma argipäeviti seda ei tee (ja pole ka mõtet, sest kõik jõuavad eri aegadel). Nüüd ei ole mingeid pelmeene ega kulinaarialeti salateid, ühel päeval tegin näiteks brokoli ja peekoniga pastat, siis hakklihapilaffi paprika ja porganditega, täna teeb Väikevend oma lemmikut, makarone hakklihaga.

Olen oma tuppa, voodi ja kirjutuslaua vahelisse nurka sisse seadnud treeningsaali ning zumbatan hoolsalt juutuubi-treenerite järgi. Enda arvates on mul küll ajaga rütmitunne paranenud, kuid kass Kuki sai esimese korra pealtnägemisest psühhotrauma ning põgenes hirmsa kapakuga.

Kodust väljas käisin viimati pühapäeva hommikul, siis tegin pikema poetiiru. Mammale viisin ka toidu koju. Päris seda varianti, et jätan koti ukse taha, ei kasutanud. Mamma oli rõõmus, kuigi kurtis igavust. Eks temagi rütm – igapäevane poetiir mõnusa jalutuskäiguga, reedene saunaskäik päevakeskuses, sekka veel kontserte ja kinos ülekantavaid ooperiõhtuid – ole segi. Raamatuid tal hetkel jagub, toitu ja ravimeid ka. (Samas lugesin sõbra fb seinalt kellegi kommentaari – kui oled vana, kellegi ees kohustusi pole, siis miks mitte käia eluõhtul pigem kohvikus ja jalutamas, kui et kodus istuda ja varutud kuivainetest putru keeta. Vähemalt õnnelik lõpp. Minu arvates ei ole üldsegi halb vaatenurk, aga Mammat manitsen ma muidugi kodus isoleeruma.)

Uskumatu – täpselt nädal tagasi osales Väikevend poiste kokanduskonkursil (päev varem ostsin talle selleks uue põllegi), kümmekond päeva tagasi olid kolleegid minemas Kaubamajja ilupäevadele. Mingi teine maailm, tundub praegu tagasi mõeldes.

Tütar lubas täna teha šokolaadikooki, läheme lauamängudega külaskäigule. See kõlab ju päris toredalt.

Veel kolm kirja.

Kuhu jäi mu armas argipäev?

Kui märts oli algamas, seisin kalendri ees ja ohkasin. 22 tööpäeva, lisaks erinevaid kohustusi (nii töiseid kui ka vabatahtlikke) kolmel nädalavahetuse päeval. Ohkasin veelkord.

Nüüd saan muidugi aru, kui armsad mu argipäevad kõigi oma kohustustega on olnud. Ma suudan oma tööst üldjuhul rõõmu tunda, ma tegelen heal meelel oma hobidega, mulle meeldib käia kinos, kontserdil, teatris. Ilmselgelt puutun ma kõigi oma tegevuste käigus kokku vahemikus kümnete kuni sadade inimestega. Kaks vanemat last on lõpetamas gümnaasiumi.  Mul olid mitmed reisiplaanid kevadeks ja suveks.

Jah, muidugi on tekkinud hea hulk uut liiki huumorit (mida ma hindan alati kõrgelt). Ning kõige nende tualettpaberinaljade üle südamest naerdes taban end mõttelt: kuidas ma võitlen viiruse vastu ainult 16 rulliga?! Ning eile, kui tütar oma peikaga koduselt pannkoogiõhtult oma koju läks, panin talle ometi šokolaadi, sidruni ja vitamiinipurgiga koos kaasa ka kaks rulli WC-paberit. Sest olles näinud poes tühje riiuleid, tegi mind tütre suhtumine (Ema, me ostame siis, kui meil otsa saab! Meil on veel kaks rulli alles!) murelikuks.

Raamatukogus käisin ka, olukord meenutas inimesi alkoholiriiuli ees mõni minut enne poe sulgemist. Igaks juhuks siis juba rohkem! Leidsin kotist pärast seitse raamatut, alates lillkapsatoitude-kokaraamatust (huvitav, kas lillkapsast on veel saada?) kuni Põrgupõhja uue Vanapaganani. (Olin nimelt näinud, et see on vanema poja kohustuslik kirjandus ning seda meil kodus pole.) Poeg läks pruudi juurde maakodusse (mõistlik kah!), tema sai kaasa purgi vitamiine, Põrgupõhja Jürka ja väikevennalt pihutäie kummikomme.

Inimesi on väga huvitav jälgida. Kes võtab võimalusest paanikat üles kütta viimast, kes suhtub rahulikult. Muidugi on igal ajal ka inimesi stiilis: Mis mõttes jääb katku ajal pitsball ära?! Kes mu balli jaoks õmmeldud uued püksid kinni maksab?!

Nojah, eks ta ole. Spordiklubi on hetkel veel lahti, eile õhtul oli bassein praktiliselt inimtühi, koristaja käis ringi desinfitseeriva vahendiga. Ujusin mõned ringid, tunnetades erilise selgusega, kui väga see mulle ikkagi rõõmu  pakub. Igaks juhuks ostsin spordipoest joogamati ja paari hantleid (sain ühest poest viimase mati ja teisest viimased hantlid).

Emakeelepäeva puhukus on lipp vardas, menüüs on ahjukartulid kodujuustu ja kurgisalatiga. Nagu oleks päris tavaline laupäev.