Algaja mürsiku talvevaheaeg

Väikevend küsis täna, kas ei tundu, et aeg läheb kiiresti. Ja kuidas veel!

Jõuluvaheja tulles oli Väikevend oma soovid väga täpselt sõnastanud. Emalt sooviti kõrvaklappe (et vanem inimene oskaks õigeid valikuid teha, saadeti igaks juhuks ka veebipoe link), jalgpalli ja natuke raha, isalt nerfipüstolit. Vanaemad kingivad nagunii raha. Raha läheb vaja oma korraliku geimerarvuti komplekteerimiseks.

Jõuluajal saab muidugi perega koos olla ja head süüa. Mamma teeb hane ja. Kui veab, lubavad nad ka küünlad põlema panna. Surnuaial oli tuul, seal väga ei saanud, aga ruumis nad ikka lubasid. Loomulikult sai Väikevend jõuluks kõrvaklapid (need õiged), uue jalgpalli, nerfipüstoli, kommi ja piparkooke (Väikevend eriti piparkooke ei söö ja jagas need perekonnale laiali), no ja raha ikka ka. Kingituste eest Väikevend laulis ja tegi plaksuga kätekõverdusi.

Vana-aasta õhtul sõitis Väikevend ema ja rongiga pealinna. Õde oli koos pilliga juba varakult teele läinud. Raudteejaamast jalutati tädi T ja tema koerte juurde. Koerad, siin ma olen! sõnas Väikevend tädi T maja ees. Kas saab inimesel rohkem vedada – tädi oli just koertega jalutama minemas. Tädi T juures söödi ning pärast pani tädi veel kaasa hiiglasliku kommikarbi.

Siis mindi koos ema ja kommikarbiga kontserdimajja. Seal oli õel orkestiga esinemine. Loomulikult on see väga uhke tunne, kui just sinu õde sellises kohas pilli mängib! Juurde näidati veel pilte metsast. Väga huvitav oli mõelda, mismoodi need pildid ja filmid üles võeti. Kui oli näiteks drooni kasutatud, tuli igaks juhuks ema müksata – et tema ka aru saaks. Pärast plaksutati kaua, ja seal oli samuti oli Väikevennast abi. Kes muidu emale õiget plaksutamistehnikat näitaks?

Peale kontserdi lõppu tuli kiirest rongijaama minna, et aastavahetuseks koju tagasi jõuda. Õel oli rongijaamas peika vastas. Tal oli väga ilus müts… või oli see vihmavari…

Kodus oli venna juba liha ahju pannud. Uue aasta tulles koguneti tänavale, et naabritele head uut aastat soovida ja pokaale kokku lüüa. Üheskoos lasti õhku ka ilutulestikud. Väikevenda kahjuks ei lubatud neid süütama, kuid see-eest oli ta koos emaga poes käies nuiapalunud senikaua, kuni ema ostis väikese komplekt paukhernestest, säraküünaldest ja muust sellisest. Väikevend lubas pühalikult, et ta võib paukherneid kõigi pereliikmetega jagada, ning ema ohkaski lõpuks, et ega üle kaheteistaastased vist selle vastu huvi ei tunnekski… Pereliikmetest ei tundnud huvitaval kombel keegi paukherneste vastu huvi.

Uusaasta hommik oli selle poolest imelik, et ema tahtis Viini uusaastakontserti vaadata ja Simpsonid pidid ootama. No kontserdi teiseks pooleks läkski ema Mamma juurde, siis sai uut aastat korralikult alustada.

Kui ema tagasi tuli, ja esmalt lõunaks pastat keetis ja õhtuks ka magustoitu tegi, võis eluga juba päris rahul olla. Ega uue aasta magustoit ole niisama, see on ikka ennustamisega. Väikevend sai endale magustoidu koos metspähkliga, mis pidi tähendama, et ta saab metsikult rikkaks.

Magustoidu kõrvale nägi kogu perekond, kuidas eestlane Inglismaal värava lõi.

Ka muidu on aasta algus olnud täitsa tore – lisaks on käidud veekeskuses ja Väikevend on omale jõulurahade eest soetanud juba värvimuutva klaviatuuri. Suur juht ja õpetaja venna näol sõitis küll isa juurde. Seepeale tegi ema kohe imelikku toitu – keetis tatraputru. Väikevend ütles, et tema teeb endale natuke pastat. Sest äkki on ema tatrapuder nii hea, et ta pärast enam koolis tatart ei tahagi. Kas polnud kavalasti välja mõeldud?

Homme alustab Väikevend teaduslaagriga.

Kui see aeg ainult nii kiirelt ei läheks.

Nojah, head uut aastat igal juhul!

 

Advertisements

Missugune ta siis oli?

Siin ma nüüd siis olen. Kõik selle aasta must pesu on hetke seisuga pestud ja triigitud. Triigitud on ka Väikevenna ajaloo õpimapp. (Ilmselt peaks sisu siiski uute kaante külge kinnitama.) Pooleliolevad raamatud on läbi loetud. Ilm on nagu meil siin aastaringselt – pluss viis ja sajab vihma.

Aasta lõpuni on jäänud vähem kui ööpäev.

Lastest ja emakssaamisest

Nad saavad endiselt suuremaks, targemaks ja tublimaks.

Sel aastal lõpetas Suur Vend meie kõigi rõõmuks põhikooli ning sai sisse täpselt sellesse gümnaasiumisse, kuhu soovis (ning lisaks veel kahte, kuhu ei soovinud).

Mina olen avastanud, et Suure Vennaga poodi minnes saan end tunda tõelise daamina – kõik kotid kannab mu poeg. Samuti ei pidanud sel suvel ainsatki korda meelde tuletama muruniitmist või kodust ära minnes lillede kastmist. Eks ta ole – gümnaasiumipoisi värk. Selle kooliaasta esimese nelja kuu jooksul on ta käinud klassiga kaks korda teatris, ERMis ja KUMUs ja tutvumas kultuurikolledžiga.

Teevad sust vägisi kultuurse inimese, nentisin.

Tundub küll, ohkas poiss. Aga ega ta ei nurisenud.

Lisaks on ta ilmutanud mõningast huvi minevikusündmuste ja muude tähtsate küsimuste (näiteks: kuidas aru saada, et tüdruk ennast meigib?) vastu.

Kui selle matemaatikaga nüüd ka kuidagi otsa peale saaks.

Sel aastal on mu tütar leidnud endale satelpeika, mis tähendab, et kui ta varasemalt oli harva kodus, siis nüüd veel harvemini. Ja siis ka peikaga. Mis on iseenenesest tore, sest noormees ise on väga tore. Ning lisaks on mu tütar teinud ka nähtavasti elulise otsuse, mis on ehk rohkem muusika poole kaldu, kui mulle meeldiks. Aga siinkohal – kui paned lapse muusikakooli, siis ilmselt ongi võimalus, et seal hakkab talle meeldima ja nii see siis lähebki. Lisaks on mu vastselt täisealiseks saanud laps alustanud autokooliga. Aga üldiselt – suure lapse ema on ka täitsa mõnus olla!

Väikevend on… Väikevend. Alati kärsitu. Riidepoodides soovib endale sageli riideid, mida keeldun ostmast (suuremate lastega pole mul sedasorti kogemusi olnud), ootab suureksaamist – kui saab kaksteist, võib ise pürotehnikat osta, ja kui kaheksateist, koguni tätoveerida ja kui eriti hästi läheb, koeragi võtta! Aga ta on mulle hommikuti koos kooli sõites mõnus kaaslane, teinekord tuleb ja teeb keset tööpäeva kalli (kuigi hoolitseb, et mõni ta klassikaaslane seda pealt ei näe) ning on õiglase meelega ning väga heasüdamlik poiss. Koolis hindab kõrgelt puutööd, inglise keelt ja ajalugu, kuid tantsutund ei meeldi talle üldse. Matemaatikas tahab alati töö esimesena ära viia ja seetõttu tulevad lohakusvead. Sel aastal vahetas korvpalli jalgpalli vastu ja üldiselt on eluga rahul.

Sel aastal olen saanud kolmekordselt emaks – aastat alustades olin veel emme või (Suurel Vennal) kuule, aga aasta lõpul ütlevad kõik mulle ema. (Härra on seevastu paps.) Mul ei ole emakssaamise vastu kõige vähematki!

 

Muudest toredatest hetkedest

Tore on olla igal hommikul kahe üksmeelse kassi poolt tervitatud. (Ja hommikusöögi asjus on nad alati üksmeelsed.)

Tore oli käia suvel seenemetsas.

Tore oli avastada oma reisidel mõnd suurepärast kunstimuuseumi.

Tore oli suvisel laulupeol.

Tore oli avatud talude päeval.

Ääretu nauding oli kuulata Saarsalut saksofoni mängimas.

Tööl on samuti olnud rohkesti rõõmupakkuvaid hetki.

 

Reisidest

Sellist suurt reisi mööduval aastal justkui polnudki. Aga oli rohkesti väiksemaid, nii mõnigi suhteliselt ootamatu.

Kevadel käisin Brüsselis. Seekordsest Brüsselis-käigust meenuvad mulle kusntimuuseum, täis vanade Madalmaade meistrite töid, kohtumine igireipa ML-ga ning oma kunagise ajalooõpetajaga üheskoos hotellitoas veinijoomine. Ühesõnaga, väga meeleolukad kaks päeva.

Veel rohkem kevadel sõitsin oma klassiga Stockholmi. Ilm on kehv ja hall, kuid ABBA muuseum ja laevamelu värvikad. (Kuigi päris väsitavad.)

Bussireisil polnud ammu käinud, kuid juuli lõpus-augusti algul läksime Kõrrekesega koos Valgevenesse. Reis oli (minu jaoks) nii nostalgiat pakkuv kui üllatav, Kõrrekese jaoks vist ainult viimast. Igal juhul on Valgevene puhas, odav ja vaatamistvääriv ning ennekõike – Valgevene ei ole Venemaa.

Sama üllatuslik, kui võimalus sõita kevadel Brüsselisse, oli detsembrikuine Strasbourg’is-käik. Ja üllatusliku reisi omakorda üllatav külg oli see, et tegelikult olime suurema osa aega hoopiski Saksamaal (kus ma varem käinud polnudki, kui lennujaamas viibimist mitte arvestada.) Sellest kujunes vist üks mu elu täiuslikumaid koolitusi – mitte ainult ette nähtud programm (mis oli väga hea), vaid ka vaba aeg kunstimuuseumides ja pisut ka jõuluturgudel oli vägagi nauditav. (Kuigi Kölni muuseum jäi mul pooleli ja katedraali oleks ka soovinud sisse vaadata.) Aga selline ootamatu ja meeldejääv reis vastu aastalõppu.

Loetud raamatutest

Huvitaval kombel lugesin häid raamatuid – noh, selliseid, mille kohta ei ütle, et ah, oli kah, alles aasta lõpus. Ja ühendav märksõna nende kohta on lood kadunud maailmadest.

Kyrö Toriseja-raamatut olen vist juba maininud. No nii nautisin! Just selline saab-naerda-ja-saab-nutta raamat. (Aga pisarad tulid puhtast meeleliigutusest.) Nojah, eks see üks vana mehe testamendi kirjutamise lugu ole. (Ja sinna juurde kirstu ehitamise lugu – kuigi kirstulaudadest saab raamatu lõpus ikkagi häll.) Hästi võluvad tegelaskujud – Perenaine, hästikasvatatud vurle, Narva taksojuht ja Kolehmainen (kelle Taimaalt pärit proua käest ülikonda tellima minnes ei maininud Toriseja sõnagagi muruniidukit, höövelpinki ega isegi mitte seda jahukotti, mille ta isa tema isale neljakümne kaheksandal aastal laenas).

Kui kõike otsitakse arvutist, siis ei pea inimesed enam mälus tuhnima ja jäävad lolliks. Kui arvutivõrk kokku jookseb, siis jooksevad ka inimesed, sest neil pole enam kindalt jalgealust. Neil pole asukohta ilma positsioneerijata ega tundeid ilma telesarjadeta. Selline on see inimese elu aastal kakstuhat ja mis ta nüüd ongi. Palju, kahjuks.

Ka minu arvates on infoühiskond veel nagu arengufaasis, ütles poeg.

Ja-jah. Vord Eskortide ja talutööde maailm on igal juhul kindel jalgealune.

Aga väga nautimisväärne raamat, nagu vist suurem osa soome kirjandusest minu jaoks on olnud.

Lindgreni elulugu oli samuti üks tänavusi lugemisrosinaid.  Lapsepõlve ilma Pipi, Karlssoni või Bullerby lasteta ei oskaks ma ette kujutada ei enda ega oma laste puhul. Need on nii iseenesestmõistetavad lood, mis olid mul peas juba enda lapsepõlvest, kuid ometi ei väsinud ma neid oma pesakonnale ette lugemast senikaua kuni nad kuulata viitsisid.

Tean, et sellele raamatule on (eriti meeslugejate poolt) ette heidetud liiga feministlikku vaatepunkti. Samas see ju ongi väga iseseisva ja üldsuse arvamust trotsiva naise elu lugu.

Üldised faktid on ju teada – idülliline lapsepõlv, üksikemadus kui teadlik valik, abielu ja tütar, kelle haige olles sündis ja Pipi. Aga mida tähendas üksiemadus aastal 1926, missugust vastukaja tekitas Pipi ilmumine neljakümnendatel – ega ma seda eelnevalt ette kujutada osanud. Ja juhtumist, kui AL maksustatakse vastavalt sd parimatele traditsioonidele 102% tulumaksuga ja mis sellele järgnes, polnud ma kuulundki.

Raamatu teevad eriti hinnatavaks rohked väljavõtted kirjadest ja suur hulk fotosid.

Olin vaimustuses, kui lõpetasin – püüdsin tegelikult hästi aeglaselt lugeda, et head asja kauem jätkuks –  ning viisin raamatu ka Mammale lugeda. Iga kord, kui helistasin, uurisin, kuhu ta lugemisega jõudnud oli ning saime mitmestki teemast ka jutuainet. Tõesti, kes ei armastaks Astrid Lindgrenit?

Toona mälestusteraamatu lõpetasin aasta eelviimasel päeval. See oli üks kaasahaaravamaid lugusid, mida viimastel aastatel olen lugenud. Kuigi, kui tavaliselt meeldivad mulle sedasorti raamatud, kus saab nii naerda kui nutta, siis ETG omas naerda eriti ei saa. Muidugi on siin selliseid muigamapanevaid detaile, nagu armsa Ärni pamp või Onku Paul  kogu oma värvikas olemuses, kuid ka nendes oli paras annus traagikat.

Elini maailma iseloomulikuks jooneks oli mu meelest asjaolu, et tädi Alma Haapsalu maja eesukse-trepp jäi ehitamata, kuna tädi ostsis trepi jaoks mõeldud raha eest klaveri. Selline paralleelmaailmase lugu, kus ühes on sõjaeelne Haapsalu, klassikaline muusika, armas Ärni  ja mure, ega ilm pole liiga külm, et last õue lubada. Ja siis põgenemine, pagulaslaagrid, Inglismaa klassiühiskond (ma ei suuda vist enam kunagi Downton Abbey’t varasema pilguga vaadata…) poolik haridus, mis vastavalt kohalikule haridussüsteemile pidi selliseks jäämagi. Ning paralleelmaailm, kus needsamad lihtsaid töid tegevad endised haritlased käivad  vabrikutööl, seljas kulunud, kuid healõikelised mantlid, võileib portfellis ja kodus radioola – majapidamise uhkus! – Eesti lipuga. Oh jah. Teenijad, kelle puhul majaproua nendib, et näeb esimest korda teenijat Beethovenit kuulamas.

Kõik see on kirja pandud väga kujundirikkalt ning kogu süžeele keeravad oma vindi peale veel üheksakümnendate Eesti (ja ennekõike Haapsalu) muljed.

Oh-kui-hea-raamat!

Mis ees?

Loodetavasti kulub autoremondi ja hambaravi peale vähem raha kui sel aastal… Kuigi uut punast autot ma samuti kardetavasti endale ei osta. Traditsioonilised numbritega mõõdetavad soovid – lugeda rohkem raamatuid ja võtta kaalust alla – pole ka saabuval aastal oma aktuaalsust kaotanud.

Loomulikult tahaksin reisida, lemmiksihtpunktiks endiselt Vahemere-äärsed maad.

Soovin, et Mamma tervis peaks vastu.

Et lapsed tuleksid oma kooliasjadega toime ja tunneksid elust rõõmu (eriti kena, kui see rõõm oleks sedasorti, mis lapsevanemat halliks ei aja.)

Et suvel oleks rohkesti päikest ja vihma just parasjagu niipalju, et oleks põhjust metsa seenele minna.

Printsidest ja hobustest vist enam ei unista. (Kui uus punane auto välja jätta.)

Varutud on mõned rongi-, mõned kontserdi-, mõned balleti- ja mõned muusikalipiletid. (Ühe teatrietenduse peaks veel päeva jooksul üle täpsustama.) Lisaks hulk parimaid kavatsusi.

Niisiis – ilusat aastalõppu!

 

Väikevenna suvepuhkus. Stiilinäide

Kui Väikevennal algas viimane kooliveerand, oli tal raske sundida end matemaatikaülesandeid lahendama. Nii saigi välja käidud lubadus, et ma ostan talle uued jalkapuutsad, kui kevadine tunnistus tuleb viisakas. Mis tähendab, et Väikevend sai endale tõesti uued spordijalatsid.

Ta oli nii tänulik, et üldse ei vingunud, kui ma tahtsin pisut ehte- ja rõivapoodides ringi vaadata.

See on sinu jaoks umbes nagu tehnika- või spordipood minu jaoks, oli ta väga mõistev.

Uusi jalanõusid tuli kohe staadionile testima minna. Et naasta mõne tunni pärast koos villiga jalal.

Täna läks Väikevend välja koos õuverpoordiga. Selle ostis ta endale sünnipäevarahade eest, hiljem hakkas rahapuuduses olles ostu kahetsema ning müüs selle oma isale maha. Isa lubab tal suuremeelselt oma tasakaaluliikurit kasutada.

Tänane sõit lõppes dramaatiliselt. Väikevend naases marrastuste, muhkude ja oigamisega. Ta oli kukkunud suurelt kiiruselt asfaldile ning käsi oli saanud hirmsasti haiget.

Ega midagi. Oligi juba hea mitu kuud möödas, kui viimati traumapunktis käisime. Seal oli rahvast palju ja tuli pidevalt juurde.

Mõni laps nuttis suure häälega, mõni oigas vaikselt, vahepeal tuli juurde inimesi küll kiirabi, küll politsei poolt eskordituna.

Istusin seal ooteruumis ja tundsin, kuidas aeg kaob. Olin plaaninud trenni minna ja kooki küpsetada, aga selle asemel istusin Väikevennaga traumapunktis. Väikevenna käsi enam nii palju ei valutanud, hoopis kannal olev vill hakkas valu tegema.

Läks ligi kolm tundi, enne kui meid sisse tagasi kutsuti. Luumurdu polnud.

Kas tema oli see, kes batuudilt kukkus?

Ei, see oli tasakaaluliikur, ütles Väikevend väärikalt.

Meedikud arutlesid omavahel, missugust terminit kasutada. Sest sõiduk oli justkui motoriseeritud, kuid mootorrattaks ega rolleriks ei kvalifitseeru, jalgratas pole ta ammugi.

Ah, pane lihtsalt, et ühelt tasapinnalt teisele, soovitas vanem kolleeg.

Kolme tunni jooksul oli imelisest päikesepaistelisest pealeõunast saanud tihe vihmasadu äikesemürinaga.

Trenni ma enam ei jõudnud, aga selle aasta esimese rabarberikoogi küpsetasin valmis. Suure Venna eeskujul oli ka Väikevend teatanud, et tema ei kavatse küll sellist asja süüa.

Ammu pole ükski kook nii kiiresti ja nii jäägitult ära söödud.

Väljas on imeline, absoluutselt imeline aeg. Sirelid ja kastanid õitsevad, õhk on vihmajärgselt värske.

Ja linnud, nagu Väikevend täpselt teab, mitte ei laula niisama kõva häälega, vaid hüüavad lindude keeles kuule, meil koorusid just kaksikud pojad!

Järgmisel nädalal läheb Väikevend anatoomiateemalisse teaduslaagrisse.

Muutuv suhtarv

Reedesel õhtul oli  kasside ja  inimeste suhtarv majas kahanenud ühe kassini ühe inimese kohta – Suur Vend oli läinud klassivenna ja Väikevend trennikaaslase juurde ööbimisega külaskäigule. Vaatasime Kõrrekesega Raketti, silitasime kasse ja jõime piparmünditeed.

Järgmisel hommikul oli kasse majas rohkem kui inimest, kuna Kõrreke sõitis hommikuse rongiga pealinna pilli mängima. Tundsin end kuidagi ootamatult üksildasena, kuigi Väikevennalt saabus telefoni järjest fotoreportaaž stiilis mina kasemahla joomas, mina batuudil hüppamas ja sõnaline teadaanne emme, ma kukkusin porri ja mul polnud dressid, vaid tavalised püksid, palun ära saa kurjaks. Tõeline nädalalõpp sõbra juures maal, ühesõnaga.

Suur Vend tuli koju parasjagu siis, kui mina olin läinud basseini oma ujumistiiru tegema.

Tegin lõunasöögi. Ahjuprae kiitis mu vanem poeg heaks, kuid bulgurisse suhtus umbusuga. Kui olime lõpetanud, oli jaol kass Kuki, kes samuti kiitis ahjuprae heaks, kuid ka tema suhtus bulgurisse umbusuga. (Suurel Vennal on kassidega palju ühist, seepärast nad ilmselt üksteist nii hästi mõistavadki.)

Laupäeva õhtul saabus puruväsinud Kõrreke.

Pühapäeva hommikuks oli seinalt alla kukkunud Väikevenna joonistatud pilt tulpidest ja kass Kuki oli selle servad ära närinud.  Kõrreke kurtis, et tal on probleeme kehalises kasvatuses kätekõverdustega. (Ta juba on meil selline… Kõrreke.) Soovitasin ta igapäevaselt harjutama hakata, kuid selgus, et arvestus on juba homme.  (Minul kulus ka üle kolmekümne aasta, kui ma täiesti vabatahtlikult käin vähemalt kaks korda nädalas trennis, kus tehakse muuhulgas ka kätekõverdusi. Muidugi minu vanuses pole ka suurt valida. Aadlipreililikuks kõrrekeseks selles eas enam ei klassifitseeru, oled kas terve ja tugev või jõuetu ja lödi. )

Lõunaks saabus Väikevend, tulvil muljeid, kotis porised riided ja jalanõud,  pihus punt metsa alt emale korjatud märtsikellukesi. Oh, mu süda sulas neid märtsikellukesi nähes. Nad olid oma semuga olnud peamiselt õues. Maja oli olnud vana, vähemalt saja-aastane ja seal olevat oma kummitus. Kummitus oli täitsa korralik – asjad kukkunud korduvalt maha ja äratuskell helisenud mitu korda valel ajal. Joodud värsket kasemahla, mis olevat viinapudelisse villitud. Aga ärgu ma muretsegu, pudelis oli siiski kasemahl, mis olevat olnud täitsa hea.  Väikevend harjutanud hoolega batuudihüppeid, sõber olnud selles vallas juba ennegi tegija. Nähti sookurge ja ämblikku.

Nagu sageli, kui inimesed on kusagil käinud ja siis tulevad koju tagasi, olid tülid kerged tekkima.

Kõrreke küpsetas õhtuks šokolaadiküpsiseid. Ta oskab seda suurepäraselt. Kasside ja inimeste seis on jälle üks kahele.

Tülid – kellele kuulub õigupoolest ema telefonilaadimisjuhe, kes on jätnud nõud nõudepesumasinasse panemata ja kes ajas lauale suhkrut – on ununenud. Kes see ikka jaksab kuri olla, kui majas on šokolaadiküpsiseid.

IMG_1346

Nartsissid, roosid, parlamendisaadik ja värske õhk

Mul on laual suur vaasitäis nartsisse – kahtlustame Suurel Vennal allergilist nohu, nii et pidin selle kollase toreduse oma tuppa ära  tooma. Vaasitäis roose on siin samuti – peale seda, kui Kuki-Galileo oli neid söögitoa laualt neli korda ümber ajanud, tõin nad samuti oma lauale. Alpkannid on küll söögitoas edasi. (Need kassi ei huvita.) Mina olen neid saanud emalt igal sünnipäeval umbes viimased nelikümmend aastat või pisut rohkem ja ei pidanud ka sel aastal pettuma.

Mulle küll meeldib saada lilli, õnnesoove ja kallistusi. (Ja piimašokolaadid, mida ma ise ei söö, jagan laste vahel ära, hea, kui on täpselt kolmega jaguv arv.)

Nädal oli üldse hoogne. Suur Vend jäi küll haigeks ja oli suurema osa koolipäevi kodus. See-eest luges läbi kohustusliku kirjanduse raamatu ja kasvatas kasse.Väikevennal oli jälle pidu ja pillerkaar, kuna nende õpetaja oli haige. See, et õpetaja oli haige, oli küll kurb, aga seda, et õppida ei jäänud, hinnati seevastu kõrgelt.

Mina käisin reedel jälle pealinnas õppekäigul. Muu hulgas kohtusime ka lugupeetud parlamendisaadiku, haridusspetsialisti MS-ga. Ta oli intensiivne, värvikas, poliitiliselt absoluutselt ebakorrektne (ja kohati ka mõnevõrra õudne oma intensiivsuses). Lastele tehti muu hulgaks selgeks ka ristkorrutis, kõvasti karskuspropagandat ja absoluutselt mitte mingisugust valmispropagandat  (kui pastakas välja jätta). Kõigil oli väga lõbus.

Pärast tahtsid lapsed ka pealinnas šopata. Mis seal ikka. Lõpuks ostsin endale ka ühe .. no ütleme siis, et täpilise asja. Ja poistele särgid selga. Poistega on lihtne. Väikevenna maitse on sarnane parlamendisaadiku omaga, tollel oli ka umbes taoline graffiti-stiilis T-särk  (mida ta meile uhkelt demonstreeris)  ja Suurele Vennale tuleb osta võimalikult igavaid musti ja halle riideid. (Nii et musta-halli triibuline särk oli täitsa hea valik.) Kõrrekesele ma midagi peale sokkide osta ei julge (aga neid on tal alati vaja.) Kogu ostetud tilulilu kiideti heaks. (Ma polnudki vist mitu kuud niimoodi nimekrja- ja eelarveväliselt poodelnud, väga tore oli üle pika aja.)

Laupäeval lõpetasin järjekordse nordic noir raamatu ja alustasin Enn Soosaare Isa ja ajaga. Pärast kõiki neid  vääritimõistetud, vägivaldselt koheldud ja intensiivse siseeluga hälbinud rootslasi on see tõeline sõõm värsket õhku.

Kaotamise maailmarekord

Jaanuari esimestel koolipäevadel oli selge, et Väikevenna pinal on kadunud. Pinalid kaovad teatavasti koos sisuga.

Esimese koolinädala lõpus kadus rahakott. Ka rahakotid kaovad teatavasti koos sisuga. Õpilaspilet, id, pangakaart.

Selgus, et kõige vajalikum asi on õpilaspilet, millega saab ju süüa ja bussiga sõita. Ohkasin, kirjutasin avalduse ja saime uue.

Väikevend pani õpilaspileti telefoni juurde, tal on seal täitsa vastav lahter.

Täna läks ta zooloogiaringi. Zooloogiaringis õpiti kaelkirjakut ja see meeldis Väikevennale väga. Mina läksin trenni. Kui ma trennist tulin, oli kaheksa vastamata kõnet ja mitu sõnumit – kõik mu noorimalt. Selgus, et uus õpilaspilet oli kadunud teel bussipeatusse. Enam ta telefonile ei vastanud.

Jätsin pea kuivatamata, mantli keemilisest puhastusest ära toomata, toidupoes käimata ning läksin zooloogiaringi järele. Seal oli ainult valvelauatädi, kes küll teadis mu poissi – oli ta ju käinud küsimas, ega piletit polnud leitud ja siis istunud veel pikalt fuajees. Ilmselt oli siis hakanud koju jalutama. Ega see väga pikk tee nüüd olegi ja Väikevend oli lõpuks enne mind kodus.

Kui olin öelnud, mida ma Väikevenna asjade kaotamisest arvan ning nentinud, et poodi ma ei jõudnud, kes soovib, võib vabalt nälga surra, aga kes ei soovi, leiab kapist võileivamaterjali, mune, peekonit ja pool avokaadot, leidsin eest võrdlemisi madalat profiili hoidva Väikevenna.  Isegi kodust tööd – üherakuliste joonistamist – oli juba alustanud. (Eriti meeldis talle silmviburlane, kuigi ka vorstile sarnaneval soolekepikesel polnud viga.) Minu pahameel ja nördimus lahtusid.

Homme tuleb kooli Väikevenna lemmikkirjanik  ja ühe ilma autogrammita raamatu siiski veel leidsime. (Limpal ka pole, aga sellel on kaaned küljest loetud, sellega oleks piinlik minna.)

Tundub, et nälga keegi ei sure ja mantli saan homme ära tuua. Ma siiski loodan, et kusagilt tuleb välja see kadunud õpilaspilet, sest nii kiirest – ühe päevaga – pole vist küll ükski laps varem oma õpilaspileti kaotanud. (Ma esimest korda adun,et oma lapsega koos koolis käimisel on ka varjukülgi.)

Kuigi ilmselt ma ohkan lihtsalt sügavamalt ja kirjutan uue avalduse.

Laat ja tennised

Osadest jõulunuhtlustest – nagu päkapikud – olen ma juba enam-vähem pääsenud. Ükskord tulid, tõid priskemat sorti advendikalendrid ning jätsid kirjad juurde – vahepeal on niipalju uusi lapsi sündinud, et näed, sel aastal rohkem ei jõua. Arvake, kas Väikevennal on veel mõni šokolaad alles? (Ma ütlesin, et kalender oli selline priskemat sorti.) Nii et Väikevennal pole enam isegi kalendrimuret.

Aga siis on veel jõululaat. Väikevend pani end sinna kirja kui pizzamüüja. Ta oli selle nimel nõus isegi matemaatikaülesanded ainult sümboolse vingumise saatel ära tegema. Ja nojah, kui ma nüüd meenutama hakkan, olen ka Suurele Vennale kooli jõululaadaks seda küpsetanud.

Tegin siis juba kaks plaaditäit – ühe koju ja teise kooli. Kodusest kogusest jäi kaks tükki üle, panin siis hommikul juba need ka kandikule.

Ütlesin Väikevennale, et müügu näiteks viiekümne sendiga, peaasi, et üle ei jääks. Alguses Väikevend nii tegigi, siis, äri edenedes, tõstis hinna eurole tükist ja piiras ühele inimesele müüdavate tükkide arvu kolmele. Igatahes, pizzaäri läks erakordselt hästi ja vähe sellest, pärast laadakulutusi (maiustused ja kaks volditud tamagotchit, hädavajalikud ostud, nagu isegi mõistate) jäi isegi kuus eurot üle. Ennekuulmatu!

Suur Vend jäi aga haigeks. Mis on absoluutselt loogiline, kuna ta keeldub tenniseid saabaste vastu vahetamast. Eile oli väljas miinus kaheksa.  Ja Suurt Venda tabas vastupandamatu tung minna juuksurisse. Ta võttis küll minu käest bussikaardi, ent käis mõlemad otsad jala. Kui ta tuppa tuli, läks tema ümbruses märgatvalt külmemaks. Seose tänase palavikuga on loomulikult meelevaldne. Vähemalt kasside päev oli korda läinud – kui ma õhtupoole koju jõudsin, lebasid nad mõlemad Suure Venna külje all voodis ning nagu ma aru sain, oli nii veedetud suurem osa tänasest päevast. Nurr olevat tükk aega veel Kukit lakkunud – ega selle kluti oskusi enese kasimisel saa ilmselt usaldada. Ma kahtlustan, et nurru lõid vist kõik kolm.

Tegin õhtuks poistele makarone hakklihaga ja Kõrrekesele bulgurit oliivide ja kapparitega. Suure kannutäie piparmünditeed keetsin ka. See on vist mingi emaslooma ürgne instinkt – kui näed kõiki oma lapsi söömas, tunned sügavat rahulolu.

Järgmisel aastal teeme jälle pizza.