Muutuv suhtarv

Reedesel õhtul oli  kasside ja  inimeste suhtarv majas kahanenud ühe kassini ühe inimese kohta – Suur Vend oli läinud klassivenna ja Väikevend trennikaaslase juurde ööbimisega külaskäigule. Vaatasime Kõrrekesega Raketti, silitasime kasse ja jõime piparmünditeed.

Järgmisel hommikul oli kasse majas rohkem kui inimest, kuna Kõrreke sõitis hommikuse rongiga pealinna pilli mängima. Tundsin end kuidagi ootamatult üksildasena, kuigi Väikevennalt saabus telefoni järjest fotoreportaaž stiilis mina kasemahla joomas, mina batuudil hüppamas ja sõnaline teadaanne emme, ma kukkusin porri ja mul polnud dressid, vaid tavalised püksid, palun ära saa kurjaks. Tõeline nädalalõpp sõbra juures maal, ühesõnaga.

Suur Vend tuli koju parasjagu siis, kui mina olin läinud basseini oma ujumistiiru tegema.

Tegin lõunasöögi. Ahjuprae kiitis mu vanem poeg heaks, kuid bulgurisse suhtus umbusuga. Kui olime lõpetanud, oli jaol kass Kuki, kes samuti kiitis ahjuprae heaks, kuid ka tema suhtus bulgurisse umbusuga. (Suurel Vennal on kassidega palju ühist, seepärast nad ilmselt üksteist nii hästi mõistavadki.)

Laupäeva õhtul saabus puruväsinud Kõrreke.

Pühapäeva hommikuks oli seinalt alla kukkunud Väikevenna joonistatud pilt tulpidest ja kass Kuki oli selle servad ära närinud.  Kõrreke kurtis, et tal on probleeme kehalises kasvatuses kätekõverdustega. (Ta juba on meil selline… Kõrreke.) Soovitasin ta igapäevaselt harjutama hakata, kuid selgus, et arvestus on juba homme.  (Minul kulus ka üle kolmekümne aasta, kui ma täiesti vabatahtlikult käin vähemalt kaks korda nädalas trennis, kus tehakse muuhulgas ka kätekõverdusi. Muidugi minu vanuses pole ka suurt valida. Aadlipreililikuks kõrrekeseks selles eas enam ei klassifitseeru, oled kas terve ja tugev või jõuetu ja lödi. )

Lõunaks saabus Väikevend, tulvil muljeid, kotis porised riided ja jalanõud,  pihus punt metsa alt emale korjatud märtsikellukesi. Oh, mu süda sulas neid märtsikellukesi nähes. Nad olid oma semuga olnud peamiselt õues. Maja oli olnud vana, vähemalt saja-aastane ja seal olevat oma kummitus. Kummitus oli täitsa korralik – asjad kukkunud korduvalt maha ja äratuskell helisenud mitu korda valel ajal. Joodud värsket kasemahla, mis olevat viinapudelisse villitud. Aga ärgu ma muretsegu, pudelis oli siiski kasemahl, mis olevat olnud täitsa hea.  Väikevend harjutanud hoolega batuudihüppeid, sõber olnud selles vallas juba ennegi tegija. Nähti sookurge ja ämblikku.

Nagu sageli, kui inimesed on kusagil käinud ja siis tulevad koju tagasi, olid tülid kerged tekkima.

Kõrreke küpsetas õhtuks šokolaadiküpsiseid. Ta oskab seda suurepäraselt. Kasside ja inimeste seis on jälle üks kahele.

Tülid – kellele kuulub õigupoolest ema telefonilaadimisjuhe, kes on jätnud nõud nõudepesumasinasse panemata ja kes ajas lauale suhkrut – on ununenud. Kes see ikka jaksab kuri olla, kui majas on šokolaadiküpsiseid.

IMG_1346

Nartsissid, roosid, parlamendisaadik ja värske õhk

Mul on laual suur vaasitäis nartsisse – kahtlustame Suurel Vennal allergilist nohu, nii et pidin selle kollase toreduse oma tuppa ära  tooma. Vaasitäis roose on siin samuti – peale seda, kui Kuki-Galileo oli neid söögitoa laualt neli korda ümber ajanud, tõin nad samuti oma lauale. Alpkannid on küll söögitoas edasi. (Need kassi ei huvita.) Mina olen neid saanud emalt igal sünnipäeval umbes viimased nelikümmend aastat või pisut rohkem ja ei pidanud ka sel aastal pettuma.

Mulle küll meeldib saada lilli, õnnesoove ja kallistusi. (Ja piimašokolaadid, mida ma ise ei söö, jagan laste vahel ära, hea, kui on täpselt kolmega jaguv arv.)

Nädal oli üldse hoogne. Suur Vend jäi küll haigeks ja oli suurema osa koolipäevi kodus. See-eest luges läbi kohustusliku kirjanduse raamatu ja kasvatas kasse.Väikevennal oli jälle pidu ja pillerkaar, kuna nende õpetaja oli haige. See, et õpetaja oli haige, oli küll kurb, aga seda, et õppida ei jäänud, hinnati seevastu kõrgelt.

Mina käisin reedel jälle pealinnas õppekäigul. Muu hulgas kohtusime ka lugupeetud parlamendisaadiku, haridusspetsialisti MS-ga. Ta oli intensiivne, värvikas, poliitiliselt absoluutselt ebakorrektne (ja kohati ka mõnevõrra õudne oma intensiivsuses). Lastele tehti muu hulgaks selgeks ka ristkorrutis, kõvasti karskuspropagandat ja absoluutselt mitte mingisugust valmispropagandat  (kui pastakas välja jätta). Kõigil oli väga lõbus.

Pärast tahtsid lapsed ka pealinnas šopata. Mis seal ikka. Lõpuks ostsin endale ka ühe .. no ütleme siis, et täpilise asja. Ja poistele särgid selga. Poistega on lihtne. Väikevenna maitse on sarnane parlamendisaadiku omaga, tollel oli ka umbes taoline graffiti-stiilis T-särk  (mida ta meile uhkelt demonstreeris)  ja Suurele Vennale tuleb osta võimalikult igavaid musti ja halle riideid. (Nii et musta-halli triibuline särk oli täitsa hea valik.) Kõrrekesele ma midagi peale sokkide osta ei julge (aga neid on tal alati vaja.) Kogu ostetud tilulilu kiideti heaks. (Ma polnudki vist mitu kuud niimoodi nimekrja- ja eelarveväliselt poodelnud, väga tore oli üle pika aja.)

Laupäeval lõpetasin järjekordse nordic noir raamatu ja alustasin Enn Soosaare Isa ja ajaga. Pärast kõiki neid  vääritimõistetud, vägivaldselt koheldud ja intensiivse siseeluga hälbinud rootslasi on see tõeline sõõm värsket õhku.

Kaotamise maailmarekord

Jaanuari esimestel koolipäevadel oli selge, et Väikevenna pinal on kadunud. Pinalid kaovad teatavasti koos sisuga.

Esimese koolinädala lõpus kadus rahakott. Ka rahakotid kaovad teatavasti koos sisuga. Õpilaspilet, id, pangakaart.

Selgus, et kõige vajalikum asi on õpilaspilet, millega saab ju süüa ja bussiga sõita. Ohkasin, kirjutasin avalduse ja saime uue.

Väikevend pani õpilaspileti telefoni juurde, tal on seal täitsa vastav lahter.

Täna läks ta zooloogiaringi. Zooloogiaringis õpiti kaelkirjakut ja see meeldis Väikevennale väga. Mina läksin trenni. Kui ma trennist tulin, oli kaheksa vastamata kõnet ja mitu sõnumit – kõik mu noorimalt. Selgus, et uus õpilaspilet oli kadunud teel bussipeatusse. Enam ta telefonile ei vastanud.

Jätsin pea kuivatamata, mantli keemilisest puhastusest ära toomata, toidupoes käimata ning läksin zooloogiaringi järele. Seal oli ainult valvelauatädi, kes küll teadis mu poissi – oli ta ju käinud küsimas, ega piletit polnud leitud ja siis istunud veel pikalt fuajees. Ilmselt oli siis hakanud koju jalutama. Ega see väga pikk tee nüüd olegi ja Väikevend oli lõpuks enne mind kodus.

Kui olin öelnud, mida ma Väikevenna asjade kaotamisest arvan ning nentinud, et poodi ma ei jõudnud, kes soovib, võib vabalt nälga surra, aga kes ei soovi, leiab kapist võileivamaterjali, mune, peekonit ja pool avokaadot, leidsin eest võrdlemisi madalat profiili hoidva Väikevenna.  Isegi kodust tööd – üherakuliste joonistamist – oli juba alustanud. (Eriti meeldis talle silmviburlane, kuigi ka vorstile sarnaneval soolekepikesel polnud viga.) Minu pahameel ja nördimus lahtusid.

Homme tuleb kooli Väikevenna lemmikkirjanik  ja ühe ilma autogrammita raamatu siiski veel leidsime. (Limpal ka pole, aga sellel on kaaned küljest loetud, sellega oleks piinlik minna.)

Tundub, et nälga keegi ei sure ja mantli saan homme ära tuua. Ma siiski loodan, et kusagilt tuleb välja see kadunud õpilaspilet, sest nii kiirest – ühe päevaga – pole vist küll ükski laps varem oma õpilaspileti kaotanud. (Ma esimest korda adun,et oma lapsega koos koolis käimisel on ka varjukülgi.)

Kuigi ilmselt ma ohkan lihtsalt sügavamalt ja kirjutan uue avalduse.

Laat ja tennised

Osadest jõulunuhtlustest – nagu päkapikud – olen ma juba enam-vähem pääsenud. Ükskord tulid, tõid priskemat sorti advendikalendrid ning jätsid kirjad juurde – vahepeal on niipalju uusi lapsi sündinud, et näed, sel aastal rohkem ei jõua. Arvake, kas Väikevennal on veel mõni šokolaad alles? (Ma ütlesin, et kalender oli selline priskemat sorti.) Nii et Väikevennal pole enam isegi kalendrimuret.

Aga siis on veel jõululaat. Väikevend pani end sinna kirja kui pizzamüüja. Ta oli selle nimel nõus isegi matemaatikaülesanded ainult sümboolse vingumise saatel ära tegema. Ja nojah, kui ma nüüd meenutama hakkan, olen ka Suurele Vennale kooli jõululaadaks seda küpsetanud.

Tegin siis juba kaks plaaditäit – ühe koju ja teise kooli. Kodusest kogusest jäi kaks tükki üle, panin siis hommikul juba need ka kandikule.

Ütlesin Väikevennale, et müügu näiteks viiekümne sendiga, peaasi, et üle ei jääks. Alguses Väikevend nii tegigi, siis, äri edenedes, tõstis hinna eurole tükist ja piiras ühele inimesele müüdavate tükkide arvu kolmele. Igatahes, pizzaäri läks erakordselt hästi ja vähe sellest, pärast laadakulutusi (maiustused ja kaks volditud tamagotchit, hädavajalikud ostud, nagu isegi mõistate) jäi isegi kuus eurot üle. Ennekuulmatu!

Suur Vend jäi aga haigeks. Mis on absoluutselt loogiline, kuna ta keeldub tenniseid saabaste vastu vahetamast. Eile oli väljas miinus kaheksa.  Ja Suurt Venda tabas vastupandamatu tung minna juuksurisse. Ta võttis küll minu käest bussikaardi, ent käis mõlemad otsad jala. Kui ta tuppa tuli, läks tema ümbruses märgatvalt külmemaks. Seose tänase palavikuga on loomulikult meelevaldne. Vähemalt kasside päev oli korda läinud – kui ma õhtupoole koju jõudsin, lebasid nad mõlemad Suure Venna külje all voodis ning nagu ma aru sain, oli nii veedetud suurem osa tänasest päevast. Nurr olevat tükk aega veel Kukit lakkunud – ega selle kluti oskusi enese kasimisel saa ilmselt usaldada. Ma kahtlustan, et nurru lõid vist kõik kolm.

Tegin õhtuks poistele makarone hakklihaga ja Kõrrekesele bulgurit oliivide ja kapparitega. Suure kannutäie piparmünditeed keetsin ka. See on vist mingi emaslooma ürgne instinkt – kui näed kõiki oma lapsi söömas, tunned sügavat rahulolu.

Järgmisel aastal teeme jälle pizza.

Väikesest Sohvist ja muust

Emme, onju, et väikesed ongi lihtsalt nunnumad. Ja vaata, Nurr on ka väga tore, aga ta enamasti magab. Sohvi mängib ja on ärkvel. Tegelikult ei ole muidugi välimus tähtis, tähtis on see, missugune sa sisemuselt oled. Noh, nagu näiteks tigudega on.

No vot, niimoodi meil Sohviga lähebki. Ta harjus meie kõigiga kiiresti. Magab kordamööda kõigi juures voodis. Iseloomult on väga uudishimulik ja lustlik. Kui ta uudishimu viib teda söögilauale, hiina roosi või papüüruse potti, siis me võtame pritspudeli, kui kodus oleme. Alati me kahjuks pole. Loodetavasti toibuvad hiina roos ja papüürus peatselt.

Nurr võtab olukorda ootamatult rahulikult, isegi mõningase huviga. Lebab näiteks aknalaual ja vaatab toimekat kassimudilast poolsuletud silmade alt.

Muidu kaotame asju ning elame koolivaheaja ootuses. Väikevend on ära kaotanud mütsi, puhvi ja prillid. Ja enamasti hommikul autosse kindad. (Need saab õhtul alati kätte, et järgmisel hommikul oleks, mida unustada.) Prillide kaotamise lugu oli jabur ja lõppes pisaratega, nii et ma pidin last lohutama – parem ju ikka, kui prillid kadunud ja laps alles (kui vastupidi).  Teised lapsed midagi ei kaota, aga Kõrreke kukkus oma tuliuued teksad kooli minnes lõhki. Kahjuks ei kuulu ta lõhkiste teksade austajate hulka.

Poistel on olnud vaheaja-eelsed õppekäigus. Suur Vend käis Viljandis teatris ja nägi oma silmaga oma suurt lemmikut – OS – ning oli vaimustuses. Saage aru. Suur Vend. Teatrist.

Väikevend käis pealinnas. Vabaõhumuuseumis oli olnud väga äge orienteerumismäng (eriti äge ilmselt seetõttu, et nende tiim oli võinud) ja tervishoiu omas vaimustuti reaktsioonimõõtmisest.(Ja siis me muudkui mõõtsime reaktsiooni, kui teised käisid seksivaid kriipsujukusid vaatamas.) Õige küll, seal olevat ju nüüd paljunemiskorrus.

img_0921

Väike Sohvi pingviiniga

Minul oli jäljetult kadunud kaabits. Ostsin uue punase kaabitsa. Sest aeg on juba sealmaal, et kolmel hommikul on olnud klaasid jääs.

Tubli poiss, kott!

Väikevend unustas teisipäeva õhtul koolikoti kooli. Kolmapäeva hommikul saime garderoobist kätte.

Kolmapäeval unustas Väikevend trennikotti trenni.

Neljapäeval oli trenni asemel zooloogiaring, nii et trennikoti puudumine tuli ilmsiks alles täna, reedel. Väikevend pakkis mingid alternatiivsed trenniriided teise seljakotti ja läks kohale. Kohapeal sai õnneks ikka õige koti ka kätte.

Koju tuli Väikevend pisarsilmi ja ühe kotiga. Väikevend arvas, et teine kott oli bussi ununenud. Helistasin dispetšerile. Bussis kotti polnud.  Ohkasin – olin ise just trennist tulnud ning juuksedki veel märjad –  ja võtsin autovõtmed. Sõitsime bussipeatusse – ei midagi. Äkki on mõni joodik ära võtnud? arvas Väikevend. Sõitisme edasi spordihoonesse. Väikevennal oli pisut piinlik uuesti kotti küsima minna, kuid midagi polnud teha. Küllap on sealsed valvelauatädid varemgi hajameelsete rüblikutega kokku puutunud. Väikevend sai oma trenniasjad kätte.

Sõitsime kodu poole. Mulle tuli meelde, et täna on Teadlaste öö ja küsisin Väikevennalt, kas ta tahaks minna uude gümnaasiumimajja. Väikevend tahtis. Kõigepealt meisterdas Väikevend kaarti. Siis paigutas puutetundlikul tahvlil loomi õigetesse maailmajagudesse. Seejärel jõi kohvikus piparmünditeed ja sõi õunakooki. (Mina sain kohvi.) Siis füüsikatuba ja ruumilised prillid. Ning lõpuks magustoiduks sõit overboardil. Siis sai kell üheksa ja pidu sai läbi. Minul oli ka tore. Nägin paljusid oma endisi õpilasi, kõik tulid tervitama ja rääkima ja see oli tore. (Hea, et olin jõudnud kodus juuksed ära kammida, ei näinud vähemalt liiga räsitud välja.) Maja ise tundus viimase peal äge, hästi kaasaegne, kuid samas sopiline, huvitav ja mugav.

Autos patsutas Väikevend oma kotti. Aitäh, kott, et sa maha ununesid. Muidu me poleks ju tulnud? Tubli poiss, kott!

 

Varbad murus

OLYMPUS DIGITAL CAMERASee suvist reaalsust piiritlev hetk, kui saad paljajalu toast aiamurule astuda, on nüüd ära olnud.

Hinded on väljas, ehkki mõned tilulilulised koolipäevad enne tunnistuste kättesaamist/andmist veel ees. Eelmisel nädalal jõudis Väikevend olla korralikult, palavikuga haige, et siis õnnelikul moel just enne klassiekskursiooni terveks saada. Klassiekskursioon viis linnusesse ja kaevandusmuuseumisse ning Väikevend nautis päeva südamest.

Lisaks kolis meile mõneks ajaks sisse merisiga. Väikevend pani talle nimeks Tornaado. Tornaado olevat iseloomult pisut tujukas ning lisaks veel peaaegu tiine.

Kui sa ei saa aru, mida peaaegu tiine tähendab, siis ma kohe selgitan.

Nimelt ei ole isegi üheselt selge, kas ta on nais- või meesmerisiga. Aga kõht on tal korralikult punnis. Nii et kas paks poiss või tiine emane. Kui loomaringi õpetaja nentis, et ta pole ju isasega kokkugi saanud, tunnistanud Väikevend, et tema koos teise noorloomasõbra X-ga olevat Tornaado – kes tol hetkel polnud veel kellegi Tornaado – Pruunlaigu puuri pannud küll. (Pruunlaik on see sama kõbus meespensionär, kes meil sügisvaheajal kostil oli.)

Aga – nagu ütles loomaringi õpetaja T, Väikevenna suur autoriteet, olevad meriseapõrsad väga nunnud ja tegusad. Polevat paljad ega midagi. Nii et ootame huviga, kas Tornaado osutub lihtsalt maiaks paksuks poisiks, nagu Kõrreke väitis ta välja nägevat või õnnistatud olekus prouaks,nagu loodab Väikevend, selgub ilmselt peatselt.

Igal juhul kuluks üks trobikond igasse muruga majapidamisse ära küll. Sest õuemurul selgus liigi äärmine tõhusus – ühest otsast võilill sisse – väike pingutus – ja teisest otsast värske meriseväetis välja. Kui nad töötaksid terve brigaadiga, pääseks ilmselt ülejäänud majakondsed tüütust muruniitmisest.

Kui siin juba läks jutt vahepeal Kõrrekesele, siis tema viibib meil parasjagu klassiekskursioonil. Ööbimisega klassiekskursioonil. Viisin ta hommikul bussile ning soovitasin täiega nautida, kuid joomingutel mitte osaleda. Nad ju ikka kuulavad, mida ema neile ütleb, eks?