Enda omad. Heas ja halvas

Ema, keegi on minu hambapasta vannitoast ära võtnud!

Jutt, nagu selgus, oli eriliselt peenest tuubist, mis tõesti oli mõne aja eest peeglialusele riiulile ilmunud.

Ma ise ostsin selle! See maksis kolm ja pool eurot! Ja mul oli ammu tunne, et keegi veel tarvitab seda!

Lubasin rahalise kahju hüvitada. Süüdlane, kes hambapastatuubiga oli sündmuskohalt lahkunud, oli ilmselt Suur Vend, kes läks kooliõe poole ööbimisega peole.

Jajah. Kümme aastat tagasi võis olla küsimus selles, kes oli teise mänguasja tuuri pannud või teise kommid ära söönud.

Tütar muutus siiski rahulikuks, hoolimata tõsiasjast, et oma peent hambapastat ta tõenäoliselt enne hommikut ei näe.

Mõni kuritöö jääb siiski lahendamata ka.

Näiteks tolmuimeja. Avastasin eile, et keegi oli ära võtnud tolmuimeja koti, kuid polnud uut sisse pannud ning tolmuimejat oli kotitult kasutatud. Asi päädis sellega, et läksin õhtul uut ostma, sest vana töötas küll puhastatult ja kotiga mõnda aega, kuid siis kuumenes totaalselt üle ning jõud rauges.

Vanem poeg ütles, et tema vana kotti ära ei võtnud. Kõrreke, kes põhimõtteliselt on samuti kotivahetussuutlik, ütles, et tema pole seda ammu teinud. Mina ka ei teinud, ausõna.

Lisaks oli kogu selle tolmuimeja-teema keskele haakinud end teema Väikevend. Kes oli eile kahe-kolme ajal pealelõunal läinud sõpradega paariks tunniks staadionile jalkat mängima. Rulaga. (Iga kord, kui ta rulaga koduväravast kaugemale läheb, tunneb mu kanaemasüda hirmu.)

Kell kaheksa polnud ta veel koju jõudnud. Telefonile ei vastanud. Kuid, nagu selgus, oli mu telefonil vastamata kõne tundmatult numbrilt. Loomulikult teab kanaemasüda sellepeale kaljukindlalt, et ta laps lebab teadvusetult haiglas/on röövitud ning tema eest tahetakse esitada lunarahanõuet. Kas sina suudad minna tolmuimejat ostma, kui su laps lebab teadvusetult haiglas/on röövitud ning tema eest tahetakse esitada lunarahanõuet?

Läksin staadionile. Peale mõningast ostmist tuvastasin neoonroheliste tossude järgi oma poja. Rula ja seljakott telefoniga olid eemal. Viisin lapse autoga koju. Laps ütles, et tema ei teagi, kuidas tolmuimeja kotti vahetatakse.

Seejärel läksin ostsin uue tolmuimeja. Väga kallist ei julgenud valida. Meil võib siin ju kõike juhtuda.

Uus tolmuimeja mõjus nii inspireerivalt, et Väikevend koristas oma toa täiesti vabatahtlikult ja erilise põhjalikkusega. (Voodi alt ka imesin!)

Advertisements

Nagu vasaku käega nipsu lüüa

Üks kõigi aegade soojemaid maikuusid sai läbi. Talletamistväärivat juhtus ikka ka. Ostsin omale uue väikese auto. (Must, väitis pr S ning osutas kapotil nähaolevatele kasside käpajälgedele. Küsisin kodus lastelt, kas nad on märganud, et musta värvi autol on kassi käpajäljed hästi näha. Väga nunnu, leidsid mu lapsed.)

Kõrreke tegi mais ära oma üldklaveri eksami ning lõpetas sellega igaveseks koostöö õpetajaga, kes oli kindel, et laps kukub eksami läbi, kui ta mängib ühe noodi neljanda asemel kolmanda sõrmega. (Oli vist umbes nii.) Läbi ei kukkunud ning õpetajast on sellega pääsenud.

Suur Vend sai kooli spordipäeval parima tulemuse kuuekümne meetri jooksus ning selle sündmuse äramärkimiseks ka kooli kruusi. Olen ma elus näinud palju diplomeid ilma kruusita – aga kruusi ilma diplomita küll mitte. Olgu see siis üles tähendatud.

Kuu lõpus käis Kõrreke klassiga Piiteris, oli üldjoontes rahul, kuid kurtis, et Ermitaaž jäänud täitsa pooleli. Umbes sada rubla jäi üle ning selle andis ta Suurele Vennale, kes on oma klassiga Piiteris selle nädala lõpus. (Ilm on pisut jahedam kui Tartus ja toit on kahtlane, oli kirjas Suure Venna  sõnumis.)

Umbes samal kellaajal (s.t kell kuus reede hommikul), kui pidin viima Suure Venna koos naabriprouaga, kes samas koolis õpetaja ning oli ka samale reisile minemas, oli vaja viia ka Väikevend oma klassiekskursioonile. (Nemad läksid Naissaarele.) Kui olin linna risti ja põiki läbi sõitnud ja mõtlesin veel tunnikese enne oma päeva algust magada, sain kõne võõralt numbrilt – juunior oli oma telefoni autosse unustanud. Kui Väikevend poleks peale klassiekskursiooni pidanud jääma ööseks pealinna oma tädi T ja tema koerte juurde, poleks ma muidugi talle mingit telefoni järele viima läinud. Uurisin, kust buss linnast välja sõidab ja andsin selle siis linna servas üle.

Siiski, suurepärane hommik – ja magada sain ka veel natuke. Mõelda – oma klassiga kinno ja pealelõunal võin segamatult omi asju teha. Lasta end  kosmeetiku juures pisut turgutada, minna trenni, lugeda raamatut. Teate küll, mida inimesed ikka teevad, kui neil on täiest vaba pealelõuna üle pika aja. Lebasin ilusalongis, noorendav mask näos, kui helises telefon. Väikevenna klassijuhataja andis teada, et Väikevend oli saarel kaotanud oma telefoni. Järgneva paari tunni jooksul vahendasin peamiselt Väikevenna klassijuhatajat, Väikevenna tädi ning Väikevenda. Et mis saab ja kas ja kus kokku saadakse ja laps üle antakse. Kui Väikevend oli õnnelikult tädiga kaubanduseksuses kohtunud, tundsin end täiesti kurnatult. Telekast kriminulli vaadata ja pesu triikida oli kõik, mida ma suutsin.

Kõrreke tegi kreeka salatit, see oli väga hea. Lastekaitsepäev lõppes seega maitsvalt –  kuigi tundsin end tõesti väsinuna ja näos noorendava hoolduse mõju ei märganud.

Järgmisel hommikul jõudsin lõpuks ka zumbatama.

Pealelõunal läksin bussile vastu ja sain oma marakrati kätte. Ta leidis, et telefon oligi juba võrdlemisis vana ja katki ning oli mõnevõrra üllatunud, kui kuulis, et mul polegi lähipäevil plaani talle uut ostma tõtata. Sama üllatunud oli ta asjaolust, et ümbrik, kuhu ma panen tema vanaemalt ja muidu ekstra saadud rahad, oli tühi. Naissaare pilte vaatsime internetist ja ta näitas mulle randa, kuhu ta telefon kadus. (Väga kaunis koht, tõesti.) Aga muidu elavad tädi T kolm koera ja kaks kassi hästi (vaid Paula-nimelisel taksil on mure seljaga) ning pealinnast tõi Väikevend kaasa suure koti karamellikomme.

Kas sa muidu vasaku käega nipsutada oskad, küsis õhtul Väikevend, vaadates, kass Kuki süles, diivanil vana Kättemaksukontorit.

Vasaku käega nipsutamine pole minu jaoks mingi probleem!

Jah, sa oled ikka minust osavam, nentis Väikevend. Aga ainult väikestes asjades!

 

Kadunud krokodill

Ema asendus poole krokodilliga juba hommikul.

Mis mõttes sul ei ole puhtaid teksasid võtta? Ma pesin eile õhtul, kui venna võistlustelt tuli, kogu mustapesukasti tühjaks ja seal ei olnud mitte ühtegi paari sinu pükse!

Kusagilt kapisügavustest tuli siiski üks puhas püksipaar välja, kuid rahakott oli kotti panemata, looduse õpimapp söögilaual ning võti, nagu selgus, oli tasku asemel endiselt esikus.

Tööpäev oli täna lühike, kuid sellele järgnes koolitus. Kuna viimane sisaldas ka ühe mu ammuse lugemislemmiku, Seltsimees lapse järgi tehtud filmi äravaatamist, läks tuju paremaks. (Kuigi filmi enda ajal, mis seal salata, löristasin ikka nutta ka.)

Peale koolitust tõin auto Kõrrekese muusikakoolile lähemale, sest Kõrrekese koolis oli kontsert hea kodumaise muusikaga, kus mu lapsel olid samuti mõningad soolod. Ka Mamma oli kuulama tulnud.

Mamma istus mu ühel käel, armas võõras vanapaar teisel. Võõras proua – kaelas olümpiaregati sall ning teisel käel rukkilille revääril kandev härra – soovis abi telefoni (nuppudega Nokia) väljalülitamisel, pahandas, kui enne kontserti peeti kõne ilma mikrofonita ning küsis minu käest kontserdi ajal, missugust lugu parasjagu mängitakse. Mamma jäi rahule lugude valikuga – ei midagi liiga moodsat – ning ka Kõrrekese tooniga. Pahandada sain ainult selle eest, et polnud autot kooli ette parkinud. Ühesõnaga, kõik oli justkui parimas korras, kui peale kontserti lugesin oma noorima sõnumit: Too palun mu kott /…/ koolist.

Helistasin. Saad ehk päeva ilma trennikotita? No ega siis trennikott polnud maha jäänud, ikka koolikott.

Kõrreke ja Mamma autos, sõitsin siis sinna koolimajja, kus Väikevennal oli trenn. (Olin enne mõelnud, et läheks näites muusikakooli juures olevast kohvikust läbi, ostaks mõne hea koogi koju kaasa.) Nüüd sõitsin, ise närviline ja Väikevenna peale vihane kui krokodill, enda jaoks võõra kooli poole. Mamma seejuures kordas enamvähem keset peatänavat, et pane mind siin maha, ma lähen ise. Koolimaja oli õnneks lahti ja koos sõbraliku proua valvuriga sai ka kott leitud. Mamma viisime ära tema kodupoe juurde.

Kodus tuli Väikevend ootamatult vaguralt. Kõrrekese abiga leidis ka sobivad sõnad. Võttis oma koti ja läks võrdlemisi alandliku moega oma tuppa õppima. Kui ma pükse pessu viisin, küsis minult matemaatikas ühe murru kohta. Vastasin põgusalt (no midagi ma ju ikka mäletan), läksin panin pesumasina tööle ja keetsin teed. Kui ma ülakorrusele jõudsin, et kontrollida, kas ta midagi aru ka sai, seletas Suur Vend väiksemale murde pikalt ja põhjalikult. Ise kommenteeris: ma mäletan, et mul läks ikka päris pikalt, enne, kui ma sellest loogikale pihta sain. Ma tahan, et Väikevend saaks kiiremini aru.

Krokodill oli kadunud. Tänane film oli suurepärane. Kontsert oli emotsionaalne, lood väga ilusad. Kõrreke oli tubli. Ja Suurt Venda nähes polnud liigutuspisarad kaugel.

Noh, ja püksid on samuti restil kuivamas.

Algaja mürsiku talvevaheaeg

Väikevend küsis täna, kas ei tundu, et aeg läheb kiiresti. Ja kuidas veel!

Jõuluvaheja tulles oli Väikevend oma soovid väga täpselt sõnastanud. Emalt sooviti kõrvaklappe (et vanem inimene oskaks õigeid valikuid teha, saadeti igaks juhuks ka veebipoe link), jalgpalli ja natuke raha, isalt nerfipüstolit. Vanaemad kingivad nagunii raha. Raha läheb vaja oma korraliku geimerarvuti komplekteerimiseks.

Jõuluajal saab muidugi perega koos olla ja head süüa. Mamma teeb hane ja. Kui veab, lubavad nad ka küünlad põlema panna. Surnuaial oli tuul, seal väga ei saanud, aga ruumis nad ikka lubasid. Loomulikult sai Väikevend jõuluks kõrvaklapid (need õiged), uue jalgpalli, nerfipüstoli, kommi ja piparkooke (Väikevend eriti piparkooke ei söö ja jagas need perekonnale laiali), no ja raha ikka ka. Kingituste eest Väikevend laulis ja tegi plaksuga kätekõverdusi.

Vana-aasta õhtul sõitis Väikevend ema ja rongiga pealinna. Õde oli koos pilliga juba varakult teele läinud. Raudteejaamast jalutati tädi T ja tema koerte juurde. Koerad, siin ma olen! sõnas Väikevend tädi T maja ees. Kas saab inimesel rohkem vedada – tädi oli just koertega jalutama minemas. Tädi T juures söödi ning pärast pani tädi veel kaasa hiiglasliku kommikarbi.

Siis mindi koos ema ja kommikarbiga kontserdimajja. Seal oli õel orkestiga esinemine. Loomulikult on see väga uhke tunne, kui just sinu õde sellises kohas pilli mängib! Juurde näidati veel pilte metsast. Väga huvitav oli mõelda, mismoodi need pildid ja filmid üles võeti. Kui oli näiteks drooni kasutatud, tuli igaks juhuks ema müksata – et tema ka aru saaks. Pärast plaksutati kaua, ja seal oli samuti oli Väikevennast abi. Kes muidu emale õiget plaksutamistehnikat näitaks?

Peale kontserdi lõppu tuli kiirest rongijaama minna, et aastavahetuseks koju tagasi jõuda. Õel oli rongijaamas peika vastas. Tal oli väga ilus müts… või oli see vihmavari…

Kodus oli venna juba liha ahju pannud. Uue aasta tulles koguneti tänavale, et naabritele head uut aastat soovida ja pokaale kokku lüüa. Üheskoos lasti õhku ka ilutulestikud. Väikevenda kahjuks ei lubatud neid süütama, kuid see-eest oli ta koos emaga poes käies nuiapalunud senikaua, kuni ema ostis väikese komplekt paukhernestest, säraküünaldest ja muust sellisest. Väikevend lubas pühalikult, et ta võib paukherneid kõigi pereliikmetega jagada, ning ema ohkaski lõpuks, et ega üle kaheteistaastased vist selle vastu huvi ei tunnekski… Pereliikmetest ei tundnud huvitaval kombel keegi paukherneste vastu huvi.

Uusaasta hommik oli selle poolest imelik, et ema tahtis Viini uusaastakontserti vaadata ja Simpsonid pidid ootama. No kontserdi teiseks pooleks läkski ema Mamma juurde, siis sai uut aastat korralikult alustada.

Kui ema tagasi tuli, ja esmalt lõunaks pastat keetis ja õhtuks ka magustoitu tegi, võis eluga juba päris rahul olla. Ega uue aasta magustoit ole niisama, see on ikka ennustamisega. Väikevend sai endale magustoidu koos metspähkliga, mis pidi tähendama, et ta saab metsikult rikkaks.

Magustoidu kõrvale nägi kogu perekond, kuidas eestlane Inglismaal värava lõi.

Ka muidu on aasta algus olnud täitsa tore – lisaks on käidud veekeskuses ja Väikevend on omale jõulurahade eest soetanud juba värvimuutva klaviatuuri. Suur juht ja õpetaja venna näol sõitis küll isa juurde. Seepeale tegi ema kohe imelikku toitu – keetis tatraputru. Väikevend ütles, et tema teeb endale natuke pastat. Sest äkki on ema tatrapuder nii hea, et ta pärast enam koolis tatart ei tahagi. Kas polnud kavalasti välja mõeldud?

Homme alustab Väikevend teaduslaagriga.

Kui see aeg ainult nii kiirelt ei läheks.

Nojah, head uut aastat igal juhul!

 

Missugune ta siis oli?

Siin ma nüüd siis olen. Kõik selle aasta must pesu on hetke seisuga pestud ja triigitud. Triigitud on ka Väikevenna ajaloo õpimapp. (Ilmselt peaks sisu siiski uute kaante külge kinnitama.) Pooleliolevad raamatud on läbi loetud. Ilm on nagu meil siin aastaringselt – pluss viis ja sajab vihma.

Aasta lõpuni on jäänud vähem kui ööpäev.

Lastest ja emakssaamisest

Nad saavad endiselt suuremaks, targemaks ja tublimaks.

Sel aastal lõpetas Suur Vend meie kõigi rõõmuks põhikooli ning sai sisse täpselt sellesse gümnaasiumisse, kuhu soovis (ning lisaks veel kahte, kuhu ei soovinud).

Mina olen avastanud, et Suure Vennaga poodi minnes saan end tunda tõelise daamina – kõik kotid kannab mu poeg. Samuti ei pidanud sel suvel ainsatki korda meelde tuletama muruniitmist või kodust ära minnes lillede kastmist. Eks ta ole – gümnaasiumipoisi värk. Selle kooliaasta esimese nelja kuu jooksul on ta käinud klassiga kaks korda teatris, ERMis ja KUMUs ja tutvumas kultuurikolledžiga.

Teevad sust vägisi kultuurse inimese, nentisin.

Tundub küll, ohkas poiss. Aga ega ta ei nurisenud.

Lisaks on ta ilmutanud mõningast huvi minevikusündmuste ja muude tähtsate küsimuste (näiteks: kuidas aru saada, et tüdruk ennast meigib?) vastu.

Kui selle matemaatikaga nüüd ka kuidagi otsa peale saaks.

Sel aastal on mu tütar leidnud endale satelpeika, mis tähendab, et kui ta varasemalt oli harva kodus, siis nüüd veel harvemini. Ja siis ka peikaga. Mis on iseenenesest tore, sest noormees ise on väga tore. Ning lisaks on mu tütar teinud ka nähtavasti elulise otsuse, mis on ehk rohkem muusika poole kaldu, kui mulle meeldiks. Aga siinkohal – kui paned lapse muusikakooli, siis ilmselt ongi võimalus, et seal hakkab talle meeldima ja nii see siis lähebki. Lisaks on mu vastselt täisealiseks saanud laps alustanud autokooliga. Aga üldiselt – suure lapse ema on ka täitsa mõnus olla!

Väikevend on… Väikevend. Alati kärsitu. Riidepoodides soovib endale sageli riideid, mida keeldun ostmast (suuremate lastega pole mul sedasorti kogemusi olnud), ootab suureksaamist – kui saab kaksteist, võib ise pürotehnikat osta, ja kui kaheksateist, koguni tätoveerida ja kui eriti hästi läheb, koeragi võtta! Aga ta on mulle hommikuti koos kooli sõites mõnus kaaslane, teinekord tuleb ja teeb keset tööpäeva kalli (kuigi hoolitseb, et mõni ta klassikaaslane seda pealt ei näe) ning on õiglase meelega ning väga heasüdamlik poiss. Koolis hindab kõrgelt puutööd, inglise keelt ja ajalugu, kuid tantsutund ei meeldi talle üldse. Matemaatikas tahab alati töö esimesena ära viia ja seetõttu tulevad lohakusvead. Sel aastal vahetas korvpalli jalgpalli vastu ja üldiselt on eluga rahul.

Sel aastal olen saanud kolmekordselt emaks – aastat alustades olin veel emme või (Suurel Vennal) kuule, aga aasta lõpul ütlevad kõik mulle ema. (Härra on seevastu paps.) Mul ei ole emakssaamise vastu kõige vähematki!

 

Muudest toredatest hetkedest

Tore on olla igal hommikul kahe üksmeelse kassi poolt tervitatud. (Ja hommikusöögi asjus on nad alati üksmeelsed.)

Tore oli käia suvel seenemetsas.

Tore oli avastada oma reisidel mõnd suurepärast kunstimuuseumi.

Tore oli suvisel laulupeol.

Tore oli avatud talude päeval.

Ääretu nauding oli kuulata Saarsalut saksofoni mängimas.

Tööl on samuti olnud rohkesti rõõmupakkuvaid hetki.

 

Reisidest

Sellist suurt reisi mööduval aastal justkui polnudki. Aga oli rohkesti väiksemaid, nii mõnigi suhteliselt ootamatu.

Kevadel käisin Brüsselis. Seekordsest Brüsselis-käigust meenuvad mulle kusntimuuseum, täis vanade Madalmaade meistrite töid, kohtumine igireipa ML-ga ning oma kunagise ajalooõpetajaga üheskoos hotellitoas veinijoomine. Ühesõnaga, väga meeleolukad kaks päeva.

Veel rohkem kevadel sõitsin oma klassiga Stockholmi. Ilm on kehv ja hall, kuid ABBA muuseum ja laevamelu värvikad. (Kuigi päris väsitavad.)

Bussireisil polnud ammu käinud, kuid juuli lõpus-augusti algul läksime Kõrrekesega koos Valgevenesse. Reis oli (minu jaoks) nii nostalgiat pakkuv kui üllatav, Kõrrekese jaoks vist ainult viimast. Igal juhul on Valgevene puhas, odav ja vaatamistvääriv ning ennekõike – Valgevene ei ole Venemaa.

Sama üllatuslik, kui võimalus sõita kevadel Brüsselisse, oli detsembrikuine Strasbourg’is-käik. Ja üllatusliku reisi omakorda üllatav külg oli see, et tegelikult olime suurema osa aega hoopiski Saksamaal (kus ma varem käinud polnudki, kui lennujaamas viibimist mitte arvestada.) Sellest kujunes vist üks mu elu täiuslikumaid koolitusi – mitte ainult ette nähtud programm (mis oli väga hea), vaid ka vaba aeg kunstimuuseumides ja pisut ka jõuluturgudel oli vägagi nauditav. (Kuigi Kölni muuseum jäi mul pooleli ja katedraali oleks ka soovinud sisse vaadata.) Aga selline ootamatu ja meeldejääv reis vastu aastalõppu.

Loetud raamatutest

Huvitaval kombel lugesin häid raamatuid – noh, selliseid, mille kohta ei ütle, et ah, oli kah, alles aasta lõpus. Ja ühendav märksõna nende kohta on lood kadunud maailmadest.

Kyrö Toriseja-raamatut olen vist juba maininud. No nii nautisin! Just selline saab-naerda-ja-saab-nutta raamat. (Aga pisarad tulid puhtast meeleliigutusest.) Nojah, eks see üks vana mehe testamendi kirjutamise lugu ole. (Ja sinna juurde kirstu ehitamise lugu – kuigi kirstulaudadest saab raamatu lõpus ikkagi häll.) Hästi võluvad tegelaskujud – Perenaine, hästikasvatatud vurle, Narva taksojuht ja Kolehmainen (kelle Taimaalt pärit proua käest ülikonda tellima minnes ei maininud Toriseja sõnagagi muruniidukit, höövelpinki ega isegi mitte seda jahukotti, mille ta isa tema isale neljakümne kaheksandal aastal laenas).

Kui kõike otsitakse arvutist, siis ei pea inimesed enam mälus tuhnima ja jäävad lolliks. Kui arvutivõrk kokku jookseb, siis jooksevad ka inimesed, sest neil pole enam kindalt jalgealust. Neil pole asukohta ilma positsioneerijata ega tundeid ilma telesarjadeta. Selline on see inimese elu aastal kakstuhat ja mis ta nüüd ongi. Palju, kahjuks.

Ka minu arvates on infoühiskond veel nagu arengufaasis, ütles poeg.

Ja-jah. Vord Eskortide ja talutööde maailm on igal juhul kindel jalgealune.

Aga väga nautimisväärne raamat, nagu vist suurem osa soome kirjandusest minu jaoks on olnud.

Lindgreni elulugu oli samuti üks tänavusi lugemisrosinaid.  Lapsepõlve ilma Pipi, Karlssoni või Bullerby lasteta ei oskaks ma ette kujutada ei enda ega oma laste puhul. Need on nii iseenesestmõistetavad lood, mis olid mul peas juba enda lapsepõlvest, kuid ometi ei väsinud ma neid oma pesakonnale ette lugemast senikaua kuni nad kuulata viitsisid.

Tean, et sellele raamatule on (eriti meeslugejate poolt) ette heidetud liiga feministlikku vaatepunkti. Samas see ju ongi väga iseseisva ja üldsuse arvamust trotsiva naise elu lugu.

Üldised faktid on ju teada – idülliline lapsepõlv, üksikemadus kui teadlik valik, abielu ja tütar, kelle haige olles sündis ja Pipi. Aga mida tähendas üksiemadus aastal 1926, missugust vastukaja tekitas Pipi ilmumine neljakümnendatel – ega ma seda eelnevalt ette kujutada osanud. Ja juhtumist, kui AL maksustatakse vastavalt sd parimatele traditsioonidele 102% tulumaksuga ja mis sellele järgnes, polnud ma kuulundki.

Raamatu teevad eriti hinnatavaks rohked väljavõtted kirjadest ja suur hulk fotosid.

Olin vaimustuses, kui lõpetasin – püüdsin tegelikult hästi aeglaselt lugeda, et head asja kauem jätkuks –  ning viisin raamatu ka Mammale lugeda. Iga kord, kui helistasin, uurisin, kuhu ta lugemisega jõudnud oli ning saime mitmestki teemast ka jutuainet. Tõesti, kes ei armastaks Astrid Lindgrenit?

Toona mälestusteraamatu lõpetasin aasta eelviimasel päeval. See oli üks kaasahaaravamaid lugusid, mida viimastel aastatel olen lugenud. Kuigi, kui tavaliselt meeldivad mulle sedasorti raamatud, kus saab nii naerda kui nutta, siis ETG omas naerda eriti ei saa. Muidugi on siin selliseid muigamapanevaid detaile, nagu armsa Ärni pamp või Onku Paul  kogu oma värvikas olemuses, kuid ka nendes oli paras annus traagikat.

Elini maailma iseloomulikuks jooneks oli mu meelest asjaolu, et tädi Alma Haapsalu maja eesukse-trepp jäi ehitamata, kuna tädi ostsis trepi jaoks mõeldud raha eest klaveri. Selline paralleelmaailmase lugu, kus ühes on sõjaeelne Haapsalu, klassikaline muusika, armas Ärni  ja mure, ega ilm pole liiga külm, et last õue lubada. Ja siis põgenemine, pagulaslaagrid, Inglismaa klassiühiskond (ma ei suuda vist enam kunagi Downton Abbey’t varasema pilguga vaadata…) poolik haridus, mis vastavalt kohalikule haridussüsteemile pidi selliseks jäämagi. Ning paralleelmaailm, kus needsamad lihtsaid töid tegevad endised haritlased käivad  vabrikutööl, seljas kulunud, kuid healõikelised mantlid, võileib portfellis ja kodus radioola – majapidamise uhkus! – Eesti lipuga. Oh jah. Teenijad, kelle puhul majaproua nendib, et näeb esimest korda teenijat Beethovenit kuulamas.

Kõik see on kirja pandud väga kujundirikkalt ning kogu süžeele keeravad oma vindi peale veel üheksakümnendate Eesti (ja ennekõike Haapsalu) muljed.

Oh-kui-hea-raamat!

Mis ees?

Loodetavasti kulub autoremondi ja hambaravi peale vähem raha kui sel aastal… Kuigi uut punast autot ma samuti kardetavasti endale ei osta. Traditsioonilised numbritega mõõdetavad soovid – lugeda rohkem raamatuid ja võtta kaalust alla – pole ka saabuval aastal oma aktuaalsust kaotanud.

Loomulikult tahaksin reisida, lemmiksihtpunktiks endiselt Vahemere-äärsed maad.

Soovin, et Mamma tervis peaks vastu.

Et lapsed tuleksid oma kooliasjadega toime ja tunneksid elust rõõmu (eriti kena, kui see rõõm oleks sedasorti, mis lapsevanemat halliks ei aja.)

Et suvel oleks rohkesti päikest ja vihma just parasjagu niipalju, et oleks põhjust metsa seenele minna.

Printsidest ja hobustest vist enam ei unista. (Kui uus punane auto välja jätta.)

Varutud on mõned rongi-, mõned kontserdi-, mõned balleti- ja mõned muusikalipiletid. (Ühe teatrietenduse peaks veel päeva jooksul üle täpsustama.) Lisaks hulk parimaid kavatsusi.

Niisiis – ilusat aastalõppu!

 

Väikevenna suvepuhkus. Stiilinäide

Kui Väikevennal algas viimane kooliveerand, oli tal raske sundida end matemaatikaülesandeid lahendama. Nii saigi välja käidud lubadus, et ma ostan talle uued jalkapuutsad, kui kevadine tunnistus tuleb viisakas. Mis tähendab, et Väikevend sai endale tõesti uued spordijalatsid.

Ta oli nii tänulik, et üldse ei vingunud, kui ma tahtsin pisut ehte- ja rõivapoodides ringi vaadata.

See on sinu jaoks umbes nagu tehnika- või spordipood minu jaoks, oli ta väga mõistev.

Uusi jalanõusid tuli kohe staadionile testima minna. Et naasta mõne tunni pärast koos villiga jalal.

Täna läks Väikevend välja koos õuverpoordiga. Selle ostis ta endale sünnipäevarahade eest, hiljem hakkas rahapuuduses olles ostu kahetsema ning müüs selle oma isale maha. Isa lubab tal suuremeelselt oma tasakaaluliikurit kasutada.

Tänane sõit lõppes dramaatiliselt. Väikevend naases marrastuste, muhkude ja oigamisega. Ta oli kukkunud suurelt kiiruselt asfaldile ning käsi oli saanud hirmsasti haiget.

Ega midagi. Oligi juba hea mitu kuud möödas, kui viimati traumapunktis käisime. Seal oli rahvast palju ja tuli pidevalt juurde.

Mõni laps nuttis suure häälega, mõni oigas vaikselt, vahepeal tuli juurde inimesi küll kiirabi, küll politsei poolt eskordituna.

Istusin seal ooteruumis ja tundsin, kuidas aeg kaob. Olin plaaninud trenni minna ja kooki küpsetada, aga selle asemel istusin Väikevennaga traumapunktis. Väikevenna käsi enam nii palju ei valutanud, hoopis kannal olev vill hakkas valu tegema.

Läks ligi kolm tundi, enne kui meid sisse tagasi kutsuti. Luumurdu polnud.

Kas tema oli see, kes batuudilt kukkus?

Ei, see oli tasakaaluliikur, ütles Väikevend väärikalt.

Meedikud arutlesid omavahel, missugust terminit kasutada. Sest sõiduk oli justkui motoriseeritud, kuid mootorrattaks ega rolleriks ei kvalifitseeru, jalgratas pole ta ammugi.

Ah, pane lihtsalt, et ühelt tasapinnalt teisele, soovitas vanem kolleeg.

Kolme tunni jooksul oli imelisest päikesepaistelisest pealeõunast saanud tihe vihmasadu äikesemürinaga.

Trenni ma enam ei jõudnud, aga selle aasta esimese rabarberikoogi küpsetasin valmis. Suure Venna eeskujul oli ka Väikevend teatanud, et tema ei kavatse küll sellist asja süüa.

Ammu pole ükski kook nii kiiresti ja nii jäägitult ära söödud.

Väljas on imeline, absoluutselt imeline aeg. Sirelid ja kastanid õitsevad, õhk on vihmajärgselt värske.

Ja linnud, nagu Väikevend täpselt teab, mitte ei laula niisama kõva häälega, vaid hüüavad lindude keeles kuule, meil koorusid just kaksikud pojad!

Järgmisel nädalal läheb Väikevend anatoomiateemalisse teaduslaagrisse.

Muutuv suhtarv

Reedesel õhtul oli  kasside ja  inimeste suhtarv majas kahanenud ühe kassini ühe inimese kohta – Suur Vend oli läinud klassivenna ja Väikevend trennikaaslase juurde ööbimisega külaskäigule. Vaatasime Kõrrekesega Raketti, silitasime kasse ja jõime piparmünditeed.

Järgmisel hommikul oli kasse majas rohkem kui inimest, kuna Kõrreke sõitis hommikuse rongiga pealinna pilli mängima. Tundsin end kuidagi ootamatult üksildasena, kuigi Väikevennalt saabus telefoni järjest fotoreportaaž stiilis mina kasemahla joomas, mina batuudil hüppamas ja sõnaline teadaanne emme, ma kukkusin porri ja mul polnud dressid, vaid tavalised püksid, palun ära saa kurjaks. Tõeline nädalalõpp sõbra juures maal, ühesõnaga.

Suur Vend tuli koju parasjagu siis, kui mina olin läinud basseini oma ujumistiiru tegema.

Tegin lõunasöögi. Ahjuprae kiitis mu vanem poeg heaks, kuid bulgurisse suhtus umbusuga. Kui olime lõpetanud, oli jaol kass Kuki, kes samuti kiitis ahjuprae heaks, kuid ka tema suhtus bulgurisse umbusuga. (Suurel Vennal on kassidega palju ühist, seepärast nad ilmselt üksteist nii hästi mõistavadki.)

Laupäeva õhtul saabus puruväsinud Kõrreke.

Pühapäeva hommikuks oli seinalt alla kukkunud Väikevenna joonistatud pilt tulpidest ja kass Kuki oli selle servad ära närinud.  Kõrreke kurtis, et tal on probleeme kehalises kasvatuses kätekõverdustega. (Ta juba on meil selline… Kõrreke.) Soovitasin ta igapäevaselt harjutama hakata, kuid selgus, et arvestus on juba homme.  (Minul kulus ka üle kolmekümne aasta, kui ma täiesti vabatahtlikult käin vähemalt kaks korda nädalas trennis, kus tehakse muuhulgas ka kätekõverdusi. Muidugi minu vanuses pole ka suurt valida. Aadlipreililikuks kõrrekeseks selles eas enam ei klassifitseeru, oled kas terve ja tugev või jõuetu ja lödi. )

Lõunaks saabus Väikevend, tulvil muljeid, kotis porised riided ja jalanõud,  pihus punt metsa alt emale korjatud märtsikellukesi. Oh, mu süda sulas neid märtsikellukesi nähes. Nad olid oma semuga olnud peamiselt õues. Maja oli olnud vana, vähemalt saja-aastane ja seal olevat oma kummitus. Kummitus oli täitsa korralik – asjad kukkunud korduvalt maha ja äratuskell helisenud mitu korda valel ajal. Joodud värsket kasemahla, mis olevat viinapudelisse villitud. Aga ärgu ma muretsegu, pudelis oli siiski kasemahl, mis olevat olnud täitsa hea.  Väikevend harjutanud hoolega batuudihüppeid, sõber olnud selles vallas juba ennegi tegija. Nähti sookurge ja ämblikku.

Nagu sageli, kui inimesed on kusagil käinud ja siis tulevad koju tagasi, olid tülid kerged tekkima.

Kõrreke küpsetas õhtuks šokolaadiküpsiseid. Ta oskab seda suurepäraselt. Kasside ja inimeste seis on jälle üks kahele.

Tülid – kellele kuulub õigupoolest ema telefonilaadimisjuhe, kes on jätnud nõud nõudepesumasinasse panemata ja kes ajas lauale suhkrut – on ununenud. Kes see ikka jaksab kuri olla, kui majas on šokolaadiküpsiseid.

IMG_1346