Kodukäijad ja kanaemad

Hiljuti lõunalauas lastega rääkides tuli mulle meelde üks mu lapsepõlve tõestisündinud kummituslugu. Olin ehk Kõrrekesest pisut vanem, nii kolmteist-neliteist või nii, kui vanemad pidid kuhugi ööseks ära jääma ja mina jäin üksi koju. Kutusin siis samal tänaval elanud sõbranje enda poole, käisime hilisel õhtul Eerika järves ujumas ja siis tulime koju. Magama seadsime end allakorrusele – minu tuba oli muidu üleval – ja ajasime tükk aega lobajuttu – nagu ses vanuses tüdrukud vist ikka. Ja siis kuulsime ülakorrusel samme. No ikka mõlemad korraga kuulsime, sellised vanainimese rasked, lohisvad sammud liikusid mööda ülemisi tubasid ringi ja vahepeal oli kuulda, kuidas uksi avati. Enne hommikut ei julgenud vaatama minna, siis polnud muidugi ülakorrusel midagi näha. Peale mu enda mõõdukalt segamini plikatoa ehk.

Noh, see polnudki ju mingi õige lugu. Kõrreke, kes pole kunagi olnud kartlik, sellele vist enam eriti ei mõelnudki. Aga õhtul tuli Suur Vend minu juurde ja kurtis, et ei saa magama jääda.

Sa tead ju küll, et mina kardan selliseid lugusid!

Kui ise mõni aeg hiljem magama läksin, mõtlesin, et vaatan üle, kas pesakond ka rahulikult magab. Suurema poisi kohale kummardudes ja tekki kohendades lõi mu poeg hetkeks silmad lahti ja karjatas. Täiesti elus kanaema!

Aga täna rääkis mu suur poeg ise oma klassivenna kummitusest. Ta on temaga kokku ka puutunud. Selline naljakas kummitus olevat, kes kustutab ja paneb põlema tulesid.

Ma hakkan nende kummitustega juba harjuma, lisas ta juurde.

Kummitustega võib muidugi harjuda. Kanaemadega ilmselt mitte.