Jaanuar – tegime, mis suutsime!

Aasta, võiks öelda, on alanud meeleolukalt. Saavutuste üleslugemiseks jääb ühe käe sõrmedest raudselt puudu! Niisiis:

*Parem esikumm, mis purunes (rõhutusest?) otse teel toomaks töömees puid tegema. Kumm on vahetatud, töömehe asjus pean homme helistama. (Oma blogi võib ju täitsa vabalt to-do listina kasutada?)

*Jänes. (Kõrrekese tehtud.) Mina küll niimoodi jänest ei oska teha.

*Nõelapadi – Kõrrekese tehtud, kingitus mulle sünnipäevaks. Mina olen ka kunagi Mammale nõelapadja teinud – see on tal siiamaani alles. Võis samuti olla, et sünnipäevaks? (Sünnipäeva ennast vist saavutuste hulka lugeda ei saa, kuna isiklikud teened selles osas puuduvad.)

*Suur Vend sai korvpallivõistlustelt karika. See on küll saavutus, pole kahtlustki! Minul näiteks pole siiamaani – oma kõrgest east hoolimata – veel ainsatki.

*Lisaks järgis Suur Vend täna Tallinna linnapea eeskuju. Kui viimane oli kukkunud ja murdnud jala rasvathaseid (Parus major) toites, siis minu poeg libastus trepil nähtamatut kodukassi (Felis catus) toites. Jalg püsib esialgsetel andmetel ühes tükis koos, ainult krõbinad pudenesid laiali. (Hull lugu, kui vastupidi oleks.)

*Üle saja aasta õnnestus mul veeta mõned tunnid kultuurse täiskasvanud inimesena ja käia pealinnas teatris. Amy seisukoht meeldis mulle väga, aga ma arvan, et mulle oleks vist meeldinud iga etendus, mis ei lõppe peategelaste lõbusa ühislauluga. (Ütleb ja läheb kontrollima, mis kuupäeval tuli välja osta Mary Poppinisi piletid.)

/ära/

Lahendamata ülesanded

Esiteks: kass on meil endiselt keldris. Nägu ta ei näita. Meie pakutud toitu õnneks sööb. Konsultatsioon spetsialistiga – mitte käia kutsumas ega otsimas, aga jätta uks meie juurde avatuks. Kui ise otsustab tulla, siis tuleb. Päris naljakas on pidada nähtamatut kodulooma.

Edasi: neljanda klassi matemaatika ja matemaatikaõpetaja juhtum. Kui laps oli puudunud, siis kirjutsin ja küsisin, kuna tal konsultatsioon on. Vastus: tööks polegi vaja muud, kui valemeid ja korrutustabelit, konsultatsiooni kohta vastust ei saanud. Tegin siis süsteemi ise poisile selgeks, minu matemaatikaõpetajakarjäär päädis hindega neli – ning nagu ikka sellistel puhkudel üks punkt jäi viiest puudu. Täna õhtul arvutasime ülesandeid lattide, kommikottide ja mandariinide kohta. Näiteks, kuidas arvutada, kui palju maksab sada latti eurodes, kui ühe lati hind on 1 euro 40 senti ja komasid pole me veel õppinud.

Meie noorsportlane läheb homme oma iga-aasasele spordiarstivisiidile. Täna täitsin ankeedi ära – no ikka päris huvitavaid asju küsitakse nädalas vähemalt viis (meil tuleb võistlustega koos isegi kümme, kusjuures kooli kehaline ei tule arvesse) tundi treenivatelt lastelt. Igal juhul võisin kinnitada täiesti ausalt – mu lapsel pole sirprakulist aneemiat, lamatisi ega Marfani sündroomi (mis asi see veel on?) Kuigi, samas, küsimusele kas olete olnud treeningu ajal tundnud ebamugavustunnet rinnus, sai poisilt siiski vastuse: ükskord, kui ma tulin otse kooli rahvasteepallitrennist korvpalli, siis mul pärast korvpalli lõppu oli kuidagi imelik olla.

Nii, nüüd veel ainult lasteaia arenguvestluse ankeet, kus tuleb ausalt tuhka pähe raputada ning tunnistada, et minus pole kübetki head tahet, panustamaks rühma arengusse näiteks õmblustöö või transpordi muretsemisega.

Olen ma oma hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud? Paluks selle kohta kah küsimust mõnes ankeedis, ma kohe vastan!

Kuldaväärt asjust. (Ettevaatust, kakablogi – lugemine omal vastutusel!)

Kass Nurr on otsekui teisik Muumijuttude Nähtamatust tüdrukust. Tähendab, selles, et meil ikka on kass, oleme me nüüd kindlad. Ainult et meil on nähtamatu kass. Lisaks ka kuuldamatu.

Alla keldri eeskotta ta pages ja seal on ta olnud nüüdseks kaks päeva. Esimesed märgid, et meil ikkagi kass on, ilmusid peale seda, kui viisime keldrisse liivakasti ja toidu. Toitu ta algul ei puutunud, aga liivakasti oli esimeste tundide jooksul kasutanud. Me poleks saanud olla rõõmsamad ka siis, kui kastis oleks olnud kassijunnide asemel kuld! Kakab, järelikult on olemas! (Palun vabandust, René Descartes.) Eile õhtul sõi ta ära kiisueine, öösel ka krõbinad. Päeva jooksul nii kiisueine kui krõbinad. Ma arvan, et ma panen toidukandiku iga kord trepile pisut lähemale. (Mitte, et ma kahtlustaksin, et ta loll on, aga näljane äkki ikkagi on?)

Suur Vend on iseenesestmõista pisut nördinud, et Nurr saabus meile just siis, kui tema võistlustel oli ja nii on ta kassist näinud ainult junne ja fotosid. Võistlustelt naases ta neljanda kohaga (kümne meeskonna hulgas) ning seda, et neljas koht on jama, teab muidugi igaüks. Induviduaalset pettumust leevendas siiski parima kaitsja karikas. Kõik imetlesid karikat ja Suurt Venda.

Tere, Nurr!

Väike Nurr koosneb kahest suurest rohelisest silmast ning pikast siidisest kasukast. Ta on meie juures olnud pool päeva ning veetnud kogu selle aja kapi all ja keldris redus. Ta on väike arglik olend, aga me loodame väga, et ta meiega harjub.

Ega meil kassivõtuplaani tegelikult polnud. Aga neljapäeval võtsin töölt linna poole sõites kolleegi auto peale ning kuulsin Nurrist. Kes juba pikemat aega on nähtaval kodu otsivate loomade kuulutusel – mustavalgekirju emane kass, 1 tk, seisukord kasutatud. Ja meil pesas on ju parasjagu kassi ametikoht vakantne. Nii et kui ma kolleegi olin linna sõidutanud ning kodust oma poja auto peale võtnud (Lätti sõiduks latte vahetama), rääkisin ka Suurele Vennale Nurrist.

Järgmisel hommikul viis Suur Vend kassipuuri auto peale. Ning täna kella kolme ajal toodi sellessamas puuris meile Nurr.

Ma loodan, et kui ta söandab oma ninakese välja pista, hakkame ka meie temale meeldima. Sest tema meeldib meile juba nii väga!

Kapi ots ja Läti

Eile õhtul ronis Väikevend minu toas kapi otsa.

Kuidas sa sinna said, tundsin huvi.

Ma tulen alla ja näitan sulle, aga ära palun kurvasta!

Miks ma peaksin kurvastama?

Noh, äkki ma kriibin kõhu ära või kukun lihtsalt surnuks!

Õnneks ei juhtunud midagi hirmsat. Kõhtu ära ei kriibitud ning ka väärtusliku kõhu omanik ise jäi täiesti terveks.

Kribinal ronis poiss kapi otsast alla ja sinna tagasi.

Kutsusin kõrvaltoast Kõrrekese ja tundisin huvi, kas Väikevend kapi otsas on tema arvates ok. Tütar jäi mõttesse, siis arvutas midagi.

Jah, on küll. Suur Vend ronis ka viieselt sinu kapi otsa. Ainult et tema tegi teisiti. Ta võttis jalad paljaks, võttis kätega ülevalt kinni ja ronis üles nagu ahv. Tal olid hästi tugevad käed.
(Väikevend oli vallutanud kapi uksenupu abil.)

No selge siis. Kas on mõtet lisada, et Väikevend kuulas huviga õe poolt kirjeldatud ronimistehnikat ning viis selle kohe ka praktikas ellu?

Suur Vend ise sõitis täna Lätti võistlustele. Väikevend on pisut mures, sest ta pole harjunud üksinda toas magama.

Teeme nii, et ma tulen kohe hommikul, kui ma ärkan, sinu tuppa ja sa ütled mulle, et venna on Lätis.

Väikevend, ma võin sulle juba praegu kinnitada, et ta on hommikul endiselt Lätis.

Ei, ma tean küll. Aga sa pead seda mulle hommikul uuesti ütlema!

Suur Vend õpib muusika kontrolltööks

Suur Vend otsustas lõpetada päevad tõvevoodis arvutitoolil. Õige kah! Kuigi omamoodi armas oli tulla õhtul peale tõsiselt pikka päeva koju ning leida oma poeg ees ootamas, soe plaaditäis saiakesi valmis.

Homme on neil muusikas kontrolltöö, teemaks Hääleliigid. Kordasime õhtul koos hääleliigid üle ja poiss rääkis õpetajalt kuuldud loo.

Ameerikas oli üks hästi rikas naine, kes tahtis saada lauljaks. Tegelikult ei laulnud ta üldse hästi, aga ta ostis endale klaveri ja klaverisaatja ja hakkas laulma. Ta tegi plaadi ka. Ja kui ta plaadi valmis sai, läks klaverisaatja hulluks. Õpetaja mängis meile seda plaati ette.


Noh, kas oli siis väga hull?

Ei. Ainult naljakas. Ta laulis umbes nagu mina!