Rahvameditsiin ja lõbustuspark

Ärge küsige, kuidas, aga ma pillasin oma telefoni täna veekaussi. Ühest küljest oli mu pärstlõuna tavatult rahulik – keegi ei kurda, kaeba ega kutsu appi. Teisalt aga muidugimõista ka rahutukstegev – kuidas nad seal siis ilma minuta…

Võtsin lasteaiast Väikevenna ja läksime telefoniteenindusse.

Seal küsis noormees nimega Kirill, kas mul kodus riisi on.

?

(Kasta hanesulg piima sisse, küll siis näed!)

Pange telefon ööpäevaks riisi sisse, see peaks niiskuse välja tõmbama.

Rahvameditsiin on muidugi igati teretulnud.

Siis käisime veel Väikevennaga autopesulas ka. See oli täitsa nagu lõbustuspark!

Kutid hoos

Ma arvan, et kodust traumapunkti võiks ma vabalt juba pimesi kah sõita. Umbes nagu mõni Kihnu memm võtab pimedal veebruariõhtul välja vardad ja lõnga, haaran mina autovõtmed ja lapse.

Sedakorda siis Väikevenna. Diagnoosiks – kaelalihase venitus. Raviks krae ja hoidumine kõigest, mis kuueaastasele huvi pakub: trenn, õues mängimine ja ringijooksmine.

Eks minu hooleks jäi siis küsimuse tehniline lahendus. Eile oli Mamma juures hoiul. Täna käis vahelduse mõttes koolis.

Ega see kooliminek naljaasi pole. Näiteks hommikul tuleb šiki välimuse nimel ülikond selga panna. Ja siis varsti hädakisaga tagasi ülakorrusele tormata:

Emme, vaata mis juhtus!

Jogurt pükstel muidugimõista aktusele ei lähe. Nii et uus ülikond selga. (Õnn, et meil on ka varem majas kuueaastast meeslast peetud.)

Koolis tutvus koos kuuendikega Vana-Kreeka kunsti ja kirjandusega. Sõbrunes hoobilt kõige suuremate võrukaeltega. Sõi juustukuklit. (Meil tehakse neid muide kohapeal ja on väga maitsvad.) Jõi limonaadi. Tutvus kohaliku raamatukoguga. Joonistas tahvlile. Oli koos 1. A klassiga kunstitunnis (seal õpetab nimelt tema eelkooliõpetaja). Ning viimaks viibis ka aktusel. Igaks juhuks oli tal seal ka raamatukogust valitud raamat. Nii et kui peeti kõnesid, tutvus ta müütiliste olenditega, aga kui oli midagi huvitavat – näiteks rahvatants – plaksutas kaasa.

Sai kenasti aru, et kui midagi küsida on, tuleb seda teha vaikselt. Aga küsimusi ikka tekib. Näiteks:

Emme, mida SEE kutt tegi?

Pärast käisime vennal trennis vastas. Siis võis pärast autos vestlust arendada küll.

Ka Hiiremaal oli parasjagu sünnipäev. Ja Hiiremaal on teatavasti väga palju väikesi lapsi.

Kas sinul ka, Väikevend?

Muidugi!

Aga siis peaksid sa ju emase hiirega abielus olema, leidis Suur Vend.

Ei! Ma olen lihtsalt isa! Aga ema on neil surnud!

Nii et on ka Hiiremaal omad mured.

Kui ema streikis. Kokkuvõtteks

Kõik on elus ning ka – teatud mööndustega – tervise juures. (Ja möönduseks tuleb lugeda Väikevenna allergilist reaktsiooni lasteaias toimuvate remonttööde, mitte koduse olukorra peale.)

Plusspoolele tuleb kanda rohked maitsvad toidud, korda tehtud toad, köetud saun, pestud pesu, puhastatud soojuspump. Lisaks teadasaamine, et mõnikord on vist lihtsam ise teha kui teisi juhendada (vähemalt juhendada nii, et sa juhendatavale närvidele ei käi.)

Kadudena palun panna kirja pool pudelit köögipõrandale valgunud pesugeeli, katkiläinud (ja minu poolt asemele ostetud) pesurest ja minu närvirakud (hävinud täpselt kindlakstegematul hulgal).

Väikevenna eelkooliasjad said ära tehtud siiski koos minuga. Ka pesu triikisin mina uue nädala algul ära. (Kui Kõrreke rõõmsalt teatas, et näed, pesu ei pidanudki triikima, võisin ma vaid nentida, et pidi küll, aga keegi lihtsalt ei triikinud.)

Tagajärjed: osalejatele kogemusi. Alates sellest, kuidas võib end tunda see kena inimene, kes on hommikuks putru keetnud. (Sest ülejäänud hakkavad vinguma.) Või mida teha, kui sa planeerid hoolikalt oma menüüd, aga keegi on vahepeal midagi nahka pannud. Ja hulga praktilisi oskusi muidugi ka.

Kui ma esmaspäeva õhtul oma pleedi otsisin – streik oli siis juba ametlikult täitsa läbi – teatas Väikevend, et mina istugu ja streikigu rahulikult, tema ise toob mulle pleedi ja paneb ümber ka.

Vist on nüüd peale streiki ka kahel korral nõudepesumasin meelde tuletamata tühjendatud.

Kui me eelkooli sõidame

Emme, kas sul mulle midagi nosimist on? Tead, meil lasteaias oli õhtul mingi oranž kamakas. Ma ei söönud üldse.

Meil tehti jalgpallis täna pilti. Huvitav, kas me läheme varsti võistlema? Üks poiss astus mulle täna jala peale ja mul on seal nüüd plaaster!

Tead, ma tahan omale sünnipäevaks ühte püssi. Seal oli üks püss, mis maksis üheksakümmend üheksa eurot. Mina tahan teist, see maksis väga vähe, ainult umbes kaheksakümmend eurot. Tead, miks ma seda tahan? Sest seda saab õlal ka kanda! Ma arvan, et sa võiksid selle püssi mulle juba praegu ära osta, sest selliste püssidega võideldi muide Eesti vabadussõjas!

Kas me oleme juba varsti kohal? Kui see poiss mulle täna jala peale astus, siis ta ütles, et ma peaks ette vaatama. Onju, ta peaks ise ette vaatama!

See juustukkel on nii hea, ma naudin seda! Too mulle alati niisuguseid juustukukleid!

Ma arvan, et sa võiksid selle püssi ära osta! Ega sellega vist päriselt lasta ei saa…

Piima oli täna ka, aga ma jätsin selle ka järele! Seal olid mingid vorstitükid ka sees!

Ei, vorstitükid polnuid piima sees, vaid seal oranžis kamakas!

Streigi eelõhtul

Meeleolu, võiks öelda, on ootamatult elev.

Õhtul sain terve oma pesakonna kokku ja läksime kaubanduskeskusesse. Alustasime kohvikust – mul oli täna palgapäev ka – ja kuulasin ära laste endi mõtted, mida ja kuidas nad kavatsevad süüa teha.

Kõrreke ja Suur Vend ei jõudnud menüü küsimuses üksmeelele, niisiis andsin peale kohvikut neile kummalegi viisteist raha – mille eest pidi siis välja mõtlema ühe päeva toidusedeli.

Tunni aja pärast pidime uuesti kohtuma.

Mida mina tegin? Minul, teate, oli Väikevend. Ta ei vea kunagi alt.

Näiteks käisime üheskoos rõivapoes. Jäin silmitsema üht kleiti.

Oo, emme, see sobiks sulle kindlasti! Aga… kui palju see maksab?

Kuuskümmend üheksa eurot?! Siis pane see kohe tagasi. Seda ei tohi sa küll ostma hakata!

Väikevend vedas mind kõrvalasuvasse toidupoodi. Legomehikese asjus olime enne juba kokku leppinud, Suurele Vennale-Kõrrekesele ostsin ristsõnavihikud, ja oligi kogu mu reedeõhtune ostukorv.

Vahepeal kohtusime ka suuremate lastega. Mõlemad tundusid rõõmsad. Kõrreke soovis säilitada salapära. Suur Vend teatas, et oli ostnud spagette ja lihapalle.

Selgitasin talle sõna kanalihamass tähendust. (Nii et tulevadki siis enam-vähem veiseajukotletid…)

Siis ostsin endale ilusa käekotiriputamiskonksu töö juurde. Vahepeal käis veel Kõrreke, küsis auto võtit, et senised ostud ära viia ning ummisjalu poodi tagasi salatimaterjali järele tormata. Suur Vend leidis samuti, et peaks veel perele süüa juurde ostma ning tuli tagasi šokolaaditahvliga.

Kodus pakiti toidukraam lahti (Kõrreke mind kööki tulla ei lubanud). Suur Vend, kellele kodukoristustööde jagamisel jäi ülemine korrus ja vannitoad, alustas meie kõigiga pahandamist. Väikevenna vedelevad asjad läksid esimese meeldetuletamise ja selle ignoreerimise peale joonelt prügikasti. Mind manitseti korduvalt, et tulgu ma ja pangu oma raamatud ise riiulisse.

(Ma arvan, et ma juba nägin enda tavalist käitumist peeglist. Jube tüütu, kui sa pead oma ajalehe käest panema, selleks, et mingeid raamatuid kohale sättida!)

Sellegipoolest olen rõõmus. Tavalise laupäevahommikuse koristamise asemel lähen hoopis trenni!

Ema on hambaarsti juures!

Olin eile enda arvates hästi osavalt kõik korraldanud – Vanaema viib Väikevenna jalkatrenni, mina olen hambaarsti juures. Peale hambaarsti lähen toon väiksema poisi trennist ja viin Mamma juurde. Siis lähen toon suurema trennist ja viin Mamma juurde. Seejärel lähen ka ise trenni.

Peaaegu kõik läkski nii, nagu plaanitud. Ainult et kui ma istusin hambaarsti ooteruumis, oli seal kuidagi palju rahvast ja mind ei kutustudki. Läksin asja uurima. Registraator hakkas naerma: te vist peate homme uuesti tulema. Nii oligi. Minu aeg oli hoopis neljapäeval.

Kui mulle koju helistati, oli Kõrreke öelnud, et ema on hambaarsti juures.

Kuna kell oli nii kaugel, et Vanaema oli juba poisi trenni viinud, oli mul ootamatult pisut vaba aega. Tulemus: uued pluusid mulle ja tütar Kõrrekesele.

Seejärel Väikevend Mamma juurde ja korraks kodust läbi (olin päeval poistele vastlakuklid Mamma juurde kaasa ostnud ja need koju külmkappi unustanud.)

Sulle helistati ja ma ütlesin, et sa oled hambaarsti juures.

Igatahes täna jõudsin lõpuks ka tõepoolest hambaarsti juurde. Väga jube polnudki – aga ega ma enne suud lahti ei tee, kui mulle tuimestavat süsti pole tehtud. (Ilmselt on üks mu suurimaid lapsepõlvetraumasid kohtumine oma kooli väikese õudse punapäise hambaarstiga.*)

Seekord tuimestas süst ära mitte ainult suu, vaid ka pool nina.

Hambaarsti poolt pakutud ninarõngast ma siiski loobusin. Kuigi oleks tõesti ju mugav olnud paigaldada…

Väikevend oli minu suureks kergenduseks vaadanud (sel ajal kui mina hambaarsti toolis lebasin) koos Mammaga ära filmi Lammutaja Ralf.

Kas oli väga jube? pärisin Mammalt.

Ei tea, ütles Mamma, я спю.

Väikevenna kirjelduste põhjal olen õnnelik, et ma seekord pääsesin. Mamma viibis ka õndsa teadvusetuse seisundis.

Kuu aja pärast on veelkord hambaarst.

*Aga mul jätkus juba lapsepõlves piisavalt kindlameelsust mitte igaühele suud lahti teha. Mina osutusin kangekaelsemaks ning peale tunniajast veenmist andis arst alla.

Lapsepõlve süütud, muretud mängud

“Kas sa meile midagi ette ka loed?” kisasid lapsed.
“Seda ma võin,” sõnas Mymla. “Kuhu me viimati pidama jäimegi?”
Lapsed kordasid kooris:
“See-on-ühe-silmaga-Bobi-verine-kätetöö-ütles-politseiinspektor-Twiggs-ja-tõmbas-kolmetollise-naela-tapetu-kõrvast-välja-see-pidi-juhtuma…”
“Hästi, hästi,”katkestas Mymla. “Aga tehke nüüd natuke kiiremini…”
(Tove Jansson, Muumipapa memuaarid.)

Nädalavahetus oli tore, sest sai palju mängida. Muu hulgas õpetasime ka Väikevennale Tsitadelli selgeks. Ekstraverdina on tal muidugi raske oma kaartide koha pealt kuss olla, aga muidu sai ta kenasti hakkama.

Tütar Kõrreke seevastu koristas oma toa suisa palavikulise õhinaga. Ehk tuli see sellest, et tal ongi reedest saati palavik? Põhimõtteliselt lõppes asi sellega, et tütarlaps tõstis kogu toas mööbli ümber (seda mängu armastasin Kõrrekese eas ka mina.) Ning veel võttis ta kuulda mu soovitust ja vana nukukast ootab ukse kõrval keldrisse viimist. Tegime veel enne errusaatmist ühispildi ka (ainult Kusti püksid olid kahjuks kadunud.)

Vasakult: Liisa, Kirsi, Reeta, Kusti

Pildil vasakult: Liisa (snd 2001), Kirsi (2006), Reeta (2003), Kusti (2003).

Liisa tõi Kõrrekesele, kes oli just saanud Suureks Õeks, Saksamaalt Papa. Kirsi oli viimane, saadud kas sünnipäevaks või jõuluks. Kirsi on ühe jalaga, teine jalg tuli puu otsast alla kukkudes küljest. Reeta on samuti saadud sünnipäevaks, talle tegi Kõrreke ikka patse. Kusti oli Suure Venna nukk ja tema lahutamatu kaaslane. Ka Kusti on invaliid, vigastatud käsi püsib küljes vaid tänu sidemele. Ja nagu öeldud: lisaks käele on kadunud ka tema püksid ja müts.

Väikevend pehmetest mängudest eriti ei huvitu. Aga me ehitasime temaga eile kindlust, kaitsetorni tegime juba varem.

Selline on tulemus:
jaan13 029

Mängimist jätkub tundideks. Ainus oht, et keegi tuleb ja paneb näiteks pahad mehed heade karpi. Siis pole Väikevenna nördimusel piire. Mõnikord räägivad sõjamehed rumalate sõnadega. Siis käsib ema pealikul oma mehed korrale kutusda.

Ajad on meil nukkude kodu ja kooliga võrreldes tõesti muutunud.

Ka lugemises on Väikevend päris tubli. Tõin hiljaaegu töölt koju paki Imelisi Ajalugusid, nüüd istub Väikevend süvenenult laua taga ja loeb täitsa kenasti:

Enamasti täitsid ninjad oma ülesandeid märkamatult. Nad olid kindluste vallutamise meistrid – ronisid hääletult üle müüride ja tapsid valvurid.

Mulle, teate, aitab!

Mulle, teate aitab!

Olin tulnud hommikul allakorrusele, et kohvivesi keema panna ja mõnusalt aeglast pühapäevahommikut alustada.

Köögis selgus, et Suur Vend oli hakanud küpsetama pannkooke. Mis iseenesest oli tore. Aga. Terve köök oli täis tainapritsmeid – köögikaal, kapiuksed, kraanikausiümbrus. Ületäidetud prügikasti kaane alt paistsid munakoored ja untsuläinud pannkoogilöga. Sisulise poole pealt – tainas oli ilmselgelt liiga vedel, kuigi Suur Vend ise väitis, et oli järginud kuldset 2-3-4 reeglit (kaks muna, kolm tassi jahu ja neli piima-vee segu, kunagise telekoka Hildur Soku järgi). Polnud ka ime, et koogid ei tahtnud küpseda. Lisaks oli ka õli otsa saanud.

Panin tainasse jahu juurde, otsisin külmkapist mageda või, viisin prügikasti välja ja tõstisin panni õigele, suuremale plaadile. Pooleteise tunni pärast lõpetasin põrandapesuga.

Ja siis ma otustasin.

Järgmisel nädalavahetusel ma streigin.

Annan Suurele Vennale ja Kõrrekesele raha ja võin aidata autoga poes käia. Aga söögid teevad ise, maja koristavad ise. Pesukastid pesevad tühjaks ja vaatavad, et Väikevennal oleksid eelkooli kodused tööd tehtud. Aa, soojuspumba puhastamine ka. Kõrrekesel peakski mugavam olema, sest ta on must neli senitmeetrit pikem.

Mina koristan oma toa ja loen, pleed ümber ja piimaga kohvitass käes, Imelisi ajalugusid ja ootan söömakutsumist. Kui mul on tuju, aitan lauda ka katta.

Aga emme, sa peaksid loosungi ka tegema! ütles Suur Vend.

Jah, minu loosung ongi: mulle aitab!

Suuremad lapsed hakkasid juba kokaraamatuid uurima.

Emme, mida sa veiseajukotletist arvad?

Kleidiga lille päevil

jaan13 022 Kõik algas, justkui polekski eriti midagi. Sest väike nohu on väike nohu. Väikesest nohust sai suur, ja kui ma täna hommikul oma ööga lõhenenud huuli ja punaseks muutunud silmi peeglist nägin, sain aru, et nüüd on see siiski käes.

Saatsin töö asjus sõnumi ja kirja ning läksin voodisse tagasi. Suuremad lapsed läksid kooli, Väikevend pani endale filmi – võib olla ka kaks filmi – sest kui ma ärkasin, oli kell üksteist ja minu kõrvale oli vahepeal toodud minu enda lapsepõlvest pärit punane kaisujänes.

Keetsin endale teed ja panin sidrunit sisse. Mängisime Väikevennaga partii Limpa lauamängu. Väikevend võitis.

Helistasin perearstile, kes käskis sidruniga teed juua (ja valuvaigistit võtta). Koolist saabus ootamatult vara tütar Kõrreke. Ei saabunud üksi, vaid koos palavikuga.

Kõrreke palus, et ma tooksin köharohtu. Poodi pidin ka minema, sest kes siis ikka minu eest läheks. Kui ma olin autosse istunud, helises telefon. Suur Vend, kes küsis raha, et enne võistlusi midagi süüa. (Koolis oli olnud kapsasupp.)

Võtsin lapse auto peale ja andsin talle raha. Sellest muidugi ei piisanud.

Kas sa tahad öelda, et keegi ei tulegi mind täna vaatama?!

(Olin tegelikult küll tahtnud öelda.)

Läksin koju, sõime pisut. Ka Kõrreke, nagu selgus, polnud koolis kapsasuppi söönud.

Siis võtsin Väikevenna kaasa ja läksime ikkagi Suure Venna mängu vaatama. Viimase veretilgani võideldes tuli paraku siiski kaotus. (Sellegipoolest oli parem mäng kui kolmapäeval teise kohaliku klubi vastu saadud 91:5 võit.)

Õhtul vaatasin koos tütrega pisut Sherlock Holmes’i, seda õiget, Livanoviga.

Aga lille, selle, kellel on kleit seljas, joonistas mulle Väikevend. Ka Väikevennal on nohu.

Ma nuuskan küll, aga tead, ta tuleb tagasi! See tatt, selgitab ta kindluse mõttes.

Seevastu Mamma toodud hüatsindid on oma potis avanenud ja lõhnavad nii, et seda tunneb isegi läbi nohu!