Kaitstud: Kes siis veel?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

Suur õde ja tema vennad

Kui ma koju tulin ning toidupoekotti lahti pakkisin, inspekteeris selle sisu ka Väikevend. Selgitasin talle, mida tähendab, kui keegi otsustab hakata taimetoitlaseks. See keegi on meil ju õe näol nüüd kodus olemas.

Aa, nagu need suured dinosaurused, kes pärast välja surid!  tuli Väikevennale meelde paralleel ajaloost.

Õhtul jõudis ka õde ise orkestriproovist koju. See toimus nüüd selles uues koolimajas, mis vist veel päris valmiski pole.

Aga uudiseid, lisaks keemias saadud viiele plussile ja ajaloo neljale – ma igaks juhuks räägin sulle ära, et sa pärast küsima ei tuleks – oli tal teisigi.

Ma helistasin täna sellele fagotiõpetajale. 

(Ma sain nüüd lõplikult aru, et minu  soovitused keskenduda sel aastal muusikakooli ja põhikooli lõpetamisele on olnud asjatud.)

Uus fagott on muide väga kallis.

Jaa, kümme kuni kolmkümmend tuhat, lisas juurde äärmiselt informeeritud Väikevend.

Aga pruugitud fagoti võib saada juba nelja tuhandega, lohutas mu esiklaps. Ning ehk õnnestuvat sel õpetajal seda Viljandi muusikakoolist laenata. Tartus olevat kaks tükki, kuid juba kasutuses.

Homme läheb ta noorteorkestri katsetele ning ootab huviga vihmaussi lahkamist.

See küll taimetoit pole, nentisin. Tütar seletas, et see uss olevat ju surnud nagunii ning pealegi toimub kõik teaduslikel eesmärkidel. Selles on ju vahe!

Suur Vend, kes eile oli palavikuga kodus,  käis täna koolide teatejooksul.  Kui ma õigesti aru sain, saadi teine koht, kuigi tüdrukud olla kehvasti jooksnud. Alumiselt korruselt kostab praegu köha ja jalgpall.

Kõik on kõige paremas korras.

Väikevend, teate, on juba üheksa!

Ja see olevat palju parem kui kaheksa, mis on nagu neli ja neli. (Äkki on see pärilik? Mulle ka meeldivad rohkem paaritud numbrid – kuigi selle üle, kui vana ma parasjagu olen, pean erinevalt pojast pisut enne järele mõtlema.)

Aga jah, nii see siis on ning juba pühapäeva ööst peale. See on jälle kõigil meie pere lastel ühine – nad saavad ööl enne sünnipäeva minna magama ühe vanusega ning üles ärgata juba järgmisega.

Tänu nädalavahetuse-sünnipäevale said kõik peod korraga peetud – väljaarvatud siis kommipakkumine koolis.

Minu meelest on  üheksa-aastane sama mõnus kaaslane kui kaheksane. No näiteks. Täna hommikul kooli sõites jõudsime rääkida inimkonna algusest, pagulastest, Hiina rahvaarvust, seakatkust, Euroopa riikide arvust ning sellest, mis juhtuks, kui oled kosmoses ja kaotad oma kosmoselaeva ja kohtad tulnukat. Väikevennale meeldis eriti mõte, et tulnuka jaoks oleksid siis hoopiski sina tulnukas!

Vanaema kingitus – iga üheksase jõmmi unistus –  745-tükiline piraadilego, sai täna lõplikult kokku. (Kohustuslik kirjandus, Kolmanda a kriminalistide näol pidi vahepeal pisut ootama.)

Pildil sünnipäevalaps ja tükk sünnipäevalapse venda.

Hoogsalt

Selle nädala neljapäeval tuli see kõik meelde. Et mis tunne on olla nii väsinud, et toidupoes ei suuda midagi valida (aga kõht on nii tühi) ja sel samal päeval, millest suurem osa on möödas, on teha veel umbes sada asja. Ostsin poest pähkleid ja lastele saiakesi, magasin pisut ja hakkasin otsast peale.

Oli selliste pisikeste ebaõnnestumiste nädal, aga kõik kokku tegi meele hoopis rõõmsaks (kui see nüüd väga segane ei tundu).

No näiteks. Teisipäeval töökoosolekult tulles, haarasin laualt paki tunnikontrolle, oma lapse õpilaspäeviku ja igahommikuse termostassi. Ma ei tea miks, aga sel päeval polnud ma oma hommikukohvi ära joonud. Nii et koju jõudes avastasin käekotist uputuse. Lapse õpilaspäevik ja õpilaste tööd olid kõik kohvised.

No mis sa ikka teed. Palud vabandust ja üritad heastada. Väikevend sai uue päeviku ning ilmselt minu lohutada-tahtmise innust kinnitas, et olevat paremgi kui eelmine. Õpilaste ees vabandasin samuti. Ka nemad andsid andeks, mõni neist tundus isegi nördinud, et tema töö oli nii vähe kohvine, et polnudki justkui midagi andeks anda. Kotivoodriga oli kõige kergem, selle pesin lihtsalt puhtaks.

Ja neljapäeval, kui väsimuse haripunkt möödus, sain kõik asjad tehtud, kaasa arvatud üks väike vabatahtlik, üldse-mitte-töine kohustus (milleks ma andsin lubaduse suvel, kui vaba aega tundus laialt käes.)

Väikevend ootab oma sünnipäeva. Enam palju pole jäänud, Ülehomseni. Täna käis ta juuksuris ja lasi endale lõigata moodsa soengu – eest pikema ja tagant lühema. Kuni mina poes käisin, oli tal juuksuriga olnud pikk ja põhjalik vestlus nii et minagi sain koduteel kuulda, mitu last ja mis vanuses sel kenal prillidega juuksuriproual on. Ja et nad kõik mängivad minecrafti.

Aga järgmisel nädalal tuleb hoogu veel juurde: kõigil lastel on lastevanemate koosolek samal päeval, lisaks veel see, kus ma õpetajana pean osalema. Ma luban, et  teen, mis suudan.

Hirmus ema ja muinasjutulised vanaemad

Nagu kõik teavad, on täna vanavanemate päev.  Minu lastel on küll vaid kaks vanaema, kuid see-eest millised! Vanaema kutsus meid tähtpäeva puhul välja sööma, ja Mamma tuli ka ühes. Valisin päeval Kaubamaja esistelt tädidelt kaks kõige ilusamat kimpu.  Õhtul käisime ehtsaid prantsuse pannkooke nautimas. Mamma poolt oli igale lapsele kümnekas ning karp šokolaadinööpe. Varem jagas šokolaadinööpe alati Vanamemm, aga nüüd, ma saan aru, on Mamma selle suguharu vanima liikmena enda peale võtnud.

Kõrreke jälle meenutas: siis kui Väikevend sündis, küpsetasid sa mingist imelikust jahust kooke, ostsid need õudsed inglitega jõuluehted ja ütlesid, et mina nakatasin Väikevenna nohusse. Aga pärast muutusid jälle normaalseks tagasi. Rõõm kuulda, tütreke!

Usuküsimus

Kui su teismeline laps tuleb su tuppa, et sulle midagi olulist teatada, siis… Nojah, põhimõtteliselt hingad kergendatult, kui ta ütleb, et on peale pikka kaalumist otsustanud hakata taimetoitlaseks. Ma olen sellele isegi mõelnud, aga jama on selles, et mulle tegelikult meeldib liha ning verivorstid kuuluvad suisa mu lemmikute hulka. (Kuigi ta oleks sellele mõttele võinud tulla paar nädalat tagasi, enne, kui ma poolaasta toiduraha ära maksin.)

Igal juhul sai mu tütar ise ka aru, et kui ma teda seepeale järgmisel hommikul seenele kutsusin, ei sobinud keelduda. Kuigi, nagu mu ohtlikult tark laps teatas, olevat seened loomadele lähemal kui taimedele. Ostsime talle varasel hommikul kodu-lähedalt-poest paari kummikuid. Veel paar aastat tagasi poleks kummikukandmine ilmselt ühegi ettekäänega läbi läinud, aga nüüd pani ta need metsaminekuks jalga, koos isa ostetud (lapse meelest jubedate) lillade dressipükstega. Ning tuletas meelde aega, kui sügisel tähendas hommikune kummikute jalgapanemine võimalust kõndida kooliteel läbi kõik lombid.

Saime imelise päikesepaistelise ühise hommiku metsas. Seened pealekauba. Ses suhtes olen mina muidugi puhtalt kukeseeneusku, kõik muu võib minu poolest metsa jääda. Puravikud korjaksin ka ära, kuid kahjuks meie Põlvamaa-metsas on neid ainult väga headel seeneaastatel. See aasta seda pole, kuid oma kaasavõetud plastikämbrid korjasime kukeseeni  kenasti täis.

Pärast metsaskäiku tahtsin kohe linna tagasi jõudes poest läbi minna. Kõrreke jäi vankumatult autosse (lillad dressipüksid!), ehkki ütlesin, et käin toidupoes, taluturul ja võtan sularaha välja.

Kodus seeni puhastades sattusin peale täiesti fantastilisele filmile, pealkirjaks Kloostriga seotud. Ausõna, kui ma elaksin Petseris, siis ma laseksin end kohe laulatada (peaasi, et isa Jevgeni paari paneks), saaksin lapse ja laseksin ta ristida (peaasi, et isa Jevgeni ristiks) et  ja sureksin ära ka (kui ainult isa Jevgeni mataks). Missugune mees! Ning sinna juurde veel õde Olga (kes töötas kolmkümmend aastat meestejuuksurina, kuid jäi neitsiks – Jumal olgu kiidetud! ütles selle peale isa Jevgeni) ning pühamees Gennadi, kes elab koos oma kassiga ning palvetab iga päev kloostri ees, et maailm ikka püsiks. (Ainult palve najal püsibki!) Kusjuures tore oli see, et ma tundsin filmi järgi autori ära, kuigi ma pole just kõige süstemaatilisem dokude fänn. (Peaks olema võimalik ETV2 pealt järele vaadata, kui kedagi huvitab.)

Lõunasöögi ajal püüdsin kõigile meele järele olla. Seenekastme tegin ilma peekonita, kuid praadisin seda eraldi teise panni peal. Seenekastet ei söö meil teatavasti Väikevend. Peekon ei sobi siis nüüdsest Kõrrekesele. Ning kui siis Suur Vend (kes loobus salatist) küsis, ega ma ometi seda jubedat peekonit külmkapist toidu sisse ei pannud, võisin ühest küljest küll poisi maha rahustada, kuid teisalt otsustasin, et kui ma ühel hetkel pean juba neli erinevat sööki tegema, siis ma parem loobun üldse.

Eks näis, mis homme saab – plaanis on muskaatkõrvitsa-suitsujuustu supp. Kuigi idee poolest võiks see ju ka Väikevennale sobida – reedel kurtis ta, et oli koolipuhvetist ostetud hakklihapitsast osa järele jätnud, kuna liha kraapinud ja ajanud kurgu valutama.

Esimene nädal, kiitust väärt!

Läbi see nädal nüüd mõne tunni pärast ongi! Ja kõik, mis sellega kaasneb.

Kasutasin tänast päiksepaistelist hommikut ning sõitsin trenni rattaga. Kaskedel on juba kollased triibud ja sügiseste kuivavate puulehtede lõhn on selgelt tunda. Aias on liiga palju õunu, aga sarapuupähklid vajaksid veel päikest.

September on alanud. Siga on tagastatud, kassil on ühtelugu kõht tühi ning söögitoa aknalaual on viis vaasi lilli täis.

Paljud asjad on samamoodi, paljud jälle uutmoodi. Kõrrekesel algas viimane põhikooliaasta. Ega ma tema pärast nüüd üleliia muretse ka. (Küllap ma poiste pärast jõuan seda piisavalt teha, kui nende aeg käes.) Ta on võrdlemisi rõõmus ja tegus ning käis sel nädalal ka hennamaalingute töötoas. Tema vasakut kätt ehib nüüd salapärane hennamuster, minu ebaleva reaktsiooni peale rahustati mind asjaoluga, et see kuluvat mõne aja pärast maha. No jah, millal siis lõpuks veel kui mitte vastavas õitsvas eas…

Suur Vend on nüüd peale seitset aastat leidnud, et korvpall pole ikka justkui see ning hetkel trenni ei teegi. Samas sai ta klassijuhatajalt kiita aktusel esinemise eest ning järgmises koolinäidendis olevat tal roll juba ootamas. No hea seegi. Lisaks tähendab asjaolu, et tegu on muusikaklassiga,  sel aastal juba noortekoori. Eile käis ta klassivenna paintball-sünnipäeval ning naases ühe sinika ja kahe muhuga (või oli vastupidi).

Väikevend sai esimesel nädalal kolm kiitust – hindeid pole neil veel ka sel aastal. Kiitused olid regilaulu eestlauljaks olemise, inglise keele lugemise ning oma suvest jutustamise eest. Tänavu algas ka saksa keel. Esimene tund on juba olnud, Väikevend on tutvunud õpetajaga ning  oskab nüüd öelda eine dumme Kuh.

Aga see kõik oli sissejuhatus. Nädala tipphetk saabus eile päeval, kui me olime sõitnud Riiga korvpalli vaatama. Suur Vend oli, nagu ma ütlesin, sünnipäeval ning seega kutsuti kaasa Vanaema. Vanaema oli ilmselt kogu hiiglaslikus Arenas ainus daam, kandes sukki ja seelikut. Aga mitte see polnud meie etteaste kõrghetk. Nimelt, kui ma ootasin Väikevennaga härrat ja tema ema suveniiritelgi ees, astusid meile ligi kaks noormeest, kes küsisid, kas meil on hetk aega. Neil paistis käes leht, kus oli lahter nime ja vanuse jaoks. Minus nad ei küll huvitunud, aga Väikevennale tehti ettepanek tuua mängu alguses kohtunikule pall. Tasuks pidi saama palli ja särgi. Pärast toodi ta kenasti oma kohale.

Vähemalt üks Eesti mees tuli oma etteastega veatult toime!

Vähemalt üks Eesti mees tuli oma etteastega veatult toime!

Kahjuks ei kaasnenud tema perele au saada loožikoht, nii et pilt on täpselt see, mida me nägime. Aga Mamma vaatas kodus telekast ning temale tulnud koguni liigutuspisar silma. Eriti hämmastanud teda, et Väikevend suhelnud kohtunikuga täitsa vabalt. (Talt olla küsitud nime ja vanust ning sellist asja oskab iga kolmanda klassi poiss inglise keeles vabalt ütelda!) Särgi lubas Väikevend homme koolis selga panna ja klassikaaslastele näidata. Kahju, et ülejäänud Eesti meeste etteaste samal tasemel polnud.

Teistele lastele tõin Lätist kommi ja nemad olid ka rahul.

Väikevend on praegu naabritüdruku ratsutamisega sünnipäeval. Aga koolikott on homseks koos.

Mina pean enda koolitükke veel pisut vaatama. (Ma olen sel aastal juba kuuendas klassis ka!)